Obsah (9)

§ 4§ 440§ 444§ 231§ 162§ 163§ 190§ 179§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Viivi Tomson, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 30. august 2012. a Tartu Tsiviilasja number 2-1

§ 4

lg 3 kohaselt võivad pooled lõpetada hagimenetluse kohtuliku kompromissi sõlmimisega. Hageja võib esitatud nõudest loobuda ja kostjal on õigus tema vastu esitatud nõuet tunnustada (hagi õigeks võtta).

§ 440

lg-st 1 tuleneb, et kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi.

§ 444

lg 4 esimese lause kohaselt võib kirjeldava ja põhjendava osa välja jätta ka tagaseljaotsusest ja kostja õigeksvõtul põhinevast otsusest, sõltumata hagihinnast. Lähtudes ülatoodust rahuldas kohus hagi lepingust nr 08-065997-VL tuleneva võlgnevuse summas 1 715,63 eurot ja lepingust nr 10-043259-KE tuleneva võlgnevuse summas 304,06 eurot väljamõistmise osas hagi õigeksvõtul põhineva otsusega, jättes välja otsuse põhjendava osa selle nõude kohta. Hageja palus välja mõista Ülle Saharovilt Swedbank AS kasuks lepingu nr 08-065997-VL viivis protsendina põhinõudelt (1 319,19 eurot) alates 17.02.

1. a kuni põhinõude täitmiseni hinnakirjaga sätestatud määras 0,061% päevas ning lepingu nr 10-043259-KE viivis protsendina põhinõudelt (283,89 eurot) alates 17.02.
2. a kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras (EKP intress + 7% aastas). Kostja vaidles sellele vastu, selgitades, et sattus rahalistesse raskustesse
3. a, sest oli võtnud lisaks AS-ilt Swedbank laene ka mitmetelt teistelt võlausaldajatelt (SMS-laen, Krediidipanga laen).
4. a vähenesid kostja sissetulekud oluliselt, samal ajal laenude ning intresside ja viiviste summad kuhjusid. Ülle Saharov palus kohtul jätta tsiviilasja kohtulikul läbivaatamisel rahuldamata hageja nõue kostjalt viiviste ja intresside sissenõudmiseks. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 23 lg 1 kohaselt määratakse kohustused kindlaks lepingus või seaduses. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Võlausaldajal on õigus VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 102 kohaselt peab võlgnik teatama kohustuse täitmist takistavast asjaolust ja selle mõjust. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
5. jaanuari ja
6. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Kohus pidas vajalikuks pöörata kostja tähelepanu krediidiasutuste seaduse § 3 lg-le 1, mille kohaselt on krediidiasutus äriühing, mille peamiseks ja püsivaks majandustegevuseks on avalikkuselt rahaliste hoiuste ja muude tagasimakstavate vahendite kaasamine ning oma arvel ja nimel laenude andmine või muu finantseerimine. Kohus luges iseenesest põhjendatuks kostja väited, et: temal puuduvad vastavad kogemused ja majandusalased teadmised, nagu on seda panga spetsialistidel; hageja oleks pidanud enne laenulepingu sõlmimist kostjaga tegema riskianalüüsi, kuid pank pakkus ja andis kostjale
7. a kaks korda järjest väikelaenu; pank oleks pidanud enne laenu andmist kontrollima kostja majanduslikku olukorda ja seda ka arvesse võtma ning mitte vastutustundetult raha välja laenama. Hageja ei esitanud kohtule mitte ühtegi tõendit kostja väidete 4 ümberlükkamiseks. Samas kohus leidis, et iga mõistlik inimene peab aru saama, et laenu võtmisega tekib finantskohustus. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Kohus pööras tähelepanu, et mõlemad lepingu pooled peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Tulenevalt VÕS § 7 lg-st 1 loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Sama paragrahvi lg 2 järgi arvestatakse mõistlikkuse hindamisel võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. Kohus nõustus, et arukate otsuste tegemiseks on vaja taustateadmisi. Paljud finantsteenused on omavahel läbi põimunud ja neist arusaamine eeldab üha enam erinevate osade omavaheliste seoste mõistmist. Selleks on finantsinspektsioon käivitanud tarbijaveebi XXXX, kust mõistlik inimene saaks leida vajaliku informatsiooni ja vajadusel nõu küsida.

§ 231lg 1 kohaselt ei ole vaja tõendada asjaolu, mida kohus loeb üldtuntuks.

Üldtuntuks võib kohus lugeda asjaolu, mille kohta saab usaldusväärset teavet menetlusvälistest allikatest. Kohus luges üldtuntuks, et mõistliku laenamise korral kostjal oli võimalus saada vajalik informatsioon laenu võtmise, selle kulukuse, võimalike riskide jne kohta menetlusvälistest allikatest. Kohus leidis, et hageja õigus nõuda kostjalt viiviseid kohustuse mittenõuetekohase täitmise eest on otseselt ette nähtud seaduses ja poolte vahel sõlmitud lepingutes, kuid lähtudes hea usu põhimõttest ja väljakujunenud kohtupraktikast, ei saa viiviste suurus ületada põhinõuet.

§ 162

lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 163

lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jättis

§ 163

lg 1 kohaselt 50% hageja menetluskuludest kostja kanda ning 50% kostja menetluskuludest hageja kanda.

§ 190lg 5 1.

lause kohaselt, kui kostja või tema poolel menetluses osalev kolmas isik sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja.

§ 179

lg 1 kohaselt menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Kohus leidis, et kuna hagi on rahuldatud, tuleb kostjalt mõista riigituludesse välja riigi õigusabikulud, mille tasumisest ta oli vabastatud ja mis moodustavad Viru Maakohtu 23.11.2011. a määruse kohaselt 306,81 eurot.

§ 177

lg 2 kohaselt tuleb menetluskuludelt tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 5. Swedbank AS esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist menetluskulude jaotuse osas ja selles osas uue otsuse tegemist, millega jätta kõik menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt rahuldas maakohus viivise nõude täies ulatuses, viivise väljamõistmine kuni põhinõude täitmiseni ei tähenda viivise osalist rahuldamist, mistõttu on 5 menetluskulude võrdsetes osades poolte kanda jätmine ebaõiglane. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud

§ 162lg 1.

Maakohus ei ole põhjendanud menetluskulude jaotust.

1. Ülle Saharov vastust apellatsioonkaebusele ei esitanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb menetluskulude jaotuse osas tühistada menetlusõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja ringkonnakohus määrab käesoleva otsusega uue menetluskulude jaotuse.
3. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et maakohus rahuldas hageja põhinõude täies ulatuses ning luges nõuded põhjendatuks ka kõrvalnõuete osas. Maakohus rahuldas hageja nõuded mõista välja viivis kuni nõuete täieliku tasumiseni, kuid seadis lahendis väljamõistmisele kuuluvale viivisele piirmäära – mitte rohkem kui oli rahuldatud põhinõude suurus. Ringkonnakohus leiab, et üldjuhul ei ole sellises ulatuses hagi rahuldamine käsitletav hagi osalise rahuldamisena ja seega ei kuulu kohaldamisele

§ 163lg 1.

Ringkonnakohtu arvates on juhul, kui kohus hagi rahuldab, kuid piirab lõppsumma määramisega tulevikus väljamõistmisele kuuluvate viiviste suurust, võimalik

§ 163lg 1 kohaldada üksnes eeldusel, et selliseks otsustuseks on eriline põhjus.

Käesolevas asjas ei ole maakohus esitanud põhjendust, miks ta jättis 50 % kummagi poole menetluskuludest teise poole kanda. Ringkonnakohus leiab, et ka asja materjalidest ei tulene selliseid menetluslikke põhjendusi, mis annaks aluse maakohtu poolt määratud viisil menetluskulude jaotust õigeks pidada. Asjas puuduvad ka asjaolud, mis annaksid aluse käesoleval juhul kohaldada

§ 162lg-t 4.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus rahuldas hagi täies ulatuses ja seetõttu tuleb hageja menetluskulud jätta kostja kanda

§ 162lg 1 alusel.

9. Ringkonnakohus tühistab menetlusnormi rikkumise tõttu maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse ka osas, millega mõisteti kostjalt välja viivis menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Hageja on hagiavalduses esitanud eksitavas sõnastuses taotluse, et kohus mõistaks välja viivise menetluskuludelt.

§ 177

lg 2 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja taotlust tuleb käsitleda taotlusena, mis üldjuhul esitatakse menetluskulude kindlaksmääramise menetluses, kus õigustatud isik saab taotleda, et kohus märgiks määrusesse, et viivist tuleb tasuda alates menetluskulude kindlaksmääramise lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Hageja peaks kindluse mõttes sellekohase taotluse, kui ta soovib viivise väljamõistmist menetluskuludelt, taasesitama menetluskulude kindlaksmääramise määruses, muidu võib hagis esitatud taotlus jääda hilisemas eraldi toimuvas menetluses tähelepanuta. Kindlasti ei saa menetluskuludelt viivist välja mõista kohtuotsuses, millega menetluskulusid välja ei mõisteta ning viivis ei hakka ka kulgema kohtuotsuse tegemisest. 6 10. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse, mistõttu tuleb apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta

§ 162lg 1 alusel kostja kanda.

Kersti Kerstna-Vaks Viivi Tomson 7 Andra Pärsimägi