Obsah (6)

§ 448§ 463§ 464§ 472§ 462§ 231

2-10-16569 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtunik Meeli Kaur Otsuse tegemise aeg ja koht 16. detsember 2011.a, Tallinn Tsiviilasja number 2-10-16569 Tsivii

) § 462 lg 1 ja leiab, et hageja ei ole õigusi heauskselt kasutanud, mistõttu saab hüvitise suurust vähendada või keelduda hüvitise maksmisest. Hageja käis pidevalt perioodilisel arstlikul ülevaatusel ning viimasel läbivaatusel 18.02.1998 hageja kaebusi tervisehäirete kohta ei esitanud. Hageja ei teavitanud oma võimalikust tervisekahjustusest tööandjat. Seega hageja varjas väidetavat tervisekahjustust ning selline käitumine soodustas võimaliku kahju suurenemist. Samuti jätkas hageja töötamist teiste raudtee-ettevõtjate juures müratingimustes, mistõttu hageja enda raske ettevaatamatus soodustas kahju suurenemist, mistõttu on eeldus hüvitise suuruse vähendamiseks või keelduda hüvitise maksmisest. Seega juhul, kui kohus hagi rahuldab, siis taotleb kostja kahjuhüvitise väljamõistmata jätmist või selle vähendamist. Hageja poolel iseseisva nõudeta kolmanda isiku seisukoht

1. Kolmas isik tõlgendab jagunemiskava punkti 7.2 selliselt, et kõik raudtee kaubaveoga seotud töötajate, sh vedurijuhtidega seonduvad kohustused läksid üle kostjale. Seega, kui hagejale tekkis kahju töötades kolmanda isiku juures, peaks jagunemiskava punkti 7.2 kohaselt selle eest praegu vastutama kostja. Maakohtu põhjendused
2. Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele.
3. Käesolevas asjas puudub vaidlus järgmiste oluliste asjaolude osas: 1) Hageja töötas aktsiaseltsis ER alates 18.08.1969 kuni 26.09.1999 (kd I t lk 107-111, tööraamatu tõlge t lk 177-178); 2) Hagejal diagnoositi 14.05.1999 kutsehaigus diagnoosiga XXX 3) Tööleping lõpetati hagejaga 26.09.1999 hageja mittevastavuse tõttu (kd I t lk 51); 4) 14.09.2009 otsusega nr XXX on määratud hagejale töövõime kaotuse protsent 40%, mis on põhjustatud kutsehaigusest (kd I t lk 11); 28.07.2011 otsusega nr XXX on tuvastatud sama töövõime kaotuse protsent kestusega kuni 31.07.2014 (kd II t lk 91); 7 2-10-16569 5) Aktsiaselts ER on jagunenud (30.07.2008 jagunemiskava) ja kanne äriregistrisse on tehtud 14.01.2009 (kd I t lk 130-136, äriregistri väljavõte t lk 174-175, kanne nr 25);
4. Riigikohus on sisustanud kutsehaiguse, leides, et kutsehaigus on haigus, mis võib tekkida teatud kutse- või erialal töötamisel inimorganismile kahjulike töötingimuste tagajärjel (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-45-99). Kutsehaigus on oma olemuselt tervisekahjustus. Käesolevas asjas on tõendatud Kutsehaiguste Kliiniku tõendiga nr XXX, et hagejal diagnoositud vaegkuulmine on kutsehaigus (kd I t lk 8). Kohus lahendab käesolevat vaidlust

§ 448

jj sätete alusel, sõltumata sellest, et samal ajal oli pooltel ka leping, mille rikkumisele võinuks samamoodi tugineda. Hageja tugineb deliktiõigusliku hüvitisnõude eeldustele. Pooled ei vaidle selle üle, et kahju tekitati enne 01.07.2002 ja seega tuleb kohaldada

§ 448

ja § 464 lg 1 ning ajutist korda (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-50-03, 3-2-1-145-09). Kahju tekitamisest tuleneva vastutuse üldised alused nägi enne 01.07.2002 ette

§ 448

. Tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise reeglid sisaldusid

§ 463

-473.

§ 448

lg 1 kohaselt kuulub kodaniku isiksusele või varale tekitatud kahju selle tekitaja poolt täies ulatuses hüvitamisele, välja arvatud seadusega ettenähtud juhud. Vastavalt sama paragrahvi teisele lõikele vabaneb kahju tekitanu selle hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju on tekkinud mitte tema süü läbi.

§ 463

lg 1 sätestab, et vigastuse või muu terviskahjustuse tekitamise korral on kahju eest vastutav isik kohustatud hüvitama kannatanule töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud kulutused. Tsiviilkoodeksi kohaselt tuli vastutuse kindlakstegemiseks tuvastada õigusvastane tegu, kahjulik tagajärg, põhjuslik seos nende vahel ning lõpuks hinnata süü olemasolu või puudumist kohustatud isiku käitumises. Sellest tulenevalt peab hageja tõendama

§ 448

lg 1 järgi nii kahju tekitaja õigusvastase käitumise, kahju tekkimise ja põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-114-08 p 15, 3-2-1-117-08 p 11-12, 3-2-1145-09 p 12). Ekslik on hageja seisukoht, et kostja peab käesolevas asjas tõendama hüvitise maksmise katkestamise õiguspärasust (kd I t lk 3). Ajutine kord kaotas kehtivuse alates 01.07.2002, kuid varem toimunud tegudele saab seda kohaldada (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-53-06 p 17, 3-2-1-114-08 p 17, 3-2-1-117-08 p 13). Hageja tugineb kahju hüvitamisel ajutisele korrale.

1. Kohtu hinnangul tuleb esmalt kindlaks teha, kas nõue on esitatud õige kostja vastu ning milline võib olla kostja vastutuse periood. Hageja nõude perioodi alguseks on 01.01.
2. 30.07.2008 jagunemiskava kohaselt on jagunev ühing aktsiaselts ER, Omandav ühing 1 AS EI(asutamisel) ja Omandav ühing 2 AS EC (asutamisel). Jagunemiskava punktis 7 on sätestatud omandavale ühingule 2 üle antav vara ja vara hulka kuuluvate kohustuste jaotus. Punkti 7.2 kohaselt, lisaks jagunemiskava punktis 7.1 nimetatud varale, annab Jagunev ühing Omandavale ühingule 2 üle kõik jagunemiskava punktis 4.2.4 sätestatud Omandava ühingu 2 põhitegevusalaga seotud nõuded võlgnike vastu, kohustused hankijatele, varud ladudes, töölepingutest tulenevad palgavõlad ja töövõimekaotuse hüvisega seotud kohustused ning maksuvõlad jagunemise Jaguneva ühingu asukoha äriregistrisse kandmise kuupäeva seisuga. Hageja, kostja ja kolmas isik tõlgendavad nimetatud lepingu punkti 7.2 erinevalt. Lisaks lepingule tuleb arvestada äriseadustiku (ÄS) vastavate sätetega. ÄS § 447 lg 1 kohaselt enne jagunemise kandmist jaguneva ühingu asukoha äriregistrisse tekkinud jaguneva ühingu 8 2-10-16569 kohustuste eest vastutavad jagunemisel osalevad ühingud solidaarselt. Solidaarvõlgnike omavahelises suhtes on kohustatud isikuks ainult see, kellele kohustused määrati jagunemislepinguga. ÄS § 447 lg 2 kohaselt jagunemisel osalev ühing, kellele kohustusi jagunemislepinguga ei määratud, vastutab jaguneva ühingu kohustuste eest, kui nende täitmise tähtpäev saabub viie aasta jooksul pärast jagunemise kandmist jaguneva ühingu asukoha äriregistrisse. Võlaõigusseaduses sätestatud ettevõtte ülemineku sätted (VÕS § 180 jj) ei ole VÕS § 181 kohaselt juriidiliste isikute jagunemisel kohaldatavad.
3. ÄS § 447 lg 1 kohaselt vastutavad nii kostja kui ka kolmas isik hageja ees solidaarselt enne 14.01.2009 tekkinud aktsiaseltsi ER kohustuste eest. Kuna hageja on nõude suunanud kostja vastu, siis järelikult, kui kahju hüvitamise eeldused on täidetud, vastutab kostja hageja ees enne 14.01.2009 tekkinud kahjuhüvitise maksete eest.
4. Vaidlus on selles, kas kostjale määrati hüvitise maksmise kohustus jagunemislepinguga või tulenevalt ÄS § 447 lg 2 vastutab kostja hageja ees aktsiaseltsi ERkohustuste eest jagunemisel osalevate ühingute solidaarvastutuse regulatsiooni järgi - jagunemisel osalev ühing, kellele kohustusi jagunemislepinguga ei määratud, vastutab jaguneva ühingu kohustuste eest, kui nende täitmise tähtpäev saabub viie aasta jooksul pärast jagunemise kandmist jaguneva ühingu asukoha äriregistrisse. Kohus peab tehingu tõlgendamisel lähtuma kõigist kohtu ette toodud asjaoludest ja võimalik on tugineda seejuures kõigile asjas uuritud tõenditele. Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada seda, kuidas pooled ise sõlmitud lepingut mõistsid (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-127-03). Lepingu tõlgendamise põhimõtted on samuti sätestatud VÕS § 29, mille lõike 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingpoolte ühine tahe. Kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma (VÕS § 29 lg 4). Seega tuleb VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest ning arvestada eelkõige VÕS § 29 lg 5 p-des 1-6 ettenähtud asjaolusid, mh lepingu olemust ja eesmärki. Kolmas isik leiab, et jagunemiskava punkti 7.2 alusel anti kostjale üle kõik kolmanda isiku põhitegevusala - raudtee kaubaveoga seotud töölepingutest, sh tööõigussuhetest tulenevad muud kohustused ning töövõimekaotusega seotud kohustused, mis olid olemas 14.01.
5. Kui hagejal tekkis kahju töötades aktsiaseltsis ER, siis jagunemiskava punkti 7.2 kohaselt vastutab selle kohustuse eest kostja (kd II t lk 115-116). Kostja leiab, et alates 15.01.2009 tulenevad nõuded on esitatud vale kostja vastu (kd II t lk 93-95). Kostja ei ole sellist lepingu tõlgendamist enamaga põhistanud.
6. Kohus leiab, et poolte tahe, arvestades lepingu olemust ja eesmärki, oli anda jagunemiskava punktiga 7.2 töövõimekaotuse hüvitistega seotud kohustused üle omandavale ühingule, ehk kostjale. Käesolevas asjas toimus kahju tekitav sündmus enne jagunemise äriregistrisse kandmise kuupäeva, mistõttu on hageja ees hüvitist maksma kohustatud isikuks kostja. Kohtu hinnangul peeti „töövõimekaotuse hüvisega seotud kohustused“ mõiste all silmas seda, millal töövõimekaotuse hüvitise maksmise kohustus on tekkinud, kas enne jagunemise äriregistrisse kandmise kuupäeva või pärast. Nimetatut kinnitab kaudselt ka kostja enda käitumine, kes hakkas 2009.a jaanuarist hagejale hüvitist maksma ning tegi seda sama aasta maikuuni. 9 2-10-16569 Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagi on esitatud õige kostja vastu.
7. Kohus leiab, et hageja on tõendanud

§ 448

lg 1 järgi nii kahju tekitaja õigusvastase käitumise, kahju tekkimise kui ka põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel. Tööandja tegevuse õigusvastaseks lugemiseks ei piisa tsiviilkoodeksi järgi ainuüksi sellest, et töötaja sai tööandja juures töötamise ajal kutsehaiguse, vaid lisaks pidi tööandja olema rikkunud oma kohustusi ohutu ja tervisliku töökeskkonna tagamisel (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-55-10 p 20). Seega on vaja tuvastada, milles oli tööprotsess vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega või millega tööandja eiras tööohutuse nõudeid, st kui tööandja ei rikkunud tööohutuse norme, ei olnud tema tegevus töötaja suhtes õigusvastane (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-45-99, 3-2-1-89-03 p 25).

1. Hagejal on 14.05.1999 tuvastatud kutsehaigus - vaegkuulmine mürast (raske aste, kd I t lk 36). Seega on ainetud kostja väited selle kohta, et pole teada vaegkuulmise tegelikke tekkepõhjuseid. Kostja ei ole tõendanud, et vaegkuulmise põhjus on tingitud mõnest muust asjaolust, millest tulenevalt võinuks kahjulik tagajärg saabuda ka kostja õiguseellase väidetava teota. Hagejaga lõpetati tööleping 26.09.1999, sest ta ei vastanud enam ametikohale (kd I t lk 51). Eeltoodud tõendid kinnitavad, et hageja kaotas töö tervisekahjustuse tõttu. Hagejal keelati pärast kutsehaiguse tuvastamist töötamine ülenormatiivses müras (kd I t lk 47).
2. Kohus asub seisukohale, et kahju tekkimine hagejal

§ 463tähenduses on tõendamist leidnud.

Kohus ei nõustu kostja väitega, et hageja ei ole tõendanud, et ta töötaks endisel erialal edasi, kui poleks kutsehaigust. Kostja tugineb asjaolule, et hageja ei vasta vedurijuhi, vedurijuhi abi, raudteeveeremi lukksepp I ega raudteeveeremi lukksepp II kutsestandardi nõuetele (kd II t lk 99-100, kd I t lk 145-173). Arvestada tuleb asjaoluga, et hageja tööleping lõpetati 1999.a, mistõttu puudus hagejal võimalus ja vajadus arendada üldoskusi ja –teadmisi, et vastata Eesti Vabariigis kehtestatud kutsestandardite nõuetele. Nimetatud standardid on vastu võetud pärast seda, kui hagejaga tööleping lõpetati. Samuti ei välista kutsestandardid seda, et hageja saaks kutsehaiguse puudumisel töötada varasemal töökohal (vedurijuhina, vedurijuhi abina, raudteeveeremi lukksepana I, raudteeveeremi lukksepana II) mõnes teises ettevõttes, kus nimetatud standardid ei kehti.

1. Kohtu hinnangul ei ole hagejal võimalik jätkata töötamist oma senisel erialal kutsehaiguse tõttu. Kuulmisvõime langus iseenesest ei takistaks hagejal mõne teise töö tegemist, kuid see tingiks eelduslikult kutseala vahetamise vajaduse. Hageja on võetud tööotsijana arvele 30.11.2009 (kd I t lk 52-53), kuid kuni käesoleva ajani ei ole hageja tööd leidnud. Asjaolu, et kostja on seoses pensioniea saabumisega lõpetanud töötamise, ei oma kohtu hinnangul käesolevas vaidluses õiguslikku tähendust. Ka vanaduspensioniikka jõudnud isikul on tervisekahjustuse tõttu tekitatud materiaalseks kahjuks see osa sissetulekust, mis tal jääb saamata seoses tervisekahjustusega (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-107-02). Kohtu hinnangul ei ole kostja väited hageja sissetuleku kaotamisest muudel põhjustel tõendamist leidnud.
2. Edasiselt käsitleb kohus kostja õiguseellase tegude (tegevuse või tegevusetuse) võimaliku õigusvastasusega seonduvat. Kuna kostjal lasub

§ 448

lg 2 ja Ajutise korra punktist 1 10 2-10-16569 tulenevalt süü puudumise tõendamise koormus, siis peavad talle teada olema asjaolud, mida talle süüks pannakse.

1. Kohus leiab, et kostja õiguseellase õigusvastane käitumine seoses hageja töötamisega tervistkahjustava müraga on tõendatud. Hagiavalduse kohaselt on tööandja rikkunud müra lubatud normi, mis oli kehtestatud NSVL riikliku peasanitaararsti poolt 12.03.1985 kinnitatud õigusaktiga nr 3223-85 „Töökohtadel lubatud mürataseme sanitaarnormid“. Sanitaarnormide tabeli 1 punktist 4 tulenes, et vedurijuhtide puhul oli müra lubatud tasemeks 75 dB, kuid mõõtmisprotokolliga tuvastati vedurijuhi töökohal müra tasemeks üle 80 dBA. Eelnimetatud õigusakti tekst ei ole olnud kohtule kättesaadav, kuid teistes õigusaktides sisalduvate viidete põhjal ei ole kohtul alust kahelda selle kehtivuses vaidlusalusel perioodil. Alates
2. juulist 1984.a oli lubatav müratase tööstus-ettevõtetes kehtestatud GOST-iga 12.1.003-83 müra üldised ohutusnõuded, mille punkti 2.3 kohaselt ei tohtinud helitugevuse (v.a impulssmüra) piirväärtused mistahes tootmisettevõttes ületada 85 dBA. Impulssmüra osas tuli arvestada veel 5 dB võrra madalama piirnormiga. 01.07.2002 jõustus Vabariigi Valitsuse 25.01.2002 määrus nr 54, mis kehtestas uued müra piirnormid.
3. Hageja töökohas on 05.-06.08.1997 teostatud müra ja vibratsiooni mõõtmine ja koostatud protokoll nr 13-601/211 (kd I t lk 38-42). Sellega on tuvastatud, et müratasemed mootorveduri juhi ja abide töökohal ületavad sanitaarnormidega lubatud tasemeid kuni 8 dB. Hageja kutsehaiguse uurimise osas on koostatud ettekanne. Uurimine on viidud läbi Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni peatööinspektor KM’i poolt (kd I t lk 43-47). Sellega on tuvastatud, et kutsehaiguse põhjustanud tööohuteguriks on müra üle normi 8 dBA. Nimetatud dokumendis on detailselt kirjeldatud kutsehaiguse asjaolusid, tekkimist ning põhjused: 1) Hagejal tuli aastate jooksul töötada ülenormatiivse müratasemega töökeskkonnas (kuni 25 dBA üle piirnormi) ilma antifoonideta; 2) Tööandja ei ole läbi viinud mootorvedurijuhtide töötingimuste analüüsi, sealhulgas töökeskkonna mõõdistamisi. Seega ei ole tööandja ette võtnud ka meetmeid töökeskkonna parandamiseks; 3) Tööandja ei ole varustanud mootorvedurijuhte individuaalsete kaitsevahenditega (isegi kuulmise nõrgenemisel töötaja pöördumisel lattu kõrvaklappide saamiseks ei suudetud neid talle anda); 4) Tööandja ei taganud hagejale piisavalt töötervishoiualast väljaõpet, ei teavitatud võimalikest terviseriskidest; puudub tööohutusjuhend vedurimeeskonnale töötamisel mootorveduritel. Kuigi töötaja on andnud allkirja tööohutusalase juhendamise kohta, ei ole näidatud, milliste ohutusjuhendite järgi töötajat juhendati. Kasutusele võetud NSVL Teedeministeeriumi poolt välja antud tüüpjuhend aastast 1989.a p 7.4 ei ole küllaldane töötajate juhendamiseks. Tööandja poolt eelpool toodud rikkumiste tagajärjel on hagejal tekkinud kutsehaigus ja hageja kuulmisteravuse kaotus on 35 % (kd I t lk 50). Tööandjale on tehtud ettekirjutus töötervishoiu ja tööohutusalase töö korraldamise suhtes (kd I t lk 48-49). Eeltoodu kinnitab, et kostja õiguseellane ei taganud õigusaktidega kehtestatud nõuetega kooskõlas olevaid töötingimusi.
4. Ohutute töötingimuste tagamine ning töötajale võimalike ohtude selgitamine oli nii NSV Liidus kehtinud õigusaktide kui
5. juulist 1992.a kuni
6. juulini 1999.a kehtinud töökaitseseaduse kohaselt tööandaja (ettevõtete ja asutuste administratsiooni) ülesanne. Hageja tööleasumise ajal kehtis Eesti NSV-s Vene NFSV tööseaduste koodeks, mille § 139 kohaselt pidid kõik ettevõtted ja asutused tarvitusele võtma vajalikud abinõud kahjulike 11 2-10-16569 töötingimuste kõrvaldamiseks või vähendamiseks, õnnetusjuhtumite vältimiseks ja töökoha hoidmiseks nõutavas sanitaar-tervishoidlikus seisukorras vastavalt töörahvakomissariaadi poolt üksikute tootmisharude järgi antavaile kohustuslikele üld- ja erimäärustele. Tulenevalt osundatud õigusakti § 145 oli administratsiooni ülesandeks ka töötajatele kõigi töökaitsealaste seaduste, normide ja eeskirjade teatavakstegemine.
7. jaanuarist 1971.a jõustunud NSV Liidu ja liiduvabariikide tööseadusandluse aluste § 57 oli tervislike ja ohutute töötingimuste tagamine pandud ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide administratsioonile. Sama õigusakti § 60 tulenevalt oli administratsioon kohustatud tagama kõigi töökohtade vastava tehnilise sisustamise ja looma seal töötingimused, mis vastaksid töökaitse eeskirjadele. Kui eeskirjades puudusid nõuded, mille täitmine töötegemise ajal oli vajalik ohutute töötingimuste tagamiseks, pidi administratsioon kooskõlastatult ametiühingu vabriku-, tehase- või kohaliku komiteega võtma tarvitusele abinõud, mis tagavad ohutud töötingimused. Samuti oli administratsiooni ülesanne instrueerida töölisi töökaitse eeskirjade suhtes ning kontrollida pidevalt töökaitsejuhendite kõigi nõuete täitmist töötajate poolt.
8. jaanuarist 1973.a jõustunud töökoodeksi (TööK) § 147 lg 3 nägi ette administratsiooni kohustuse võtta kasutusele kõik asjakohased ohutustehnika vahendid, mis hoiavad ära töötraumad, ning tagama sanitaarhügieenilised tingimused, mis väldivad tööliste ja teenistujate haigestumist kutsehaigustesse. Sama koodeksi järgnevad paragrahvid täpsustavad administratsiooni kohustusi ohutute töötingimuste tagamisel, millest käesoleva vaidluse lahendamisel omavad esmast tähtsust § 148, § 153 ja §
9. Alates
10. juulist 1992.a kehtestatud ja hageja töötamise ajal kehtinud töökaitseseadus (TKS) § 5 lg 2 p 1 kohaselt on tööandja kohustatud töö korraldamisel tagama ohutud ja tervislikud töötingimused vastavalt töökaitsealastele õigusaktidele, nende puudumisel aga võtma tarvitusele meetmed ohutuse tagamiseks. TKS § 18 tulenevalt vastutas töökaitse korraldamise eest ettevõtte tööandja. Töökeskkonna kahjulikud ja ohtlikud mõjurid ei tohi ületada normatiive. Mõõtmised korraldab tööandja objekti käikuandmisel ja edaspidi vastavalt normides nõutule (TKS § 7 lg 4).
11. Tööandja ei ole selgitanud hagejale tema töö võimalikke tervisele kahjulikke mõjusid ning abinõusid nende mõjurite tervisekahjulikkuse vähendamiseks või vältimiseks. Tulenevalt TööK § 153 on administratsioon kohustatud instrueerima töötajaid ohutustehnika-, töötervishoiu, tuletõrje ja muudest töökaitse-eeskirjadest. Ohutustehnika- ja töötervishoiualase töö vahetu organiseerimine ja kontroll sellealaste abinõude täitmise üle lasus kostja õiguseellasel. Kostja õiguseellane pidi hagejale tagama tema tervisele ohutud töötingimused ning selgitama tööprotsessi kahjulikke mõjusid ja nende vähendamise võimalusi. Nimetatud kohustuse täitmata jätmist tõendab 21.10.1999 ettekanne (kd I t lk 4347, punkt 3). Kostja pole tõendanud, et hagejale olid tagatud ohutud töötingimused ning selgitatud töös esinevatest ohtudest ja tekkida võivatest tervisekahjustustest. Töötajale tervisliku töökeskkonna tagamine on kostja õiguseellase kui tööandja otsene kohustus tulenevalt ENSV territooriumil kehtiva tööseaduste koodeksi § 139, TööK (kehtis alates 01.01.1973.a.) § 147 lg 1-3 ja TKS (kehtib alates 01.07.1992.a.) § 5 lg 2 p
12. Selle kohustuse täitmata jätmine on käsitletav kostja õigusvastase teona. Tulenevalt ülaltoodust tuleb kostjat lugeda

§ 448

ja § 473 alusel vastutavaks töötaja tervisele seoses töökoha ülenormatiivse müraga tekitatud kahju eest, kuna kostja ei ole tõendanud, et töötajale oli tagatud töökaitse normidele vastav töökeskkond ja töötingimused. Kohtu hinnangul on tõsikindlalt tuvastamist leidnud, et kutsehaigus on tekkinud sellest, et tööandja on rikkunud oma kohustusi ohutu ja tervisliku töökeskkonna tagamisel. Kostja ei ole tõendanud, et vaegkuulmine võis olla põhjustatud mõnest muust tegurist. Seega on tööandja õigusvastane käitumine seoses hageja töötamisega tervistkahjustava müraga töökeskkonnas tõendamist leidnud. 12 2-10-16569

1. Kahju tekitamisest tulenev kohustus tekib ainult siis, kui kahju tekitanud õigusvastase teo ja kannatanul saabunud varalise kahju vahel on põhjuslik seos. Põhjusliku seosega tööandja käitumise ja töötaja kutsehaiguse vahel on tegemist, kui tööandja tegevus (või tegevusetus), millel tema vastutus põhineb, on kutsehaiguse tekkimisega sellises seoses, et kutsehaigust võib pidada töötingimuste tagajärjeks (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-55-10 p 21, 3-2-1-5400).
2. Kohtu hinnangul eksisteerib põhjuslik seos tööandja tõendamist leidnud õigusvastase käitumise (s.t hageja töökoha ülenormatiivse müra) ja hagejal tekkinud kutsehaiguse (vaegkuulmine) vahel. Kohtu arvamuse kohaselt on põhjusliku seosega tegemist juhul, kui isiku tegu, millel tema vastutus põhineb, on kutsehaigusega tekkimisega sellises seoses, et kutsehaigust võib pidada töötingimuste tagajärjeks. Käesoleval juhul on hagejal kutsehaigusena diagnoositud vaegkuulmine, mis tuvastati 14.05.
3. Nimetatud haigus oli ka põhjuseks, miks hagejaga töösuhe lõpetati (kd I t lk 51), sest teisi asjaolusid pole pooled töösuhte lõpetamise põhjusena avaldanud. Kohtu hinnangul saab lugeda eeltoodud asjaoludel tõendatuks, et hageja oleks edasi töötanud, kui tal poleks kutsehaigust. Vastupidist pole kostja suutnud usaldusväärselt tõendada. Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni poolt on läbi viidud põhjalik uurimine, et kindlaks teha, mis on hagejal diagnoositud kutsehaiguse asjaolud, tekkimise põhjused ja tagajärjed (21.10.1999 ettekanne, kd I t lk 43-47). Tööandja peab vastutusest vabanemiseks tõendama, et tema on tööohutuse nõudeid täitnud (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-68-11 p 10). Tuvastatud asjaolude kohaselt ületas hageja töökoha mürafoon õigusaktidega kehtestatud nõudeid ning selles osas eiras tööandja (kostja õiguseellane) tööprotsessi korraldamisel töökaitse norme. Tööandja ei ole vastupidist tõendanud. 24.

§ 448

lg 2 kohaselt vabaneb kahju tekitanu kahju hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju ei tekkinud tema süül. Seega lasub süü puudumise tõendamiskoormis kostjal. Kohus ei ole tuvastanud tööandja süü puudumist. Kostja on välja toonud, et hageja töötas perioodil 1999-2001.a Aktsiaseltsis P ja 2003.a LOSP Eesti filiaalis. Kostja pole tõendanud, et eeltoodud tööandjate juures töötamise ajal hageja kutsehaigus süvenes. Paljasõnalised ja tõendamata on kostja väited, et hageja jätkas töötamist teiste tööandjate juures samades (müra)tingimustes. 25.

§ 463

lg 1 määratleb tervisekahjustuse tekitamise korral varalise kahjuna muu hulgas töövõime vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu ning tervisekahjustusest tingitud muud täiendavad kulutused. Töötasu puhul väljendub kahju töötasu vähenenud osa suuruses, mille töötaja seoses tervisekahjustusega kaotas (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-14-02).

§ 448

lg 1 sätestatud kahju täies ulatuses hüvitamise põhimõtte kohaselt tuli hageja asetada olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui ta ei oleks kutsehaiguse tõttu töövõimet osaliselt kaotanud, ning samad põhimõtted tulenevad ka ajutise korra punktist 2 (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-54-00, 3-2-1-109-02, 3-2-1-114-02, 3-2-1-14009). Vastavalt

§ 464

lg 1 peab tööandja, kes on kohustatud töötaja eest maksma riikliku sotsiaalkindlustuse makseid ja kelle süü läbi on töötajale seoses tema töö- või teenistuskohustuste täitmisega tekitatud vigastus või muu tervisekahjustus, hüvitama kannatanule kahju osas, mis ületab tema poolt saadava toetuse või temale pärast tema tervisekahjustust määratud ja tema poolt tegelikult saadava pensioni summa. Kuna vanaduspension on määratud muul alusel kui seoses tervisekahjustusega, siis puudub selle 13 2-10-16569 mahaarvamiseks kahjust seaduslik alus (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-114-02).

§ 464

lg 1 järgi on vastutuse eelduseks kannatanul kahju tekkimine ulatuses, mis ületab seoses tervisekahjustusega saadava toetuse ja pensioni summa. Ka vanaduspensionieas mittetöötav kannatanu võib osa sissetulekust olla kaotanud tervisekahjustuse tõttu (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-63-03). 26. Hageja nõude näol on tegemist töövõime vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu hüvitamise nõudega. Sellise nõude annavad kannatanule

§ 463lg 1 ja § 464 lg 1 ning ajutise korra punkt 2.

Hüvitist tuleb kostjal maksta

§ 472ja ajutise korra punkti 17 esimese lause järgi kuumaksetena.

Ajutise korra punkti 17 kohaselt maksab töötajatele hüvist tekitatud kahju eest vastutav organisatsioon igakuiselt. Juriidilise isiku ühinemisel, jagunemisel ja ümberkujundamisel maksab hüvise kannatanule välja juriidilise isiku õigusjärglane, juriidilise isiku likvideerimise korral ja õigusjärglase puudumisel aga kannatanud elukohajärgne sotsiaalkindlustusorgan. Hageja on lähtunud hüvitise arvutamisel Ajutises korras ettenähtud põhimõtetest, eelkõige ajutise korra punktides 6, 7, 11 ja 12 ettenähtud metoodikast. Tulenevalt eeltoodust ei oma asja lahendamisel tähtsust kostja poolt esitatud töötasu andmed aastatel 2007-2010 (kd I t lk 143-144).

1. Hageja on 07.09.2011 kohtuistungil täpsustanud, et hageja tugineb ajutise korra punkti 11 esimesele lausele ja keskmise palga arvutuse aluseks on võetud kutsehaiguse diagnoosimisele eelnenud 12 kalendrikuu keskmine kuusissetulek ning punkti 12 alusel on arvestusest välja jäetud ja asendatud eelnevad kuud, mille kestel hageja ei saanud haiguse tõttu tegelikult töötada. Ajutise korra punkti 11 kohaselt kahju hüvise arvutamisel võetakse aluseks töövigastusele või töövõimetuse tekkimisele eelnenud 12 kalendrikuu keskmine kuusissetulek. Kutsehaiguse korral võib kannatanu soovil hüvise arvutamisel aluseks võtta haiguse põhjustanud töö lõpetamisele eelnenud 12 kalendrikuu keskmise kuusissetuleku. Ajutise korra punkti 12 kohaselt arvutatakse hüvitise aluseks olev keskmine töötasu 12 kuu palga põhjal, mille vältel kannatanu sai töötada täisarv tööpäevi enne kutsehaigestumist. Kolmanda isiku poolt 09.08.2011 esitatud tõendi põhjal tuleb hageja 1998.a töötasudest võtta arvestuse aluseks järgmised kaheksa kuu palgad: november – 6 278 krooni, oktoober 6 142,80 krooni, september– 7 836,85 krooni, august - 8 559,90 krooni, juuli - 6 016,75 krooni, mai - 8 406,60 krooni, aprill - 6 370 krooni, jaanuar - 7 942,80 krooni. 1997.a töötasudest tuleb arvestuse aluseks võtta järgmised nelja kuu palgad: detsember – 7 792,60 krooni, november - 7 331,79 krooni, oktoober - 5 543,80 krooni, september - 4 578,10 krooni (kd II t lk 129-134). Ajutise korra üldtingimuste punkt 1 lg 3 kehtestab, et hüvise määramisel indekseeritakse keskmise kuusissetuleku arvutamisel kõigi arvessevõetavate kuude sissetulekud käesoleva määrusega kinnitatud „Keskmise kuusissetuleku arvutamise ajutise juhendi“ järgi. Vabariigi Valitsuse
2. juuni 1992.a määrusega nr 172 on kehtestatud „Keskmise kuusissetuleku arvutamise ajutine juhend“, mille kohaselt hüvise määramisel aluseks võetava keskmise kuusissetuleku arvutamiseks:
3. Indekseeritakse kõigi arvessevõetavate kuude sissetulek.
4. Indeks arvutatakse kehtiva miinimumpalga ja arvessevõetava ajavahemiku iga kuu miinimumpalga suhtena.
5. Kuusissetulekud korrutatakse vastava indeksiga, summeeritakse ja saadud kogusumma jagatakse arvessevõetavate kuude arvuga.
6. Keskmise kuusissetuleku arvutamise ajutise juhendi punkti 4 kohaselt oli
7. veebruaril 1997.a kehtestatud miinimumpalga suurus 845 krooni;
8. jaanuaril 1998.a kehtestatud miinimumpalga suurus 1 100 krooni;
9. jaanuaril 1999.a kehtestatud miinimumpalga suurus 14 2-10-16569 1 250 krooni. 1997.a kuupalkasid tuleb indekseerida arvuga 1,479, sest 1 250/845 = 1,
10. 1998.a kuupalkasid tuleb indekseerida arvuga 1,136, sest 1 250/1 100 = 1,
11. Aasta, kuu Palk Indeks Indekseeritud palga suurus Kokku: 102 720,28 krooni Summa 102 720,28 krooni tuleb jagada kuude arvuga, so 12 kuud, ja kuu keskmiseks sissetulekuks on seega 8 560 krooni. See summa erineb keskmisest kuupalgast (7 054.80 krooni), mis võeti aluseks 1999.a hagejale hüvitise määramisel.
12. Ajutise korra üldtingimuste punkti 1 lg 4 kohaselt
13. jaanuarist 2000.a kuni
14. veebruarini 2001.a hüvise indekseerimist ei toimu. Alates
15. aastast korrutatakse määratud hüvis iga aasta
16. märtsil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelmise aasta tarbijahinna indeksiga. Statistikaameti tarbijahinnaindeksid on järgmised: XXX Kohus nõustub hageja seisukohaga, et 1999.a arvutatud hüvitis tuleb korrutada
17. märtsil 2001.a avaldatud tarbijahinnaindeksiga. Kostja on sellisele arvutusele esitanud vastuväite 21.11.2011 esitatud menetlusdokumendis. Kohtu hinnangul on sellisel viisil hüvitise indekseerimine kooskõlas ajutise korraga ning seega on hageja kahjuhüvitise arvestus alates 2001.a korrektne. Kuna ajutise korra üldtingimuste punkti 1 lg 4 kohaselt
18. jaanuarist 2000.a
19. veebruarini 2001.a hüvitise indekseerimist ei toimunud, jääb hüvitis nimetatud perioodil 1999.a tasemele. Määratud hüvitis tuleb alates
20. märtsist 2001.a korrutada Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelmise aasta tarbijahinnaindeksiga. Seega tuleb 1999.a arvutatud hüvitis korrutada
21. märtsil 2001.a avaldatud tarbijahinnaindeksiga ning igal järgneval aastal eelmise aasta hüvitist tarbijahinnaindeksiga korrutades leida hüvitise uus suurus, mis vastab elukalliduse tõusule (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-105-04 p 24). Eeltoodust lähtuvalt on arvutuskäik järgmine: XXX
22. Igakuised maksed on järgmised: Aasta, kuu Keskmine palk Töövõimetuse määr 15 Hüvitise õiguspärane suurus Makstud hüvitise summa Saamata jäänud hüvitis 2-10-16569 16 2-10-16569 Kokku: 13 428,76
23. Võttes aluseks ülaltoodud arvutused, kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele tervisekahju hüvitis ühekordses summas ajavahemiku 01.01.2007 – 31.10.2011 eest 13 428,76 eurot. Hageja taotleb võlgnevuse 13 428,76 eurot tasumist ja alates 01.11.2011 igakuise hüvitise maksmist summas 342,89 eurot. Kuigi kostjal on kohustus kahju hüvitada igakuiste maksetena, ei saa selline kohustus olla piiramatu. Kohtu hinnangul on põhjendatud perioodiliste maksete tegemine kuni kutsehaigusest tingitud töövõimekaotuse protsendi muutumiseni. Tulenevalt ajutisest korrast kuulub igakuine määratud hüvitis kostja poolt indekseerimisele iga aasta
24. märtsil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelmise aasta tarbijahinna indeksiga.
25. Kostja on esitanud taotluse hüvitise vähendamiseks. Riigikohus on rõhutanud, et tervisekahjustuse hüvitise suurust võib sõltuvalt kannatanu süü astmest vähendada

§ 462

lg 1 alusel, kui tema enda raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist või suurendamist (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-139-00, 3-2-1-50-03). Kostja leiab, et hageja enda raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist ning kostja teise argumendi kohaselt ei ole hageja tegutsenud heas usus.

1. Kohtu hinnangul on kostja väited hagejapoolse kahju soodustamise ja pahatahtliku käitumise osas paljasõnalised ja tõendamata. Kohus ei ole kohtu ette toodud asjaoludel tuvastanud, et hageja varjas tööandja ees tervisekahjustust ning soodustas sellise käitumisega kahju suurenemist. Asjas on tuvastamist leidnud, et pärast 1999.a on hagejal olnud veel tööandjaid, sh Aktsiaselts P ja LOSP Eesti filiaal (kd I t lk 113). Eelnevalt on kohus tuvastanud põhjusliku seose kostja õiguseellase õigusvastase teo ja hagejal tekkinud kutsehaiguse vahel (vt otsuse punkti 23). Kostja ei ole tõendanud asjaolusid, mis annaksid aluse kahjuhüvitise vähendamiseks. Samuti ei ole tõendatud hageja käitumine vastuolus hea usu põhimõttega, mis välistaks hageja nõude maksmapaneku isegi nõude eelduste esinemisel. Hagejale ei saa ette heita, et ta pärast 1999.a töötas teistes ettevõtetes, sh raudteevedudega tegutsevates ettevõtetes, kuna tegemist oli tema kutsealaga seotud tööga. Kostja pole tõendanud, et nimetatud ettevõtetes töötamine soodustas kahju tekkimist või suurendas seda (vt otsuse punkti 24). Kostjale oli sellise asjaolu tõendamise võimalus antud, kuid kostja esitatud väiteid ei tõendanud (07.12.2010 määrus tõendite kogumiseks, kd I t lk 197-199).
2. Hageja on arvestanud väljamõistetavalt hüvitiselt seadusjärgset viivist VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt. Kostja leiab, et kuna põhinõude osas rakenduvad

sätted, siis ka kõrvalnõude (viivise) osas ei saa rakenduda VÕS sätted. Kostja poolt avaldatud arvamuse kohaselt tähendaks see seda, et hageja saaks nõuda

§ 231lg 1 järgi intressi (viivist) 3 % aastas ka viivituse eest pärast 1.

juulit 2002.a. Kohus sellise kostja arvamusega ei nõustu. Kuigi kahju tekkis enne

1. juulit 2002.a, on kostja rikkunud kohustust maksta hagejale igakuiselt hüvitist. Riigikohus on rõhutanud, et viivist saab VÕS § 113 lg 1 järgses suuruses nõuda võla puhul, mis muutus sissenõutavaks pärast 17 2-10-16569
2. juulit 2002.a. Kostja hüvitiste maksmise võlgnevus on tekkinud pärast
3. juulit 2002.a. Nimetatud sätte järgi saab viivist teistsuguse kokkuleppe puudumisel konkreetse võlaperioodi eest nõuda suuruses, mis vastaval ajavahemikul kehtis, kuna viivisemäära aluseks olev VÕS § 94 lg 1 järgne intressimäär muutub perioodiliselt (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-137-06 p 15).
4. Kostja on viivise arvestusele esitanud vastuväite, et viivisearvestus ei ole korrektne, kuna see on arvutatud püsivalt aastamääraga 8,25 %, kuid VÕS § 94 lg 1 järgne intressimäär muutub perioodiliselt. Iseenesest võib hageja nõuda seadusjärgset viivist väiksemas määras. 26.10.2011 esitatud menetlusdokumendis on hageja viivise arvestuses võtnud aluseks seadusjärgse viivise ning hageja viivise arvestus on korrektne, st seadusjärgne viivise arvestus vastab seadusele. Perioodi 01.01.2007 kuni 31.10.2011 eest on sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks 2 142,74 eurot. TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.
5. Hageja tulevikku suunatud viivisenõue alates 01.11.2011 on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kostja on esitanud taotluse viivise vähendamiseks. VÕS § 113 lg 8 kohaselt viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS § 162 sätestatule. VÕS § 162 sätestab leppetrahvi vähendamise eeldused. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostja poolt välja toodud argumendid (sh kostja süü aste, hageja pahatahtlik käitumine) ei anna alust viivise vähendamiseks, kuna viivisemääraks on seaduses sätestatud määr, mida ei saa lugeda ebamõistlikult suureks. Seega ei ole kostja tõendanud, et viivise suurus on ebaproportsionaalne, mh et hageja ei ole raha maksmise kohustuse viivitamisest kahju saanud. Riigikohus on rõhutanud, et üldjuhul ei ole põhjendatud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel vähendaks kohus viivist alla nõude seadusega tagatud ulatuse (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-66-05 p 18). Kohtu hinnangul pole käesolevas asjas põhjendatud piirata ka TsMS § 367 alusel arvutatavat viivist põhivõla suuruseni. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-66-05 p 18). Sel juhul peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses. Käesoleval juhul arvestatakse viivist seadusjärgses suuruses. Üldjuhul ei ole alust seadusjärgset viivist vähendada (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-113-11 p 61). Samuti puudub vaidlus, et kostja on hüvitist eelnevalt hagejale tasunud ning viivise rakendumise tingis kostja enda käitumine (hüvitise maksmisest keeldumine). Seega tuleb viivise vähendamise taotlus jätta rahuldamata.
6. Käesoleva tsiviilasja hind on 3 086.01 eurot (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-55-10 p 36). Korduvate kohustuste hagemisel tuleb tsiviilasja hinna määramisel lähtuda TsMS §
7. Kui hageja nõudis kostjalt lõpliku nõudena kuus 342.89 eurot väljamõistmist, on hagihind TsMS 18 2-10-16569 § 129 lg 2 järgi (9 x 342.89) 3 086.01 eurot, mis tuleb määrata tsiviilasja hinnaks. Juba sissenõutavaks muutunud osamaksete (ka siis kui seda nõutakse ühe summana) ja tulevaste osamaksete tasumise nõuet ei tule lugeda hagihinna mõttes eraldi nõueteks ega liita TsMS § 134 lg 1 esimese lause alusel. Menetluskulude jaotus
8. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 167 lg 1 kohaselt iseseisva nõudeta kolmanda isiku ja tema seadusliku esindaja menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele niivõrd, kuivõrd vastaspool kannab menetluskulud vastavalt käesolevas jaos sätestatule. Eeltoodud sätetest tulenevalt jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 tulenevalt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. TsMS § 174 lg 3 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul vastavalt ringkonnakohtule või Riigikohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Meeli Kaur kohtunik 19