3-11-404/12

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Üllar Roostoja, Maili Lokk Määruse tegemise aeg ja koht

1. juuni 2011, Tartu Haldusasja number 3-11-404 Haldusasi Romeo Kalda kaebus Viru Vangla 30.07.
2. a käskkirja nr 6.-3/1716-D tühistamiseks ja Viru Vangla toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks Vaidlustatud kohtulahendid Tartu Halduskohtu
3. märtsi
4. a määrus esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Romeo Kalda määruskaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja – Romeo Kalda Vastustaja – Viru Vangla RESOLUTSIOON Jätta Romeo Kalda määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
5. märtsi
6. a määrus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määrus ei ole edasikaevatav (HKMS § 122 lg 5). ASJAOLUD
7. Romeo Kalda esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Viru Vangla 30.07.
8. a käskkiri nr 6.-3/1716-D ja tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla toiming – kaebaja poolt 06.08.2010 esitatud vaidele vastamisega viivitamine. Nimetatud käskkirjaga määrati R. Kaldale distsiplinaarkaristus vangistusseaduse (VangS) § 37 lg-s 1 ja § 67 p-s 1 sätestatud nõuete rikkumise eest. Määratud distsiplinaarkaristus seisnes kümneks ööpäevaks kartserisse paigutamises ning kartseri karistuse kandmise ajal täiendavate piirangute seadmises – täielik piirang VangS §-de 22, 30-32, 34-38, 41, 43 ja 46 osas ning osaline piirang VangS § 48 kohaldamisel – vangistuse eesmärkide paremaks saavutamiseks. Kaebuses palus R. Kalda esialgse õiguskaitse korras vaidlustatud haldusakti kehtivuse peatamist kuni kohtuotsuse jõustumiseni käesolevas haldusasjas. R. Kalda on küll käesolevaks ajaks Viru Vangla käskkirjaga määratud distsiplinaarkaristuse ära kandnud, kuid leiab, et ta ei pea kannatama õigusvastase käskkirja mõju all, sest antud käskkirjaga määratud distsiplinaarkaristust arvestatakse kaebajale erinevate soodustuste lubamisel ning uute karistusotsuste määramisel.
9. Tartu Halduskohus jättis 03.03.
10. a määrusega R. Kalda taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks rahuldamata. Kohtumääruse põhjenduste kohaselt ei ole kaebaja selgitanud, millised tema õigused võivad esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise korral saada kohtumenetluse ajal pöördumatult kahjustada. Kaebaja on Viru Vangla 30.07.
11. a käskkirjaga nr 6.-3/1716-D määratud karistuse juba ära kandnud. Esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmine ei raskenda kohtuotsuse täitmist ega too kaebaja jaoks kaasa pöördumatuid negatiivseid tagajärgi. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
12. R. Kalda esitas määruskaebuse, milles palutakse Tartu Halduskohtu 03.03.
13. a määrus tühistada ja teha uus määrus, millega tema esialgse õiguskaitse taotlus rahuldada. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on käskkiri nr 6.-3/1716-D kehtiv vaatamata distsiplinaarkaristuse ärakandmisele ning mõjutab otseselt kaebaja elukorraldust negatiivselt ühe aasta jooksul arvates käskkirja koostamisest 30.07.
14. Kaebaja selgitas ka esialgses kaebuses, et distsiplinaarkaristust arvestatakse raskendava asjaoluna uute karistuste määramisel ning erinevate soodustuste andmisel. Õigusvastase karistusotsuse arvestamisel kaebaja iseloomustamisel on tegemist kaebaja õigusi rikkuvate tagajärgedega, mida ei ole võimalik pärast kohtuotsuse jõustumist enam kõrvaldada. Riigikohtu lahenditest tulenevalt saab esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätta vaid siis, kui kaebuse perspektiivitus on ilmne. Antud juhul ei ole kaebus ilmselt perspektiivitu.
15. Viru Vangla oli esitatud vastuses seisukohal, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata. Vastuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlustatud distsiplinaarkaristus ainus R. Kaldale määratud karistus. R. Kalda on varem korduvalt distsiplinaarkorras karistatud ning tegemist on kehtivate karistustega, mistõttu vaidlusaluse karistuse mõju kaebajale võimalike soodustuste kohaldamisel või järgnevate karistusotsuste tegemisel on minimaalne. Samuti saab kaebaja antud karistusotsuse mõju järgnevatele karistusotsustele ära hoida sellega, et hoidub edaspidi õigusrikkumiste toime panemisest. Kaebuse ilmne perspektiivitus on vaid üks alus esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmiseks. Seega ei too kaebuse perspektiivikus veel ilmtingimata kaasa esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamist. Siiski on vastustaja seisukohal, et käesoleval juhul on tegemist pigem perspektiivitu kaebusega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
16. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
17. Iseenesest ei ole tõepoolest välistatud, et distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja kehtivus mõjutab isikut negatiivselt ka pärast karistuse ärakandmist. Samas ei ole see käesolevas asjas esialgse õiguskaitse kohaldamise aluseks. Kas ja millisel määral võtab vangla edaspidi arvesse kaebaja karistatust distsiplinaarkorras, ei ole praegusel hetkel võimalik hinnata. Ka haldusakti kehtivuse peatamisel võib vangla kaalutlusotsuse tegemisel kogumis arvesse võtta ka fakti, et tegelikult on kaebajale karistus määratud ja et selle kehtivus on lihtsalt esialgse õiguskaitse korras peatatud. Samuti ei ole kindel see, et distsiplinaarkaristuse kehtivus mõjutab kaebajale soodustuste andmist ebasoodsalt. Seega ei saa kaebajale negatiivsete tagajärgede tekkimist küll ilmselgelt välistada, kuid teisalt ei ole selliste tagajärgede saabumine ka kindel. Oluline on seegi, et kaebuse rahuldamisel ja käskkirja tühistamisel on kaebajal uuesti võimalik soovitud soodustusi taotleda ning juhtida käskkirja kehtivuse ajal tema taotlusi lahendavate organite tähelepanu asjaolule, et ta on distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja vaidlustanud. Sellises olukorras on ringkonnakohtu hinnangul õigem vaidlustatud käskkiri kehtima jätta.
18. Lisaks tuleb esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel hinnata võimalusel ka kaebuse perspektiivikust. Käesolevaks hetkeks asjas esitatud materjalide põhjal ei ole alust pidada kaebust eriliselt perspektiivikaks. Kaebaja poolt toime pandud distsiplinaarsüüteo kohta (keeldus täitmast korraldust asuda tööle) on toimikus olemas tõendeid ja rikkumise toimepanemist ei eita ka kaebaja ise, väites enda õigustuseks üksnes seda, et ta ei saanud tööle asuda, sest talle ei olnud väljastatud tööriideid ja ei viidud läbi tööohutusinstruktaaži. Rikkumise toimepanemise ajal 02.07.2010 oli olemas kehtiv 29.06.
19. a käskkiri R. Kalda tööle määramise kohta. Määratud karistust –10 ööpäeva kartserisse paigutamist – ei saa käesoleval hetkel pidada ka ilmselgelt ebaproportsionaalseks, sest selle karistuse määramise hetkel oli kaebajal asja materjalidest nähtuvalt 4 kehtivat distsiplinaarkaristust ning teda oli varem ka lühemaks perioodiks (2 ööpäeva) karistusena kartserisse paigutatud. Seetõttu ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamise aluseks ka see, et kaebuse rahuldamise tõenäosust saaks käesoleval hetkel pidada suureks.
20. Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et Riigikohtu lahenditest tulenevalt saab esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätta vaid siis, kui kaebuse perspektiivitus on ilmne. Hilisemates lahendites on Riigikohtu halduskolleegium korduvalt märkinud, et kaebuse ilmne perspektiivitus on üksnes üheks aluseks esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmisel (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi
21. märtsi
22. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-3-06, p 8;
23. juuni
24. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-54-06, p 12) ning järelikult ei ole paikapidav seisukoht, et esialgse õiguskaitse taotlus tuleb rahuldada alati, kui kaebuse perspektiivitus ei ole ilmne.
25. Eeltoodust tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata. Agu Timmi Üllar Roostoja Maili Lokk