Obsah (8)

§ 113§ 109§ 153§ 146§ 108§ 651§ 45§ 110

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Viivi Villemson Otsuse tegemise aeg ja koht 24.aprill 2012.a Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-11-53278 Tsiviilasi ESOÜ (

§ 113lg 1 p 2).

Võlgnik oli omandanud 17.07.2007 maatüki, mille ostu finantseeris laenulepinguga nr XXX (edaspidi laenuleping) kostja. Seisuga 17.04.2009 oli võlgnikul laenulepingu järgi tagastamata laenu põhiosa 174 032 eurot, mille tagastamise tähtaeg oli 16.07.

1. Seega täitis võlgnik 17.04.2009 laenulepingust tuleneva rahalise kohustuse summas 174 032 eurot enne laenu tagastamise tähtaega ehk enne nõude sissenõutavaks muutumist. Samal ajal olid võlgnikul sissenõutavaks muutunud täitmata kohustused teiste võlausaldajate, sh soojustusmaterjalide tarnija OÜ R ees summas 210 534,89 eurot, mis on tuvastatud Harju Maakohtu 09.11.2010 otsusega tsiviilasjas nr 2-10-
2. Võlgniku kohustuse ennetähtaegne täitmine kostjale summas 174 032 eurot kahjustas võlgniku võlausaldajate huve (

§ 109lg 1, § 113 lg 1 p 2 teine alternatiiv).

Kohustuse täitmine toimus võlgniku maksejõuetuse tingimustes, millest kostja teadis. 2 Kostja väitel olid võlgnikul 2009 märtsis võlgnevused panga ja teiste pangagruppi kuuluvate ettevõtete ees. Seega kostja teadis kohustuse täitmise ajal võlgniku ähvardavast maksejõuetusest. Olukorras, kus võlgnik võõrandas 17.04.2009 kinnisasja kostja ees oleva rahalise kohustuse täitmiseks ja tasus ostuhinna 100% ulatuses kostja nõude katteks, oli võlgniku maksejõuetus kostjale kui mõistlikule, tavapärase tähelepanelikkuse ja hoolsusega võlausaldajale äratuntav. Võlgnik täitis laenulepingust tuleneva rahalise kohustuse kostjale ajal, kui oli maksejõuetu ning kostja teadis ja pidi teadma seda (

§ 113lg 1 p 2 alternatiiv 4).

Maksejõuetuse ajal võlgniku poolt kohustuse kostjale täitmine summas 174 032 eurot kahjustab võlausaldajate huve (

§ 113lg 1 p 2 alternatiiv 4, § 109 lg 1).

Hageja tugineb tagasivõitmise nõudes alternatiivselt nii võlgniku poolt rahalise kohustuse 174 032 eurot ennetähtaegsele täitmisele kui maksejõuetuse ajal täitmisele. Võlgniku ennetähtaegselt ja maksejõuetuse tingimustes kostjale makstud 174 032 eurot kuulub pankrotivarasse tagastamisele (

§ 109lg 1 ja § 113 lg 2 alternatiivid 2 ja 4).

Olukorras, kus võlgnik ei suuda sissenõutavaks muutunud nõudeid rahuldada, tasub korraliku ettevõtja hoolsusega ja majanduslikult otstarbekalt tegutsev võlgnik esmajoones majandustegevuse jätkamise seisukohast olulised võlad (TsÜS § 35, § 31 lg 5, ÄS § 187 lg 1, § 180 lg 5¹). Maatükk oli hoonestamata ja selliselt ei võimaldanud kasutuseeliseid ega andnud võlgnikule muud kasu. Võlgniku igapäevaseks majandustegevuseks oli soojustusmaterjalide müük, mitte maa ost-müük. Maatüki ostuks võetud laenukohustuse kostjale täitmine ei olnud võlgniku majandustegevuse jätkamiseks vajalik. Rahalise kohustuse täitmine on käsitatav ühe võlausaldaja teisele eelistamisena, kui see on vastuolus

§-s 153 sätestatud jaotuspõhimõtetega. Võlgniku laenulepingust tulenev kohustus kostja ees oli tagatud hüpoteegiga maatükile XXX. Seega tuleb tuvastada, mis ulatuses kuulub võlgniku poolt täidetud kostja nõue pankrotimenetluses täitmisele eesõigusnõudena.

§ 153

kohaselt, pärast § 146 lg 1 nimetatud väljamaksete tegemist rahuldatakse võlausaldaja pandiga tagatud nõue esimeses järgus pandieseme müügist saadud raha ulatuses, millest on maha arvatud pankrotimenetlusega seotud väljamaksed võrdeliselt pandieseme müügist saadud rahasumma suhtele pankrotivara müügist laekunud raha kogusummasse, ent mitte enam kui 15/100 ulatuses pandieseme müügist saadud rahasummast (

§ 153lg 1 p 1 ja lg 2).

Kostja nõue on pandieseme müügist saadud rahasumma arvel täidetud suuremas ulatuses ja varem, kui kostja oli

§ 153

lg 1 p 1 ja lg 2 järgi õigustatud saama.

§ 153

lg 2 sätestatud määra 15/100 ületavas ulatuses kostja kohustuse täitmisega on võlgnik kahjustanud teiste võlausaldajate huve. Kohtupraktika järgi

§ 153

lg 1 ja § 146 lg 1 eesmärk ei ole mitte üksnes pankrotimenetlusega seonduvate väljamaksete tegemine enne võlausaldajate nõuete rahuldamist, vaid ka kõigi võlausaldajate, sh pandiga tagatud nõudega võlausaldajate osalemine nimetatud väljamakseteks tehtavate kulutuste katmises oma jaotise arvel. Sellest tulenevalt tuleb pandieseme müügist saadud summast arvata maha pankrotimenetlusega seonduvad kulud ning selles osas jääb pandipidaja nõue rahuldamata, kui pandieseme müügist saadud raha ei kata nii pandipidaja nõuet kui ka pandieseme müügist saadud rahast tehtavaid pankrotimenetlusega seotud väljamakseid. 3 Seega,

§ 153

lg 1 p 1 ja lg 2 järgi pole alust eelistada kostjat teistele võlausaldajatele, vabastades kostja võlgniku võlausaldajana

§ 146lg 1 sätestatud pankrotimenetlusega seotud väljamaksete kandmisest.

Pankrotimenetlusega seotud väljamakseid peab kostja võlgniku võlausaldajana kandma

§ 153

lg 1 p 1 ja lg 2 sätestatud ulatuses (15/100) olenemata sellest, kas ta nõue on pandiga tagatud või mitte. Võlausaldajate, sealhulgas kostja kui pandiga tagatud võlausaldaja nõuete rahuldamine toimub pärast

§ 146

lg 1 nimetatud pankrotimenetlusega seotud väljamaksete tegemist (

§ 153lg 1).

Kostja on saanud oma nõude rahuldatud varem, kui võlausaldajate kohustuste täitmiseks pankrotimenetluses ette nähtud. Võlgniku kohustuse täitmiseks kostjale makstud 174 032 eurost on 15/100 ehk 26 104,80 eurot (174 032 eurot x 15/100) saanud kostja põhjendamatult enne teisi võlausaldajaid ja teisi võlausaldajaid kahjustades (

§ 153lg 1-2).

Eeltoodud summas täitmisega eelistas võlgnik põhjendamatult kostja huve ja kahjustas teiste võlausaldajate huve (Pankr §113 lg 1 p 2 alternatiiv 3). Võlgniku kohustuse täitmiseks tasutud 174 032 eurost tuleb kostjal 15% ehk 26 104,80 eurot (174032 eurot x 15/100) kui põhjendamatult ja teiste võlausaldajate huve kahjustades saadu tagasivõitmise korras tagastada võlgniku pankrotivarasse (

§ 109lg 1, § 113 lg 1 p 2, § 153 lg 1 p 1, lg 2, lg 4, § 119 lg 1).

Pankrotimenetluses kehtestatud tagasivõitmise sätete eesmärk on tagada võlgniku võlausaldajate võrdne kohtlemine. Hageja palub tunnistada kehtetuks ESOÜ (pankrotis) 16. 07.2007 laenulepingust nr XXX tuleneva rahalise kohustuse täitmine kostjale 26 104,80 euro ulatuses kehtetuks ja mõista Swedbank AS-ilt välja 26 104 eurot 80 senti ESOÜ (pankrotis) pankrotivarasse; menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja esitas 14.12.2011, 08.03.2012 ja 14.03.2012 arvamuse kostja vastuväidetele. Hageja tugines hagis kolmele alternatiivsele alusele:

1. a)võlgniku kohustuse kostjale ennetähtaegne täitmine,
2. b)kohustuse täitmine võlgniku maksejõuetuse tingimustes, millest kostja teadis,
3. c)kohustuse täitmine kostjat teistele võlausaldajatele eelistades. Kostja väitel on ta laenulepingu ennetähtaegselt alates 23.03.2009 üles öelnud. Kostja pole laenulepingu ülesütlemise formaalseid ja sisulisi asjaolusid (ülesütlemise alus) esitanud ega neid tõendanud. Kostja 11.03.2008 teatis ei ole sisult ülesütlemisavaldus. Kostja ja võlgniku vaheline laenuleping on sõlmitud kostja tüüptingimustel, mida tuleb kostja väiteid hinnates arvestada. Kostja väitel pole hageja veenvalt põhistanud, kuidas kostja pidi teadma võlgniku maksejõuetusest. Samas on kostja väitnud oma väidet tõendamata, et võlgnik ei tagastanud tähtaegselt arvelduskrediidilepingu järgset krediiti. Kostja on samuti väitnud, et võlgnikul olid kostja ja teiste pangagruppi kuuluvate ettevõtete ees (liising)võlgnevused, mille tõttu lõpetas kostja 23.03.2009 laenulepingu erakorraliselt. Neil asjaoludel pidi kostjal kui professionaalsel turuosalisel ja krediidiasutusel tekkima arusaam ja kahtlus, et kostja ei suuda oma kohustusi täita. 4 Kostja väited laenulepingu erakorralise ülesütlemise asjaoludest ja kostja teadmisest võlgniku maksejõuetusest on üksteisega vastuolus. Kui kostjal ei olnud 2009 märtsis kahtlust võlgniku maksevõimes, jääb arusaamatuks, miks kostja väidetavalt lõpetas 2009 märtsis erakorraliselt võlgnikuga sõlmitud laenulepingu, kus võlgnik ei olnud laenulepingut rikkunud. Kostja käitumist ja väiteid arvestades pidi kostjal tekkima arusaam võlgniku ähvardavast maksejõuetusest. Võlgniku huve arvestav (VÕS § 2 lg 2) ja heas usus tegutsev kostjaga sarnane võlausaldaja ei ütle kohaselt täidetud lepingut ühepoolselt üles. Vastasel juhul on tegemist kostja poolt võlgniku kahjustamisele suunatud õiguskaitsevahendi kuritarvitamisega (VÕS § 6 lg 1). Kostja väidab, et juhul, kui laenu ei oleks kustutatud 17.04.2009 tehingust laekunud müügihinna arvelt, oleks kostja arvestanud laenult viiviseid 0,15% päevas, kuni võlgniku pankroti väljakuulutamiseni 28.09.2009. Seetõttu oleks teiste võlausaldajate vahel jaotatav vara veelgi vähenenud kostja viivisenõude arvelt. Kostja on avaldanud, et laenuleping ei olnud võlas. Seega pole väide viivise arvestamisest asjakohane ega õige. Samuti ei arvesta kostja oma väites asjaoluga, et võlgnikul oli 17.04.2009 ka teiste võlausaldajate ees sissenõutavaks muutunud kohustused, millelt tuli tasuda intressi. Nii oli seisuga 02.04.2009 võlgnikul võlgnevus võlausaldaja OÜ R ees 3 294 155,30 krooni. Nimetatud põhivõlale lisandus viivis, mille suurus pankroti väljakuulutamise seisuga 28.09.2009 oli 134 611,05 krooni (8 603,21 eurot). Märgitud asjaoludel OÜ R põhinõue ja viivisenõue on tunnustatud võlgniku pankrotimenetluses tsiviilasjas nr 1-10- 14610 kohtuotsusega. Pole põhjust eelistada üht kõrvalnõudega (viivis) kohustuse täitmist teisele. Ainuüksi viivisenõude olemasolu ei õigusta maksejõuetu võlgniku poolt kohustuse võlausaldajale täitmist. Seda eriti olukorras, kus kohustuse kostjale täitmine ei olnud võlgniku majandustegevuse jätkamise seisukohast vajalik. Maksejõuetu võlgnik on kohustatud esitama pankrotiavalduse. Kuna võlgnik viivitas pankrotiavalduse esitamisega, esitas pankrotiavalduse 29.05.2009 võlausaldaja OÜ R . Kostja eelistas võlgniku maksejõuetuse olukorras võlgniku teiste võlausaldajate huve kahjustava täitmise vastuvõtmist. Kostja teadis võlgniku ähvardavast maksejõuetusest ja kannab maksejõuetu võlgniku täitmisega seotud tagasivõitmise riisikot. Kostja väidab, et võlgniku kohustuse täitmine oli mõistlik, sest võimaldas laenukoormust vähendada. Hageja arvates ei olnud võlgniku rahalise kohustuse täitmine mõistlik. Võlgniku kohustused kostja ees võisid täitmise tagajärjel väheneda, kuid samal ajal vähenes ka võlgniku muu vara (aktiva). Seega laenu tagastamisega võlgniku varaline seisund ei paranenud. Veelgi enam, kohustuse täitmisega tekkisid uued kohustused (sealhulgas riigilõiv ja notari tasu kokku 15101,60 krooni), mis jäid võlgniku kanda. Seega kohustuse kostjale täitmise tagajärjel võlgniku varaline seisund hoopis halvenes kuna vara väärtus vähenes. Seejuures ei olnud kohustuse kostjale täitmine võlgniku majandustegevuse jätkamise seisukohast vajalik. Kostja on esitanud erinevaid väiteid ja oletusi pankrotimenetluse edasise käigu ja pankrotivara kohta. Nii on kostja märkinud, et pankrotimenetluses vara müügiga kaasnevad pankrotihalduri tasu jm kulud; hageja pole tõendanud pankrotimenetluse kulude suurust; hageja pole esitanud asjaolusid, kuidas 26 104,80 euro täiendavate vahendite saamisel hageja kavatseb pankrotivara suurendada. Tagasivõitmise nõude eelduseks ei ole see, milliseid pankrotivara suurendamisele suunatud nõudeid ja mis järjekorras hageja võlgniku pankrotimenetluses esitab. Pankrotimenetluse 5 kulgemise otsustavad pankrotimenetluse organid vastavalt pankrotimenetluse asjaoludele. Sealjuures peab arvestama ka nõuete esitamisega seotud kulusid ja nende finantseerimise võimalusi. Lubatud on nõuete esitamine järk-järgult, sealhulgas viisil, kus ühe või mitme nõude rahuldamisest laekunud rahast finantseeritakse järgmisi pankrotivara suurendamisele suunatud nõudeid. Pankrotimenetluse kulude ja pankrotivara suurus selgub pärast kõigi pankrotimenetluses vajalike nõuete esitamist jm toimingute tegemist. Siis selgub ka see, kui suured on pankrotimenetlusega seotud väljamaksed (PankS § 146 lg 1). Eeltoodust tulenevalt selgub kostja jt võlausaldajate nõuete rahuldamise ulatus pankrotimenetluse lõpus. Pankrotimenetlusega seotud väljamaksete (

§ 146

lg 1) suurus määratakse kindlaks lõpparuandes, siis saab väljamaksete suurust võrrelda pandieseme müügist saadud rahaga ja esitada vastavad vastuväited (Riigikohtu lahend 3-2-1-92-10 p 13). Tagasivõitmise nõude seisukohast on oluline asjaolu, et kostja jt võlausaldajate nõuded rahuldatakse pärast (mitte enne) pankrotimenetlusega seotud väljamaksete tasumist (

§ 146lg 1 ja 153 lg 1).

Märgitud nõudega on tagatud kõigi võlausaldajate (sh I järgu võlausaldajad) pankrotiseaduse sätete kohane panus pankrotimenetluse finantseerimisse. Kostja on saanud oma nõude rahuldatud enne pankrotimenetlusega seotud väljamaksete tegemist, seega vastuolus võlausaldaja nõuete rahuldamist määravate pankrotimenetluse sätetega ja teisi võlausaldajate huve kahjustades (

§ 109lg 1, Riigikohtu lahend 3-2-192-10 p 18).

Kostja on esitanud väite, et pankrotivara suurus on 4800 krooni. Vastav väide on ebaõige ja pankrotivara määratlusele (

§ 108lg 2) mittevastav.

4800 krooni eest müüdi võlgnikule kuulunud vallasasi (Tiki Treiler). Järeldused, mida kostja eeltoodud faktile rajanevalt võlausaldajate nõuete rahuldamise kohta esitab, on ebaõiged. Kostja väidab, et ka pankrotimenetluses vara müügi korral poleks teised võlausaldajad olnud paremas seisus, sest kostja nõue kuulub I järku. Kostja väitel isegi kinnistu müümisel pankrotimenetluses ei oleks pankrotimenetluses jätkunud vara, mida jagada II järgu võlausaldajate vahel. Kostja leiab, et teise järgu võlausaldajate nõudeid poleks pankrotimenetluses olnud võimalik rahuldada isegi siis, kui kinnistu oleks müüdud pankrotimenetluses. Kostja on arusaamisel, et võlgniku pankrotimenetlus peaks raugema. Kostja käsitlus lähtub arusaamast, et kostja kui pandipidaja jaoks on soodsam müüa maksejõuetu isiku vara väljaspool pankrotimenetlust. Kostja ei pea siis koos teiste võlausaldajatega pankrotimenetluse kulude kandmises osalema, vaid pankrotimenetluses tekkivad kulud jäävad kanda võlgniku muu vara arvel. Seega kostja õigustab enda eelistamist teistele võlausaldajatele sellega, et nii on kostjale kui pandipidajale (pankrotimenetluse normidega võrreldes) soodsam. Kostja käsitlus on põhjendamatu ja tagasivõitmise eesmärkidega vastuolus. Kostja seisukoha järgi peab I järgu nõude võlausaldajale olema tagatud kogu pandieseme müügist laekunud raha laekumine ilma, et ta peaks pankrotimenetluse kulude katmises osalema. Kostja eelistab olukorda, kus ähvardava maksejõuetuse tingimustes võib võlgnik ise valida, kellele ja millises ulatuses ta oma kohustusi täidab. Kostja eitab seega pandipidaja suhtes nii tagasivõitmise instituudi kui pankrotiseaduse kohaldamise võimalikkust. Kostja käsitlus on ekslik ja vastuolus nii

§ 109

lg 1, 113 lg 1 p 2 kui

§ 153lg 1 ja lg 2 sätestatuga.

Kostja väitel sisaldus kinnisasja müügihinnas 174 032 eurot käibemaks 18%. Seega tuleb kinnisasja müügihinnas sisaldunud käibemaks kostjale

§ 153

lg 1 p 1 ja lg 2 järgi 6 jaotamisele kuuluvast summast maha arvata (lahend 3-2-1-92-10 p 18). Kostja nõude täitmiseks pankrotimenetluses tasumisele kuuluv rahasumma on seega järgnev:

1. 174 032 (müügihind) / 1,18 (käibemaks) = 147 484,74 eurot (käibemaksuta netohind);
2. 147 484,74 (hind käibemaksuta) x 0,15 (pankrotimenetluse kulu) = 22 122,71 eurot (pankrotimenetluse kulu 15/100 netohinnast);
3. 147 484,74 (netohind) – 22 122,71 (pankrotimenetluse kulu) = 125 362,03 eurot (kostjale jaotamisele kuuluv summa). Riigikohus on lahendis 3-2-1-92-10 p 18 selgitanud, et kolleegiumi arvates ei ole seadusandja eesmärk

§ 153

lg 2 kehtestamisel see, et kinnisasja võõrandamisel oleks tagatud käibemaksu tasumine riigile üksnes kuni 15% ulatuses, kui muud pankrotivara ei ole. Samuti kahjustaks selline käsitlus teiste võlausaldajate huve, kuna just nende arvel tuleks esmajoones massikohustusena kanda puudujääv maksukohustus. Seega peab võlausaldaja, kelle nõue on tagatud pandiga, arvestama, et müügist laekuvat müügihinna käibemaksu osa ei arvestata jaotise määramisel. Arvestades

§ 153

lg 1-2 jaotuspõhimõtteid, oli kostja I järgu nõude võlausaldajana õigustatud pandieseme müügist laekunud rahast saama täitmist 125 362,03 eurot. Kostja on pankrotimenetluse väliselt võlgniku kohustuse täitmise tulemusel saanud 174 032 eurot. Seega on kostja nõue rahuldatud 48 669,97 euro ulatuses rohkem, kui kostja oli I järgu nõude võlausaldajana õigustatud nõude katteks täitmist saama (174 032 – 125 362,03 = 48 669,97 eurot). Pankrotimenetlusega seotud väljamaksed tehakse enne jaotise alusel võlausaldajale raha väljamaksmist (

§ 153lg 1 p 1 ja lg 2, § 146 lg 1).

Kostja nõue on vähemalt 48 699,97 euro ulatuses täidetud vastuolus pankrotimenetluse jaotuspõhimõtetega (

§ 153

lg 1-2), millega on kahjustatud

§ 109tähenduses teiste võlausaldajate huve.

Kostja seisukoha järgi ei teadnud ta ega pidanudki teadma võlgniku maksejõuetusest. Kostja ei teadnud ega saanudki teada võlgniku maksejõuetusest, sest laenuleping nr XXX ise ei olnud võlas. Kostja ütles laenulepingu üles põhjusel, et arvelduskrediidi lepingu alusel kasutatud krediidilimiit ei olnud tähtaegselt tasutud. Seega ei saa väita, et kostja teadis või pidi teadma võlgniku maksejõuetusest, eriti veel võlgniku püsivast maksejõuetusest. Laenulepingu p 13.

1. järgi laenuandja kohustub esitama pangale lepingu kehtivuse ajal hiljemalt iga kvartali teise kuu
2. (viiendaks) kuupäevaks eelmise kvartali kasumiaruande ja bilansi ning 180 päeva jooksul pärast finantsaasta lõppu auditeeritud aastabilansi ja kasumiaruande. Kõik dokumendid peavad olema kooskõlas raamatupidamise reeglite ja tavadega. See kohustus oli tagatud leppetrahviga kuni 2% ulatuses tagastamata laenusummast (laenuleping p 13.8). Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 (nõuded laenudele) sätestab krediidiasutuse tegevusnõuded laenude andmisel ja jälgimisel. KAS § 83 lg 3 järgi krediidiasutus on kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks (alates 01.01.2007 kehtiv redaktsioon). 7 KAS § 83 lg 2 järgi laenude andmise ja jälgimise põhimõtted kehtestab Eesti Pank. Eesti Panga 27.06.2000 määruse nr 9 punkti 5.
3. järgi krediidiasutus peab laene pidevalt jälgima selgitamaks laenusaaja majanduslikku olukorda, samuti tagatise neto realiseerimismaksumust, maariski ja muid olulisi riske, mis võivad mõjutada laenusaaja krediidivõimelisust või laenu neto realiseerimismaksumust (juhul kui pank kavatseb antud laenu müüa). Laenulepingu punkti 3.
4. järgi oli kostjal tagatud ülevaade võlgniku varalisest seisundist. KAS § 83 lg 2 ja viidatud Eesti Panga määruse p 5.
5. järgi pidi kostja võlgniku majanduslikku seisundit pidevalt jälgima. Kui kostja oleks oma hoolsuskohustust täitnud ja võlgniku majanduslikku olukorda jälginud, oleks kostja võlgniku varalisest seisundit teadnud. Kostja pidi oma hoolsuskohustust järgides võlgniku majanduslikku olukorda teadma. Kostja ei ole tõendanud võlgniku poolt arvelduskrediidilepingust tuleneva kohustuse rikkumist. Laenuleping on kestvusleping (Riigikohtu lahend 3-2-1-178-10 p 17). VÕS § 116 lg 5 kohaselt, kui oluliselt rikutakse kestvuslepingut, võib kahjustatud lepingupool selle vastavalt käesoleva seaduse §-s 196 sätestatule üles öelda. Hageja osundab VÕS § 196 lg 1 ja
6. Kostja poolt 11.03.2009 teatise esitamisel ei olnud võlgnik kohustust rikkunud, selle üle pooltel vaidlust ei ole. Seega ei saanud kostja VÕS § 114 lg 1 ja 196 lg 2 järgi 11.03.2009 kohustuse rikkumise lõpetamiseks täiendavat tähtaega määrata, sest võlgnik polnud kohustust rikkunud. Lähtudes kostja väitest, et ta ei teadnud ega pidanudki teadma võlgniku maksejõuetusest, puudus kostjal ka alus määrata täiendav tähtaeg ennetavalt, enne kohustuse sissenõutavaks muutumist. Võlausaldaja poolt lepingu ühepoolseks lõpetamiseks, tuginedes kohustuse rikkumisele, peab esinema olukord, mis annab alust arvata, et võlgnik lepingust tulenevaid kohustusi võlausaldaja ees ei täida. Kostja väitel laenuleping nr XXX ei olnud võlas. Sellises olukorras ja kui kostja väitel polnud talle ka teada, et võlgnikku ähvardaks makseraskused, puudusid laenulepingu nr XXX ülesütlemist õigustavad asjaolud. Kostjal on kohustus teostada oma tsiviilõigusi kooskõlas nii heade pangandustavadega kui heas usus, sh õigusi mitte kuritarvitada. Kohaselt täidetud laenulepingu ühepoolne lõpetamine, eriti kui kostja väitel puudus tal igasugune arusaam, et võlgnikul võivad olla makseraskused, on võlgnikku ebamõistlikult kahjustav käitumine. Kostja poolt laenulepingu nr XXX ülesütlemine ilma, et võlgnik oli laenulepingut rikkunud, on õiguse kuritarvitamine ja lubamatu (VÕS § 6 lg 1, TsÜS § 138 lg 1). Kostja vastuväited Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja ei nõustu hageja väitega, et OÜ ES (pankrotis) poolt rahalise kohustuse täitmine kostjale kuulub 26 104,80 eurot ulatuses tagasivõitmisele. Hageja tugineb tagasivõitmise nõude esitamisel

§ 109

lõikele 1 ja § 113 lõike 1 punktile 2, väites, et võlgniku, OÜ HK ja kostja vahel 17.04.2009 sõlmitud kinnisasja registriosa nr XXX (XXX) müügileping kahjustab võlgniku teiste võlausaldajate huve, kohustuse täitmine on toimunud enne täitmise tähtpäeva ning kostja teadis või pidi teadma võlgniku maksejõuetusest. 8 Väär on hageja väide, et võlgnik täitis laenulepingust nr XXX tuleneva rahalise kohustuse enne täitmise tähtpäeva. Kostja ütles laenulepingu nr XXX ennetähtaegselt üles alates 23.03.2009. Seetõttu oli laenu tagastamise tähtpäev müügilepingu sõlmimisel seoses ülesütlemisega saabunud ning

§ 113lõike 1 punkti 2 teine alternatiiv ei ole täidetud.

Hageja ei ole veenvalt põhistanud, kuidas hageja arvates võlausaldaja teadis või pidi teadma võlgniku maksejõuetusest. Nagu laenulepingu ülesütlemise teatises on märgitud, öeldi laenuleping üles seetõttu, et võlgnik ei tagastanud kostjale tähtaegselt arvelduskrediidilepingu alusel kasutatud krediidilimiiti. Laenuleping nr XXX ise ei olnud võlas. Kostja ei pidanud olema teadlik võimalikest võlgnevustest teiste võlausaldajate ees. Seega ei saa väita, et kostja teadis või pidi teadma võlgniku maksejõuetusest, eriti veel kostja püsivast maksejõuetusest. Kostja on seisukohal, et kuna müüdi tühi krunt, mis ei olnud vajalik võlgniku majandustegevuseks, oli kinnistu müümine ja laenu tagastamine majanduslikult mõistlik otsus laenukoormust vähendada. Hageja on ka ise esile toonud, et müüdud maatükk oli hoonestamata ega olnud võlgniku majandustegevuse jätkamiseks vajalik. Kostja on seisukohal, et ei ole täidetud tagasivõitmise kõige olulisem eeldus, milleks on võlausaldajate huvide kahjustamine.

§ 109

lg 1 näeb ette tehingute või toimingute tagasivõitmise üksnes juhul, kui vastav tehing või toiming kahjustab võlausaldajate huve. Kostja, võlgniku ja OÜ HK vahel 17.04.2009 sõlmitud kinnistu müügileping, millega müüdi võlgnikule kuulunud kinnistu ning mille ostuhinna arvelt tasuti võlgniku laenulepingust nr XXX tulenevad kohustused, võlgniku teisi võlausaldajaid ei kahjusta. Kinnistu võõrandati turuhinnale vastava müügihinnaga, milleks oli 174 032 eurot ehk 2 723 009,10 krooni. Kuna pankrotivõlgniku kohustuste täitmine kostja ees oli tagatud kõnealusele kinnistule seatud hüpoteegiga hüpoteegisummaga 5 525 000 krooni, siis oleks ka pankrotimenetluses kostja nõue rahuldatud kinnistu müügist saadud raha arvel I järgus enne kõigi teiste võlausaldajate nõudeid, mistõttu teiste võlausaldajate huve ei ole tehinguga kahjustatud. Teiste võlausaldajate kahjustamine oleks olnud võimalik üksnes juhul, kui kinnistu müük oleks toimunud niivõrd palju alla turuhinna, et turuhinnale vastava hinnaga müümisel, oleks kinnistu müügihinna arvelt pankrotihaldur saanud lisaks kostja nõudele ka II järgu võlausaldajate nõudeid rahuldada. Riigikohus on 06.10.2004 lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-98-04 viidanud oma varasemale lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-45-02 ja järeldanud, et see, kas pandieseme müügist saadud rahast tehakse pankrotimenetlusega seotud väljamakseid või mitte, ei saa pandiga tagamata nõudeid omavate võlausaldajate huve kahjustada. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Kui võlgniku kohustuse täitmine kostja ees oli tagatud pandiga, siis pandieseme müügist saadud raha arvel poleks teiste võlausaldajate nõudeid rahuldada saanud ning seetõttu oleks välistatud ka teiste võlausaldajate kahjustamine. Hageja ei ole mingil viisil põhjendanud ega tõendanud, et võlgniku pankrotimenetluse kulud moodustavad 15/100 pandieseme müügist saadud rahast või ületavad nimetatud summa. Samuti ei ole hageja selgitanud ega põhjendanud, kuidas paraneks teiste võlausaldajate olukord juhul, kui kõnealuse kinnistu müügist saadud summa osaleks pankrotimenetluse kulude katmises. Asjaolu, et kostja ei osale pankrotimenetluse kulude kandmises, ei ütle midagi teiste võlausaldajate kahjustamise kohta. Pankrotimenetluse eesmärk ei ole mitte menetluse enese ülalpidamine pandieseme arvelt, vaid võlausaldajate nõuete rahuldamine võimalikult suures ulatuses. Hageja ei ole mingilgi viisil tõendanud, et 26 104,80 euro laekumisel menetluse kulude katteks suureneb pankrotivara nii 9 palju, et teiste võlausaldajate olukord paraneb võrreldes praegusega. Hageja ei ole toonud välja ühtegi asjaolu, kuidas ta täiendavate vahendite saamisel pankrotimenetluse läbiviimiseks kavatseb pankrotivara suurendada. Hageja on 13.09.2011 nõudekirjas märkinud, et pankrotivara suuruseks on kõigest 4 800 krooni. Ka II järgu võlausaldajad on kohustatud kandma osa pankrotimenetluse kulusid ja kuna antud juhul on pankrotivara suurus üksnes 4 800 krooni, ei paranda hageja täiendavate pankrotimenetluse kulude tagasivõitmisega kuidagi teiste võlausaldajate olukorda. Kostja on arvamusel, et hageja pankrotihaldurina soovib lihtsalt vältida pankrotimenetluse raugemist. See aga oleks aga otstarbekas ja mõistlik üksnes siis, kui menetluse jätkumisel võlausaldajad reaalseid väljamakseid saaksid. Juhul, kui laenu ei oleks kustutatud 17.04.2009 tehingust laekunud müügihinna arvelt, oleks kostja arvestanud laenult viiviseid 0,15% päevas kuni võlgniku pankroti väljakuulutamiseni 28.09.2009, mistõttu oleks teiste võlausaldajate vahel jaotatav vara veelgi vähenenud kostja viivisnõude arvelt. Samuti tuleb arvestada, et juhul, kui kinnistu oleks müüdud pankrotimenetluses, oleks pankrotimenetluse kuludele lisandunud pankrotihalduri tasu vastavalt kinnistu müügist pankrotivarasse laekunud summale (

§ 651

). Pankrotihalduri tasu oleks menetluse kulusid suurendanud ja kuna ka II järgu võlausaldajad peavad pankrotimenetluse kulude kandmises osalema, ei oleks isegi kinnistu müümisel pankrotimenetluses jätkunud vara, mida jagada II järgu võlausaldajate vahel. Kinnistu müügihind 174 032 eurot sisaldas käibemaksu (müügilepingu punkt 2.1). Riigikohus on 02.12.2010 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-92-10 leidnud, et

§ 153

lg-s 2 kasutatud väljendit „pandieseme müügist saadud raha ulatuses“ tuleb mõista selliselt, et see tähendab nö netohinda, st hinda võimaliku käibemaksuta. Seetõttu on vale hageja arvutatud

§ 153lõikele 2 vastav pandieseme poolt kantav pankrotimenetluse kulude proportsioon.

Antud juhul moodustab 15% kinnistu käibemaksuta müügihinnast 22 122,71 eurot (174 032/1,18x0,15). Tuginedes kostja vastuse punktides 2.2 kuni 2.13 esitatud argumentidele ei nõustu kostja ka 22 122,71 euro tagastamisega võlgniku pankrotivarasse. Kostja esitas 08.03.2012 ja 21.03.2012 täiendavad vastuväited. Hageja on tuginenud hagis kolmele alternatiivsele alusele:

1. a)võlgniku kohustuse kostjale ennetähtaegne täitmine,
2. b)kohustuse täitmine võlgniku maksejõuetuse tingimustes, millest kostja teadis,
3. c)kohustuse täitmine kostjat teistele võlausaldajatele eelistades. Kostja on seisukohal, et mitte ühtegi nimetatud alternatiivsetest alustest ei esine. Hageja väited nimetatud asjaolude esinemise kohta on kogu ulatuses põhjendamata ning tõendamata. Lisaks eelnevale, ei ole täidetud kõige olulisem tagasivõitmise alus – võlausaldajate huvide kahjustamine. Hageja arvamusel ei ole kostja 11.03.2008 teatis sisult ülesütlemisavaldus. Kostja on seisukohal, et nimetatud hageja väited on väärad ja paljasõnalised. Kostja on laenulepingu nr XXX alates 23.03.2009 ennetähtaegselt üles öelnud. 11.03.2008 teatises on hagejat selgelt teavitatud, et poolte vahel on sõlmitud 17.11.2008 arvelduskrediidileping nr XXX ja 16.07.2007 laenuleping nr XXX . Arvelduskrediidilepingu tähtaeg saabub 17.03.2009, millega seoses palus kostja hagejal kohustused täita nimetatud ajaks. Juhul, kui hageja ei täida arvelduskrediidilepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, on kostja sunnitud lõpetama erakorraliselt laenulepingu alates 23.03.2009. 10 Seega anti võlgnikule täiendav tähtaeg kohustuste täitmiseks, kuid kuna võlgnik arvelduskrediidilepingust tulenevaid kohustusi ei täitnud, siis ütles kostja laenulepingu erakorraliselt üles alates 23.03.2009. Nimetatud õigus on kostjal tulenevalt laenulepingu üldtingimuste punktist 14.1.6, mis sätestab, et kui laenusaaja ei täida kohaselt teistest panga ja/või panga konsolideerimisgruppi kuuluva(
4. te)äriühingu(te)ga ja/või teiste krediidiandjatega sõlmitud lepingu(te)st tulenevaid varalisi kohustusi, siis on pangal õigus leping üles öelda ja nõuda varaliste kohustuste ja teiste lepingutest tulenevate nõuete kohest täitmist. Tegemist on kahe majandus- ja kutsetegevuses tegutseva poole vahel sõlmitud lepinguga ning võlgnik on lepingu allkirjastamisega nimetatud ülesütlemise tingimuse aktsepteerinud. Riigikohtu lahendist tsiviilasjas nr 3-2-1-5-10 tuleneb, et VÕS § 116 lõike 5 mõte on võimaldada võlausaldajal lugeda leping ülesöelduks täiendava tähtaja möödumisel ilma eraldi ülesütlemisavaldust saatmata. Lähtuvalt eeltoodust on laenuleping alates 23.03.2009 kehtivalt üles öeldud ning alates sellest hetkest muutus laenulepingu järgne võlgnevus sissenõutavaks. Võlgnik on ka oma käitumisega ning kogu laenulepingu järgse võlgnevuse tasumisega aktsepteerinud laenulepingu ennetähtaegset ülesütlemist kostja poolt. Seega tuleneb ka lepingupoolte käitumisest, et pooled lugesid lepingu ülesöelduks alates 23.03.2009. Hageja oli laenulepingu ülesütlemise hetkel võlgu kogu arvelduskrediidi limiidi osas, so 2 650 000 krooni. Saadetud teatises on kostja toonud konkreetselt välja, et juhul kui võlgnik arvelduskrediidi summat tähtaegselt ei tasu, siis ütleb kostja ka laenulepingu üles, mistõttu muutub sissenõutavaks ka kogu laenulepingu järgne võlgnevus. Võlgnik arvelduskrediidi summat tähtaegselt ei tasunud, mistõttu ütleski hageja üles 23.03.2009 ka laenulepingu. 03.04.2009 loovutas kostja arvelduskrediidilepingust tuleneva nõude, mille suuruseks oli loovutamise hetkel 2 749 471,30 krooni. Seega tulenevalt lepingu üldtingimustest ning 11.03.2008 teatisest oli olemas alus laenulepingu ennetähtaegseks ülesütlemiseks kostja poolt. Väär on hageja väide, et võlgniku kohustus on kostjale täidetud ennetähtaegselt.

§ 113lõike 1 punkti 2 teine alternatiiv ei ole täidetud.

Juhul, kui lähtuda hageja väitest, et kostja teadis võlgniku maksejõuetusest, siis peaks pangal iga kord kui ta lepingu kohustuste rikkumise tõttu üles ütleb, tekkima kohe ka arusaam, et kohustust rikkunud lepingupool on maksejõuetu. See viiks aga absurdse olukorrani, kus kohustuste rikkumise korral ei olekski võimalik kasutada õiguskaitsevahendina lepingu erakorralist ülesütlemist ning tagatisvarade realiseerimist, sest pangal peaks pidevalt olema teadmine, et kohustust rikkunud lepingupool on maksejõuetu. Ilmselgelt ei saa pidada kõiki rahalisi kohustusi täitmata jätnud isikuid koheselt püsivalt maksejõuetuks. Tegemist võib olla nii ajutiste makseraskustega kui ka lihtsalt halva maksedistsipliini ning pahatahtlikkusega oma kohustuste täitmisel vms. Antud juhul kostja ei teadnud ega saanudki teada võlgniku maksejõuetusest, sest laenuleping nr XXX ise ei olnud võlas. Kostja ütles laenulepingu üles põhjusel, et arvelduskrediidilepingu alusel kasutatud krediidilimiit ei olnud tähtaegselt tasutud. Seega ei saa väita, et kostja teadis või pidi teadma võlgniku maksejõuetusest, eriti veel võlgniku püsivast maksejõuetusest. Kostjat ei ole eelistatud teistele võlausaldajatele. Kostja on seisukohal, et ta ei pidanud teadma ega teadnud võlgniku võlgnevustest R OÜ-le, kelle ees võlgnikul oli väidetavalt 11 seisuga 02.04.2009 võlgnevus 294 155,30 krooni. Ühe võlausaldaja eelistamisest teisele võiks rääkida juhul, kui võlgnikul oleks nimetatud rahasumma lihtsalt olemas olnud ning siis oleks ta valinud, et tasub selle eest võlgnevuse pangale, mitte R OÜ-le. Antud juhul on võlgnik aga tasunud oma võla kostja ees laenulepingu tagatiseks oleva ning hüpoteegiga koormatud kinnistu arvel. Isegi juhul kui võlgnik ei oleks nimetatud kinnistut müünud, siis ei oleks see R OÜ olukorda paremaks muutnud, sest nagu pankrotimenetluse käigus on selgunud, ei olnud võlgnikul selleks likviidseid vahendeid, et võlgnevust R OÜ ees täita. Kuna müüdi tühi krunt ning kinnisasjaga kaasnesid vaid kulud (n maamaks, korrashoidmine jne), siis on loogiline, et võlgnik soovis täiendavatest kuludest vabaneda ning samuti oma laenukoormust vähendada. Kinnistu müümine turuväärtusega ning kogu laenu tagastamine oli majanduslikult mõistlik otsus. Nimetatud otsusele järgnevalt oli kogu laen kostja ees tasutud ning võlgnik võis mõelda näiteks täiendavate finantsvahendite kaasamisele teistest krediidiasutustest. Kuna tegemist oli hoonestamata ja majandustegevuseks mittevajaliku kinnistuga, siis ei saanud selle müük ning võlgniku suure laenukoormuse alt vabanemine ka teisi võlausaldajaid kahjustada. Olukord oleks olnud teine, kui oleks müüdud majandustegevuseks vajalik kinnistu ning seetõttu oleks muutunud võlgnik maksejõuetuks. Riigikohus on tsiviilasjas 3-2-1-21-09 osutanud 3. juunil 2003 tsiviilasjas nr 3-2-1-58-03 tehtud otsuses väljendatud seisukohtadele kehtinud

§ 45

(kehtiva

§ 109lg 1 ja § 113) kohaldamise kohta.

Kolleegium rõhutas, et pankrotiseaduse eesmärk ei ole soodustada pankrotiohus isikuga tehingute tegemisest hoidumist ning kui

§ 45

alusel saaks tagasi võita kõik võlad, mis on tasutud selles märgitud ajavahemikel, siis oleks pankrotiohus isiku majandustegevus halvatud. Kolleegium jõudis järeldusele, et

§ 45

alusel pole üldjuhul tagasivõidetav sellisest tehingust tekkinud võla tasumine, mis mõlemapoolselt täideti kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist või pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni ja kui mõlemapoolne täitmine toimus majandustegevuses tavalise tähtaja jooksul. Sama otsuse p-s 8 leidis kolleegium, et ka siis, kui kostjat on teistele võlausaldajatele eelistatud, kuna temale tasuti võlg, kuid võlausaldajatele, kelle nõuded on varasemates järkudes või ka samas järgus, milles saaks olla kostja võlanõue, võlga ei tasutud, ei saa sellist ühe võlausaldaja eelistamist teistele pidada iseenesest teiste võlausaldajate kahjustamiseks. Antud juhul oleks pankrotimenetluses kostja nõue esimeses järgus ning kostjale teadaolevalt ainus esimese järgus olev nõue, mistõttu ei saa ka rääkida teiste võlausaldajate kahjustamisest. Kohustuse on kostja ees täitnud võlgniku palvel OÜ HK(ostja). Seega on kohustuse kostja ees täitnud kolmas isik. Tulenevalt VÕS § 78 lõikest 2 võib võlausaldaja keelduda kolmandalt isikult kohustuse täitmist vastu võtmast, kui võlgnik vaidleb vastu sellele, et kohustuse täidaks kolmas isik. Antud juhul võlgnik kohustuse täitmisele vastu ei vaielnud, mistõttu ei olnud kostjal alust ega võimalust kohustuse vastuvõtmisest keelduda. Kostja on tegutsenud heas usus ning vastavalt seadusele. Tagasivõitmine ei ole võimalik juba üksnes seetõttu, et ei ole täidetud tagasivõitmise kõige olulisem eeldus, milleks on teiste võlausaldajate kahjustamine.

§ 109

lg 1 ja § 113 lg 1 p 2 järgi on rahalise kohustuse täitmise kehtetuks tunnistamise ja tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine. Ka Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-21-09 ja 3-2-1-43-07 märkinud, et tagasivõitmise tingimuseks on teiste võlausaldajate kahjustamine. Riigikohus on märkinud tsiviilasjas nr 3-2-1-43-07 järgnevat: „Ringkonnakohus on ebaõigesti põhjendanud hageja võlausaldajate kahjustamise tuvastamist sellega, et kostjale maksete tegemisega ei suutnud hageja enam teha makseid teistele võlausaldajatele. Selline põhjendus kordab üksnes

§ 113

lg 1 p-s 2 nimetatud makse 12 tagasivõitmise ühte eeldust - ühe võlausaldaja eelistamist teistele. Kolleegium jääb

1. juunil
2. a kohtuasjas nr 3-2-1-58-03 tehtud otsuse (RT III 2003, 21, 210) p-s 8 esitatud seisukoha juurde, et ka siis, kui kostjat on talle võla tasumisega eelistatud teistele võlausaldajatele, kelle nõuded on varasemates järkudes või samas järgus, milles saaks olla kostja võlanõue, ei saa seda iseenesest pidada teiste võlausaldajate kahjustamiseks.“ Seega tuleb antud kohtuasjas eelkõige tuvastada võlausaldajate huvide kahjustamine. Hageja võlausaldajate kahjustamist tõendanud ei ole. See, kas pandieseme müügist saadud rahast tehakse pankrotimenetlusega seotud väljamakseid või mitte, ei saa pandiga tagamata nõudeid omavate võlausaldajate huve kahjustada. Kostja, võlgniku ja OÜ HK vahel 17.04.2009 sõlmitud kinnistu müügileping, millega müüdi võlgnikule kuulunud kinnistu ning mille ostuhinna arvelt tasuti võlgniku laenulepingust nr XXX tulenevad kohustused, võlgniku teisi võlausaldajaid ei kahjusta. Antud juhul oli võlgniku kohustus kostja ees tagatud pandiga ning pandieseme müügist saadud raha arvel ei oleks igal juhul teiste võlausaldajate nõudeid rahuldada saanud ning seetõttu on välistatud ka teiste võlausaldajate kahjustamine. Puudub vaidlus, et kinnistu müüdi turuhinnaga, milleks oli 174 032 eurot ehk 2 723 009,10 krooni. Nimetatud müügihinna arvelt tasuti kogu laenulepingu järgne võlgnevus kostja ees. Kuna võlgniku kohustuste täitmine oli tagatud kõnealusele kinnistule seatud hüpoteegiga summas 5 525 000 krooni, siis oleks ka pankrotimenetluses kostja nõue rahuldatud kinnistu müügist saadud raha arvel esimeses järgus enne kõigi teiste võlausaldajate nõudeid, mistõttu teiste võlausaldajate huve ei ole tehinguga kahjustatud. Juhul kui kinnistu oleks müüdud oluliselt alla turuhinna, kuid turuhinnaga müümisel oleks olnud võimalik rahuldada lisaks kostja nõudele ka teise järgu nõudeid, siis võiksime rääkida teiste võlausaldajate kahjustamisest. Antud juhul aga teisi võlausaldajaid kahjustatud ei ole. Laenuleping XXX on kehtivalt ennetähtaegselt ülesöeldud alates 23.03.2009 ning alates sellest hetkest muutus kogu võlgnevus sissenõutavaks. Seega lisanduvad vastavalt laenulepingu punktile 2.15 laenule viivised 0,15% päevas kuni võlgniku pankroti väljakuulutamiseni 28.09.
3. Arvestades, et viivise määraks on 0,15% päevas ning sissenõutav summa oli 174 032 eurot, siis moodustaksid viivised ligikaudu 49 000 eurot. Seega oleks teiste võlausaldajate vahel jaotatav vara veelgi vähenenud kostja viiviste näol. Hageja on arvamuses toonud välja asjaolu, et kostja ei arvesta oma väites asjaoluga, et ka võlgnikul olid 17.04.2009 ka teiste võlausaldajate ees sissenõutavaks muutunud kohustused, millelt tuli tasuda intressi. Hageja toob välja asjaolu, et ka R OÜ põhivõlale lisandub viivis, mis on pankroti väljakuulutamise seisuga 8 603,21 eurot. Kostja on seisukohal, et hageja nimetatud väide ka teiste viiviste olemasolu kohta, ei lükka ümber kostja väidet, et juhul kui ka tema nõudele oleksid lisandunud viivised, siis see oleks kahjustanud teisi võlausaldajaid. Hageja ei ole hagis ega arvamustes põhjendanud ega selgitanud, kuidas paraneks teiste võlausaldajate olukord, kui kõnealuse kinnistu müügist saadud summa osaleks pankrotimenetluse kulude katmises. Kostja on seisukohal, et kinnistu müümine pankrotimenetluses oleks olnud võlausaldajatele kahjulikum, sest kostja nõudele oleks lisandunud viivis ning pankrotihalduri tasu kinnistu müümisel, mis on oluliselt suurem kui hageja poolt viidatud notari tasu summas 15101,60 krooni. Hageja ei ole tõendanud, et 26 104,80 euro laekumisel kulude katteks suureneb pankrotivara nii palju, et teiste võlausaldajate olukord paraneb võrreldes eelnevaga. Asjaolu, et kostja ei osale pankrotimenetluse kulude kandmises, ei tähenda seda, et see automaatselt teisi võlausaldajaid kahjustaks. 13 Hageja leiab, et kostja on märkinud, et pankrotimenetluses vara müügiga kaasneb pankrotihalduri tasu jm kulud; hageja pole tõendanud pankrotimenetluse kulude suurust; hageja pole esitanud asjaolusid, kuidas 26 104,80 euro täiendavate vahendite saamisel hageja kavatseb pankrotivara suurendada. Hageja on arvamusel, et kostja nimetatud väited on tagasivõitmise seisukohast asjakohatud ja tõendamata. Kostja leiab, et tõendamiskoormis lasub hagejal ning tagasivõitmise hagi esmaseks aluseks on see, et hageja tõendab, kuidas on kahjustatud võlausaldajate huve. Hageja seda asjaolu tõendanud ei ole. Võlgniku pankrot kuulutati välja 28.09.2009 ning käesolevaks hetkeks on sellest möödunud üle kahe aasta, mistõttu peaks pankrotihalduril olema ülevaade võlgniku varadest. Kostja on seisukohal, et pankrotivara suurus on praktiliselt olematu ning koosneb peamiselt lootusetutest nõuetest. Hageja on 13.09.2011 nõudekirjas märkinud, et pankrotivara suuruseks on 4 800 krooni (müüdud vara pankrotimenetluses). Ajutise halduri 02.09.09 aruandest nähtub, et võlgniku SEB Panga kontol oli 148 173,45 krooni. Kostjale teadaolevalt muud vara pankrotimenetluses müüdud ei ole ning hageja vastupidist ka tõendanud ei ole, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et muu vara puudub. Juhul kui oleks olnud võimalik suurendada pankrotivara, siis peaks see olema käesolevaks menetlusetapiks juba selgunud. Tulenevalt eelnevast on pankrotivara suurus 148 173,45 + 4 800 = 152 973,45 krooni ehk 9 776,78 eurot.

§ 651

sätestab halduritasu piirmäärad ning juhul kui pankrotivara suurus on alla 12 800 euro, siis on halduri tasu ülemmääraks 2 556 eurot. Hageja nõuab kostjalt aga 26 104,80 euro tasumist pankrotimenetluse kulude katteks, kuid ei ole põhjendanud ega tõendanud pankrotimenetluse kulude suurust ja nende kulude põhjendatust. Hageja väljendab seisukohta, et pankrotimenetlusega seotud väljamaksete suurus ning pankrotimenetluse kulud selguvad alles pankrotimenetluse lõpus ning määratakse kindlaks lõpparuandes. Kostja on seisukohal, et antud juhul ei ole põhjendatud hageja viited KAS §-le 83 lg 3 ning Eesti Panga 27.06.2000 määruse nr 9 punktile 5.

1. Esimesel juhul on seaduses mõeldud pigem laenude väljastamist, millele viitab ka vastutustundliku laenamise põhimõte ning andmete kogumine kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Antud juhul on laenuleping XXX sõlmitud 16.07.2007 ning antud tsiviilasjas ei ole vaidlust laenu väljastamise tingimuste üle. Eesti Panga määruse nr 9 punkt 5.3 ning vastav viide neto realiseerimismaksumusele on sätestatud hoiustajate huvide kaitseks. Kostja on korrektselt täitnud krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ning vastutustundliku laenamise põhimõtet. ÄS § 176 sätestab kohustuslikud netovara nõuded, mis võlgniku 2008 aasta lõpu bilansi järgi olid korrektselt täidetud. 2008 aasta lõpu bilansi järgi oli omakapital 350 000 eurot. Ettevõte oli vastavalt bilansile küll jooksvas kahjumis, mis lähtuvalt ehitussektori spetsiifikast ning valitsenud majanduslanguse tingimustest oli tavapärane, kuid lähtudes omakapitalist summas 350 000 eurot ei saa asuda seisukohale, et kostjal oleks pidanud olema selge, et võlgnik oli püsivalt maksejõuetu. Kostja jääb seisukohale, et ta ei teadnud ega pidanudki teadma võlgniku püsivast maksejõuetusest, sest see ei nähtunud võlgniku 31.12.2008 bilansist ning samuti ei olnud võlas laenuleping nr XXX . Krediidiinfo andmebaasist nähtuvalt ei ole võlgnikul ka maksuvõlgu. 14 Kostja on seisukohal, et VÕS § 196 on dispositiivne säte, mistõttu ülesütlemise õiguse kohta võib sõlmida kokkuleppeid, mh piirata ülesütlemise aluseid, samuti võib seadusega võrreldes ülesütlemise aluseid avardada. Lisaks tulenevalt VÕS § 196 lg 1 võib kestvuslepingu erakorraliselt üles öelda ka muul mõjuval põhjusel kui vastaspoole lepingurikkumise tõttu. Üks selline mõjuv põhjus võib olla ka lepingu eeldatav rikkumine tulevikus. Laenulepingu erakorralist ülesütlemist reguleerib VÕS § 399 ning nimetatud paragrahv sisaldab dispositiivset eriregulatsiooni laenulepingu erakorralise ülesütlemise võimalike aluste kohta. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes on märgitud, et VÕS § 399 lg 1 ja 2 praktiline tähendus on siiski väike, eelkõige krediidiasutustega sõlmitavate laenulepingute puhul, mis reeglina sisaldavad §-s 399 sätestatuga võrreldes oluliselt täpsemat regulatsioon, mille kõrval ei tule § 399 kohaldamine üldjuhul kõne alla. Antud juhul tuleneb laenulepingu erakorraline ülesütlemine laenulepingu punktist nr 14.1.6, mis sätestab, et kui laenusaaja ei täida kohaselt teistest panga ja/või panga konsolideerimisgruppi kuuluva(te) äriühingu(te)ga ja/või teiste krediidiandjatega sõlmitud lepingu(te)st tulenevaid varalisi kohustusi, siis on pangal õigus leping üles öelda ja nõuda varaliste kohustuste ja teiste lepingutest tulenevate nõuete kohest täitmist. Võlgnik rikkus arvelduskrediidilepingust nr XXX tulenevat kohustust, mistõttu kostja andis võlgnikule täiendava tähtaja arvelduskrediidilepingust tuleneva kohustuse täitmiseks, kuid nimetatud tähtaja jooksul võlgnik kohustust ei täitnud, mistõttu on põhjendatud ka laenulepingu ülesütlemine vastavalt laenuleping punktile 1.4.
2. kostja poolt alates 23.03.
3. Kohtu põhjendused Kohtuistungil jäi hageja esindaja hagi juurde. Kostja esindaja vaidles hagile vastu. Kohus asub seisukohale, et hagi on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Asjas ei ole vaidluse all järgmised olulised asjaolud: ESOÜ pankrotimenetlus algatati 29.06.2009 ja Harju Maakohtu 28.09.2009 määrusega kuulutati välja võlgniku pankrot (t lk 13-18); poolte vahel oli sõlmitud 17.11.2008 arvelduskrediidileping nr XXX(edaspidi arvelduskrediidileping) ja 16.07.2007 laenuleping nr XXX ; hageja omandas 17.07.2007 maatüki, mille ostu finantseeris laenulepinguga nr XXX (edaspidi laenuleping) kostja (t lk 26-32); hageja, OÜ HK (ostja) ja kostja (hüpoteegipidaja) sõlmisid 17.04.2009 XXX asuva kinnisasja (edaspidi maatükk) müügilepingu ja hüpoteegiga tagatavate nõuete muutmise lepingu (edaspidi müügileping), mille alusel müüs hageja maatüki hinnaga 174 032 eurot ostjale, hind sisaldas käibemaksu. Ostuhind 174 032 eurot tuli võlgniku palvel tasuda kostja kontole nr XXXXXXXXXXX selgitusega „ESOÜ, laenuleping XXX“ (t lk 19-25); maatükk müüdi turuväärtusega; hageja tagastas 17.04.2009 laenulepingust nr XXX tuleneva laenu kostjale suurusega 174 032 eurot; võlgnik ei täitnud poolte vahel 17.11.2008 sõlmitud arvelduskrediidilepingut; seisuga 17.04.2009 oli võlgnikul laenulepingu järgi tagastamata laenu põhiosa 174 032 eurot, mille tagastamise tähtaeg oli 16.07.
4. Poolte vahel on vaidlus selles, kas hageja täitis 17.04.2009 laenulepingust tuleneva rahalise kohustuse summas 174 032 eurot enne laenu tagastamise tähtaega ehk enne nõude sissenõutavaks muutumist, kas hageja kahjustas laenulepingu täitmisega teiste võlausaldajate huve, kas poolte vahel sõlmitud laenuleping on kehtivalt üles öeldud. 15 Kuivõrd 29.06.2009 määrusega algatati hageja pankrotimenetlus ja müügileping sõlmiti 17.04.2009, on leping sõlmitud kolme kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist. Pankrotimenetluses tuleb tagasivõitmise alustele kohaldada tehingu tegemise aja sätteid, kui hilisematele sätetele ei ole antud seadusega tagasiulatuvat jõudu. Seega kuulub kohaldamisele 17.04.2009 kehtinud pankrotiseaduse redaktsioon.

§ 110

lg 1 p 2 kohaselt kohus tunnistab kehtetuks tehingu, mis on tehtud ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve.

§ 109

lg 1 kohaselt tunnistab kohus tagasivõitmisel

§-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve.

§ 109

lg 1 p 1 koostoimest

§ 110

lg 1 p 2 lähtuvalt on tagasivõitmise hagi rahuldamise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamine. Kohus analüüsib, kas laenuleping on kehtivalt üles öeldud. Arvelduskrediidilepingu täitmise tähtaeg oli 17.03.2009 ehk ESOÜ oli laenulepingu ülesütlemise hetkel võlgu kogu arvelduskrediidi limiidi osas, so 2 650 000 krooni. Kostja 11.03.2008 teatisega OÜ-le ES on tõendatud, et poolte vahel on sõlmitud 17.11.2008 arvelduskrediidileping nr XXX ja 16.07.2007 laenuleping nr XXX . Arvelduskrediidilepingu tähtaeg saabub 17.03.2009, millega seoses palub kostja kohustused täita nimetatud ajaks. Ühtlasi teatab kostja, et juhul, kui hageja ei täida arvelduskrediidilepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, on kostja sunnitud lõpetama erakorraliselt laenulepingu alates 23.03.2009 (t lk 89). Hageja arvelduskrediidisummat tähtaegselt ei tasunud, mistõttu ütleski hageja üles 23.03.2009 ka laenulepingu. 03.04.2009 loovutas kostja arvelduskrediidilepingust tuleneva nõude, mille suuruseks oli loovutamise hetkel 2 749 471,30 krooni (t lk 148-153). Õige on kostja argumentatsioon, et hagejale anti täiendav tähtaeg kohustuste täitmiseks, kuid kuna võlgnik arvelduskrediidilepingust tulenevaid kohustusi ei täitnud, siis ütles kostja laenulepingu erakorraliselt üles alates 23.03.

1. Nimetatud õigus on kostjal tulenevalt laenulepingu üldtingimuste punktist 14.1.6, mis sätestab, et kui laenusaaja ei täida kohaselt teistest panga ja/või panga konsolideerimisgruppi kuuluva(te) äriühingu(te)ga ja/või teiste krediidiandjatega sõlmitud lepingu(te)st tulenevaid varalisi kohustusi, siis on pangal õigus leping üles öelda ja nõuda varaliste kohustuste ja teiste lepingutest tulenevate nõuete kohest täitmist. Tegemist on kahe majandus- ja kutsetegevuses tegutseva poole vahel sõlmitud lepinguga ning hageja on lepingu allkirjastamisega nimetatud ülesütlemise tingimuse aktsepteerinud. VÕS § 196 lg 1 kohaselt kestvuslepingu võib kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Asjakohane on kostja osundamine VÕS § 196, mis on dispositiivne säte, mistõttu ülesütlemise õiguse kohta võib sõlmida kokkuleppeid, mh piirata ülesütlemise aluseid, samuti võib seadusega võrreldes ülesütlemise aluseid avardada. Tulenevalt VÕS § 196 lg 1 võib kestvuslepingu erakorraliselt üles öelda ka muul mõjuval põhjusel kui vastaspoole lepingurikkumise tõttu. Üks selline mõjuv põhjus võib olla ka lepingu eeldatav rikkumine tulevikus. 16 VÕS § 399 lg 1 kohaselt laenuandja võib laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui: 1) laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud; 2) laenusaaja ei täida kohustust maksta intressi; 3) laenusaaja rikub kohustust kasutada laenu üksnes teatud kindlal eesmärgil. Lg 2 järgi laenuandja võib öelda laenulepingu üles enne laenu üleandmist ja keelduda laenu üleandmisest, kui laenusaaja majanduslik olukord on selliselt halvenenud, et laenu tagastamine on ohustatud või kui laenusaaja on esitanud teadvalt valesid andmeid eesmärgiga saada laenu. See õigus kuulub laenuandjale ka juhul, kui laenusaaja on muutunud maksejõuetuks enne lepingu sõlmimist, kuid laenuandjale sai see teatavaks alles pärast lepingu sõlmimist. Laenulepingu erakorralist ülesütlemist reguleerib VÕS § 399 ning nimetatud paragrahv sisaldab dispositiivset eriregulatsiooni laenulepingu erakorralise ülesütlemise võimalike aluste kohta. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes on märgitud, et VÕS § 399 lg 1 ja 2 praktiline tähendus on siiski väike, eelkõige krediidiasutustega sõlmitavate laenulepingute puhul, mis reeglina sisaldavad §-s 399 sätestatuga võrreldes oluliselt täpsemat regulatsiooni, mille kõrval ei tule § 399 kohaldamine üldjuhul kõne alla. Kostjapoolse laenulepingute ülesütlemisõiguse kasutamine on poole õigus ning antud juhul ei sõltunud see hageja tahtest. Riigikohtu lahendist tsiviilasjas nr 3-2-1-5-10 tuleneb, et VÕS § 116 lõike 5 mõte on võimaldada võlausaldajal lugeda leping ülesöelduks täiendava tähtaja möödumisel ilma eraldi ülesütlemisavaldust saatmata. Lähtuvalt eeltoodust on laenuleping alates 23.03.2009 kehtivalt üles öeldud ning alates sellest hetkest muutus laenulepingujärgne võlgnevus sissenõutavaks. Hageja on ka oma käitumisega ning kogu laenulepingu järgse võlgnevuse tasumisega aktsepteerinud laenulepingu ennetähtaegset ülesütlemist kostja poolt. Seega tuleneb ka lepingupoolte käitumisest, et pooled lugesid lepingu ülesöelduks alates 23.03.
2. Kohus analüüsib, kas laenulepingu ennetähtaegse täitmisega kahjustati teisi võlausaldajaid. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et laenuleping oli tagatud hüpoteegiga. Seega kuulunuks kostja laenulepingust tulenev nõue lähtudes

§ 153lg 1 p 1 võlgniku pankrotimenetluses I rahuldamisjärku.

Hageja ei ole esitanud tõendeid võlausaldajate kohta, kelle nõuded on võlgniku pankrotimenetluses I rahuldamisjärgus. Hageja tugineb asjaolule, et samaaegselt kui täideti kostjale sissenõutavaks muutunud kohustus, olid hagejal ka teiste võlausaldajate ees sissenõutavaks muutunud kohustused. Seisuga 02.04.2009 võlgnes hageja võlausaldajale R OÜ 3 294 155,30 krooni, mida kinnitab Harju Maakohtu 09.11.2010 otsus (t lk 38-42). Kohus nõustub kostja positsiooniga, et ühe võlausaldaja eelistamisest teisele võiks rääkida juhul, kui hagejal oleks nimetatud rahasumma olemas olnud ning siis oleks ta valinud, et tasub selle eest võlgnevuse pangale, mitte R OÜ-le. Antud juhul on hageja aga tasunud oma võla kostjale laenulepingu tagatiseks oleva ning hüpoteegiga koormatud kinnistu arvel. Isegi juhul kui hageja ei oleks nimetatud kinnistut müünud, siis ei oleks see R OÜ olukorda paremaks muutnud, sest võlgniku pankrotimenetluse käigus on selgunud, et hagejal ei olnud selleks likviidseid vahendeid, et võlgnevust R OÜ ees täita. Põhjendatud on kostja viide Riigikohtu lahendile tsiviilasjas 3-2-1-21-09, milles on osundatud 03.06.2003 tsiviilasjas nr 3-2-1-58-03 tehtud otsuses väljendatud seisukohtadele kehtinud 17

§ 45

(kehtiva

§ 109lg 1 ja § 113) kohaldamise kohta.

Kolleegium rõhutas, et pankrotiseaduse eesmärk ei ole soodustada pankrotiohus isikuga tehingute tegemisest hoidumist ning kui

§ 45

alusel saaks tagasi võita kõik võlad, mis on tasutud selles märgitud ajavahemikel, siis oleks pankrotiohus isiku majandustegevus halvatud. Kolleegium jõudis järeldusele, et

§ 45

alusel pole üldjuhul tagasivõidetav sellisest tehingust tekkinud võla tasumine, mis mõlemapoolselt täideti kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist või pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni ja kui mõlemapoolne täitmine toimus majandustegevuses tavalise tähtaja jooksul. Sama otsuse p-s 8 leidis kolleegium, et ka siis, kui kostjat on teistele võlausaldajatele eelistatud, kuna temale tasuti võlg, kuid võlausaldajatele, kelle nõuded on varasemates järkudes või ka samas järgus, milles saaks olla kostja võlanõue, võlga ei tasutud, ei saa sellist ühe võlausaldaja eelistamist teistele pidada iseenesest teiste võlausaldajate kahjustamiseks. Antud juhul oleks pankrotimenetluses kostja nõue esimeses rahuldamisjärgus, teisi võlausaldajaid esimese rahuldamisjärgus ei ole, mistõttu ei ole võimalik teiste võlausaldajate kahjustamine. Kohustuse kostja ees on täitnud hageja palvel OÜ HK (ostja). Seega on kohustuse kostja ees täitnud kolmas isik. Tulenevalt VÕS § 78 lõikest 2 võib võlausaldaja keelduda kolmandalt isikult kohustuse täitmist vastu võtmast, kui võlgnik vaidleb vastu sellele, et kohustuse täidaks kolmas isik. Antud juhul võlgnik kohustuse täitmisele vastu ei vaielnud, mistõttu ei olnud kostjal alust ega võimalust kohustuse vastuvõtmisest keelduda. Kohus on seisukohal, et tehingu tagasivõitmine ei ole võimalik üksnes seetõttu, et ei ole täidetud tagasivõitmise kõige olulisem eeldus, milleks on teiste võlausaldajate kahjustamine.

§ 109

lg 1 ja § 113 lg 1 p 2 järgi on rahalise kohustuse täitmise kehtetuks tunnistamise ja tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine. Ka Riigikohus on tsiviilasjades nr 3-2-1-21-09 ja 3-2-1-43-07 märkinud, et tagasivõitmise tingimuseks on teiste võlausaldajate kahjustamine. Asjakohane on kostja osundamine Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-43-07, mille kohaselt Ringkonnakohus on ebaõigesti põhjendanud hageja võlausaldajate kahjustamise tuvastamist sellega, et kostjale maksete tegemisega ei suutnud hageja enam teha makseid teistele võlausaldajatele. Selline põhjendus kordab üksnes

§ 113

lg 1 p-s 2 nimetatud makse tagasivõitmise ühte eeldust - ühe võlausaldaja eelistamist teistele. Kolleegium jääb 3. juunil 2003. a kohtuasjas nr 3-2-1-58-03 tehtud otsuse (RT III 2003, 21, 210) p-s 8 esitatud seisukoha juurde, et ka siis, kui kostjat on talle võla tasumisega eelistatud teistele võlausaldajatele, kelle nõuded on varasemates järkudes või samas järgus, milles saaks olla kostja võlanõue, ei saa seda iseenesest pidada teiste võlausaldajate kahjustamiseks. Hageja võlausaldajate kahjustamist tõendanud ei ole. See, kas pandieseme müügist saadud rahast tehakse pankrotimenetlusega seotud väljamakseid või mitte, ei saa pandiga tagamata nõudeid omavate võlausaldajate huve kahjustada. Kostja, võlgniku ja OÜ HK vahel 17.04.2009 sõlmitud kinnistu müügileping, millega müüdi võlgnikule kuulunud kinnistu ning mille ostuhinna arvelt tasuti võlgniku laenulepingust nr XXX tulenevad kohustused, võlgniku teisi võlausaldajaid ei kahjusta. Antud juhul oli võlgniku kohustus kostja ees tagatud pandiga ning pandieseme müügist saadud raha arvel ei oleks teiste võlausaldajate nõudeid rahuldada saanud ning seetõttu on välistatud ka teiste võlausaldajate kahjustamine. Puudub vaidlus, et kinnistu müüdi turuhinnaga, milleks oli 174 032 eurot ehk 2 723 009,10 krooni. Nimetatud müügihinna arvelt tasuti kogu laenulepingu järgne võlgnevus kostja ees. 18 Kuna võlgniku kohustuste täitmine oli tagatud kõnealusele kinnistule seatud hüpoteegiga summas 5 525 000 krooni, siis oleks ka pankrotimenetluses kostja nõue rahuldatud kinnistu müügist saadud raha arvel esimeses järgus enne kõigi teiste võlausaldajate nõudeid, mistõttu teiste võlausaldajate huve ei ole tehinguga kahjustatud. Asjaolu, et hageja täitis laenulepingut XXX korrektselt, ei oma asjas tähtsust, kuna laenuleping on kehtivalt ennetähtaegselt üles öeldud 23.03.2009 ning alates sellest hetkest muutus kogu võlgnevus sissenõutavaks. Iseenesest on õige kostja arusaam, et vastavalt laenulepingu punktile 2.15 lisanduvad laenule viivised 0,15% päevas kuni võlgniku pankroti väljakuulutamiseni 28.09.2009. Arvestades, et viivise määraks on 0,15% päevas ning sissenõutav summa oli 174 032 eurot, siis moodustaksid viivised ligikaudu 49 000 eurot. Seega oleks teiste võlausaldajate vahel jaotatav vara veelgi vähenenud kostja viiviste näol. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et kinnistu müümine võlgniku pankrotimenetluses oleks olnud võlausaldajatele kahjulikum, sest kostja nõudele oleks lisandunud viivis ning pankrotihalduri tasu kinnistu müümisel, mis on oluliselt suurem kui hageja poolt viidatud notari tasu summas 15101,60 krooni. Kohus nõustub kostja argumentatsiooniga, et hagi ei kuulu rahuldamisele ka hageja toodud alternatiivsel alusel

1. a)võlgniku kohustuse kostjale ennetähtaegne täitmine,
2. b)kohustuse täitmine võlgniku maksejõuetuse tingimustes, millest kostja teadis,
3. c)kohustuse täitmine kostjat teistele võlausaldajatele eelistades, kuna ei ole täidetud kõige olulisem tagasivõitmise eeldus: võlausaldajate huvide kahjustamine. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et juhul, kui lähtuda hageja väitest, et kostja teadis võlgniku maksejõuetusest, siis peaks pangal iga kord kui ta lepingu kohustuste rikkumise tõttu üles ütleb tekkima kohe ka arusaam, et kohustust rikkunud lepingupool on maksejõuetu. See viiks aga olukorrani, kus kohustuste rikkumise korral ei olekski võimalik kasutada õiguskaitsevahendina lepingu erakorralist ülesütlemist ning tagatisvarade realiseerimist, sest pangal peaks pidevalt olema teadmine, et kohustust rikkunud lepingupool on maksejõuetu. Ei saa pidada kõiki rahalisi kohustusi täitmata jätnud isikuid koheselt püsivalt maksejõuetuks. Tegemist võib olla nii ajutiste makseraskustega kui ka lihtsalt halva maksedistsipliini ning pahatahtlikkusega oma kohustuste täitmisel vms. Asjakohane on kostja seisukoht, et antud juhul kostja ei teadnud ega saanudki teada võlgniku maksejõuetusest, sest hageja täitis laenulepingut nõuetekohaselt. Kostja ütles laenulepingu üles põhjusel, et arvelduskrediidilepingu alusel kasutatud krediidilimiit ei olnud tähtaegselt tasutud. Seega ei saa väita, et kostja teadis või pidi teadma võlgniku püsivast maksejõuetusest. Hageja ei ole tõendanud, et 26 104,80 euro laekumisel kulude katteks suureneb pankrotivara nii palju, et teiste võlausaldajate olukord paraneb võrreldes eelnevaga. Asjaolu, et kostja ei osale pankrotimenetluse kulude kandmises, ei tähenda seda, et see teisi võlausaldajaid kahjustaks. Hageja varaline seisund ei halvenenud kinnistu müügiga, sest vähenesid hageja kinnisvaraga kaasaskäivad kohustused (maamaks jms) ning samuti suur laenukoormus ning lepingu ülesütlemisest tulenevad viivised. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et võlgniku pankrot kuulutati välja 28.09.2009 ning käesolevaks hetkeks peaks pankrotihalduril olema ülevaade võlgniku varadest. Õige on kostja 19 seisukoht, et võlgniku pankrotivara koosneb peamiselt lootusetutest nõuetest. Hageja 13.09.2011 nõudekirjast kostjale nähtuvalt on märkinud, et pankrotivara suuruseks on 4 800 krooni (t lk 90-92). 02.09.09 ajutise halduri aruandega on tõendatud, et SEB Pank AS-is oli võlgniku kontol 148 173,45 krooni (t lk 64-69). Seega on pankrotivara suurus 148 173,45 + 4 800 = 152 973,45 krooni ehk 9 776,78 eurot.

§ 651

sätestab halduritasu piirmäärad ning juhul kui pankrotivara suurus on alla 12 800 euro, siis on halduri tasu ülemmääraks 2 556 eurot. Hageja nõuab kostjalt aga 26 104,80 euro tasumist pankrotimenetluse kulude katteks, kuid ei ole põhjendanud ega tõendanud pankrotimenetluse kulude suurust ja nende kulude põhjendatust. Kohus nõustub kostja väidetega, et antud juhul ei ole põhjendatud hageja viited KAS §-le 83 lg 3 ning Eesti Panga 27.06.2000 määruse nr 9 punktile 5.3. Esimesel juhul on seaduses reguleeritud laenude väljastamist, millele viitab ka vastutustundliku laenamise põhimõte ning andmete kogumine kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Antud juhul on laenuleping sõlmitud 16.07.2007 ning antud tsiviilasjas ei ole vaidlust laenu väljastamise tingimuste üle. Eesti Panga määruse nr 9 punkt 5.3 ning vastav viide neto realiseerimismaksumusele on sätestatud hoiustajate huvide kaitseks. Kostja on korrektselt täitnud krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ning vastutustundliku laenamise põhimõtet. ÄS § 176 sätestab kohustuslikud netovara nõuded, mis ESOÜ (pankrotis) 2008 aasta lõpu bilansi järgi olid korrektselt täidetud. 2008 aasta lõpu bilansi järgi oli omakapital 350 000 eurot. Ettevõte oli vastavalt bilansile küll jooksvas kahjumis, mis lähtuvalt ehitussektori spetsiifikast ning valitsenud majanduslanguse tingimustest oli tavapärane, kuid lähtudes omakapitalist summas 350 000 eurot ei saa asuda seisukohale, et kostjal oleks pidanud olema selge, et võlgnik oli püsivalt maksejõuetu (t lk 43-48, 169-172, 180-183). Seega on põhjendatud kostja seisukoht, et ta ei teadnud ega pidanudki teadma võlgniku püsivast maksejõuetusest, sest see ei nähtunud võlgniku 31.12.2008 bilansist ning samuti ei olnud võlas laenuleping nr XXX . Krediidiinfo andmebaasist nähtuvalt ei ole ESOÜ-l (pankrotis) ka maksuvõlgu (t lk 173,184). Tulenevalt laenulepingu üldtingimustest ning 11.03.2008 teatisest hagejale oli olemas alus laenulepingu ennetähtaegseks ülesütlemiseks kostja poolt. Väär on hageja väide, et võlgniku kohustus on kostjale täidetud ennetähtaegselt. Seega ei ole

§ 113lõike 1 punkti 2 teine alternatiiv täidetud.

Kohus asub seisukohale, et täitmata on

§ 109

lg 1 ja § 110 lg 1 p 2, § 113 lg 1 p 2 tulenev eeldus, et kostjat on talle võla tasumisega eelistatud teistele võlausaldajatele, kuna esimeses rahuldamisjärgus, milles saaks olla kostja võlanõue, ei saa seda iseenesest pidada teiste võlausaldajate kahjustamiseks. Seega puudub alus hagi rahuldamiseks ega tõusetu pankrotimenetluse kulude kandmise kohustust kostjale. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jätab kohus menetluskulud hageja kanda. Vastavalt TsMS §-le 174 lg 1 on kostjal õigus nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 138 lg 1 kohaselt 20 menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Harju Maakohtu 08.11.2011 määrusega on hageja vabastatud riigilõivu tasumisest hagi esitamisel (t lk 75-77). TsMS § 190 lg 2 järgi menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, kannab oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. TsMS § 190 lg 4 kohaselt kui hageja või tema poolel menetluses osalev kolmas isik või hagita menetluse avaldaja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi või avalduse rahuldamata või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Käesoleva tsiviilasja hinnaks on 26 104,80 eurot. Riigilõivuseaduse (RLS) § 57 lg 1 ja lisale 1 on nimetatud hagihinnalt riigilõivu suuruseks 3 195,58 eurot. TsMS § 179 lg 1 kohaselt menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Tulenevalt eeltoodust tuleb hagejalt riigituludesse välja mõista riigilõiv 3 195,58 eurot. Vastavalt TsMS 179 lg-le 5 peab kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, välja arvatud juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele. TsMS § 179 lg 6 kohaselt Justiitsministeerium või justiitsministri määratud Justiitsministeeriumi valitsemisala asutus võib menetluskulude riigituludesse väljamõistmise lahendi sundtäitmisele saata, kui kohustatud isik ei ole lahendit täitnud jõustumisest alates 15 päeva jooksul. TsMS § 179 lg 9 kohaselt kohtulahendi alusel riigi kasuks välja mõistetud menetluskulude maksmise nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus märgib seda ka menetluskulude väljamõistmise lahendis. Viivi Villemson 21