3-11-108/29

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Maili Lokk ja Agu Timmi

1. september 2012, Tartu 3-11-108 Reimo Koorti kaebus Lõuna Prefektuuri vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 319,56 eurot Tartu Halduskohtu 18.07.
2. a otsus Reimo Koorti apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Reimo Koort Vastustaja Lõuna Prefektuur RESOLUTSIOON
3. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.
4. Tühistada Tartu Halduskohtu 18.07.
5. a otsus ja teha uus otsus, millega mõista Politsei- ja Piirivalveametilt välja 30 eurot Reimo Koorti kasuks tekitatud mittevaralise kahju katteks.
6. Välja mõista Politsei- ja Piirvalveametilt 3 eurot Reimo Koorti kasuks menetluskulude katteks. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o kuni
7. oktoobrini
8. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. R. Koort viibis vahistatuna Lõuna Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna arestimajade talituse Võru arestimajas 12.08.2009 kuni 01.09.
10. a.
11. R. Koort esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus Lõuna Prefektuuril hüvitada mittevaralise kahju summas 319,56 eurot. Kaebaja viibis Lõuna Prefektuuri Võru arestimajas kinnipidamistingimustes, mis olid inimväärikust alandavad, tervist kahjustavad ja mittevastavad kehtivatele ehitustehnilistele nõuetele. Kaebajal puudus kambris viibides laud, riidenagi, istekoht ning isiklike asjade hoiukoht. Kaebaja väärikust alandas privaatsuse puudumine tulenevalt kambris asuva WC vähesest eraldatusest ülejäänud kambriosast, mille tõttu selle kasutamine sai toimuda kambrikaaslase ja arestimaja töötajate silme all, olles sellega solvav ja alavääristav. HALDUSKOHTU LAHEND
12. Tartu Halduskohtu
13. juuli
14. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kaebaja poolt välja toodud asjaolud ei kvalifitseeru rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahjuna. Asja materjalides puuduvad tõendid selle koha, et kaebaja oleks avaldanud kas suuliselt või kirjalikus vormis soovi värskes õhus jalutamiseks. Lisaks ei mäleta kaebaja jalutamise soovi kohta midagi tema kambrikaaslased. Kaebaja, olles teadlik oma õigusest saada soovi korral ühe tunni jooksul vabas õhus jalutada, ei ole vahistatuna Võru arestimajas viibides püüdnud mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või vähendada, mille tõttu ei saa tema kahju hüvitamise nõue kuuluda rahuldamisele. Kambris ei olnud tõesti nagi ja lauda, kuid muud kohustuslikud sisustuselemendid olid olemas. Kehtivast õigusest ei tulene vastustajale kohustust tagada arestimajas täiendavaid tingimusi pesu pesemise võimaldamiseks. Kambris laua ja nagi puudumine on küll taunitav, kuid selline rikkumine ei ole käsitatav inimväärikuse alandamisena riigivastutuse seaduse § 9 mõttes. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
15. R. Koort esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kaebaja avaldanud suuliselt soovi värskes õhus jalutada. Kaebaja inimväärikust alandas asjaolu, et ta pidi kandma räpaseid ja haisvaid riideid, kuna riidenagi puudumise tõttu tuli riideid hoida põrandal. Kaebajat alandas eriti söömine ilma lauata. Ühiskonnas peaks domineerima tervest mõistusest lähtuv arusaam, et inimväärikust tuleb austada ning lubada kinnipidamistingimustes WC-d kasutada tingimustes, mis pole teistele nähtavad. Arestimaja juhtkond oli teadlik arestimaja tingimuste nõuetele mittevastavusest juba enne kaebaja sinna paigutamist.
16. Lõuna Prefektuur palub jätta R. Koorti apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi kirjalikku taotlust värskes õhus jalutamise kohta. Lisaks ei suutnud kaebaja ka kohtuistungil usaldusväärselt meenutada väidetavalt suuliselt esitatud vabas õhus viibimise soovi esitamise üksikasju. WC kasutamist mitteprivaatsetes tingimustes võib pidada isikliku privaatsuse rikkumiseks, kuid mitte mingil juhul ei ole sellega rikutud privaatsust rohkem kui see on vangistusseaduse § 90 lg-st 4 tulenevalt vajalik ja mõistlik. Halduskohus on käesoleva haldusasja lahendamisel uurinud ja hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses. Lisaks on halduskohus põhjendanud seda, milliseid tõendeid ja mis põhjustel ta arvestanud on ning miks kaebus rahuldamisele ei kuulu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
17. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 18.07.
18. a otsus tuleb tühistada ja apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada. Seoses apellatsioonkaebusega märgib ringkonnakohus järgmist.
19. Kaebaja on mittevaralise kahju tekkimist põhjendanud sellega, et ta viibis tingimustes, mis alandasid tema inimväärikust. Seejuures on ta viidanud laua ja riidenagi puudumisele, WC muust kambrist eraldamatusele ja jalutusvõimaluse puudumisele. Vastustaja on omaks võtnud selle, et arestikambris tõepoolest ei olnud lauda ja riidenagi. Kaebaja poolt viidatud ajavahemikul kehtinud arestimaja sisekorraeeskirja § 10 lg 1 nägi ette, et 2 kambris peab asuma laud (p 2), istekoht igale kinnipeetavale (p 3) ja riidenagi (p 5). Seega on kaebaja suhtes rikutud neid punkte, kuna antud sisustuselemendid puudusid.
20. Riigikohtu halduskolleegium on Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele viidates leidnud, et vaheseinata tualeti kasutamine ei ole iseenesest inimväärikust alandav. Tualetiruumi avatust on Euroopa Inimõiguste Kohus võtnud arvesse ühe komponendina asjaolude kogumist, mille alusel on kohus hinnanud, kas kinnipidamise tingimused kambris ületavad minimaalse raskusastme, et tegemist oleks isiku väärikust alandava kohtlemisena (RKHKo 17.06.2010, nr 3-3-1-95-09, p 36). Kuigi vangistusseaduse (VangS) § 90 lg 4 kohaselt peab vahistatu kamber vastama VangS § 45 lg-s 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse ja elektroonilise jälgimise, peab Euroopa Vanglareeglistiku p 19.3 alusel vangidel olema vaba juurdepääs sanitaarsõlmedele, mis vastavad hügieeninõuetele ja võimaldavad omaette olla. Samas peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et eraldivõetult ei saa sanitaarsõlme olukorda pidada õigusvastaseks.
21. Kaebaja väidetel ei võimaldatud tal arestimajas viibida värskes õhus vaatamata sellele, et ta avaldas selleks korduvalt soovi. VangS § 93 lg 5 sätestab, et vahistatu soovil võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Vastustaja väidab, et kaebaja sellist soovi ei ole avaldanud. Ringkonnakohtu arvates ei ole vastustaja tõendanud, et jalutamine oli kaebaja Võru arestimajas viibimise ajal võimalik, ega ka seda, et kaebaja ei soovinud jalutama minna. Võru arestimaja tööarvestuse raamatu väljavõtted ei tõenda, et kaebaja ei soovinud jalutama minna, sest tööarvestuse raamatus ei ole fikseeritud ühegi kinni peetud isiku sooviavaldust jalutama saamise kohta ega tehtud märget selle rahuldamise või mitterahuldamise kohta. Ringkonnakohus ei pea usutavaks, et keegi kinnipeetutest ei soovinud kasutada oma õigust viibida vabas õhus. Samuti ei ole usutav, et keegi kinnipeetavatest ei esitanud ühtki avaldust, kuna raamatus puuduvad sellekohased sissekanded. Ringkonnakohus leiab erinevalt halduskohtust, et jalutusvõimaluse puudumine on kindlasti õigusvastane, kuna vastustaja ei olnud kindlustanud kaebajale võimalust kasutada õigust ühetunniliseks viibimiseks värskes õhus. Jalutusvõimaluse puudumisest tekitatud kahju ärahoidmiseks oleks vastustaja pidanud kaaluma võimalust paigutada kaebaja sellisesse kinnipidamiskohta, kus on tagatud jalutusvõimalus (RKHKo 21.04.2010, nr 3-3-1-14-10, p 15).
22. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 sätestab, et mittevaraline kahju hüvitatakse süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Inimväärikust alandavaks saab pidada selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvestada kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (RKHKo 15.03.2010, nr 3-3-1-93-09, p 11). Arvestades arestimaja kambri tingimusi ja kaebajale jalutuskäikude mittevõimaldamist pika aja jooksul võib sellist tegevust lugeda kaebaja inimväärikuse alandamiseks, mis toob kaasa kaebaja õiguse nõuda mittevaralise kahju hüvitamist.
23. Kaebaja on esitanud taotluse välja mõista 100 eurot jalutuskäikude mittevõimaldamise eest ja 219,56 eurot inimväärikust alandavate tingimuste eest. Kaebaja viibis inimväärikust alandavates tingimustes ja oli ilma jäetud õigusest jalutada kokku 19 päeva. Euroopa Inimõiguste Kohus on lahendis Alver vs. Eesti lugenud põhjendatud mittevaralise kahju hüvitiseks ca 70 eurot ühe kuu eest. Tegemist oli olukorraga, kus kaebajat peeti kinni Keskvanglas ja Jõgeva arestimajas. Kaebaja viibis kohtu arvates tingimustes, mis ületasid kinnipidamisega kaasneva vältimatu kannatustaseme, kokku umbes kolm aastat ja seitse kuud, 3 sellest viis kuud Jõgeva arestimajas. Samuti tekkis kaebajal seoses sellega terviserike. Kuna EIÕK on analoogseid tingimusi lugenud inimväärikust alandatavateks, siis on ringkonnakohtu arvates neid võimalik lugeda selliseks ka R. Koorti puhul. Samas leib ringkonnakohus, et EIÕK poolt väljamõistetud summa väljamõistmine R. Koortile pole käesolval juhul põhjendatud. Arvestades alandavates tingimustes viibitud ajavahemikku ja tingimusi nende kogumis, leiab ringkonnakohus, et mõistlikuks hüvitiseks R. Koortile temale tekitatud mittevaralise kahju eest on hüvitis summas 30 eurot.
24. Kaebaja on halduskohtus tasunud riigilõivu 15,97 eurot (tl 12) ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud 15,98 eurot (tl 82), seega kokku 31,95 eurot. HKMS § 108 lg 2 alusel kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele 9,4 % ulatuses. Seega tuleb vastustajalt välja mõista 3 eurot R. Koorti poolt kantud menetluskulude katteks. Einar Vene Maili Lokk 4 Agu Timmi