3-11-1727/22

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-1727 Otsuse kuupäev

1. märts 2012 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi S.L. kaebus Viru Vangla 10.05.2011 käskkirja nr 6-2/507-T õigusvastaseks tunnistamiseks ja 15.06.2011 käskkirja nr 6-3/1144-D tühistamiseks Kohtuistung 16.02.2012 Menetlusvorm Menetlusosalised Kaebaja: S.L. /isikukood xxx/, Vastustaja: Viru Vangla /registrikood xxx/, Resolutsioon Jätta S.L. kaebus täies ulatuses rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 02.04.
2. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD
3. 10.05.2011 käskkirjaga nr 6-2/507-T (tl 47) määras Viru Vangla kinnipeetav S.L. tööle osaliste tööülesannetega üldkasutatavate ruumide koristajana 12.05.2011 kuni 09.06.
4. 15.06.2011 koostas Viru Vangla käskkirja nr 6-3/1144-D (tl 48), millega karistati S.L.d vangistusseaduse § 67 lg 1 nõuete rikkumise eest seitsmeks ööpäevaks kartserisse paigutamisega. 29.06.2011 vaideotsusega nr 6-12/269-1 (tl 57) jäeti 10.05.2011 käskkirja nr 6-3/1144-D kehtetuks tunnistamiseks esitatud vaie (tl 56) rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
5. 12.07.2011 esitas S.L. Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja halduskohtumenetluse seadustiku kuni 31.12.2011 kehtinud redaktsiooni § 6 lg 2 p 1, lg 3 p 1 ja 2 kohaste nõuetega kaebuse (tl 1), paludes Viru Vangla 10.05.2011 käskkiri nr 6-3/507-T õigusvastaseks tunnistada, 15.06.2011 käskkiri nr 6-3/1144D tühistada ning kohustada vanglat maksma talle kartseris veedetud seitsme päeva eest 700 eurot. Kaebaja väitis, et vangla pole teinud tema jaoks midagi head, ta pole kohustatud ka talle midagi tegema ega hakka mingil juhul irvitava 0,63 euro eest tunnis valvurite järgi iga päev koos haigustega laiali kantavat tolmu vehkima ja hõõruma. Veel väitis kaebaja, et kuna ta pole Eesti Vabariigi kodanik ega oma võlgu, on inimväärikust alandavat tööd tegema sundimine tema inimõiguste rikkumine ning õigusvastane on ka kartserisse paigutamine. 23.09.2011 esitatud täienduses (tl 59-60) kirjeldas S.L. vanglas valitsevat olukorda ja oma tervislikku seisundit ning märkis, et tema määramine keemiliste ainetega seotud tööle ilma ohutuseeskirjade tutvustamise, eririietuse ja koristusvahenditeta oli ebaseaduslik.
6. Viru Vangla vastuses (tl 38-40) paluti kaebust mitte rahuldada, peeti vaidlustatud käskkirju, läbi viidud distsiplinaarmenetlust ja määratud karistust õiguspäraseks ning esitati vastuväited kaebaja seisukohtadele. Muuhulgas märgiti, et kuigi S.L. pole võimeline tegema vasaku käega füüsilist tööd, ei ole ta töövõimetu ning tal puudub subjektiivne õigus valida endale meelepärast tööd, pidada selles osas läbirääkimisi ja nõuda talle sobivat tasu. Veel märgiti, et inimväärikuse alandamisega on tegemist äärmiselt raskete rikkumiste puhul ja kaebaja tööle määramine seaduses sätestatud nõuete kohaselt ei kvalifitseeru selleks mitte kuidagi.
7. Kohtuistungil jäi S.L. oma kaebuse väidete ja nõuete juurde ning selgitas täiendavalt, et ei saa ühe käega ämbrit tõsta ega lappi väänata, lisaks hakkab nahk keemiaga kokku puutudes narmendama ja veritsema. Viru Vangla kedagi kohtuistungile ei saatnud paludes vastavas taotluses (tl 77) kaebust ilma tema esindajata arutada. KOHTU PÕHJENDUSED
8. Viru Vangla vaidlustatud käskkirjadega (tl 47-49) on määratud S.L. osaliste tööülesannetega koristajaks ja karistatud vangistusseaduse § 67 p 1 alusel selle eest, et 19.05.2011 ei allunud ta vanglaametniku korraldusele asuda koristama. Vangistusseaduse § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Sama seaduse § 37 lg 1 tulenevalt peab kinnipeetav üldreeglina töötama ning juhud, millistel see kohustus puudub, on ammendavalt loetletud sama paragrahvi teise lõike neljas punktis. Muuhulgas on neis kehtestatud, et töökohustusest on vaba kinnipeetav, kes ei ole võimeline töötama tervislikel põhjustel. Vanaduspensioni saamiseks vajalikku ikka mittejõudnud täiskasvanud isiku puhul eeldatakse, et ta on võimeline töötama ja vastupidise peab tuvastama üldjuhul Sotsiaalkindlustusamet ekspertarstide kaasabil või kinnipeetava suhtes vangistusseaduse § 37 lg 3 kohaselt arst. S.L. suhtes on Viru Vangla meditsiiniosakonnas koostatud 22.03.2011 tõendi (tl 45), millest nähtuvalt ei ole ta küll võimeline tegema füüsilist tööd vasaku käega, kuid töövõimetuks ei ole teda peetud, vaid on märgitud, et kahe käega tehtav töö tuleb asendada tööga, mida saab teha parema käega. Kaebaja tööle määramise käskkirjas (tl (tl 47) ongi sellega arvestatud ning talle on määratud uste, akende, trellide, seinte ja muude pindade pesemine koos üksuse poolt määratud majandustööde abitöölisest koristajaga. Mitte igasugune terviseprobleem või ebamugavustunne ei ole käsitletav töökohustusest vabastava töövõimetusena. Ruumide koristamist ei peeta üldreeglina füüsiliselt raskeks ja sellega seonduvaid töid saab teha ka terviseprobleemidega isik, kui ta kasutab selleks sobivaid töövõtteid ja abi- või kaitsevahendeid. Seda, et talle määratud koristamise töid on S.L. olenemata vigastatud vasakust käest siiski võimeline tegema, kinnitavad ka tema enda poolt kohtuistungil öeldu (tl 80) ning täiendava seletuse (tl 59-60) väited oma kambri koristamise kohta. Lisaks omab olulist tähendust asjaolu, et vaatamata probleemidele vigastatud käega, on S.L. pidanud nii vaides (tl 21) kui kohtule esitatud kaebuses (tl 1) võimalikuks töötamist „normaalsel mehelikul“ tööl puu, metalli või kiviga ning talle ei kõlba üksnes „töö lapiga“. Mis puutub aga keemiliste ainete kahjulikku mõjusse, siis vastava probleemi on arst tuvastanud juba seoses 01.04.2010 pandud diagnoosiga (tl 2 61-62) ning seega oli see kaebaja töövõimelisuse hindamisel meditsiiniosakonnale ka teada. Diagnoosi määramine ja kinnipeetava töövõimele hinnangu andmine on meditsiiniteenuse osadeks ning nende õiguspärasuse kontrollimine ei ole Riigikohtu halduskolleegium lahendi nr 3-3-1-69-10 kohaselt halduskohtu pädevuses. Vangistusalastest õigusaktidest ei tulene erinevat kohtlemist Eesti Vabariigi kodaniku ja selleks mitteoleva kinnipeetava suhtes ega ole antud ühelegi kinnipeetavale õigust nõuda talle meelepärast tööd ja töötasu. Vangistusseaduse § 38 lg 1, § 39 lg 3, § 43 lg 1 ja 2 kohaselt kindlustatakse kinnipeetav tema võimeid ja oskusi arvestava tööga üksnes vastava võimaluse korral, rakendatakse selle puudumisel vanglateenistuse äranägemisel vangla majandustöödele ning makstakse tasu, mis ei pea olema enam kui 10 protsenti töölepinguseaduse alusel kehtestatud palga alammäärast. Üheski vangistusalases õigusaktis pole kehtestatud vanglale kohustust anda koristajana majandustööle määratud kinnipeetavale spetsiaalne tööriietus ning tutvustada tööohutuse eeskirju igaks juhuks. S.L. keeldus töötamast ja seega ei saa ta vanglale tööohutusega seotud eeskirjade mittetutvustamist ette heita, kuna neid on nii vabaduses kui vanglas viibivale töötajale põhjust tutvustada alles tegelikul tööle asumisel. Tema väite koristusvahendite mitteandmise kohta aga on arusaamatuks ega saa kuidagi tõele vastata, sest kohtuistungil kirjeldas ta ise vanglas kasutusel olevaid vahendeid (tl 79-80).
9. Kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramine on kaalutlusõiguse alusel langetatav otsustus, mille kohtuliku kontrollimise võimalused on piiratud. Halduskohus saab uurida üksnes seda, kas vastava haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ning diskretsiooni piirid, eesmärk ja õiguse üldtunnustatud põhimõtted järgitud. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on kehtestatud haldusmenetluse seaduse § 54 ja nõuavad, et see oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele. S.L.le antud korraldus tuleneb vangistusseaduse § 37 lg 1 kehtestatud töötamise kohustusest ning tema tööle määramise kohta 10.05.2011 antud käskkirjast, mida kaebaja ei ole enne distsiplinaarmenetluse alustamist vaidlustanud (tl 79), kuigi vastav võimalus ja vajadus pidi talle seoses varasema käskkirjaga (tl 4243 ja 46) hästi teada olema. Seega oli tegemist õiguspärase korraldusega ning kaebaja teistsugune arusaam oma kohustustest ja sellega seonduv arvamus korralduse seadusvastasusest ei andnud talle õigust keelduda vanglaametniku korraldust täitmast, sest vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. S.L.l on küll töötamise võimalusi piiravad tervislikud probleemid, kuid arst on leidnud ta töövõimelise olevat ning distsiplinaarmenetluse käigus antud seletus (tl 53), distsiplinaarkaristuse käskkirja tühistamiseks esitatud vaie (tl 56) ja halduskohtule edastatud kaebus (tl 1) annavad selget tõendust sellest, et tema tahtlus oli suunatud koristamisest kui vähetasustatud ja alandavast tööst vabanemisele. Distsiplinaarkaristuse määraja saab arvestada ja kaaluda vaid neid asjaolusid, mis on vastava menetluse käigus süüaluse poolt talle teatavaks tehtud. Tervisega seotud väited vaidlusaluste käskkirjade suhtes esitas kaebaja esmakordselt alles kaebuse täienduses (tl 5960) ja kohtuistungil (tl 79-80). See asjaolu koos eespool juba viidatud väidetega nõusolekust teha „normaalset mehelikku“ tööd kinnitavad, tegelikkuses ei ole tema tervisega seotud probleemid nii tõsised, kui ta väidab olevat ning ta püüab nende abil leida vaid põhjendusi ebameeldivast tööst vabanemiseks.
10. Viru Vangla poolt kohtutoimikusse esitatud distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt on S.L. puhul järgitud kõik vangistuseaduse § 64 lg 1, 2, 3, 4 tulenevad nõuded. Menetluse käik on justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja § 97 lg 2 kehtestatud nõuete kohaselt protokollitud (tl 50), karistatut on teavitatud menetluse algatamisest (tl 54), talle on võimaldatud end seletuste andmise läbi kaitsta (tl 53) ning karistus on talle määratud ette nähtud tähtaja ja „Vangla sisekorraeeskirja“ § 15 sätestatud pädevuse piires. Seejuures on käsitletud nii süüteo asjaolusid kui karistatu seletusi ning on arusaadavalt põhjendatud, miks on kartserisse paigutamine võrreldes teiste karistustega tema puhul kõige otstarbekam. Halduskohtul puudub õigus hinnata kaalutlusõiguse alusel kohaldatud distsiplinaarkaristuse sisulist otstarbekust, 3 kuid kuna vangistusseaduse § 63 lg 1 p 4 sätestatu lubab selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade ja muude õigusaktide nõuete rikkumise eest kohaldada kuni neljakümne viie ööpäeva pikkust kartserisse paigutamist, saab seitsme ööpäevane karistus arvestada nii kaebaja varasemaid karistusi kui vanglaametniku korralduse täitmisest keeldumises seisnenud rikkumise olulist tähendust vangla julgeolekule, pole ülemäärase raskusega ja võib teiste võimalike karistusvahenditega võrreldes kõige paremini kaasa aidata tema õiguskuulekale käitumisele suunamisel. Seega kinnitab kõik asjas esitatu, et S.L.le määratud karistus rajaneb igati õiguspärastel alustel ning miski ei tõenda, et selle kohaldamise juures oleks rikutud otsustust mõjutada võinud olulisi menetlusnõudeid, põhiseaduses kehtestatud õigusi ja vabadusi ega proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise või mistahes muid õiguse üldisi põhimõtteid. Käskkirja ei muuda õigusvastaseks ka asjaolu, et selles on töötamise tähtsust kirjeldades nimetatud ära raha kogumist rahaliste nõuete maksmiseks , mis kaebajal väidetavalt puuduvad (tl 56 ja 80).
11. 04.08.2011 koostatud kohtumäärusega (tl 23-24) tagastas kohus kaebuse 700 euro suuruse kahju hüvitamise nõude osas põhjusel, et kaebaja ei ole läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust. S.L. kohtumäärust ei vaidlustanud ning see jõustus 23.08.
13. Eeltoodud järeldustel jääb S.L. kaebus täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja on kohtumääruse alusel vabastatud riigilõivu tasumisest (tl 25-26). Viru Vangla oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole. Raili Randlane Kohtunik 4