Obsah (5)

§ 180§ 182§ 9§ 8§ 11

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 09.12.2011, Tallinn Haldusasja number 3-10-3406 Haldusasi OÜ Showtime kaebus

) 4. jao §-d 180-185.

§ 180

sätestab ettevõtte kui varakogumi tervikliku tehingulise üleandmise lubatavuse ja määrab ettevõtte koosseisu.

§ 180

lg 1 mõtte kohaselt tuleb ettevõtte koosseisu kuuluvaks lugeda kõik kauba saamiseks (sh vajadusel valmistamiseks) või teenuse osutamiseks vajalikud õigused ja kohustused – nt kaupade, toormaterjali, tootmisseadmete sisseost, lepingud tööjõu kasutamiseks, pakendamine, transport, ettevõtte tegutsemiskoht ning selle normaalseks funktsioneerimiseks vajalik varustatus kommunikatsioonidega. Samuti tuleb ettevõtte koosseisu kuuluvaks lugeda ettevõtte tegutsemist soodustavate tegevuste toimumist tagavad õigused ja kohustused – turundus, tootearendus, töö efektiivsust soodustavad abivahendid.

§ 182

lg 2 kohaselt lähevad ettevõtte üleminekul omandajale üle ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, sh ettevõttega seotud lepingud. Seega ettevõtte või selle osa üleminekuks, tuleb eelkõige analüüsida müügitehingu alusel omandatut. 20.01.2010 Showtime OÜ ja 13Friday OÜ vahel allkirjastatud vara ostu-müügilepingu punktis 1 ja selle alapunktides 1.1. ja 1.2., on lepingu objektina märgitud Relax Cafe varustuse ja seadmed (mis on paigaldatud samanimelises baaris Tallinnas aadressil Tartu mnt 43 hoone esimesel korrusel). 08.02.2010 lepingu lisaks nr 1 olevast vara üleandmise-vastuvõtmise aktist nähtuvalt moodustab 13Friday OÜ poolt Showtime OÜ-le üleantav vara üksnes kohviku sisustusesemeid ja köögiseadmeid (t lk 72-74). Lepingu lisaks olevast aktist ei nähtu, et Showtime OÜ omandanuks lisaks toitlustusettevõtte varustusele ja seadmetele veel ka ettevõtte majandamiseks vajalikke muid asju ja õigusi. 22.04.2010 Aleksei Nazarati poolt oli antud maksuhaldurile seletusi, et 13Friday OÜ töötajad lõpetasid töölepinguid oma soovil kui Relax Cafe lõpetas oma tegevust (t.lk.48 tagakülg, protokolli p.9). Aleksei Nazarati poolt antud ütlusest järeldub, et enne vara müüki Relax Cafe lõpetas oma tegevuse. Seega, poolte vahel ostu-müügi lepingu sõlmimise momendiks ettevõte tegevus oli lõpetatud ning sellel põhjusel, tegelikult, polnud tegutsevat ettevõtet, mida võiks 13Fride OÜ üle anda OÜ-le Showtime. Kuna firmas puudus tegevus ja oli alles ainult põhivara, siis on täesti selge, et 13Fride 2 OÜ võiks üle anda/ müüa OÜ-le Showtime ainult seda, mis tal oli tol momendil, s.o. varustus ja seadmed. Riigikohtu lahendi tsiviilasjas nr 3-2-1-105-09 objektiks on käesolevaga asjaga sarnane asi. Nimetatud kohtulahendis on Riigikohtu poolt märgitud, et ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste üleminekuga lähevad

§ 182

lg 2 järgi omandajale üle kõik üleandja ettevõttega seotud kohustused, mh töölepingutest tulenevad kohustused ettevõtte töötajate vastu, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Võlausaldaja või teise lepingupoole nõusolekut ei ole kohustuse või lepingu üleminekuks vaja, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Eeltoodud sätete alusel on ringkonnakohus õigesti järeldanud, et ettevõtte ülemineku korral läheb omandajale üle ettevõte kui tervik (vt Riigikohtu

1. veebruari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-00). Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et ettevõtte üleminekuks ei piisanud praegusel juhul asjade müügilepingust ja selle täitmisest, sest müügilepinguga ei ole praegusel juhul tõendatud hageja ettevõtte kui terviku kõnealune asjade ja õiguste olulises osas üleminek kostjale. Antud juhul on ostja omandanud üksnes ettevõtte vara ja sisustuse. Ühtki ettevõtte arendamiseks vajalikku tingimust (üürileping, töölepingud), ei ole ostjale üle läinud. Ostja omandas müügitehingu alusel üksnes Relax Cafe köögiinventari ja seadmed, mitte aga ettevõtte majandamist teenivaid õigusi. Peale seda, ettevõtte koosseisu juures on oluline, et üleantav vara ja suhete koosseis peab tagama ettevõtte tegevuse jätkamise. Käesoleval juhul kohviku sisustuse ja köögiseadmete omandamisega kaebajale müüja poolt ei üle antud müüja varad (kaubad, laoseisud), tarnijad ja kliendid, müüja töötajatega lõpetati töölepingud ja nad ei olnud võtnud tööle Showtime OÜ-sse samade tööüleannetega. Peale vara ostmist majandusüksus ei tegutse samades ruumides Tartu mnt
3. Tsiviilseadustiku üldosaseaduse (TsüS) § 67 lg 1 kohaselt tehing on toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaastoomisele suunatud tahteavaldus. TsüS § 68 lg 2 kohaselt otsene on tahteavaldus, milles sõnaselgelt avaldub tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg. Seega, tehingus on oluline isiku tahe, mis on väljendatud tahteavalduses. Müügilepingus on sõnaselgelt avaldatud poolte tahe: üks pool soovib müüa seadmeid ja varustust ja saada selle eest raha aga ostja soovib osta nimetatud vara. Seda, et müüjal, ehk 13Friday OÜ-l oli tahe müüa seadmeid ja varustust aga ostjal, ehk OÜ-l Showtime oli tahe osta ainult nimetatud vara on tõendatud 20.01.2010 poolte vahel sõlmitud vara ostu-müügilepinguga ja poolte seaduslike esindajate Igor Skuratovski ja Aleksei Nazarati poolt antud seletusega. 07.09.2011 toimunud Tallinna Halduskohtu kohtuistungil tunnistaja Aleksei Nazarati, kes on OÜ 13Friday OÜ juhataja, andis kohtule alljärgnevaid seletusi, et: 20.01.
4. OÜ Showtime ja 13Friday OÜ vahel toimus ostu-müügi tehing.... pealegi firma müüki ei toimunud. Müüsin Showtime OÜ-le mööbli, sisustuse, köögiseadmed, lauanõud. Lepingu järgi pidin rendis kokku leppima hoone omanikuga. Peale seda, tunnistaja kinnitas, et Skuratovski ei olnud huvitatud firma ostmisest ja kohviku tegevuse jätkamisest samal kujul. Ta oli huvitatud ainult mööbli ostmisest ja et saada soodustingimustel uut rendilepingut. Skuratovski ei tahtnud saada rendilepingu jätkamist, vaid uue rendilepingu sõlmimist, sest ta ei tahtnud rahalisi probleeme, mis võisid olla firmal 13Friday. Vastustaja esindja küsimusele A.Nazarati vastas, et müüdi ainult 13 Friday varustus ja seadmed. Pärast seda mingit tegevust ei ole toimunud, ei ole kaubamärki ega Interneti lehekülge kuskil kasutatud, kõik on jäänud nii. Tunnistaja A. Nazarati ütlused on täiesti kokkulangenud OÜ Showtime juhataja Igor Skuratovski poolt 13.04.2010.a. antud seletusega: Showtime OÜ ostis 13Friday OÜ-lt Relax Cafe seadmeid ja varustust (protokolli p.20). Protokolli punktis
5. on fikseeritud I.Skuratovski vastus, et muid tehinguid 13Friday OÜ-ga Showtime OÜ ei ole sõlmitud. Maksuhalduri küsimusele, „kas Teie olete nõus, et 13Friday OÜ poolt Relax Cafe seadmete ja varustuse soetamisega toimus 13Friday OÜ ettevõtluse osa üleandmine Showtime OÜ-le“, Igor Skuratovski vastas, et „ma arvan, et see ei olnud ettevõtte osa üleminek. See tehing pidi olema käibemaksuga. Arvan, et minu poolt on kõik kohustused täidetud OÜ 13Friday ees. Ma ostsin 13Friday OÜ-lt ainult Relax Cafe seadmeid ja varustust, mitte osa ettevõtlusest“. Seega, algusest peale oli tehingu poolte soov sõlmida seadmete ja varustuse ostu-müügi leping. Ei ole tõendatud maksuhalduri väide, et „samas selgus, et tegelikkuses soetas Showtime OÜ 13Friday OÜ-lt sama tehingu raames koos Relax Cafe seadmete ja varustusega ka Relax Cafe kaubamärgi ja interneti kodulehekülje. Seda, et müüjal, ehk 13Friday OÜ-l oli tahe müüa seadmeid ja varustust aga ostjal, ehk OÜ-l Showtime oli tahe osta ainult nimetatud vara on tõendatud poolte vahel 20.01.
6. sõlmitud vara ostu-müügilepinguga ja poolte seaduslike 3 esindajate Igor Skuratovski ja Aleksei Nazarati poolt antud seletusega. OÜ Showtime seaduslik esindaja Igor Skuratovski ei ole kunagi väitnud seda, et OÜ Showtime soetas koos kohviku seadmetega ka Relax Cafe kaubamärgi ja interneti kodulehekülje www.relaxcafe.eu”. 07.09.2011 toimunud Tallinna Halduskohtu kohtuistungil tunnistaja Aleksei Nazarati andis kohtule ütlusi, et tema poolt oli esitatud Patendiametile taotlus Relax Cafe kaubamärgi registreerimiseks, kuid tunnistust kaubamärgi omandamise kohta firma ei saanud. Kodulehekülje kohta A.Nazarati andis kohtule järgmisi seletusi, et koduleheküljest ei saanud midagi, see on siiani oma koha peal ja kuulub firmale 13Friday OÜ. 07.09.2011 toimunud Tallinna Halduskohtu kohtuistungil tunnistaja R.Z. (Lõsov) andis kohtule ütlusi, et Showtime soovis teha veel ühe toitlustuskoha uue projektina, ei tahtnud omandada kohvikut. „... teadsin, et Nazarati ja Skuratovski leppisid kokku seadmete müügis, lepingu järgi Showtime Skuratovski isikus ostis sedamed firmalt 13Friday Nazarati isikus. ... Võisin asjaga kursis olla, kuid ei olnud sellega seotud, sest tehing sõlmiti firma omanike vahel..... 13Friday omandis oli kaubamärk „Relax”... Showtim´ile jäi 13Friday poolt kaubamärk müümata, see asus kindlas asukohas, Relax Cafe asukohas. See kaubamärk sai tehtud Relaxi kirjale, kiri jäi sinna maja külge rippuma, pean silmas relaxi-nimelist silti. Kuna rendilepingut ei sõlmitud, siis see kaubamärgi müük jäi katki. Showtime ostis ainult seadmed, mis viidi sealt välja. Ma ei tea, kuidas see kaubamärk välja nägi, ma ei ole registreeritud kaubamärki näinud.“ Eelnimetatud tunnistaja R.Z. ütlustest järeldub, et tehingu tingimuste arutamisel ta ei ole osalenud ja temale ei olnud teadlik, millised täpsed tingimusrest leppisid kokku ostja ja müüja. Peale seda, tunnistaja ütlustest on näha, et ta ei mõista, mis tähendab kaubamärk ja tema mõistes kaubamärk on silt, mis oli paigaldatud kohviku ukse juures. R.Z.i poolt antud ütlusi kohtuistungil kinnitas ka Aleksei Nazarati, kes andis kohtule seletusi, et „20.01.2010.a. toimus ostu-müügi tehing minu ja Skuratovski vahel. Läbirääkimistel olime kahekesi. Relax Cafe müük oli minu idee“. 22.04.2010.a. maksuhaldurile antud seletuse kohaselt, et Showtime ostis 13Friday OÜ-lt Relax Cafe seadmed ja varustuse, s.h. kaubamärgi „Relax Cafe” ja kohviku kodulehekülje tunnistaja Z. seletas kohtule, et „ta rääkis seda, mil oli müügis. Kuidas täpselt Internetis kuulutatud oli, mida konkreetselt müüakse, ma ei mäleta“. Kuna tunnistaja R.Z. ei olnud tehingu pooleks, ta ei ole osalenud tehingu tingimuste arutamisel ning kuna 13Friday OÜ omandamisel üldse ei olnud kaubamärki, siis ei saa lugeda, et tunnistaja R.Z.i ütlusega on tõendatud, et tegelikult poolte vahel oli soov, ja nimetatud soovi täitmiseks, 13 Friday OÜ ja OÜ Showtime vahel toimus ettevõtluse ülemineku tehing. Seega, maksuhalduri poolt on põhjendamatu maksuotsuse tegemisel tehtud järeldus, et sõlmides vara müügilepingu tehingut pooled tegelikult soovisid ettevõtte ülevõtmist, kuna tegelikkuses Showtime OÜ soetas koos Relax Cafe seadmete ja varustusega ka Relax Cafe kaubamärgi ja interneti kodulehekülje. OÜ Showtime jääb oma kaebuse juurde ning palub tühistada PMTK 02.12.2010 maksuotsus nr 12.2-3/3034-10 ning kohustada PMTK tagastama Showtime OÜ-le enammakstud käibemaks summas 270 833 krooni. Kaebuse esitaja taotleb kantud menetluskulude hüvitamist vastavalt kohtule esitatud kuludokumentidele. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Vastustaja jääb oma varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Vastustaja leiab, et ei kaebuses toodud argumendid ega kohtuistungil tunnistajate poolt antud ütlused ei lükka ümber maksuotsuses toodut. Ettevõtte üleandmise tehing eeldab poolte vastavat tahet ja tahteavaldusi (TsÜS § 67 lg 1 ja § 69,

§ 9lg 1).

Siinkohal on oluline silmas pidada varjatud tehingu eripära: on tõenäoline, et kirjalikku lepingut ei ole ja arvatavad tehingupooled ise suulise lepingu olemasolu ei kinnita. See aga lepingu olemasolu ikkagi ei välista, lepingu olemasolu võib olla tuvastav ka konkludentsete tahteavalduste kaudu (TsÜS § 68 lg 3,

§ 9

lg 1).

§ 8

lg 1 kohaselt on leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Vastavalt

§ 9

lg 1 leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on 4 saavutanud kokkuleppe. Eestis kehtib põhimõtteliselt lepingu vormivabadus-

§ 11

lg 1 kohaselt lepingu võib sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Kuna ettevõtte ülemineku puhuks puudub lepingu kohustuslik vorm on vajalik tuvastada selleks poolte vastavat tahet. Ettevõtte üleminekule peaks nn tavapäraselt tõepoolest eelnema poolte tahteavalused ja kokkulepped, mis fikseeritakse kohases vormis lepingutes. Käesolevas asjas ei ole selliste lepingute olemasolu tuvastatud. Samas ei saagi maksuhaldur alati lähtuda pelgalt tehingute vormist (või nende nõuetekohases vormis vormistamata jätmisest), vaid maksumenetluses on, tehingute vormi ja sisu erinemisel, määravaks tehingute tegelik majanduslik sisu. Varjatud üleminekule ongi omane just see, et tehingute kohta vormistatakse kas eksitavad dokumendid või jäetakse kõik vajalikud dokumendid üldse koostamata. Käesoleval juhul oli tehing vormistatud kohviku varade ostu-müügina, ent tehingute tegelikuks majanduslikuks sisuks oli mitte varade ost-müük, vaid ettevõtte (majandusüksuse) ostmüük. Seetõttu tuli vastustajal tehingut maksustamisel ka vastavalt käsitleda. Asjaoludest nähtuvalt on tegemist ettevõtte nö varjatud üleminekuga, mistõttu oleks kirjalike lepingute olemasolu ka üpris optimistlik oodata. Vastustaja on maksumenetluses analüüsinud esitatud müügilepingut ja tehingu tulemusena omandatut koos teiste asjas kogutud tõenditega ja asjaoludega kogumis ning jõudis järeldusele, et tegemist oli ettevõtte varjatud üleminekuga. Ettevõtte üleminek tähendab tervikliku majandusüksuse või selle organisatsiooniliselt iseseisva osa üleminekut (ÄS § 5 lg 1,

§-d 180 ja 185). EL direktiivi 2001/23/EÜ „Äriühingute, ettevõtete või äriühingute ja ettevõtete osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide seaduste ühtlustamise kohta“ art 1 lg 1 puntki b kohaselt on üleminekuga tegemist siis, kui üle läheb majandusüksus, mis säilitab oma identiteedi. Nimetatud direktiivi kohaldamise osas on Euroopa Kohus (otsus C-234/98, p 26) leidnud, et ettevõtte ülemineku olemuse kindlakstegemiseks peab analüüsima selle kõiki aspekte, sh äriühingu või ettevõtte tüüpi; kas äriühingu kinnis- või vallasvara on üle läinud; vara väärtust ülemineku ajal; kas uus tööandja on enamuse töötajatest üle võtnud; kas kliendid on üle läinud; tegevuse sarnasust enne ja pärast üleminekut; tegevuse peatumise aega. Tulenevalt 20.01.2010 vara ostu-müügilepingust olid lepingu objektiks: Relax Cafe varustus ja seadmed, samuti üürilepingu ümbervormistamine. Vastustaja jääb maksuotsuses p 2.5 ja II peatükis lk 20 toodud seisukoha juurde, et leppetrahvi tasumine OÜ-lt 13Friday kaebuse esitajale ei ole usaldusväärne tõend, põhjuseks – esitatud dokumentides ja seletustes esinevad vastuolud. Aleksei Nazarati 22.04.2010 antud ütluste kohaselt OÜ-l 13Friday kassat ei ole ning kõik arvestused toimuvad peamiselt panga kaudu, mis lisab kahtlust asjaolule, et väidetavalt leppetrahv tasuti sularahas. Igor Skuratovski 13.04.2010 ja 07.05.2010 ütluste kohaselt pidi Andrei Nazarat tegema Relax Cafe üürilepingu ümber kaebuse esitaja nimele. Samuti Relax Cafe nimetus pidi jääma samaks ka edaspidi, kuna ta on juba tuntud klientide hulgas. R.Z.i (maksumenetluse ajal nimega ja edaspidi R.L.) 22.04.2010 antud ütluste kohaselt kaebuse esitaja ostis ka kaubamärgi ”Relax Cafe” ja kohviku kodulehekülje. Aleksei Nazarati 22.04.2010 ütluste kohaselt müüdi kaebuse esitajale ka Relax Cafe kodulehekülg. Aleksei Nazarat kinnitas samuti, et Relax Café varustuse ja seadmete müümisega kaebuse esitajale toimus 13Friday OÜ osa ettevõtlusest võõrandamisest. Aleksei Nazarovi 22.04.2010 ütluste kohaselt praegusel hetkel 13Friday OÜ-l tegevust ei ole. Varem 13Friday OÜ tegevus oli seotud ainult Relax Cafe arendamisega. Seega leiab vastustaja, et 13Friday OÜ võõrandas kogu oma majandusüksuse kaebuse esitajale. OÜ 13Friday soetas kaebuse esitajale müüdud seadmed Adinagaare OÜ-lt hinnaga käibemaksuta 80 000 krooni, mille kohta sõlmiti 07.09.2009.a vara ostu-müügilepingu nr 07.09/09. Adinagaare OÜ ja OÜ 13Friday ei ole seotud isikud, seega käsitleb maksuhaldur nende äriühingute vahel sõlmitud tehingu hinda kui OÜ 13Friday ja kaebuse esitaja vahel sõlmitud tehingu hinnaga võrreldavat hinda. Nimetatud tehingute võrdlemisel ilmnes, et OÜ 13Friday ja kaebuse esitaja vahel sõlmitud tehingu hind on (ilma käibemaksuta 1 354 166,67 krooni) 16,9 korda suurem, kui hind mitteseotud ja sõltumatu äriühingute vahel põhimõttelisel sama vara ja seadmete eest. Vastustajale teadaolevalt ei ole tehtud nimetatud varale ka mingeid parendusi, mis võimaldaksid vara väärtuse ligi 17 kordset kasvamist. Vastustaja hinnangul on OÜ 13Friday ja kaebuse esitaja vahel sõlmitud tehingu hind ebamõistlikult kõrge ning sellise hinna näol tegemist on asjaoluga, et tegelikult soetas kaebuse esitaja midagi enamat kui ainult Relax Cafe varustuse ja seadmed. Maksumenetluses ei leidnud tuvastamist töötajate 5 üleminek. OÜ 13Friday juhatuse liikme Aleksei Nazarati 22.04.2010 ütluste kohaselt OÜ-l Friday töötajaid ei ole ja töötajad lõpetasid töölepingud omal soovil, kui Relax Cafe lõpetas oma tegevust. Seega ei saanud töötajad, tarnijad ja kliendid ka kaebuse esitajale üle minna, kuna nimetatud puudusid tehingu tegemise hetkel OÜ-l 13Friday. OÜ 13Friday tegutses Relax Cafes jazzkohvikuna. Kaebuse esitaja soovis Relax Cafe muuta sushibaariks jättes kohviku asukoha ja nime samaks. Seega leiab vastustaja, et kaebuse esitaja soovis jätkata müüdava majandusüksuse tegevust Relax Cafes toitlustus/meelelahutus asutusena ning säilitada oma identiteeti. KMS kohaselt maksustatakse teatud kaupade ja teenuste käive käibemaksuga. Kaupade ja teenuste müüja tasub riigile käibelt käibemaksu ning ostja, kes kasutab kaupu oma ettevõtluse tarbeks, võib müüjale tasutud käibemaksu enda maksustatavast käibest sisendkäibemaksuna maha arvata. Kui aga käibega KMS mõttes tegemist ei ole, puudub müüjal õigus lisada arvele käibemaksu ning ostjal sellest tulenevalt õigus sama käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata. KMS § 4 lg 2 p 1 sätestab sõnaselgelt, et käivet ei teki muu hulgas ettevõtte või selle osa üleandmisest

tähenduses, järelikult ei tohtinud ka müüja käsitleda ettevõtte üleandmist käibena ja kaebuse esitaja vastava müüja arve alusel sisendkäibemaksu maha arvata. Samuti on Riigikohus leidnud kohtuasja 3-3-1-20-11 p-s 13 ja 14, et ostja käibemaksu tagastamise taotlus tuleks ettevõtte osa võõrandamisel jätta rahuldamata. Ostja ei saa käibemaksu maha arvata või selle tagastamist nõuda, sest hoolimata käibemaksu tasumisest müüjale on ikkagi tegemist maksuvaba käibega. Vastupidine seisukoht viiks maksustatava ja maksuvaba käibe erinevuste eiramisele. Täielikult tuleb välistada maksuvaba käibe puhul käibemaksu tagastamine siis, kui müüja pole käibemaksusummat riigile üle kandnud. Seega, kui tuvastatakse ettevõtte või selle osa üleandmine

-e tähenduses ning müüja on arvel näidanud käibemaksu, mida seaduse kohaselt ei oleks tohtinud lisada, ja jätab käibemaksu riigile tasumata, siis ei ole ostjal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. Maksuotsuses märgiti (lk 14), et 13Friday OÜ-l on seisuga 02.12.2010.a endiselt maksuvõlg summas 274 380 krooni, mis on tekinud Showtime OÜ-le müüdud Relax Cafe vara ja seadmete müügist ning mis ei olnud ka peale väidetava SemiBalt OÜ-le antud laenu tagastamist riigile tasutud. Seetõttu on maksuotsusega kaebuse esitajale käibemaksu määramine igati põhjendatud. Vastustaja hinnang tunnistajate R.L. ja Aleksei Nazarov 07.09.2011 kohtuistungil antud ütlustele. R.L. kinnitas kohtuistungil, et kaebuse esitaja ostis vaid Relax Cafe seadmed ja varustuse. Kaubamärki „Relax Cafe“ ja kohviku kodulehekülg oli olnud küll müügis, kuid kaebuse esitaja neid ei ostnud. 22.04.2010 kinnitas R.L., et Showtime OÜ ostis 13Friday OÜ-lt Relax Cafe seadmed ja varustuse sh kaubamärgi „Relax Cafe“, kohviku kodulehekülje. Samuti kinnitas R.L. maksuhaldurile, et kaebuse esitajale on tähtis ja vajalik just kaubamärk „Relax Cafe“, kohviku kodulehekülg relaxcafe.eu ja Tartu mnt 43 ruumide rendileping. Aleksei Nazarati 22.04.2010 ütluste kohaselt müüdi kaebuse esitajale ka Relax Cafe kodulehekülg. Aleksei Nazarat kinnitas samuti, et Relax Café varustuse ja seadmete müümisega Showtime OÜle toimus 13Friday OÜ osa ettevõtlusest võõrandamisest. Aleksei Nazarati 07.09.2011 kohtuistungil eelnimetatud väiteid eitas ning tema ütluste kohaselt ei saanud ta kontrollida, mis lõplikult protokolli kirja sai, talle selle sisu ei tõlgitud ja ilmselt sattus protokolli mõni viga. Vastustaja leiab, et R.L.i ja Aleksei Nazarati kohtuistungil esitatud väited ei ole tõesed kuna 22.04.2010 protokollis kolmanda isiku suuliste seletuste kohta on R.L. ja Aleksei Nazarov kinnitanud oma allkirjaga, et protokoll on kirja pandud tema sõnade järgi õigesti ja on tõene. Samuti ei ole tõendamist leidnud põhjused miks ei saanud Aleksei Nazarov kontrollida nimetatud protokolli kirjapanduga. R.L.i ja Aleksei Nazarovi ütlusi tuleb hinnata kogumis teiste tõenditega. Vastustaja leiab, et tuginedes Igor Skuratovski poolt 13.04.2010 maksuhaldurile kinnitatule, et Relax Cafe nimetus jääb samaks ka edaspidi, kuna ta on juba tuntud klientide hulgas, samuti Relax Cafe seadmete ja varustuse hinna ligi 17 kordsele tõusule on ilmne, et müügitehinguga olid hõlmatud Relax Cafe kaubamärk kui ka kohviku kodulehekülg. Tallinna Ringkonnakohus 25.02.2010 haldusasja nr 3-09-778 p-s 10 on leidnud, et arvestades, et protokollid on lubatav maksumenetluses, kandub nende tõenduslik väärtus üle ka halduskohtumenetlusse. Kui tekib vaidlus protokollis kajastatu üle, on halduskohtul õigus kuulata samad isikud üle kohtumenetluses tunnistajana. See ei anna aga kohtumenetluses kogutud tõendile automaatselt tugevamat staatust kui on haldusmenetluses kogutud tõendil. Vastustaja selgitab, et osapoolte seotus ja varjatud ettevõtte ülevõtmise tahe on maksumenetluses piisavalt tõendust leidnud ning on maksuotsuses 6 põhjalikult motiveeritud. Vastustaja on seisukohal, et OÜ 13Friday ei teostanud 20.01.2010 Relax Cafe varade võõrandamist ettevõtluse käigus kaebuse esitajale, vaid Relax Cafe varade müügitehingu varjus toimus OÜ 13Friday ettevõtte üleminek kaebuse esitajale. Kuna maksuotsuses jõudis maksuhaldur järeldusele, et Relax Cafe varade ostu-müügitehing on näilik ning varjatavaks tehinguks on ettevõtte üleandmise tehing, siis seega tuleb maksustamisel kohaldada ettevõtte üleandmise kohta käivaid sätteid. Kuna KMS-ist tulenevalt ettevõtte ülemineku korral käivet ei teki, ei ole kaebuse esitajal alust OÜ 13Friday poolt väljastatud arvet enda käibemaksuarvestuses kajastada ning arve alusel enda riigile tasumisele kuuluvat käibemaksusummat vähendada. Vastustaja leiab, et maksuotsus on motiveeritud ja kaalutletud ning ei saa kuuluda tühistamisele. Vastustaja palub kaebuse jätta rahuldamata. Kaebaja menetluskulud on vastustaja arvates põhjendatud summas 1 940,67 eurot. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjaliku seletusega, kuulanud poolte suulisi selgitusi, sh kaebaja seadusliku esindaja vande all antud seletusi ning tunnistajate vande all antud ütlusi, hinnanud käesolevas haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada järgnevatel kohtu motiividel: Menetletavas maksuasjas pooled vaidlevad selle üle, kas käesoleval juhul on tegemist ettevõtte osa üleandmisega, mille puhul käivet ei teki ehk siis kas OÜ 13Friday osa ettevõttest läks üle OÜle Showtime või oli tegemist üksnes seadmete ja varustuse ostu-müügi tehinguga, mille puhul ei kohaldu Käibemaksuseaduse (KMS) § 4 lg 2 p

1. Kaebaja pool väidab, et ostis OÜ-lt 13Friday Relax Cafe üksnes varustuse ja seadmed vastavalt 20.01.2010 sõlmitud ostu-müügi lepingule, mitte osa ettevõtlusest. Vastustaja väitel OÜ 13Friday ei teostanud 20.01.2010 Relax Cafe varade võõrandamist ettevõtluse käigus OÜ-le Showtime, vaid Relax Cafe varade müügitehingu varjus toimus OÜ 13Friday ettevõtte üleminek OÜ-le Showtime ning maksuhaldur jõudis maksuotsuses järeldusele, et Relax Cafe varade ostu-müügi tehing on näilik ja varjatavaks tehinguks on ettevõtte üleandmise tehing, mistõttu ettevõtte ülemineku korral käivet ei teki ning OÜ-l Showtime puudub alus OÜ 13Friday poolt väljastatud arvet enda käibemaksuarvestuses kajastada ja arve alusel enda riigile tasumisele kuuluvat käibemaksusummat vähendada. Kohus hindas asjas olevaid suulisi ja kirjalikke tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses ning uuris asjakohast kohtupraktikat (näit. Riigikohtu halduskolleegiumi 01.06.2011 otsus asjas nr 3-3-1-2011; Riigikohtu halduskolleegiumi 16.12.2004 otsus asjas nr 3-3-1-82-04; Tallinna Ringkonnakohtu 27.04.2010 otsus asjas nr 3-08-657 jne). Käesoleva maksuvaidluse faktoloogia on järgnev: 01.09.2009 sõlmisid Adinagaare OÜ juhatuse liikme Evelin Klimenko isikus ja OÜ 13Friday juhatuse liikme Aleksei Nazarati isikus äriruumi, mille asukoht on Tartu mnt 43, Tallinn, üürilepingu nr 01.09/09 (üüriperiood 01.09.2009 kuni 01.09.2019). 07.09.2009 sõlmisid ostja 13Friday OÜ Aleksei Nazarati isikus (juhatuse liige) ja müüja Adinagaare OÜ (praegu pankrotis) Evelin Klimenko isikus (juhatuse liige) ostu-müügi lepingu nr 07.09/09, mille alusel 13Friday OÜ omandas kokku 96 000 krooni eest (80 000 krooni + käibemaks 16 000 krooni) vastavalt lepingu lisale nr 1 Adinagaare OÜ-le kuuluvad seadmed, varustuse ja inventari (kassa sissetuleku order nr 90902 08.09.2009). 20.01.2010 sõlmisid müüja 13Friday OÜ juhatuse liikme Aleksei Nazarati isikus ning ostja OÜ Showtime juhatuse liikme Igor Skuratovski isikus vara ostu-müügi lepingu, mille kohaselt tehingu objektiks oli Relax Cafe varustus ja seadmed, mis asusid samanimelises baaris aadressil Tartu mnt 43, Tallinn. Lepingu p.-s 1.1 märgitakse, et Relax Cafe varustus ja seadmed on töökorras ja Relax 7 Cafe on tegutsev toitlustus-ja meelelahutusettevõte. Lepingu objekti maksumuseks on 1 354 166,67 krooni, millele lisandub käibemaks 270 833,33 krooni. Lepingu p.-s 5 (Lepingu eritingimused) märgitakse, et müüja kohustub kuni 01.03.2010 korraldama tema Relax Cafe üürilepingu ümbervormistamist ostja nimele, seejuures üürilepingu tingimused jäävad samaks ning juhul, kui müüja rikub eritingimusi, kohustub tasuma ostjale leppetrahvi summas 250 000 krooni. Vara üleandmise-vastuvõtmise akti alusel on vara OÜ-le Showtime üle läinud 08.02.2010, aktile on alla kirjutanud äriühingute seaduslikud esindajad A. Nazarati ja I. Skuratovski. OÜ 13Friday ja OÜ Showtime 20.01.2010 sõlmitud lepingus ei ole lepingu objektina näidatud kaubamärki ja interneti kodulehekülge. Vastustaja väitel OÜ 13Friday müüs OÜ-le Showtime ka kaubamärgi ja kodulehekülje. 24.05.2010 suuliste seletuste protokollis, mille maksuhaldur koostas Andrei Klimenko, kes oli Adinagaare OÜ juhatuse liige kuni 12.10.2011, suulise küsitluse kohta, selgitab A. Klimenko, et jazzkohviku Relax Cafe ruumide rentnikuks oli ajavahemikus 2008 oktoobrist-novembrist kuni 2009 märtsini Arker OÜ. Seejärel rentis neid ruume OÜ 13Friday, kelle seaduslik esindaja A. Nazarati ütles A. Klimenkole, et soovib jätkata ja arendada Relax Cafe tegevust. A. Klimenko selgitas, et A. Nazarati tahtis osta Arker OÜ-lt Relax Cafe kodulehekülje ja Relax Cafe kaubamärgi. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis kinnitaksid selle soovi realiseerimist A. Nazarati poolt. A. Klimenko kinnitas, et Adinagaare OÜ müüs OÜ-le 13 Friday Relax Cafe varustuse ja seadmed 2009 septembris, samuti sõlmiti ka rendileping Adinagaare OÜ ja OÜ 13Friday vahel Relax Cafe ruumide kasutamise kohta. A. Klimenko kinnitas, et A. Nazarati ütles temale, et OÜ 13Friday sooviks on Relax Cafe rendilepingut edasi müüa teisele äriühingule. A. Nazarati teatas A. Klimenkole, et uus rentnik, kellele rendilepingut müüa soovitakse, tahab Relax Cafe ruumides striptiisibaari avada. Kui A. Klimenko sellest kuulis, ütles ta A. Nazaratile, et selline äritegevus Adinagaare OÜ-le ei sobi. A. Klimenko kinnitas, et ei ole kuulnud OÜ-st Showtime midagi ning ei tunne I. Skuratovski nimelist isikut. 07.09.2011 kohtus vande all üle kuulatud tunnistaja R.Z.´i (L.) ütluste kohaselt töötas ta OÜ-s Showtime alates 2009 tegevdirektorina kuni käesoleva aasta maini. Tema tööülesanded olid: personali otsingud, toiduainete sisseostmine, töökorraldus. Ta oli OÜ 13Friday omanik
2. aasta augustist kuni
3. aasta jaanuari lõpuni, s.o kuni ettevõtte müümiseni. Tal ei olnud õigust Showtime OÜ nimel sõlmida lepinguid ja ta ei teinud seda. Läbirääkimistel oli tal õigus firmat esindada, aga lõplik sõnaõigus oli alati I. Skuratovskil, kes kirjutas ka lepingutele alla. Kuulis, et I. Skuratovski otsib ruume uue kohviku jaoks ning tutvustas teda A. Nazaratiga. Showtime OÜ-l oli üks kohvik juba olemas, kuid I. Skuratovski firma tahtis laieneda, teha teise kontseptsiooniga uue kohviku. Showtime OÜ-le kuulus Old Club asukohaga Suur-Karja 10, Tallinn, taheti teist kohvikut sellele lisaks. Koht sobis, kuid ei sobinud jazz-kohviku kontseptsioon. Showtime pidi rentima Adinagaare OÜ-lt ruumid, kes oli rendileandja, rendihinnas kokku ei lepitud, kohviku varustus läks Showtime OÜ-le üle ning paigutati osaliselt Suur-Karja 10 (Old Club) ruumidesse ja osaliselt lattu asukohaga Suur-Sõjamäe põik 8a. Suur-Karjasse läksid dekoratsioonid, muusikainstrumendid, aparatuur, kööginõud, osaliselt köögiseadmed, konvektsioonahi (see on suur praeahi), osaliselt pehmed istmed. Lattu läks osaliselt mööbel, personali riidekapid, osaliselt baarilett, riiulid. Midagi on laos alles, midagi on ära varastatud. 13Friday omandis oli kaubamärk „Relax“. Kuna rendilepingut ei sõlmitud, jäi kaubamärgi müük katki. Tunnistaja ei osanud kirjeldada, kuidas see kaubamärk välja nägi. OÜ Showtime omandas kohviku seadmed ja varustuse kordades kallimalt kui 13Friday OÜ oli need omandanud, kuid selline oli nende müügihind: kui ühel isikul õnnestub vara soetada odavamalt, ei tähenda see, et teine ostja peaks need omandama sama hinnaga. Tunnistaja ütluste kohaselt I. Skuratovski ei olnud enne seadmete ja mööbli ostu teadlik hinnast, millega 13Friday need eelnevalt omandas. Lõplik summa, milles kokku lepiti, oli 1 650 000 krooni. 22.04.2010 rääkis ta maksuhaldurile, et „Showtime ostis 13Friday’lt Relax Cafe seadmed ja varustuse, sh kaubamärgi „Relax Cafe“ ja kohviku kodulehekülje“, kuna rääkis sellest, mis oli müügis. Relax Cafe ruumide rendileandjaks oli firma Adinagaare, mis läks pankrotti. 8 Kohtus vande all üle kuulatud tunnistaja Aleksei Nazarati poolt 07.09.2011 kohtuistungil antud ütluste kohaselt OÜ Showtime oli Relax Cafe seadmete ostja, tehingu teine pool oli OÜ 13Friday. Tema ise ostis kohviku 80 000 või 100 000 krooni eest, täpset summat ta ei mäletanud, aga müüs I. Skuratovskile hinnaga ca 1 600 000 krooni, täpset summat samuti enam ei mäletanud, arveldati ülekandega. Ta müüs OÜ-le Showtime mööbli, sisustuse, köögiseadmed, lauanõud. Lepingu järgi pidi ta rendis kokku leppima hoone omanikuga, kelleks oli firma Adinagaare, suhtles seal Andreiga, perekonnanime ei mäletanud. Asjade üleandmise kohta koostati akt. Lepingus olid ka trahvisanktsioonid juhuks, kui ei õnnestu saada uuele rentnikule soodsad renditingimused, mille kohaselt pidi maksma Showtime OÜ-le leppetrahvi 250 000 krooni, selle trahvi maksis ta ostjale ära sularahas. Registreeritud kaubamärki neil ei olnud. Neil oli kodulehekülg, mille valmistas üks tuttav kujundaja, mis läks maksma umbes 10 000-15 000 krooni, mis siiani kuulub firmale 13Friday. Relax Cafe töötajad vallandati, ettevõtte tegevus lõpetati veidi enne seadmete müük 20.01.
4. Käibemaksu tasumise osas koostati maksegraafik, mille järgi on tasutud väike summa, raha firmal ei ole, kuid pankrotis see ei ole. Käivet nende firmal ei ole seadmete müügist alates. 22.04.2010 rääkis ta maksuhaldurile, et müüs ka Relax Cafe kodulehekülje, kuid temast võidi valesti aru saada. Selline jutuajamine I. Skuratovskiga oli küll, kuid lõpptulemusena jäi kodulehekülg müümata. Ostu- müügi lepingus on kirjas müüdavate varade ammendav loetelu, kodulehekülge ja kaubamärki nende hulgas ei ole. Tunnistaja kinnitas, et 13Friday OÜ ettevõtte müüki või selle osa müüki OÜ-le Showtime ei toimunud, müüdi ainult 13Friday varustus ja seadmed. Igor Skuratovski poolt kohtus vande all 02.11.2011 antud seletuse kohaselt on ta Showtime OÜ juhatuse liige umbes
5. aastast alates käesoleva ajani. Hetkel on ta Showtime OÜ ainuomanik. R.L. oli Showtime tegevdirektor. R.L. ei rääkinud talle, kust ta A. Nazaratit tunneb. A. Nazaratil oli firma 13Friday OÜ. Ta leppis A. Nazaratiga kokku müügisummas 1 625 000 krooni. Igor Skuratovski kandis raha üle firma arvele. I. Skuratovskil ei olnud A. Nazarati firmat vaja, ta ostis vaid kohviku seadmed ja sisustuse. Tal oli juba enne seda tehingut koht olemas, kuhu kõik need asjad paigutada, väidetavalt tahtis tagasi tulla samasse ruumi, kus asus Relax Cafe. I. Skuratovski täpselt ei mäletanud, kellele need kohviku ruumid kuulusid, kas S. või M., sel ajal tal ei olnud kokkulepet Relax Cafe ruumide omanikega. Rendileping ei olnud I. Skuratovski probleem, see oli A. Nazarati probleem, kes lubas talle, et lahendab probleemi ruumidega, vastasel juhul olid ette nähtud trahvisanktsioonid ja see sobis I. Skuratovskile. A. Nazarati pidi rendilepingu, mis oli 13Friday nimel, ümber vormistama Showtime OÜ nimele. Kogu sisustus ja seadmed, mille I. Skuratovski omandas, asusid Tartu maanteel Relax Cafe ruumides. Ta omandas kohviku sisustuse ja varustuse: köögimööbli, ahjud, muusikariistad jne, kõik, mis oli kohviku sees. Kaubamärki ta ei omandanud, logot ka mitte. Kohviku logo kuulus maja omanikule. Sellest, et Relax Cafe nimetus ei ole mingis puutumuses OÜ-ga 13Friday, sai hiljem teada. I. Skuratovski väitel kohviku ruumide omanikega läbirääkimisi kohviku ruumide rentimise osas ei toimunud, kuna sellel ajal olid omanikel probleemid pangaga kohviku ruumide osas. I. Skuratovski väitel kui rendileping oleks ümber vormistatud, oleks ta jäänud nendesse ruumidesse. Ta ostis kohviku seadmed ja sisustuse selleks, et kasutada osa seadmeist juba tegutsevas kohvikus asukohaga SuurKarja 10, Tallinn, mis kuulub Showtime OÜ-le, väiksemat osa nendest tahtis kasutada Reval Cafes edasi. I. Skuratovski selgitas, et selleks, et teostada kohviku ruumides kosmeetilist remonti, vedas ta asjad laiali: suurema osa Suur-Karja tänavale, väiksema osa Suur-Sõjamäe lattu ja I. Skuratovski eramusse xxxxxxx. Seda, et asjad olid kaebaja poolt kohviku ruumidest välja viidud ja laiali veetud, maksuhaldur ise väitis oma maksuotsuses. I. Skuratovski kinnitas kohtule, et kaubamärki ega kodulehekülje aadressi www.relaxcafe.eu Showtime OÜ ei omandanud, kuna tal on oma kaubamärk ja oma kodulehekülg olemas ning võõrast ta ei vajanud. Menetletavas asjas ei ole vaidlust selles, et OÜ 13Friday töötajad ei ole üle läinud/üle võetud OÜsse Showtime, kohtul ei ole tõendeid, mille alusel võiks vastupidist järeldada. Samuti ei ole tõendamist leidnud vastustaja väide, et kaebaja tahe/tegevus oleks olnud suunatud töötajate ülevõtmisele vms, mis nurjus uue rendilepingu sõlmimata või kehtiva ümber vormistamata jätmise pärast. A. Nazarati 22.04.2010 suuliselt selgitas maksuhaldurile, et Relax Cafe´s töötas kuni 5 inimest, kes pärast Relax Cafe tegevuse lõpetamist lahkusid omal soovil. I. Skuratovski kinnitas 9 kohtule, et Showtime OÜ-l oli oma personal, umbes 20 töötajat. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest võiks järeldada, et need 5 OÜ 13Friday töötajat või osa neist oleksid üle läinud või kavatsesid üle minna OÜ-sse Showtime. Samuti ei ole kohtul andmeid selle kohta, et Relax Cafe (püsi)kliendid/hankijad oleksid OÜ-le Showtime üle läinud. OÜ Showtime ettevõtte tegevus Relax Cafe´s ei jätkanud ei vanas ega uues kontseptsioonis. Kohtus ei ole tõendamist leidnud, et kaubamärk ja kodulehekülg oleksid üle läinud OÜ-le Showtime. Esiteks kohus märgib, et Patendiametile esitati OÜ 13Friday poolt 08.09.2009 taotlus kaubamärgi “Relax” registreerimiseks, kuid taotluse menetlus lõpetati. Maksuhalduri poolt üle kuulatud Adinagaare OÜ juhatuse liige A. Klimenko selgitas, et Relax Cafe kaubamärgi omanik oli Arker OÜ , kellelt A. Nazarati tahtis kaubamärgi ära osta. Haldusasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid kaubamärgi omandamist selle omanikult. Teiseks fakt on see, et OÜ 13Friday nimele kaubamärki “Relax” või “Relax Cafe” Patendiametis ei ole registreeritud, vastupidist kinnitavad tõendid kohtul puuduvad. Kohtus üle kuulatud tunnistajad ja kaebaja seaduslik esindaja ei saanud aru, mida tähendab kaubamärk ning ei osanud kirjeldada vaidlusalust kaubamärki. Samuti ei ole kohtule esitatud tõendeid selle kohta, et 13Friday OÜ kodulehekülg oleks üle läinud OÜ-le Showtime, kes oleks seda kasutama hakanud. A. Nazarati ütles, et 13Friday OÜ kodulehekülg jäi edasi nende kasutusse. I. Skuratovski kinnitas, et neil on oma kodulehekülg olemas ning teist neil vaja ei olnud. See, et nad maksuhalduri küsimustele vastates väitsid, et kaubamärk ja kodulehekülg läksid üle, võis olla tingitud sellest, et nad ei saanud aru, mida see tähendab, hiljem nad täpsustasid kohtus, et rääkisid sellest, mida sooviti müüa, aga mis ei õnnestunud. Kaubamärgi osas kohus märgib veel, et kaebaja ei saanud omandada seda, mida müüjal reaalselt ei olnud, 13Friday OÜ võis küll tahta kaubamärki omandada, kuid see tal ei õnnestunud, vastupidist ei ole tõendatud. Samuti ei ole tõendamist leidnud, et kaebajale oleks faktiliselt üle läinud 13Friday OÜ-le kuuluv kodulehekülg või et kaebaja oleks seda oma tegevuses ka reaalselt kasutanud/kasutama asunud. Maksuotsuses viidatakse sellele, et R.L. oli seotud mõlema äriühinguga, millega kohus nõustub. Samas aga kohus peab vajalikuks märkida, et R.L. (Z.) oli OÜ Showtime töötaja- tegevdirektor, kellel ei olnud otsustusõigust. Ainuotsustajaks firmas oli I. Skuratovski, kes oli omanik ja juhatuse liige ning ainus äriühingu seaduslik esindaja. R.L., kes tundis A. Nazaratit kooliajast, viis nad kokku, kuid läbirääkimistel ei osalenud. R.L. oli 13Friday OÜ üks osanikest perioodil 19.08.200901.02.2010 ning alates 02.02.2010 sai osanikuks A. Nazarati, kes oli ühtlasi ka äriühingu juhatuse liige/seaduslik esindaja alates 26.08.
6. Peale ostu-müügi tehingut lahkus R.L. OÜ-st Showtime. Ühtegi isikut 13Friday OÜ-st Showtime OÜ-sse peale tehingu toimumist üle ei ole läinud, selle üle vaidlust ei ole. Kohus nõustub kaebajaga, et ühtki ettevõtte arendamiseks/toimimiseks vajalikku tingimust, nagu ruumide üüri- või rendileping, töötajad/töölepingud, kliendid/hankijad jms ei ole ostjale üle läinud. Kohus ei nõustu vastustaja väitega, et kuna poolte vahel sõlmitud tehingu hind on ebamõistlikult kõrge, siis sellest võib järelada, et tegelikult soetas kaebuse esitaja midagi enamat kui ainult Relax Cafe varustuse ja seadmed. Selline väide on paljasõnaline ja oletuslik ning ei tugine tõenditele. Tehingu hind lepitakse poolte vahel kokku ning see on tehinguosaliste vaba tahte avaldus. R.Z. ütles, et OÜ 13Friday ostis küll odavamalt kohviku seadmed ja varustuse, kuid müüs need kallimalt edasi. Asjaolu, et OÜ 13Friday ostis odavamalt, kuid müüs kallimalt kohviku seadmed ja varustuse, et tähenda veel iseenesest, et osteti midagi enamat kui lepingus kirjas, seda võidi teha näiteks kasu saamise eesmärgil. Maksuhaldur märgib maksuotsuses, et jõudis osapoolte selgituste põhjal seisukohale, et Relax Cafe kohviku vara, kaubamärgi ja kodulehekülje müügiga Showtime OÜ-le lõppes 13Friday OÜ tegevus, st kogu 13Friday OÜ tegevuse ja sellega seotud vara võttis üle Showtime OÜ, kes sooritas tehingu eesmärgiga jätkata samas kohas toitlustusasutuse opereerimist. Kohtu arvates 10 pelgalt osapoolte selgitustest on vähe vastavale järeldusele jõudmiseks, need ei ole tõendid, vaid ainult väited, mis vajavad tõendamist. Tõendatud on see, et OÜ Showtime omandas OÜ-lt 13Friday Relax Cafe seadmed ja varustuse, kuid tõendamata on kaubamärgi ja kodulehekülje omandamine, selle kohta ei ole esitatud ühtegi tõendit. Maksuhaldur on jõudnud järeldusele, et Showtime OÜ ja 13Friday OÜ vahel 20.01.2010 sõlmitud Relax Cafe seadmete ja varustuse ostu-müügi tehingu majanduslik sisu on käsitletav ettevõtte üleandmisena Võlaõigusseaduse tähenduses ehk sisuliselt sooritati tehing eesmärgiga võtta Showtime OÜ poolt 13Friday OÜ-lt üle toitlustuskoha Relax Cafe opereerimine aadressil Tartu mnt 43, Tallinn. Maksuhaldur väidab, et toimus ettevõtte osa üleminek, kuid maksuotsuses ei ole piisavalt põhjendatud maksuhalduri järeldus, et OÜ 13Friday ja OÜ Showtime vahel on toimunud ettevõtte osa üleminek. Maksuhaldur ei ole võtnud seisukohta, milline varakogum moodustas ettevõtte, mille kaudu OÜ 13Friday tegutses ning milline osa sellest anti üle OÜ-le Showtime. Ettevõtte või selle osa üleminekut ei saa järeldada pelgalt asjaolust, et 13Friday OÜ võõrandas vallasvara OÜ-le Showtime. Vaieldavas maksuotsuses räägitakse nii ettevõtte osa kui ka ettevõtte tervikuna üleminekust. Maksuhaldur on viidanud ka laenulepingutele, kuid need ei põhjenda seotust ettevõtte/selle osa üleminekuga. Ettevõte on ettevõtjale kuuluv terviklik majandusüksus, mis tähendab ühtlasi ka inimeste ja vara organiseeritud kogumit. Ettevõtte üleminek peab puudutama stabiilset majandusüksust. Maksuhalduri poolt ettevõtte osa ülemineku tuvastamine eeldab pooltel selleks vastava tahte olemasolu kindlakstegemist. Käesolevas asjas maksuhaldur ei ole tõendanud oma väidet, et vallasvara ostu-müügi tehingu poolte tahtlus oleks olnud suunatud ettevõtte osa varjatud üleminekule, täpsustamata, millist osa on silmas peetud. Kohus lisaks eeltoodule märgib, et maksuhaldur peab

§-st 180 lg 2 tulenevalt hindama ka õiguste ja kohustuste ülevõtmist, direktiivist tulenevalt majandusüksuse identiteedi säilimist, ressursside organiseeritud koondamist jms. Maksuhaldur ei ole põhjendanud, milles seisnes ja millises osas ettevõtte õiguste ja kohustuste üleminek/ülevõtmine. Samuti milles seisnes identiteedi säilimine, ressursside organiseeritud koondamine jms. Kohus leiab, et üks olulisemaid ülemineku tunnuseid on majandusüksuse identiteedi säilimine, kuna see eeldab nii vara, lepingute, klientuuri kui ka töötajate (õiguste ja kohustuste) ülevõtmist ning tegutsemist samal alal samas kohas või tegevuse uuesti alustamist ehk siis hõlmab mitmeid üksiktunnuseid. Euroopa Liidu direktiivi 2001/23/EÜ artikli 1 lõike 1 punkti b järgi on ettevõtte üleminek üldjuhul oma identiteedi säilitava majandusüksuse üleminek, vastav majandusüksus tähendab ressursside organiseeritud koondatust majandustegevuse elluviimise eesmärgil.

§ 180

lg 1 kohaselt ettevõtte üleandja võib omandajaga sõlmitud lepinguga kohustuda andma omandajale üle ettevõtte. Ettevõte võib omandajale üle minna ka seaduse alusel. Sama sätte lõige 2 ütleb, et ettevõttesse kuuluvad ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, muuhulgas ettevõttega seotud lepingud.

§ 182

lg 1 sätestab, et ettevõttesse kuuluvad asjad antakse omandajale üle vastavate asjade üleandmise sätete järgi ja õigused vastavate õiguste üleandmise sätete järgi, lepingud aga lepingute ülevõtmise sätete järgi. Ettevõtte üleandja on kohustatud andma omandajale üle asjade valduse, registreerimisele kuuluva vara puhul tagama ka vastavate kannete tegemise registrites. Lõige 2 ütleb, et ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste üleminekuga lähevad omandajale üle kõik üleandja ettevõttega seotud kohustused, muuhulgas töölepingutest tulenevad kohustused ettevõtte töötajate suhtes, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohus ei nõustu vastustaja järeldusega, et Relax Cafe vara, kaubamärgi ja kodulehekülje müügiga OÜ-le Showtime lõppes 13Friday OÜ majandustegevus ning kogu OÜ 13Friday tegevus läks üle OÜ-le Showtime. Kaubamärgi omandamist/ülevõtmist ei ole maksuhaldur tuvastanud, ta on seda järeldanud üksnes isikute ebaselgetest seletustest. Samuti kodulehekülje omandamist/ülevõtmist ei ole tuvastatud, seda järeldati samuti vaid isikute ütluste põhjal. Kohtus nii kaubamärgi kui ka kodulehekülje omandamine/ülevõtmine tõendamist ei leidnud. Kohus ei nõustu vastustajaga, et 11 kogu OÜ 13Friday tegevus läks üle OÜ-le Showtime, kohtule esitatud tõendite põhjal ei saa seda üheselt järeldada. Käibemaksuseaduse (KMS) § 4 lg 1 p 1 kohaselt käive on kauba võõrandamine ja teenuse osutamine ettevõtluse käigus. KMS § 4 lg 2 p 1 kohaselt käivet ei teki ettevõtte või selle osa üleandmisest Võlaõigusseaduse tähenduses. Kohus eeltoodud asjaoludest tulenevalt asub seisukohale, et OÜ 13Friday poolt renditud kohvikuruumide sisustuse- seadmete ja varustuse, s.o vallasasjade, ostu-müügi tehingut, mis sõlmiti OÜ-ga Showtime, ei saa tõlgendada ettevõtte osa üleminekuna Võlaõigusseaduse tähenduses. Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 92 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse esitaja taotleb vastustajalt kantud menetluskulude väljamõistmist kogusummas (riigilõiv 13 541,65 krooni ehk 865,47 eurot + 13.08.2010 arve nr 772-KK summas 21 420 krooni ehk 1 368,99 eurot + 07.06.2011 arve/saateleht nr 60 summas 307,20 eurot + 01.11.2011 arve/saateleht nr 119 summas 499,20 eurot + 02.11.2011 arve/saateleht nr 124 summas 268,80 eurot) 3 309,66 eurot. Koos taotlusega on esitatud muuhulgas Aavik & Partnerid arve nr 772-KK, mille lisast nähtub, et õigusabikulud summas 1 368, 99 eurot on tekkinud ajavahemikul 29.07.201012.07.2010 seoses vaidemenetlusega 19.07.2010 maksuotsusele nr 12.3-3/3034-

1. HKMS § 93 lg 5 kohaselt saab kohus mõista välja üksnes vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Haldusasjas 3-10-3406 on kaebus koostatud 02.12.2010 maksuotsusele nr 12.2-3/3034-
2. Seega ei ole 19.07.2010 maksuotsus nr 12.3-3/3034-9 käesolevas haldusasjas vaidluse objektiks ning selle vaidlustamisel tehtud kulutused ei ole käesolevas asjas kantud menetlusega mingil moel seotud. Lisaks ei ole HKMS §-st 83 tulenevalt võimalik kohtuotsusega välja mõista haldusmenetluses kantud kulusid. Riigikohtu halduskolleegium on haldusasjas nr 3-3-1-20-11 01.06.2011 kohtuotsuse p-s 18 märkinud: “/.../HKMS §-st 83 nähtuvalt saab halduskohus välja mõista ainult halduskohtumenetluses kantud menetluskulusid. Haldusmenetluses kantud õigusabikulude väljamõistmine ei ole halduskohtu pädevuses/.../”. Samuti on Riigikohtu halduskolleegium haldusasjas nr 3-3-1-93-04 16.03.2005 kohtuotsuse p-s 10 leidnud, et “/.../Kohtumenetluses toimub menetlus- e kohtukulude hüvitamine nende jagamise teel kohtumenetluse seadustiku alusel. Need alused ei ole kohaldatavad vaidemenetluses juba seepärast, et tegemist pole kohtu-, vaid haldusmenetlusega. Haldusmenetluse seadus ja Maksukorralduse seadus ei näe ette võimalust vaidemenetluses tehtud kulutuste hüvitamiseks. Seega pole vaidemenetluses tehtud kulutuste väljamõistmine vaidemenetluse teiselt poolelt Haldusmenetluse seaduse ega Maksukorralduse seaduse alusel võimalik/.../”. Kohus nõustub vastustajaga, et isegi juhul, kui ka 19.07.2010 maksuotsus nr 12.3-3/3034-9 oleks käesolevas haldusasjas vaidlustatavaks haldusaktiks, ei ole vaidemenetluses kantud kulutused kohtumenetluses kantud menetluskulud, mida seadus võimaldaks kohtul vastustajalt välja nõuda. Seega ei saa kaebuse esitaja vastustajalt nõuda 13.08.2010 arve nr 772-KK alusel tehtud kulutuste hüvitamist ning menetluskulud nimetatud osas tuleb jätta rahuldamata. Ülejäänud OÜ Showtime menetluskulude osas (riigilõiv 13 541,65 krooni ehk 865,47 eurot + 07.06.2011 arve/saateleht nr 60 summas 307,20 eurot + 01.11.2011 arve/saateleht nr 119 summas 499,20 eurot + 02.11.2011 arve/saateleht nr 124 summas 268,80 eurot), mis teeb kokku 1 940,67 eurot, on taotlus põhjendatud ning tuleb rahuldada. Elle Kask Kohtunik 12