2-11-21565 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Eveli Vavrenjuk Otsuse tegemise aeg ja koht 11. aprill 2012. a, Tartu Tsiviilasja number 2-11-21565 Tsiviilasi S

§ 367

lg-st 1 ja 4 tuleneb, et liisinguvõtjal tuleb hüvitada liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, sh liisinguandjale liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud (sh Vara valduse üle võtmine, Vara hoidmine, Vara müügikõlblikuks seadmine jne). Juhindudes eeltoodust on kostjal 1 kohustus hüvitada hagejale 11 138,59 eurot. 16.06.2010 saadetud kirjas teatas hageja kostjale 1 Lepingu ülesütlemisest tulenevast võlgnevusest (Lisa 10) ning palus kostjal 1 tasuda kõik Lepingust ja selle ülesütlemisest tulenevad võlgnevused. Kostja 1 on hagi esitamise seisuga likvideerinud võlgnevusest 11,57 eurot. 01.03.2007 sõlmisid hageja ja Alina Gorjunova (edaspidi kostja 2) Lepingust tuleneva rahalise kohustuse tagamiseks käenduslepingu nr 0154566L (Lisa 11, edaspidi Käendusleping), mille alusel võttis kostja 2 endale kohustuse tagada solidaarselt kostjaga 1 Lepingust tulenevate kostja 1 kohustuste kohane ja täielik täitmine. Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja 2 solidaarselt 08.01.2009 ja 16.06.2010 saatis hageja ka kostjale 2 teatise (Lisa 12), milles teavitas kostjat 2 Lepingust tulenevate võlgnevuste olemasolust. Hageja teatas kostjale 2, et kuivõrd kostja 1 ei ole täitnud oma kohustusi tähtaegselt, nõuab hageja kohustuste täitmist kostjalt 2 kui käendajalt. Hageja palus kostjal 2 võlgnevus tasuda, andes tasumiseks täiendava tähtaja. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga ei ole kostja 2 võlgnevusi hagejale tasunud. Tulenevalt eeltoodust on kostjal 2 kohustus hüvitada solidaarselt kostjaga 1 hagejale 11 138,59 eurot. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED Kostja 1 oma 11.07.2012 vastuses (tl 79-81) tunnistab nõuet summas 1 749,45 eurot ja ülejäänud osas vaidleb sellele vastu. Hagile lisatud materjalidest ei nähtu, et vara müüdi hagis väidetud hinnaga ja seega ei ole kahju tekkimine tõendatud. Hagis väidetakse, et vara võõrandati 7 852,61 euro eest, s.o 122 866,64 krooni eest, kuid hagiavaldusele lisatud akt 17.05.2010 nr 0154566L kohaselt suunati vara müüki 147 440 krooni eest. Kõnealune akt ei ole ostu-müügi leping, vaid vara müüki suunamise akt, kus Valoor OÜ tegutseb hageja esindajana, seega ei ole kahju tekkimine tõendatud. Hageja lõpetas lepingu 08.01.2009 ja esitas alusetult arveid edasi. Kostja 1 on seisukohal, et peale liisingulepingu lõpetamist ei ole hageja poolt arvete esitamine õiguspärane. Kostja 1 on seisukohal, et kui vastab tõele, et hageja võõrandas vara alla turuhinna, siis ta peaks tekkinud kahju eest vastutama ise. Kostja 1 on veendunud, et juhul kui hageja võõrandas vara 147 440 krooniga, s.o alla turuväärtuse, siis peaks ta sellest tuleneva müügikahju ise kandma või esitama vastava nõude Valoor OÜ vastu, kuna selle tekkimine on otseselt hageja tegevuse või tegevusetuse tagajärg ja kostjast ei sõltunud kahju tekkimisel mitte midagi. Vara turuväärtus oli selle müügihetkel kindlasti kõrgem ja asjatundliku müügiga oleks liisingvara kindlasti õnnestunud ka selle hinna eest müüa. Kostja 1 märgib seejuures, et koheselt peale vara väidetavat müüki hakati vara müüma 215 000 krooniga. Kostja 1 tõendab nimetatud asjaolu väljatrükiga portaalist www.auto24.ee. 3 Seega kostja 1 tunnistab nõuet 1 749,45 euro ulatuses ja palub jätta hagi rahuldamata 9 389,14 euro ulatuses. Hageja oma 01.09.2011 vastuses (tl 89-91) selgitas, et hagiavalduse lisas 9 oleval õiendil on sõiduki realiseerimise summaks 7 852,61 eurot ilma käibemaksuta – seega tuleneb erinevus dokumentides sellest, et müügiaktis on märgitud summa käibemaksuga (20%), kuid õiendil ilma käibemaksuta. Hageja lisab, et tegemist ei ole müüki suunamise aktiga vaid müügiaktiga. Kuivõrd kolmas isik kasutab sõidukit liisingulepingu alusel ehk sõiduki omanik on endiselt hageja, ei ole hagejal ostumüügilepingut. Kolmanda isikuga on sõlmitud liisinguleping. Hageja peab piisavaks müügiakti esitamist, kuid kui kohus peaks asuma teistsugusele arvamusele, on hageja valmis esitama ka muid dokumente. Kostja 1 on seisukohal, et hageja lõpetas lepingu 08.01.2009 ning esitas alusetult arveid edasi. Kostja 1 viitab seejuures hagiavalduse lisaks nr 5 olevale teatisele. Nimetatud teatises on saadetud 08.01.2009 ning sellest ei nähtu, et hageja oleks samal kuupäeval lepingu üles öelnud. Kirjas on öeldud, et kostjale 1 antakse võlgnevuste likvideerimiseks täiendav tähtaeg 14 päeva alates kirja kättesaamisest ning kui ka selle aja jooksul kostja 1 võlgnevust ei kustuta, ütleb hageja lepingu üles. Kostja 1 nimetatud kirja kätte ei saanud. Kuivõrd lepingu ülesütlemine ei ole kasulik ei hagejale ega kostjale, ootas hageja veel kostjapoolset tasumist või ühendusevõtmist. Kuivõrd kostja 1 võttiski hagejaga ühendust ning lubas võlgnevust tasuda, ei lõpetanud hageja lepingut. Tegelikkuses luges hageja lepingu ülesöelduks alles 12.08.

1. Arvete esitamise seisukohast ei oma antud asjaolu suurt tähtsust, sest kui hageja oleks lepingu lõpetanud varem, oleks hilisemalt esitatud arvetel kajastatud osamaksed endiselt jääkväärtuse hulgas, kuid nüüd kajastuvad need maksed debitoorse võlgnevuse all. Kindlustusmaksete võlgnevuse osas selgitab hageja, et kindlustuspoliis sõlmiti perioodiga 1 aasta ning sellest tulenevalt kohustus kostja 1 nimetatud arvete alusel tasuma. Kostja 1 on seisukohal, et hageja võõrandas vara oluliselt alla turuväärtuse. Samas ei ole kostja 1 esitanud ühtegi tõendid, mis tõendaksid sõiduki turuväärtust. Kostja 1 on esitanud portaali auto24 väljavõtte, kuid sellelt ei nähtu, mis kuupäeval on tehtud väljavõte või mis kuupäeval on kuulutus sisestatud. Samuti ei ole näha sõiduki müüja. Lisaks soovib hageja selgitada sõiduki müügiprotseduuri. Sõiduk suunati müüki 23.12.2009 nagu näidatud ka müügiaktil. Müükisuunamise hinnaks oli 229 166,67 Eesti krooni ehk 14 646,42 eurot, mis on arvestades müügiperioodil portaalis auto24 pakkumises olnud sõidukite hinnapakkumisi igati korrektne (lisa 1). Kuivõrd puudus huvi konkreetse sõiduki vastu, alandati müügihinda korduvalt: veebruaris 2010, märtsis 2010, aprillis 2010 ning mais
2. Kuivõrd puudus huvi nimetatud sõiduki vastu, eeldas hageja, et selline hind ei vasta turu nõudlusele ning seepärast tuli hinda alandada. Hageja on seisukohal, et nii pikk müügiprotseduur viitab selgelt nõudluse vähesusele (alates detsember 2009 kuni mai 2010). Lisaks soovib hageja märkida, et portaalis auto24 on toodud müügipakkumised ning eeldatavalt on lõplik müügihind algsest pakkumisest madalam, kuid seda nimetatud portaalis ei kajastata. Kostja 1 on seisukohal, et AS-i Valoor näol ei olnud tegemist asjatundliku müüjaga. Hageja on seisukohal, et kuivõrd AS Valoor tegeleb oma majandus- ja kutsetegevuses igapäevaselt sõidukite müügiga, on tegemist asjatundliku müüjaga. Kostja ei ole ka tõendanud vastupidist. Kostja 1 on seisukohal, et tema ei peaks vastutama asjatundmatu ja hooletu müügiprotsessi eest. Hageja on saatnud nii kostjale 1 kui kostjale 2 sõiduki müügihinna alandamise teatised (lisa 2) ning müügiprotsessi kirjelduse, mis oli lisatud 08.01.2009 saadetud kirjale (lisa 3). Hageja soovib ka rõhutada, et on nimetatud kirjad on hageja saatnud kostja 1 hagiavalduses esitatud aadressile ning jääb selgusetuks, mis kostja 1 tähitud ja lihtkirjalistele kirjadele järele ei läinud/kätte ei ole saanud. Müügiprotsessi kirjeldustest nähtuvalt on kostjal 1 olnud võimalus leida ise sõidukile ostja (tema meelest õiglase ja turuväärtusele vastava hinnaga) või sõiduk ise välja osta. Kostja 1 kumbagi varianti ei kasutanud. Hageja on seisukohal, et ka kostja 1 kui võlgnik peaks olema maksimaalselt huvitatud sõiduki võimalikult kõrge hinnaga müümisest ning selles osas hagejaga koostöö tegemisest. Kuigi kostjale 1 on antud selleks igakülgne võimalus ning ta seda kasutanud ei ole, ei ole õiglane panna süü kostja 1 seisukohalt madala hinna eest hagejale, kes on toiminud müügiprotsessi läbiviimisel igati läbipaistvalt ning andnud endast parima kasutades asjatundjate abi. Samasisulise vastuse on hageja esitanud kostjale 1 ka varasemalt (lisa 4). Lisaks on lepingu 4 üldtingimuste punktis 7.4.1 öeldud, et kui liisingueseme võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt liisinguandjale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma liisinguandjale puudu jääva osa. Vastavalt lepingu puntkile 20.1 on kostja 1 oma allkirjaga kinnitanud, et liisingulepingu ja selle osadega tutvunud, need läbi rääkinud, nendest aru saanud, need vastavad poolte tegelikule tahtele ning pooled on nõus neid tingimusi täitma – kostja 1 on kinnitanud, et on nõus müügikahju kandmisega, kui hageja ütleb lepingu üles võlgnevuste tõttu ning liisingueseme võõrandamisest saadud summast ei piisa kostja 1 kohustuste täitmiseks. Kostjad oma 23.12.2011 vastuses (tl 139-141) märkisid, et nendele teadaolevalt on sõidukiga toimunud peale sõiduki valduse üleminekut hagejale kummalised tehingud, mis viitavad hageja pahausksusele sõiduki edaspidisel realiseerimisel. Sellest tulenevalt peavad kostjad oluliseks võtta käesoleva asja juurde kõik sõiduki omandiõigust ning uut liisingulepingut tõendavad dokumendid, mis on sõlmitud sama sõiduki kohta peale selle kostja poolt tagastamist. Kostjad paluvad kohtul välja nõuda hagejalt uue ostjaga sõlmitud liisinguleping, samuti Maanteeameti Liiklusregistrist kõik sõiduki omandiõigust tõendavad ning selle aluseks olevad dokumendid ja AS-ilt Sanoma Baltic informatsioon, mis puudutab sõiduki müügikuulutust www.auto24.ee/used/
3. Kostjad leiavad, et tegemist on olulise tähtsusega tõenditega, kuna kostjatele teadaolevalt on ülaltoodud müügikuulutus avaldatud vahetult pärast sõiduki realiseerimist ning kuulutuses palutakse sõidukit juba hinnaga 215 000 krooni ehk 13 741 eurot ilma käibemaksuta, mis on peaaegu 50 % suurem maksumusest, millega hageja väidetavalt sõiduki võõrandas. Müügikuulutuse on avaldanud isik nimega Indrek, kelle telefoni nr on 5559
4. Peale avalike otsingumootorite kasutamist ilmnes fakt, et antud telefoni nr kasutab Indrek Aasna, kes on ametilt Swedbank AS Lõuna-Eesti regiooni asedirektor ehk hageja juhtorganisse kuuluv isik. Kostjate hinnangul sõidukit ei proovitudki realiseerida õiglase hinnaga, vaid koostöös sõiduki n-ö realiseerimisteenust pakkuva isikuga realiseeriti see teadlikult kostjatele kahjumlikult ja ebamõistlikult madala hinnaga hageja juhtorgani liikmele, kes vaieldamatult omab informatsiooni hagejale tagastatud sõidukite kohta. Nüüd aga üritatakse liisingueseme väärtusest tulenevat kahju panna kostjate kanda. Kostjate arvates on ebatõenäoline, et hageja juhtorgani liige tegeleb ametiväliselt ka sõidukite müügi ja vahendusega. Kostjad soovivad välja tuua fakti, et alates aprillist 2010 oli sõiduk broneeritud ning hoolimata sellest langetati sõiduki müügihinda. Kostjad paluvad kohtul välja nõuda Valoor AS-ilt informatsioon kohu sõiduki müügiprotsessi kohta (sh andmed sõiduki broneerinud isikute ning broneerimisaegade osas). Kostjad on veendumusel, et sõidukit pole proovitud kunagi ausal teel ja õiglaselt realiseerida. Käesoleval ajal on olemas tõendid, mis näitavad, et antud sõiduk müüdi mais 2010 hageja juhtorgani liikmele (kelle põhiline majandustegevus ei ole sõidukite müügivahendus) ning vahetult peale seda ilmub portaalis auto24.ee sama sõiduki kohta uus müügikuulutus ja seda juba märkimisväärselt kõrgema hinnaga. Tähelepanuväärne on antud juhul see, et müügikuulutuses olevad pildid on samuti tehtud AS Valoor esisel, mis näitab, et see isik on selle sõiduki omandanud eesmärgil müüa see koheselt tunduvalt kallimalt edasi. Kahjuks ei saa ka välistada, et sõiduki müügiteenust on samuti hiljem osutanud sama AS Valoor, kes on sõiduki hiljem kallimalt aidanud realiseerida. Asjaolu, et hageja juhtorgani liige Indrek Aasna on olnud otseselt huvitatud sõiduki soodsast omandamisest, reguleerinud ja suunanud oma tegevusega müügiprotsessi, näitab selgesti ka Valoor AS poolt hagejale sõiduki realiseerimisteenuse arve nr 928942, kus arve saajaks on lisaks hagejale märgitud ka Indrek Aasna. 06.01.2012 vastuses (tl 155-156) tegi hageja kompromissettepaneku. Samuti esitas hageja liisingulepingu nr 01126138L. Lepingust nähtuvalt on tõepoolest liisinguvõtjaks Indrek Aasna ning sõiduki maksumuseks 7 852,61 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja soovib juhtida kostjate tähelepanu, et vastavalt müügiprotseduuri punktile 3 loetakse liisingueseme võõrandamiseks ka liisingueseme suhtes liisingulepingu sõlmimine uue liisinguvõtjaga vara müügihinna alusel. Ka liisingulepingu puhul on hageja ostutehingu finantseerija rollis, kuivõrd uue liisingulepingu 5 eesmärgiks on sõiduki omandamine uue liisinguvõtja poolt (uue liisingulepingu punkt 8.1). Samuti soovib hageja rõhutada, et asjas ei oma tähtsust uue liisinguvõtja isik. Indrek Aasna on tegutsenud eraisiku, mitte juhtorgani liikmena ning ka temal (sarnaselt kõigile teistele isikutele) on õigus omale sõiduk osta või selle osas liisingut taotleda. Hageja ei saa liisingulepingu sõlmimisest keelduda seetõttu, et tegemist on hagejaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva ettevõtte töötajaga. Asjaolu, et liisinguleping on sõlmitud hagejaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva ettevõtte töötajaga, ei muuda hageja käitumist automaatselt pahauskseks. Kostjad on hageja pahausksusele tuginedes viidanud ka asjaolule, et kostjatele teadaolevalt on sõidukit asutud müügiks pakkuma hinnaga 215 000,00 Eesti krooni ehk 13 741,00 eurot. Hageja tuletab meelde, et tegemist on pakkumise hinnaga, mitte reaalset ja lõplikku tehinguväärtust kajastava summaga. Lisaks juhib hageja tähelepanu, et hageja alustas sõiduki müüki hinnaga 14 646,42 eurot (ilma käibemaksuta), mis on uue liisinguvõtja esmasest pakkumisest veelgi kõrgem. Hagejal sellise hinnaga sõidukit realiseerida ei õnnestunud ning kostjad ei ole tõendanud, et ka uuel liisinguvõtjal oleks õnnestunud sõiduk algse pakkumise hinnaga realiseerida. 19.01.2012 toimunud kohtuistungil (protokoll tl 178-181) kostja kordas, et Indrek Aasna’l kui hagejaga seotud isikul oli võim sõiduki hinda mõjutada. Kostja sõnul nähtub 29.12.2011 vastusest Auto24.ee portaalist, et hageja juhtkonna liige, kes hindas selle sõiduki ise aasta aega hiljem peale tagastamist tunduvalt kallimaks kui see, mis oli sõiduki müügihind. Hageja selgitas, et sõiduki müüki alustatakse alati kõrgemalt hinnalt, et tagada võimalikult parem tulemus, võimalikult kõrge hinna saamine. Indrek Aasna näol ei ole tegemist hageja juhtorgani liikme ega töötajaga, vaid tegemist on Swedbank AS-i töötajaga, kes on teine juriidiline isik. Need on seotud isikud, aga tegemist on teise juriidilise isikuga. Tegemist ei ole ka töötajaga, kes viiks ühtlasi läbi hageja müügiprotsesse, tegeleks hindamisega või millegi sarnasega. Kuulutus on olnud aktiivne ühe kuu. Siit ei nähtu, millise hinnaga on see sõiduk võõrandatud. Maanteeameti tõendist nähtub, et sõiduk on võõrandatud veel omakorda 5 kuud hiljem, millise hinnaga, seda ei nähtu. Mis eesmärgil, mis hinnaga õnnestus Indrek Aasnal ostja leida, siit ei nähtu. Pooled nõustusid, et Swedbank Liising on võõrandanud sõiduki 27.03.2011 Manko Dzmitry’le. 20.01.2012 esitas hageja nõutud ostu-müügilepingu, millega toimus liisingueseme võõrandamine Manko Dzmitry’le 28.03.
5. 22.02.2012 toimunud kohtuistungil (protokoll tl 192-197) jäi hageja oma esitatud seisukohtade ja hagi juurde. Põhivaidluskohaks on sõiduki turuväärtuse määratlemine ning hageja leiab, et sõiduk on võõrandatud turuväärtusega. Turuväärtus on tulenevalt TsÜS § 65 ja majandusleksikoni määratluse kohaselt tegelik hind, mida asja eest saadakse. Realiseerimishinda võib käsitleda turuväärtusena. Hageja on käitunud sõiduki realiseerimisperioodil igati korrektselt. Hageja on hinda alandanud pärast seda, kui on tuvastatud, et hind ei vasta turuväärtusele. Vastavalt riigikohtupraktikale on hageja teavitanud nii kostjat kui ka müügilepingukäendajat uutest müügihindadest. Müügiperiood olnud pikk, ei saa käsitleda kiirmüügina. Hageja käitunud korrektselt. Müügiga seoses midagi rohkem esitada ei ole. 22.02.2012 toimunud kohtuistungil kostjad leidsid, et hageja ei ole tõendanud, et liisingleping on kehtivalt ülesöeldud. Hageja poolt 08.01.2009 saadetud teatist ei ole kostja kätte saanud. Pole tehtud kehtivat ülesütlemisavaldust. Isegi juhul, kui hageja oleks teinud ja saatnud teate kostjatele, ei oleks tegemist kehtiva ülesütlemisteatega, kuna tarbijale kehtivad tarbimisliisingu põhimõtted. Hagiavaldusest ei tulene otseselt, mis kuupäevast on leping üles öeldud, see tuleneb hilisematest hageja väidetest. Lisaks võlgnevusele nõuab hageja kindlusmaksete tasu, jällegi pole hageja tõendanud, et on need kulutused ise kandnud.

§ 367

lg 4 alusel nõutavaid lisakulutusi ei saa nõuda, sest ei ole kehtivat ülesütlemist. Kui kohus leiab, et on kehtiv üleütlemine, siis esitavad kostjad vastuväited kulutuste osas. Esiteks vara tagastamise tõendid. Hageja ei andnud kostjale mingit muud tähtaega ja sellisel juhul on 6 lisakulutuste tegemine põhjendamatu. Samamoodi on leidnud ka Tallinna Ringkonnakohus 08.04.2011 otsuses 2-09-

1. 191,73 eurot telefonikõne ja akti koostamise eest on ilmselgelt põhjendamatult palju. Remondikulud kulude osas Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20.06.2011 lahend 3-2-1-52-11 p 17, mille kohaselt remondikulu ei ole võimalik pidada hüvitatavaks § 367 lg 4 suhtes. Auto vastuvõtmisaktist ei tulene vajadust teostada remonti. Müügiteenuse arve – ei saa olla põhjendatud küsida raha müümise eest endaga seotud isikule. Isikul olid piisavad võimalused müüa ilma panga vahenduseta. Turuväärtus tagastamise hetkel – liisinguandja väidab, et liisingulise müügi puhul oli turuväärtus kõrgem kui tagastamise hetkel, ka Riigikohus kinnitab, et üldjuhul ei ole määrav liisingulise müügi hind, on vaja tuvastada hind tagastamise hetkel. Liisinguandja on esitanud oma vastusena väljavõtte auto24-st, kus ta leiab, et hind on turuväärtusele vastav. Kostjad leiavad, et sõiduki hind oli tunduvalt kallim, kui arvestada, et hinnad kujunevad turu keskmise hinna alusel. Sõiduki kulumisväärtus ei saa olla aastas meeletutes protsentides. See üldjuhul 5-10% hinnast aastas. Liisinguvõtja sai liisinguandja teate liisingu muutuse kohta, liisinguandja hindas sõidukit 275000 krooniga. Vastaspool on väitnud, et tegemist ei ole turuväärtust näitava hinnaga, vaid esialgse pakkumishinnaga, kostjad nõustuvad, aga see vahe ei saa olla ca 50%. Heaks tavaks on pidada kuni 10%. Hageja väitis, et on edastanud kõik sõiduki müügihinna alandamise teatised kostjatele, kostjad said need kätte kohtutoimikust. Hageja saanud kätte 275000 kroonise teatise. Lisaks on kostjale selgusetu, kuidas nägi välja ja kujunes välja müügiprotsess. Kas müük on toimunud internetis või kuidas. Kas müük on toimunud heauskselt, et saavutada mõlemale poolele kasulik tulemus. Lisaks asjaolu, ei sõiduk võõrandati seotud isikule. Hagi tuleb jätta rahuldamata. Hageja vaidles vastu kostja esitatud vastuväidetele. Esiteks liisingulepingu kehtiva ülesütlemise kohta – käesolevaga ei ole ei käendaja ega liisinguvõtja ehk kostja teatanud hagejale oma andmete muutmisest, erinevatest aadressidest, kuhu lepingu tähtaja teatised saata, seega saatis hageja õiguslikul eeldusel kostjatele teatised aadressil Tartu, Jaama 181-39, kohtu materjalidest näha, et nimetatud aadress on ka käesolevaga kehtiv. Teine kostja vastuväide on alusetu kuivõrd, et võlgnevuseks peab olema vähemalt kolm arvet – materjalidest näha, et kostja on võlgnevuses alates perioodist 31.10.2008-30.11.
2. Kirja saatmise hetkeks oli võlgnevuses kaks arvet. Kostja ka nõustunud, et hageja ei ole
3. kuupäeval lepingut üles öelnud, reaalselt tehtud seda 12.08.2009, siis võlgnevuses kõik põhiosa maksete arved, mida on rohkem kui kolm. Vastuväide kindlustusmaksete arvetele – hageja selgitab, et kindlustusmaksete periood vastavalt liisinglepingu üldtingimustele punktile 6.3.1 on /tsiteerib/. Sõiduk peab olema kindlustatud seni kuni sõiduk hagejale tagastatakse. Liisinguvõtja kohustus arved tasuma otse liisinguandjale, kostja seda teinud ei ole. Vastuväide lisakulutuste osas, sh tagastusteenus – Riigikohtulahend 3-2-1-52-11, kus Riigikohus on asunud seisukohale, et liisinglepingu üldtingimuste punktist 7.5 tuleneb tagatise kohustus ja liisinguandja saadetud kirjas liisinguvõtjale on samuti kirjeldatud, et /tsiteerib/. Riigikohus asunud seisukohale, et tegemist piisava väljendusega ja liisinguandja tagatiseks tuleb liisinguvõtjal hagejaga ühendust võtta, mitte vastupidi. Tagatisteenuskulu suuruse kohta soovib hageja selgitada, et kui kostja on esitanud vastuväite ebamõistlikult suure kulu kohta, oleks pidanud esindama ka tõendi, et nimetatud teenust on kostja saanud. Remondikulud – nimetatud remondikulu tuleks tõlgendada müügikorda seadmisega. Ekslik on kostja väide, et rehviparandus ja rehviviga on kergesti tuvastatav ja nähtav. Tegemist võib olla näiteks väikse ja terava eseme sisenemisega. Ei oska öelda, mis antud juhul täpselt viga oli. Müügiprotsess on läbiviidud professionaalset ettevõtet kasutades, müügiteenus on

§ 367

lg 4 alusel lisakuluks, seda väljendanud ka Riigikohus ja hageja leiab, et nimetatud teenus on põhjendatud. Turuväärtus – hageja toonud välja, kuidas toimunud müügiprotsess, milline summa on tegelikult liisingu esemeks saanud. Kostja väide, et müügihind ei vasta turuväärtusele on paljasõnaline ja 7 tõendamata. Loomulikult soovivad kõik midagi müüvat isikud saada müüdava eseme eest võimalikult kõrget hinda. Hiljem selgunud, et ei ole võimalik saada sellist hinda. Hageja seisukohal, et nimetatud näitaja ei ole turuväärtuse adekvaatseks võrdluseks. Auto24 väljavõte – hageja lisanud selle tõendi müükipanemise hinna korrektsuse näitamiseks. Nagu tuli ka välja kostja tagasivõetud tõendist, siis tehingud ei toimu selliste hindadega, mis on näidatud portaalides pakkumise hinnaks. Tavapärane, et algset hinda tuleb kordades vähendada. Muus osas jääb hageja esitatu juurde. Hageja möönab, et ei ole käitunud kõige konkreetsemalt selgitades lepingu ülesütlemise tähtaega, seega hageja pakkunud varasemalt kostjale kompromissi. Üheks põhjuseks ongi lepingu sellel kuupäeval lõpetamine, hageja oli nõus haginõude summat vähendama esitatud arvete kajastatud intressimaksete ja käibemaksu maksete võrra. 08.01.2009.a teatis on lepingu ülesütlemise hoiatus. Mööname, et lepingu ülesütlemise kuupäev ei ole määratud kõige korrektsemalt. Kostjad pole teateid kätte saanud, seega raske määratleda päeva, millest hakkab kulgema 14-päevane tähtaeg. Hageja on seisukohal, kui kostjad ei võta kirju vastu, siis on ebamõistlik, et ülesütlemine ei saagi kunagi toimuda. Hageja jääb oma kompromissi pakkimise ja seisukohtade juurde. Kostja märkis, et hageja on esitanud kohtule tõendina kirjavahetuse (tl 105). 4 päeva enne müümist on hinda veelkord alandatud, ning kostja peab seda pahauskseks, kui on olemas broneeritud ostja, alandatakse hinda ja ostjaks osutub hagejaga seotud olev isik. Kindlustuse osas probleemsed maksed. Hageja ei ole tõendanud, et oleks ise kandnud kulutused. Kostjal on kohustus hagejale need kulutused hüvitada juhul, kui hageja on need kulutused kandnud. 01.03.2012 esitas hageja täiendavad tõendid – Swedbank P&C Insurance AS kinnituse hagejapoolsete maksete tasumise kohta ja kostjatele saadetud ning hagejale hoiutähtaja möödumisel tagastatud kirjade ümbrikute koopiad. 15.03.2012 esitasid kostjad täiendavad seisukohad (tl 203-205). Seadusandja on sidunud liisingulepingust tulenevate kulutuste hüvitamise nõude suuruse arvestamise sõltuvusse liisingueseme tagastamisaegse jääkväärtusega. Kohtud on korduvalt väljendanud seisukohta, et liisingueseme väärtus tuleb kindlaks teha selle liisinguandjale tagastamise aja seisuga ning üldjuhul ei ole määrav liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal. Hageja on suunanud sõiduki müüki 04.01.2010 hinnaga 275 000 krooni ehk 14 646,42 eurot ilma käibemaksuta. 22.02.2012 kohtuistungil on hageja esindaja selgitanud, et sõiduk on müüki pandud võimalikult kõrge hinnaga, et katta ära võimalikult suures ulatuses võlgnevused. Kostjad on seisukohal, et sõiduki müüki ei alustata kõrgema hinnaga, kui on sõiduki turuväärtus, kuna liisinguandja eesmärk on eelkõige vara edukas ning kiire võõrandamine. On mõistlik eeldada, et sõiduk püütakse müüa selle turuhinnaga (Tallinna Ringkonnakohtu seisukoht 30.11.2011 tsiviilasjas nr 2-10-26448). Kohtuasja materjalidest nähtuvalt on vaidlusalune sõiduk olnud müügis üksnes Tartu Amserv müügiplatsil. Kostjate hinnangul on tegemist ülimalt passiivse müügiga peamiselt Toyota sõidukeid müüva ettevõtte müügiplatsil ning selline müügiviis ei taga ilmselt konkreetsest automargist huvituva klientuuri puudumise tõttu vara realiseerimist õiglase turuhinnaga. Vara müük Toyota automüüja müügiplatsil ilma selle sõiduki müügikuulutuse avaldamiseta auto24 portaalis pole piisav vara õiglaseks müügiks. Lubatuks ei saa pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Liisinguandja ei pea panema tagastatud liisingueset müüki hinnaga, mille liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise seisuga liisinguandjale võlgneb. Kui on selge, et see hind ilmselt ei vasta turuhinnale ja sellise hinnaga liisinguese ostjat ei leia, tuleb ese müüki panna eeldatava turuhinnaga. Määratud hinnast ja selle alandamisest tuleb teavitada ka liisinguvõtjat (ja käendajaid), et need teaksid määratud hinnaga arvestada ja saaksid soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaled (RKTKo 3-2-1-77-08 p 16). Seega tuleb sõiduki müüki alustada eeldatava turuhinnaga. Kohtud on korduvalt väljendanud 8 seisukohta, et kui hageja väidab, et auto tegelik väärtus oli tagastamise ajal madalam tema enda initsiatiivil koostatud aktis märgitust, peab ta seda tõendama. Kostjad pöördusid erinevate automüüjate poole küsimusega, kas nende ettevõttes müüdi 2009 lõpus või 2010 alguses sarnaste tehniliste näitajatega sõidukeid nagu vaidlusalune BMW 525. AS Rael vastas, et analoogne sõiduk võõrandati hinnaga 12 782,33 eurot (ilma käibemaksuta), OÜ Ksauto vastuse kohaselt olid selliste sõidukite hinnad vahemikus 13 314,93 – 15 977,91 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja müüs sõiduki aga hinnaga 7 852,61 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja ei ole kostjaid teavitanud sõiduki hinna alandamisest ega ole sõiduki võõrandamisel teinud kõike endast olenevat, et saavutada sõiduki realiseerimisel maksimaalne tulemus. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Hageja nõue tuleneb Swedbank Liising AS ja Aleksei Gorjunov vahel 01.03.2007 sõlmitud liisingulepingust nr 0154566L (tl 11-16), mille esemeks oli sõiduauto BMW 525. Lepingust tulenevalt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse ning lepingu üldtingimuste p 1.3 kohaselt kohustus kostja 1 tasuma hagejale selle eest lepingust sätestatud makseid vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Samuti oli sõlmitud 01.03.2007 hageja ja Alina Gorjunova käendusleping nr 0154566L, mille alusel võttis kostja 2 endale kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga lepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohane ja täielik täitmine. Kostjad esitasid hagile vastuväited. Kostjad on seisukohal, et hageja ei ole teinud kõike endast olenevat, et saavutada sõiduki realiseerimisel maksimaalne tulemus, millega oleks vähenenud ka kostjate võlgnevus hageja ees. Liisingulepingu tüüptingimuste p 3.7 kohaselt kui liisinguandja ütleb liisingulepingu üles ning võõrandab liisingueseme, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud ja kulud (tl 19). Tüüptingimuste p 7.4.1 järgi kui liisingueseme võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt liisinguandjale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma liisinguandjale puudu jääva osa (tl 22). Tsiviilasjas nr 3-2-1-52-11 on Riigikohtu tsiviilkolleegium korranud oma varasemat seisukohta, et

§ 367

lg 3 järgi tuleb liisinguandjal

§ 367

lg-s 1 sätestatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle tagastamise hetkel, mitte selle hilisemat müügihinda. Vastupidine tüüptingimus on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav ja seega

§ 42lg 1 järgi tühine (vt nt 3-2-1-33-08, p 17).

Tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08 on kolleegium väljendanud sama seisukohta ja lisanud, et eespool mainitu kehtib ka liisinguandja suhetes liisinguvõtja käendajaga, olgu käendajad kas tarbijad või majandustegevuses osalejad. Kuna üldtingimuste p-des 3.7 ja 7.4.1 seatakse liisinguvõtja kohustus hüvitada liisinguandjale kahjud/puudujääv osa sõltuvusse ainult eseme võõrandamisest tekkinud kahjust/saadavast summast, sõltumata sellest, millise hinnaga vara võõrandati ning kuidas võõrandamisprotsess oli kujundatud ja kaua see kestab, võimaldab see oluliselt kahjustada teise poole huvisid ja jätta tema vastu esitatavate nõuete suuruse määramise sisuliselt liisinguandja otsustada.

§ 42

lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, milles nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohus on seisukohal, et liisingulepingu üldtingimuste p-d 3.7 ja 7.4.1 kahjustavad kostjat ebamõistlikult

§ 42

lg 3 p 5 ja § 44 järgi ning on tühised

§ 42

lg 1 järgi, sest nende tüüptingimuste punktidega võetakse kostjalt võimalus tõendada hageja kui tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude 9 (kahju) suurust. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08 öelnud, et kui analoogsel juhul on tüüptingimused tühised, tuleb kohaldamisele

§ 367

. Hageja on seisukohal, et on antud juhul teinud kõik endast oleneva, et saavutada liisingueseme võõrandamisel parim ja kiireim tulemus ning on võõrandanud liisingueseme turuhinnaga. Riigikohus oma otsuses nr 3-2-1-77-08 p-s 16 on seisukohal, et määratud hinnast ja selle alandamisest tuleb teavitada ka liisinguvõtjat (ja käendajaid), et need teaksid määratud hinnaga arvestada ja saaksid soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda. Antud juhul ei ole hageja teavitanud kostjaid hinna alandamisest. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-21-8-09 p-s 11 asunud seisukohale, et tähitud kirja saabumise ja postiasutusse hoiustamise teatis ei sisalda teavet saabunud kirja sisu kohta, mistõttu puudub tahteavalduse saajal mõistlik võimalus tahteavalduse sisuga tutvuda ja seega ei saa lugeda tahteavaldust kättesaaduks. Järelikult ei saa lugeda hageja edastatud teatisi kostjatele kättetoimetatuks. Kostjad said sõiduki müügihinnast teada alles 08.06.2010 vastusest nende kirjale (tl 105), mille kohaselt oli 06.05.2010 kehtiv hind 8 095,48 eurot (ilma käibemaksuta) ning sõidukil oli broneering. 17.05.2010 võõrandati sõiduk aga hinnaga 7 852,16 eurot (ilma käibemaksuta), seega madalama hinnaga kui kostjatele öeldud kehtiv hind. Ka sellisest hinna alandamisest ei teavitanud hageja kostjaid. Kohus leiab, et antud juhul on kostjad tõendanud, milline oli auto turuhind. Kohtule on esitatud vastused sõidukite müüjatelt (tl 218-219), mille kohaselt on 2009 müüdud analoogne sõiduk hinnaga 15 338,8 eurot (240 000 krooni) ja vahemikus 2009-2010 on müüdud 6 sarnast sõidukit hinnaga vahemikus 250 000 – 300 000 krooni (keskmine 275 000 krooni, s.o 17 575,70 eurot, ilma käibemaksuta 14 060,56 eurot). Seega olemasolevate andmete põhjal võib öelda, et sõiduki turuväärtus oli sel ajal keskmiselt 14 699,68 eurot. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 asunud seisukohale, et poolte kokkuleppel on (ka liisinguandja tüüptingimustes) lubatav lähtuda ka liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast, ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Riigikohus leidis, et lubatav hinnaerinevus on sel juhul kuni 10%. Arvestades sarnaste sõidukite turuväärtust oleks lubatavas ulatuses vähendatud müügihind antud juhul 13 229,71 eurot (14 699,68 – 10 %), hageja müüs sõiduki aga hinnaga 7 852,61 eurot, mis on ligi 60 % vähem minimaalsest müügihinnast. Kuna antud juhul ei ole hageja teatanud kostjatele hinna alandamisest, määrab kohus, et sõiduki turuhind oli 14 699,68 eurot. Kohus nõustub kostjatega selles, et põhjendamatu on antud juhul nõuda

§ 367

lg 4 alusel lisakulutusi olukorras, kus liisinguleping ei ole kehtivalt üles öeldud. Kostjatele ei ole toimetatud kätte liisingulepingu ülesütlemise teatist. Seega peab kohus põhjendamatuks hageja tehtud lisakulutusi summas 517,41 eurot (s.o vara tagastusteenus, vara müügikõlbulikuks seadmine, vara realiseerimise eest makstav tasu). Võlaõigusseadus (

) § 142 lg 1 järgi käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.

§ 145

lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Tulenevalt

§ 145lg-st 1 on võlausaldaja käendaja vastu suunatud nõudel kolm eeldust.

Esiteks peab võlausaldaja ja käendaja vahel olema kehtiv käendusleping. Pooltevaheline käendusleping on sõlmitud 01.03.2007 (tl 61-62) ning puuduvad alused kahtlemaks selle kehtivuses. Teiseks peab olemas olema käendusega tagatava võlausaldaja nõude olemasolu. Kolmandaks peab olema saabunud käendusjuhtum, mille puhul käendaja peab täitma põhivõlgniku kohustuse. 10 Poolte vahel puudub vaidlus selles, et põhivõlgnik Aleksei Gorjunov rikkus oma põhikohustust. Kostjate vastuväited on põhinenud sõiduki ebaõigele turuväärtusele lisakulutuste põhjendamatusele. Arvestades kohtu ülaltoodud põhjendusi tuleb hagiavalduse p-s 1.10.1. märgitud lepingust tulenevast nõudest 19 002,77 eurot arvestada maha sõiduki tegelik turuväärtus 14 699,68 eurot ja põhjendamatud vara realiseerimisega seotud lisakulutused 517,41 eurot ja kostja poolt tasutud 11,57 eurot. Seega peab kohus põhjendatuks mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 19 002,77 – 14 699,68 – 517,41 – 11,57 = 3 774,11 eurot. TsMS § 367 järgi viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Ülaltoodust lähtuvalt on kohus seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. MENETLUSKULUDE JAOTUS Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lõike 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades seda, et hageja nõue on 11 138,59 eurot ning kohus rahuldab hagi 3 774,11 euro ulatuses, tuleb menetluskulud jätta 34 % ulatuses solidaarselt kostjate kanda ja 66 % ulatuses hageja kanda. Kohtunik 11