TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-2845 Otsuse kuupäev 30.03.2012 Kohtunik Mare Priks Kohtuasi J.L. kaebus Tallinna Vangla vastu varalise kahju hüvitamise nõudes (1800.- krooni, 800.- krooni ja 260.- krooni). Asja läbivaatamise kuupäev 13.03.2012, avalik kohtuistung menetluskonverentsina Kohtuistungil osalejad Kaebuse esitaja J.L. ; Tallinna Vangla esindaja üldosakonna jurist Merje Joll. Resolutsioon Jätta J.L. kaebus Tallinna Vangla vastu varalise kahju hüvitamise nõudes haldusasjas 3-11-2845 rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega apellatsioonikaebuse esitamise viimaseks kuupäevaks on 30.04.
- Asjaolude kirjeldus J.L. on pöördunud 07.12.2011 halduskohtu poole Tallinna Vanglalt materiaalse kahju hüvitamise nõudes seonduvalt Tallinna Vanglas kadumaläinud mustade Adidas spordijalatsite ( väärtusega 1800.- krooni) , habemeajamispardli Philips (väärtusega 800.- krooni ) ja raamatuga „Natsism ja okultism“ (väärtuses 260.- krooni). Tallinna Vangla on menetlenud kaebaja kahjunõuet seonduvalt isiklike asjade kadumisega summas 3060.- krooni, mis hõlmab J.L. poolt taotletud kahju hävitamise nõuet spordijalanõude, elektripardli ja raamatu kaotsimineku osas. Vaide lahendamisega „Vastus kahju hüvitamise taotlusele“ 01.12.2011 nr. 1-13/35187-7 on jäetud J.L. kahjunõude taotlus – vaie (esitatud 21.08.2011) rahuldamata. Kaebaja seisukohad ja taotlused Kaebaja on märkinud, et temal on vangla süül kaduma läinud spordijalatsid Adidas hinnaga 1800.- krooni, habemeajamispardel Philips väärtusega 800.- krooni ja raamat pealkirjaga „Natsism ja okultism“ väärtusega 260.- krooni ning nimetatud esemed on ta ostnud vangla kauplusest, mille kohta on esitada ka ostutšekid. Kaebaja märgib, et osutatud esemed olid ka tellimislehel märgitud ning kaebajal olid need esemed olemas, kuid kaotsi on esemed läinud vangla süül, mis on temalt ära võetud 03.11.2010 kui kaebaja Tartu Vanglasse paigutati, mistõttu kaebaja taotleb nimetatud esemete kaotsimineku eest rahalist hüvitamist. Kaebaja väidete kohaselt esemete äravõtmise kohta akti ei ole tehtud ning esemed võeti ära kuna neid ei ole kantud kaebaja isiklike asjade ühtsesse nimekirja. Vastustaja seisukohad ja taotlused Vastustaja taotleb jätta kaebuse rahuldamata. Kontrollimise tulemusena on selgunud, et 03.11.2010 kui kaebaja viidi üle Tartu Vanglasse , ei ole koostatud võetuse akti, millest nähtuks, et kaebajalt on vaidlusalused esemed ära võetud, seega ei ole Tallinna Vangla J.L. esemeid ära võtnud. J.L. on pöördunud Tallinna Vangla poole seonduvalt esemete kadumisega alles 21.08.2011 ning Tartu Vanglasse üleviimisel on 03.11.2010 koostatud J.L. isiklike asjade nimekiri, millest nähtuvalt vaidlusaluseid esemeid loetelus ei ole, millele on ka J. L. ise allkirja andnud ning kinnitanud nimekirja õigsust. Vastustaja märgib, et jalanõusid ja pardlit kasutab kaebaja igapäevaselt, seega kui oleks esemed kadunud vangla süül, oleks kaebaja koheselt pöördunud vangla poole, mitte 9 kuu möödudes pärast Tallinna Vanglast lahkumist. Ümberpaigutamisel teise vanglasse kaebajal vaidlusaluseid esemeid ei olnud. Vastustaja esindaja märgib, et peab võimalikuks kaebaja poolt esemete andmist teistele kinnipeetavatele, kuna sektsiooni piires saab seda teha ning Adidas jalanõud on leitud teise kinnipeetava asjade hulgast, mis ei olnud teise kinnipeetava isiklike asjade nimekirjas. Vastustaja märgib, et „Adidas“ jalanõud ja raamat olid loetletud isiklike asjade nimekirjas, kuid pardel võidi väljastada kohe vangla kaupluse töötajate poolt kaebajale kambrisse, ilma, et kaupluse töötajad oleks sellest vanglat teavitanud. Raamatute puhul ei märgita raamatute pealkirju. Samas on vastustajale jäänud arusaamatuks, miks kaebaja on soovinud humanitaarkorras jalanõusid, kui tal olid väidetavalt jalanõud „Adidas“ olemas, 25.06.2011 on väljastatud kaebajale humanitaarkorras jalanõud. Vangla on märkinud, et kahju hüvitamise menetluse käigus VT Marketing OÜ-lt saadud ostutšekid on vastuolus J. L. poolt esitatud väidetega ja tellimislehtedega, ka ostuhinnad ei kattu. Kohtu seisukohad Kohus kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad ning tutvunud asja materjalidega, asub seisukohale, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr. 72 Vangla sisekorraeeskiri § 61 lg 2 sätestab, et kinnipeetava juurde kambrisse või tuppa ning lattu hoiule antavatest asjadest koostatakse ühtne nimekiri, millest nähtub, kas ese on kinnipeetava käes või laos. Tellimislehtede kohaselt on kaebaja 05.06.2009 tellinud vangla kauplusest mustad spordijalatsid „Adidas“ hinnaga 1800.- krooni ja pardli „Philips“ hinnaga 800.- krooni, tellitud kaupade eest on raha maha arvestatud. Spordijalatsid kanti kaebaja isiklike asjade ühtsesse nimekirja ning väljastati kaebajale kambrisse. Oma pöördumises 21.08.2011 on kaebaja märkinud, et vangla kaupluse töötajad võisid elektripardli anda kaebajale otse kätte, ilma, et oleks sellest vanglaametnikke teavitanud, kes oleks pardli ühtsesse nimekirja kandnud. 02.09.2009 on tellitud vangla kauplusest raamatu „Natsism ja okultism“, raha selle eest on maha arvestatud 11.09.2009, raamat kanti kaebaja isiklike asjade ühtsesse nimekirja, kuid nimekiri ei kajasta raamatute pealkirju. Eeldada saab, et kaebaja sai nimetatud esemed kätte, kuna kaebaja ei ole esitanud ühtegi kaebust selle kohta, et esemeid ei ole talle kätte toimetatud. 2 03.11.2010 on kaebaja paigutatud edaspidiseks karistuse kandmiseks Tartu Vanglasse. 21.08.2011 on kaebaja esitanud kahju hüvitamise taotluse seonduvalt nimetatud esemete kaotsiminekuga. Tallinna Vangla on läbi viinud menetluse, et kontrollida kaebaja väiteid vaidlusaluste esemete kaotsiminekuga. Vangla on märkinud , et 03.11.2010 ei ole koostatud võetuse akti äravõetud esemete kohta, mis tähendab, et J.L. ei ole isiklikke asju ära võetud Tallinna Vanglast lahkumisega. Kinnipeetavatelt äravõetud esemete kohta koostatakse esemete äravõtmise akt kahes eksemplaris, millest üks jääb kinnipeetavale. Kuna akti esemete võetuse kohta ei ole koostatud, järelikult ei ole ka kaebajalt esemeid ära võetud. 03.11.2010 on koostatud J.L. isiklike asjade kohta ühtne nimekiri, milles ei ole märgitud elektripardlit „Philips“, spordijalanõusid „Adidas“ ega raamatut „Natsism ja okultism“, nimekiri on allkirjastatud ning seega kaebaja poolt kontrollitud. Kuna kaebaja nõustus ühtse asjade nimekirjaga Tallinna Vanglast lahkumisel ja esitas pretensiooni alles 9 kuud hiljem, see on 21.08.2011, ei ole põhjust arvata, et esemed on kaduma läinud Tallinna Vangla süül, kuna kui esemed oleks läinud kaduma 03.11.2010, oleks kaebaja koheselt nõudnud nimetatud kuupäeval esemeid ning märkinud ära, et esemed on kaotsi läinud. Vastustaja on märkinud, et 03.03.2011 on J. L. esitanud taotluse kahju nõudes seonduvalt veekeedukannu kadumisega ning tuvastati, et veekeedukann on vahetusse läinud teise veekeedukannuga, nimetatud probleemi on vangla kaebaja suhtes lahendanud. Samuti on vastustaja märkinud, et 11.04.2011 on kaebaja esitanud Tallinna Vanglale taotluse isiklike asjade ühtse nimekirja väljastamiseks, mille vangla kaebajale esitas 02.05.2011 , kuid alles 21.08.2011 on kaebaja pöördunud spordijalatsite, pardli ja raamatu osas kahjunõudega vangla poole. Kohus asub seisukohale, et kuna kaebaja ei ole koheselt seonduvalt asjade kaotsiminekuga vangla poole pöördunud, ei ole usutav, et kaebajal Tartu Vanglasse üleviimisel nimetatud esemeid üldse olid ning samuti oleks vangla koostanud võetuse akti, kui vangla oleks vaidlusalused esemed kaebajalt ära võtnud. Kaebaja pidi olema teadlik Tartu Vanglasse jõudmisel mis esemed tal kaasas olid ning mis on puudus, kuna esemete kohta on koostatud ühtne nimekiri, mis samuti oli kaebajale teada. Tallinna Vangla on õigesti märkinud, et habemeajamispardel ja spordijalatsid olid esemed, mida ka kaebaja igapäevaselt vajas, mistõttu oleks kaebaja kohe märganud, kui esemeid ei ole. Kaebaja on küll märkinud, et tal olid ka teised jalanõud, kuid sellegi poolest ei oleks spordijalatsite puudumine saanud jääda kaebajale märkamata. Vastustaja on märkinud, et kahju hüvitamise taotluse menetlemisel ei õnnestunud välja selgitada, kuhu olid kaebaja esemed jäänud, kuid vangla on pidanud võimalikuks , et kaebaja on ise esemed teistele kinnipeetavatele andnud ning nõuab nüüd vanglalt väidetavalt vangla süül kadumaläinud asjade hüvitamist. Kuna raamatute pealkirju isiklike asjade nimekirjas ei märgita, seega ei ole võimalik kindlaks teha kas J. L. on raamatu andnud mõnele kaaskinnipeetavale, kontrolli tulemusena on tuvastatud, et kinnipeetav A.N. ei olnud Tallinna Vanglasse saabumisel isiklike asjade nimekirjas musti „Adidas“ spordijalanõusid, kuigi hiljem on need tema isiklike asjade nimekirja märgitud Viru Vanglasse saabumisel 26.07.2011 ning ta ei ole neid vangla vahendusel soetanud. Seega on alust arvata, et kaebajal oli nimetatud kaaskinnipeetavale oma spordijalanõud võimalik ära anda, kuigi kaebaja väidab kohtule, et miks ta oleks pidanud niisama oma esemed ära andma. Üldteada on ka asjaolu, et kinnipeetavad teevad omavahel teatud tehinguid, milleks võib olla ka riideesemete või muude esemete äraandmine. Kohtuistungil väidab vastustaja esindaja, et sektsiooni piires on võimalik kinnipeetavatel liikuda ja esemeid teistele üle anda. Tähelepanu väärib ka asjaolu, et kaebaja on saanud humanitaarabi korras jalanõud, mis tähendab, et kui kaebajal olid endal jalanõud olemas, ei oleks ta 3 humanitaarkorras jalanõusid nõudnud ega neid poleks ka vangla poolt antud. Samuti ei põhjendanud kaebaja miks nõuab kaebaja esemete eest teistsugust hinda võrreldes ostutšekkidel märgitud hinnaga. Vangla on kinnitanud, et vaidlust ei ole selles, et kaebaja on vaidlusalused esemed tõepoolest ostnud vangla vahendusel, kuid ümberpaigutamisel teise vanglasse kaebajal neid esemeid ei olnud. Kokkuvõttes on kohus tuvastanud, et vangla süül ei ole vaidlusalused esemed kaotsi läinud, mistõttu ei saa ka vanglalt kahju hüvitamist nõuda. Kohus on tuvastanud, et vangla ei ole kaebajalt ära võtnud vaidlusaluseid esemeid ega oleks ka kaebaja üleviimisel takistanud kaebaja isiklike asjade toimetamist Tartu Vanglasse. Üleviimise kuupäeval teise vanglasse oli kaebaja teadlik, et tema isiklike asjade hulgas vaidlusaluseid esemeid ei olnud, kuna kaebaja pöördus alles 9 kuu möödudes pretensiooniga Tallinna Vangla poole, mis iseenesest näitab, et kaebajal ei olnud muret asjade kadumisega ning tõenäoliselt on kaebaja ise andnud nimetatud esemed teiste kaaskinnipeetavate käsutusse või muul moel need ise realiseerinud. Kohus märgib lisaks, et J.L. on esitanud Tartu Halduskohtule ka kaebuse Tartu Vangla vastu, kus nõuab rahalist hüvitist väidetavalt Tartu Vangla süül kaotsiläinud lauamängu Monopol eest (haldusasi 3-11-2740). Kaebaja on märkinud nimetatud haldusasjas, et Tallinna Vanglast 03.11.2010 saabudes ei ole Tartu Vangla kandnud Monopol lauamängu kaebaja isiklike asjade nimekirja ning see on kaduma läinud vangla süül. Kohus on jätnud kaebuse rahuldamata, kuna ei tuvastanud vangla süülist käitumist. Tulenevalt HKMS § 165 lg 2 kohaselt kui kohus jätab kaebuse rahuldamata ja nõustub kaebaja nõude kohta vaideotsuses tehtud põhjendustega, ei pea kohus põhjendusi kordama. Eeltoodu alusel jätab kohus täies ulatuses kaebuse rahuldamata. Kohus on lähtunud otsuse tegemisel HKMS § 160 lg
- Kohtunik Mare Priks 4