Obsah (8)

§ 56§ 64§ 91§ 10§ 60§ 8§ 85§ 135

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-12-949 Otsuse kuupäev 31. august 2012 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Rewlis OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti Lõuna maks

§ 56koostoimes Kar

S § 3891 vastavust EV Põhiseadusele, Konventsioonile ning Hartale.

1. Kuigi korraldus on tehtud osaühingutele, on siiski alust väita selle täitmise võimatust ka kitsalt seoses juhatuse liikme põhiõiguste võimaliku riivega. EIK õiguspraktika kohaselt siis, kui äriühingul on ainuosanik või üks juhatuse liige, on füüsilise isiku õigused ja kohustused tihedalt äriühingu õiguste ja kohustustega seotud. Seetõttu on lahutamatult seotud ka käesolevas asjas osaühingu ja tema juhatuse liikme õigused ja kohustused. Kohustus EIK kohtupraktika kohaldamiseks tuleneb otseselt ka Riigikohtu mitmetest lahenditest.
2. Kaebajad viitavad Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 10.06.2010 määrusele asjas nr 3-4-1-3-10 ning leiavad, et Riigikohus oma varasemat õiguskäsitlust muutnud. Selles ei nimeta Riigikohus vajadust informatsiooni edastamisest keeldumise eraldiseisvaks põhimõtteliseks kontrolliks ning kasutab samasugust formuleeringut – põhimõtteline otsustus – puutumuses ainult informatsiooni valdaja subjektiivse otsustusega. Riigikohus on loobunud nõudest, et informatsiooni edastamisest keeldumine eeldab objektiivset põhjendamist. 7.

§ 64

lg 1 p-d 5 ja 6 sätestavad vaikimisõiguse mh isikul küsimustes, millele vastamine tähendaks enda või käesoleva lõike punktis 5 nimetatud isiku õigusrikkumises süüditunnistamist. Kaebajad leiavad, et maksuhalduril puudub pädevus otsustada, kas isiku poolt andmete esitamise korral võinuks saabuda isiku süüditunnistamine õigusrikkumises. EIK praktika kohaselt ei ole põhiõiguste rikkumise tuvastamiseks oluline mitte see, kas sunniviisiliselt saadud informatsiooni hilisemalt isiku vastu kriminaalmenetluses üldse kasutati või mitte ega isegi see, kas isiku vastu üldse kriminaalmenetlus algatati. 2 Käesolevas asjas ei ole küll alustatud paralleelset kriminaalmenetlust samade asjaolude uurimise eesmärgil, mis on uurimise esemeks maksumenetluses. EIK on aga selgelt võtnud seisukoha, et kui isiku suhtes ei ole veel kriminaalmenetlust algatatud, kuid tal on alust „karta“ sellise menetluse alustamist tema vastu, siis on isikul õigus keelduda vastamast küsimustele. Kaebajad leiavad, et halduskohtul tuleks juhinduda kohtuasjast Shannon (viited punktidele 38, 39, 40 ja 41). Kaebajad paluvad lähtuda osundatud kohtulahendist põhjusel, et kohtulahendi p-i 40 kohaselt ei ole oluline see, kas isiku suhtes paralleelselt toimunud kriminaalmenetlus jõuab kohtusse või mitte. Igal juhul on informatsiooni andmise kohustus maksuhaldurile põhiõiguste riive. P-s 39 märgitakse võimalust informatsiooni koondamiseks kriminaalmenetluslikus tähenduses maksukohustuslase vastu siis, kui ta annab informatsiooni maksuhaldurile. Käesolevas asjas on maksuhaldur juba varasemalt teinud avalduse ühe väärteoasja alustamiseks osaühingu juhatuse liikmega seotud äriühingu vastu. Seetõttu ei ole mitte hüpoteetiline ja kauge, vaid lähedane ja reaalne võimalus, et maksuhaldur kordab oma tegevusmustrit. Kaebajate arvates on Shannon’i kohtulahendi korrektne tõlgendus see, et selles märgitud põhimõtted laienevad maksukohustuslasele ka siis, kui tema vastu ei ole samade asjaolud pinnalt alustatud paralleelset süüteomenetlust, kuid paralleelne süüteomenetlus on samaliigilises asjas (maksuasi) ning selle algatamine on toimunud sama ametkonna taotlusel, kes nõuab maksukohustuslaselt sunniviisiliselt informatsiooni maksumenetluses.

1. Kaasaaitamiskohustust ei sätesta ei põhiseadus ega konventsioon. Oluline teave, millele maksuhaldur 06.12.2011 korralduses viitab, ongi kaebajate arvates käesolevas asjas selline teave, mis võib olla osaühingu või selle juhatuse liikmete suhtes süüstava iseloomuga. Seetõttu paluvad kaebajad halduskohtul lähtuda asja lahendamisel EIK kohtulahendist asjas Serves vs. Prantsusmaa. Käesolevas asjas ei ole arutluse all see, kas osaühingute keeldumist informatsiooni anda kasutatakse hiljem tema kahjuks. Arutluse all on informatsiooni andmisele sundimise õiguspärasus. PS § 22 lg 3 esemeline kaitseala kattub olulisel määral konventsiooni artikli 6 lg 1 kaitsealaga. EIK kohtupraktikas on kindlalt võetud omaks arusaam, et ka maksumenetlus on konventsiooni artikli 6 lg 1 kaitsealas. Kuivõrd karistusseadustikus on ette nähtud ka juriidilise isiku vastutus süütegude toimepanemise eest, sh maksukuritegude eest, siis laienevad juriidilisele isikule ka kõik kriminaalõiguslikud ja põhiõiguslikud garantiid PS § 9 lg 2 alusel.
2. Kaebajad on seisukohal, et EIK ei ole mitte üheski lahendis asunud seisukohale, et vaikimisõiguse mitteabsoluutne iseloom tähendaks seda, et isikul on kohustus avaldada informatsiooni või avalikul võimul on õigustus isikut karistada informatsiooni mitteavaldamise eest olukorras, kus selle informatsiooni kasutamine isiku vastu võib olla tõenäoline ning kui riigivõim on taolist praktikat aastakümnete jooksul laialdaselt juurutanud. Kaebajad leiavad, et EIK praktikast tuleneb, et olukorras, kus isiku suhtes toimub kriminaalmenetlus või selle algatamise tõenäosus on arvestatav, laieneb isikule EIÕK art 6 lg-s 1 sätestatud vaikimisõigus absoluutselt.
3. Alternatiivselt esitavad kaebajad nõude teha kindlaks, kas kaebajatel on käesolevas maksuõigussuhtes kaasaaitamiskohustus või vaikimisõigus. 3 Vastustaja vastuväited
4. Sunniraha on üheks mittekaristuslikuks mõjutusvahendiks. Kui haldusakti adressaat haldusaktis esitatud kohustusi ei täida, peab haldusakti adressaat arvestama võimalike negatiivsete järelmitega. Asendustäitmise ja sunniraha seaduse (AtSS) § 8 lg 1
5. lause järgi on sunnivahendit lubatud rakendada, kui adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud. AtSS § 8 lg 3 p-des 1–4 toodud nimistu kohaselt on sunniraha rakendamine keelatud vaid juhul, kui AtSS § 8 lg-s 1 nimetatud sunni rakendamise alused on ära langenud, ettekirjutuse aluseks olnud õigusnorm on kehtetuks tunnistatud, sunnivahendi rakendamine lükatakse edasi või halduskohus peatab sunnivahendi rakendamise HKMS-is ettenähtud korras. Sunniraha kohaldamine

-i valguses tähendab eeskätt maksuhalduri otsustust, kuidas reageerida maksukohustuslase käitumisele, kui viimane jätab maksuhalduri korralduse sunniraha hoiatusest hoolimata (tähtaegselt) täitmata. Vastav otsustus päädib korraldusega sunniraha tasumiseks.

-s reguleerivad maksukohustuslase kaasaaitamiskohustust §-d 56–

1. Vastustaja selgitab, et kui maksuhaldur annab korralduse maksudeklaratsioonide esitamiseks ning määrab tähtaja kohustuse täitmiseks, siis kohustus tuleb täita maksukohustuslase poolt esimesel võimalusel. Siinjuures ei ole keelatud maksukohustuslase poolne initsiatiiv kohustuse varasemalt täitmiseks. Seega, kui maksuhaldur on andnud tähtaja korralduse täitmiseks, siis see tähtaeg tähendab seda, et kui hiljemalt selleks kuupäevaks ei ole kohustus täidetud, on maksuhalduril õigus määrata sunniraha. Kaebajad on rikkunud kaasaaitamiskohustust, jättes nõutud maksudeklaratsioonid esitamata.
2. Käesoleval juhul on sunniraha rakendamise eesmärgiks olnud mõjutada kaebajaid neile pandud kohustust täitma, mitte aga kaebajaid karistada ega ähvardada. Maksuhaldur on vaidlustatud korraldustes hoiatanud, et korralduse täitmata jätmise korral on maksuhalduril õigus rakendada sunniraha. Kaebajal oli võimalik sunniraha tasumise kohustuse tekkimine nõuetekohase käitumisega (korralduse täitmine) ära hoida. Käesolevas asjas on sunniraha määramise korralduse tegemise hetkel kaebajad jätnud täitmata korralduse maksudeklaratsioonide esitamiseks. Asjas ei esine AtSS § 8 lg-s 3 märgitud sunnivahendi rakendamist välistavaid asjaolusid, seega oli sunniraha rakendamise alused vaidlustatud korralduste tegemise ajal olemas.

§ 91

lg 4 kohaselt kohustuse täitmisele sundimiseks ei või sunniraha esimesel korral ületada 1300 €. Kaebajate suhtes on rakendatud sunniraha summas 100 €. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud korraldustega nõutud summa puhul ei ole tegemist ülemäära suure summaga, mis tingiks määratud sunniraha suuruse vähendamise või selle tühistamise. Vastustaja leiab, et kaebajate kohustamine tasuma sunniraha summas 100 € on proportsionaalne eesmärgiga sundida korralduse adressaati täitma LÕMTK 12.09.2011 korraldusi nr 9-1.4/6523 ja 9-1.4/

1. Kaebajad on eelnimetatud korraldused täitnud (s.t on esitanud nõutud maksudeklaratsioonid) 18.01.2012 ja 23.01.
2. Vastustaja peab vajalikuks viidata ka kohtupraktikas (Tartu Ringkonnakohtu 30.09.2011 kohtuotsus nr 3-10-1281, p 12) väljendamist leidnud seisukohale, et haldusorganil ei ole kohustust õiguspärast sunniraha määramise korraldust kehtetuks tunnistada, kui isik pärast seda lõpuks algse ettekirjutuse täidab. Selline arusaam muudaks sunniraha määramise instituudi sisutuks, kuna isik teaks, et lõppkokkuvõttes ta sunniraha maksma ei pea, hoolimata sellest, et ta ettekirjutuse täitmisega viivitab. Asjaolu, et sunniraha oli oma eesmärgi täitnud ei tähenda, et sunniraha määramise 4 korraldus tulnuks pärast seda kehtetuks tunnistada. Vastustaja hinnangul asjaolu, kas kaebajatel on nn vaikimisõigus, ei saa kuidagi mõjutada vaidlustatud korralduste õiguspärasust, kuivõrd tegemist on sunniraha korraldustega, mis tehti põhjusel, et maksudeklaratsioonid olid esitamata. Põhjendamatu vaikimisõiguse kasutamine ei välista maksumenetluses maksukohustuslase suhtes kehtivat kaasaaitamiskohustust.
3. Deklaratsioonide esitamise kohustust ei saa jätta täitmata enese mittesüüstamise privileegile toetudes.

§ 64

lg-st 1 tulenev teabe andmisest ja dokumentide esitamisest keeldumise õigus ei laiene maksudeklaratsiooni esitamise kohustusele. EIÕK art 6 kohaldatavust reguleerib eelkõige selle esimene lause, mille kohaselt „igaühel on oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral õigus /../ asja arutamisele /../ õigusemõistmise volitustega institutsioonis“, mistõttu ei ole art 6 kohaldatav menetlustele, mis kummagi kategooria alla ei kuulu. Euroopa Inimõiguste Komisjon on EIK pretsedendiõigusest tuletanud teatud juhised, millal õigused ja kohustused on „tsiviilõigused“ ning välistanud selles „tsiviilõiguse“ kohaldamise maksumenetlustele, kuna indiviidi õigused on maksumenetluses prevaleerivalt avalik-õigusliku iseloomuga. Eeltoodule tuginevalt on vastustaja seisukohal, et kaebuses osundatud EIÕK art 6 ei ole käesoleva kaebuse lahendamisel asjassepuutuv, kuna art 6 lg 1 ei kohaldu maksuasjades, sest üheks art 6 kohaldamise eelduseks peavad rikutud õigused või kohustused olema oma olemuselt tsiviilõiguslikud. Maksuõigus on aga avalik-õigusliku iseloomuga ning haldusõiguse üheks valdkonnaks. Art 6 lg 2 alla kuuluvad ainult kriminaalsüüdistusega seonduvad asjad, kuid vaidlustatud korraldus ei ole kriminaalsüüdistuse asi. 14. Korralduse adressaat ei saa keelduda maksumenetluses juba ette (st enne küsimuse teadasaamist), n-ö igaks juhuks, kõigile esitatud ja võib-olla esitatavatele küsimustele vastamast, samuti kõigi küsitud või seaduses ette nähtud dokumentide (nagu maksudeklaratsioonid) esitamisest.

§ 64

lg 1 p-st 6 tulenevale õigusele saab isik tugineda alles pärast maksuhalduri konkreetse küsimuse ärakuulamist. Iga küsimuse (või esitamisele kuuluva dokumendi) puhul peab isik langetama eraldi otsuse, kas sellele vastamine on teda süüstav või mitte. Kohtupraktikas on nimetatud põhistamise kohustuse kohta selgitatud, et EIK 08.04.2004 otsuse asjas nr 38544/97 p-s 45 märgitu kohaselt, juhul kui puudub käimasolev või kavandatav kriminaalmenetlus isiku suhtes, ei pruugi olla tegemist enese mittesüüstamise privileegi rikkumisega. Seos teabe ja võimaliku süüteomenetluse vahel ei tohi olla hüpoteetiline. Isik võib teabe andmisest ja tõendite esitamisest järelikult keelduda, kui konkreetne teave või tõend süüstab teda ja tema lähedasi. Kui konkreetne teave või tõend süüstavad ei ole, peab isik need andma.

1. Ekslik on kaebajate seisukoht, nagu oleks Riigikohus 10.06.2010 määrusega nr 3-4-1-3-10 enda varasemaid seisukohti kõnealuses probleemis muutnud. Eelnimetatud määrusega lahendab Riigikohus üksnes menetluslikke küsimusi (vt PSJKS § 60), mitte ei anna sisulisi hinnanguid ja tõlgendusi põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses. Järelikult ei saanud Riigikohus muuta enda varasemaid, kohtuotsustes väljendatud seisukohti. Pealegi jättis Riigikohus määrusega taotluse läbi vaatamata ja seega asjas sisulise hinnangu üldse andmata. Riigikohtu määruse, millega jäetakse taotlus sisuliselt läbi vaatamata, ei saa käsitleda õiguse loomisena, ning määruses ei pea Riigikohus silmas ei õiguspraktika ühtlustamise eesmärki ega ole taotluse esitaja väiteid sisuliselt hinnanud. Vastustaja hinnangul on kaebajad teinud viidatud Riigikohtu määrusest ekslikke järeldusi ning tõlgendanud seeläbi ka EIK praktikat meelevaldselt. 5
2. Isik ei saa enese mittesüüstamise põhimõttele tuginedes hoiduda kõikvõimalikest süüteomenetlustest erinevatest menetlustest ja menetlustoimingutest, sh välistada igasugust maksumenetlust. Deklaratsioonide esitamine jmt kõrvalkohustuste täitmine, sh aeg-ajalt ettetulev suhtlemine maksuhalduriga, on äritegevuse loomulik osa, mille iga ettevõtja endale äri alustades võtab. Kui maksukohustuslane korrektse maksustamise huvides nõutud dokumente ei esita, siis võtab ta endale ise riski, et tema poolt tõendamisele kuuluvad asjaolud jäävad tõendamata. Lisaks tekib deklaratsioonide mitteesitamisest üsna üheselt ja loogiliselt kahtlus selles, kas ettevõtlus ikka toimub. Lähtuvalt EIK praktikast on maksuhaldur õigustatud väljaspool süüteomenetlust maksumaksja vaikimisest järeldusi tegema ning see ei ole käsitletav EIÕK art 6 rikkumisena (08.02.1996 kohtuotsus Murray vs Ühendkuningriik).
3. Vastustaja märgib veel, et EIK praktika möönab menetlusosalise kohustust esitada puhtalt korrektse maksustamise kindlustamiseks dokumentaalselt kajastatud teavet (asjas J.B. vs Šveits, kohtuotsus 03.05.2001, p 63). Käsitlus, et isik võib sisuliselt igaks juhuks ja täielikult seletustest/tõenditest keelduda või deklaratsioonide esitamisest üldse loobuda, tähendaks, et maksumaksja saab kontrollimatult maksukohustust vältida. See aga ei oleks kooskõlas ühetaolise maksustamise põhimõttega ning oleks vastuolus

§ 10

lõikes 2 sätestatud maksuhalduri põhiülesannetega ning ka maksu kui sellise olemusega. EIÕK sätteid ja EIK praktikat ei saa tõlgendada selliselt, et need välistaks maksumenetluses tuvastatud õigussuhtele kohaldatavad õigusnormid ja maksuõiguslikud või maksumenetluslikud järelmid.

1. Vastustaja märgib täiendavalt, et tulenevalt KrMS §-s 61 sõnastatud kriminaal- ja väärteomenetluses kehtivast tõendite vaba hindamise põhimõtetest ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Ka Riigikohtu 22.10.2007 kohtuotsuse nr 3-1-1-57-07 kohaselt ei saa prokuratuur maksuhalduri poolt saadud teavet kasutada süüdistusaktis ja kohtus ning kohus ei saa neid tõendeid avaldada, kui süüdistatav ise ei taha nende tõendite avaldamist. Vastustaja on veendunud, et kaebajate poolt toodud seisukohad, mida ta põhjendab EIK praktika pinnalt on seetõttu põhjendamatud. Vastustaja ka viitab enda veendumust toetavale arvukale Tallinna ja Tartu Haldus- ja Ringkonnakohtu kohtupraktikale (haldusasjad nr 3-10-2774, 3-10-3360, 3-10834, 3-10-2121, 3-09-2921), kus kohtud on analoogse sisuga ning kaebajate juhatuse liikmega seotud äriühingute vaidlustes jõudnud samalaadse tõdemuseni. Kõigele lisaks ei ole kaebajad ära näidanud, et kaebustes märgitud süüteomenetlused oleksid üldse seotud kaebajatega.
2. Vastustaja märgib, et käesoleval juhul puudub vaidlus selle üle, et vaidlustatud haldusakti adressaatideks on kaebajad juriidiliste isikutena. Juriidiline isik ei kuulu PS § 22 lg 3 kaitsealasse. PS § 22 lg 3 kohaselt ei tohi kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Kaebajate esindaja ilmselgelt ei kvalifitseeru seaduse mõttes kaebajateks (“iseendaks”) või kaebajate “lähedaseks”. Vastustaja hinnangul asjaolu, kas kaebajal on nn vaikimisõigus, ei saa kuidagi mõjutada vaidlustatud korralduse õiguspärasust, kuivõrd tegemist on korraldusega maksudeklaratsioonide esitamiseks, mis tehti põhjusel, et maksudeklaratsioonid olid seaduses ettenähtud tähtajaks esitamata. Põhjendamatu vaikimisõiguse kasutamine ei välista maksumenetluses maksukohustuslase suhtes kehtivat kaasaaitamiskohustust.
3. EIK on selgitanud 16.03.2010 otsuses Elomaa vs Soome ja 10.09.2002 otsuses Allen vs Ühendkuningriik, et maksuhalduri järelepärimised on vajalikud maksude väljaarvutamiseks ja 6 ilma maksuhaldurile sellekohase õiguse andmiseta oleks riigi maksusüsteemi efektiivne toimimine mõeldamatu. Käesoleval juhul on tegemist tavapärase seaduses reguleeritud menetlustoiminguga, millele maksukohustuslane peab siiski alluma. EIK selgitas lahendis Allen vs Ühendkuningriik, et enese mittesüüstamise õigust ei saa tõlgendada kui üldist immuunsust maksuhalduri toimingute suhtes sooviga vältida isiku suhtes läbiviidavat uurimist maksumenetluses. EIK on täiendavalt selgitanud, viidates lahendile Murray vs Ühendkuningriik, et mitte iga meedet, millega stimuleeritakse isikut esitama ametiasutusele teavet, mida võidakse hiljem kasutada ka kriminaalmenetluses, ei saa käsitleda ebasobiva sunnina.
4. Kaebajate esindaja ei ole põhistanud seda, et vaidlusaluste deklaratsioonide esitamisel esineks alus tema või tema lähedaste õigusrikkumises süüditunnistamiseks. Vastustaja märgib, et isiku enese mittesüüstamise privileegile tuginev dokumentide võimalik mitteesitamine peab olema suunatud üksnes kaebajate poolt eelnevalt toimepandud süüteo varjamisele, mille ilmsikstulek ähvardaks isikut süüdistusega. Käesoleval juhul saab asuda selgelt seisukohale, et vaidlustatud korralduste eesmärgiks ei ole kaebajate süü tõendamine toimuvates ega kaebajate poolt viidatud süüteomenetlustes. Kaebajate esindajal on õigus kriminaalasjas vaikida, kuid selle õiguse alusel ei saa nõuda vaidlustatud korralduste tühistamist. Kriminaalmenetluslikku vaikimisõigust ei tuleks eelistada kaasaaitamiskohustusele maksumenetluses ja menetluse efektiivsele läbiviimisele, kui puudub oht, et avaldatud andmeid kasutatakse isiku süüdistamiseks.
5. Vastustaja on kokkuvõttes seisukohal, et kaebajatel ei ole maksumenetluses vaikimisõigust, vaid on kaasaaitamiskohustus. Kaebajad on endal lasuvast kaasaaitamiskohustusest ka aru saanud, kuivõrd on 12.09.2011 korraldustega nõutud maksudeklaratsioonid maksuhaldurile esitanud.
6. Vaidlustatud korraldused on nii formaalselt kui ka materiaalselt õiguspärased. Vastustaja on seisukohal, et korraldustega ei ole kaebajate subjektiivseid õigusi õigusvastaselt riivatud. Maksumenetlus ega sellele järgnev halduskohtumenetlus ei ole hõlmatud PS § 22 esemelise kaitsealaga. Maksukohustuslasel ei ole vaikimisprivileegi, vaid tal on kaasaaitamiskohustus (

§ 56

). Kaebajad ei ole põhistanud, et vaidlustatud korralduste tõttu esineks oht kaebajate seadusliku esindaja või tema lähedaste õigusrikkumises süüditunnistamiseks. Kohtu põhjendused ja otsus

1. Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tolliamet kohustas 12.09.2011 korraldustega Rewlis OÜ-d esitama
2. a juuni ja juuli vorm KMD ning juuli vorm TSD ning PHD Raamat OÜ-d
3. a juuni vorm KMD ja juuli vorm TSD maksudeklaratsioonid 10 päeva jooksul korralduse kätte saamisest arvates. Kaebajaid hoiatati, et kohustuse tähtajaks täitmata jätmisel võib maksuhaldur kohaldada sunniraha. Kuna kaebajad kohustust tähtaegselt ei täitnud, kohustas maksuhaldur

§ 91

lg 3 alusel Rewlis OÜ-d ja PHD Raamat OÜ-d tasuma sunniraha ja hoiatas, et sunniraha tähtajaks tasumata jätmise korral nõutakse see sisse sundkorras (LõMTK 29.09.2011 korraldused). Samuti tehti uued ettekirjutused esitada maksudeklaratsioonid 5 päeva jooksul arvates korralduse kättesaamise päevast. Korralduste kohaselt rakendab vastustaja korralduste täitmata jätmisel teistkordselt sunniraha summas 150 eurot. Kaebajate arvates tuleb nimetatud korraldused tühistada põhjusel, et sunniraha kohaldamise hoiatused/ähvardused rikuvad nende põhiõigusi EIÕK artikli 6 lg 1 ning PS § 22 kolmanda lause tähenduses. 7

1. Kohus märgib, et põhiseaduse § 22 kolmanda lõike kohaselt ei tohi kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Vaikimisõigus ja enese mittesüüstamise privileeg on tuletatav ka EIÕK artikli 6 lõigetest 1 ja 2 (vt nt EIK lahendid Murry v. Ühendkuningriigid,
2. veebruar 1996, p 45; Saunders v. Ühendkuningriigid,
3. detsember 1996, p-d 68-69; J. B. v. Šveits,
4. mai 2001, p 64). Maksukorralduse seaduses väljendub see põhimõte § 64 lg 1 punktis 6, mis annab isikule õiguse keelduda

§ 60

-63 alusel teabe andmisest ja dokumentide esitamisest, kui küsimustele vastamine tähendaks isiku enda või tema lähedaste õigusrikkumises süüdistunnistamist. Kohus juhib tähelepanu sellele, et antud seisukoht ei puuduta olukorda, kus riik kohustab maksumaksjat teavet andma puhtalt korrektse maksustamise kindlustamiseks (vt nt Tartu Halduskohtu 12.11.2008 ostus 3-08-1090, p 23). Kohus on seisukohal, et põhiseaduse § 22 kolmandas lõikes sätestatud keeldumisõigus ei laiene maksudeklaratsioonide esitamise kohustusele ning nõustub vastustajaga, et deklaratsioonide esitamise kohustust ei saa jätta täitmata enese mittesüüstamise privileegile toetudes (Tallinna Ringkonnakohtu 06.06.2011 otsus 3-10-2778, p 20).

§ 8

lg 1 kohustab juriidilise või füüsilise isiku seaduslikku esindajat tagama esindatava

-st ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegset ning täieliku täitmist. Üheks selliseks kohustuseks on maksudeklaratsioonide esitamine.

§ 85lg-st 1 nähtuvalt tuleneb maksudeklaratsioonide esitamise kohustus seadusest.

Maksudeklaratsiooni vorm TSD esitamise kohustus on sätestatud tulumaksuseaduse § 54 lg-s 2, sotsiaalmaksuseaduse § 9 lg 1 p-s 4, töötuskindlustuse seaduse § 42 lg 1 p-s 3 ja kogumispensionide seaduse § 11 lg 1 p-s 4 ning vorm KMD esitamise kohustus tuleneb käibemaksuseaduse § 27 lg-st 1. Maksudeklaratsioonide esitamise kohustuse on kaebajad võtnud ettevõtte loomisega ning tegemist on absoluutse kohustusega. Tulumaksuseaduse § 54 lg 2 teise lause kohaselt on samas lõike esimeses lauses nimetatud isik, kes on registreeritud käibemaksukohustuslane käibemaksuseaduse tähenduses, välja arvatud käibemaksuseaduse §s 21 nimetatud piiratud käibemaksukohustuslane, kohustatud esitama deklaratsiooni, sõltumata tulumaksu maksmise kohustusest nimetatud maksustamisperioodil. Seega ei näe ei maksukorralduse ega maksuseadused käibemaksukohustuslasest juriidilisel isikul ette võimalust ega alust keelduda maksudeklaratsioonide esitamisest.

§ 85

lg 4 kohustab deklaratsiooni esitajat esitama talle teadaolevalt õigeid andmeid ning andmete õigsust kirjalikult kinnitama. Kuna maksuhaldur lähtub maksukohustuse täitmise kontrollimisel ja maksu määramisel eelkõige maksukohustuslase esitatud maksudeklaratsioonidest (§ 85 lõige 1), maksukohustuslase raamatupidamisarvestusest ja muust tema poolt enda tegevuse kohta peetud arvestusest, siis ei saa isik ainuüksi maksudeklaratsiooni esitamisega ennast ega oma lähedasi süüstada. 26. Maksuhaldur kinnitas, et kaebajad täitsid 12.09.2011 korraldusega pandud kohustused maksudeklaratsioonide esitamiseks 18.01.2012 ja 23.01.2012.

§ 135

lg 1 teisest lausest tuleneb, et sunniraha võib rakendada kuni haldusaktiga taotletava eesmärgi saavutamiseni. Kohtu hinnangul on asjakohane vastustaja viide Tartu Ringkonnakohtu 30.09.2011 otsuse 3-10-1281 p-s 12 väljendatud seisukohale, et haldusorganil ei ole kohustust õiguspärast sunniraha määramise korraldust kehtetuks tunnistada, kui isik pärast seda lõpuks algse ettekirjutuse täidab. Selline arusaam muudaks sunniraha määramise instituudi sisutuks, kuna isik teaks, et lõppkokkuvõttes ta sunniraha maksma ei pea, hoolimata sellest, et ta ettekirjutuse 8 täitmisega viivitab. Asjaolu, et sunniraha oli oma eesmärgi täitnud ei tähenda, et sunniraha määramise korraldus tulnuks pärast seda kehtetuks tunnistada.

1. Seega ei saa vaidlustatud haldusaktide puhul tõusetuda ka küsimus enese mittesüüstamise privileegi rikkumisest vastustaja poolt, sest HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Seega puudub alus kaebuste rahuldamiseks ja haldusaktide tühistamiseks, kuna vaidlustatud haldusaktid on õiguspärased. Halduskohus on seisukohal, et kaebajate õigusi saab rikkuda haldusakti täitmiseks sundimine üksnes juhul, kui esineb alus kohustuse täitmisest keeldumiseks ning selle mitte võimaldamisega rikutakse kaebajate enese mittesüüstamise privileegi.
2. Käesolevas asjas ei ole rikutud kaebajate enese mittesüüstamise privileegi kõrval ka õigust vaikimisele.
3. Kuna

§ 56ja Kar

S § 389¹ ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel asjasse puutuvateks ja kohaldamisele kuuluvateks õigusnormideks, puudub halduskohtul alus ka nende normide põhiseaduspärasuse kontrollimiseks. 30. Poolte menetluskulud jäävad nende enda kanda, kuna vastustaja ei ole taotlenud kaebajatelt, kelle kaebused jäävad rahuldamata, menetluskulude väljamõistmist. Roby Koik kohtunik 9