) § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Seega tuleb kostjalt I hageja kasuks välja mõista põhivõlg 1304,76 eurot. Järelmaksulepingus on lepitud kokku intressis 11 % aastas. Kohus on seisukohal, et intressi saab hageja nõuda kuni lepingu lõppemiseni, s.o kuni 10.06.2010.a. Pärast lepingu lõppemist 2 on hagejal õigus nõuda viivist põhivõla tasumisega viivitamise eest. Viivist ei ole aga hageja nõudnud. Seega tuleb kostjalt I välja mõista intress ajavahemiku 29.01.2009.a kuni 10.06.2010.a eest summas 192,66 eurot. Seega kuulub hagi kostja I vastu rahuldamisele osaliselt ning kostjalt I tuleb hageja kasuks kokku välja mõista 1497,42 eurot. Järelmaksulepingust nähtuvalt on kostja II võtnud kohustuse vastutada solidaarselt kostjaga I lepingust tulenevate kohustuste eest. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et tegemist on käenduslepinguga.
lg 1 (käenduslepingu sõlmimise ajal kehtinud redaktsioonis) sätestas, et tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on tarbija.
sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Tulenevalt
lg 2, tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas antud juhul kokkulepitud ei ole. Hageja on märkinud, et kostja II vastutuse maksimumsuuruseks on 24 754,40 krooni. Ilmselt on hageja pidanud sellega silmas järelmaksulepingus märgitud krediidi brutohinda. Kohus leiab, et järelmaksulepingus märgitud krediidi brutohinda ei saa võrdsustada käendaja vastutuse maksimumsummaga.
lg 2 mõtte kohaselt peab vastutuse maksimumsumma olema selgelt märgitud ehk käenduslepingust peab käendaja jaoks ühemõtteliselt nähtuma tema vastutuse maksimaalne suurus. Kuna käesoleval juhul see nii ei ole, siis on käendusleping tühine ning hagi kostja II vastu tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Seega tuleb hageja menetluskulud, mida ta kandis seoses hagi esitamisega kostja I vastu, jätta 92 % ulatuses kostja I kanda ja 8 % ulatuses hageja kanda. Hageja menetluskulud, mida ta kandis seoses hagi esitamisega kostja II vastu, jätta hageja kanda. Kostja I menetluskulud tuleb jätta 92 % ulatuses tema enda kanda ja 8 % ulatuses hageja kanda. Kostja II menetluskulud jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Indrek Soots kohtunik 3 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.