Obsah (5)

§ 657§ 231§ 633§ 171§ 174

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv (eesistuja), Reet Allikvere ja Iko Nõmm Otsuse tegemise aeg ja koht 30.08.2012, Tallinn Tsiviilasja number 2-11-12

§ 657lg 1 p 2).

Apellatsioonkaebuses ei ole hageja vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus leidis, et hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt võlgnevust kanalisatsiooni remondi ja mööbli äraveo osas. Apellant vaidlustab maakohtu otsuse juulikuu vee ja elektri võlgnevuse osas. Hageja nõude täpsustuse kohaselt (tl 79) moodustas see 17.72 eurot hageja nõudest. Poolte vahel ei olnud vaidlust asjaolus, et kuigi üür 2000 kr kuus tuli lepingu p 8.

1. järgi maksta hageja arveldusarvele, maksis kostja selle iga kuu 15.kuupäevaks hageja esindaja S.Tišleri kätte sularahas ja selle kohta väljastas viimane kviitungi. Samuti ei ole vaidlust selles, et 500 kr maksis kostja hagejale sularahas üüripinnalt lahkumisel. Tõendatud ei ole kostja väide, et ta määras võlgnikuna, et täitis 500 kr maksmisega kohustuse juuli kuu elektri ja vee tarbimise eest. Hageja on arvestanud vee ja elektri eest tasutud summat osalise juuli kuu üüri eest tasumisena ja vähendanud selle võrra üürimakset. Nimetatuks oli hagejal õigus tulenevalt VÕS § 88 lg 6 p-st 1, kuna üürimakse tuli tasuda
2. kuupäevaks ja muutus sissenõutavaks enne elektri ja vee eest tasumise kohustust arvete esitamisel augustis. Pooled ei vaidle, et elektri ja vee eest tasus kostja tavapäraselt vastavate Eesti Energia ja Kuressaare Veevärk arvete alusel, juuli kuu eest esitati need aga pärast kostja lahkumist korterist, so augustis (tl 14,15). Juuli elektri ja vee osas ei olnud pooltel vaidlust ka summa osas, st et see moodustas 17.72 eurot. Seega on nõue 17.72 eurot kostja vastu põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, et üüri maksmise kohustuse täitmise tõendamise koormus lasus kostjal ja maakohus on tõendamiskoormust valesti jaganud. Kostja esindaja on kinnitanud kohtuistungi protokolli kohaselt, et kostja ei pidanud vajalikuks kviitungit säilitada (tl 101). Seega ei ole kostja tõendanud üüri maksmist juuli kuu eest 95,87 eurot (1500 krooni, arvestades makstud 500 kr) ja nimetatud osas on hageja nõue põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Õige on apellandi seisukoht, et tagatisraha maksmist ühe kuu üüri ulatuses üürilepingute sõlmimisel ei saa pidada üldtuntud asjaoluks, mida pole vaja tõendada (

§ 231lg 1).

Maakohus ei ole otsuses analüüsinud, miks ta peab üürilepingu p-s 7.1 sätestatut tagatisraha ja mitte üüri ettemaksu kokkuleppeks nii nagu see on lepingus selgesõnaliselt väljendatud. Ringkonnakohus leiab, et lepingu p 7.1., mille kohaselt „üürnik maksab üürileandjale üüri summas … iga kalendrikuu kohta, sh üürilepingu sõlmimisel ettemaksuna ühe kalendrikuu üüri“, on kokkulepe üüri ettemaksu ja mitte tagatisraha kohta. Kohus ei ole käsitlenud siiski tagatisraha küsimust seoses hageja üürinõudega, vaid seoses eluruumi puuduste ja rikkumisega. Kuna kohus tuvastas, et kostja ei pea tasuma käimla tühjendamise ja mööbli äraveo eest, tuleb vastavad põhjendused tagatisraha kohta maakohtu otsusest välja jätta. Käesoleval juhul ei tuginenud kohus juulikuu üüri väljamõistmata jätmisel mitte asjaolule, et kostja maksis 4 Tsiviilasi nr 2-11-12603 tagatisraha, vaid asjaolule, et hageja ei tõendanud üüri mittemaksmist. Oma hagiavalduses ei ole hageja tuginenud asjaolule, et kostja lahkus üüritavalt pinnalt rikkudes pooltevahelise üürilepingu p 19 ehk ilma ette teatamata. Hageja ei ole vastavas osas tuginenud ka seadusest tulenevale ülesütlemistähtaja rikkumisele. Hageja täpsustatud hagiavalduse kohaselt koosnes tema nõue mh kahjuhüvitisest ühe kuu üürisumma ulatuses eluruumi üleandmisega (varuvõtmete üleandmata jätmisega) viivitamise eest 127,82 eurot. Maakohus jättis kahjuhüvitise nõude vara üleandmisega viivitamise eest rahuldamata, kuna tuvastas, et kostja andis võtme üle. Apellant ei ole selles osas heitnud kohtule ette tõendite väära hindamist. Apellant on muutnud oma nõuet ja tuginenud apellatsioonkaebuses uuele õiguslikule alusele. Uute asjaolude esitamist ja nende tõendamist ei ole apellant põhjendanud, mistõttu apellatsioonikohtus neile tugineda ei saa (

§ 633lg 5 ja 6).

Seega tuleb jätta jõusse maakohtu otsus osas, millega kohus jättis rahuldamata hageja kahju hüvitamise nõude 127.82 eurot eluruumi üleandmisega viivitamise eest. Hageja nõudest rahuldab ringkonnakohus 36 %. Seega tuleb maakohtu menetluskulud jätta 36 % ulatuses kostja ja 64 % ulatuses hageja kanda. Apellatsioonkaebuse osalisest rahuldamisest tulenevalt jäävad apellatsioonimenetluse kulud samasuguse jaotuse alusel poolte kanda (

§ 171

lg 1).

§ 174

lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

§ 174

lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Reet Allikvere Ele Liiv Iko Nõmm 5