Obsah (5)

3-11-2882 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 31. august 2012. a, Tallinn Haldusasja number 3-11-2882 Haldusasi V.G.’i k

§ 180lg 1, § 181 lg 1).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus (

§ 114, § 187 lg 4).

Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

1 ASJAOLUD

19.07.2010 esitas Tartu Vangla kinnipeetav V.G. Politsei- ja Piirivalveametile (edaspidi PPA) tähtajalise elamis- ja tööloa taotluse /tl 74-75, 80/. PPA 02.09.2011 otsusega nr 15.3-04/296 keelduti V.G.`ile tähtajalise elamisloa ja tööloa andmisest kuni 30.09.2010 kehtinud välismaalaste seaduse (edaspidi VMS) § 12 lg 4 p-de 5 ja 8 ning § 131 lg 3 alusel ning juhindudes VMS § 2, § 142 lg-st 1 ja kuni 30.09.2010 kehtinud Vabariigi Valitsuse 26.11.2002 määruse nr 364 “Tähtajalise elamisloa ja tööloa taotlemise, andmise, pikendamise ning kehtetuks tunnistamise kord ja välismaalase Eestist eemalviibimise registreerimise kord” (edaspidi Määrus) § 26 lg-st 1 ja § 45 lg-st 2 /tl 37-40/.
V.G. esitas eelnimetatud PPA otsuse peale vaide, mis jäeti PPA 10.11.2011 vaideotsusega nr 15.3-08/531 rahuldamata /tl 23-28/.
07.12.2011 esitas V.G. (edaspidi ka kaebuse esitaja või kaebaja) Tallinna halduskohtule kaebuse (20.01.2012 täpsustatud kaebuse) PPA 02.09.2011 otsuse nr 15.304/296 (edaspidi Otsus) ja 10.11.2011 vaideotsuse nr 15.3-08/531(edaspidi Vaideotsus) tühistamiseks /tl 1, 42-48/.
Kohus 23.01.2012 määrusega võttis kaebuse menetlusse /tl 55-56/ ja 27.04.2012 määrusega määras lahendada kaebus kirjalikus menetluses /tl 157/.
16.02.2012 esitas PPA kohtule kirjaliku seletuse kaebuse kohta /tl 66-71/.
PPA on 04.11.
a teinud V.G.ile ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja kohaldanud kaebaja suhtes on sissesõidukeeldu kolmeks aastaks väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi VSS) § 74 lg 1 alusel /tl 18/. Tartu halduskohus on 04.11.
a määrusega andnud PPA-le loa isiku paigutamiseks väljasaatmiskeskusesse (edaspidi VSK) kuni tema väljasaatmiseni /tl 19-21/ ning Tallinna Halduskohtu 30.12.2011 määrusega haldusasjas nr 311-2565 pikendati V.G.i VSK-s viibimise tähtaega kuni 29.02.
V.G.i väljasaatmine viidi täide 27.03.
a /tl 163/. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja V.G. leiab, et Otsus ja Vaideotsus tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kaalutlusvigade tõttu. PPA on oma otsustes märkinud, et tähtajalise elamis- ja tööloa keeldumise põhjuseks on isiku kriminaalkorras korduv karistamine tahtlike kuritegude eest, millest tulenevalt kujutab isik ohtu Eesti julgeolekule. Samuti, et isikul puudub kindel elukoht ja seadusi järgiv elustiil, samuti jätkab ta sõltuvusainete tarvitamist. Kaebuse esitaja leiab, et elamis- ja tööloa väljastamiseks esinevad kaalukad asjaolud. Isik on sündinud Eestis ning kogu oma teadliku elu elanud ja töötanud Eestis. Isikule tagaksid elamistingimused tema sugulased (N. S., A. S.) või taotleks isik sotsiaalpinda kohalikult omavalitsuselt, kus oli tema viimane sissekirjutus. Kõik isiku sugulased elavad Eestis. Isik ei ole kordagi visiteerinud välisriike. Isikul puudub igasugune puutumus välisriikidega, sealhulgas Vene Föderatsiooniga (edaspidi VF), välja arvatud fakt, et isik on ennast
a määratlenud VF kodanikuna, mis oli tingitud üksnes asjaolust, et tal ei olnud võimalik saada Eesti kodakondsust ja tolleaegse Kodakondsuse- ja Migratsiooniameti (edaspidi KMA) soovitusel soovitati isikutel võtta mõne välisriigi kodakondsus määratlemata kodakondsuse asemel (halli passi omanikud). VF kodakondsusesse astumine
a oli üksnes formaalse 2 iseloomuga ja ei omanud isiku jaoks mingit sisulist tähendust. Esindajale teadaolevalt on isik esitanud VF Suursaatkonna Narva Peakonsulaadile vormikohase taotluse VF kodakondsusest loobumiseks, millise kinnituse esitab kaebaja kohtule esimesel võimalusel. Isik on invaliid ja elatuks edaspidiselt invaliidsuspensionist, kuid tõenäoliselt läheks ka poole kohaga tööle. Seoses vanglas viibinud isikute rehabilitatsiooniga on isik läbinud erinevaid programme, sealhulgas eesti keele kursused tasemel A1-A
PPA argumentide ja kaebuse esitaja poolt esiletoodud argumentide kaalumisel tuleb asuda seisukohale, et kaebuse esitaja ei ole Eesti julgeolekule ohtlik. Isik on saanud aru oma eelneva käitumise lubamatusest ja on vanglas viibimise ajal läbinud hulgaliselt programme, mis aitavad tal edaspidises elus õiguskuulekalt käituda ja enda elu korraldamisega iseseisvalt hakkama saada. Elamis- ja tööloa andmisest keeldumise otsuse jõustumine tooks antud hetkel tõenäoliselt kaasa isiku väljasaatmise Eesti Vabariigist. Selline meede aga ei oleks proportsionaalne isiku poolt toodud argumente silmas pidades. Isikul puuduvad VF-ga igasugused sidemed ja isik ei tuleks enda elu korraldamisega selles vanuses enam toime, sest isikul puudub igasugune sotsiaalne võrgustik VF-s ja isik ei oma mingit ettekujutust, kuidas oma elu VF-s üldse korraldada. VF kodakondsusesse astumine
a oli üksnes formaalne samm, mis oli tingitud PPA poolt
a ja ka hiljem läbiviidud reklaamikampaaniast, ennast määratleda. Just eelnimetatud kaebuse esitaja poolt esiletoodud asjaolud on kaalukad ja tuleks käsitleda eranditena VMS § 12 lg 4 p 5 ja 8 ja VMS § 125 lg 1 p 2, 3, 4 mõttes. Tõele ei vasta PPA poolt otsustes toodud väited nagu jätkaks isik sõltuvusainete tarvitamist. Isik kinnitab veelkord, et on saanud aru oma eelneva käitumise keelatusest ja seetõttu on aktiivselt osalenud vanglas ka resotsialiseerimise programmides. PPA etteheide, et isikul ei ole Eestis elukohta on asjakohatu, sest VMS § 121 lg 4 sätestab, et registreeritud elukoha nõuet ei kohaldata välismaalasele vanglas kinnipidamise või hoolekandeasutuses viibimise ajal. Välismaalane on kohustatud registreerima elukoha ühe kuu jooksul pärast vanglast vabanemist või hoolekandeasutusest lahkumist. Isikut peetakse kinni väljasaatmiskeskuses kus tal puudub võimalus elukoha registreerimiseks. VMS § 14 lg 1 sätestab, et menetluses võetakse arvesse välismaalase asjassepuutuvaid õigusi, mille kasutamiseks välismaalane peab enda hinnangul Eestis elama või töötama. Antud juhul ei ole PPA kaebaja poolt esiletoodud olulisi asjaolusid kaalunud ja jätnud need tähelepanuta. PPA on kaebaja poolt toodud asjaolud üksnes loetlenud, kuid jätnud tähelepanuta need kaalumata tagajärgedega seoses, mis saabuvad siis kui isik Eestist välja saata. Antud juhul on elamis- ja tööloa andmisest keeldumisel isiku jaoks katastroofilised tagajärjed, sest isik püütakse saata riiki, mille suhtes tal puudud reaalne seos vastupidiselt sünniriigi Eestiga. Samuti tuleb antud juhul võtta arvesse asjaolu, et isik on astunud samme VF kodakondsusest loobumiseks, et kõrvaldada viga, mille reklaamiohvriks isik
a sattus. Viitega VMS § 125 lg 1 p-de 2, 3 ja 4 ning VMS § 10 lg 2 sätetele märgib kaebaja, et seega võib erandkorras anda välismaalasele elamisloa, kui ta on kriminaalkorras varem korduvalt karistatud ja antud juhul puuduvad muud ohud avalikule korrale. Antud juhul on kaebuse esitaja elanud kõik 44 aastat Eestis ja ei oma mingeid sidemeid välisriikidega. Isik võttis
a küll VF kodakondsuse kuid see oli üksnes tolleaegse migratsioonipoliitika tõttu, sest Eesti KMA soovitas isikutel ennast määratleda, et mitte jääda kodakondsuseta isikuteks. Eesti Vabariigi ametiasutused (kes tegelesid isikudokumentidega) kõik kutsusid üles ennast määratlema. Kaebuse esitaja jaoks oli VF kodakondsusega määratlemine üksnes fiktiivne formaalsus, sest ta ei saanud Eesti Kodakondsust objektiivsetel põhjustel (tollal Eesti keele mittevaldamine nõutud tasemel). Seega ei vasta PPA otsused eelnimetatud Euroopa Liidu õigusprintsiipidele ja välismaalastele kohaldatavate meetmete aluspõhimõtetele. PPA otsused on vastuolus HMS §-ga
Osundades HMS § 4 lg-le 2 kaebaja leiab, et antud juhul on PPA jätnud põhjendamatult kaalumata kaebaja põhjendatud huvid, mis seisnevad elamis- ja tööloa andmises seoses vanglast vabanemisega. Kaebuse esitaja ei kujuta mingit ohtu 3 Eesti julgeolekule ja isikul puudub igasugune reaalne seos VF-ga, kuhu soovitakse isik välja saata. Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet leiab, et vaidlustatud otsused on õiguspärased ning nende tühistamiseks puudub alus, ning palub jätta kaebus rahuldamata. Erandina elamisloa andmiseks peavad esinema kaalukad erandlikud põhjused. Tähtajalise elamisloa taotluse menetluses on hinnatud kõiki V.G.iga seotud asjaolusid ning kaalumise tulemusena leitud, et tähtajalise elamisloa andmine ei ole põhjendatud. PPA ei ole kaebuse esitaja väidetega nõus, et temale elamis- ja tööloa väljastamiseks esinevad kaalukad asjaolud, ning vaidleb nendele vastu. Viitega VMS § 12 lg 4 p-de 5 ja 8 ning lg 5 sätetele märgib PPA, et isikul tuleb taluda seaduslikku kitsendust ajal, mil tema karistusandmed on kantud karistusregistrisse. Erandina elamisloa andmiseks või pikendamiseks peavad esinema kaalukad erandlikud asjaolud, mis tingiksid VMS § 12 lg 4 p-des 5 ja 8 sätestatud keelule vaatamata tähtajalise elamisloa andmise või pikendamise. PPA vaidlusalusest Otsusest nähtub, et kaebajat on korduvalt karistatud kriminaalkorras vara-, avaliku korra-, ühiskondliku julgeoleku ja rahvatervisevastaste kuritegude toimepanemise eest. V.G. kandis vabadusekaotuslikku karistust kinnipidamisasutuses ning tema karistusaeg lõppes 05.11.
Samuti on kaebajat korduvalt karistatud väärteokorras. V.G.ile vormistati 04.11.2011 ettekirjutus Eestist lahkumiseks koheselt, kuid mitte hiljem kui 04.11.
V.G. paigutati Tartu Halduskohtu 04.11.2011 määruse alusel VSK-sse kuni tema Eesti Vabariigist väljasaatmiseni kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Tallinna Halduskohtu 30.12.2011 määrusega haldusasjas nr 3-11-2565 pikendati kaebaja VSK-s viibimise tähtaega kuni 29.02.
Karistusregistri seaduse § 25 lg 1 p 7 kohaselt kustutatakse karistusandmed karistusregistrist, kui kuni kolmeaastase vangistuse ärakandmisest on möödunud viis aastat. Karistusregistri seaduse § 26 lg 5 sätestab, et kui isik paneb enne karistusandmete kustutamise tähtaja möödumist toime uue väärteo või kuriteo, siis tähtaeg katkeb. Sel juhul arvestatakse tähtaega viimase väärteo või kuriteo eest mõistetud põhi- ja lisakaristuse ärakandmisest kõigi väärtegude või kuritegude eest. Seega kustutatakse V.G.i karistusandmed karistusregistrist hiljemalt 5 aastat pärast karistuse ärakandmist ja trahvide tasumist. Ohuna avalikule korrale ja julgeolekule loetakse kaebuse esitaja korduvalt kriminaalkorras karistamist erinevate kuritegude toimepanemise eest, millest raskeimaks võib lugeda rahvatervisevastast (narkootikumidega seotud) kuritegu. Tartu Halduskohus on oma 07.11.2011 otsuses haldusasjas nr 3-10-3343 märkinud, et narkootiliste ainete kasutamine kujutab endast ohtu ühiskonnale, mis õigustab erimeetmete võtmist välismaalaste vastu, kes rikuvad narkootiliste ainete kohta antud õigusakte. Narkootiliste ainetega kaubitsemine on hajus kuritegevus, millel on muljetavaldavad majanduslikud ja operatiivsed ressursid ning väga sageli rahvusvahelised sidemed. Võitlus narkootiliste ainetega kaubitsemisega seotud kuritegevuse vastu on hõlmatud mõistega "avaliku korra või julgeolekuga seonduvad tõsised põhjused" (Euroopa Kohtu 23.11.2010 otsus kohtuasjas C-145/09 p 43, 44, 46, 47). Narkootikumide ja psühhotroopsete ainete ebaseaduslik ringlus kujutab endast ohtu rahva tervisele ja ühiskonnale. Narkootikumidega seotud kuriteod on oma olemuselt suure hulga inimeste tervist kahjustavad ja seetõttu eriti ohtlikud. Demokraatliku õigusriigina on Eesti omaks võtnud rahvusvaheliselt tunnustatud käitumisnormid ja narkomaania ning narkokuritegevuse hukka mõistnud. Seega oli haldusorganil põhjendatult alust arvata, et kaebaja ohustab avalikku korda ja ühiskondlikku turvalisust ning Eesti territooriumil elavate isikute õigusi ja huve. Nimetatud asjaoludest lähtuvalt võib kaebuse esitajat pidada Eesti avalikku korda ja julgeolekut ohustavaks isikuks. 4 Avalikku korda võib määratleda kui tavadega, heade kommetega, normidega või reeglitega kinnistatud isikutevahelised suhted ühiskonnas, mis tagavad igaühe avaliku kindlusetunde ja võimaluse realiseerida oma õigusi, vabadusi ja kohustusi. Avaliku julgeoleku all tuleb mõista nii kõigi ühiskonnaliikmete objektiivselt ohutut eksistentsi riigis kui ka elanikkonna subjektiivset usaldust sellise olukorra edasikestmises. Riik peab hea seisma oma elanike elu ja tervise, nende õiguste ja huvide eest. VMS võimaldab tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise seaduses toodud alustel. Tähtajalise elamisloa omamise õigus ei ole absoluutne, seega isikul puudub õiguspärane ootus sellise olulise hüve saamiseks ning seda veel olukorras, kus ta on end näidanud seadusekuulmatu isikuna, kes ei järgi Eesti õiguskorda. Riigikohtu halduskolleegium on 04.04.2003 otsuses nr 3-3-1-14-03 asunud seisukohale, et isiku teatav käitumine minevikus võib anda piisava aluse põhjendatud arvamuseks, et isik jääb ka tulevikus ohtlikuks riigi julgeolekule. Arvestades kõrget kuritegevuse taset ja riigivõimu kohustust kaitsta üliolulisi väärtusi, on tahtlike kuritegude toimepanemise eest kriminaalkorras karistatud välismaalaste suhtes seadusandja õigustatud ja kohustatud rakendama täiendavaid piiranguid nendele elamisloa andmisel või pikendamisel. Seega ei ole vaidlustatud otsused vastuolus VMS-ga, vaid PPA on V.G.ile tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisel lähtunud VMS-s sätestatust, mis nähtub ka vaidlusalustest otsustest. Riigil puudub Eesti Vabariigi Põhiseadusest (Põhiseadus) ja rahvusvahelisest õigusest tulenev üldine kohustus respekteerida teise riigi kodanike tehtud elukohariigi valikut. Rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt on riigil õigus otsustada välismaalase riiki sisenemine, tema sealviibimine ja riigist väljasaatmine. Välismaalasel ei ole põhiseaduslikku õigust saada või pikendada Eestis elamisluba. Erandina elamisloa andmiseks või pikendamiseks peavad esinema kaalukad erandlikud põhjused. Lähtudes eeltoodust on kaebuse esitajale tähtajalise elamis- ja tööloa andmisest keeldumine proportsionaalne taotletava eesmärgiga – kaitsta teiste Eestis elavate isikute põhiseaduslikke õigusi, mida V.G. on oma tahtliku tegevusega rikkunud. Kaaludes kõiki ülaltoodud asjaolusid kogumis ei ole kaebuse esitajale erandina tähtajalise elamisloa andmine põhjendatud. Elamisloa andmisest keeldumisega ei ole rikutud kaebaja põhiseaduslikke õigusi. PPA on kaebuse esitaja elamisloa menetluse käigus hinnanud V.G.i põhiõiguste riivet koosmõjus teiste asjaoludega, sh isiku karistatusega. Kaebuse esitajale tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine on proportsionaalne saavutatava eesmärgiga ning otsus ei sisalda diskretsiooniviga. PPA märgib, et haldusakti õiguspärasuse eeldused on kehtestatud HMS § 54 ja nõuavad, et see oleks antud haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks norminõuetele. Vaidlusalused otsused on tehtud pädeva haldusorgani poolt, tähtajalise elamisloa ja tööloa andmisest keeldumise hetkel kehtinud õiguse alusel ja sellega kooskõlas. HMS § 55 lg 1 ning § 56 lg 2 ja 3 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav ning selle põhjendustes tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ning kaalutlused, millest on haldusakti andmisel lähtutud. Vaidlusalused otsused vastavad kõigile neile nõuetele, sest nendes on nii faktiliste asjaolude kirjeldus kui viited õigusaktide asjakohastele sätetele, kaalutlused, millest on otsuse tegemisel lähtutud ning otsustatust on võimalik üheselt aru saada. PPA on Otsuses viidanud ja märgib jätkuvalt, et Põhiseaduse § 11 kohaselt peavad piirangud inimese õigustele ja vabadustele olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Põhiseaduse § 26 ja 27 on sätestatud perekonna- ning eraelu puutumatuse põhiõigused, kuid nimetatud õigused ei ole piiramatud. Õigusest perekonnaelule ei tulene aga riigi kohustust anda välismaalasele elamisluba igal juhul. Riigikohtu halduskolleegiumi 17.03.2003 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-10-03 on kohus leidnud, et põhiõiguste riivet saab pidada õigustatuks vaid siis, kui on järgitud proportsionaalsuse põhimõtet. Õigusväärtus, mis on konkreetse põhiõiguse piiramise põhjuseks, peab olema sama kaaluga kui põhiõigus, mida piiratakse. Riigi julgeolek on põhiseaduse sätte ja vaimu kohaselt 5 väärtus, mida võib tunnustada põhiõiguse piiramise legitiimse alusena. Seega tekib konflikt põhiseadusega kaitstava kahe väärtuse – perekonnaelu ja riigi julgeoleku vahel. Haldusorgan on vaidlusaluste otsuste tegemisel üheselt tuvastanud, et kaebajal puuduvad perekondlikud sidemed Eestis, ta ei ole abielus ning tal pole alaealisi lapsi. Kaebaja kaks venda elavad Venemaal, mis annab alust arvata, et nad võivad aidata ja toetada V.G.i kodakondsusjärgsesse riiki elama asumisel. Arvestades V.G.i rikkumiste raskust, eelkõige narkootiliste ainetega kaubitsemist ja korduvaid varguseid vägivallaga, on tema eraellu sekkumine igati õigustatud avaliku korra kaitsmise ning edasiste kuritegude ärahoidmise huvides, ilma et leiduks kaebaja samaväärseid erahuve, mis sunniksid tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise meetmest proportsionaalsuse kaalutlustel loobuma. Arvestada tuleb ka sellega, et kaebaja on kuritegusid sooritanud pikema aja vältel jätkuvalt, olenemata määratud karistustest. PPA hinnangul on narkootiliste ainete suures koguses käitlemine väga tõsine kuritegu ja õigustab elamisloa andmisest keeldumist. Sellised kaebaja korduvad kuriteod moodustavad isiku käitumismudeli ning näitavad, et kaebaja käitumisega kaasneb konkreetne oht uueks avaliku korra raskeks rikkumiseks. Kuritegude raskus õigustab antud juhul isiku põhiõiguste riivet. Põhiseaduse § 26 sätestatud põhiõiguse piiramine on õigustatud, kui piiramise põhjuseks on mõni muu sarnase kaaluga õigushüve. Arvestades eelpooltoodud asjaolusid ja haldusasja juurde esitatud materjale, võib järeldada, et käesolevas haldusasjas vaidlustatud otsused ei riku kaebaja õigusi ega vabadusi ning kaaludes VMS § 12 lg 4 p-des 5 ja 8 toodud asjaolusid, leiab PPA, et kaebajale tähtajalise elamisloa ja tööloa andmisest keeldumine on õiguspärane. Elamisloa andmisest keeldumine pole karistus, vaid riigi administratiivmeede, mis tuleneb kaebaja poolt sooritatud kuritegudest ja mille eesmärgiks on edaspidine avaliku korra ja julgeoleku kaitse. PPA on kaebajale tähtajalise elamisloa ja tööloa andmisest keeldumisel arvestanud asjaoluga, et V.G.i näol on tegemist pikaajalise sisserändajaga Euroopa Nõukogu ministrite komitee 13.09.2000 soovituse Rec

(2000)15 (edaspidi Soovitus) mõistes. Samas ei keela Soovitus keelduda elamisloa andmisest pikaajalisele sisserändajale igal juhul. Soovituse kohaselt võib pikaajalisele sisserändajale keelduda elamisloa andmisest, kui ta on süüdi mõistetud raske kuriteo toimepanemise eest ning ta kujutab tõsist ohtu riigi julgeolekule. Ohuna riigi julgeolekule käsitletakse V.G.i korduvalt kriminaalkorras karistamist vara-, avaliku korra-, ühiskondliku julgeoleku ja rahvatervisevastaste kuritegude toimepanemise eest. Seega annab Soovitus õiguse keelduda V.G.ile kui kauaaegsele sisserändajale elamisloa andmisest. Samuti arvestades V.G.i vanust, ei teki kaebuse esitajal ületamatuid raskusi teise riigi ühiskonda integreerumisel, arvestades isiku keelelisi ja kultuurilisi sidemeid ning samuti asjaolu, et kaebaja kaks venda elavad Venemaal. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 8 ei taga isikule absoluutset õigust viibida riigis, kus ta on kuriteo toime pannud. Riigil on õigus välismaalasest kurjategija välja saata sellest olenemata, kas ta saabus riiki täiskasvanuna või väga noorena või on seal sündinud. Riikidel on õigus rakendada meetmeid isikute suhtes, kes on süüdi mõistetud kriminaalkuritegude toimepanemises selleks, et kaitsta ühiskonda. V.G.i poolt sooritatud kuritegude raskus kaalub antud juhul üle isiku õiguse eraelu puutumatusele. Vaidlusaluste otsuste tegemisel on PPA lähtunud riigi sisemisest julgeolekust ning ühiskondlikust turvalisusest. Kaebaja on ennast näidanud isikuna, kes ei täida Eestis kehtivaid seadusi ning on ohuks riigi elanikele. Kaebaja põhiõiguste riive on proportsionaalne ja selle kaalub üles riigi julgeolek kui avalik hüve. VF kodanikuna on kaebajal võimalik elama asuda oma kodakondsusjärgsesse riiki. Tallinna Halduskohus on leidnud oma 07.02.2012 otsuses haldusasjas nr 3-11-2586, et asjaolu, et kaebajal oma kodakondsusriigis VF-s puuduvad mistahes sidemed, ei välista kaebajale 6 tähtajalise elamisloa andmisest keeldumist. Võttes endale VF kodakondsuse, on isik üheselt mõistetavalt soovinud ennast siduda selle riigiga, samuti räägib kaebaja emakeelena vene keelt, mistõttu ei saa väita, et tema eluga toimetulek VF-s oleks võimatu. Kohus möönab, et kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise tagajärjeks on suure tõenäosusega see, et pärast vanglast vabanemist saadetakse ta Eestist välja. Arusaadavalt on see ebamugav ning kaebaja eelistaks elada Eestis, ent ebamugavus ja ka võimalikud ohud, mis võiksid kaebajat tabada pärast võimalikku Eestist väljasaatmist, ei kaalu kohtu hinnangul üles ohtu, mida kujutab endast Eesti riigi ja Eestis viibivate isikute julgeolekule kaebaja jäämine Eestisse. Seega on V.G.ile elamisloa andmisest keeldumine proportsionaalne meede riigi julgeoleku tagamiseks, millest tulenevalt on õigustatud ka kaebaja õiguste piiramine. Haldusorgan märgib täiendavalt asjaolu, et elamisloa puudumisel ei pruugi katkeda kõik kaebaja sotsiaalsed kontaktid sugulaste ja sõpradega. Isegi kohustus riigist lahkuda, või siis riigist väljasaatmine sellist tagajärge kaasa ei too. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on aktsepteerinud eri riikides elavate sugulaste suhtlust nii telefonitsi, kui ka e-kirjade teel, seda isegi juhul, kui väljasaadetaval on alaealised lapsed, kellega ta koos ei elanud (EIK 08.01.2009 otsus kohtuasjas Joseph Grant v. United Kingdom, nr. 10606/07 p 40). Kaebaja suhtes ei ole kohaldatud lisakaristusena sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki, mis annaks isegi riigist väljasaatmise korral kaebajale võimaluse külastada oma sugulasi ja sõpru. KOHTU PÕHJENDUSED

V.G. leiab oma kaebuses, et PPA otsused on vastuolus HMS §-ga 54 ja tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja otsustes sisalduvate kaalutlusvigade tõttu. Kaebuse esitaja on seisukohal, et ta ei kujuta mingit ohtu Eesti julgeolekule, ta on sündinud ja elanud Eestis, kus elavad ka kõik tema sugulased, ning tal puudub igasugune reaalne seos VF-ga, kuhu ta soovitakse välja saata, mistõttu kaebajal on põhjendatud huvi saada elamis- ja tööluba seoses vanglast vabanemisega. PPA vaidleb kõigile V.G.i väidetele vastu ning leiab, et kaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata.
Kohus märgib kõigepealt, et kaebaja on vaidlustanud lisaks Otsusele ka Vaideotsuse, millega tema vaie eelmärgitud Otsuse tühistamiseks jäeti rahuldamata. Kaebuse esitamise ajal kehtinud HMS § 87 lg 2 nägi ette, et vaideotsuse peale võis kohtule kaebuse esitada vaid siis, kui sellega oli rikutud isiku õigusi vaidemenetluse esemest sõltumata. Kohtupraktikas aktsepteeriti siiski ka muul juhul vaideotsuse vaidlustamist, õigusselguse põhimõttest lähtudes: kui kohus tühistas kaevatud haldusakti sisulistel põhjustel, siis ei jäänud kehtima ka niisugust akti jõusse jättev vaideotsus. Alates 01.01.2012 (st kaebuse menetlusse võtmise ajal) näeb sama säte ette, et vaideotsuse tühistamist võib halduskohtule esitatavas kaebuses nõuda ka koos nõudega, mis jäeti vaideotsusega osaliselt või täielikult rahuldamata, st seadus viidi kooskõlla senise praktikaga. Antud juhul ei ole kaebuses toodud välja, et Vaideotsusega oleks rikutud V.G.i õigusi vaidemenetluse esemest (st Otsusest) sõltumata. Kaebaja on esitanud mõlema otsuse kohta samad argumendid. Seega kohus ei kontrolli eraldi Vaideotsuse materiaalset õiguspärasust – kui Otsus osutub materiaalselt õigusvastaseks, siis tühistab kohus ka Vaideotsuse.
Et kaebaja väljasaatmine sõltus talle tehtud lahkumisettekirjutusest ja sissesõidukeeld kehtestati sama haldusaktiga, mitte Otsusega (selle tegemise ajal ei olnud kaebajale sissesõidukeeldu veel kehtestatud), käesoleva kohtuotsuse tegemise ajaks on väljasaatmine juba lõpule viidud, siis sellekohased kaebaja vastuväited ei ole kohtu arvates asjakohased ja tuleb jätta tähelepanuta. 7
Vaidlust ei saa olla selles, et käesoleval juhul kuuluvad asjas kohaldamisele kuni 30.09.2010 kehtinud VMS ja Määrus, st kaebaja poolt elamis- ja tööloa taotluse ajal kehtinud õigusaktide redaktsioonid. Neist tulenevalt on nii Otsuse kui ka Vaideotsuse teinud selleks pädev isik. Ka ei ole poolte vahel vaieldavad enamik asjas tähtsust omavatest asjaoludest, mis on ka dokumentaalselt tõendatud: V.G. on sündinud xx xx xxxx Eestis ning on kogu oma teadliku elu elanud ja töötanud Eestis, ta on VF kodanik ja on omanud tähtajalist elamis- ja tööluba Eestis kehtivusega alates 22.05.2007 kuni 21.05.2008, V.G.i on korduvalt karistatud nii kriminaal- kui ka väärteokorras ning tähtajalise elamis- ja tööloa taotluse esitamise ajal kandis ta alates 06.11.2008 vabadusekaotuslikku karistust kinnipidamisasutuses (karistusaeg lõpeb 05.11.2011).
Vastavalt HMS §-le 54 haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Tulenevalt HMS § 55 lg-st 1 haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav. Vastavalt HMS § 56 lg-tele 2 ja 3 haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ning kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. HMS § 4 lg 2 kohaselt kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades antud asjas kõiki olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. HMS § 58 kohaselt haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohus, analüüsinud ja hinnanud Otsuses ja Vaideotsuses märgitut, asjakohaseid õigusnorme, sellekohast kohtupraktikat, poolte kirjalikke seisukohti ning kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis ja nende vastastikuses seoses, on seisukohal, et V.G. ei ole suutnud käesoleval juhul kohut veenda ega tõendada, et vaidlustatud haldusaktid oleksid vormiliselt või materiaalselt õigusvastased. Sealjuures puudub igasugune alus väita, et PPA oleks teinud kaalutlusvea ja Otsus oleks ebaproportsionaalne. Kaebajale oli tagatud enne Otsuse tegemist ka ärakuulamisõigus: PPA 15.07.2011 kirjaga 15.3-10/35272 anti kaebajale võimalus esitada keeldumise aluseks olevate asjaolude kohta oma arvamus ja vastuväiteid hiljemalt 18.08.2011; 29.07.2011 esitas V.G. PPA-le oma vastuväited /tl 92-93/. Kohus nõustub põhimõtteliselt PPA vastuväidete ja selgitustega, mis on esitatud kirjalikult kohtumenetluses. Arvestades poolte seisukohtade üksikasjalikku esitamist käesolevas kohtuotsuses, siis olukorras, kus kohus jagab vastustaja seisukohti, puudub igasugune ratsionaalne mõte veel samas mahus igale kaebaja väitele uuesti vastata. Kohus rõhutab omalt poolt eelkõige alljärgnevat.
Üldjuhul, vastavalt VMS § 12 lg 4 p-dele 5 ja 8 tähtajalist elamisluba ei anta ega pikendata välismaalasele, kes on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vangistus kestusega üle ühe aasta ja kelle karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud ning keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. Samas sama paragrahvi lg-st 5 tulenevalt võib aga nimetatud välismaalasele anda erandina tähtajalise elamisloa ja seda pikendada, kui tema suhtes esinevad kaalukad erandlikud asjaolud ja ei esine loa andmist välistavaid asjaolusid. VMS § 12 lg 6 järgi loetakse § 12 lg 4 p-s 8 nimetatud isikut (keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest) ohuks Eesti riigi julgeolekule. Asjas esitatud tõenditest /tl 97 pöördel-100, 104, 112-114/ nähtuvalt saab kaebajat käsitada ohuna Eesti riigi julgeolekule, ja kaebaja vastupidised väited on paljasõnalised. Sealhulgas on kaebajat kuuel korral karistatud ka väärtegude eest narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse alusel. 8 Asjaolu, et V.G. on osalenud kinnipidamiskohtades mitmesugustes programmides ja tegevustes, on kahtlemata kiiduväärne resotsialiseerumisprotsessis, kuid ei lükka ümber eelmärgitud järeldust. Nimelt kinnitab Tartu vangla riskianalüüs, et V.G.i on alates 1996 karistatud reaalse vabaduskaotusega viis korda ning toimepandud kuriteod muutuvad järjest ühiskonnaohtlikumaks. Muu hulgas märgitakse, et V.G. on võimeline materiaalse kasu saamise eesmärgil kasutama ebaseaduslikke vahendeid, sh narkootiliste ainete müüki /tl 88/. Kaebajal puudub Eestis perekond perekonnaseaduse mõistes /tl 75, 88/ ehk eriliselt kaitstavad huvid. Kohus nõustub PPA-ga, et võimalik sekkumine kaebaja eraellu on eeltoodut arvestades põhjendatud ja igati proportsionaalne. Väär on V.G.i väide, et kõik kaebaja sugulased elavad Eestis, kuna ta on millegipärast „unustanud“ oma kaks venda, kes elavad kaebaja kodakondsusjärgses riigis /tl 80, 88/. Seega on vajadusel võimalik, kasvõi alguses, toetuda VFs enda sisseseadmisel ka nendele lähisugulastele, mis vähendab selle fakti mõju, et kaebajal puudub väidetavalt igasugune seos VF-ga. Kohtu arvates oleks samas väär alahinnata kaebaja seost VF-ga läbi selle riigi kodakondsuse. Vastutustundlik inimene ei vali kodakondsust juhuslikult „kampaania“ vormis ega püüa sellest lahti ütelda või loodud seost pisendada, kui see näib talle kasulik. Kodakondsusjärgne riik tagab isikule vajadusel abi ja kaitse ning kaebajal VF kodanikuna on vajadusel õigus seda nimetatud riigilt nõuda ja saada. Asjaolu, et kaebaja on sündinud Eestis ning siin ka kogu oma teadliku elu elanud ja töötanud, ei kaalu üles antud juhul kaebaja enda teadlikust tegevusest põhjustatud ohtu Eesti riigi julgeolekule. Riigil puudub kohustus niisugusele isikule igal juhul elamis- ja tööluba anda. Riigile on jäänud valikuvõimalus ja see tuleneb nii rahvusvahelistest kui ka siseriiklikest õigusnormidest. Oluline on ka märkida, et kuigi kaebaja on osundanud tihedale seosele Eestis elavate sugulastega ja väitnud, et saab nendelt vajadusel abi, nähtub asjas esitatud tõenditest, et väidetav side ei ole sugugi nii tihe, kuna kaebajat külastasid vanglas ainult ametiisikud, ka saadud kirjad olid enamuses ametlikud kirjad, telefonikõnesid kaebaja ei teinud /tl 102-103, 105/. Kokkuvõtteks on kohus seisukohal, et V.G.ile tähtajalise elamis- ja tööloa andmisest keeldumise otsus nagu ka Vaideotsus on õiguspärased: mõlemad otsused on motiveeritud nii faktiliselt kui õiguslikult, sh on toodud kaalutlused; otsuste tegemisel on PPA arvestanud põhiseaduslikke piire, seadusandja poolt määratletud eesmärke, otstarbekust ja proportsionaalsust. Järelikult V.G.i kaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. 7.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Et käesoleval juhul jääb V.G.i kaebus rahuldamata ning PPA ei ole seaduses ettenähtud korras kohtukulunõuet esitanud, kohus vastavalt

§ 109

lg-le 2 ja § 158 lg-le 5 leiab, et menetlusosaliste võimalikud menetluskulud peavad jääma nende enda kanda. Kohus märgib täiendavalt, et kaebajale oli menetluses võimaldatud nii menetlusabi kui ka riigi õigusabi. Viimatinimetatu eest tasu suuruse ja kulude hüvitamise ulatuse lahendab kohus eraldi määrusega. Hurma Kiviloo kohtunik 9

🔗 Ametlikule allikale