Obsah (4)

§ 42§ 367§ 142§ 41

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 30. august 2012 Tartu Tsiviilasja number 2-11-10

§ 42

lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, milles nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Maakohus leidis, et liisingulepingu üldtingimuste p-d 3.7 ja 7.4.1 kui tüüptingimused kahjustavad kostjat ebamõistlikult

§ 42

lg 3 p 5 ja § 44 järgi ning on tühised

§ 42

lg 1 järgi, sest nende punktidega võetakse kostjalt võimalus tõendada hageja kui tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude (kahju) suurust. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08 öelnud, et kui analoogsel juhul on tüüptingimused tühised, tuleb kohaldamisele

§ 367

. Hageja ei teavitanud kostjat ei liisingueseme võõrandamisest ega ka müügihinna alandamisest. Hageja oleks pidanud teavitama kostjat sellest, et liisinguese müüakse odavamalt kui on märgitud müügikuulutuses. AS Infoauto kodulehel oli auto väärtus 22 816 eurot ja hageja võõrandas liisingueseme 16 939,78 euroga. Erinevus on rohkem kui 6000 eurot. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 asunud seisukohale, mida Riigikohus on korranud hilisemates lahendites, et poolte kokkuleppel on (ka liisinguandja tüüptingimustes) lubatav lähtuda ka liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast, ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Riigikohus leidis, et lubatav 3 hinnaerinevus on sel juhul kuni 10%. Antud juhul ei ole kostja tõendanud, milline oli auto turuhind.

§ 367

lg 3 järgi kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Seega ei ole liisinguandja nõude arvestamise eelduseks

§ 367lg 3 järgi hind, millega vara müüdi, vaid liisingueseme väärtus.

Kuivõrd liisinguese jäi hageja omandisse, siis säilitas liisinguandja nii sõiduki kui ka tasutud väljaostumaksed. Lähtudes TsÜS §-st 65, loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on kohalik keskmine müügihind. Antud juhul on kostja esitanud kohtule samasuguste autode müügikuulutused, mis aga ei näita, et need autod müüdi ka reaalselt kuulutuses esitatud hinna eest. Seega ei ole kostja esitatud müügikuulutustega tõendatud, et liisingueseme väärtus oli suurem kui selle müügihind.

§ 367

lg 4 järgi on liisinguandja õigustatud nõudma liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulusid.

§ 367

lg 4 järgi on lisakuludena käsitletav nii müügiteenuse kui ka tagastusteenuse kulu. Kohus leidis, et kostjale esitatud lisakulu ei ületa müügiteenuse tavapärast tasu ning kohus peab hageja poolt nõutud lisakulu mõistlikuks kuluks.

§ 142

lg 1 järgi käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Antud juhul vastutab käendaja 1 012.68 euro ulatuses, mis ei ületa tema suurimat võimalikku käenduslepingujärgset vastutust. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. K. Kostabi esitas Tartu Maakohtu
2. septembri 2011 otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellant palus maakohtu otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) tuleks Riigikohtu praktikast lähtuvalt liisingueseme väärtuse hindamisel arvestada ka lähimate naaberriikide hindu; 2) ei ole vastustaja täitnud Riigikohtu praktikaga ettenähtud kõrgeima tasu saamise nõuet. AS Info-Auto koduleheküljel oli sarnase auto väärtuseks 22 816 eurot, kuid vastustaja võõrandas liisingueseme 16 939,78 euroga. Riigikohtu otsusest nr 3-2-1-33-08 tulenevalt võib hinnaerinevus olla kuni 10%; 3) tulenevalt Riigikohtu otsusest nr 3-2-1-110-09 oleks esimese astme kohus pidanud käsitlema AS Info-Auto koduleheküljel olnud müügikuulutust tõendina liisingueseme turuhinna tõendamisel; 4) pidanuks maakohus TsMS § 230 lg 2 tulenevalt tegema poolele ettepaneku täiendavate tõendite esitamiseks, kui maakohus leidis, et müügikuulutus ei ole asjakohane tõend. Kuna esimese astme kohus ei juhtinud apellandi tähelepanu täiendavate tõendite esitamise vajadusele, siis tuli kohtu järeldus, et müügikuulutus ei tõenda liisingueseme turuväärtust, apellandile ka üllatusena. Seega on jäänud täitmata TsMS 392 lg 1 sätestatud eelmenetluse ülesanded; 5) pole maakohus põhjendanud, miks ei saa müügikuulutusega tõendada auto turuväärtust.
3. Swedbank Liising AS vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see täies ulatuses rahuldamata. Vastustaja vastuväidete kohaselt: 1) sõiduk on võõrandatud turuhinnaga, mida tõendab vara müügiakt. Pole esitatud ühtegi tõendit, mis näitaks, et sarnaseid sõidukeid oleks oluliselt kallimalt samal ajaperioodil võõrandatud. Apellandi esitatud müügikuulutus ei tõenda, et selles märgitud hinnaga oleks olnud võimalik ka sõiduk võõrandada; 4 2) ei nähtu apellandi esitatud kuulutuselt, mis ajast see pärineb. Kui tegemist on aastast 2011 pärineva kuulutusega, siis saab eeldada, et aastal 2009 olid müügihinnad üldise majanduslanguse tõttu madalamad; 3) ei ole apellant kasutanud võimalust sõidukile kõrgema hinnaga ostja otsida; 4) on liisingueseme näol tegemist täiesti tavalise sõidukiga, millele oli Eestis turg olemas. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusõigusnormi rikkumise tõttu tühistada. Maakohus on jätnud poolte esitatud ja asjas olulise tähtsusega väidete osas seisukoha võtmata, samuti ei ole maakohtu otsuse põhjendus selge. Ringkonnakohus saab asjas teha uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Ringkonnakohus arvestab seejuures Riigikohtu
5. märtsi 2012 määruse seisukohtadega käesolevas asjas. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
6. Pooltel puudub vaidlus järgmiste asjaolude osas: - hageja ja Tehnikakeskus OÜ vahel
7. jaanauril 2008 sõlmitud liisingleping, mille esemeks on tarbesõiduk Ford Ranger (va 2008), on hageja poolt kehtivalt üle öeldud; - hageja ja kostja vahel sõlmitud käendusleping on kehtiv; - sõiduk realiseeriti Valoor AS-i vahendusel hinnaga 14 671.59 eurot (ilma käibemaksuta); - sõiduk oli müügis portaalis XXXX
8. augustist kuni
9. septembrini 2009, müügikuulutuses oli
10. augustil 2009 sõiduki hinnapakkumiseks 17 831 eurot (käibemaksuga) ja enne sõiduki müüki hinda alandati; - hageja lepingust tulenev nõue kostja vastu lepingu ülesütlemise järgselt on 15 494.18 eurot, mis koosnes vara jääkmaksumusest 14 671.59 eurot, sõiduki tagastamise ja vahendamisega seotud kulud 701.85 eurot, viivismaksete võlgnevus 120.74 eurot. Hagejale on laekunud 365.01 eurot.
11. Maakohus on õigesti leidnud, et liisingulepingu üldtingimuste p-d 3.7 ja 7.4.1 kahjustavad kostjat ebamõistlikult ning on tühised

§ 42lg 1 järgi.

Sellisel juhul tuleb

§ 41

kohaselt lähtuda

§-s 367 sätestatust, mille lõige 3 kohaselt, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Maakohus on õigesti leidnud, et liisinguandja nõude arvestamise eelduseks

§ 367lg 3 järgi ei ole hind, millega vara müüdi, vaid liisingueseme väärtus.

Pooled vaidlevadki apellatsioonimenetluses selle üle, milline oli liisingueseme väärtus selle hagejale tagastamise hetkel.

1. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peavad pooled tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad nende nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Maakohus leidis, et kostja ei ole tõendanud, milline oli auto turuhind ja kostja poolt esitatud müügikuulutus (lk 62) ei tõenda, et liisingueseme väärtus oli suurem kui selle müügihind. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on pooltevahelist tõendamiskoormist valesti jaotanud, samuti jätnud põhjendamata, mis ta ei arvesta kostja esitatud tõendiga - müügikuulutusega (lk 61). Sellega rikkus maakohus TsMS § 442 lg-t
2. Ringkonnakohus leiab, et hageja peab kõigepealt tõendama, et ta müüs sõiduki turuhinnaga, (Riigikohtu praktikast tulenev lubatav kõrvalekalle kuni 10%). Hageja seisukoht, et üksnes müügiaktis kajastatud hind saab tõendada eseme turuväärtust, ei ole õige. Hindamaks müügihinna vastavust turuhinnale on vajalik informatsioon teiste võrreldavate müügitehingute 5 kohta ligilähedaselt samal perioodil, milliseid tõendeid ei ole hageja esitanud. Toimiku materjalidest nähtub, et sõiduki müüki vahendas AS Valoor, kes pani sõiduki
3. augustil 2009 müüki hinnaga 279 000 krooni ehk 17 831 eurot (koos käibemaksuga). Auto müügikuulutus ilmus internetileheküljel XXXXX ja
4. augustil 2009 oli see sõiduk broneeritud. Auto müüdi odavamalt hinnaga 265 050 krooni.
5. septembri 2009 vara müügiaktist ostja nime ei nähtu (lk 34) ja ostja ei ole kohtule teada. Nimetatu vähendab veelgi müügiakti kui vara turuhinda tõendama pidava tõendi väärtust. Sõiduki hindamist hageja või erapooletu asjatundja poolt enne sõiduki müüki panekut asja materjalidest ei nähtu. Põhjendatud on kostja väited selles, et temal ei olnud võimalik osaleda müügiprotsessis. Maakohus on nimetatud asjaolu tuvastanud, sh selle, et hageja ei teavitanud kostjat, et vara müüakse odavamalt, kui on märgitud müügikuulutuses. Maakohtu otsusest aga ei nähtu, millisele seisukohale on maakohus pärast seda järeldust asunud, st kas sellel asjaolul on hagi rahuldamisel tähtsust. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08 p-s 16 asunud seisukohale, et määratud hinnast ja selle alandamisest tuleb teavitada ka liisinguvõtjat (ja käendajaid), et need teaksid määratud hinnaga arvestada ja saaksid soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus hageja ainsaks tõendiks vara turuhinna kohta on müügiakt, hageja ei ole vara müüki suunamisel informeerinud kostjat vara turuväärtusest, müüki paneku hinnast ja kostja ei ole osalenud vara müügiprotsessis, ei ole hageja menetluses suutnud tõendada, et ta on sõiduki võõrandanud turuhinnaga. Ringkonnakohus ei nõustu vastustajaga, et ainuüksi kostja teadlikkus asjaolust, et pärast liisingueseme tagastamist liisinguvõtja poolt kuulub see võõrandamisele, tagab kostjale võimaluse osaleda müügiprotsessis. TsÜS § 65 kohaselt on eseme väärtus selle kohalik keskmine müügiväärtus (turuhind). Hageja ei ole tõendanud sõiduki keskmist müügiväärtust sõiduki üleandmisel talle kui liisinguandjale. Sõiduk müüdi ka odavamalt selle lepingus märgitud jääkmaksumusest, kuid üksnes see asjaolu ei võimalda hinnata sõiduki turuväärtust. Kuna lepingu üldtingimuste punktid 3.7 ja 7.4.1 on tühised ja hageja ei ole tõendanud

§ 367

lg 3 järgset liisingueseme väärtust, mis on liisinguandja nõude arvestamise eelduseks, siis ei ole hageja tõendanud, et ta on saanud vara müügil kahju ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Kui liisinguandja võtab vara vastu liisinguvõtjalt ilma seda hindamata ja liisinguvõtjat ning käendajat hinnast teavitamata, siis ta võtab sellega enda kanda vara turuhinna tõendamiskoormise ja riski, et võimalik müügikahju jääb tema kanda. Kuna hageja ei ole esitanud piisavalt tõendeid sõiduki turuhinna kohta, võis kostja piirduda üksnes vastuväidete esitamisega selle kohta, et autot oleks saanud müüa kallimalt. Kostja esitatud analoogse sõiduki müügikuulutus (lk 62) on küll tõend, kuid kuna müügikuulutus on dateerimata, siis ei saa selle tõendiga tõendada sõiduki turuväärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Selles osas on vastustaja vastuväited müügikuulutusele kui tõendile põhjendatud, kuid see ei võta hagejalt nõude tõendamise, sh kohaliku keskmise müügiväärtuse (turuhinna) tõendamise, kohustust. Apellant on tuginenud kogu maakohtu menetluse kestel ja apellatsioonkaebuses sellele, et liisingeseme turuväärtuse hindamisel tuleb arvestada ka lähimate naaberriikide hindu. Vastustaja on seisukohal, et see ei ole vajalik, kuna tegemist on tavalise sõidukiga, millele on Eestis turg olemas. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-77-08 p-s 15 asunud seisukohale, et „vähemalt liisingueseme müügiga seotud asjades tuleks kohaliku keskmise müügihinna määramisel vajaduse korral arvestada ka eelkõige Eesti lähemate naaberriikide hindu. Vajadus tekib eelkõige siis, kui Eestis ei õnnestu asja mõistliku aja jooksul müüa või kui tegemist on selliste omadustega või hinnaga asjaga, mida eelduslikult Eestis müüa ei õnnestuks. Kokkuvõttes võib mõistet "kohalik" TsÜS § 65 järgi liisinguesemega seonduvalt sisustada mõistliku majanduskäibes osaleja (nn ärimehe) otsuse alusel - kohalik tähendab kohta, kus mõistlik majanduskäibes osaleja liisingueset müügiks pakuks, arvestades sealjuures sellega kaasnevate müügikuludega. Maakohus ei ole nimetatud kostja väite osas seisukohta võtnud. Ringkonnakohus leiab, et antud asjas ei ole kostja esitanud selliseid asjaolusid, mis annaksid alust järeldada, et mõistlik majanduskäibes osaleja pakuks liisingueset müügiks naaberriikides, 6 mistõttu ei pidanud hageja seda ka tegema ja sõiduki turuväärtuse hindamisel ei tulnud arvestada lähimate naaberriikide hindu. Iseenesest on loogiline vastustaja järeldus, et kui maakohus rahuldas hagi kogu ulatuses, siis luges maakohus vastustaja poolt esitatud tõenditega piisavalt tõendatuks, et müügist saadu vastas vaidlusaluse liisingueseme tegelikule turuväärtusele. Maakohus ei ole aga otsuse põhjendustes ise selgelt sellisele seisukohale jõudnud, millega on rikkunud otsuse põhjendamise ja tõendite igakülgse hindamise kohustust. Riigikohus on 5. märtsi 2012 määruses, millega saatis apellatsioonkaebuse ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks, märkinud, et maakohtu otsusest ei nähtu, milliseid hageja esitatud tõendeid liisingueseme väärtuse kohta on kohus hinnanud, kui rahuldas hageja nõude kostja vastu. Ringkonnakohus on eelnevalt leidnud, et hagi rahuldamist võimaldavaid tõendeid ei ole maakohtule esitatud. Hageja ei ole soovinud esitada maakohtus täiendavaid tõendeid (kohtuistungi protokoll lk 84) ja vaatamata Riigikohtu seisukohale ei ole ta ka vastustajana apellatsioonimenetluses sõiduki turuhinna kohta täiendavaid tõendeid esitanud, kuigi tal oli selleks võimalus. 10. TsMS § 162 lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus hageja kanda, kuna hagi jääb rahuldamata. Üllar Roostoja Viivi Tomson 7 Kersti Kerstna-Vaks