← Eesti

3-10-3406/89

Obsah (5)§ 212§ 213§ 223§ 116§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ruth Plaks, liikmed Oliver Kask ja Lilianne Aasma Otsuse tegemise aeg ja koht 28.08.2012, Tallinn Haldusasja numb

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi 3-10-3406 taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus (PMTK) väljastas 19.07.2010 OÜ-le Showtime maksuotsuse nr 12.2-3/3034-9, milles leidis, et OÜ Showtime ei ole
  2. aasta veebruarikuu kohta esitatud käibemaksudeklaratsioonis õigesti kajastanud maksustavatelt tehingutelt arvestatud ja tasumisele kuuluvat käibemaksu kaupade soetamisel ettevõtluse tarbeks. OÜ-l Showtime ei tekkinud 13Friday OÜ-lt seadmeid ja varustust ostes sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. Tehing oli tegelikult ettevõtte 13Friday OÜ-lt ülevõtmine võlaõigusseaduse (VÕS) tähenduses, mille tulemusena ei teki käibemaksuseaduse (KMS) § 4 lg 2 p 1 kohaselt käivet.
  3. Showtime OÜ esitas 13.08.2010 maksuotsuse nr 12.2-3/3034-9 peale vaide, milles palus maksuotsus tühistada muuhulgas põhjusel, et OÜ-le Showtime ei olnud maksukorralduse seaduse (MKS) § 13 alusel tagatud ärakuulamisõigust. Maksu ja Tolliamet tegi 05.11.2010 otsuse, millega tühistas maksuotsuse ärakuulamisõiguse tagamata jätmise tõttu ning saatis asja PMTK-le uueks läbivaatamiseks ettekirjutusega võtta seisukoht kõigi Showtime OÜ vastuväidete suhtes.
  4. PMTK tegi 02.12.2010 maksuotsuse nr 12.2-3/3034-10, milles jäi otsuses nr 12.2-3/30349 esitatud seisukohale, et OÜ-l Showtime ei tekkinud sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. Otsustati vähendada Showtime OÜ maksustamisperioodil
  5. aasta veebruaris deklareeritud sisendkäibemaksu summas 270 833 krooni (17 309,38 eurot), jätta Showtime OÜ käibemaksu tagastamise nõue summas 232 078 krooni (14 832,49 eurot) rahuldamata ning määrata Showtime OÜ-le tasumisele kuuluvat käibemaksu summas 38 755 krooni (2476,9 eurot). Maksuotsuse aluseks olevas asjaolud ja põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised: 1) seisuga 02.12.2010 on 13Friday OÜ-l tasumata Relax Cafe seadmete ja varustuse müügilt tekkinud tasumisele kuuluv käibemaks. Samas arvas OÜ Showtime nimetatud käibemaksu
  6. a veebruarikuus sisendkäibemaksuna maha; 2) pärast Relax Cafe seadmete ja varustuse müüki lõppes ka 13Friday OÜ majandustegevus. OÜ-l Showtime oli kindel kavatsus jätkata Relax Cafes toitlustuskoha pidamist, teha nimetatud ruumides remont ja muuta vaid toitlustusasutuse kontseptsiooni, avades seal jazzikohviku asemel sushibaari. Söögikoha nimi pidi jääma muutmata, sest see oli juba klientide hulgas tuntud; 3) Relax Cafe seadmete ja varustuse ostu-müügitehingu toimumise ajal olid 13Friday OÜ ja OÜ Showtime seotud isikud Roman Li (uue nimega Roman Z) kaudu, kelle initsiatiivil leping sõlmiti. R. L finantseeris 13Friday OÜ tegevust ja Relax Cafe varasemat arendamist. Igor S ja R. Li selgituste kohaselt anti Relax Cafe seadmete ja varustuse otsene valdus Showtime OÜ-le üle
  7. a veebruarikuus, kusjuures üleandmise-vastuvõtmise akti järgi oli seadmete ja varustuse vastuvõtjaks R. L. R. L müüs 13Friday OÜ kohe pärast seadmete ja varustuse müüki, mis näitab, et tal ei olnud vajalik omada äriühingut 13Friday OÜ ilma kõnealuse kohviku vara ja tegevuseta; 4) kuigi 13Friday OÜ arve OÜ-le Showtime on esitatud üksnes Relax Cafe seadmete ja varustuse eest, soetas Showtime OÜ tegelikkuses kogu 13Friday OÜ väärtusliku vara, sh Relax Cafe kaubamärgi ja interneti kodulehe; 2

(11)3-10-3406 5) Showtime OÜ soovis soetatud vara edaspidi kasutada just Relax Cafe ruumides tegevuse jätkamiseks, mistõttu kohustus 13Friday OÜ Relax Cafe vara ostu-müügilepingus kohviku üürilepingu Showtime OÜ nimele vormistama; 6) kogu 13Friday OÜ tegevus läks üle OÜ-le Showtime, kel oli kindel tahe Relax Cafe ruumides jätkata toitlustusettevõtte opereerimist. Pooled soovisid varjata tehingu tegelikku sisu. Kuna 13Friday OÜ kogu tegevus läks üle OÜ-le Showtime, ei ole tekkinud käivet KMS § 4 lg 1 tähenduses. Sellest tulenevalt oli 13Friday OÜ poolt Showtime OÜ-le väljastatud arvele lisatud käibemaks alusetult.
  1. Showtime OÜ esitas 30.12.2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada PMTK 02.12.2010 maksuotsus nr 12.2-3/3034-10 ja kohustada PMTK-d tagastama OÜ-le Showtime enammakstud käibemaks summas 270 833 krooni. 1) 13Friday OÜ-lt seadmete ja varustuse ostmisel ei olnud tegemist ettevõtte üleminekuga VÕS §-de 180-185 tähenduses. Ostulepingu järgi sisaldas 13Friday OÜ poolt OÜ-le Showtime üleantav vara vaid köögi sisustusesemeid ja köögiseadmeid. Müüja kohustus korraldada ka Relax Cafe üürilepingu ümbervormistamine OÜ-le Showtime jäi täitmata ning seetõttu maksis 13Friday OÜ-le Showtime lepingus ette nähtud leppetrahvi. Seega ei olnud täidetud ettevõtte ülemineku regulatsiooni kohaldamiseks vajalikud tingimused, sest lepingu lisaks olevast aktist ei nähtu, et Showtime OÜ oleks lisaks varustusele ja seadmetele omandanud ka muid ettevõtte majandamiseks vajalikke asju ja õigusi. Müügilepingu poolte tahe ei olnud suunatud ettevõtte üleminekule. Kaebaja väiteid toetavad ka Riigikohtu lahendid kohtuasjades nr 3-2-1-82-10 ja 3-2-1-105-09, kus on selgitatud, et ettevõtte ülemineku korral läheb omandajale üle ettevõte kui tervik. Praegu ei ole ühtki ettevõtte majandustegevuse arendamiseks vajalikku tingimust (üürileping, töölepingud) üle läinud. Lisaks on ettevõtte ülemineku koosseisu täitmiseks oluline, et üleantava vara ja suhete koosseis tagaks ettevõtte tegevuse jätkamise, kuid Relax Cafe töötajatega töölepingud lõpetati ning neid ei võetud OÜ-sse Showtime tööle. Majandusüksus ei tegutse samades ruumides aadressil Tartu mnt
  2. 2) Asjakohane ei ole maksuotsuses viidatud asjaolu, et seadmed müüdi erakordselt kõrge hinnaga võrreldes nende soetamismaksumusega. 13Friday OÜ sai seadmed soodsalt soetada seetõttu, et ostis need pankrotipesast avalikul enampakkumisel. Lisaks ei ole maksuhaldur välja selgitanud analoogsete seadmete turuhinda. Seejuures pole oluline, et R. L ja I. S on omavahel tuttavad. Maksuhaldur pole tõendanud, et tehing tehti ühe poole kahjuks. 3) Kohtule 07.03.2011 ja 29.04.2011 esitatud täiendavates seisukohtades (tl-d 81 ja 102) ning 01.11.2011 esitatud kohtukõne teesides (tl 186) rõhutab kaebaja, et lepingu sõlmimisel oli poolte tahe suunatud vaid varustuse ja seadmete, mitte ettevõtte omandamisele. 13Friday OÜ esindaja Aleksei N 22.04.2010 maksumenetluses antud selgituste (tl 48) kohaselt lõpetasid 13Friday OÜ töötajad töölepingud enda soovil, sest Relax Cafe lõpetas oma tegevuse (protokolli p-d 9 ja 25). Seega oli 13Friday OÜ tegevus seadmete ja varustuse ostu-müügilepingu sõlmimise ajaks juba lõppenud. 13Friday OÜ ei andnud OÜ-le Showtime üle ühtegi ettevõtluse jätkamiseks vajalikku lepingut. Ettevõtte üleminekul oleks pidanud ilma täiendavate kokkulepeteta minema üle ka ruumide üürileping. 13Friday OÜ üürivõlg ei ole kaebuse esitajale üle läinud. OÜ Showtime esindaja I. S oli huvitatud vaid mööbli ostmisest ja uue rendilepingu sõlmimisest, kuid mitte firma ostmisest ja tegevuse jätkamisest. Seda tõendavad ka A. N 22.04.2010 PMTK-le antud selgitused, mille kohaselt ta soovis alguses müüa Relax Cafe rendiõigust ja kõiki seadmeid ja varustust, kuid I. S ei soovinud 13Friday OÜ osanikuks saada (protokolli p 20). Samasisulised ütlused andis A. N ka 07.09.2011 toimunud halduskohtu istungil (tl 167). A. N ütlused langevad kokku I. S PMTK-le 13.04.2010 antud seletustega (tl 42), kus viimane väidab, et muid tehinguid peale seadmete ja varustuse ostu-müügi ei ole 3
(11)3-10-3406 Showtime OÜ ja 13 Friday OÜ vahel sõlmitud (protokolli p-d 20 ja 34). Seega oli algusest peale soov sõlmida seadmete ja varustuse ostu-müügileping. 4) R. Li 07.09.2011 kohtuistungil antud selgitustest võib järeldada, et tehingu tingimuste arutamisel ta ei osalenud ja ta ei olnud neist täpselt teadlik. Seda kinnitavad ka A. N ütlused, kelle sõnul toimus ostu-müügitehing vaid tema ja I. S vahel, läbirääkimistel olid nad kahekesi ning Relax Cafe müük oli vaid tema idee. R. L ei olnud tehingu pooleks ega osalenud tehingu tingimuste üle arutamisel. Seega ei saa tunnistaja R. Li ütlustega lugeda tõendatuks, et tegelikult toimus ettevõtte ülevõtmine. 5) OÜ Showtime esindaja I. S ei ole kunagi väitnud, et OÜ Showtime soetas koos kohviku seadmetega ka Relax Cafe kaubamärgi ja interneti kodulehe www.relaxcafe.eu. A. N selgitas 07.09.2011 kohtule, et ta ei saanud Patendiametilt tunnistust kaubamärgi registreerimise kohta ning kodulehekülg kuulub endiselt firmale 13Friday OÜ. R. Li ütlustest nähtub, et ta ei saanud aru, mida tähendab kaubamärk, pidades selleks kohvikule kinnitatud silti. Seega on väär maksuameti järeldus, et Showtime OÜ soetas koos seadmete ja varustusega ka Relax Cafe kaubamärgi ja kodulehe. 5. PMTK leidis 22.02.2011 kohtule esitatud seletuses, et OÜ Showtime kaebus on põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata (tl 39). PMTK täiendas oma väiteid 16.05.2011 (tl 112) ning formuleeris lõplikud argumendid 01.11.2011 esitatud kohtukõne teesides (tl 182). 1) Tehingute tegelik majanduslik sisu oli mitte varade ost-müük, vaid ettevõtte (majandusüksuse) ost-müük. Kuigi puuduvad ettevõtte ülemineku puhuks tavalised kirjalikud lepingud, ei saa sellest järeldada, et ettevõtte üleminekut pole toimunud. Varjatud üleminekule ongi omane see, et tehingute kohta vormistatakse eksitavad dokumendid või jäetakse need üldse koostamata. Antud juhul ei omandatud vaid kohviku sisustusesemeid ja köögiseadmeid. Nähtuvalt I. S maksumenetluse käigus 13.04.2010 ja 07.05.2010 PMTK-le antud selgitustest (tl-d 42 ja 57) pidi A. N tegema Relax Cafe üürilepingu ümber kaebuse esitaja nimele. Samuti pidi kohviku nimeks jääma Relax Cafe, kuna see nimi oli klientide seas juba tuntud. R. Li 22.04.2010 antud selgituste (tl 54) kohaselt ostis kaebuse esitaja ka kaubamärgi Relax Cafe ja kohviku kodulehe. Sama kinnitavad A. N 22.04.2010 antud selgitused. Asjaolu, et 20.01.2010 vara üleandmise-vastuvõtmise aktis ei kajastatud muid varasid peale Relax Cafe varustuse ja seadmete, ei välista iseenesest ettevõtte üleminekut. Praktikas on ettevõtte ülemineku varjamiseks kasutatud vara müümist eri aegadel. 2) EL-i direktiivi 2001/23/EÜ „Äriühingute, ettevõtete või äriühingute ja ettevõtete osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide seaduste ühtlustamise kohta“ art 1 lg 1 p b kohaselt on ettevõtte üleminekuga tegemist siis, kui üle läheb majandusüksus, mis säilitab oma identiteedi. Euroopa Kohtu lahendis C-234/98 p-s 26 on välja toodud tunnused, mida ettevõtte ülemineku küsimuse juures analüüsima peaks: äriühingu tüüpi, kas on üle läinud kinnis- või vallasvara, vara väärtust ülemineku ajal, töötajate ja klientide üleminekut, tegevuse sarnasust enne ja pärast üleminekut ning tegevuse peatumise aega. Vastustaja hinnangul saab antud asjas rääkida ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivate asjade, õiguste, kohustuste ning identiteedi säilitanud majandusüksuse faktilisest üleminekust kaebuse esitajale. Kuigi töötajate üleminek kinnitust ei leidnud, ei välista see ettevõtte omandamist, kuna Euroopa Kohtu lahendi kriteeriumite näol on tegemist vaid näitliku loeteluga, mida iga konkreetse kaasuse puhul tuleb eraldi vaadata. 3) Tegemist oli näiliku tehinguga, mida MKS § 84 lg 4 kohaselt ei võeta maksustamisel arvesse. Kui näilik tehing tehakse teise tehingu varjamiseks, kohaldatakse maksustamisel varjatud tehingu kohta käivaid sätteid. Kuna antud juhul on tegemist ettevõtte üleminekuga, puudub käive käibemaksuseaduse mõttes. Sel juhul pole müüjal õigust lisada arvele käibemaksu 4
(11)3-10-3406 ning ostjal pole sellest tulenevalt õigust seda sisendkäibemaksuna maha arvata. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-20-11 p-s 14 asunud seisukohale, et ostja käibemaksu tagastamise taotlus tuleks ettevõtte osa võõrandamisel jätta rahuldamata, sest hoolimata käibemaksu tasumisest on siiski tegemist maksuvaba käibega. Vastupidine seisukoht viiks maksustatava ja maksuvaba käibe erisuste eiramisele. 4) Leppetrahvi tasumine üürilepingu sõlmimise ebaõnnestumise tõttu müüjalt kaebuse esitajale pole usaldusväärne tõend, sest seletustes ja dokumentides esinevad vastuolud. Väidetavalt tasuti leppetrahv sularahas, kuid see on kahtlane, sest A. N 22.04.2010 antud selgituste kohaselt müüjal kassat ei ole ning kõik arveldused toimuvad peamiselt panga kaudu. 5) Kaebuse esitaja ja müüja on seotud R. Li kaudu. R. L oli 13Friday OÜ 100 %-line osanik perioodil 19.08.2009 kuni 01.02.2010 ning ta oli 23.09.2009 sõlmitud töölepingu nr 1-6 kohaselt OÜ Showtime tegevdirektor. Just tänu R. Li seotusele mõlema tehingupoolega oli võimalik tehingut sõlmida tingimustel, mida tavapäraselt mitteseotud isikute vahel ei oleks toimunud. 6) 13Friday OÜ soetas OÜ-le Showtime müüdud seadmed Adinagaare OÜ-lt hinnaga 80 000 krooni. Selle kohta sõlmiti 07.09.2009 vara ostu-müügileping nr 07.09/
  1. 13Friday OÜ müüs nimetatud seadmed edasi ligi 17 korda kõrgema hinnaga. Seega oli seotud isikute vahelise tehingu hind oluliselt suurem. Vastustajale teadaolevalt ei ole nimetatud varale tehtud ka mingeid parendusi, mis vara väärtust 17 korda oleksid tõstnud. Vastupidiselt kaebuse esitaja väidetele ei soetanud 13Friday OÜ nimetatud vara pankrotipesast. Sõlmitud oli müügileping, mille kohta Adiganaare OÜ väljastas 08.09.2009 kassa sissetuleku orderi nr
  2. Adiganaare OÜ juhatuse liige A. Klimenko selgituste kohaselt pöördus A. N ise tema poole, avaldades soovi osta Relax Cafe varad ja seadmed. Adiganaare OÜ pankrot on välja kuulutatud 22.12.2009 ning pankrotihaldur määrati 08.01.
  3. Seetõttu polnud 13Friday OÜ-l võimalik nimetatud seadmeid pankrotipesast omandada. 7) R. Li kohtuistungil antud ütlused ja maksumenetluses antud selgitused on vastuolulised. Kohtuistungil väitis R. L, et OÜ Showtime ostis vaid Relax Cafe seadmed ja varustuse, kuid 22.04.2010 maksuhaldurile antud selgitustes väitis ta, et Showtime OÜ ostis 13Friday OÜ-lt Relax Cafe seadmed ja varustuse, sh kaubamärgi Relax Cafe ja kohviku kodulehe. Sealjuures väitis ta, et kaebuse esitajale oli tähtis just kaubamärk, kohviku koduleht ja Tartu mnt 43 ruumide üürileping. 8) Ka A. N maksumenetluses 22.04.2010 antud seletuste kohaselt müüdi OÜ-le Showtime Relax Cafe koduleht ning seadmete ja varustuse müügiga võõrandati osa ettevõtlusest. Hiljem kohtuistungil eitas ta öeldut, väites, et ei saanud kontrollida, mis lõplikult protokolli kirja sai, selle sisu talle ei tõlgitud ja ilmselt sattus sinna mõni viga. R. Li ja A. N kohtuistungil esitatud väiteid ei saa arvestada, kuivõrd nad on oma allkirjaga kinnitanud, et 22.04.2010 koostatud protokoll on õigesti nende sõnade järgi kirja pandud. Tallinna Ringkonnakohus on haldusasjas nr 3-09-778 asunud seisukohale, et maksumenetluste protokollide tõenduslik väärtus kandub üle ka halduskohtumenetlusse. Kui tekib vaidlus protsessis kajastatu üle, on halduskohtul õigus kuulata samad isikud üle kohtumenetluses tunnistajatena, kuid see ei anna kohtumenetluses kogutud tõendile automaatselt tugevamat staatust kui on haldusmenetluses kogutud tõendil.
  4. Tallinna Halduskohus rahuldas 09.12.2011 otsusega (tl 218) OÜ Showtime kaebuse ning tühistas PMTK 02.12.2010 maksuotsuse nr 12.2-3/3034-
  5. Kohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 1940,67 eurot. Kohtu põhjendused: 5
(11)3-10-3406 1) vaidlust ei ole selles, et 13Friday OÜ töötajad ei ole üle läinud OÜ-sse Showtime. Samuti ei ole tõendamist leidnud vastustaja väide, et kaebaja tahe/tegevus oleks olnud suunatud töötajate ülevõtmisele vms, mis nurjunuks uue rendilepingu sõlmimata või kehtiva ümber vormistamata jätmise tõttu. A. N selgitas 22.04.2010 maksuhaldurile, et Relax Cafes töötas kuni 5 inimest, kes pärast Relax Cafe tegevuse lõpetamist lahkusid omal soovil. I. S kinnitas kohtule, et kaebajal oli oma personal, umbes 20 töötajat. Ka ei ole andmeid selle kohta, et Relax Cafe (püsi)kliendid/hankijad oleksid kaebajale üle läinud. Kaebaja ettevõtte tegevus Relax Cafes ei jätkunud ei vanas ega uues kontseptsioonis; 2) tõendamist ei ole leidnud, et kaubamärk või kodulehekülg oleksid üle läinud kaebajale. Kaubamärgi omandamist/ülevõtmist maksuhaldur ei tuvastanud, ta on seda järeldanud üksnes isikute ebaselgetest seletustest. Ka kodulehekülje omandamist/ülevõtmist ei ole tuvastatud, seda järeldati samuti vaid isikute ütluste põhjal. 13Friday OÜ nimele kaubamärki „Relax“ ega „Relax Cafe“ registreeritud ei ole. Kohtus üle kuulatud tunnistajad ja kaebaja seaduslik esindaja ei saanud aru, mida tähendab kaubamärk ning ei osanud kirjeldada kaubamärki. Kaebaja ei saanud omandada seda, mida müüjal ei olnud. 13Friday OÜ võis küll tahta kaubamärki omandada, kuid see tal ei õnnestunud. Pole tõendamist leidnud, et kaebajale oleks faktiliselt üle läinud 13Friday OÜ-le kuuluv kodulehekülg või et kaebaja oleks seda oma tegevuses ka reaalselt kasutama asunud. A. N ütles kohtus, et 13Friday OÜ kodulehekülg jäi edasi nende kasutusse. I. S kinnitas, et neil on oma kodulehekülg olemas ja teist neil vaja ei olnud. See, et maksuhaldurile vastates väideti kaubamärgi ja kodulehe üleminekut, võis olla tingitud sellest, et nad ei saanud aru, mida see tähendab, hiljem aga täpsustati kohtus, et räägiti sellest, mida sooviti müüa, aga mis ei õnnestunud; 3) maksuotsuses viidatakse R. Li seotusele mõlema äriühinguga, mis on õige, kuid R. L (Z) oli kaebaja töötaja – tegevdirektor -, kellel ei olnud otsustusõigust. Ainuotsustajaks oli firmas I. S – omanik, juhatuse liige ja ainus äriühingu seaduslik esindaja. R. L viis A. N ja I. S kokku, kuid läbirääkimistel ei osalenud. Ühtegi isikut 13Friday OÜ-st Showtime OÜ-sse pärast tehingu toimumist üle ei läinud; 4) kohus nõustub kaebajaga, et ühtki ettevõtte arendamiseks/toimimiseks vajalikku tingimust, nagu ruumide üüri- või rendileping, töötajad/töölepingud, kliendid/hankijad jms ei ole ostjale üle läinud; 5) kohus ei nõustu vastustajaga, et tehingu kõrgest hinnast võib järeldada, et tegelikult soetas kaebaja midagi enamat, kui ainult Relax Cafe varustuse ja seadmed. Selline oletuslik väide ei tugine tõenditele. Tehingu hind lepitakse poolte vahel kokku ning see on nende vaba tahte avaldus. Asjaolu, et 13Friday OÜ ostis kohviku seadmed ja varustuse odavamalt kui müüs, ei tähenda veel iseenesest seda, et osteti enamat kui lepingus kirjas. Seda võidi teha näiteks kasu saamise eesmärgil; 6) maksuotsuses märgitu kohaselt jõudis maksuhaldur osapoolte selgituste põhjal seisukohale, et Relax Cafe kohviku vara, kaubamärgi ja kodulehekülje müügiga lõppes 13Friday OÜ tegevus, st kogu tema tegevuse ja sellega seotud vara võttis üle kaebaja, kes sooritas tehingu eesmärgiga jätkata samas kohas toitlustusasutuse opereerimist. Pelgalt osapoolte selgitustest on vähe vastavale järeldusele jõudmiseks, need ei ole tõendid, vaid ainult väited, mis vajavad tõendamist. Tõendatud on see, et kaebaja omandas Relax Cafe seadmed ja varustuse, kuid tõendamata on kaubamärgi ja kodulehekülje omandamine; 7) maksuhaldur järeldas, et 20.01.2010 sõlmitud Relax Cafe seadmete ja varustuse ostumüügi tehingu majanduslik sisu on käsitatav ettevõtte üleandmisena VÕS tähenduses ehk sisuliselt sooritati tehing eesmärgiga võtta üle toitlustuskoha Relax Cafe opereerimine aadressil Tartu mnt 43, Tallinn. Väidetavalt toimus ettevõtte osa üleminek, kuid maksuotsuses ei ole 6
(11)3-10-3406 see järeldus piisavalt põhjendatud. Maksuhaldur pole võtnud seisukohta, milline varakogum moodustas ettevõtte, mille kaudu 13Friday OÜ tegutses ning milline osa sellest üle anti. Ettevõtte või selle osa üleminekut ei saa järeldada pelgalt asjaolust, et 13Friday OÜ võõrandas vallasvara kaebajale. Maksuotsuses räägitakse nii ettevõtte osa kui ka ettevõtte tervikuna üleminekust. Maksuhaldur on viidanud ka laenulepingutele, kuid ei põhjenda nende seotust ettevõtte/selle osa üleminekuga. Ettevõte on ettevõtjale kuuluv terviklik majandusüksus, mis tähendab ühtlasi ka inimeste ja vara organiseeritud kogumit. Ettevõtte üleminek peab puudutama stabiilset majandusüksust. Maksuhalduri poolt ettevõtte osa ülemineku tuvastamine eeldab pooltel selleks vastava tahte olemasolu kindlakstegemist. Maksuhaldur pole tõendanud väidet, et vallasvara ostu-müügi tehingu poolte tahtlus olnuks suunatud ettevõtte osa varjatud üleminekule. Maksuhaldur peab VÕS § 180 lg-st 2 tulenevalt hindama ka õiguste ja kohustuste ülevõtmist, direktiivist tulenevalt majandusüksuse identiteedi säilimist, ressursside organiseeritud koondamist jms. Maksuhaldur ei ole põhjendanud, milles seisnes ettevõtte õiguste ja kohustuste üleminek/ülevõtmine, identiteedi säilimine, ressursside organiseeritud koondamine jms. Üks olulisemaid ülemineku tunnuseid on majandusüksuse identiteedi säilimine, mis eeldab nii vara, lepingute, klientuuri kui ka töötajate (õiguste ja kohustuste) ülevõtmist ning tegutsemist samal ajal samas kohas või tegevuse uuesti alustamist. Euroopa Liidu direktiivi 2001/23/EÜ art 1 lg 1 p b järgi on ettevõtte üleminek üldjuhul identiteeti säilitava majandusüksuse üleminek, vastav majandusüksus tähendab ressursside organiseeritud koondatust majandustegevuse elluviimise eesmärgil; 8) kohus ei nõustu vastustajaga, et kogu 13Friday OÜ tegevus läks üle kaebajale. Kohtule esitatud tõenditest seda järeldada ei saa. 13Friday OÜ poolt renditud kohvikuruumide sisustuse, s.o vallasasjade ostu-müügi tehingut kaebajaga ei saa tõlgendada ettevõtte osa üleminekuna VÕS tähenduses. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  1. PMTK apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada. Põhjendused: 1) vastustaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et maksuhaldur ei ole tõendanud oma väidet, et vallasvara ostu-müügi tehingu poolte tahtlus oleks olnud suunatud ettevõtte osa varjatud üleminekule. Vastustaja analüüsis maksumenetluses müügilepingut ja tehingu tulemusena omandatut koos teiste asjas kogutud tõendite ja asjaoludega kogumis ning järeldas, et poolte tahtlus oli suunatud ettevõtte osa varjatud üleminekule. 20.01.2010 sõlmiti kogu Relax Cafe vara ostu-müügileping, vara kogum anti üle vara üleandmise-vastuvõtmise aktiga 08.02.
  2. Pärast seadmete ja varustuse müüki lõppes 13Friday OÜ majandustegevus, mida kinnitab ka see, et 13Friday OÜ ei deklareeri käivet alates
  3. a märtsist ja palkade väljamaksmist alates
  4. a veebruarist. Pärast tehingu sõlmimist jäi Relax Cafe tegevusvaldkond samaks. Kaebajal oli kindel kavatsus jätkata Relax Cafe ruumides toitlustuskoha pidamist, teha ruumides remont ning muuta ainult toitlustusasutuse kontseptsiooni, avades seal jazzkohviku asemel sushibaari, jättes samas söögikoha nime muutmata, viidates asjaolule, et see nimi on juba klientide hulgas tuntud. Tehingu toimumise ajal olid 13Friday OÜ ja kaebaja seotud isikud R. Li (Z) kaudu, kes finantseeris 13Friday OÜ tegevust ja Relax Cafe varasemat arendamist. Tema tegi ettepaneku sõlmida Relax Cafe varustuse ja seadmete ostu-müügitehing nii 13Friday OÜ juhatuse liikmele A. Nle kui ka kaebaja juhatuse liikmele I. Sle. 13Friday OÜ omanik ja kaebaja tegevdirektor R. L müüs äriühingu 13Friday OÜ 01.02.
  5. Kuigi 13Friday OÜ arve on kaebajale esitatud üksnes Relax Cafe seadmete ja varustuse eest, soetas kaebaja tegelikkuses kogu 13Friday OÜ-le kuuluva väärtusliku vara, st koos Relax Cafe seadmete ja varustusega osteti sama tehingu raames ära ka interneti kodulehekülg www.relaxcafe.eu. Relax Cafe nimetuse samaks jätmise plaan viitab asjaolule, et kaebaja ka7
(11)3-10-3406 vatseb säilitada varasemaid kliente ning meelitada uusi kliente juba tuntud kaubamärgi abil. Kaebaja soovis kasutada soetatud vara edaspidi Relax Cafe ruumides tegevuse jätkamiseks, mistõttu kohustati 13Friday OÜ-d kohviku üürilepingut kaebaja nimele ümber vormistama. A. N kinnitas 22.04.2010 maksuhaldurile, et varustuse ja seadmete müümisega toimus osa ettevõtlusest võõrandamine ning 13Friday OÜ-l tegevus puudub. Relax Cafe ruumide omanik kinnitas, et A. N oli avaldanud soovi ruumide rendileping teisele äriühingule edasi müüa. I. S sõnul olid ruumide võtmed tema käes, st ruumid olid kaebaja valduses juba enne rendilepingu ümbervormistamist. Seadmed ja varustuse võttis kaebaja nimel vastu R. L. A. N ütluste kohaselt oli 13Friday OÜ varasem tegevus seotud ainult Relax Cafe arendamisega. Eelneva põhjal leiab vastustaja, et 13Friday OÜ võõrandas kogu oma majandusüksuse kaebajale. Vastustaja nõustub kohtuga, et 13Friday OÜ ei müünud kaubamärki „Relax Cafe“ kaebajale. Kaebaja ei saanud seda omandada, kuna müüjal seda ei olnud. See eksimus ei viinud siiski õigusvastase maksuotsuse tegemiseni. Kaubamärgi müüki kinnitasid maksumenetluses menetlusosalised, kuid eelduslikult pidasid nad silmas logo Relax Cafe kasutamisõigust kaebaja poolt; 2) käibe tekkimise seisukohast ei oma tähtsust, kas anti üle terve ettevõte või ainult selle osa. EL direktiivi 2001/23/EÜ „Äriühingute, ettevõtete või äriühingute ja ettevõtete osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide seaduste ühtlustamise kohta“ art 1 lg 1 p b kohaselt on üleminekuga tegemist siis, kui üle läheb majandusüksus, mis säilitab oma identiteedi. Nimetatud direktiivi kohaldamise osas on Euroopa Kohus (otsus C-234/98, p 26) leidnud, et ettevõtte ülemineku olemuse kindlakstegemiseks peab analüüsima selle kõiki aspekte, sh äriühingu või ettevõtte tüüpi; kas äriühingu kinnis- või vallasvara on üle läinud; vara väärtust ülemineku ajal; kas uus tööandja on enamuse töötajatest üle võtnud; kas kliendid on üle läinud; tegevuse sarnasust enne ja pärast üleminekut; tegevuse peatumise aega. Tulenevalt 20.01.2010 vara ostu-müügi lepingust oli lepingu objektiks Relax Cafe varustus ja seadmed, aga ka üürilepingu ümbervormistamine. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et leppetrahvi sularahas tasumine 13Friday OÜ poolt kaebajale seoses üürilepingu ümbervormistamise korraldamata jätmisega ei ole usaldusväärselt tõendatud. R. Li ja A. N maksumenetluses antud ütluste kohaselt ostis kaebaja ka Relax Cafe kodulehekülje. 13Friday OÜ soetas seadmed Adinagaare OÜ-lt 07.09.2009 hinnaga 80 000 krooni (hind käibemaksuta). Põhimõtteliselt sama vara ja seadmed müüs ta kaebajale 16,9 korda kõrgema hinnaga. Ebamõistlikult kõrge hind näitab, et soetati midagi enamat. Sellise hinna kujunemine sai võimalikuks vaid seetõttu, et tehingu pooled on R. Li kaudu seotud ehk tegemist ei ole tavapärase tehingu ja hinna kujunemisega. Maksumenetluses ei leidnud tuvastamist töötajate üleminek. A. N 22.04.2010 ütluste kohaselt 13Friday OÜ-l töötajaid ei ole ja töötajad lõpetasid töölepingud omal soovil, kui Relax Cafe lõpetas oma tegevust. Seega ei saanud töötajad, tarnijad ja kliendid ka kaebajale üle minna, kuna nimetatud puudusid tehingu tegemise hetkel 13Friday OÜ-l. 13Friday OÜ tegutses jazzkohvikuna, kaebaja soovis muuta selle sushibaariks, jättes kohviku asukoha ja nime samaks. Seega soovis kaebaja jätkata müüdava majandusüksuse tegevust Relax Cafes toitlustus/meelelahutusasutusena ning säilitada oma identiteeti. Asjas esinevad nii VÕS-s, direktiivis kui ka Euroopa Kohtu otsuses toodud ettevõtte üleminekut iseloomustavad tunnused. Rääkida saab ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivate asjade, õiguste ja kohustuste, müüja „oma identiteedi säilitanud“ majandusüksuse faktilisest üleminekust kaebajale. Tuvastamist ei leidnud küll töötajate üleminek, kuid ilmselgelt oleks üleliigne nõuda eranditult kõigi Euroopa Kohtu poolt esile toodud tingimuste täitmist. Lepingu kohaselt pidi lisaks seadmetele ja varustusele kaebajale minema üle ka Relax Cafe üürileping, tehingu raames läks üle interneti kodulehekülg; 3) R. L kinnitas kohtus, et kaebaja ostis vaid Relax Cafe seadmed ja varustuse, kaubamärk „Relax Cafe“ ja kohviku kodulehekülg olid küll müügis, kuid neid kaebaja ei ostnud. 22.04.2010 kinnitas aga R. L, et kaebaja ostis Relax Cafe seadmed ja varustuse, sh kaubamär8
(11)3-10-3406 gi „Relax Cafe“, kohviku kodulehekülje. Samuti kinnitas R. L maksuhaldurile, et kaebajale on tähtis ja vajalik just kaubamärk „Relax Cafe“, kohviku kodulehekülg relaxcafe.eu ja Tartu mnt 43 ruumide rendileping. A. N 22.04.2010 ütluste kohaselt müüdi kaebajale ka Relax Cafe kodulehekülg, ta kinnitas ka seda, et seadmete ja varustuse müümisega toimus osa ettevõtlusest võõrandamine. Kohtuistungil A. N neid väiteid eitas ning väidetavalt ei saanud ta kontrollida, mis lõplikult protokolli kirja sai, talle selle sisu ei tõlgitud ja ilmselt sattus protokolli mõni viga. R. Li ja A. N kohtus antud ütlused ei ole tõesed, sest 22.04.2010 protokollis kinnitasid nad oma allkirjaga, et protokoll on kirja pandud nende sõnade järgi õigesti. Tõendatud pole põhjused, miks ei saanud A. N kontrollida protokolli kirjapandut. Nimetatud isikute ütlusi tuleb hinnata kogumis teiste tõenditega. Tuginedes I. S poolt 13.04.2010 kinnitatule, et Relax Cafe nimetus jääb samaks, samuti seadmete ja varustuse hinna ca 17-kordsele tõusule, on ilmne, et müügitehingu eesmärk oli ettevõtte üleminek. Halduskohus leidis ekslikult, et maksumenetluses isikute antud seletused ei ole tõendid. Jättes isikute maksumenetluses antud seletused tõenditena hindamata, pole kohus hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses ning on seetõttu jõudnud asjas valele järeldusele. Kohus rikkus oluliselt kohtumenetluse norme.
  1. OÜ Showtime palus kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata (tl 245). 1) OÜ Showtime ei nõustu apellandi seisukohaga, et OÜ Showtime on jätnud isikute maksumenetluses antud selgitused tõenditena tähelepanuta. Kohus hindas nii maksumenetluses antud seletusi kui ka kohtus vande all antud ütlusi. 2) Kohus on tuvastanud, et OÜ Showtime tahe oli suunatud vaid Relax Cafe ruumides oleva vara ostmisele. Seda tahet kinnitas I. S korduvalt nii maksumenetluses kui ka kohtumenetluses. Tehingu poolte tahe on selgelt nähtav 20.01.2010 sõlmitud ostu-müügilepingust, mille kohaselt oli lepingu objekt Relax Cafe varustus ja seadmed. Üle läinud vara nimekirjas pole kaubamärki ega kodulehte. Kõik kohtus ütlusi andnud isikud kinnitasid, et kaubamärgi Relax Cafe ja kohviku kodulehe üleminekut arutati ainult tehingu üle toimunud läbirääkimiste alguses, kuid hiljem sellest enam juttu polnud. 3) I. S leidis kohtule antud ütlustes, et 13Friday OÜ vara müügihind on vastavuses tegeliku turuhinnaga. Ei ole tuvastatud, et 13Friday OÜ omanik ja juhatuse liige A. N ja OÜ Showtime juhatuse liige ja ainuomanik I. S oleksid seotud isikud. Selles valguses on arusaamatu, miks oleks OÜ Showtime pidanud ostma ebamõistliku hinna eest vara ning tekitama sellega oma ettevõttele kahju. 4) Kui toimub ettevõtte üleminek, siis lähevad VÕS § 182 lg 2 alusel kehtivad lepingud uuele ettevõtjale üle ilma täiendavate kokkulepeteta. 13Friday OÜ kohustus korraldama üürilepingu ülemineku teatud tingimustel. Käesoleval juhul neid tingimusi ei täidetud ning seega üürileping üle ei läinud.
  2. Kirjalikus menetluses täiendavate avalduste ja seisukohtade esitamiseks määratud tähtajaks esitas PMTK kaebaja vastusele vastuse, kus kordas menetluses juba esitatud seisukohti. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Apellatsioonkaebuses on maksuhaldur jätkuvalt seisukohal, et 13Friday OÜ ei teostanud 20.01.2010 Relax Cafe varade võõrandamist ettevõtluse käigus kaebajale, vaid Relax Cafe varade müügitehingu varjus toimus 13Friday OÜ ettevõtte üleminek kaebajale, mistõttu tuleb maksustamisel kohaldada ettevõtte üleandmise kohta käivaid sätteid. Kuna KMS-st tulenevalt ettevõtte ülemineku korral käivet ei teki, ei ole kaebajal maksuhalduri hinnangul alust 13Friday OÜ poolt väljastatud arvet enda käibemaksuarvestuses kajastada ning arve alusel 9
(11)3-10-3406 enda riigile tasumisele kuuluvat käibemaksusummat vähendada. Kohus on teistsugusele seisukohale asudes vastustaja väitel rikkunud kohtumenetluse norme, jättes maksumenetluses isikutelt võetud selgitused tõenditena hindamata. Tõendite kogumis ja vastastikuses seoses hindamata jätmine viis asjas ebaõige kohtuotsuse tegemisele. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna apellatsioonkaebuse väited lõppjäreldustes õige halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega OÜ Showtime kaebuse rahuldamata jätmiseks alust.
  1. Halduskohus ei ole tõendite kogumis ja vastastikuses seoses hindamise nõude vastu eksinud. Kohus on tõepoolest otsuses muu hulgas märkinud, et „/…/ Kohtu arvates pelgalt osapoolte selgitustest on vähe vastavale järeldusele jõudmiseks, need ei ole tõendid, vaid ainult väited, mis vajavad tõendamist. /…/“. Kohtuotsuse sõnastus, nagu poleks maksumenetluses kogutud isikute seletused tõendid, on ilmselgelt ebaõnnestunud. Kohtuotsuse põhjendustest on näha, et kohus on ka isikute maksumenetluses antud selgitusi hinnanud, kõrvutades neid samade isikute kohtus antud ütlustega. Lõpptulemusena halduskohus järeldas, et tõendamata on kaubamärgi ja kodulehekülje omandamine. Apellatsioonkaebuses nõustutakse kohtuga, et 13Friday OÜ ei müünud kaubamärki Relax Cafe OÜ-le Showtime. Seega pole kohtuotsuses kaubamärgi kohta tuvastatu üle apellatsioonkaebuses enam vaidlust. Kohus leidis otsuses, „et tõendamist ei ole leidnud, et kaebajale oleks faktiliselt üle läinud 13Friday OÜ-le kuuluv kodulehekülg või et kaebaja oleks seda oma tegevuses ka reaalselt kasutanud/kasutama asunud.“ See tuvastus ei ole vale, sest asjas tõepoolest puuduvad sellekohased tõendid. Kodulehekülje faktilise ülemineku ja reaalse kasutamise kohta ei ole ütlusi antud ka maksumenetluses. Kodulehekülje tehingu objektiks olemist järeldas maksuhaldur A. N ja R. Li (Z) maksumenetluses antud ütlustest. Kohus hindas usaldusväärsemaks samade isikute poolt kohtus antud selgitusi. Tuleb märkida, et tehingu teine pool, s.o kaebaja seaduslik esindaja I. S ei ole maksumenetluses kordagi väitnud, nagu olnuks tehingu objektiks ka kodulehekülg, ning kohtus eitas ta seda kategooriliselt. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu hinnanguga, et ka tehingu kõrge hind ei võimalda teha järeldust, „et soetati midagi enamat“. Tehingu väidetavalt ebamõistlikult kõrge hinnaga seoses on maksuhaldur ka märkinud, et sellise hinna kujunemine sai võimalikuks vaid seetõttu, et tehingu pooled olid R. Li kaudu seotud. R. L oli tõepoolest tehingu tegemise ajal kaebaja tegevdirektor ja 13Friday OÜ osanik, kes müüs oma osa pärast tehingut A. Nle, kuid miks seetõttu kujunes tehingu hind väidetavalt ebamõistlikult kõrgeks ja kuidas see tõendab ettevõtte üleminekut, jääb selgusetuks. R. L ei ole kunagi olnud kaebaja osanik ega juhatuse liige, ka ei ole ta olnud 13Friday OÜ juhatuse liige. Tehingu poolte sõnul kujunes hind läbirääkimiste käigus.
  2. Asjast nähtuvalt otsis kaebaja juhatuse liige ja osanik I. S lisaks senisele tegutsemiskohale veel teist tegutsemiskohta ning tema selgitustega kooskõlas on maksuhalduri väide, et kaebaja kavandas toitlustusasutuse tegevust Relax Cafe ruumides, säilitades kohviku ka nime. Kaebaja ostis kohviku seadmed ja varustuse ning pooled leppisid kokku ka selles, et 13Friday OÜ korraldab
  3. märtsiks 2010 „tema Relax Cafe üürilepingu ümbervormistamist Ostja nimele“ (tl 71 pöördel). Kavatsuseks see aga jäigi, sest 13Friday OÜ-l selle kohustuse täitmine ei õnnestunud, üürilepingut hiljem „ümber ei vormistatud“, ning nagu halduskohus õigesti tuvastas, ei jätkanud kaebaja Tartu mnt 43 ruumides tegevust ei samas ega uues kontseptsioonis. Keskendudes tehingu hinnale, R. Li seostele äriühingutega, kodulehe ja kaubamärgiga seonduvale, on maksuhaldur jätnud piisava tähelepanuta ringkonnakohtu hinnangul kõige olulisemaga – Relax Cafe näol ei olnud väidetava ülemineku ajal tegemist toimiva ettevõttega. A. N selgitas 22.04.2010 maksumenetluses, et töötajad lõpetasid töölepingud omal soovil, kui Relax Cafe lõpetas oma tegevust (tl 48 pöördel). Kohtus seletas A. N, et Relax Cafe töötajad vallandati, tegevus lõpetati veidi enne seadmete müüki, st enne jaanuari (tl 173). R. Z (endise nimega L) seletas kohtus: „Relax Cafe oli algul jazz-kohvik, ta oli olemas juba enne, kui 13Friday sellega tegelema hakkas, kuid mõnda aega ei tegutsenud, aga see oli täielikult sisus10
(11)3-10-3406 tatud, seisis lihtsalt tühja. Kogu varustus oli olemas. /…/ N teab, miks Relax Cafe lihtsalt tühjalt seisis“ (tl 168). Maksuhaldur osutab ka ise oma apellatsioonkaebuses A. N 22.04.2010 ütlustele ning teeb õige järelduse, et töötajad, tarnijad ja kliendid ei saanud kaebajale üle minna, kuna need tehingu tegemise hetkel 13Friday OÜ-l puudusid. Kohus tuvastas õigesti, et ruumide üüri- või rendileping, töötajad/töölepingud, kliendid/hankijad jms ei ole ostjale üle läinud. Tegemist ei ole olukorraga, kus tuvastamata oleks vaid töötajate üleminek. Kaebajale ei ole läinud üle mingeid 13Friday OÜ õigusi ega kohustusi. Pelgalt asjaolust, et üks äriühing ostab teiselt äriühingult toitlustusettevõtte seadmed ja varustuse ning kavandab selleks võimaluse avanemise korral (rendilepingu sõlmimine ruumide omanikuga) toitlustamiseks sobivates ruumides samuti asuda tegelema toitlustamisega, ei saa järeldada ettevõtte üleminekut, isegi kui vallasvara omandaja on huvitatud söögi- ja meelelahutuskoha varasema nime säilitamisest. 13. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad vastustaja võimalikud apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda (

§ 108lg 1).

Kaebaja ei ole ringkonnakohtule apellatsioonimenetluse kulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Seetõttu jäävad ka kaebaja võimalikud apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda. Ruth Plaks Oliver Kask Lilianne Aasma 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.