KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 31. august 2012, Tallinn Haldusasja number 3-08-680 Haldusasi L.M., A.P. ja V.R.i kaebused Tallinna Linnavalitsuse vastu kahju hüvitamise nõudes Asja läbivaatamise viis Kohtuistungil 19. juunil 2012 Menetlusosalised Kaebaja: L.M. Kaebaja: A.P. Kaebaja: V.R. Kaebajate esindaja: adv. Ott Saame Vastustaja: Tallinna Linnavalitsus Esindaja: Terje Krais RESOLUTSIOON 1. Rahuldada L.M., A.P. ja V.R.i kaebused osaliselt. 2. Mõista Tallinna Linnavalitsuselt L.M. kasuks välja 40 747 (nelikümmend tuhat seitsesada nelikümmend seitse) eurot ja 85 senti. 3. Mõista Tallinna Linnavalitsuselt A.P. kasuks välja 14 552 (neliteist tuhat viissada viiskümmend kaks) eurot ja 80 senti. 4. Mõista Tallinna Linnavalitsuselt V.R.i kasuks välja 14 552 (neliteist tuhat viissada viiskümmend kaks) eurot ja 80 senti. 5. Mõisa Tallinna Linnavalitsuselt L.M., A.P. ja V.R.i kasuks solidaarselt välja menetluskulu 9700 (üheksa tuhat seitsesada) eurot. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 180, 181 lg 1). ASJAOLUD JA MENETLUSE KULG 1 1. S.M. kasutas üürilepingu alusel Tallinnas xxxxxxxxx asuvat eluruumi, mis moodustas 100% selle elamu korterite üldpinnast. 4. aprillil 1995 sõlmisid Põhja-Tallinna Valitsuse hoonete haldusosakond ja S.M. ostu-müügilepingu, millega müüdi eelnimetatud eluruum eluruumide erastamist reguleerivate õigusaktide alusel S.M.le ning eluruum anti talle üle 10. juunil 1996 koostatud aktiga. 2. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (edaspidi ÕVVTK) Tallinna linnakomisjoni 13. jaanuari 1997 otsusega nr 8352 loeti xxxxxxx asunud ehitised omandireformi objektiks ning omandireformi õigustatud subjektiks tunnistati nende suhtes A. B. Tallinna Linnakohus tunnistas 2. veebruari 1998 otsusega tsiviilasjas nr 2/3/46-2220/97 Põhja-Tallinna Valitsuse hoonete haldusosakonna ja S.M. vahel 4. aprillil 1995 sõlmitud ostumüügilepingu tühiseks ja kehtetuks algusest peale ning Tallinna Linnavalitsus tagastas 25. septembri 1998 korraldusega nr 5647-k xxxxxxxx asunud hooned A. B.le, kellele need 26. oktoobril 1998 koostatud aktiga ka üle anti. 3. S.M. esitas 27. oktoobril 2000 Tallinna Halduskohtule kaebuse taotlusega tühistada Tallinna Linnavalitsuse 25. septembri 1998 korraldus nr 5647-k, millega tagastati Tallinnas xxxxxxxxx asunud hooned A. B.le. S.M. suri xx xx xxxx ning eelnimetatud kohtumenetlust jätkasid protsessiõigusjärglastena L.M., A.P. ja V.R.. Tallinna Ringkonnakohus tunnistas 4. mai 2006 otsusega nr 3-00-2 Tallinna Linnavalitsuse 25. septembri 1998 korralduse nr 5647-k õigusvastaseks. Ringkonnakohtu otsuse jõustumise ajaks oli A. B. erastanud xxxxxxxxxx elamu juurde maa ning võõrandanud tekkinud kinnisasja kolmandale isikule. 4. L.M., A.P. ja V.R. esitasid 10. aprillil 2008 Tallinna Halduskohtule kaebused Tallinna Linnavalitsuse õigusvastase tegevusega (xxxxxxxxx elamu tagastamine A. B.
- le)neile tekitatud kahju hüvitamiseks. Kaebuste kohaselt jäid S.M. ja tema õigusjärglased linnavalitsuse eelnimetatud tegevuse tõttu ilma omandiõigusest xxxxxxxxx elamule ja võimalusest maa erastamise läbi saada tekkiva kinnistu omanikuks. Tallinna Halduskohus lõpetas 6. oktoobri 2008 määrusega L.M., A.P. ja V.R.i kaebuste menetluse kaebetähtaja möödalaskmise tõttu. Riigikohtu 24. aprilli 2009 määrusega see määrus, samuti selles asjas tehtud Tallinna Ringkonnakohtu määrus, tühistati, ennistati kaebuste esitamise tähtaeg ja saadeti asi menetluse jätkamiseks Tallinna Halduskohtule. Tallinna Halduskohtu 17. septembri 2009 otsusega jäeti kaebused rahuldamata. 16. veebruari 2010 otsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus halduskohtu viimatinimetatud otsuse ning saatis asja uueks läbivaatamiseks halduskohtule. 5. Lähtudes Tallinna Halduskohtu 18. mai 2011 määrusest viis riiklikult tunnustatud ekspert Toivo Rattasepp läbi ekspertiisi Tallinnas xxxxxxxxxx asuva ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivuse hindamiseks. Eksperdile esitati kohtumääruses järgmine küsimus: „Kas Tallinnas xxxxxxxxx asuv ehitis on säilinud endisel individualiseeritaval kujul, lähtudes ORAS § 12 lg 8 redaktsioonist, mis jõustus 2. märtsil 1997, pidades silmas Tallinna Ringkonnakohtu 4. mai 2006 otsuses (haldusasi nr 3-00-2) tuvastatud asjaolu, et nimetatud hoone juurdeehitus on teostatud enne 20. juunit 1991.“ Ekspert asus eksperdiarvamuses (kd II, tl. 85) seisukohale, et Tallinnas xxxxxxxxx paiknev ehitis ei ole endisel individualiseeritaval kujul säilinud. 6. Lähtudes Tallinna Halduskohtu 18. aprilli 2012 määrusest viis riiklikult tunnustatud ekspert Monica Meldo läbi ekspertiisi Tallinnas xxxxxxxxx asuva kinnisasja väärtuse hindamiseks. Kohtumääruses esitati eksperdile järgmine küsimus: Milline on Tallinnas xxxxxxxx asuva kinnistu turuväärtus ekspertiisi teostamise hetkel, kui see (sealhulgas kinnisasjal asuvad ehitised) oleks füüsilises ja ehitustehnilises seisundis, milles see oli 1998. aasta 25. septembril. Ekspert asus oma arvamuses kd II, tl. 93) seisukohale, et hinnatava objekti turuväärtus on 72 000 eurot. KAEBAJATE NÕUDED JA PÕHJENDUSED 2 7. L.M., A.P. ja V.R. on Tallinna Halduskohtule esitanud kaebuse, taotledes Tallinna Linnavalitsuse õigusvastase tegevusega tekitatud 2 340 000 krooni (149 553,26 euro) suuruse kahju hüvitamist. Kaebajad on seisukohal, et S.M.l oli xxxxxxx asuva eluruumi üürnikuna õigus saada selle omanikuks eluruumi erastamise teel. Kaebajad toovad välja, et S.M. oli Tallinna Linnavalitsusega sõlminud juba 22. märtsil 1994 xxxxxxx asuva eluruumi üürilepingu ning esitanud 6. juunil 1994 avalduse eluruumi erastamiseks ning Põhja-Tallinna Valitsuse Hoonete haldusosakond sõlmis ka eluruumi ostu-müügilepingu, mis hiljem kohtuotsusega algusest peale kehtetuks tunnistati seoses sellega, et eluruum erastati ajal, mil ei olnud veel lahendatud avaldus elamu tagastamiseks. Kaebajad on seisukohal, et S.M. kaotas selle eluruumi erastamise võimaluse Tallinna Linnavalitsuse õigusvastase tegevuse tõttu, nimelt seetõttu, et linnavalitsus tagastas elamu õigusvastaselt A. B.le, kes ostis selle juurde maa ning võõrandas hiljem kinnistu kolmandale isikule. Kaebajad leiavad, et neile tekitatud kahju seisneb selles, et Tallinna linn on nad õigusvastaselt ilma jätnud õigusest erastada kõnealused hooned, millest tulenevalt jäid nad ka ilma võimalusest erastada hoonete juurde maa ning saada seeläbi kinnisasja omanikeks. Kaebajad leiavad, et eeltoodust tulenevalt on vastustaja kohustatud riigivastutuse seaduse § 7 ja 8 alusel hüvitama tekitatud kahju, mis võrdub xxxxxxx kinnistu väärtuses. Kahju suuruse osas viitavad kaebajad AS Arco Vara koostatud hindamisaktile, mille kohaselt oli vaatlusaluse kinnistu väärtuseks 24. juuli 2007 seisuga (kd I, tl 33
- jj)2 340 000 krooni, mis vastab 149 553,26 eurole. 8. 6. novembri 2009 protsessidokumendis (kd I, tl. 226) ning 4. märtsi 2011 protsessidokumendis (kd II, tl. 49) täpsustavad kaebajad, et taotletavast hüvitisest tuleks L.M. kasuks välja mõista 14/24 suurune osa, A.P. kasuks 5/24 suurune osa ning V.R.i kasuks 5/24 suurune osa. Kaebajad selgitavad, et kõigi xxxxxxxx elamuga seotud toimingute ajal olid S.M. ja L.M. abielus ning eluruumiga seotud õigused moodustasid nende ühisvara, seega kuulub L.M.le 1/2 vaidlusaluse varaga seotud nõudeõigustest. S.M. pärand jagunes aga selliselt, et L.M. päris 1/6 ning A.P. ja V.R. vastavalt mõlemad 5/12 suuruse osa S. M. pärandvarast. 9. 19. juunil 2002 toimunud kohtuistungil märkisid kaebajad, muutmata siiski kaebust nõutava kahju suuruse osas, et juhul kui kohus peaks hüvitise kindlaksmääramisel lähtuma halduskohtu 18. aprilli 2012 määruse alusel läbi viidud ekspertiisi tulemusest, siis tuleks lähtuda sellest, et kuivõrd eksperdi hinnang on antud vahemikus +/- 10%, tuleks lähtuda vara võimalikust suuremast väärtusest. VASTUSTAJA SEISUKOHT 10. Vastustaja, olles menetluse varasemates etappides vaielnud kaebusele vastu, leides muuhulgas, et vaidlusaluse ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise osakaalu arvestades ei oleks S.M.l olnud õigust eluruumi erastada, ei vaidle pärast Tallinna Ringkonnakohtu poolt käesolevas asjas 16. veebruari 2010 tehtud otsuse jõustumist ning halduskohtu 18. mai 2011 määruse alusel läbi viidud Tallinnas xxxxxxxx asuva ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivuse eksperdiarvamuse saamist vastu sellele, et elamu oleks pidanud kuuluma erastamisele ning et kaebajatele on kahju tekkinud. Küll aga leiab vastustaja et hüvitise kindlaksmääramisel tuleb lähtuda vara väärtusest kohtuotsuse tegemise aja seisuga ning on seisukohal, et halduskohtu 18. aprilli 2012 määruse alusel tehtud eksperthinnangus näidatud vara väärtusest 72 000 eurot tuleks eksperdi poolt antud vahemiku (+/- 10%) puhul 10% võrra vähendada. Lisaks sellele on vastustaja seisukohal, et hüvitist tuleb vähendada erastamise kulude suurusele vastava summa võrra, kuna vastasel juhul oleks tegemist kaebajate alusetu rikastumisega. 29. detsembri 2011 protsessidokumendis (kd II, tl. 138) on vastustaja välja toonud, et xxxxxxx maa ostueesõigusega erastamise kuluks oleks olnud 33586,25 krooni ehk 2146,55 eurot. 3 KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 11. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et L.M., A.P. ja V.R.i kaebused on põhjendatud ning tulevad rahuldada osaliselt. Tallinna Linnavalitsuselt tuleb kaebajate kasuks välja mõista summa, mis vastab käesolevas kohtumenetluses viimati läbi viidud ekspertiisi tulemusena eksperdi poolt kindlaksmääratud xxxxxxxxx kinnistu keskmisele turuhinnale, millest on maha arvutatud maa erastamisega seotud kuludele vastav summa. 12. Riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 kohaselt võib isikul, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Seega on avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise eeldusteks kahju tekkimine, avaliku võimu õigusvastane tegevus ja nendevaheline põhjuslik seos ning kahju hüvitamist välistavate asjaolude puudumine. Käesolevas menetlusetapis ei ole poolte vahel enam vaidlust selles, et Tallinna linn tagastas omandireformi käigus xxxxxxxx asuva elamu õigusvastaselt A. B.le, mille tulemusena jäi S.M. nimetatud eluruumi üürnikuna ilma võimalusest see eluruumide erastamise korras enda omandisse saada, mis oleks talle samuti andnud võimaluse erastada ostueesõigusega selle juurde kuuluva maa ning saada lõpptulemusena xxxxxxx kinnistu omanikuks. S.M. õigust xxxxxxxx eluruumi erastamiseks kinnitab ka käesolevas asjas 16. veebruaril 2010 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu ostus koosmõjus ekspert Toivo Rattasepa poolt 18. juulil 2011 antud eksperdiarvamusega. Ringkonnakohus leidis nimelt, et S.M. eluruumi erastamise õigust on rikutud vaid juhul kui xxxxxxxx õigusvastaselt võõrandatud vara oleks tulnud jätta tervikuna tagastamata. Eelnimetatud eksperdi arvamuse kohaselt ei saanud elamut pidada endisel individualiseeritaval kujul säilinuks, mistõttu oleks selle tagastamine välistatud omandireformi aluste seaduse § 12 lg 3 p 2 alusel. Vaidlust pole ka selles, et nii xxxxxxxxx asuva eluruumi üürilepingu sõlmimise ajal ning edaspidi kuni oma S.M. surmani olid S.M. ja L.M. abielus ega selles, et eluruumi ja selle juurde maa ostueesõigusega tulemusena oleks kinnistu kuulunud abikaasade ühisvarasse. Eeltoodust tulenevalt ei ole poolte vahel vaidlust selles, et Tallinna Linnavalitsuse õigusvastase tegevuse tulemusena on kaebajatele tekkinud kahju, mis seisneb ilmajäämisest varast, mis vastab Tallinnas xxxxxxx kinnistu väärtusele. Vaidlust ei ole ka selles, et antud juhul puudus võimalus kahju tekkimist vältida või kahju kõrvaldada riigivastutuse seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisidel. Käesolevas menetlusetapis on vaidlus üksnes kahju eest välja mõistmisele kuuluva hüvitise suuruse osas. 13. Küsimuses, millise aja turuväärtusest tuleks kahju ja selle eest välja mõistetava hüvitise suuruse kindlaksmääramisel lähtuda, kujundas kohus käesolevas asjas juba 28. märtsil 2012 tehtud kohtumääruses (kd II, tl. 166). Kohus jääb seal esitatud seisukoha juurde, et kahju suurus tuleb kindlaks määrata kahju hüvitamise aja, kohtumenetluse korral kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Kahju hüvitamise eesmärk on panna kahju kannatanu võimalikult lähedasse olukorda sellega, milles ta oleks olnud, kui kahju ei oleks tekkinud. See tähendab üldistatult seda, et kui kahju seisnes kannatanu ilma jätmises mingisugusest asjast (nagu käesoleval juhul xxxxxxx elamust ja sinna juurde kuuluvast maast (erastamise võimalusest)), siis tuleb kannatanule sellise tekkinud kahju eest välja mõista hüvitisena rahasumma, mille eest oleks tal võimalik soetada endale samaväärne asi. Seega peab välja mõistetav hüvitis andma kaebajatele võimaluse soetada xxxxxxxx kinnistuga rahalise väärtuse mõttes samaväärne kinnistu. Kohus märgib siinkohal, et kaebajad on esitanud varalise kahju hüvitamise nõude, seega ei tule hüvitise kindlaksmääramisel arvesse xxxxxxxx elamu või asukohaga seotud mistahes kaebajate jaoks olulised emotsionaalsed argumendid, mis võiksid nende jaoks 4 konkreetse vara väärtust suurendada. Eeltoodu tõttu viidi käesolevas asjas 2012. aasta maikuus läbi uus ekspertiis xxxxxxxxx kinnistu turuväärtuse hindamiseks (kd II, tl. 193). Ekspert, kasutades hindamisel võrdlusmeetodit ja viite võrdlusobjekti, leidis, et halduskohtu 18. aprilli 2012 määruses esitatud eeldustel (st. eeldusel, et kinnistu ja sellel asuvad ehitised oleks füüsilises ja ehitustehnilises seisundis, milles need olid 1998. aasta 25. septembril), oleks vaidlusaluse kinnistu turuväärtus 72 000 eurot. Seejuures täpsustab ekspert, et arvestades objekti asukohta, olemust ning kinnisvaraturu hetkeolukorda, võib likviidsust pidada keskmisest madalamaks. Hindamistulemus on keskmise täpsusega ning reaalne müügihind võib erineda eksperdi arvamuses toodust +/- 10%. 14. Kohus on seisukohal, et hüvitise kindlaksmääramisel tuleb lähtuda eeltoodud eksperdi arvamuses toodud keskmisest turuväärtusest 72 000 eurot. 19. juunil 2012 toimunud kohtuistungil avaldas kaebaja arvamust, et eksperdi arvamuses näidatud võimalikku reaalse müügihinna amplituudi +/-10% arvestades tuleks hüvitist pigem 10% võrra suurendada, vastustaja leidis aga vastupidi, et seda tuleks pigem vähendada. Kohus leiab, et kummagi poole sellekohased seisukohad, mis puudutavad konkreetse objekti asukohta ning eksperdiarvamuse andmiseks kasutatud võrdlusobjektide paremust või halvemust vaidlusaluse objektiga võrreldes, on subjektiivset laadi ega ole sellised, mis annaksid alust eksperdi arvamuses kahelda. 28. mai 2012 kohtumääruses (kd II, tl. 213) andis kohus menetlusosalistele täiendavate tõendite ja taotluste esitamiseks tähtaja kuni 7. juunini 2012. Selle tähtaja jooksul ei esitanud kumbki pool ühtki tõendit, mis oleks eksperdi arvamuse põhjendatult kahtluse alla seadnud või õigustanud selle täpsustamist või xxxxxxxxx kinnistu väärtuse kohta täiendavate tõendite kogumist. Seega jätab kohus kohtuistungil nii kaebajate kui vastustaja poolt esitatud argumendid, mis puudutavad seda, et xxxxxxxxx kinnistu tegelik väärtus on eksperdiarvamuses märgitud 72 000 euroga võrreldes kõrgem või madalam, tähelepanuta. Mis puudutab eksperdi seisukohta, et tegelik müügihind võib arvamuses kajastatust erineda +/10%, siis selle kohta tuleb märkida üksnes seda, et selline võimalik kõikumine konkreetse tehingu hinna ja tehingu esemeks oleva asja keskmise kohaliku turuväärtuse vahel esineb alati, ent see ei anna alust muuta hinnangut väärtuse osas. Konkreetne müügihind sõltub väga paljudest asjaoludest, muuhulgas sellest, kui kiiresti soovib müüja asja müüa, kas või kui palju on hinda nõus langetama mõni teine, samaväärset asja müüv müüja, kui väga asi potentsiaalsele ostjale emotsionaalsel tasandil meeldib jne. Neid asjaolusid ei saa antud juhul asja väärtuse puhul arvesse võtta. Eeltoodust tulenevalt lähtub kohus hüvitise kindlaksmääramisel eksperdi arvamusega tuvastatud asjaolust, et xxxxxxxxxx elamu turuväärtus on 72 000 eurot. 15. Kuivõrd varalise kahju hüvitamise eesmärk on asetada kannatanu sellisesse olukorda, mis oleks võimalikult sarnane olukorraga, milles kahjustatud isik oleks tõenäoliselt siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud, siis tuleb hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestada ka kulusid, mida kannatanu oleks soovitud olukorra saavutamiseks pidanud kandma, kui tema õigusi rikutud poleks, ent mille kandmise kohustust tal kahju tekkimise tõttu ei tekkinud. Käesoleval juhul on sellisteks kuludeks xxxxxxxxx maa ostueesõigusega erastamise kulud. Juhul kui kaebajate õigusi poleks rikutud, oleksid S.M. ja L.M. saanud õiguse erastada ostueesõigusega xxxxxxxxx maa, mis oleks eeldanud erastamise kulude kandmist. Vastustaja arvestuse kohaselt (kd II, tl. 138) koosnenuksid need kulud maa ostueesõigusega erastamisel tasumisele kuuluvast erastamishinnast (27 250 krooni), erastamistoimingute kulust 336,25 krooni ning mõõdistamiskuludest umbes 6000 krooni, kokku seega 33586,25 krooni, mis vastab 2146,55 eurole. Kaebajad ei ole sellele erastamiskulude suurusele vastu vaielnud ning vastustaja poolt esitatud tõendid (kd II, tl. 140-144) kinnitavad erastamiskulude sellist suurust. Seega tuleb kaebajate kasuks välja mõistmisele kuuluvat hüvitist selle summa võrra vähendada. 5 16. Ajal, mil L.M., A.P. ja V.R. halduskohtule kaebused esitasid, ei olnud halduskohtumenetluse seadustiku kohaselt võimalik ühise kaebuse esitamine. Seetõttu on kaebajad, lähtudes ringkonnakohtu juhisest määratlenud kaebajate osad hüvitise nõudes järgnevalt: L.M. 14/24, A.P. 5/24 ning V.R. 5/24. Kohtu hinnangul on kahju hüvitamise nõudeõiguse selline jaotus õige ja põhjendatud. Vaidlust ei ole selles, et S.M. ja L.M. olid abielus ning xxxxxxxx eluruumi ja maa erastamise tulemusena oleks tekkinud kinnisasi saanud nende ühisomandisse. Seeläbi on õigustatud ka selle varaga seotud nõuete, sh. käesoleva kahju hüvitamise nõude kuulumine ½ osas L.M.le ning ½ osas S.M. õigusjärglastele. Pärimisõiguse tunnistuste (kd I, tl. 230-233) kohaselt olid S.M. pärijateks L.M. (1/6 pärandvarast), A.P. (5/12 pärandvarast) ja V.R. (5/12 pärandvarast). Eeltoodust tulenevalt on kahju hüvitamise nõudeõigus L.M.l 1/2+1/2x1/6=7/12 ulatuses ning A.P.l ja V.R.il kummalgi vastavalt 1/2x5/12=5/24 ulatuses. 17. Kaebajate kasuks välja mõistetava hüvitise suuruseks kujuneb eeltoodust tulenevalt 72 000 - 2146,55 = 69853,45 eurot, millest L.M. kasuks tuleb välja mõista 69 853,45x7/12=40747,85 eurot, A.P. kasuks vastavalt 69 853,45x5/24=14552,80 eurot ja V.R.i kasuks samuti 69 853,45x5/24=14552,80 eurot. 18. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 108 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi 2. lõikes sätestatakse, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Lõikes 3 sätestatakse aga, et kui kaebus rahuldatakse osaliselt ja ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas selle poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Käesoleval juhul kuulub kaebus rahuldamisele osaliselt. Samas on teada, et pooled on pidanud pikalt läbirääkimisi vaidluse lahendamiseks kompromissiga. Vaidlust pole selles, et Tallinna Linnavalitsus on kaebajatele pakkunud kompromissi korras hüvitiseks summat, mis lähtus vara väärtusest 63 000 eurot, kaebajad on jäänud algselt esitatud 149 553,26 suuruse nõude juurde. Kaebajad on kohtule esitanud menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid, mille kohaselt on nende menetluskuludeks kokku 13 145,37 eurot, mis koosneb 4927,63 euro suurusest õigusabikulust, 7135,74 euro suurusest riigilõivukulust ning 1082 euro suurusest ekspertiisikulust. 19. Kohtu hinnangul ei saa menetluskulude jaotamisel käesoleval juhul lähtuda formaalselt sellest, kui suures osas kaebus kokkuvõttes rahuldati. Formaalselt oleks selleks osakaaluks umbes 47%. Samuti ei saa määravat tähtsust omistada sellele, et Tallinna linn pakkus kompromissläbirääkimiste käigus kaebajatele, mis lähtus sellest, et xxxxxxxx asuva vara turuväärtus oli 63 000 eurot. Nimelt tuleb silmas pidada, et kaebuse esitamise ajal oli nõude suurus üldjoontes kooskõlas xxxxxxxx kinnistu tolleaegse turuväärtusega. Samuti tuleb silmas pidada, et kompromissläbirääkimised, mille tulemusena vastustaja pakkus kaebajatele suurusjärgu mõttes sarnast hüvitist, nagu käesoleva kohtuotsusega välja mõistetakse, algasid menetluse lõpufaasis ehk alles pärast seda, kui kohtumenetluse käigus oli (eeskätt Tallinna Ringkonnakohtu 16. veebruari 2010 otsuse ning sellele järgnenud vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise ekspertiisi tulemusena) oli selgunud, et kaebajatel on kahju tekkimise osas põhimõtteliselt õigus. Varem oli vastustaja kaebusele vastu vaielnud ning seega ei saa väita, et kaebajate menetluskulud oleks suurel määral tingitud nende endi soovimatusest kompromissile minna. Eeltoodut silmas pidades vähendab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja mõistetavat õigusabikulu selliselt, et õigusabikulu, mis on kantud enne vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise ekspertiisi valmimist, st. enne 2011. juuli lõppu, kuulub vähendamisele umbes ¼ võrra, hiljem kantud õigusabikulu vähendab kohus umbes ½ võrra. Tasutud riigilõivukulu osas vähendab kohus välja mõistmisele kuuluvat summat umbes ¼ võrra ning vara väärtuse kindlaksmääramiseks tehtud ekspertiisikulu umbes 2/3 võrra. 6 Kokkuvõttes mõistab kohus vastutajalt kaebajate kasuks solidaarselt välja menetluskuludena 9700 eurot. Kristjan Siigur kohtunik 7