3-10-2213/14

MÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtunik Agu Timmi, Maili Lokk ja Einar Vene Määruse kuupäev

1. aprill 2011 Haldusasja number 3-10-2213 Haldusasi Raino Oti kaebus Tartu Vangla
2. juuli
3. a käskkirja nr 1-4/1258,
4. juuli
5. a käskkirja nr 1-4/1327 ja
6. augusti
7. a käskkirja nr 1-4/1410 ning Tartu Vangla
8. augusti
9. a vaideotsuse nr E5 313,
10. augusti
11. a vaideotsuse nr E5 323 ja
12. augusti
13. a vaideotsuse nr E5 336-1 tühistamiseks. Apellant Raino Ott Vastustaja Tartu Vangla Apellatsioonkaebuse kohtusse saabumise aeg
14. veebruar 2011 RESOLUTSIOON
15. Jätta Raino Oti taotlus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivust vabastamiseks rahuldamata.
16. Tagastada apellatsioonkaebus. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale saab esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
17. Raino Ott esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Tartu Vangla
18. juuli
19. a käskkirja nr 1-4/1258,
20. juuli
21. a käskkirja nr 1-4/1327 ja
22. augusti
23. a käskkirja nr 1-4/1410 ning Tartu Vangla
24. augusti
25. a vaideotsuse nr E5 313,
26. augusti
27. a vaideotsuse nr E5 323 ja
28. augusti
29. a vaideotsuse nr E5 336-
30. Kaebuse kohaselt karistati R. Otti nimetatud käskkirjadega alusetult vangla valvurite ilmselgelt ebaseaduslike ja lubamatute korralduste mittetäitmise eest ning nimetatud vaideotsustega jäeti R. Oti käskkirjade peale esitatud vaided ebaõigesti rahuldamata.
31. Tartu Halduskohtu
32. jaanuari
33. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Halduskohus leidis, et vaidlustatud haldusaktid on õiguspärased, motiveeritud, kaalutletud ja proportsionaalsed ning nende tühistamiseks puudub alus.
34. R. Ott esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus hinnanud tõendeid ebaõigesti Tartu Vangla kasuks ning lugenud rikutuks mitteeksisteerivat suuõõne näitamist reguleerivat seadust. Koos apellatsioonkaebusega esitas R. Ott taotluse enda vabastamiseks riigilõivu tasumisest maksejõuetuse tõttu. R. Oti isikukonto väljavõttest nähtub, et
35. veebruaril 2011 ta isikukontol vabad rahalised vahendid puudusid. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
36. Ringkonnakohus leiab, et riigilõivust vabastamise taotlus tuleb jätta rahuldamata. Tõendatud on küll R. Oti maksejõuetus, kuid ainuüksi isiku maksejõuetus ei ole piisav alus isiku vabastamiseks riigilõivu tasumisest.
37. Riigilõivu tasumise kohustusest vabastamata jätmise aluseks on ka kaebuse perspektiivitus (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi
38. septembri
39. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-25-10, p 8). Halduskohus on R. Oti kaebuse sisuliselt läbi vaadanud ja selle rahuldamata jätnud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsusega ega näe R. Oti apellatsioonkaebusest aluseid, mis võiksid viia halduskohtu otsuse tühistamisele. Distsiplinaarkaristused määrati R. Otile selle eest, et ta ei allunud vanglaametnike korraldusele näidata pärast ravimi manustamist suuõõnt, et vanglaametnik saaks veenduda ravimite manustamises. Selline tegu on põhjendatult loetud distsipliinirikkumiseks. Vangistusseaduse § 67 lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Seega ei või kinnipeetav keelduda vanglaametniku korralduse täitmisest, sõltumata sellest, kas kinnipeetav peab seda korraldust õigusvastaseks või mitte. Erandina on see võimalik vaid ilmselgelt tühise korralduse puhul (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
40. märtsi
41. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-103-06, p 14). Korraldus suuõõne avamiseks, et kontrollida ravimite äratarvitamist, ei ole ilmselgelt tühine. Vastupidi, tegemist oli seadusliku korraldusega, kuna Tartu Vangla kodukorra p 7.2.14 kohaselt on kinni peetaval isikul keelatud jätta ettenähtud ajal tarvitamata arsti poolt määratud ja/või muu vanglateenistuja poolt antud ravimid. Kodukorra p 18.6 kohaselt annavad kinni peetavatele isikutele ravimeid valvurid ning ravimid tuleb manustada kohaselt vanglaametniku juuresolekul. Seega oli vanglaametniku poolt antud korraldus suu avamiseks vajalik selleks, et kontrollida kodukorra p-dest 7.2.14 ja 18.6 kinnipidamist. R. Ott ei eita sisuliselt oma tegevust, kuid leiab, et see oli alandav. Sellise seisukohaga ei saa nõustuda. Avatud suuõõne kontrollimine on ilmselgelt tõhusaim viis kontrollimaks seda, kas kinnipeetav on ravimid manustanud. Ringkonnakohus ei näe muud ravimite äratarbimise kontrollimiseks muud abinõu, mis oleks kinnipeetava suhtes leebem, kuid samaaegselt vangla jaoks mitte ülemäära koormav. Seega tuleb seda kontrollimisviisi pidada ka proportsionaalseks. Tegemist ei ole õigusvastase tegevusega vanglaametnike poolt. Ringkonnakohus selgitab, et kaebajale ei heideta ette „suuõõne näitamist reguleeriva seaduse“ rikkumist, vaid vangistusseaduse § 67 lg 1 rikkumist, millest tulenevalt pidi kinnipeetav alluma vanglaametniku korraldusele näidata suuõõnt. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa 2 halduskohtule ette heita ka tõendite ühepoolset hindamist Tartu Vangla kasuks. Nagu eelnevalt märgitud, ei eita R. Ott seda, et ta vanglaametnikule korraldusele ei allunud (vt nt tl 24p). Seetõttu tuleb distsiplinaarkaristuse määramist pidada õiguspäraseks.
42. Ringkonnakohus leiab, et asjas puudub vajadus apellandile täiendava võimaluse andmiseks riigilõivu tasumiseks. Täiendavalt riigilõivu tasumiseks võimaluse andmise vajadus puudub käesolevas asjas seetõttu, et HKMS § 84 lg 2 ei kohaldu olukorras, kus isik on HKMS § 91 lg 1 alusel taotlenud enda riigilõivust vabastamist. HKMS § 84 lg-s 2 peetakse silmas juhtumit, kus isik ei ole riigilõivu tasumise kohustusele üldse tähelepanu pööranud ja on selle maksmata jätnud või seda vähem maksnud. Sellisel juhul on kohtule selge, et tegemist võib olla kaebuse või apellatsioonkaebuse kõrvaldatava puudusega, mille kõrvaldamiseks tuleb isikule HKMS § 84 lg 2 alusel võimalus anda. Olukorda, kus isik on enda riigilõivu tasumise kohustusest teadlik, kuid ta palub ennast riigilõivu tasumise kohustusest vabastada, reguleerib erinormina HKMS § 91 lg
43. Sealjuures kinnitab isik ise, et ta on maksejõuetu ning tal puuduvad rahalised vahendid riigilõivu tasumiseks. HKMS § 91 lg 1 ei näe ette, et olukorras, kus isik on kinnitanud enda maksejõuetust ja esitanud sellekohased tõendid, tuleks talle anda siiski täiendav võimalus riigilõivu tasumiseks. Seetõttu ei pea HKMS § 91 lg 1 alusel isiku riigilõivu tasumise kohustusest vabastamata jätmisel isikule üldjuhul täiendavat tähtaega riigilõivu tasumiseks andma. Ringkonnakohtu arvates ei oleks vastupidine seisukoht ka mõistlik. Ühelt poolt tähendaks sellises olukorras riigilõivu tasumiseks täiendava võimaluse andmine ebamõistlikku aja- ja ressursikulu, kuna isik on ise kinnitanud enda maksejõuetust ning see on ka tõendatud. Järelikult ei saaks isik riigilõivu niikuinii maksta. Täiendavate määruste vormistamine kohtu poolt ei täidaks seega mingit eesmärki. Teisalt tähendaks see kohtu poolt isiku pahauskse käitumise eeldamist – kohus peaks eeldama, et isik on esitanud enda maksejõuetust kinnitades valeandmeid ning peaks andma talle võimaluse käitumiseks, mis pole kooskõlas tema enda esitatud seisukohtadega. Ringkonnakohtu arvates ei ole isiku poolt kohtu eksiteele viimise eeldamine ja talle selle heastamiseks täiendava võimaluse andmine kooskõlas halduskohtumenetluse põhimõtetega. Sellise lähenemise – menetlusosalise väidete ebaõigsuse eeldamine ja nendest väidetest taganemiseks võimaluse andmine - ülekandmisel haldusasja sisulisele lahendamisele muutuks haldusasja lahendamine sisuliselt võimatuks.
44. Menetlusosalise pahauskne käitumine – enda tegelike riigilõivu tasumise võimaluste varjamine kohtu eest – oleks vastuolus ka HKMS § 15 lg-s 2 sätestatud menetlusosalise kohustusega kasutada oma protsessiõigusi heauskselt ning mitte kuritarvitada oma õigusi, venitada menetlust ja mitte viia kohut eksiteele.
45. Nagu eelpool märgitud, ei omaks selline täiendava võimaluse andmine riigilõivu maksmiseks reeglina mingit tagajärge, sest isik on piisavate rahaliste vahendite puudumise tõttu palunud end riigilõivu tasumise kohustusest vabastada ning järelikult ei saaks ta reeglina riigilõivu tasuda. Lisaks eeltoodule takistaks niisuguste sisulist eesmärki mitteomavate määruste vormistamine apellatsioonimenetluses ka halduskohtu otsuse jõustumist mõistliku aja jooksul ja kahjustaks seega teiste menetlusosaliste õigusi. Arvestada tuleb sedagi, et riigilõivu tasumisest vabastamata jätmise ja riigilõivu tasumiseks võimaluse andmise määrus ning hilisem apellatsioonkaebuse läbivaatamise määrus on mõlemad vaidlustavad, mis võivad kohtuotsuse jõustumist veelgi pikendada.
46. Õige ei oleks ka põhjendus, et riigilõivu maksmiseks kohustatud isik peaks juhul, kui ta jäetakse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamata kaitstava õiguse mitteolulisuse või kaebuse perspektiivituse tõttu, saama uuesti hinnata oma kaebuse põhjendatust ning riigilõivu tasumise vajadust kohtumääruse valguses. Kohtumääruse eesmärk on lahendada isiku 3 protsessuaalne taotlus, mitte osutada talle õigusabi kaebuse eduperspektiivide hindamiseks. Riigilõivu tasumisest vabastamata jätmise määrust on isikul võimalik vaidlustada määruskaebuse esitamise teel.
47. Käesoleval juhul on tuvastatud, et apellatsioonkaebuse esitamise hetkel oli apellant maksejõuetu. Täiendava võimaluse andmine riigilõivu tasumiseks võiks olla põhjendatud üksnes olukorras, kus kohus tuvastab, et tegelikult on isikul vahendeid riigilõivu maksmiseks. Sellise juhtumiga tegemist ei ole.
48. Kuna riigilõivu tasumiseks täiendava tähtaja andmine ei ole käesoleval juhul eeltoodud põhjendustest tulenevalt vajalik, kuulub apellatsioonkaebus HKMS § 33 lg 3 p 3 alusel tagastamisele. Agu Timmi Maili Lokk 4 Einar Vene