← Eesti

2-10-6626/31

Obsah (4)§ 65§ 56§ 75§ 64

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv, Iko Nõmm, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 26.jaanuar 2012, Tallinn Tsiviilasja number 2-10-6626 Tsiviilasi

) § 64¹ mõtte kohaselt ei lähe kinnisasja omand üle teisele isikule teisiti kui kinnistusraamatusse kande tegemisega. Kinnisturaamatu kande kohaselt on kostja 30.10.2006 asjaõiguslepingu alusel kinnistu kaasomanik.

§ 65

lg 1 kohaselt võib isik nõuda ebaõige kande muutmist või kustutamist.

§ 56lg 1 järgi eeldatakse kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust.

Kuigi kostja väidab, et tema puhul ei ole tegemist kinnistu kaasomanikuga, ei ole kinnistusraamatus kannet kostja kui kaasomaniku kohta muudetud või kustutatud. Sellele, et kostja on pidanud end ka ise kinnistu kaasomanikuks, viitab asjaolud, et kostja andis A. Nle 10.04.2009 volikirja esindada tema huve ja hääletada korteriühistu üldkoosolekul

  1. a jooksul. Kostja osales isiklikult hageja 27.11.2006 üldkoosolekul ja 13.04.2008 üldkoosolekul oma esindaja A. N kaudu.
  2. Hagi on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-dest 146 ja 147 tulenevalt
  3. a osas aegunud. Hageja arvestuse kohaselt on kostja võlgnevus majandamiskulude osas kokku 75 132,43 krooni, mis tekkis ajavahemikul veebruar 2006 kuni november 2010 esitatud arvete alusel. Hageja esitas
  4. a osas kostjale 11 arvet kogusummas 20 603,29 krooni, millele lisandub viivis 683,37 krooni. Kostja tasus arvetest 8055,41 krooni ja seega on võlgnevus
  5. a osas 13 231,25 krooni. TsÜS § 147 lg 3 kohaselt algas hageja poolt
  6. a esitatud arvete aegumine 01.01.2007 kell 00 ja lõppes 01.01.2010 kell
  7. Hageja
  8. a arvete aegumistähtaeg algas 01.01.2008 kell
  9. Hagi esitati 10.02.2010 ja seega
  10. a võlgnevuse osas peale kolmeaastase aegumistähtaja möödumist.
  11. a jaanuari ja veebruari arvete aegumine lõppes 4 01.01.2011 kell 00 ja nendest arvetest tulenevad nõuded ei olnud hagi esitamise ajaks aegunud.
  12. Hageja poolt esitatud arvestusest nähtub, et kostja tasus perioodil 2006 kuni 2010 kokku 68 907,68 krooni. Hageja arvestas kostja poolt tasutud summad võlaõigusseaduse (VÕS) § 88 alusel tagasiulatuvalt eelkõige kostja
  13. ja
  14. a võlgnevuste katteks ja leidis, et selle perioodi osas tal kostja vastu enam nõuet ei ole. Ilma kostja nõusolekuta ei olnud hagejal õigus määrata, millise konkreetse kohustuse kostja arvete mitteregulaarselt tasumisel täitis. Hageja ei esitanud asjas väiteid ega tõendeid selle kohta, et ta oleks kostjale kohustuste täitmise määramisest mõistliku aja jooksul teatanud ja seega ei ole VÕS § 88 lg-s 4 sätestatud eeldused täidetud. Eelnevast tulenevalt on hageja nõuded
  15. a tasumata arvetest ja arvestatud viivistest tuleneva võlgnevuse osas (13 231,25 krooni) aegunud.
  16. Kostja leidis ekslikult, et hageja ei tõendanud elamu haldamiseks tehtud kulutusi, kuna hageja ei teostanud elamu hooldust ja remonti nõuetekohaselt. Kostja vastav kohustus tuleneb õigusaktidest ja ei sõltu hageja poolt elamu hoolduseks ja remondiks tehtud tegelikest kulutustest. Kuivõrd kostjale kuuluvale kaasomandiosa suurusele vastab korteri nr 3 kasutusõigus, siis tuleb kostjal

§ 75

lg 1 kohaselt kanda korteri kasutamisega ja majandamisega kaasnevaid makse ja koormatisi. Majandamiskulude olemust täpsustab korteriühistuseaduse (KÜS) § 15¹ lg

  1. Korteriomaniku kui ühistu liikme kohustused tasuda elamu majandamise jooksvate kulutuste katteks sihtotstarbelisi makseid on sätestatud põhikirja p-s 3.2.
  2. Hageja poolt kostjale esitatud arvetes kajastatud haldus- ja hooldustasu, remondifond, prügivedu ja üldelekter vastavad seaduses ning hageja põhikirjas ettenähtud sihtotstarbelistele maksetele. Tariifid kinnitati korteriühistu üldkoosoleku otsustega, millede vastuvõtmisel osales ka kostja.
  3. Viivisemäär 0,07 % maksmata jäänud summast iga viivitatud kalendripäeva eest on kooskõlas KÜS § 7 lg-ga
  4. Asjaolu, et hageja arvestas viivist vähem kui põhikirja p 3.2.8 seda võimaldab (kuni 0,5 %), ei tee viivisearvestust ebaseaduslikuks, kuivõrd hageja rakendas seaduses ettenähtud viivisemäära ja seadus on põhikirja suhtes ülimuslik. Viivis ei kuulu vähendamisele, kuna see ei ole võrreldes kostja põhivõlgnevusega ebamõistlikult suur.
  5. Hageja arvestuse kohaselt on kostja võlgnevuse jääk 31.01.2011 seisuga kokku 4801,83 eurot. Võttes arvesse kuni 01.01.2007 kujunenud kostja võlgnevuse aegumist summas 13 231,25 krooni, on kostja põhivõlgnevus hageja eest 2882,96 eurot ja viivisevõlg 1073,24 eurot. Hageja apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
  6. Hageja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus jättis hagi osaliselt rahuldamata ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses ja jätta kõik menetluskulud kostja kanda.
  7. Kohus kohaldas valesti TsÜS § 146 ja §
  8. Pooltevahelised suhted põhinevad seadusel. TsÜS § 149 kohaselt on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg 10 aastat. Hageja nõue ei ole seega aegunud.
  9. Hageja esitas kostja vastu hagi ajavahemikul 2008.a – 31.01.2011 tekkinud põhivõlgnevuse tasumiseks. VÕS § 88 lg 6 p 1 kohaselt, kui võlgnik ega võlausaldaja ei ole määranud, millise kohustuse täitmiseks raha, esemed või teenus arvestatakse, loetakse esimeses järjekorras täidetuks esimesena sissenõutavaks 5 muutunud kohustus. Hageja esitas kostjale
  10. a arved summas 20 603,29 krooni (ilma viiviseta). VÕS § 88 lg 6 p 1 alusel arvestas hageja kostja poolt tasutud summad tagasiulatuvalt eelkõige kostja
  11. ja
  12. a võlgnevuste katteks. Ajavahemikus 21.03.2006 – 02.11.2007 tasus kostja hagejale 26 817,44 krooni ning sellega kustutas ta võlgnevuse
  13. a eest. Kohus kohaldas otsuse tegemisel ekslikult VÕS § 88 lg 4, kuid oleks pidanud kohaldama VÕS § 88 lg 6 p-s 1 sätestatut. Pooled ei esitanud kohtule väiteid ega tõendeid selle kohta, et hageja või kostja oleks määranud, millise kohustuse täitmiseks raha arvestatakse. Kohus ei saa vastavalt TsMS § 436 lg-le 4 tugineda asjaolule, mida menetluses ei esitatud ega arutatud. Kostja apellatsioonkaebus
  14. Kostja palub Harju Maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus hagi rahuldas ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda või uue otsuse tegemise võimatuse korral saata asi tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks.
  15. Kohus tuvastas valesti, et kostja on kinnistu kaasomanik. Kinnistusraamatu kandele tuginedes saanuks kohus TsMS § 232 lg 1 alusel tuvastada üksnes selle, et vastava kinnistu kinnistusraamatu teisse jakku on 214/1000 mõttelise osa kaasomanikuna kantud kostja. See, kas vastavast kandest tuleneb, et kostja on kinnistu kaasomanik või mitte, on õiguslik hinnang ning ei ole pelgalt kande alusel tuvastatav.
  16. Ebaõige on maakohtu järeldus, nagu ei tuleneks Harju Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsusest tsiviilasjas nr 2-07-2348, et kostja ei ole kinnistu kaasomanik. Kohus jättis põhjendamatult vastavad kohtuotsused kui tõendid hindamata ja rikkus seega TsMS § 232 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatut. Kohus ei hinnanud jõustunud kohtuotsuseid sisuliselt, vaid tugines üksnes kinnistusraamatu kandele. Kohus ei põhjendanud otsuses tõenditega mittearvestamist.
  17. Harju Maakohus tunnistas eespoolmainitud tsiviilasjas tühiseks nii asjaõiguslepingu, millega V. M andis omandi üle A. ja I. Nle kui ka asjaõiguslepingu, millega viimased andsid omandi üle kostjale. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse vastavas osas muutmata. Kinnisasja kaasomandi osa omanik on V. M ja kinnistusraamatu kanne on ebaõige. Seega tuvastati jõustunud kohtuotsusega, et asjaõigusleping, mis oli suunatud kinnisasja omandi kostjale üleandmisele, on tühine. TsÜS § 84 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tehingu tühisus tõi kaasa selle, et kostjale ei ole kunagi vaidlusaluse kinnistu kaasomandiosa omand üle läinud.
  18. Maakohus eksis otsuses oluliselt

§ 64ɪ kohaldamisel.

Kuivõrd kostja esitas tõendi, millega tõendas asjaõiguslepingu tühisuse, leidis kohus põhjendamatult, tuginedes

§ 64ɪ sätestatule, justkui oleks omand kostjale üle läinud.

Kuna

§ 64

ɪ üks kahest kohustuslikust eeldusest (kehtiva asjaõiguslepingu olemasolu) ei ole täidetud, ei saanud omand kostjale üle minna. 25. Samuti eksis kohus oluliselt

§ 65

lg 1 ja § 56 lg 1 kohaldamisel.

§ 65lg-st 1 tulenev õigus ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust.

Asjaolust, et isik ei kasuta seadusest tulenevat õigust kannet parandada, ei saa tuletada isiku nõustumist vastava kande õigsusega. Kande parandamise nõudmine viiks kinnistusraamatu kooskõlla tegeliku olukorraga. Kanne on ebaõige tulenevalt 6 jõustunud kohtulahendist, mitte aga sellest, kas isik nõuab kande parandamist või mitte.

  1. Kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust üksnes eeldatakse, st et vastav eeldus on ümber lükatav. Nii on kanne ebaõige näiteks siis, kui see tehti ilma kehtiva asjaõiguslepinguta. Andmete õigsuse eelduse lükkas kostja ümber ning tõendas, et kohus jättis tõendi kehtiva asjaõiguslepingu puudumise kohta põhjendamatult tähelepanuta.
  2. Kohus asus ekslikult seisukohale, et kostja peab end ka ise kinnistu kaasomanikuks, kuivõrd ta andis A. Nle volikirja enda huvide esindamiseks ning osales esindaja kaudu korteriühistu üldkoosolekul. Kostja poolt volikirja väljastamine ja ühistu koosolekul osalemine olukorras, kus ta ei ole kunagi kinnistu kaasomanik olnud, ei kujuta endast enamat kui tühiseid tehinguid TsÜS § 84 tähenduses.
  3. Juhul kui kohus oleks õigesti tuvastanud, et kostja ei ole vaidlusaluste kinnistu kaasomanik, ei oleks kohus saanud korteriühistu hagi kostja vastu rahuldada. Kuivõrd hagejal ei ole kostja vastu nõuet, on väärad ka kõik maakohtu edasised järeldused seonduvalt nõude suuruse, aegumise ja viivisega. Kuna kostja ei ole kunagi kinnistu kaasomanik olnud, välistab see mistahes korteriühistu nõuded kostja vastu mistahes aja eest.
  4. Hageja kui korteriühistu tegevus ei vasta seaduses sätestatud nõuetele, kuivõrd puuduvad korteriomandid, mida hageja saaks korteriühistuna hallata. Seega ei ole hagejal hagemisõigust. Maakohus jättis vastava asjaolu tuvastamata. Kohus luges ekslikult tuvastatuks, et hagejal saab olla nõue ühistu liikmeks olevate korteriomanike ehk korteriomandite omanike vastu, kuid jättis samas tuvastamata, kes (ja kas üldse) on need korteriomanikud, kelle vastu võiks ühistul nõue olla.
  5. KÜS § 3 lg 1 sätestab korteriühistu asutamise ning selline kord kohaldub juhul, kui korteriühistu asutatakse ajal, mil korterid ei ole veel kinnistatud. Hageja asutati kooskõlas KÜS §-ga 17 ja eluruumide erastamise seaduse (EES) §-ga 15 olukorras, kus Narva mnt 61 ei olnud kinnistatud. Pärast korteriühistu asutamist kinnistati kinnistu kaasomandisse, mitte aga korteriomanditena, mistõttu ei vasta korteriühistu alates Narva mnt 61 kinnistamisest enam korteriühistutele esitatavate nõuetele. Korteriomandeid, mida korteriühistu kaudu majandada, ei eksisteeri. Narva mnt 61 kinnistusraamatu väljavõttest nähtub, et kinnistu ei ole (ega ole kunagi olnud) korteriomanditeks jagatud. Tegemist on ühe kinnistuga, millel on praegu kolm kaasomanikku. KÜS § 2 lg 1 kohaselt on korteriühistu KOS-s sätestatud korteriomanike loodud mittetulundusühistu. Kuna kinnistu ei ole korteriomanditeks jagatud, siis ei tohiks niisugust korteriühistut olemas olla, sest korteriomandid ja korteriomanikud puuduvad. Kui arvestada KÜS § 5 lg-s 1 sätestatut, siis ei ole korteriühistul ühtegi liiget. Olukorras, kus hageja ei vasta temale seadusest tulenevatele nõuetele, ehk olukorras, kus korteriühistu haldab olematuid korteriomandeid, ei saa niisugusel juriidilisel isikul, kes ei vasta oma sisult korteriühistule, olla mistahes nõudeid kinnistu kaasomanike vastu. Hagejal saaks olla teoreetiliselt nõue korteriomanike vastu, kuid seda, et kostja näol oleks tegemist korteriomanikuga, kes on vastava korteriühistu liige, kohus ei tuvastanud. Vastused apellatsioonkaebustele
  6. Pooled vaidlevad teineteise apellatsioonkaebustele vastu ja paluvad jätta need rahuldamata. 7 Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
  7. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuste ja asja materjaliga, leiab, et kostja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele ja maakohtu otsus tühistamisele TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel. Hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega jätab hagi täies ulatuses rahuldamata.
  8. Maakohus leidis ekslikult, et kinnisasja omaniku kindlakstegemiseks piisab kinnistusraamatu kandest, kuna

§ 56lg 1 järgi eeldatakse kinnistusraamatusse kantud andmete õigust.

Sätestatud õigsuse eeldamine ei välista, et kanded võivad olla ebaõiged, kui see leiab tõendamist.

  1. Kostja tugines hagile vastuväiteid esitades muu hulgas asjaolule, et ta ei ole Tallinnas, Narva mnt 61 asuva kinnisasja kaasomanik, kellelt hageja võiks nõuda majandamiskulude ja kommunaalmaksete tasumist. Selle tõendamiseks esitas ta Harju Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsused tsiviilasjas nr 2-07-
  2. Kohus jättis nimetatud kohtuotsused kui kirjalikud tõendid põhjendamatult hindamata, millega rikkus TsMS § 232 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatut ning mis viis ringkonnakohtu hinnangul ebaõige kohtuotsuse tegemiseni.
  3. Harju Maakohus tunnustas eelnimetatud tsiviilasjas 25.06.2007 otsusega nii 06.02.2006 sõlmitud asjaõiguslepingu, millega V. M andis omandi üle A. ja I. Nle kui ka 30.10.2006 sõlmitud asjaõiguslepingu, millega viimased andsid omandi üle kostjale, tühisust. Ringkonnakohus jättis 27.02.2007 otsusega maakohtu otsuse vastavas osas muutmata ja tuvastas kostja kohustuse anda nõusolek tema kohta tehtud omanikukande kustutamiseks. Kuna asjaõigusleping, mis oli suunatud kinnisasja omandi kostjale üleandmisele, on tühine, ei ole

64ɪ järgi kinnisasja mõttelise osa omand kostjale üle läinud ja kostja kohta tehtud omanikukanne on ebaõige.

  1. Asja lahendamisel ei oma tähtsust kostja poolt A. Nle antud volikiri ega osalemine hageja üldkoosolekutel. Nimetatud asjaolud kostja omandiõigust ei tõenda.
  2. Kuna kostja ei ole kinnistu kaasomanik ning ta ei ole kunagi hageja osutatud ja vahendatud teenuseid kasutanud, puudub hagejal õiguslik alus nõuda kostjalt hagiavalduses märgitud summade tasumist ja hagi tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. Eeltoodu tõttu ei oma asja lahendamisel tähtsust poolte väited võla ja viivise suuruse tõendatuse ning hagi osalise aegumise kohta ja ringkonnakohus neile hinnangut ei anna.
  3. TsMS § 652 lg 4 alusel jätab ringkonnakohus tähelepanuta esmakordselt kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited hageja kui korteriühistu vastavuse kohta seaduses sätestatud nõuetele. Kostja ei põhistanud apellatsioonkaebuses uute asjaolude esitamise lubatavust.
  4. Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse ja teeb uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata, kannab TsMS § 162 lg 1 järgi kõik esimese astme kohtu ja apellatsioonimenetluse kulud kostja, kelle kahjuks otsus tehti.
  5. TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. 8 Ele Liiv Iko Nõmm Ande Tänav 9

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.