3-10-1633/26

MÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi ja Einar Vene Määruse kuupäev

1. veebruar 2011 Haldusasja number 3-10-1633 Haldusasi Sergei Jerini kaebus Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju 2500 krooni hüvitamiseks Apellant Sergei Jerin Vastustaja Viru Vangla Apellatsioonkaebuse kohtusse saabumise aeg
2. detsember 2010 RESOLUTSIOON
3. Jätta Sergei Jerini taotlus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivust vabastamiseks rahuldamata.
4. Tagastada apellatsioonkaebus. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale saab esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Sergei Jerin esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus Viru Vanglalt talle välja mõista 2500 krooni mittevaralise kahju hüvitamiseks selle eest, et Viru Vangla ei teinud taotlust S. Jerini ümberpaigutamiseks avavanglasse. Kaebuse kohaselt on S. Jerinil vangistusseaduse (VangS) §-de 15 ja 20 alusel õigus olla kontaktisiku taotlusel ümber paigutatud avavanglasse, kuid et kontaktisik vastavat taotlust ei esitanud, tekitas Viru Vangla S. Jerinile mittevaralist kahju, mis seisneb selles, et S. Jerin ei saanud realiseerida oma õigust olla paigutatud avavanglasse.
6. Tartu Halduskohtu
7. novembri
8. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei tulene vangistusalastest õigusaktidest kinnipeetavale õigust nõuda enda ümberpaigutamist avavanglasse ja vangla inspektor-kontaktisikul polnud lähtuvalt S. Jerini individuaalsest täitmiskavast alust tema avavanglasse paigutamise ettepaneku tegemiseks.
9. S. Jerin esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus moonutanud S. Jerini kaebuse nõuet ja ebaõigesti tõlgendanud VangS §
10. Ebaõige ja põhiseaduse ning Euroopa Liidu õigusega vastuolus on halduskohtu seisukoht, et kohtul pole võimalik otsustada haldusorgani kaalutluse otstarbekuse üle. Halduskohus ei taganud S. Jerinile protsessuaalseid õigusi ja tõhusat kohtulikku kaitset, rikkudes Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-d 6 ja
11. Apellatsioonkaebuses esitas S. Jerin taotluse enda vabastamiseks riigilõivu tasumisest. S. Jerini isikukonto väljavõttest nähtub, et
12. detsembri 2010 seisuga ta vabakasutuskontol rahalised vahendid puudusid. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13. Ringkonnakohus leiab, et riigilõivust vabastamise taotlus tuleb jätta rahuldamata. Tõendatud on küll S. Jerini maksejõuetus, kuid ainuüksi isiku maksejõuetus ei ole piisav alus isiku vabastamiseks riigilõivu tasumisest.
14. S. Jerin nõuab mittevaralise kahju hüvitamist. Mittevaralise kahju eest hüvituse saamise õigust on Riigikohtu halduskolleegium pidanud mitteoluliseks õiguseks, mille puhul võib maksejõuetu isiku jätta riigilõivu tasumise kohustusest vabastamata (
15. septembri
16. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-40-07, p 12). Seetõttu leiab ringkonnakohus, et ka käesoleval juhul ei saa mittevaralise kahju eest hüvitise saamist või mittesaamist pidada S. Jerini jaoks sedavõrd oluliseks küsimuseks, et oleks õigustatud riigilõivust vabastamine.
17. Lisaks on isiku riigilõivu tasumise kohustusest vabastamata jätmise aluseks ka kaebuse perspektiivitus (samuti Riigikohtu halduskolleegiumi
18. septembri
19. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-40-07, p 12). Ka käesolevat kaebust tuleb ringkonnakohtu arvates perspektiivituks pidada. Halduskohus on kaebuse sisuliselt lahendanud ja selle rahuldamata jätnud. Ringkonnakohus ei näe S. Jerini apellatsioonkaebuse pinnalt neid põhjusi, mis võiksid anda aluse halduskohtu otsuse muutmiseks. Ühestki kohtumenetluse normist ei tulene, et vastustaja puudumine kohtuistungilt oleks kohtuotsuse tühistamise aluseks. Väited kohtute mittevastavusest Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni nõuetele on paljasõnalised ja põhjendamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu poolt vangistusseaduse § 20 lg-le 1 antud tõlgendusega. Kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust nõuda enda avavanglasse paigutamist ning asjast ei nähtu, et S. Jerini avavanglasse paigutamata jätmine oleks õigusvastane. Halduskohus on õigesti osundanud, et haldusorgani otsustuse sisulise otstarbekuse kontrollimine ei ole halduskohtu pädevuses. Võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttest tulenevalt ei saa halduskohus asuda haldusorgani asemele ja asuda sisuliselt täitma haldusorgani ülesannet. S. Jerini individuaalses täitmiskavas oli ette nähtud, et teda ei paigutata avavanglasse. Täitmiskava oli kehtiv akt ning sellest tuli lähtuda. Halduskohtu süüdistamine demagoogias ja puru silmaajamises on alusetu. Neil põhjustel tuleb S. Jerini avavanglasse paigutamata jätmist pidada õiguspäraseks ning seega ei ole S. Jerinile tekitatud hüvitamisele kuuluvat kahju. Seega on kaebus perspektiivitu.
20. Ringkonnakohus leiab, et asjas puudub vajadus S. Jerinile täiendava võimaluse andmiseks riigilõivu tasumiseks. Täiendavalt riigilõivu tasumiseks võimaluse andmise vajadus puudub käesolevas asjas seetõttu, et HKMS § 84 lg 2 ei kohaldu olukorras, kus isik on HKMS § 91 lg 1 alusel taotlenud enda riigilõivust vabastamist. HKMS § 84 lg-s 2 peetakse silmas juhtumit, 2 kus isik ei ole riigilõivu tasumise kohustusele üldse tähelepanu pööranud ja on selle maksmata jätnud või seda vähem maksnud. Sellisel juhul on kohtule selge, et tegemist võib olla kaebuse või apellatsioonkaebuse kõrvaldatava puudusega, mille kõrvaldamiseks tuleb isikule HKMS § 84 lg 2 alusel võimalus anda. Olukorda, kus isik on enda riigilõivu tasumise kohustusest teadlik, kuid ta palub ennast riigilõivu tasumise kohustusest vabastada, reguleerib erinormina HKMS § 91 lg
21. Sealjuures kinnitab isik ise, et ta on maksejõuetu ning tal puuduvad rahalised vahendid riigilõivu tasumiseks. HKMS § 91 lg 1 ei näe ette, et olukorras, kus isik on kinnitanud enda maksejõuetust ja esitanud sellekohased tõendid, tuleks talle anda siiski täiendav võimalus riigilõivu tasumiseks. Seetõttu ei pea HKMS § 91 lg 1 alusel isiku riigilõivu tasumise kohustusest vabastamata jätmisel isikule üldjuhul täiendavat tähtaega riigilõivu tasumiseks andma. Ringkonnakohtu arvates ei oleks vastupidine seisukoht ka mõistlik. Ühelt poolt tähendaks sellises olukorras riigilõivu tasumiseks täiendava võimaluse andmine ebamõistlikku aja- ja ressursikulu, kuna isik on ise kinnitanud enda maksejõuetust ning see on ka tõendatud. Järelikult ei saaks isik riigilõivu niikuinii maksta. Täiendavate määruste vormistamine kohtu poolt ei täidaks seega mingit eesmärki. Teisalt tähendaks see kohtu poolt isiku pahauskse käitumise eeldamist – kohus peaks eeldama, et isik on esitanud enda maksejõuetust kinnitades valeandmeid ning peaks andma talle võimaluse käitumiseks, mis pole kooskõlas tema enda esitatud seisukohtadega. Ringkonnakohtu arvates ei ole isiku poolt kohtu eksiteele viimise eeldamine ja talle selle heastamiseks täiendava võimaluse andmine kooskõlas halduskohtumenetluse põhimõtetega. Sellise lähenemise – menetlusosalise väidete ebaõigsuse eeldamine ja nendest väidetest taganemiseks võimaluse andmine - ülekandmisel haldusasja sisulisele lahendamisele muutuks haldusasja lahendamine sisuliselt võimatuks.
22. Menetlusosalise pahauskne käitumine – enda tegelike riigilõivu tasumise võimaluste varjamine kohtu eest - oleks vastuolus ka HKMS § 15 lg-s 2 sätestatud menetlusosalise kohustusega kasutada oma protsessiõigusi heauskselt ning mitte kuritarvitada oma õigusi, venitada menetlust ja mitte viia kohut eksiteele.
23. Nagu eelpool märgitud, ei omaks selline täiendava võimaluse andmine riigilõivu maksmiseks reeglina mingit tagajärge, sest isik on raha puudumise tõttu palunud end riigilõivu tasumise kohustusest vabastada ning järelikult ei saaks ta reeglina riigilõivu tasuda. Lisaks eeltoodule takistaks niisuguste sisulist eesmärki mitteomavate määruste vormistamine apellatsioonimenetluses ka halduskohtu otsuse jõustumist mõistliku aja jooksul ja kahjustaks seega teiste menetlusosaliste õigusi. Arvestada tuleb sedagi, et riigilõivu tasumisest vabastamata jätmise ja riigilõivu tasumiseks võimaluse andmise määrus ning hilisem apellatsioonkaebuse läbivaatamise määrus on mõlemad vaidlustavad, mis võivad kohtuotsuse jõustumist veelgi pikendada.
24. Õige ei oleks ka põhjendus, et riigilõivu maksmiseks kohustatud isik peaks juhul, kui ta jäetakse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamata kaitstava õiguse mitteolulisuse või kaebuse perspektiivituse tõttu, saama uuesti hinnata oma kaebuse põhjendatust ning riigilõivu tasumise vajadust kohtumääruse valguses. Kohtumääruse eesmärk on lahendada isiku protsessuaalne taotlus, mitte osutada talle õigusabi kaebuse eduperspektiivide hindamiseks. Riigilõivu tasumisest vabastamata jätmise määrust on isikul võimalik vaidlustada määruskaebuse esitamise teel.
25. Käesoleva asja puhul peab ringkonnakohus oluliseks sedagi, et S. Jerin on esitanud halduskohtutesse väga palju kaebusi ning ei ole ringkonnakohtule teadaolevalt kunagi riigilõivu tasunud. Esitatud kontoväljavõttest ei nähtu, et seal kajastatud perioodil oleks S. 3 Jerinil olnud sissetulekuid. Seetõttu oleks võimalus, et S. Jerin riigilõivu ka selleks võimaluse andmisel tasub, äärmiselt ebatõenäoline.
26. Kuna riigilõivu tasumiseks täiendava tähtaja andmine ei ole käesoleval juhul eeltoodud põhjendustest tulenevalt vajalik, kuulub apellatsioonkaebus HKMS § 33 lg 3 p 3 alusel tagastamisele. Maili Lokk Agu Timmi 4 Einar Vene