lg 6 ja § 100 lg 2 alusel võib maksuhaldur jätta intressi arvestamata ja sisse nõudmata, kui ta on kindlaks teinud, et maksusumma on maksukohustuslase maksevõimetuse tõttu lootusetu. Kaebuse esitaja väidab, et OÜ-l Nobelium ei ole mitte ajutine makseraskus, vaid pikka aega, juba 2 aastat kestev makseraskus. Kaebuse esitaja märgib veel, et OÜ Nobelium maksuvõla on tasunud eraisik Tõnis Rohtma isiklikult, mitte OÜ Nobelium. Seega ei saa järeldada, et OÜ-le Nobelium vaidlusaluse intressi määramine on õigustatud ning intressivõla sissenõudmine ei ole lootusetu. Eelnevalt nimetatud säte kätkeb eneses ka uurimispõhimõtet — maksuhalduril lasub kohustus teha kindlaks maksukohustuslase maksevõimetus. Ka HMS § 6 kohustab haldusorganit välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid oma algatusel; mida vastustaja käesolevas asjas teinud ei ole ning on seega rikkunud ka uurimispõhimõtet. Vastustaja ehk maksuhaldur ei ole diskretsiooniotsuse langetamisel — intressi arvestamisel ja selle osaühingult NOBELIUM sissenõudmisel — kaebuse esitaja maksevõimetut olukorda uurinud ning on langetanud vigase diskretsiooniotsuse üksnes eeldusel, et kuna „ kaebuse esitaja" on maksuvõlad tasunud 03.12.2010; siis saab vastustaja hinnangul järeldada, et intresside määramine on õigustatud ning intressivõla sissenõudmine ei ole lootusetu. Selline vastustaja seisukoht on väär, sest 03.12.2010 ei ole maksuvõlad tasunud mitte osaühing NOBELIUM, vaid eraisik Tõnis Rohtma. 29.12.2010 müüs Tõnis Rohtma 1/3 temale kuulunud kinnistust ja kuna ta oli kinnistu ostjalt saanud raha kätte enne notariaalse lepingu sõlmimist, siis oligi tal võimalik maksta vastustajale osaühingu NOBELIUM eest võlgnevus ära, millest ei saa mitte kuidagi järeldada, et osaühingule NOBELIUM vaidlusaluse intressi määramine on õigustatud ning intressivõla sissenõudmine ei ole lootusetu. Põhjendamatu on ka vastustaja väide, mille kohaselt olevat kaebuse esitajal ajutine makseraskus, mille korral oleks tal
Osaühingul NOBELIUM ei ole mitte ajutine makseraskus, vaid pikka aega, juba 2 aastat, kestev makseraskus, mille tõttu tema olukord kõnealuse intressi tasumise osas on lootusetu. Kaebuse esitaja pikka aega kestnud maksevõimetus on vastustajale osaühingu NOBELIUM poolt temale esitatud majandusaruannete põhjal teada; ning vastustaja ei ole kohtule esitanud tõendeid selle kohta, et osaühing NOBELIUM oleks maksevõimeline. Diskretsiooni mittekasutamise ehk diskretsiooniveaga on tegemist siis, kui otsustav ametiasutus loeb ennast olevat seotud seadusega ja sellepärast ei kasuta diskretsiooniõigust, kuna ta ei saa aru, et seadus on talle andnud diskretsiooni teostamise volituse; või kui administratsioon ei kontrolli ja ei kaalu diskretsiooninormi rakendamisel kõiki võimalusi, mis on talle otsustamiseks 2 antud ning ei võta arvesse kõiki asjaolusid. Kui tegemist on haldusaktiga, siis peab selle sisust tulenema, millistest kaalutlustest administratsioon lähtus ja kas ta on täielikult ära kasutanud talle antud diskretsioonivõimalused. Kui seda aktist ei nähtu, siis on tegemist õigusvastase haldusaktiga (K. Merusk. Administratsiooni diskretsioon ja selle kohtulik kontroll. Kirjastus Juura 1997, lk 47-48). Vastustaja vastuväited Vastustaja (edaspidi ka maksuhaldur) leiab, et kaebus Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu-ja tollikeskuse 06.12.2010 intressinõude nr 13-3/9190 tühistamiseks on alusetu ja kaebuses esitatud väidetega ei saa nõustuda. Maksu-ja Tolliameti Lõuna maksu-ja tollikeskus on OÜ-le Nobelium 06.12.2010 esitanud intressinõude nr 13-3/9190 tulenevalt asjaolust, et maksukohustuslane ei ole õigeaegselt täitnud
lg-s 1 sätestatud kohustust tasuda maksusumma ja maksu kõrvalkohustustest tulenevad summad selleks määratud pangakontole maksuseaduses või tollieeskirjades sätestatud tähtpäeva või seadusega ettenähtud juhtudel maksuhalduri määratud tähtpäevaks. Samuti on OÜ Nobelium jätnud täitmata
lg-s 1 sätestatud kohustuse arvestada ja tasuda tähtpäevaks tasumata maksusummalt intressi. Intressisumma arvestamisel on lähtutud
lg-s 2 sätestatud summeeritud intressiarvestuse põhimõttest, mille kohaselt ei arvestata intressi tähtpäevaks tasumata maksusummalt või selle osalt, mis on võrdne maksuhalduri poolt maksukohustuslasele kõnesoleva seaduse, maksuseaduse või tollieeskirjade alusel maksmisele või tagastamisele kuuluva maksusummaga. Seisuga 06.12.2010 on lähtuvalt intressinõudest arvestatud hilinemisega täielikult tasutud maksusumma(de)lt intressi 35 682 krooni (2280,49 eurot). Vastustaja märgib, et HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.
lg 2 kohaselt haldusakti adressaadi õigusi piiravad ja talle kohustusi panevad haldusaktid peavad olema kirjalikud ning põhjendatud.
lg 3 kohaselt, kui maksukohustuslane ei ole tasunud intressi vastavalt
lõigetes 1 ja 2 sätestatule, esitab maksuhaldur intressinõude, milles näidatakse viivitatud päevade arv, intressimäär, tasumisele kuuluv intressisumma ja tasumise tähtaeg.
lg 1 kohaselt maksuteates või maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral lasub maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Riigikohus on leidnud (Riigikohtu 22.09.1995 määrus haldusasjas nr III-3/1-16/95), et maksumaksjal on kohustus maksuhalduri poolt määratud maksusumma vaidlustamisel tõendada, et maks määrati valesti. Eeltoodud kohustus kehtib ka intressinõude vaidlustamisel. Samale seisukohale on jõudnud ka Tallinna Ringkonnakohus (Tallinna Ringkonnakohtu 28.05.2008 otsus haldusasjas nr 3-07-1027) Samuti nähtub ringkonnakohtu praktikast (Tartu Ringkonnakohtu 19.02.2008 otsus haldusasjas nr 3-06-2023; Tallinna Ringkonnakohtu 23.02.2009 otsus haldusasjas nr 3-07-1925; Tartu Ringkonnakohtu 27.02.2002 otsus haldusasjas nr 2-3-25/2002), et intressinõude põhjendamiskohustus on loetud täidetuks, kui intressisumma kujunemine nähtub intressinõudele lisatud kontokaardilt. 3 Vaidlusaluses intressinõudes on selgesõnaliselt märgitud viivitatud päevade arv, intressimäär, tasumisele kuuluv intressisumma ja tasumise tähtaeg. Samuti nähtub intressinõudest (intressinõude lisa) selgelt, et millistelt maksusummadelt intressi on arvestatud. Kaebuse esitaja aga ei ole senini tõendanud, et intressisumma on arvestatud valesti. Kaebuses esitatud väited on paljasõnalised ja asjakohatud. Vastustaja leiab, et Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse 06.12.2010 intressinõue nr 13-3/9190 on motiveeritud ja õiguspärane. Vastustaja märgib, et kaebuse esitaja viited
lõikele 2 ja § 119 lõikele 6 on põhjendamatud ning ei anna kaebuse esitajale õigust nõuda vastustajalt intressinõude esitamata või maksuvõla sisse nõudmata jätmist. Intressi arvestamata jätmise ning sisse nõudmata jätmise üle otsustamisõigus on üksnes maksuhalduril ning tegemist on otstarbekuse küsimusega. Haldusmenetluse seaduse eelnõu seletuskirjas on märgitud, et otstarbekus on õigusväline realiteet. Otstarbekus tähendab eelkõige seda, mis on igal üksikjuhtumil kõige sobivam toimimisviis. Mitteotstarbeka kaalutlusotsuse tegemine ei saa rikkuda isikute subjektiivseid õigusi, kuna otstarbekuse kriteerium peab tagama halduse enda kasu (Pikamäe, K. Kaalutlusõigus ja selle kohtulik kontroll. Magistritöö.2003. lk 62). Riigikohus on leidnud (Riigikohtu 03.12.2010 otsus haldusasjas nr 3-1-1-68-09), et maksukorralduse seaduse § 128 lg 1 alusel on maksuhaldur kohustatud sisse nõudma maksukohustuslase poolt tasumata maksuvõla, s.o tähtpäevaks tasumata jäetud maksusumma ja sellelt arvestatud intressi. Intressinõude esitamise kohustus on sätestatud
Asjaolu, et kaebuse esitaja ei ole täitnud
lõikes 1 sätestatud kohustust arvestada ja tasuda intresse ning väidetav makseraskus ei tähenda seda, et maksuhalduril puudub õigus või ei ole kohustust intressinõuet esitada. Kaebuse esitaja on maksuvõlad tasunud 03.12.2010. Vastustaja hinnangul saab eeltoodust järeldada, et intresside määramine on õigustatud ning intressivõla sissenõudmine ei ole lootusetu. Samuti on kaebuse esitajal ajutise makseraskuse korral
Kõike eeltoodut arvestades on vastustaja seisukohal, et kaebuses esitatud väited ei saa olla aluseks kaebuse rahuldamisele ning Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse 06.12.2010 intressinõue nr 13-3/9190 on õiguspärane ning põhjendatud. Vastustaja peab võimalikuks antud asja läbivaatamist kirjalikus menetluses. Vastuseks OÜ Nobelium täiendavatele seisukohtadele märgib vastustaja, et kaebuses ja selle täienduses esitatud väited ei saa olla aluseks kaebuse rahuldamisele. Vastustaja rõhutab, et kaebuse esitaja viited
lõikele 2 ja § 119 lõikele 6 on põhjendamatud ning ei anna kaebuse esitajale õigust nõuda vastustajalt intressinõude esitamata või maksuvõla sisse nõudmata jätmist. Asjaolu, et kaebuse esitaja ei ole täitnud
lõikes 1 sätestatud kohustust arvestada ja tasuda intresse ning väidetav makseraskus ei tähenda seda, et maksuhalduril puudub õigus või ei ole kohustust intressinõuet esitada. OÜ Nobelium on oma täiendavas seisukohas märkinud, et OÜ-l Nobelium ei ole mitte ajutine makseraskus, vaid pikka aega, juba 2 aastat kestev makseraskus. Vastustaja peab vajalikuks 4 märkida, et tulenevalt äriseadustiku § 180 lg-st 51 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-st 36 olukorras, kus on ilmne, et juriidiline isik on püsivalt maksejõuetu, peavad juhatuse või seda asendava organi liikmed esitama pankrotiavalduse. Käesoleva hetkeni ei ole OÜ Nobelium pankrotiavaldust esitanud. Seega ei saa vastustaja nõustuda kaebuse esitaja väidetega OÜ Nobelium pikaajalise maksejõuetuse kohta, kuna kaebuse esitaja sellekohased väited jäävad paljasõnalisteks ega ole usutavad. Kaebuse esitaja on maksuvõlad tasunud 03.12.2010. Antud juhul ei oma tähtsust, kes vastava maksuvõla OÜ Nobelium eest on tasunud, kuna see ei muuda olematuks maksuhalduri kohustust arvestada tasumisele kuuluvat intressi ja esitada selle kohta maksukohustuslasele intressinõue. Samuti ei ole olnud maksuhalduril alust jätta intressinõue esitamata. Vastustaja märgib veelkord, et kaebuse esitajal on ajutise makseraskuse korral
OÜ Nobelium vastavat taotlust käesoleva ajani esitanud ei ole. Kohtu põhjendused ja otsus
lg 1 alusel on maksuhaldur kohustatud sisse nõudma maksukohustuslase poolt tasumata maksuvõla, s.o tähtpäevaks tasumata jäetud maksusumma ja sellelt arvestatud intressi. Intressinõude esitamise kohustus on sätestatud
Vastavalt maksukorralduse seaduse § 115 lg-le 3, kui maksukohustuslane ei ole tasunud intressi vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatule, esitab maksuhaldur intressinõude, milles näidatakse viivitatud päevade arv, intressimäär, tasumisele kuuluv intressisumma ja tasumise tähtaeg. Tähtaeg ei või olla lühem kui 10 päeva. Intressinõudele kohaldatakse maksuotsuse (§ 95) kohta käivaid sätteid. 03.12.2010 otsuses haldusasjas nr 3-1-1-68-09 märgib Riigikohtu halduskolleegium, et maksukorralduse seaduse § 115 lg-s 1 on sätestatud maksukohustuslase kohustus arvestada ja tasuda ise tähtpäevaks tasumata maksusummalt intressi.
lg 2 alusel tekib intressikohustus vahetult asjaolust, et maksusumma on tähtpäevaks tasumata. Selle kohustuse tekkimiseks pole vaja maksuhalduri haldusakti. Seega tekkis OÜ Plasmet intressikohustus juba siis, kui ta jättis maksusumma tähtpäevaks tasumata ainuüksi selle asjaolu esinemisest. Intressi ei tule arvestada ja tasuda, kui intressisumma on väiksem kui 50 krooni (
Maksuhaldur võib jätta intressi arvestamata ja sisse nõudmata ka siis, kui ta on kindlaks teinud, et määramise ja sissenõudmisega seotud kulud ületavad intressisumma või intressisumma sissenõudmine on maksukohustuslase maksevõimatuse tõttu lootusetu ning maksuhaldur ei pea pankrotiavalduse esitamist otstarbekaks (
Intressikohustus lõpeb intressi tasumisega (
Kaebuse esitaja leiab, et intressinõude esitamisel on maksuhaldur teinud diskretsioonivea, kuna ei ole kaalunud intressi sisse nõudmata jätmise võimalust seoses sellega, et kaebaja on juba pikemat aega maksejõuetu.
lg 6 sätestab, et maksuhaldur võib jätta intressi arvestamata ja sisse nõudmata käesoleva seaduse §-s 100 sätestatud alustel.
lg 2 kohaselt on maksuhalduril õigus jätta maksusumma määramata või sisse nõudmata, kui ta on kindlaks teinud, et määramise ja sissenõudmisega seotud kulud ületavad maksusumma või maksusumma sissenõudmine on maksukohustuslase maksevõimetuse tõttu lootusetu ning maksuhaldur ei pea pankrotiavalduse esitamist otstarbekaks. 5 Intressisumma arvestamisel lähtutakse
lg-s 2 sätestatud summeeritud intressiarvestuse põhimõttest, mille kohaselt ei arvestata intressi tähtpäevaks tasumata maksusummalt või selle osalt, mis on võrdne maksuhalduri poolt maksukohustuslasele kõnesoleva seaduse, maksuseaduse või tollieeskirjade alusel maksmisele või tagastamisele kuuluva maksusummaga. Intressinõudest nähtuvalt on antud juhul seisuga 06.12.2010 arvestatud hilinemisega täielikult tasutud maksusumma(de)lt intressi 35 682 krooni (2280,49 eurot) (t l5-6). Kohus nõustub vastustajaga, et väidetav makseraskus ei tähenda seda, et maksuhalduril puudub õigus või ei ole kohustust intressinõuet esitada. Intressi arvestamata jätmise ning sisse nõudmata jätmise üle otsustamisõigus on üksnes maksuhalduril ning tegemist on otstarbekuse küsimusega. Kohtul puudub pädevus hinnata kaalutlusõiguse alusel tehtud otsustuse otstarbekust. Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et otstarbekus on õigusväline realiteet. Otstarbekus tähendab eelkõige seda, mis on igal üksikjuhtumil kõige sobivam toimimisviis. Mitteotstarbeka kaalutlusotsuse tegemine ei saa rikkuda isikute subjektiivseid õigusi, kuna otstarbekuse kriteerium peab tagama halduse enda kasu. Maksuhaldur on õigesti juhtinud tähelepanu sellele, et tulenevalt äriseadustiku § 180 lg-st 51 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-st 36 olukorras, kus on ilmne, et juriidiline isik on püsivalt maksejõuetu, peavad juhatuse või seda asendava organi liikmed esitama pankrotiavalduse. OÜ Nobelium ei olnud halduskohtule kaebuse esitamisel pankrotiavaldust esitanud. Kaebuse esitaja on maksuvõlad tasunud 03.12.2010. Õige on ka vastustaja seisukoht, et ei oma tähtsust, kes vastava maksuvõla OÜ Nobelium eest on tasunud, kuna see ei muuda olematuks maksuhalduri kohustust arvestada tasumisele kuuluvat intressi ja esitada selle kohta maksukohustuslasele intressinõue. Samuti on õige maksuhalduri seisukoht, et kaebuse esitajal oli ajutise makseraskuse korral
Lähtudes eeltoodud põhjendustest ning juhindudes HKMS § 26 lg 1 p-st 6 jätab kohus kaebuse rahuldamata. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud (kaebuselt tasutud riigilõiv) kaebaja enda kanda. Mai Saunanen kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.