3-11-794 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 04. mai 2012. a Tallinn Haldusasja number 3-11-794 Haldusasi OÜ Bonell Fina

) § 40 lg 6. Ettekirjutuse tegemisel on viimatinimetatud normi ebaõigesti rakendatud, sest

§ 40

lg 6 ei kuulu antud kaasuses kohaldamisele, selle välistab

§ 40lg 5 sätestatud põhimõte.

Arvestades, et OÜ Bonell Finance kontole oli 60 päevaks kasutamise piirang kehtestatud 22.10.

1. a ettekirjutusega nr 1-7/3481, oli konto käsutamise kauemaks piiramine lubatav üksnes juhul, kui asjas oli alustatud kriminaalmenetlus. Ettekirjutuses ei ole nimetatud fakti olemasolu Ettekirjutuse andmise aja seisuga konstateeritud ja kaebuse esitajale teadaolevalt ei olnud asjas 20.12.
2. a seisuga ega ole ka tänase päeva seisuga kriminaalmenetlust alustatud. Asjaolu, et

§ 40

lg 5 sätestatud eeldused ettekirjutuse andmiseks ei ole täidetud, kinnitab ka Vaideotsus – vaatamata asjaolule, et vaie oli rajatud üksnes väitele, et Ettekirjutus on vastuolus

§ 40

lg 5 sätestatuga, ei sisaldu Vaideotsuses ühtegi seisukohta ega põhistust, mis kas kinnitaks Ettekirjutuse kooskõla kõnealuse sättega või viitaks sellele, et antud säte ei olegi käesoleval juhul kohaldatav. Faktist, et Vaideotsusega ei ole mitte mingil viisil ümber lükatud vaide aluseks olevat faktiväidet, et asjas kriminaalmenetlust alustatud ei ole, ei saa järeldada muud kui seda, et väide on õige. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud väita, et vaidlust ei ole selles, et asjas ei olnud 20.12.2010. a seisuga ega ole ka hiljem kriminaalmenetlust alustatud. Seega kaebuse esitaja pangakonto käsutamise piiramise küsimuses tuleb kohaldada

§ 40

lg 5 sätestatud põhimõtet ning kuivõrd sellest tulenevat eeltingimust käsutamise piirangu kehtivuse jätkamiseks pärast

§ 40lg 3 tuleneva tähtaja möödumist – s.o.

asjas kriminaalmenetluse alustamist – ei ole täidetud, puudub õiguslik alus Ettekirjutuse andmiseks. Ettekirjutus on vastuolus

§ 40

lg 5 sätestatuga ning tehtud ilma õigusliku aluseta, mistõttu haldusakti õiguspärasuse eeldused haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 54 mõttes ei ole täidetud ja Ettekirjutus on seega õigusvastane. Vaideotsuse tegi antud juhul RAB juht. Kuivõrd Ettekirjutuse oli samuti andnud RAB, siis pidanuks RAB HMS § 73 lg 1 ja § 80 lg 1 kohaselt edastama vaide lahendamiseks haldusorganile, kes teostab RAB üle teenistuslikku järelevalvet. RAB juht omaks Vaideotsuse andmiseks pädevust üksnes juhul, kui:

1. a)seadusega oleks sätestatud teistsugune vaide alluvus (HMS § 73 lg 1);
2. b)RAB üle teenistuslikku järelevalvet teostavat organit ei ole (HMS § 73 lg 2); või
3. c)RAB üle teostaks teenistuslikku järelevalvet minister (HMS § 73 lg 3). Kaebuse esitaja on seisukohal, et ükski loetletud tingimustest, mille täitmisel saaks RAB ise lahendada oma ametnike haldusaktide peale esitatud vaideid, täidetud ei ole. Vaidlust ei saa olla selles, et seadust, mis sätestaks RAB ametnike antud haldusaktidele HMS § 73 lg 1 mõttes teistsuguse vaide alluvuse, ei eksisteeri. Järelikult ei ole ülaltoodud loetelu variant (
4. a)RAB juhi vaide alluvuse alusena kohaldatav. Samuti ei saa vaidlust olla selles, et RAB üle ei teosta teenistuslikku järelevalvet ükski minister. Järelikult ei ole ka ülaltoodud loetelu variant (
5. c)RAB juhi vaide alluvuse alusena kohaldatav. RAB ise luges oma juhi vaide alluvuse aluseks HMS § 73 lg 2. Kaebuse esitaja on seisukohal, et HMS § 73 lg 2 ei kuulu antud juhul kohaldamisele. Sellisele vaide alluvusele tuginemine tähendab teisiti öeldes seda, et RAB juhi 3 arvates ei ole RAB üle teenistuslikku järelevalvet teostavat organit. Selline seisukoht ei tugine seadusele ning selle õigusvastasus on ilmselge.

§ 36

lg 1 kohaselt RAB on Politsei- ja Piirivalveameti (edaspidi PPA) struktuuriüksus. Vabariigi Valitsuse seaduse (edaspidi VVS) § 73 lg 1 p 3 ja § 96 lg 1 kohaselt on ameti tegevuse üle teenistusliku järelevalve teostamise pädevus ameti peadirektoril. Siseministri määrusega kinnitatud "Politsei ja Piirivalveameti põhimääruse" § 10 lg 1 p 3 on teenistusliku järelevalve pädevus ameti peadirektoril. VVS § 93 lg 1 kohaselt on teenistusliku järelevalve teostamine valitsusasutuste kohustus. Eeltoodut silmas pidades on RAB juhi seisukoht, et RAB tegevuse üle teenistuslikku järelevalvet teostavat organit ei ole, ilmselgelt alusetu. Veelgi enam, selline seisukoht on Eesti riigiorganite korralduse põhimõtteid silmas pidades pretsedenditu, sest sisuliselt tähendaks selle väite kehtimine seda, et RAB omaks valitsusasutustest (ministeeriumid, ametid, inspektsioonid jne) kõrgemat staatust või oleks riigivalitsemisest hoopis eraldiseisev (analoogne kohaliku omavalitsuse volikoguga vms) – vt VVS § 93 lg 1.

§ 40

sätestatud piirangute rakendamist reguleerib eraldi siseministri määrusega kehtestatud "Rahapesu andmebüroo kogutavate andmete registreerimise ja töötlemise kord" (vt § 11) ning sama määruse § 14 lg 1 kohaselt teostatakse selle määruse täitmise üle teenistuslikku järelevalvet PPA poolt. Kokkuvõtvalt on kaebuse esitaja arvates ilmselge, et RAB allub PPA peadirektori teenistuslikule järelevalvele ning sellest tulenevalt ei ole HMS § 73 lg 2 vaide alluvuse küsimuses kohaldatav. Järelikult rikkus RAB Vaideotsuse tegemisel HMS § 80 lg 1 nõudeid ning Vaideotsuse tegi vastavat pädevust mitteomav isik. Vaideotsus on seetõttu tühine HMS § 63 lg 2 p 3 alusel. Kuivõrd RAB loeb Vaideotsusega Ettekirjutuse peale esitatud vaide lahendatuks, on kaebuse esitajal põhjendatud huvi Vaideotsuse tühisuse kindlakstegemiseks (HMS § 63 lg 4). RAB viivitas HMS § 81 sätestatud korras vaide edastamisega enam kui 40 päeva ning vaidemenetluse tagajärjel kujunes olukord, kus kaebuse esitaja jäi kogu vaidemenetluse kestel ilma õigusest asja erapooletule ja õiglasele lahendamisele ning lõpuks tegi ilmselgelt vastavat pädevust mitteomav isik otsuse vaide rahuldamata jätmise kohta, mis on seaduse mõttes tühine. Seeläbi on lubamatult ja õigusvastaselt viibinud asja lahendamine ning kaebuse esitaja on õigustatud taotlema sellise viivituse läbi talle tekkinud kahju hüvitamist. Kahjunõude esitamisest tulenevalt on kaebuse esitajal samuti põhjendatud huvi Vaideotsuse tühisuse kindlakstegemiseks. Kaebuse esitaja täiendavad seisukohad 11.05.2011.a. kohtumäärus on viidatud asjaolule, et 02.05.

1. a on vastustaja teatanud kohtule, et RAB tühistas 23.03.
2. a vaidlustatud Ettekirjutuse. Kaebuse esitajale ei ole ei RAB ega kohtu poolt edastatud Ettekirjutust tühistava haldusakti ärakirja, samuti ei ole see kättesaadav e-toimiku infosüsteemi kaudu. Kuivõrd Ettekirjutuse tühistamine peab olema vormistatud iseseisva haldusaktiga ja see haldusakt peab olema ka teatavaks tehtud isikule, kelle õigusi ja kohustusi see puudutab, siis hetkel ei ole kaebuse esitajale teada, kas Ettekirjutust tühistav haldusakt üldse kehtib (vt HMS § 61 lg 1). Seetõttu ei ole kaebuse esitajal käesoleval hetkel ka võimalik muuta kaebuses esitatud tühistamiskaebust. Kui kohtule ja kaebuse esitajale esitatakse RAB haldusakt, millest nähtub kaebuse esemeks oleva Ettekirjutuse tühistamine, siis esitab kaebuse esitaja kohtule taotluse kaebuse muutmiseks selliselt, et haldusakti tühistamise asemel taotleb kaebuse esitaja Ettekirjutuse õigusvastasuse kindlakstegemist. Kaebuse esitaja õigustatud huvi sellise kohtulahendi vastu seisneb selles, et kaebuse esemeks oleva haldusaktiga piirati selle kehtivusaja jooksul kaebuse esitaja õigusi ja tekitati talle kahju ning kaebuse esitajal on õigus haldusakti õigusvastasusele tuginedes taotleda riigilt vastava kahju hüvitamist. 4 Ettekirjutuse tühistamine ei mõjuta kaebuse taotlust tuvastada Vaideotsuse tühisus. Kaebuse esitaja on seisukohal, et HMS § 61 lg 2 loetletud asjaolusid vaidlustatud haldusakti suhtes ei esine. RAB 23.03.
3. a kiri nr 1-20/1310 ei oma haldusakti tunnuseid, mh puudub selles viide õiguslikule alusele (HMS § 56 lg 2). Samuti ei ole kirjas märgitud, et Ettekirjutus on tühistatud või kehtetuks tunnistatud (HMS § 70 lg 1). Lisaks sellele ei ole RAB kõnealust kirja teinud teatavaks kaebuse esitajale, mistõttu on välistatud selle käsitlemine kehtiva haldusaktina HMS § 61 lg 1 tähenduses. Kaebuse esitaja hinnangul on ilmselge, et haldusakti, millega oleks Ettekirjutus kehtetuks tunnistatud, ei eksisteeri. Seega ei ole Ettekirjutuse kehtivus lõppenud selle kehtetuks tunnistamise tõttu. Kaebuse esitaja hinnangul ei esine käesolevas kaasuses ka muid HMS § 61 lg 2 nimetatud haldusakti kehtivuse lõppemise aluseid. Järelikult on vaidlustatud haldusakti näol tegemist HMS § 61 lg 1 ja 2 tähenduses kehtiva haldusaktiga, mis kuulub õigusvastasuse tõttu tühistamisele. Kuigi kaebuse esitaja leiab, et vaidlustatud haldusakt ei ole kehtivust kaotanud ja seetõttu on kaebuse esitaja õigustatud taotlema haldusakti tühistamist, esitab kaebuse esitaja alternatiivselt ka haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemise taotluse. Vastava taotluse palub kaebuse esitaja rahuldada juhul, kui kohus asub asja lahendamisel seisukohale, et vaidlustatud haldusakti ei ole võimalik tühistada. Kaebuse esitajal on põhjendatud huvi vaidlustatud haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemise vastu, sest õigusvastase Ettekirjutuse alusel oli blokeeritud kaebuse esitaja pangakontol asuvate rahaliste vahendite käsutamine ning selle tagajärjel tekkis kaebuse esitajal kahju, mille hüvitamist kavatseb ta avaliku võimu kandjalt nõuda riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) alusel. Haldusakti õigusvastasus on kahju hüvitamise nõude eeltingimus ning seega on halduskohtu vastav konstateering vajalik kaebuse esitaja õiguste ja huvide kaitseks. Vastustaja RAB ei nõustu kaebaja seisukohtadega ja palub jätta finantseerimisasutuse OÜ Bonell Finance kaebus rahuldamata. Kaevatavad haldusaktid ei riku kaebaja õigusi ega piira tema vabadusi. Samuti puudub kaebajal ilmselgelt põhjendatud huvi (HKMS § 7 lg 1). Tühistamiskaebuse või õigusvastasuse kindlakstegemise taotluse rahuldamiseks peab olema täidetud kaks tingimust: vaidlustatav haldusakt peab olema õigusvastane ja rikkuma samas ka kaebuse esitaja õigusi. Kaebaja põhjendatud huvina esile toodud asjaolud on otsitud ega ole aktsepteeritavad tühistamiskaebuse ja õigusvastasuse kindlakstegemise taotluse esitamiseks ning seega puudub kaebajal kohtusse pöördumise õigus. RAB Ettekirjutus ei rikkunud kaebaja õigusi, vaid tagas tema kliendi vara säilimise, nagu on seda kinnitanud Tallinna Ringkonnakohtu (edaspidi TRK) kriminaalkolleegium oma 06.06.
4. a määruses kriminaalasjas nr 1-11-5678

-s sätestatud kohustuste mittetäitmisega lõi ise olukorra, kus RAB tulenevalt ülekaalukast avalikust huvist pidi sekkuma kaebaja ebaseaduslikku tegevusse. RAB edastas juba 15.06.

1. a rahapesukahtluse kontrolltoimiku nr 1000385 raames PPA kriminaalpolitseiosakonna menetlusbüroo II talitusele kuriteoteate High Marketing OÜ ja Bonell Finance OÜ tegevuse kohta, mis viitab rahapesule. Edastatud rahapesu juhtumis OÜ Bonell Finance juhatuse liige Valeri Borodin väljastas 29.05.
2. a kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud rahalised vahendid sularahas VF kodanikule D. K.`le, sünd xx xx xxxx. a. RAB tuvastas, et dokument, mis kinnitab OÜ Bonell Finance juhatuse liikme V. Borodini poolt 29.05.
3. a rahade üleandmist nimetatud VF kodanikule, on fabritseeritud ja sellel olev D. K. allkiri ei ole kirjutatud selle isiku poolt. 5 PPA kriminaalpolitseiosakonna menetlusbüroo II talituse erimenetleja Mariana London alustas 16.06.
4. a RAB kuriteoteate alusel menetluse kriminaalasjas nr 10221000034 karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 394 lg 2 p 3 (rahapesu) tunnustel High Marketing OÜ ja Bonell Finance OÜ tegevuse kohta. RAB avas 23.09.
5. a uue rahapesukahtluse kontrolltoimiku nr 1000593, mille raames kontrolliti OÜ Bonell Finance poolt oma klientide VF äriühingu OOO Algoritm ja USA äriühingu Discount Provider Of USA INC huvides läbiviidud finantstehinguid ja nendeks tehinguteks kasutatud rahaliste vahendite legaalset päritolu. RAB poolt kontrollitavate finantstehingute sisuks oli OÜ Bonell Finance poolt makseteenuse osutamine USA äriühingule Discount Provider Of USA INC. RAB, kontrollides uut rahapesukahtlust OÜ Bonell Finance suhtes, tuvastas, et OÜ Bonell Finance juhatuse liige V. Borodin vahetas: ajavahemikus 08.09.2010 – 09.09.2010 VF äriühingult OOO Algoritm laekunud summad kokku 727 555.00 eurot ja tuvastamata välismaa äriühingu Scott Consulting Group Corp poolt 09.09.
6. a ülekantud summa 63 000.00 eurot finantseerimisasutuse AS Tavid vahendusel sularahaks ja sularaha summas 788 000.00 eurot toimetas 10.09.
7. a Soome Vabariigi kaudu Venemaale. Soome tollile esitatud sularaha deklaratsioonis deklareeris V. Borodin OÜ Bonell Finance klientide vara summas 788 000.00 eurot isikliku varana ja deklareeritud summa kavandatud kasutusalana märkis maja ostmise. ajavahemikus 10.09.2010-21.09.2010 VF äriühingult OOO Algoritm laekunud summad kokku 1 229 635.00 eurot finantseerimisasutuse AS Tavid vahendusel sularahaks ja sularaha summas 1 225 500.00 eurot toimetas 22.09.
8. a Venemaale. Eesti tollile esitatud sularaha deklaratsioonis deklareeris V. Borodin OÜ Bonell Finance kliendi vara summas 1 225 500.00 eurot isikliku varana, sularaha päritoluks märkis OÜ Bonell Finance, kavandatud saajaks OOO Deklarant ja kavandatud kasutusalaks finantseerimine. V. Borodin esitas 24.09.
9. a ja 27.09.
10. a RAB-le rahapesukahtluse kontrollimisel dokumendid VF äriühingult OOO Algoritm laekunud summade ja Discount Provider Of USA INC käsundi korras sularahas üleandmise kohta VF kodanikule D. K.le. RAB tuvastas, et esitatud dokumendid olid fabritseeritud ja nendel olevad D. K. allkirjad ei ole kirjutatud selle isiku poolt. Rahapesukahtluse kontrolli käigus 08.12.
11. a ja 09.12.
12. a OOO Algoritm ja Discount Provider of USA, Inc esindaja vandeadvokaat Denis Polman teavitas RAB-d, et OÜ Bonell Finance juhatuse liige V. Borodin soovib omastada tema kliendi Discount Provider of USA, Inc vara, millele on seatud RAB piirang. OÜ Bonell Finance juhatuse liikmed V. Borodin ja Tiit Vajak ilmusid 04.01.
13. a Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali kontorisse ning soovisid arvelduskontolt kanda 606 050.00 eurot Sampo Panka välismaa äriühingu Phonetex LTD arvelduskontole nr 333432940007 selgitusega „võlgnevuse tasumine“. Kuna OÜ-l Bonell Finance arvelduskontol vabu vahendeid ei olnud, siis tehingut ei sooritatud. V. Borodin ja T. Vajak väitsid teenindajale, et neil on olemas RAB kiri, mis lubab soovitud tehingut sooritada piirangu all oleva summa 647 158.00 eurot arvelt. OÜ Bonell Finance keeldus OOO Algoritm käsundit täitmast ning edastas 24.03.
14. a Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaalile internetipanga kaudu alljärgneva sisuga kirja: „Lugupeetud Pank! Teavitan Teid tsiviilvaidlusest BONELL FINANCE OÜ ja firma ALGORITM vahel. Palun Teid konflikti vältimiseks konto haldamisel mitte reageerida firma ALGORITM raha tagastamise palvetele ja arvelduskontol minu palveta mingeid operatsioone mitte teostada“. OOO Algoritm ja Discount Provider of USA, Inc esindaja vandeadvokaat D. Polman esitas 25.03.
15. a Riigiprokuratuuri kuriteoteate KarS § 201 tunnustel, kuna OÜ Bonell Finance juhatuse liikmed ei soovi tagastada raha summas 647 158.00 eurot välismaa äriühingule 6 Discount Provider Of USA Inc. Riigiprokuratuur alustas 28.03.
16. a nimetatud kuriteoteate alusel menetluse kriminaalasjas nr 11700000070 KarS § 201 lg 2 p 2 ja KarS § 25 tunnustel. Harju Maakohtu 09.05.
17. a määrusega kriminaalasjas nr 11700000070 on OÜ Bonell Finance arvelduskontol nr 17002221906 olevad rahalised vahendid summas 647 158.00 eurot arestitud konfiskeerimise tagamiseks. OÜ Bonell Finance tegutses finantseerimisasutusena

§ 6

lg 2 p 1 (valuutavahetusteenuse pakkuja) ja p 2 (makseteenuse pakkuja MAERS tähenduses) mõttes. Seega oli kaebaja ka kohustatud isik

§ 10

mõttes, kes pidi kohaldama

-st tulenevaid hoolsusmeetmeid ärisuhte loomisel ja kliendi teenindamisel

II peatükk, samuti oli kaebajal teatamiskohustus rahapesu ja terrorismi rahastamise kahtluse korral tulenevalt

§ 32

.

§ 15

lg 2 kohaselt finantseerimisasutus ei tohi osutada teenuseid, mida on võimalik kasutada ilma tehingus osaleva isiku isikusamasust tuvastamata ja esitatud teavet kontrollimata. Kaebaja finantseerimisasutusena osutas oma klientidele kliendilepingu p 2.2.1 alusel rahvusvaheliste ülekannete ja Eesti siseste maksete teenust ja p 2.2.2 alusel muid teenuseid poolte vahel sõlmitud eraldi kokkuleppega. Kliendilepingu p 2.2.1 tulenevalt on tegemist käsunduslepinguga võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 619 mõttes. Makseteenuse osutamine toimus kaebaja enda poolt pankades avatud arvelduskontode kaudu. Makseteenust osutades oli OÜ Bonell Finance kohustatud järgima MAERS § 78 ja § 79 tulenevaid vara hoidmise nõudeid. Sisuliselt kohustab MAERS finantseerimisasutust järgima klientide ja äriühingu varade lahususe põhimõtet, millest tulenevalt finantseerimisasutus peab oma vara hoidma lahus oma klientide varast, et tagada klientide vara säilimine finantseerimisasutuse pankroti korral ja finantseerimisasutuse poolt toimepandud süüteo või mõne muu teo korral, kus finantseerimisasutuse enda vastu võidakse esitada nõudeid. Klientide vara ei kuulu finantseerimisasutusele ja selle arvel ei saa rahuldada finantseerimisasutuse enda kohustusi ja võlausaldajate nõudeid. Klientide vara on finantseerimisasutuse jaoks KarS § 201 tähenduses võõras. Vastupidine seisukoht tähendaks muu hulgas seda, et finantseerimisasutuse klientide huvidel puuduks sisuliselt igasugune kaitse. MAERS § 79 lg 2 tulenevalt ei saa OÜ Bonell Finance teha kliendi varaga muid tehinguid peale kliendi maksekäsundi täitmise. Kaebaja väide, et Ettekirjutusega rikutakse tema õigust käsutada oma pangakontol olevaid rahalisi vahendeid, ei ole asjakohane. Vaidlustatud Ettekirjutus takistas kaebajal kliendilt omastatud rahaliste vahendite kõrvaldamist kaebaja enda juhatuse liikme T. Vajakuga seotud välismaa äriühingu Phonetex LTD kasuks. RAB poolt Ettekirjutusega finantseerimisasutuse OÜ Bonell Finance arvelduskontole nr 17002221906 Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaal seatud summapõhine piirang summas 647 158.00 eurot oli seatud kaebaja kliendi varale, keda kaebaja finantseerimisasutusena ei olnud

II peatükis sätestatud nõuetest tulenevalt tuvastanud. RAB-le rahapesukahtluse kontrollimisel esitatud fabritseeritud dokumentidega lõi OÜ Bonell Finance ise olukorra, kus RAB oli kohustatud tuvastama piirangu all oleva vara tegeliku omaniku ja selle vara legaalse päritolu. Nimetatud fakti kinnitab OÜ Bonell Finance elektroonne kirjavahetus kliendiga Discount Provider of USA, INC /tl 71-72/. OÜ Bonell Finance ainuosanik V. Borodin müüs 10.12.2010. a osaühingu osa tagasiostuõigusega müügilepingu alusel välismaa äriühingule Phonetex LTD, mille esindajana tegutses volikirja alusel T. Vajak, OÜ Bonell Finance, registrikood 11544861, neljakümne tuhande (40 000) kroonise nimiväärtusega osa, mis moodustas ükssada

- sätestatud kohustuste mittetäitmisega lõi ise olukorra, kus RAB tulenevalt ülekaalukast avalikust huvist pidi sekkuma finantseerimisasutuse ebaseaduslikku tegevusse ja andma ettekirjutusi, kaasaarvatud 20.12.

1. a Ettekirjutuse. Kaebaja sai RAB kuriteoteatest ja selle alusel 16.06.
2. a alustatud kriminaalasja nr 10221000034 menetlusest KarS § 394 lg 2 p 3 (rahapesu) tunnustel teada 26.01.
3. a, kui PPA kriminaalpolitseiosakonna menetlusbüroo II talituse töötajad teostasid kaebaja kontoris läbiotsimise ja esitasid OÜ Bonell Finance juhatuse liikmele V. Borodinile kahtlustuse. Tulenevalt kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi KrMS) § 214 sätestatud piirangust ei saanud RAB informeerida finantseerimisasutust tema tegevuse uurimiseks alustatud kriminaalasjast. Kaebaja väide ja põhjendused Vaideotsuse õigusvastasuse osas on asjakohatud. Vaideotsuse õigusvastasust põhjendab kaebaja sellega, et RAB on PPA struktuuriüksus, kelle üle teostab teenistuslikku järelevalvet PPA, ning antud juhul oleks vaiet pidanud menetlema PPA. Kaebaja on jätnud tähelepanuta, et RAB ei ole mitte lihtsalt PPA struktuuriüksus, vaid PPA iseseisev struktuuriüksus (

§ 36

lg 1), kes on ellu kutsutud eriseadusega (

) ning kellel on eksklusiivne õigus anda

-s sätestatud haldusakte (

§-d 38, 40, 41, 43). Haldusmenetlus viiakse läbi küll HMS sätetest lähtuvalt, kuid arvestades

erisusi (

§2lg 2).

Arvestades

§ 43

kategoorilisust andmekaitse osas, on ministri määrusega antud teenistusliku järelevalve pädevus piiratud seadusega sätestatud andmekaitse piiranguga. Seega on RAB oma põhitegevusega seotud otsustes ja haldusaktide andmises iseseisev haldusorgan ning PPA kui ülejäänud osas teenistuslikku järelevalvet tegev asutus ei saa tänases õigusruumis RAB haldusaktidega seotud vaideid sisuliselt lahendada, kuna tal puudub juurdepääs haldusakti andmise aluseks olevale teabele. Kõik kolm kohtuastet on samuti tunnustanud RAB kui iseseisvat haldusorganit, kes haldusasjades esindab ennast kohtus iseseisvalt. Kaebaja esindaja ja veel ühe advokaadi kaebuste tõttu on küsimus tõstatatud ka seaduseandja ees ning momendil on kooskõlastamisel

muutmise eelnõu, kus on muuhulgas püütud lahendada ka antud küsimust: ”24) paragrahv 51 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „51. Järelevalve rahapesu andmebüroo tegevuse üle

§ 40

lg 6 regulatsiooni, mis annab RAB-le aluse kehtestada vara käsutamise piirangu kuni vara tegeliku omaniku kindlakstegemiseni, seda ka kriminaalmenetluse lõpetamisel, kui ei ole õnnestunud kindlaks teha vara omanikku ja vara valdaja kinnitab, et vara ei kuulu talle, ning loobub vara valdamisest. RAB on kohustatud rahapesukahtluse kontrollimisel tagama omanikuta vara säilimise (

§ 40lg 6), kui ilmneb, et krediidiasutus või finantseerimisasutus, kelle jaoks on kliendi vara võõras Kar

S § 201 tähenduses, ei ole täitnud

tulenevaid kohustuslike hoolsusmeetmeid ning vara käsutamise varasemate piirangute ajal (

§ 40

lg 1 ja lg 3) ei ole RAB-l olnud võimalik kindlaks teha vara tegelikku omaniku ja selle legaalset päritolu. Krediidiasutuse ja finantseerimisasutuse poolt

§ 15

kohustuslike hoolsusmeetmete mitte täitmine või dokumentide fabritseerimine, millega püütakse näidata, et kohustuslikud hoolsusmeetmed on täidetud, toob endaga kaasa teostatud tehingute tühisuse (TsÜS § 87 ja § 89).

ei sisalda sätet, mis seaks nimetatud seaduse §-s 40 reguleeritud RAB pädevuse kehtestada kontol oleva vara käsutamispiirangut sõltuvusse kriminaalmenetluse alustamisest sellel kontol oleva vara kasutamise asjaolude suhtes. Samuti tuleb eristada riikliku järelevalve menetluse ning süüteomenetluse (kriminaal- ja väärteomenetluse) toimingute sooritamise õiguslikke aluseid.

§ 40ei reguleeri kriminaalmenetlust ja Kr

MS ei reguleeri RAB poolt

-s sätestatud ülesannete täitmist, kuivõrd RAB ülesandeks ei ole kriminaalmenetluse läbiviimine (TRK 14.06.2010 otsus haldusasjas 3-09-133, p 12).

§ 40

lg 6 regulatsiooni eesmärk lähtub ülekaalukast avalikust huvist tagada riigi finantssektori usaldusväärsus, et finantssüsteemis ei oleks võimalik teha tehinguid varaga, mille omaniku ja päritolu ei ole võimalik kindlaks teha.

sätete sisustamisel tuleb meeles pidada, et rahapesu ja terrorikuritegude rahastamisega tegelevad isikud püüavad alati jääda varju: varjata oma isikut või jääda anonüümseks, kasutades tehingute tegemisel fabritseeritud dokumente, variisikut või võõrast identiteeti, varjates rahaliste vahendite päritolu, tehingute tegelikku eesmärki jne. Seega on ebaõige kaebaja põhjendus, et arvelduskonto kasutamist ei saa ilma kriminaalmenetluse alustamiseta kauem piirata. Vastupidi, tõkestamaks Eesti Vabariigi rahandussüsteemi ning majandusruumi kasutamist rahapesuks ja terrorismi rahastamiseks, tuleb igakülgselt tagada, et krediidi- ja finantseerimisasutused täidavad neile seatud hoolsusmeetmeid. Nt

§ 15

lg 1 sõnastus kasutab normiadressaatidele teatud käitumise kohustuse panemisel käskivat kõneviisi. Sõnad tuleb tehingus osaleva viitavad otseselt sellele, et tegemist on imperatiivse sättega. Normiadressaadil lasub otsene õiguslik kohustus käituda normis sätestatud viisil (TRK 24.04.2009. a otsus haldusasjas nr 3-08-1220, p 13).

§ 15

lg 1 täpsustab hoolsusmeetme kohaldamise viisi krediidiasutuse ja finantseerimisasutuse poolt, nähes ette, et krediidiasutuses või finantseerimisasutuses konto avamisel või muu teenuse esmakordsel kasutamisel isiku poolt, kellega krediidiasutusel või finantseerimisasutusel ei ole ärisuhet, tuleb tehingus osaleva või teenust kasutava isiku isikusamasus tuvastada, viibides isiku või tema esindajaga samas kohas. Nimetatud kohustusest

kaebajal kõrvale kalduda ei võimalda. Siinkohal tuleb rõhutada, et

§ 15

lg 1 on kindla sisuga norm, mis erinevate otsustuste vahel valimist ei võimalda (TRK 24.04.2009. a otsus haldusasjas nr 3-08-1220, p 13). Samuti on kindla sisuga normideks

§ 15lõigetes 2, 3 ja 7 sätestatud kohustused. 9 Bonell Finance OÜ klientide vara on finantseerimisasutuse jaoks võõras Kar

S § 201 tähenduses. Riigikohtu kriminaalkolleegium 14.01.

1. a otsuses (p 7) kriminaalasjas nr 3-1-1-130-04 on asunud seisukohale, et VÕS järgi on käsundi täitmise käigus saadu näol tegemist käsundisaajale võõra varaga KarS § 201 tähenduses. Selline järeldus tuleneb VÕS § 626 lg-st 3 ja Pankrotiseaduse § 108 lg-st
2. Makseteenust osutades oli OÜ Bonell Finance kohustatud järgima MAERS § 78 ja § 79 tulenevaid vara hoidmise nõudeid. Sisuliselt kohustab MAERS finantseerimisasutust järgima klientide ja äriühingu varade lahususe põhimõtet. Klientide vara ei kuulu finantseerimisasutusele ja selle arvel ei saa rahuldada finantseerimisasutuse enda kohustusi ja võlausaldajate nõudeid. Eeltoodut kinnitab ka OÜ Bonell Finance poolt äriregistrisse esitatud
3. a majandusaasta aruanne, milles ei leia kajastamist RAB poolt ettekirjutusega piiratud tuvastamata kliendi vara summa 647 158.00 eurot /tl 99-103/. OÜ Bonell Finance väidab, et Ettekirjutusega rikutakse tema õigust käsutada oma pangakontol olevaid rahalisi vahendeid ning on tõkestatud konkreetse summa käsutamine tema kontol, mistõttu ei saa tema kontol blokeeritud summat käsutada vastavalt oma klientide instruktsioonidele ehk täita makseteenuse osutamise lepingutest tulenevaid kohustusi. Samas ei ole OÜ Bonell Finance esitanud halduskohtule ühtegi tõendit oma väidete tõendamiseks ja tõendit, et Ettekirjutusega piiratud summa osas oleks temal õigus seda vabalt käsutada. Samuti ei ole finantseerimisasutus esitanud halduskohtule ka ühtegi tõendit, et vara tegelik omanik ja legaalne päritolu oleks RAB poolt vara käsutamise varasemate piirangute (

§ 40

lg 1 ja lg 3) ajal leidnud tõendamist (

§ 40lg 4).

KOHTU PÕHJENDUSED

1. OÜ Bonell Finance esitas halduskohtule Ettekirjutuse peale tühistamiskaebuse ajal, mil kehtis veel HKMS, mis kaotas kehtivuse 01.01.2012 (edaspidi vana HKMS). Kohtumenetluse ajal, 12.10.2011 tegi RAB Nordea Bank Finland plc Eesti filiaalile ettekirjutuse vara kasutamise piiramise lõpetamiseks, tunnistades kehtetuks käesolevas asjas vaidlustatud Ettekirjutuse. HMS § 60 lg 1 järgi õiguslikke tagajärgi loob ja täitmiseks on kohustuslik ainult kehtiv haldusakt. Tulenevalt sama seaduse § 61 lg-st 2 haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Nii Ettekirjutuse tegemise kui ka selle kehtetuks tunnistamise ajal kehtinud vana HKMS § 7 lg 1 kohaselt võis kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leidis, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks võis esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Vana HKMS § 24 lg 1 p 4 nägi ette, et halduskohus lõpetab menetluse muu hulgas siis, kui kaevatav haldusakt on kehtetuks tunnistatud, välja arvatud, kui kaebuse esitajal on asja läbivaatamiseks põhjendatud huvi. Põhimõtteliselt sama on sätestatud 01.01.2012 jõustunud HKMS §-s 152 (lg 1 p 4 ja lg 2).
2. Kaebuse esitaja ei nõustunud pärast Ettekirjutuse kehtetuks tunnistamist menetluse lõpetamisega, kuna on seisukohal, et tal on põhjendatud huvi nimetatud haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemiseks. Seetõttu on ta esitanud vastava alternatiivse taotluse. Kohus leiab, et tühistamiskaebuse lahendamine (rahuldamine) ei ole enam võimalik, kuna Ettekirjutus on juba kehtetu, ja seetõttu käsitab kohus OÜ Bonell Finance nn alternatiivtaotlust muudetud põhitaotlusena (vana HKMS § 19 lg 8). Kaebuse esitaja on seisukohal, et tal on samuti põhjendatud huvi Vaideotsuse tühisuse kindlakstegemiseks. 10 RAB vaidleb kaebusele tervikuna vastu ja eelkõige leiab, et OÜ-l Bonell Finance puudub põhjendatud huvi vaidlustatud haldusaktide õigusvastasuse, sh Vaideotsuse tühisuse, kindlakstegemiseks ehk üldse õigus kohtusse pöördumiseks. Kuna OÜ-l Bonell Finance kaebeõiguse olemasolu või puudumine ei olnud nii ilmselge, et kohus oleks saanud selle küsimuse lahendada ilma põhjalikumat menetlust läbi viimata määrusega, siis eeltoodust tulenevalt tuleb kohtul esimese asjana (vaieldava küsimusena) kontrollida, kas kaebuse esitajal on tema nimetatud põhjendatud huvi tuvastamisnõuete esitamiseks. Kui kohus teeb kindlaks, et kaebajal puudub selleks põhjendatud huvi, siis nimetatuga kaebuse lahendamine piirdubki ja kohus ei pea hakkama analüüsima kaebuse muid üksikuid väiteid. Kui kohus aga leiab, et kaebajal on põhjendatud huvi tuvastamisnõuete esitamiseks, siis järgneb tavalises korras vaidlustatud haldusaktide õiguspärasuse kontroll. Uue HKMS rakendussätte, § 283 lg 1 kohaselt kaebuse lubatavus, sealhulgas kaebeõigus, ning kaebetähtajast ja sisu- ja vorminõuetest kinnipidamine tehakse kindlaks kaebuse esitamise ajal kehtinud seadusest lähtudes.
3. Tulenevalt vana HKMS § 7 lg-st 1 vana HKMS § 10 lg 3 kohustas kaebajat tuvastamiskaebuse esitamisel väljendama oma põhjendatud huvi vastava asjaolu tuvastamiseks. Seega kohtul lasub kohustus kontrollida kaebajal sellise huvi olemasolu ehk kohtusse pöördumise õiguse olemasolu. Riigikohtu halduskolleegium (edaspidi RKHK) on 29.01.2009 kohtuotsuse p-s 10 haldusasjas nr 3-3-1-78-08 märkinud: „Tuvastamiskaebusega halduskohtusse pöördumiseks peab kaebuse esitajal olema põhjendatud huvi, mis eeldab isiklikku puutumust vaidlusaluse haldusakti, toimingu või halduslepinguga. Haldusakti, toimingu või halduslepingu õigusvastasuse tuvastamine peab olema talle kasulik ehk aitama koheselt või edaspidi kaasa õiguste teostamisele või kaitsmisele. Tuvastamiskaebuse esitamisel peab kaebaja näitama, kuidas akti õigusvastasuse kindlakstegemine parandab tema olukorda.“ 02.04.2009 määruses haldusasjas nr 3-3-1-101-08 on RKHK rõhutanud, et tulenevalt HKMS § 10 lg-st 3 peab isik kohtusse pöördudes ise ära näitama oma põhjendatud huvi ning kohus ei saa ega tohigi hakata kaebaja eest põhjendatud huvi välja mõtlema. Kohus vaid kontrollib, kas kaebuse esitaja on põhjendatud huvi ära näidanud. 12.11.2009 määruses haldusasjas nr 3-3-1-70-09 on RKHK täiendavalt selgitanud: „Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et põhjendatud huvi olemasoluks peab kaebuse esitaja omama isiklikku puutumust vaidlusaluse haldusakti, toimingu või halduslepinguga ning õigusvastasuse tuvastamine peab isiku jaoks olema kasulik ehk aitama edaspidi tuvastamiskaebuse esitajat õiguste teostamisel või kaitsmisel. Piisavaks huviks kaebusega halduskohtusse pöördumiseks tuvastamisnõude puhul ei ole üksnes vaidlustatud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine, samuti ei saa tuvastamiskaebuse läbivaatamise eelduseks olla pelgalt väide, et haldusakt või toiming rikub kaebuse esitaja õigusi.“. Vastavalt RKHK 09.06.2010 kohtuotsuses haldusasjas nr 3-3-1-32-10 märgitule kohtupraktikas aktsepteeritakse tuvastamiskaebuse esitamiseks põhjendatud huvina kavatsust esitada tulevikus kahju hüvitamise kaebus. Põhjendatud huvi kindlakstegemise raames ei tohi kohus anda hinnangut võimaliku kahju hüvitamise nõude põhjendatuse kohta. Kohus võib hüvitamiskaebuse esitamise kavatsuse põhjendatud huvina kõrvale jätta üksnes juhul, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. 20.01.2011 kohtuotsuses haldusasjas nr 3-3-1-74-10 on aga RKHK rõhutanud: „Põhjendatud huvi olemasolu on tuvastamiskaebuse menetlemise ja ka rahuldamise üks eeldustest. Seetõttu on kohtutel kohustus põhjendatud huvi olemasolu kontrollida isegi juhul, kui põhjendatud huvi olemasolu pole menetlusosaline kahtluse alla seadnud.“ 11
4. Pidades silmas eeltoodud seadussätteid ja seisukohti kohus alustab OÜ Bonell Finance kaebeõiguse kontrollimist Ettekirjutusest ja võtab hiljem seisukoha samas küsimuses ka Vaideotsuse suhtes. Kuni vaidlustatud Ettekirjutus kehtis, oli OÜ Bonell Finance seisukohal, et sellega rikutakse kaebaja õigust käsutada oma pangakontol olevaid rahalisi vahendeid: „Ettekirjutusega on tõkestatud konkreetse summa käsutamine kaebuse esitaja kontol, mistõttu ei saa kaebuse esitaja kontol blokeeritud summat käsutada vastavalt oma klientide instruktsioonidele ehk täita makseteenuse osutamise lepingutest tulenevaid kohustusi. /…/ On vaieldamatu, et käsutamise piirang on kehtestatud OÜ Bonell Finance kontol asuva raha suhtes ning see rikub järelikult ka kaebuse esitaja õigusi kontol asuva raha käsutamiseks.“ Pärast Ettekirjutuse kehtetuks tunnistamist on kaebuse esitaja taotlenud nimetatud haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemist, märkides, et „kaebuse esitaja õigustatud huvi sellise kohtulahendi vastu seisneb selles, et kaebuse esemeks oleva haldusaktiga piirati selle kehtivusaja jooksul kaebuse esitaja õigusi ja tekitati talle kahju ning kaebuse esitajal on õigus haldusakti õigusvastasusele tuginedes taotleda riigilt vastava kahju hüvitamist.“ Täiendavalt selgitab OÜ Bonell Finance, et õigusvastase Ettekirjutuse alusel oli blokeeritud kaebuse esitaja pangakontol asuvate rahaliste vahendite käsutamine ning selle tagajärjel tekkis kaebuse esitajal kahju, mille hüvitamist kavatseb ta avaliku võimu kandjalt nõuda RVastS alusel. Haldusakti õigusvastasus on kahju hüvitamise nõude eeltingimus ning seega on halduskohtu vastav konstateering vajalik kaebuse esitaja õiguste ja huvide kaitseks. Seega on kaebaja ise formaalselt toonud välja tuvastamiskaebuse esitamiseks oma põhjendatud huvi ja nimetatu on ka senises kohtupraktikas põhimõtteliselt sellisena aktsepteeritav. Tulenevalt eelosundatud kõrgeima kohtu juhistest kohus võib kahju hüvitamise kaebuse esitamise kavatsuse põhjendatud huvina kõrvale jätta üksnes juhul, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Halduskohus on seisukohal, et just niisuguse juhuga on tegemist ka käesoleval juhul. Kohus nõustub sisuliselt RAB argumentatsiooniga OÜ-l Bonell Finance tema enda poolt nimetatud põhjendatud huvi puudumise kohta ning peab vajalikuks rõhutada eelkõige järgmist.
5. Vaidlust ei ole selles, et OÜ Bonell Finance tegutses finantseerimisasutusena

§ 6

lg 2 p 1 (valuutavahetusteenuse pakkuja) ja p 2 (makseteenuse pakkuja MAERS tähenduses) mõttes. MAERS § 3 lg 5 kohaselt maksja, saaja ja maksekonto suhtes kohaldatakse VÕS §-s 709 sätestatut. VÕS § 709 lg 1 järgi makseteenuse leping on leping, millega seaduse kohaselt makseteenuse pakkumise õigust omav käsundisaaja (edaspidi makseteenuse pakkuja) kohustub tegema käsundiandja (edaspidi maksja) korraldusel makseasutuste ja e-raha asutuste seaduses nimetatud maksetehinguid, makseteenuse pakkuja klient aga maksma selle eest tasu. Kaebaja ja klientide vahel sõlmitud kliendilepingute näol on tegemist käsunduslepinguga VÕS § 619 mõttes. Tulenevalt nimetatud sättest käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Tulenevalt MAERS §-dest 78 ja 79 on selge, et klientide raha ja finantseerimisasutuse (makseasutuse) raha ei ole üks ja sama. Nii kohustab MAERS § 78 lg 1 makseasutust määrama sise-eeskirjadega oma klientide vara kaitsmise ja hoidmise põhimõtted. Veelgi selgemalt ilmneb nimetatu aga MAERS § 78 lg-st 2, mille kohaselt makseteenuste osutamisega seoses makseasutusele usaldatud kliendi vara, samuti selle arvel omandatud vara, kuulub makseteenusega seotud kliendile ning seda ei arvata makseasutuse pankrotivara hulka ja selle arvel ei rahuldata makseasutuse teiste võlausaldajate nõudeid. Käesoleval juhul ei ole vaieldav, et RAB kehtestas Ettekirjutusega summapõhise piirangu (summas 647 158.00 eurot) OÜ Bonell Finance arvelduskontole nr 17002221906 kuni vara tegeliku omaniku kindlakstegemiseni. Järelikult ei seatud piirangut kaebaja varale (vastupidist 12 ei ole kaebaja millegagi tõendanud) ja kuna piirangualuse vara tegelik omanik oli Ettekirjutuse tegemise ajal selgusetu, siis ei saanud kehtestatud piirang kuidagi „rikkuda ka kaebuse esitaja õigusi kontol asuva raha käsutamiseks“ ega põhjustada talle kahju, mille hüvitamise edaspidiseks taotlemiseks kaebaja väidetavalt vajab Ettekirjutuse õigusvastasuse kindlakstegemist. Kohus rõhutab, et kaebaja ei ole ei vaides ega kohtukaebuses märkinud, et Ettekirjutus on vale seetõttu, et seal vääralt väidetakse nagu oleks vara tegelik omanik olnud Ettekirjutuse tegemise ajal teadmata. Järelikult ei ole see asjaolu vaieldav. OÜ Bonell Finance on nii vaides kui ka kohtukaebuses pidanud Ettekirjutust õigusvastaseks üksnes seetõttu, et väidetavalt ei olnud asjas alustatud kriminaalmenetlust ja seega ei tohtinud konto kasutamise piirangut 60 päevaks kehtestada, kuna vastav eeltingimus oli kaebaja arvates täitmata. Kui piirangu alla sattunud summa oleks kuulunud kaebajale, siis jääb arusaamatuks, miks OÜ Bonell Finance ei kajastanud Ettekirjutusega piiratud vara summas 647 158.00 eurot oma

1. a majandusaasta aruandes /tl 99-103/. Et piirangu alla sattunud summa näol ei olnud siiski tegemist OÜ Bonell Finance varaga, vaid kolmanda isiku varaga, on tuvastatud ka TRK 06.06.2011 määrusega /tl 68-70/. Nimetatud määrusest nähtuvalt on seni toimunud menetlusega tuvastatud muu hulgas seda, et USA äriühing Discount Provider Of USA INC korraldusel kandis VF äriühing OOO Algoritm kõnealusele arvelduskontole nr 17002221906 lepingujärgse summa 647 158.00 eurot. Edaspidi palus nimetatud USA äriühing korduvalt kanda need rahalised vahendid kas tema arvele või tagasi OOO Algoritm arvele. Kohtu arvates kaebaja väite talle võimaliku kahju tekkimisest seoses „vara käsutamisõiguse rikkumisega“ muudab veelgi absurdsemaks tõik, et OÜ Bonell Finance ise keeldus OOO Algoritm käsundit täitmast ning palus Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali „konto haldamisel mitte reageerida firma ALGORITM raha tagastamise palvetele“. Ometi nägi ta oma õiguste rikkumist sellest, et „kaebuse esitaja ei saa kontol blokeeritud summat käsutada vastavalt oma klientide instruktsioonidele“. Sealjuures OÜ Bonell Finance sai kontot, millele oli RAB Ettekirjutusega seatud summapõhine piirang võõrale rahale summas 647 158.00 eurot, ülejäänud osas jätkuvalt kasutada oma äri- ja majandustegevuseks (Ettekirjutuse kohaselt üle nimetatud summa kontol asuvat raha võisid isikud kasutada üldises korras). Järelikult võiks kahjunõue viidatud piirangu seadmisest tulenevalt tulla kõne alla raha tegelikel omanikel, kuid OÜ Bonell Finance kahjunõue oleks ilmselgelt alusetu ja perspektiivitu. Kohus peab vajalikuks rõhutada, et vastavalt RVastS, mille alusel kaebaja kavatseb kahjunõuet esitada, § 7 lg-le 1 isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalikõiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Nimetatud sättest ja kahju hüvitamise üldistest põhimõtetest tulenevalt peavad kahjuhüvitise nõudmiseks olema täidetud järgmised põhilised tingimused: isikul kahju tekkimine, avaliku võimu kandja õigusvastane ja kannatanu õigusi rikkuv tegevus ning põhjuslik seos õiguste rikkumise ning kahju tekkimise vahel ning kui kasvõi üks nendest elementidest puudub, kahju hüvitamist ei järgne. Seega, kuigi kaebaja on õigesti märkinud, et haldusakti õigusvastasus on kahju hüvitamise nõude eeltingimus, ei ole ainuüksi see siiski piisav kahjunõude esitamiseks, kui kahjunõude muude kohustuslike elementide olemasolu on ebausutav/ebareaalne. Ülalmärgitu tõttu kaebajal puudub põhjendatud huvi Ettekirjutuse väidetava õigusvastasuse kindlakstegemiseks ja halduskohus ei pea hakkama andma hinnangut kaebuse sisulistele väidetele. Kaebus jääb selles osas rahuldamata.
2. OÜ Bonell Finance leiab, et kahjunõude esitamisest tulenevalt on kaebuse esitajal samuti põhjendatud huvi Vaideotsuse tühisuse kindlakstegemiseks. OÜ Bonell Finance põhjendab oma taotlust järgmiselt: kuivõrd RAB loeb Vaideotsusega Ettekirjutuse peale esitatud vaide lahendatuks, on kaebuse esitajal põhjendatud huvi 13 Vaideotsuse tühisuse kindlakstegemiseks (HMS § 63 lg 4). RAB viivitas HMS § 81 sätestatud korras vaide edastamisega enam kui 40 päeva ning vaidemenetluse tagajärjel kujunes olukord, kus kaebuse esitaja jäi kogu vaidemenetluse kestel ilma õigusest asja erapooletule ja õiglasele lahendamisele ning lõpuks tegi ilmselgelt vastavat pädevust mitteomav isik otsuse vaide rahuldamata jätmise kohta, mis on seaduse mõttes tühine. Seeläbi on lubamatult ja õigusvastaselt viibinud asja lahendamine ning kaebuse esitaja on õigustatud taotlema sellise viivituse läbi talle tekkinud kahju hüvitamist. Kohus leiab, et absurdne on kaebaja väide, nagu tekkiks tal Vaideotsuse tühisuse tuvastamise tagajärjel õigus nõuda riigilt (RAB-lt) kahju hüvitamist (rohkem kui siis, kui Vaideotsus oleks õiguspärane ja antud selleks pädeva isiku poolt). Nähtuvalt ülaltoodud põhjendusest on kaebajal väidetavalt tekkinud kahju seetõttu, et RAB väidetavalt viivitas vaide edastamise ja lahendamisega ning kaebaja oli kogu selle aja jäetud ilma õigusest asja erapooletule ja õiglasele lahendamisele. Kaebaja jätab aga tähelepanuta, et viivitus vaide lahendamisel ei ole Vaideotsuse tühisuse aluseks (vt HMS § 63 lg 2). Seega, isegi kui kaebaja vaie oleks lahendatud selleks pädeva isiku poolt ja Vaideotsus ei oleks tühine, saab kaebaja väidetest järeldada, et tal tekkis ikkagi kahju - just viivituse tõttu. Järelikult ei saaks Vaideotsuse tühisuse tuvastamine juba eelmärgitu tõttu aidata kaebajal oma õigusi kaitsta. Pelgalt soov veenduda haldusakti õigusvastasuses või tühisuses ei ole aga käsitatav põhjendatud huvina tuvastamisnõude esitamisel. Et HMS § 63 lg-st 4 ja vana HKMS § 7 lg-st 1 tulenevalt halduskohtult haldusakti tühisuse (õigusvastasuse eriliik) kindlakstegemist võib nõuda üksnes isik, kellele on selleks põhjendatud huvi, ning kohus ei näe, kuidas Vaideotsuse väidetav tühisus (pädevusnõude rikkumise tagajärjel) oleks võinud põhjustada kaebajale kahju, siis peab kohus OÜ Bonell Finance tulevast kahjunõuet ka selles osas ilmselgelt perspektiivituks. Neil asjaoludel, kuna kohus on tuvastanud, et kaebajal puudub põhjendatud huvi nii Ettekirjutuse väidetava õigusvastasuse kui ka Vaideotsuse väidetava tühisuse kindlakstegemiseks, on kohus seisukohal, et OÜ-l Bonell Finance ei ole kaebeõigust ja tema kaebus tuleb tervikuna jätta rahuldamata, ilma kaebust sisuliselt lahendamata.
3. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Et käesoleval juhul jääb OÜ Bonell Finance kaebus rahuldamata ning RAB ei ole seaduses ettenähtud korras kohtukulunõuet esitanud, kohus vastavalt HKMS § 109 lg-le 2 ja § 158 lg-le 5 leiab, et menetlusosaliste võimalikud menetluskulud peavad jääma nende enda kanda. Hurma Kiviloo kohtunik 14