3-11-2512/28

MÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Agu Timmi ja Maili Lokk

1. september 2012, Tartu 3-11-2512 Roman Sementšuki kaebus Tallinna Vangla poolt duši all käimise mittevõimaldamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Tartu Halduskohtu 26.04.
2. a otsus Roman Sementšuki apellatsioonkaebus Kaebaja Roman Sementšuk Vastustaja Tallinna Vangla RESOLUTSIOON Tagastada apellatsioonkaebus. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättetoimetamisest. ASJAOLUD JA RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. R. Sementšuk esitas 24.10.2011 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmist summas 300 eurot. Kaebuse kohaselt põhjustati kaebajale moraalne kahju, kuna vastustaja ei võimaldanud tal 11 päeva jooksul duši all käia ning seega ei olnud tagatud vangistusseaduse (VangS) § 50 lg-s 2 sätestatud pesemisvõimalus kord nädalas. Kohtuistungil suurendas kaebaja kahjunõude 2200 euroni.
4. Tartu Halduskohtu 26.04.
5. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole mõni päev ettenähtust pikemalt duši kasutamise võimaluse ootamine ja sellega seotud võimalikud vaimsed läbielamised piisavalt tõsised, ega ületa kestvuselt ja intensiivsuselt minimaalset raskusastet, et kvalifitseeruda väärikuse alandamiseks, mille puhul oleks vajalik rahalise hüvitise väljamõistmine. Kaebajal oli võimalik oma hügieeni eest hoolitseda kambris olevaid pesemisvõimalusi kasutades. Alust rahalise hüvitise määramiseks ei anna ka tervise kahjustamise kohta esitatud väited, kuna tegemist oli üksnes ohuga, et mingi mõju võib saabuda ning kaebaja ei võtnud tarvitusele kohaseid abinõusid selleks, et kõrvaldada väidetavalt tekkinud kahju. Tallinna Vangla on kaebaja kahjunõude osaliselt rahuldanud ja tema ees vabandanud ning see on toimunud õiguste rikkumise vähest kestust ja tähendust arvestades igati piisav kahju hüvitamise viis.
6. R. Sementšuk esitas 09.05.2012 apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt piirati Tallinna Vangla käskkirjaga alates 07.07.2011 kuni 16.08.2011 VangS § 69 lg 2 p 2 alusel kaebaja isiklike hügieenitarvete ja aluspesu kasutamise võimalust, jättes põhjendamata, millist ohtu võivad need kujutada vangla julgeolekule. Ebaõige on vastustaja väide seoses duši kasutamiseks avalduse esitamise võimalusega, kuna duši kasutamise graafik on reguleeritud õigusaktidega. Kaebaja hinnangul ei arutanud halduskohus kaebust igakülgselt ning duši võimaldamata jätmine perioodil 30.06.2011 kuni 11.07.2011 ohustas tõsiselt kaebaja tervist, kuna ta kannatab XXXX all. Koos apellatsioonkaebusega esitas kaebaja taotluse enda vabastamiseks riigilõivu tasumisest. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb tagastada.
8. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 187 lg 3 p 5 sätestab, et apellatsioonkaebus tagastatakse, kui apellatsioonkaebuses esitatud väidete õigsust eeldades ei saaks apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada. Riigikohus on kuni 31.12.2011 kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS vr) § 33 lg 3 p 5 kohaldamisala laiendanud ka kaebustele, mis on ilmselgelt perspektiivitud (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 22.06.
9. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-20-10 p-d 10 ja 12). Kuna HKMS § 187 lg 3 p 5 on samasisuline HKMS vr § 33 lg 3 p-ga 5, siis saab ringkonnakohtu hinnangul ka kehtiva HKMS-i redaktsiooni alusel apellatsioonkaebuse tagastada juhul, kui kohus leiab, et see on ilmselgelt perspektiivitu. Kohtupraktika kohaselt saab kaebust lugeda ilmselgelt perspektiivituks siis, kui soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil ei ole võimalik ja ka siis, kui apellatsioonkaebuse eduväljavaated on olematud (vt. Riigikohtu halduskolleegiumi 15.12.
10. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-57-11 p 16). Apellatsioonkaebuse ilmselge perspektiivituse tuvastamine nõuab kohtult põhjalikumat motivatsiooni ning on kohaldatav õiguslikult selges olukorras (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 23.11.
11. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-71-11).
12. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa käesolevas asjas esitatud apellatsioonkaebust pidada perspektiivikaks. Halduskohus on kaebuse sisuliselt läbi vaadanud ning jätnud selle rahuldamata. Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohus jättis põhjendatult R. Sementšuki hüvitamiskaebuse rahuldamata.
13. VangS § 50 lg 2 kohaselt tuleb kinnipeetavale vähemalt üks kord nädalas võimaldada dušši, sauna või vanni. R. Sementšuk sai end pärast 30.06.2011 toimunud pesemiskorda pesta alles 11.07.2011, so 4 päevase hilinemisega. Tallinna Vangla 09.10.
14. a vastuses kahju hüvitamise taotlusele ning 09.11.
15. a vastuses kaebusele on märgitud hilinemiseks 3 päeva, kuid ettenähtud tähtaja piires oli viimane päev pesemisvõimaluse pakkumiseks 07.07.2011 ja reaalne pesemisvõimalus tekkis kaebajale alles 11.07.2011, seega on hilinetud 4 päeva. Kuna vastustaja on tunnistanud ettenähtud pesemiskorra hilinemise õigusvastaseks ning kaebaja ees vabandanud (tl 13), siis ei ole oluline, et vastustaja on ekslikult märkinud hilinemiseks 4 päeva asemel 3 päeva. Vaidlust ei ole selles, et kaebajale pesemiskorra hilinenult võimaldamine on õigusvastane. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 sätestab, et mittevaralise kahju rahalist hüvitamist saab nõuda süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või 2 eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Riigikohtu halduskolleegium on 20.10.
16. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-43-11 märkinud, et mitte igasugune õiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Seega ei pea igale õiguste rikkumise juhtumile reageerima rahalise kompensatsiooni väljamõistmisega. Käesoleval juhul hilines vastustaja pesemiskorra võimaldamisega vaid 4 päeva ning samal ajal olid elukambris tagatud veevarustus (tl 26 pöördel) ja elementaarsed pesemisvahendid – seep, hambapasta ja hambahari (tl 65). Seega oli kaebajal võimalik isikliku hügieeni eest hoolitseda ka kambris. Duši kasutamise võimaldamisega hilinemisel 4 päeva võrra oli tegemist lühiajalise õigusvastase käitumisega ning samuti oli kaebaja õiguste riive vähese intensiivsusega, kuna minimaalsed võimalused oma hügieeni tagamiseks olid kaebajal olemas. Kinnipeetava inimväärikust alandavaks saab siiski pidada üksnes isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Ringkonnakohtu hinnangul võis kaebaja pesemiskorra ühekordne ja lühiajaline hilinemine põhjustada mõningast ebamugavustunnet, kuid ühekordset VangS § 50 lg 2 nõude rikkumist vangla poolt ei saa käsitleda kaebaja inimväärikuse alandamisena RVastS § 9 lg 1 mõistes. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et käesoleval juhul on kaebaja võimalike üleelamiste heastamiseks piisav see, et vastustaja on oma eksimusest aru saanud, tunnistanud süüd ja vabandanud oma kirjalikus vastuses kaebaja ees. Ühtegi kahjulikku tagajärge, mis tingiks rahalise kompensatsiooni väljamõistmise, kaebajale tekkinud ei ole. Seega pole vähimatki põhjust mõista kaebajale täiendavalt kohtu kaudu välja mistahes suurusega rahalist hüvitist. Lisaks on vastustaja kinnitanud, et pesemiskorra tagamine seaduses ettenähtud tähtajast hiljem oli põhjustatud kaebaja ümberpaigutamisest erinevate eelvangistushoonete ning korruste vahel, millel esinevad erinevad pesemisgraafikud. Sellest saab järeldada, et tegemist ei olnud vastustaja tahtliku ja süülise tegevusega, vaid asjaolude kokkulangemisest tingitud ajutise ebamugavusega. Kahju hüvitamise eesmärk on asetada kannatanu olukorda, milles ta oleks olnud ilma kahju tekitamiseta. Hüvitise väljamõistmise eesmärk ei saa olla kaebaja rahalise olukorra parandamine. Halduskohus on õigesti välja toonud, et kohene kahjunõude esitamine ja selle hilisem mitmekordne suurendamine viitavad kaebaja soovile parandada vangla arvel oma rahalist olukorda. Vastukaaluks ei ole kaebaja püüdnud esialgu väidetava kahju tekkimist kuidagi vältida.
17. Vastuseks apellatsioonkaebuses toodud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Apellatsioonkaebuses esitatud väited seoses isiklike esemete ja hügieenitarvete äravõtmisega täiendavate julgeolekumeetmete rakendamisel, ei ole asjakohased. Kaebaja ei ole käesoleva asja raames halduskohtus vaidlustanud käskkirja, millega kohaldati tema suhtes täiendavaid julgeolekumeetmeid, sh keelati VangS § 69 lg 2 p 2 alusel isiklike riiete kandmine ja isiklike esemete kasutamine. Kaebaja enda sõnul ei ole ta käskkirja vaidlustanud, kuna ta nõustus, et on toime pannud käskkirjas toodud rikkumised (tl 65). Ringkonnakohus ei saa arutada nimetatud käskkirja alusel isiklike asjade äravõtmise õiguspärasust, kuna kaebaja ei ole selles osas halduskohtusse kaebust esitanud. Otsitud on kaebaja väide, et ta ei esitanud avaldust duši kasutamiseks, sest duši kasutamise graafik on kinnitatud. Kuigi graafik on kindlaks määratud, ei ole välistatud võimalus, et 3 vastustaja suudab kinnipeetava õiguste kaitseks vastava avalduse alusel leida sobiva aja duši kasutamiseks. Kaebajal oli võimalus esitada avaldus pesemisvõimaluse korraldamiseks, kuid ta ei teinud seda ning esitas koheselt kahju hüvitamise nõude. Seega jättis kaebaja kasutamata võimaluse kõrvaldada väidetavalt tekkinud kahju. Halduskohus on hinnanud tuvastatud asjaolusid igakülgselt ning kaebaja vastupidine väide on põhjendamatu. Kaebaja väide, et mõne päevane pesemisvõimaluse hilinemine tekitas ohu tema tervisele, ei ole aluseks kahjuhüvitise väljamõistmiseks. Kaebaja ei jäänud pärast ühe pesemiskorra vahelejäämist haigeks ning talle ei ole sellest tekkinud ka muid tervisekahjustusi (tl 64). Seega ei tekitatud ka tema tervisele kahju ning puudub alus hüvitise väljamõistmiseks.
18. Käesoleval juhul on apellatsioonkaebuses esitatud väited eeltoodust tulenevalt alusetud. Samuti ei ole apellatsioonkaebuse rahuldamine ringkonnakohtu hinnangul võimalik ka muude, kaebuses viitamata asjaolude ega õigusnormide pinnalt. Ringkonnakohtu hinnangul on käesoleval juhul tegemist õiguslikult selge olukorraga, kuna tuvastatud on, et vastustaja õigusvastane käitumine oli sedavõrd väheintensiivne ja lühiajaline, et ei saanud põhjustada kaebaja väärikuse alandamise läbi mittevaralist kahju, mis tuleks tingimata hüvitada rahas. Eeltoodust tulenevalt on R. Sementšuki apellatsioonkaebus ilmselgelt perspektiivitu ning ringkonnakohus tagastab kaebuse HKMS § 187 lg 3 p 5 alusel.
19. Antud asjas esitas R. Sementšuk koos apellatsioonkaebusega ka taotluse vabastada ta riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. Ringkonnakohus selgitab, et kuigi HKMS § 114 lg 2 esimesest lausest tulenevalt eeldatakse menetlusabi jätkumist ka igas järgmises kohtuastmes, kontrollib kohus sama sätte teisest lausest tulenevalt kaebuse menetlusse võtmisel, kas on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas ja menetluses osalemine ei ole ilmselt ebamõistlik, ning kohus võib igas menetlusstaadiumis kontrollida, kas menetlusabi andmise majanduslikud eeldused on täidetud. Kuna käesoleval juhul ei võeta kaebust menetlusse, siis jätab ringkonnakohus menetlusabi jätkuvuse küsimuse eraldi hindamata ja lahendamata. Madis Ernits Agu Timmi 4 Maili Lokk