Obsah (5)

§ 82§ 367§ 42§ 363§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Iko Nõmm, Imbi Sidok, Ande Tänav 06.juuni 2012, T

76 lg 1). Käesoleval juhul on olulise tähtsusega ka

§ 82

lg-s 1, §-s 100, § 101 lg 1 pdes 1, 4 ja 6, § 142 lg-s 1 ning § 145 lg-tes 1 ja 2 sätestatu. 11.

§ 367

lg 3 järgi tuleb liisinguandja

§ 367

lg-s 1 sätestatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle tagastamise hetkel, mitte selle hilisemat müügihinda. Vastupidine tüüptingimus on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav ja seega

§ 42lg 1 järgi tühine.

Liisingueseme tagastamisega seotud kulud võivad olla ülesütlemisest tingitud lisakulud

§ 367

lg 4 mõttes, kuid remondikulu ei ole

§ 367lg 4 mõttes ülesütlemisest tingitud lisakuluks.

Liisingueseme remondivajadus mõjutab liisingueseme väärtust, mistõttu tuleb seda liisinguandja nõude suuruse arvutamisel arvestada

§ 367lg 3 järgi.

3

1. Hageja nõue tuleneb tasumata liisingumaksest 368,32 eurot, müügihinna ja jääkmaksumuse vahest 3468,33 eurot, müügikulust 463,94 eurot ja viivisest 3379,44 eurot. Hageja selgitas 11.08.2011 kohtuistungil, et vara hinnaks määrati 235 000 krooni ja sõiduki müüki alustati 18.06.2009 ning viimane ümberhindamine toimus 29.10.
2. Hinnates nimetatut ja võrreldes eksperdi arvamust, siis ei viita hinnatava sõiduki müügiajalugu hageja tegevusetusele või müügiprotsessi rikkumisele. Saksa Auto AS koostas 09.06.2009 sõiduki üleandmis-vastuvõtmisakti nr 090609/255 ja 18.06.2009 suunati sõiduk müüki 235 000 krooniga. 19.06.2009 avaldati Eesti suurimas kasutatud sõidukite müügi internetiportaalis Auto24.ee sõiduki müügikuulutus alghinnaga 235 000 krooni. 05.08.2009 langetati hind 199 750 kroonile, 03.09.2009 180 000 kroonile, 02.10.2009 159 000 kroonile, 30.11.2009 139 000 kroonile ja 06.11.2009 müüdi sõiduk 132 050 krooniga.
4. aasta II poolaastal oli sõiduk avalikult pakkumisel internetiportaalis Auto24.ee ja ilmselt ka Saksa Auto AS kasutatud liisingautode müügiplatsil ca 4,5 kuud ning kõigil oli seda võimalik osta. Seda ei saa lugeda kiirmüügiks. Kuna sõidukile ei leitud kõrgemate hindadega ostjat, siis oli see hind sõidukile liiga kõrge ja tegelik turuhind peab olema väiksem. Kuna sõiduk müüdi 139 000 krooniga 7 päeva jooksul pärast hinna langetamist, siis ei saa turuhind sellest madalam olla. Ekspert leidis, et kuna sõiduk oli 139 000 krooniga lühikest aega pakkumisel, siis ei saa välistada, et ka hinnavahemikus 139 000-159 000 krooni oleks sõidukile ostja leidunud.
5. Hageja müüs sõiduki 110 041,66 krooniga (käibemaksuga 132 050 krooni), 06.11.2009, mis vastab sõiduki turuhinnale. On ilmselge, et konkreetne hinna määr sõltub ostjast ja oletuslikud argumendid, milline võinuks hind olla, ei ole määravaks. Kulutused seoses müügiga tõendati Saksa Auto AS esitatud arvega sõiduki müügi eest 7923 krooni ja hoolduse eest 775 krooni. Hooldusena teostati müügieelne ülevaatus, mootoripesu, kütusekulu, salongi puhastus ja välipesu, mis on müügiga seotud lisakulutus. Seoses ekspertiisiga liisinguobjekti hariliku turuväärtuse kindlaks tegemiseks vähendas hageja menetluse kestel oma nõuet ja luges liisingueseme võõrandamisest saadud summaks 116 666,67 krooni käibemaksuta. Põhjendatud ja tõendatud on sõiduki võõrandamise kulu 481,20 eurot, tasumata osamaksed 212,10 eurot ja tasumata intress 75,31 eurot. Kuivõrd kostja põhilised vastuväited, et müügihind ei vastanud turuhinnale ja sealjuures rikuti müügiprotsessi, ei osutunud tõendatuks, tuleb hagi rahuldada.
6. Ekspert analüüsis kahes aktis oma järeldusi põhjalikult, arvestades liisinguobjekti marki, mudelit, mootorimahtu, sõiduauto vanust jms hinda määravaid tegureid. Kohtuistungil selgitas ekspert Rein Münt, et ta arvestas sõiduki remondivajadust, mida kajastas müügikuulutus. Kostja seda ümber ei lükanud.
7. Kohus määras hageja ja kostja ühisel taotlusel ekspertiisi, tegemaks kindlaks, kas auto müügi hind vastas selle aja turuhinnale (TsMS § 229 lg 1). Riiklikult tunnustatud ekspert R. Münt leidis, et
8. aasta novembris oli sõiduki turuhind 140 000 krooni. Kohus määras 11.10.2011 täiendava ekspertiisi, milles ekspert leidis, et sõiduki hind oli
9. aasta juunis ca 152 000 krooni. Ekspert R. Mündi kohtuistungil antud selgitused kinnitasid ekspertiisi aktides toodut. Ekspert ei tuvastanud, et auto müüdi alla turuhinna, samuti ei leidnud tõendamist, et hageja oleks müügiprotsessiga teadlikult hinda mõjutanud. Asjas esitatud tõendid vara väärtuse kohta ehk BRC hindamisakt, Eesti Konjuktuuriinstituudi arvamus, auto24.ee portaal ja Eesti Kindlustusfondi hinnang ei lükka ümber eksperdi hinnanguid ega kinnita kostja väidet, nagu olnuks auto reaalne turuhind
10. aasta juulis vähemalt 217 000 krooni.
11. Ekspert R. Münt tõi esile, et vaadeldaval ajavahemikul oli Eesti turul pakkumisel 9 MB E500 (arvestamata hinnatavat sõidukit), nendest 4 sõiduki müügikuulutus 4 arhiveeriti vaadeldaval ajavahemikul märkega, et „sõiduk on müüdud“. Asjaolu, et sõidukile ei leidu ostjat müüja poolt küsitud hinna eest, tõestab, et hind on kõrge ja ei vasta Eesti turuolukorrale ning pakutavale kaubale. Müüja poolt küsitud esmane hind ei olnud reaalne turuhind, millega toimuksid müügitehingud Eestis ja hinna langetamine oli sõiduki müügiks ainuvõimalik. Arvestades

§ 363

p-s 2, § 367 lgs 4, § 142 lg-s 1 ning § 145 lg-tes 1 ja 2 sätestatut, on kostja vastutus hagetavas summas tõendatud. 18. Liisingulepingu üldtingimuste p 4.8 järgi, kui liisinguvõtja hilineb ükskõik millise liisingulepingu järgse makse tasumisega, maksab ta tähtaegselt tasumata summast iga viivitatud päeva eest viivist liisingulepingu eritingimustes toodud määras, so 0,25% päevas. Hageja arvestas viivist 6368,19 euro ulatuses ja palus välja mõista põhinõudelt viivise perioodi 17.12.2009 kuni 04.10.2011 eest arvestatuna viivise 0,25% päevas. Hageja vähendas viivise nõuet 3877,18 euroni. Kostja ei taotlenud viivisenõude vähendamist. Viivis on kooskõlas

§ 113

lg-ga 1, mil juhul, kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

1. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada, teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2. Kostja esitas hagiavaldusele vastuväite, et liisinguese müüdi alla selle turuhinna, hageja poolt tellitud müügiprotsess oli läbipaistmatu, asjatundmatu ning ei andnud seetõttu liisinguandjale soovitud tulemust. Oma väidete tõendamiseks esitas kostja kohtule hindamiseks järgmised tõendid: BRC hindamisakti, mille kohaselt oli sõiduki väärtus 07.06.2008 seisuga 310 000 krooni; Eesti Konjuktuuriinstituudi (EKI) arvamuse, mille kohaselt oli sõiduki
3. aasta III kvartali keskmine hind 255 200 krooni (käibemaksuga) ja IV kvartali hind 237 600 krooni (käibemaksuga); väljavõtted Auto24 portaalist, mis kajastasid hinnatava liisinguesemega analoogiliste sõidukite keskmisi pakkumishindu
4. aastal 13 293 eurot; Eesti Liikluskindlustuse Fondi arvamuse, mille kohaselt hüvitati kindlustussektoris vaidlusalusest liisinguesemest odavama sõiduki turuväärtusena 12 463 eurot. Loetletud tõendite alusel on võimalik väita, et analoogsete sõidukitega oli võimalik
5. aasta suvel tehinguid teha oluliselt kõrgema hinnaga kui 132 050 krooni (käibemaksuga). Maakohus leidis ekslikult ja sealjuures ei põhjendanud oma seisukohta, et kostja esitatud tõendid ei lükka ümber eksperdi hinnanguid ega kinnita kostja väidet teistsuguse turuväärtuse kohta. Kohtuotsus ei vasta TsMS § 442 lg 8 nõuetele. Kohtuniku veendumuse kujunemine kohtuotsuse pinnalt ei ole arusaadav ega mõistetav ja kohtuotsus on motiveerimata.
6. Kohus tuvastas otsuses, et täiendekspertiisis leidis ekspert, et
7. aasta juunis oli sõiduki hind ca 152 000 krooni ja eksperdi poolt kohtuistungil antud selgitused kinnitasid seda. Sellele vaatamata rahuldas kohus hagi täies ulatuses ja lähtus sellest, et sõiduki turuhind võis olla 116 666,67 krooni käibemaksuta (140 000 krooni käibemaksuga). Seega tegi kohus vastuolulise otsuse, kuna kohtu järeldused ei vasta tuvastatud asjaoludele. Kuna kohtuotsuse põhjendavas osas tuvastatud asjaolud on kohtuotsuse resolutiivosaga vastuolus, ei ole kostjal võimalik hinnata ka kohtuotsuse asjakohasust ja seaduslikkust. Kuna maakohus jättis jälgimata

§ 367lg-s 3 toodud põhimõtte, siis kohaldas kohus ebaõigelt materiaalõigust.

1. Hageja vähendas 04.10.2011 esialgset haginõuet vastavalt ekspertiisiaktis nr 11-92 leitule ja lähtus auto väärtusest
2. aasta novembris 140 000 krooni (käibemaksuga). Liisingueseme turuhind tuleb leida aga liisingueseme üleandmise hetkel (

§ 3675 lg 3).

Ekspert täpsustas täiendekspertiisi käigus, et liisingueseme

1. aasta juunikuine turuhind oli ca 152 000 krooni käibemaksuga (126 666,66 krooni käibemaksuta). Seega lähtusid nii kohus kui ka hageja vääralt sõiduki hinnast
2. aasta novembrikuus.
3. Eksperdiarvamust tuleb TsMS § 232 lg 1 ja 2 kohaselt hinnata koos teiste tõenditega, kuid kohus rajas käesolevas asjas otsuse sisuliselt vaid eksperdiarvamusele. Maakohus leidis ekslikult ja seda põhjendamata, et kostja poolt esitatud tõendid ei lükka ümber eksperdiarvamuses väljendatud sõiduki turuhinda. Kohtul jäid tähelepanuta ekspertiisiakti faktilised ja sisulised ebatäpsused ning vead. Ebaõigetel, mittetäielikel ja eksitavatel algandmetel baseeruv eksperdi arvamus ja sellele tuginev otsus ei saa olla õige ega objektiivne.
4. Kohus ignoreeris põhjendamatult, et analoogsete sõidukite müügikuulutuste väljavõtete kohaselt oli sarnaste sõidukite keskmine pakkumishind
5. aasta II poolel 13 293,50 eurot. Teades, et suuremat osa pakkumises olevatest sõidukitest müüvad professionaalsed automüüjad, võib eeldada, et kuigi sõiduki pakkumishind võib olla küll kõrgem kui reaalne tehinguhind, ei saa see siiski olla kõrgem, kui on mõistlik kauplemisvaru. Pakkumishinnad iseloomustavad sõidukite turuhindasid, võttes arvesse mõistlikku kauplemisruumi. Seega on müügipakkumised sõiduki turuhinna üle peetavas vaidluses asjakohasteks tõenditeks ja abiks sõiduki turuhinna leidmisel. Müügikuulutusi tuleb hinnata koos teiste tõenditega.
6. Eksperdiarvamus ei lükka ümber väidet, et sõiduki hind võis olla
7. aasta juunikuus ligilähedane sarnaste sõidukite pakkumishindadele samal kuul. Seda eelkõige seetõttu, et eksperdi arvamus kujunes
8. aasta lõpu turusituatsiooni põhjal, mis võis aga
9. aastal sõidukite hindade üsna kiiret langust arvestades olla oluliselt erinev
10. aasta juuni turusituatsioonist. Kuna madalama klassi sõidukite tehingud toimusid
11. aasta suvel/sügisel suurusjärgus 10 000 – 12 000 eurot, siis ei ole mõeldav, et luksuslikumate sõidukite hinnad olid oluliselt madalamad. Sõiduki väärtuse hindamisel ei ole õige lähtuda selle müügihinnast. Kui liisinguandja koostas või lasi liisingueseme tagastamise kohta akti koostada, kus määrati eseme väärtus, peab liisinguandja tõendama, et liisingueseme tegelik väärtus oli tagastamise ajal väiksem aktis märgitust. Hagejal lasus tõendamiskoormus, et vaidlusaluse sõiduki hind ei olnud selline, nagu kostja poolt väidetud ja viidatud. Hageja ei tõendanud, et sõiduki tegelik turuväärtus oleks olnud
12. aasta juunis teistsugune. Asjaolu, et sõidukit ei õnnestunud sellise hinnaga müüa, võis olla tingitud ebakvaliteetsest ja puuduliku informatsiooniga müügitegevusest.
13. Ekspertiisiaktidest nähtub, et ekspert kasutas sõiduki turuväärtuse tuvastamisel ainult Auto24 portaali andmeid, mistõttu ei arvestanud ta hindu, mis kujunesid väljaspool Auto24 keskkonda. Asjaolu, et Auto24 andmed ei kajasta turuseisu (ja -hinda) objektiivselt, tõendavad EKI poolt väljastatud andmed. EKI kogus vaatlushindu igakuiselt autoturgudelt, -kauplustelt ja -esindustelt ning ka internetist. EKI andmebaas ei võta arvesse mootorsõiduki läbisõitu, varasemaid liikluskahjusid ja võimalikku varjatud halba tehnilist seisukorda, kuid aritmeetiline keskmine hind oli III kvartalis 255 200 ja IV kvartalis 237
14. EKI vaatles seejuures keskmise varustustasemega ja amortisatsiooniga sõidukeid. Kuna vastavalt eksperdi arvamusele oli kostja sõiduk rikkaliku varustustasemega, siis oli tegemist vähemalt nn keskmise sõidukiga ja seetõttu puudub põhjus arvata, et EKI leitud keskmine hind oleks kostja sõiduki suhtes eelduslikult ebaõige.
15. Ekspert märkis ekspertiisiakti 11-92/2 lisas, et ta ei kontrollinud võrreldavate sõidukite läbisõite ja püüdis aktis kirjutada rohkem spidomeetri näidust kui läbisõidust. Spidomeetri näit ja läbisõit ei ole identsed suurused. Spidomeetri näit on 6 manipuleeritav ega pruugi kajastada tegelikku läbisõitu objektiivselt ega oma seega erilist tähendust. Tähendust omab sõiduki tootmisaasta ja varustustase ning läbisõit. Kuna käesolevas asja puuduvad andmed võrdlussõidukite tegelike läbisõitude kohta ja ekspert ei kontrollinud võrreldavate sõidukite tegelikke läbisõite, siis saab juhinduda vaid sarnaste sõidukite väljalaskeaastast ja varustustasemest ning võrrelda nende sõidukite pakkumus- ja tehinguhindu.
16. Ekspertiisiakti 11-92 tabelis toodud sarnaste sõidukite
17. aasta lõpu ja
18. aasta alguse tehinguhindade matemaatiline keskmine väärtus on 167 890 krooni. Kuigi ekspert väitis, et tabelisse võeti W211 keremudeliga sõidukid, siis ei nähtu ekspertiisiaktist, et tegemist oleks W211 keretüübiga sõidukitega. Ekspertiisiakt ei ole selles osas kontrollitav ja võib sisaldada andmeid ka
19. aasta toodangu, kuid vanema keremudeliga sõidukite kohta, millised olid odavamad. Samas, kui isegi asuda seisukohale, et ekspertiisiaktis toodud sõidukid on kõik hinnatava sõidukiga analoogsed nii mootori kui ka keremudeli osas, ka siis kajastavad need hinnad kõige enam hindasid perioodil 01.08.2009 – 01.02.2009 ehk vähemalt 2 kuud peale sõiduki hagejale üleandmist. Ekspert ei tuvastanud otsitavat väärtust
20. aasta juuni seisuga.
21. Ekspert leidis ekspertiisiaktis 11-92/2 sõiduki
22. aasta juunikuu turuväärtuse viisil, kus ta liitis sama sõiduki
23. aasta novembrikuu turuhinnale viie kuu hinnalanguse 8,4%. Selline arvutusviis on matemaatiliselt ebaõige ega kajasta sõiduki juunikuu turuhinda õigesti. Ekspert võttis 8,4%-lise väärtuse leidmisel aluseks novembrikuu hinna, mis on madalam, kui juunikuu hind. Hinnalanguse arvutamise aluseks ei saa võtta väiksemat hinda, kuna see annab tulemuseks väiksema protsendi ja seda müügihinnale liites jõuame väiksema tulemuseni ehk tegelikust madalama hinnani. Seetõttu oleks hinna õigeks leidmiseks vajalik olnud välja selgitada hinnatava sõidukiga analoogiliste sõidukite keskmine turuhind
24. aasta alguses ja seejärel sellest maha lahutada kuudele vastav hinnalanguse protsent. Eksperdi poolt leitud
25. aasta juunikuu hind 152 000 krooni ei ole täpne ebaõigete algandmete ja ebaõige arvutusmetoodika kasutamise tõttu.
26. Ekspert lähtus sõiduki turuhinna leidmisel eeldusest, et hinnatav sõiduk oli remonti vajav. Remondivajaduse osas lähtus ekspert Saksa Auto AS poolt avaldatud müügikuulutusest. Kuna sõiduki remondivajadus mõjutab sõiduki hinda remondimaksumuse võrra, siis pidanuks ekspert hinnatava sõiduki remondivajadusest tuleneva hinnalanguse välja selgitamiseks analüüsima remondivajaduse mahtu ja selle rahaliselt hinnatavat väärtust. Kuna ekspert seda ei teinud, siis ei baseeru eksperdiarvamus ka selles osas uuritud ja analüüsitud alginfol. Ekspertiisiaktis 11-92 tõi ekspert välja, et hinnatav sõiduk vajas pisiremonti. Ekspert pidanuks sõiduki „pisiremondi“ mahtu võrdlema ka teiste „remonti vajavate“ sõidukite remondivajaduse mahuga. Eksperdi poolt remondivajaduse algdokumendina kasutatud Auto24 Saksa Auto AS poolt lisatud kuulutus nimetas remondivajadusena piduriklotse, rooliotsa ja amorti. Ekspert ei tuvastanud, kui suur oleks sellise pisiremondi maksumus ja kui palju selline remondivajadus müügihinda ja ostuhuvi mõjutab. Hageja ega ekspert ei tõendanud, et Saksa Auto hinnang remondivajaduse kohta oli tõene. Kostja käis sõidukiga 04.11.2008 tehnoülevaatusel ja sõiduki rooliosad ning vedrustus, samuti pidurite efektiivsus vastasid nõuetele. Seega ei olnud sõidukil eelnevalt mingeid puudusi. Isegi juhul, kui pidada hinnangut remondivajaduse osas õigeks, ei mõjutanud selline pisiremondi vajadus sõiduki hinda märkimisväärselt. Kostja esitas kohtule tõendina piduriklotside, rooliotsade ja õhkamordi hinnad, millest tulenevalt oleks remonti vajavate osade vahetamisele kulunud ca 901,91 kuni 917,23 eurot. Võttes tinglikult aluseks ekspertiisiaktis 11-92 esitatud tabeli matemaatilise keskmise 167 840 krooni, pidanuks sõiduki
27. aasta 7 novembrikuu hind olema 153 539 krooni. Sellest summast oleks tulnud leida
28. aasta juunikuu hind. Kuna ekspert võttis tabelis aluseks juba teisi remondivajadusega sõidukite hindu ja kuivõrd võrreldavate sõidukite remondivajadus ei ole teada, ei saa nende hindu keskmise turuhinna arvutamisel arvesse võtta. Lähtudes hindadest, mis anti remonti mittevajavate sõidukite kohta, saame aritmeetiliseks keskmiseks turuhinnaks 195 180 krooni. Lahutades sellest hinnatava sõiduki remondivajaduse 14 351,53 krooni, saame hinnatava sõiduki lõpphinnaks novembris 180 828,47 krooni. Liites leitud väärtusele 5 kuu hinnalanguse protsendi, saab järeldada, et
29. aasta juunikuine turuhind pidi olema suurem kui 180 828 krooni.
30. Sõidukit müüs Saksa Auto AS. Kui sõidukile määratud hind 235 000 krooni oli sedavõrd kõrge, et selle hinnaga ei müüdud
31. aasta juunis ühtegi analoogset sõidukit, siis võib sellist müügitaktikat pidada sõidukiomaniku (ja ka liisinguvõtja) huve oluliselt kahjustavaks. Ebaõige hinna määramisest tulenevat müügiriski ei saa asetada liisinguvõtjale. Ekspert märkis ekspertiisiaktis, et ei saa välistada, et sõidukile oleks leidunud ostja ka juunis, kui hind poleks olnud nii kõrge. Seega valis automüüja ilmselgelt turusituatsioonile kas mittevastava hinna või oli hind küll õige, kuid sõidukile ei leidunud sel ajal lihtsalt ostjat muul põhjusel. Võimalik, et valiti vale müügikanal, kuivõrd Äripäev Online 11.06.2009 artikli kohaselt veeti
32. aasta keskpaigas liisingule tagastatud autosid Eoroopasse ja liisinguautode kuhjumist müügiplatsile ei toimunud. Esimesel juhul kannab ebaõige hinna määramisest tulenevat müügiriski hageja, teisel juhul ei saa aga ostja puudumisest tulenevalt väita, et kohalik turuhind ei olnud
33. aasta juunis 235 000 krooni. Halvast müügiteenusest ja -korraldusest annab aimu ka see, et vaidlusaluse sõiduki müügikuulutus ei sisaldanud 09.07.2009 seisuga sõiduki ja selle varustuse kirjelduses olulisi varustuselemente, mis sõidukil faktiliselt olemas olid. Ostuhuvi mõjutas kindlasti ka ekslik informatsioon remondivajaduse kohta, mida faktiliselt ei olnud või mis oleks olnud likvideeritav väikeste lisakuludega. Sõidukile Saksa Auto AS poolt 235 000 kroonise pakkumishinna määramine näitab kas Saksa Auto AS veendumust, et olemasolev „remondivajadus“ ei mõjuta tegelikku hinda ehk remondivajadust faktiliselt ei ole või on see väike või oli tegemist täiesti asjatundmatu müüjaga või pisiremondivajadusega sõiduki prognoositav turuhind oligi 235 000 krooni. Viimasel juhul ei saa eksperdi arvamust pidada adekvaatseks, kuna ei ole eluliselt usutav, et eksperdi poolt tuletatud hind erineb sedavõrd suures ulatuses professionaalse automüüja poolt sõidukile määratud turuhinnast. Arvestades ebakvaliteetset müügiprotsessi ja ostjale müügiobjekti kohta ebatäieliku info andmist, pole välistatud, et objektiivse ja täieliku info saamisel oleks sõidukile leidunud ostja juba
34. aasta suvel. Võimalik, et hinna langetamine vähesel määral oleks taganud reaalse müügitehingu toimumise. Arvestades pakkumishindu Auto24 portaali tulemuste tabelitest, arhiveeriti
35. aasta juuni kuni detsembri seisuga MB E 500 tüüpi sõidukikuulutusi keskmise turuhinnaga 15 147 eurot. Kuna sõidukit ei õnnestunud esialgse hinnaga müüa, siis on see tingitud ebakvaliteetsest müügitegevusest, millist riski kannab hageja.
36. Liisingulepingust tulenevaks liisinguandja kasuks on eelkõige liisinguvõtja poolt tasutavad intressimaksed. Üldjuhul ei tohi liisinguvõtja liisingulepingu lõpetamisest saada muud kasu. Eelöeldu puudutab ka käibemaksuarvestust. Kostja võlgnevusest hageja ees tuleb maha arvestada ka käibemaksu tagasiarvestamisest tulenev kasu, mida hageja sai. Käibemaks oli hageja poolt kostjale esitatud kreeditarve nr 076652-VP kohaselt -29 575,68 krooni. See summa kuulus käibemaksuseaduse (KMS) § 34 kohaselt hagejale tagastamisele. Vaidlusalune sõiduk võõrandati 110 041,66 krooniga, millele lisandus käibemaks 22 008,33 krooni. Sõiduki võõrandamisel arvestatud 8 käibemaks on väiksem hagejale tagastatavast käibemaksust, mistõttu hageja säästis käibemaksude vahena 7567,35 krooni. Nimetatud summa tuleb hageja nõudest maha arvestada. Vastus apellatsioonkaebusele
37. Hageja palub jätta apellatsioonkaebusele lisatud tõendid apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. tähelepanuta, Ringkonnakohtu seisukoht
38. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt, so 639,11 euro väljamõistmise ja sellest tulenevalt ka menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi 639,11 euro saamise osas rahuldamata ja jaotab hagi osalise rahuldamise tõttu uuesti menetluskulud. 35.

§ 367

lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Liisingueseme tagastamisel 09.06.2009 liisingueseme väärtust kindlaks ei määratud. Poolte taotluse alusel määras kohus liisingueseme väärtuse kindlakstegemiseks ekspertiisi. Eksperdi arvamuse kohaselt oli vaidlusaluse sõiduki harilikuks väärtuseks (kohalikuks turuhinnaks) 2009.a novembris 140 000 krooni (8947,63 eurot). Täiendava eksperdiarvamuse kohaselt oli selle sõiduki harilik väärtus 2009.a juunis 152 000 krooni (9714,57 eurot). Ringkonnakohtu hinnangul rikkus maakohus

§ 367

lg-s 3 sätestatut, kui arvestas nõude suuruse määramisel liisingueseme turuväärtust 2009.a novembri seisuga, mitte 2009.a juuni seisuga, mil liisinguese liisinguandjale tagastati. Selles osas on apellatsioonkaebuse väited põhjendatud.

1. Ringkonnakohus ei nõustu aga ülejäänud apellatsioonkaebuste väidetega. Maakohus leidis õigesti, et kostja ei ole tõendanud oma väidet, et vaidlusaluse sõiduki väärtus pidi selle tagastamise hetkel olema vähemalt 217 000 krooni. Kohus leidis õigesti, et kostja tõendid - BRC hindamisakt, EKI arvamus, väljavõtted auto24.ee portaalist ja Eesti Liikluskindlustuse Fondi arvamus seda ei tõenda. BRC hindamisaktist ei nähtu hinna määramise alused ja selles märgitud hind on määratud 07.06.2008 seisuga, mitte sõiduki tagastamise hetke seisuga. EKI arvamuses märgitud keskmiste turuväärtuste ja auto24.ee portaali müügipakkumiste alusel ei saa samuti hinnata vaidlusaluse sõiduki väärtust. Keskmine turuväärtus ei tähenda seda, et selline väärtus on igal sõidukil. Müügikuulutustes avaldatud hinnad näitavad soovitud, mitte tegelikku müügihinda. Liikluskindlustuse Fondi kiri analoogilise sõiduki hävimise tõttu tekkinud sõidukikahju kohta ei seostu vaidlusaluse sõiduki väärtuse hindamisega. Arvestada tuleb antud juhul sellega, et tõendite kohaselt oli vaidlusalune sõiduk remontivajav ja keskmisest suurema läbisõiduga, mis selle väärtust keskmise väärtusega võrreldes kahtlemata vähendas.
2. Käesolevas tsiviilasjas määrati ekspertiis mõlema poole taotluse alusel ja neil oli võimalik esitada eksperdile kogu hindamiseks vajalik teave. Kostja taotluse alusel määrati ka täiendav ekspertiis, mille käigus ekspert vastas kostja küsimustele. Samuti kuulati ekspert üle kohtuistungil. Ekspert on vastanud kõikidele kostja küsimustele. Alusetu on eksperdile ette heita, et ta ei ole väidetavalt arvestanud mingite 9 dokumentide või asjaoludega, mida kostja ei ole eksperdile ega kohtule esitanud. Seetõttu on alusetu ka etteheide, et eksperdi arvamus põhineb ühel allikal ja lähteandmed on puudulikud. Iseenesest asjaolu, et kostja eksperdi järeldustega ei nõustu, ei anna alust pidada eksperdi arvamust ebaõigeks. R.Münt on riiklikult tunnustatud ekspert, kelle pädevuses ei ole alust kahelda. Ekspert selgitas, miks ei saa kostja tõendite alusel vaidlusaluse, konkreetse sõiduki väärtust määrata ja maakohus nõustus sellega. Ringkonnakohtu hinnangul on ekspertiis läbi viidud korrektsetele algandmetele tuginedes.
3. Maakohus leidis sõiduki müügiajalugu ja eksperdi arvamust hinnates põhjendatult, et liisinguandja käitus liisingueseme müümisel korrektselt. Asja materjalist nähtuvalt tegi liisinguandja kõik endast oleneva, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Kostja väited hageja tegevusetuse ja müügiprotsessi rikkumise kohta ei leidnud tõendamist.
4. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb antud juhul nõude suuruse määramisel võtta aluseks eksperdi määratud sõiduki väärtus ilma käibemaksuta 2009.a juuni seisuga 126 666,67 krooni (8095,48 eurot vt käesoleva otsuse p 35). Liisingueseme võõrandamisega kaasnenud hüvitamata kulud on 7259,20 krooni (463,95 eurot), tasumata osamaksed 3318,80 krooni (212,10 eurot), tasumata intress 1178,35 krooni (75,31 eurot) ja tasumata viivis 1265,81 krooni (80,9 eurot). Liisinguvõtja poolse rikkumise tõttu toimunud lepingust ülesütlemisest liisinguandjale tekkinud kahju (vara jääkmaksumus) oli 164 309,33 krooni (10 501,28 eurot – kokku 177 331,49 krooni (11 333,55 eurot). Eelnimetatud summade arvestuse ja suuruse kohta kostja vastuväiteid ei esitanud. Seega on liisinguvõtja kulud

§ 367

lg 1 tähenduses kokku 50 664,82 krooni, so 3238,07 eurot (177 331,49-126 666,67).

1. Liisingulepingu üldtingimuste p 4.8 järgi maksab liisinguvõtja tähtaegselt tasumata summast iga viivitatud päeva eest viivist liisingulepingu eritingimustes toodud määras, so 0,25% päevas, kui ta hilineb ükskõik millise liisingulepingu järgse makse tasumisega. Hageja arvestas täiendavas hagiavalduses viivist 657 päeva eest summas 99 640,62 krooni (6368,19 eurot) ajavahemiku eest 17.12.2009-04.10.
2. Kuivõrd viivis ületab põhinõuet, märkis hageja, et ta vähendab viivisenõuet põhinõudega võrdse summani. Apellatsioonkaebusele esitatud vastuses märkis hageja alternatiivselt esitatud vastuväidetes, et ta vähendab viivist 50 664,82 kroonini (3 238,07 eurot) juhul, kui ringkonnakohus peaks leidma, et sõiduki väärtus oli tagastamise hetkel 152 000 krooni (käibemaksuga). Ringkonnakohus nii ka leidis, seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 3238,07 eurot ja viivis 3238,07 eurot.
3. Ringkonnakohus jätab TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta esmakordselt apellatsioonkaebuses esitatud väited käibemaksu tasaarvestuse kohta. Kostja põhjendanud kaebuses uue asjaolu esitamise lubatavust.
4. Hagi osalise rahuldamise tõttu ja arvestades hagi rahuldamise ulatust jätab ringkonnakohus TsMS § 163 lg 1 alusel esimese astme kohtu ja apellatsioonimenetluse kuludest 16,5% hageja kanda ja 83,5% kostja kanda.
5. TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Tõendite tagastamine Ringkonnakohus jätab TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta ja tagastab kostjale apellatsioonkaebusele lisatud tõendid, kuna kostja ei taotlenud kaebuses nende asja 10 juurde võtmist ega põhjendanud nende esitamise lubatavust apellatsioonimenetluses. Samuti tagastab ringkonnakohus 24.05.2012 menetlusdokumendile lisatud tõendi, kuna TsMS § 647 lg 1 alusel võis kostja esitada käesolevas menetlusstaadiumis üksnes avaldusi ja seisukohti, mitte uusi tõendeid, mida ringkonnakohus selgitas ka oma 15.05.2012 kirjas menetlusosalistele. Iko Nõmm Imbi Sidok Ande Tänav 11