lg 2 kohaselt koosneb asja hävimisest tulenev kahju asja harilikust väärtusest (tõenäolisest müügihinnast) vahetult enne kindlustusjuhtumit, asja liiklusõnnetuse kohalt äratoimetamise ning asja jäänuste utiliseerimise põhjendatud kuludest.
lg 4 alusel sõiduki vigastuste või hävimise kahju suurust hinnatakse, lähtudes sõiduki põhilise kasutamise koha või registreerimise riigi hindadest ja tariifidest.
lg 3 järgi varakahju hüvitamisel seatakse eesmärgiks kindlustusjuhtumieelse olukorra taastamine. Hüvitada tuleb kindlustusjuhtumieelse olukorra taastamise mõistlikud kulud. Asja hävimise korral kaitstakse mitte kahjustatud vara väärtust, vaid selle koosseisu säilimist. Seetõttu ei lähtuta asja hävimisega seotud kahju ulatuse kindlaksmääramisel mitte isiku vara väärtuse vähenemisest, vaid endise olukorra taastamiseks vajalike kulutuste suurusest. Asja hävimise korral tuleb kahjustatud isikule maksta hüvitis, mille eest oleks kahjustatud isikul võimalik soetada hävinud asjaga samaväärne uus asi. Seega, kui kindlustusandja vähendab kannatanule asja hävimise tõttu tekitatud kahju hüvitamiseks makstavat summat käibemaksu võrra, ei taga see kannatanule makstud hüvitis võimalust soetada hävinud asjaga samaväärset uut asja. Seda olukorda ei muuda ka kahjustatud isiku potentsiaalne õigus uue samaväärse asja soetamisel selle asja ostuhinna osaks olev käibemaks tagasi saada, kuna uue samaväärse asja 2 Tsiviilasi nr 2-10-43930 müüja ei pruugi olla käibemaksukohustuslane, mistõttu ostuhind ei sisalda üldse käibemaksu ning juhul, kui müüja on käibemaksukohustuslane, ei pruugi kahjustatud isik täita ostuhinna hulka kuuluva käibemaksu tagasisaamiseks vajalikke seadusest tulenevaid tingimusi. Seega ei saa käibemaks olla kahjustatud isiku kasuks VÕS § 127 lg 5 sättes, kuna ei ole teada, kas isik saab käibemaksu tagasi. Kuna seadusega ei ole sõnaselgelt reguleeritud, kas kindlustusandjal on õigus maha arvata hüvitisest käibemaks, siis ei saa kindlustusandja olla selleks isikuks, kes otsustab eelnevalt, kuidas ja kellelt kahjustatud isik peab uue vara soetama kahjustatud vara asemele, et kahjustatud isik saaks riigilt käibemaksu tagasi. Eeltoodud põhimõte ei ole kooskõlas ka vaba turumajandusega. Samuti ei kinnita Eesti Liikluskindlustuse Fond ja Rahandusministeerium oma arvamustes, et kindlustusandjal on õigus maha arvata väljamakstavast hüvitisest käibemaks. Eeltoodud arvamustes on avaldatud seisukohta, et kindlustushüvitise saaja ei tohi rikastuda käibemaksu võrra ning selle seisukohaga nõustub ka kohus. Kohtu hinnangul, kui ilmneb hiljem, et kahjustatud isik on väljamakstud käibemaksu võrra rikastunud, siis on kindlustusandjal õigus nimetatud osa tagasi nõuda. Kohus leiab, et seni, kuni puudub seadustes konkreetsem käibemaksu regulatsioon väljamakstava kindlustushüvitise osas, ei ole kindlustusandja õigustatud väljamakstavast hüvitisest maha arvestama käibemaksu. Kostja tõlgenduse paikapidavuse korral peaks hagejal totaalreparatsiooni saavutamiseks säilima kindlustusandja poolt hüvitamata jäänud kahju osas nõudeõigus kahju tekitaja vastu. See aga oleks selges vastuolus liikluskindlustuse mõtte ja eesmärgiga, mille kohaselt võtab kindlustusandja enda kanda kindlustatud riski ja kohustuse kindlustusjuhtumi puhul hüvitada kannatanule kogu kindlustusvõtja poolt tekitatud kahju. Tuginedes eeltoodule leiab kohus, et kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele täiendavalt 426,08 eurot (6666,67 krooni). Apellatsioonkaebus Kostja vaidlustas maakohtu otsuse. Maakohus on vääralt tõlgendanud ja kohaldanud
kahju hüvitamise norme, leides et kindlustusandjal puudub õigus vähendada juriidilisest isikust kannatanule väljamakstavat hüvitist käibemaksuosa võrra.
lg 1 järgi on kindlustusandjal kohustus hüvitada kindlustatu tekitatud liikluskahju. Nimetatud sättest tulenevalt tuleb kindlustusandjal hüvitada kannatanule tema poolt tegelikult kantud kahju. Põhjusel, et sõiduki omanik on käibemaksukohuslasest ettevõtja, ei saa liiklusõnnetuses hävinud sõiduki korral lugeda sõiduki harilikule väärtusele lisanduvat käibemaksuosa tekkinud kahjuks. Vastavalt käibemaksuseaduse (KMS) § 29 lg 3 p 1 võib kahjustatud isik sisendkäibemaksuna maha arvata teistelt registreeritud maksukohuslastelt soetatud või saadud kauba või teenuse eest tasumisele kuuluva käibemaksu. Kui käibemaksukohuslasest kahjustatud isikul on õigus käibemaks maha arvata, siis ei ole käibemaksukohuslasest kahjustatud isikul tekkinud selles ulatuses kahju ja kindlustusandjal on õigus see VÕS § 127 lg 5 alusel kahjuhüvitisest maha arvestada, kuivõrd kahjustatud isikul tekib selles ulatuses nõue Maksu- ja Tolliameti vastu. Juhul, kui kahjustatud isik ei ole mahaarvamist käibemaksudeklaratsioonis teinud, on kindlustusandjal õigus kahjuhüvitist käibemaksu võrra vähendada VÕS § 139 lg 2 alusel, mille kohaselt lasub kahjustatud isikul kohustus teha toiming, mis vähendab tekkinud kahju, millisena saab käsitleda ka käibedeklaratsioonis esitamist. Kindlustusandjal endal ei ole võimalik hiljem kontrollida Maksu- ja Tolliameti poolt kannatanule käibemaksu osa tagasikandmist, millest tulenevalt ei ole võimalik seda kannatanult ka tagasi nõuda. 3 Tsiviilasi nr 2-10-43930 Lisaks märgib kostja, et juriidilistele isikutele sõiduki hävimise korral kahju hüvitamine ilma käibemaksu osata on õiguspärane ning mõjutaks kannatanut tegema seaduslikke toiminguid, näiteks soetama uue samaväärse sõiduki käibemaksukohustuslaselt, esitama käibemaksudeklaratsiooni ning taotlema selle sisendkäibemaksuna mahaarvamist, mis välistaksid kannatanu alusetut rikastumist ning tagaksid õiglase kahju hüvitamise. Kostja on seisukohal, et eelnev ei kahjusta kannatanu positsiooni, sest kannatanule hüvitatakse reaalselt kantava kahju osa. Juhul, kui kindlustusandja hüvitaks kannatanule suurema kulu, kui kahjustatud isikul kindlustusjuhtumi tõttu tekkis, siis tekiks olukord, kus kahjustatud isik saaks suurema hüvitise, kui on temale tegelikult tekkinud kahju, mis aga ei oleks kooskõlas kahjuhüvitise maksmise printsiipidega ning hiljem vastava käibemaksuosa Maksu- ja Tolliameti poolt tagasi kandes, on kahjustunud isik rikastunud temale hüvitatud käibemaksuosa võrra. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega käibemaksu hagejale hüvitamise osas täies ulatuses ning ei pea TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust tulenevalt vajalikuks esimese astme kohtu otsuse põhjendusi korrata. Maakohtu menetluses esitatud kostja väidetele on maakohus vastanud otsuses piisava põhjalikkusega. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Riigikohus on varakindlustuslepingust tulenevas vaidluses käibemaksu problemaatikat käsitledes märkinud, et kahju hüvitamise põhimõtetest ei tulene, et kahjustatud isik peab kindlustushüvitise saamiseks kindlustusobjekti taastama (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-113-08). Sama põhimõte kehtib ringkonnakohtu hinnangul ka vastutuskindlustusest tuleneva kahju hüvitamisel. Kuidas hageja väljamakstavat kindlustushüvitist kasutab, ei ole aluseks kindlustussumma väljamaksmisele, järelikult ei saa sõltuda ka kindlustushüvitise suurus sellest, kas kahjustatud isik teeb tegelikkuses kulusid käibemaksule või mitte. Maakohtu otsus jääb muutmata ka menetluskulude jaotuse osas. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Hüvitatava summa kindlakstegemise avalduse koos menetluskulude nimekirjaga võib esitada käesolevas asjas otsuse teinud maakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Reet Allikvere Ele Liiv Iko Nõmm 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.