Obsah (4)

§ 163§ 651§ 231§ 133

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 3. september 2012 Tartu Tsiviilasja number 2-10

§ 163

lg-le 1 võib kohus jätta ka hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud täielikult kostja kanda. Hageja pöörab tähelepanu asjaolule, et kostja tasus osaliselt oma võlgnevuse ära alles kohtumenetluse jooksul. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu 27. jaanuari 2012 otsus muutmata.

§ 651

lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtuotsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

1. Asja materjalidest nähtuvalt oli poolte vahel
2. detsembril 2006 sõlmitud müügileping nr KM074-007 (I kd tl 99-104). Lepingu punktis12.
3. leppisid pooled kokku, et leping on kehtiv kuni 31.12.2007 ning lepingu punkti 12.
4. kohaselt juhul, kui kumbki pooltest ei ole 30 päeva enne lepingutähtaja saabumist esitanud teisele poolele oma sellekohast soovi leping üles öelda, pikeneb käesolev leping järgnevale kalendriaastale samadel tingimustel. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et võlgnevuse tekkimise ajal kehtis poolte vahel 08.12.2006 sõlmitud leping.
5. Apellandi väite kohaselt ei ole maakohus otsuse tegemisel arvestanud sellega, et hageja poolt nõutav võlgnevus sisaldab kahte arve-saatelehte, mille järgi ei ole kostja hagejalt kaupa saanud, samuti sisaldab võlgnevus hageja poolt täitmata jäetud lepingulist kohustust (ei ole arvestatud ostupreemiat 1,5 % ostusummast) ning võla sisse on arvestatud hageja poolt täitmata jäetud lepinguline maksekohustus reklaamteenuste eest. Ringkonnakohus leiab, et apellandi väide kahe arve-saatelehe järgi kauba mittesaamises on alusetu. Apellant on vaidlustanud 06.08.2009 arve nr 4399982 (II kd tl 1-2) summas 5 278,81 krooni ja 18.08.2009 arve nr 4402987 (II kd tl 3-4) summas 6 479,13 krooni järgi kauba saamise. Hagiavalduse kohaselt on hageja nõudnud kostjalt põhivõlgnevuse 172 349,67 krooni tasumist (I kd tl 1-4) ning nimetatud võlgnevus sisaldab ka arve nr 4399982 ja arve nr 4402987 järgi võlgnetavaid summasid. Kostja oma 15.06.2010 kirjalikus vastuses hagile on tunnistanud oma põhivõlga hageja ees summas 172 349,67 krooni (I kd tl 66). Samuti on kostja menetluse kestel 14.06.2010 esitanud hagejale kompromissettepaneku põhivõlgnevuse summas 172 349,67 krooni tasumiseks (I kd tl 67).

§ 231

lg-le 2 poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses. Ringkonnakohus leiab, et kuna vastuses hagiavaldusele (ning sellele lisatud kompromissis) on kostja tunnistanud oma põhivõlga hageja ees summas 172 349,67 krooni, siis on ta sellega omaks võtnud põhivõlgnevuse summas 172 349,67 krooni. Asjaolu, et kostja tasus põhivõlgnevust tema poolt hagejale pakutud kompromissi alusel, on kostja kinnitanud ka 27.06.2011 toimunud kohtuistungil (I kd tl 126). Põhivõlgnevuse suuruse on kostja vaidlustanud alles oma arvamuses hageja seisukoha kohta (I kd tl 151). Nimetatud arvamuse esitamise kuupäev on märkimata, kuid eeldatavasti on see kohtule esitatud juulis-augustis

1. 4 TsMS § 231 lg 3 kohaselt omaksvõtu võib tagasi võtta üksnes teise poole nõusolekul või juhul, kui tagasivõttev pool tõendab, et väide asjaolu olemasolu või puudumise kohta, mis omaks võeti, ei vasta tõele ja omaksvõtt oli tingitud ebaõigest ettekujutusest asjaolust. Sel juhul ei loeta asjaolu omaksvõetuks. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul puudub TsMS § 231 lg-s 3 nimetatud asjaolud, mis annaksid aluse kostjale omaksvõtu tagasi võtta. Lisaks eeltoodule on kostja väide, et ta ei ole arve nr 4399982 ja arve nr 4402987 järgi kaupa saanud, paljasõnaline. Kostja on ise nimetatud arved koos saatelehtedega lisanud oma kirjalikule arvamusele hageja seisukoha kohta. Seega olid vaidlusalused arved koos saatelehtedega kostja valduses ja juhul, kui ta ei olnud saatelehtede alusel kaupa saanud, siis oli tal võimalik esitada vastav vastuväite juba vastuses hagiavaldusele (või juba eelnevalt). Apellant ei ole aga arvel nr 4399982 ja arvel nr 4402987 märgitud kauba saamist vaidlustanud enne kui juulis-augustis 2011 ning seetõttu ringkonnakohus leiab, et apellandi väide arvetel märgitud kauba mittesaamise kohta ei ole usutav.
2. Apellandi väite kohaselt ei ole hageja põhivõlgnevuse arvutamisel arvestatud ostupreemiaga 1,5 % ostusummast. Hageja vastuväite kohaselt oli ostupreemia summaks 1% ostumüügilepingust ning ostupreemia 2009 esimese kvartali eest on kostjale välja makstud ning ülejäänud 2009 eest tasumisele kuulunud ostupreemia on tasaarvestatud hagi esitamise hetkeks tasutud arvetelt arvestatud viivisega. Pooled on 03.12.2008 sõlminud müügilepingu nr KM074-009 lisa 2, milles nad leppisid kokku lepinguperioodiks 01.01.2009-31.12.2009, et müüja tasub ostjale ostupreemiat 1,0% ulatuses ostu-müügitehingutest (III kd tl 51). Seega on ebaõige apellandi väide, et ostupreemia pidi olema 1,5 % ostusummast. Ostupreemia 2009 esimese kvartali eest on kostjale välja makstud (I kd tl 110). Ülejäänud 2009 eest tasumisele kuulunud ostupreemia võis hageja VÕS § 197 kohaselt tasaarvestada oma nõudega kostja vastu.
3. Ebaõige on apellandi väide, et hageja poolt on täitmata jäetud lepinguline maksekohustus reklaamteenuste eest tasumiseks. Arve nr 12 (II kd tl 6) on tasutud hageja poolt 03.02.2009 (III kd tl 50). Arve nr 110 summas 72,86 eurot on hageja tasaarvestanud kostja poolt võlgnetava viivisega.
4. Ebaõige on apellandi väide, et kuna hageja ei ole viivisenõudelt hagiavalduse esitamisel riigilõivu tasunud, siis ei oleks maakohus tohtinud viiviseid välja mõista.

§ 133

lg-le 2 (hagi esitamise ajal kehtinud redaktsioon) hagihinda arvutades ei arvestata kõrvalnõudena esitatud intressinõuet, muu hulgas viivisenõuet ja kulude hüvitamise nõuet. Kohus arvestab kõrvalnõudeid hagi hinda arvutades ulatuses, milles hagi esitamiseni arvestatud kõrvalnõuete summa on põhinõudest suurem. Hagiavaldusest nähtuvalt on hageja tasunud hagi esitamisel riigilõivu lähtudes põhinõudest. Viivisenõue oli hagiavalduse esitamisel väiksem kui põhinõue ning tulenevalt TsMS § 133 lg-st 2 ei tulnud hagihinda arvutades arvestada viivisenõuet. Kuna riigilõiv hagilt tasutakse arvestades hagihinda ning hagihinna arvutamisel ei tulnud arvestada viivisenõuet, siis ei pidanudki hageja viivisenõudelt riigilõivu tasuma.

1. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Tulenevalt TsMS § 163 lg-st 1 on iseenesest õige apellandi väide, et kuna hagi rahuldati osaliselt, siis oleks tulnud seda arvestada menetluskulude jaotuse juures. Samas aga arvestades seda, et 5 hagi jäeti rahuldamata osaliselt seetõttu, et kostja menetluse kestel rahuldas osaliselt põhinõude, siis on maakohus õigustatult jätnud menetluskulud kostja kanda. Lähtudes eeltoodust ringkonnakohus ei muuda maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude jaotust.
2. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Andra Pärsimägi Kersti Kerstna-Vaks 6 Viivi Tomson