Obsah (5)

§ 143§ 142§ 145§ 119§ 34

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Kai Kullerkupp, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 16. aprill 2012. a Tartu Tsiviilasja number 2-10-3912

§ 143

lg 2 järgi tühine, sest ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimummääras. MAAKOHTU LAHEND

1. Viru Maakohus rahuldas 06.05.
2. a otsusega Sampo Grupp OÜ hagi ja mõistis välja G. Tislerilt Sampo Grupp OÜ kasuks 31 955.82 eurot. Kohus jättis menetluskulud G. Tisleri kanda. Kohus leidis, et on hagi põhjendatud ja kuulub tervikuna rahuldamisele. Hagi esemeks on käenduslepingust tulenev kostja kohustus vastutada põhivõlgnik OOO B A kohustuse täitmise eest.

§ 142

lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgniku) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Vaidlust ei ole selles, et: 1) hageja ja Venemaa äriühing OOO B A sõlmisid 15.12.

1. a Venemaal Arhangelski linnas harvesteri müügilepingu nr 1/15.12.2006, kus hageja oli müüja ja OOO B A ostja; 2) kostja ja hageja sõlmisid 16.12.
2. a müügilepingu nr 1/15.12.2006 tagamiseks käenduslepingu, kus kostja võttis endale kohustuse et juhul, kui OOO B A ei täida lepingu p-st 1 tulenevaid rahalisi kohustusi, kohustub kostja täitma lepingust tulenevad nõuded oma vara või vahendite arvel tähtaegselt ja täies ulatuses, tasudes hagejale võlgnevuse, viivise ja sissenõudmisega seotud kulud kui solidaarne võlgnik; 3) Venemaa äriühing OOO B A ei ole oma lepingulisi kohustusi korrektselt täitnud. Kostja arvates oleks hageja pidanud esmalt tegema kõik endast oleneva, et põhivõlgnikult võlg kätte saada ja alles siis on tal õigus kostja vastu nõuet esitada. Kostja leidis, et 16.12.
3. a sõlmitud käendusleping kaotas kehtivuse 22.07.
4. a sõlmitud käenduslepingu sõlmimisega ning 22.07.
5. a sõlmitud käendusleping on tühine, sest tegemist oli tarbijakäenduslepinguga, kus ei olnud kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimummääras.

§ 143

lg 1 kohaselt on tarbijakäenduslepinguks käendusleping, kus käendajaks on tarbija (kuni 05.04.

1. a kehtinud redaktsioonis). Kohus leidis, et kostja ei olnud antud müügilepingu sõlmimisel tarbijaks ning seega 16.12.
2. a sõlmitud käenduslepingu puhul ei ole tegemist tarbijakäenduslepinguga. Kostja poolt kohtule esitatud tõenditest nähtub, et kostja on põhivõlgniku aktsionär (15.02.2010 seisuga 100% aktsiate omanik) ning seega oli ta huvitatud isikuks põhivõlgniku majandustegevuses, millest tulenevalt ei kuulu samuti kohaldamisele tarbijakäenduslepingu sätted. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Maakohus oli seisukohal, et 22.07.
3. a käenduslepingu puhul ei ole tegemist uue käenduslepinguga, vaid 16.12.
4. a käenduslepingu uuendamisega, sest mõlemad käenduslepingud on sisult kokkulangevad.

§ 145

lg 1 kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei sa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. 3 Kohus oli seisukohal, et käendaja vastutus tekib automaatselt kui põhivõlgnik rikub kohustust. Vaidlust ei olnud selles, et põhivõlgnik rikkus kohustust. Kuna pooled leppisid käenduslepingus kokku solidaarses vastutuses, võis võlausaldaja valida ise, kas ta esitab nõude põhivõlgniku või käendaja vastu. Seega võlausaldajal ei olnud kohustust teha kõik endast olenev, et põhivõlgnikult võlga kätte saada. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. G. Tisler esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus rikkunud menetlusõiguse norme (TsMS § 436 lg 1 ja § 422 lg 8), kui ka materiaalõiguse normi (

§ 143). Samuti on kohus eksinud tõendite hindamisel.

Kuna kohtuotsus on olulises osas põhjendamata, peab apellant õigeks saata asi uueks arutamiseks tagasi maakohtule; 2) ei nähtu otsusest, kuidas jõudis maakohus järelduseni, et käenduslepingu sõlmimisel 16.12.

1. a oli kostja põhivõlgniku majandustegevusest huvitatud isik. Puudub võimalus sisuliselt hinnata, kas tehtud järeldus on õige või mitte. Kohtuotsuse kontrollvõimaluse välistamisega on kohus rikkunud TsMS § 436 lg-st 1 tulenevat põhjendamise nõuet; 3) on ebaõige kohtu järeldus, et kui kostja oli põhivõlgniku aktsionäriks
2. a, siis järelikult oli kostjal
3. a huvi põhivõlgniku majandustegevuse vastu. Kohtul tuleb
4. a tehtud tehingut hinnata tehingu tegemise ajal esinenud asjaoludest lähtuvalt, mida ei saa mõjutada hilisemad muutunud asjaolud. Apellandi arvates ei saa teha 15.02.
5. a esinenud asjaoludest tagasiulatuvat järeldust nii nagu maakohus tegi; 4) ei ole kohus võtnud seisukohta kostja vastuväite suhtes, et põhivõlgnik on pakkunud hagejale kohustuse täitmist ning hageja vastuvõtuviivituse tõttu on jäänud kohustus täitmata. Sellisel vastuväitel on asja lahendamise seisukohast, tarbijakäenduse tunnuste puudumise korral, määrav tähendus.

§ 119

lg 2 kohaselt vastutab võlausaldaja vastuvõtuviivituse korral võlgnik oma kohustuse rikkumise eest üksnes juhul, kui ta põhjustas selle tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Kostja poolt 19.04.2011. a esitatud seisukohale oli lisatud dokumentaalne tõend põhivõlgniku poolt kohustuse täitmise pakkumise tõendamiseks. Sellele vastuväitele vastamata jätmisega on kohus rikkunud TsMS § 442 lg 8; 5) on maakohus valesti kohaldanud

§ 143. Maakohus on asunud seisukohale, et hageja ja kostja vahel 16.12.2006.

a sõlmitud käendusleping ei ole tarbijakäendusleping, kuna kostja oli põhivõlgniku aktsionär ning seega oli huvitatud isikuks põhivõlgniku majandustegevuses. Isegi kui kohus oleks tuvastanud, et kostja oli põhivõlgniku aktsionär, ei anna selline asjaolu automaatselt alust väita, et tegemist ei ole tarbijakäendusega. Kohus ei ole piisavalt hinnanud kostja seotust põhivõlgniku majandustegevuse läbiviimisega. Kohus ei ole hinnanud kostja väidet, et ta ei ole ettevõtte juhtimises kunagi osalenud ning on olnud üksnes aktsionär ja sõlmis käenduslepingu väljaspool oma majandustegevust; 6) on kohus jätnud tähelepanuta, et seadusandja on 17.11.2010. a

§ 143

lg 1 muutmisega tarbijakäenduslepingu määratlust täpsustanud, määratledes tarbijakäenduse mõiste maakohtust erinevalt. Seadusandja on selgesõnaliselt määratlenud, et tarbijakäenduslepinguga on igal juhul tegemist siis, kui käenduslepingu on sõlminud füüsiline isik. Tarbijakäendusega 4 on tegemist sõltumata sellest, kas füüsilisest isikust käendajal võis olla majanduslik huvi käenduslepingu sõlmimise vastu; 7) on kohtuotsus vastuoluline. Kohtuotsuse punktis 8 on kohus andnud hinnangu 16.12.

1. a sõlmitud käenduslepingu kehtivusele. Samuti on kohus tuvastanud, et mõlemad käenduslepingud on sisult kokkulangevad. Kohtu sellisest põhjendusest võiks teha järelduse, et tühised on mõlemad käenduslepingud, millega apellant nõustub. Vastuoluline on ka see, et kohus on otsuse punktis 7 asunud seisukohale, et ei nõustu kostja väitega, et
2. a käendusleping on tarbijakäendusleping ning tühine vastutuse ülempiiris kokkuleppe puudumise tõttu.
3. Sampo Grupp OÜ vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) luges maakohus kostjapoolse majandusliku huvi käendatava tehingu vastu tuvastatuks just kostja enda poolt esitatud tõenditega selle kohta, et kostja on põhivõlgniku aktsionär, seejuures 15.02.
4. a seisuga 100% aktsiate omanik. Apellant on siinjuures ekslikult väitnud, et maakohus tegi oma järelduse 15.02.
5. a esinenud asjaolust lähtudes, põhjendades tagasiulatuvalt sellega kostja majanduslikku huvi
6. a tehtud tehingu vastu. Kohus nendib ainult fakti, et 15.02.
7. a oli kostja põhivõlgniku ainuaktsionär, samas oli ta aktsionäriks ka
8. a. Seejuures nähtub põhivõlgniku põhikirja punktist 1.3, et kostja oli üks kahest põhivõlgniku asutajast; 2) sõlmiti hageja ja põhivõlgniku vahel harvesteri müügileping sisuliselt 9 päeva pärast põhivõlgniku registrisse kandmist (vastavalt 15.12.
9. a ja 06.12.
10. a). Harvesteri soetamine just asutatud äriühingule oli hädavajalik majandustegevuse alustamiseks, sest selleks ju äriühing kostja poolt asutatigi. Kostja isiklik majanduslik huvi harvesteri ostutehingu vastu on ilmne; 3) on kostja ise oma vastuses hagile 03.09.
11. a kinnitanud, et just tema viis hageja ja põhivõlgniku kokku ning et hageja oli nõus sõlmima harvesteri müügilepingu ainult kostja käendusel. Kostja on oma 21.10.
12. a vastuses (p. 2) ka ise kinnitanud, et ilma kostjapoolse käenduseta oleks kogu põhivõlgniku tegevus luhtunud. Samas on kostja väide, nagu oleks käendus antud põhivõlgniku seadusliku esindaja hea sõbrana, paljasõnaline ning mitteusutav; 4) ei ole pooltevaheline käendusleping tarbijakäendus. Kohus on õigesti kohaldanud jätnud kohaldamata

§-s 143 sätestatu. Riigikogu muutis

§ 143lg 1 redaktsiooni 17.11.2010.

a vastu võetud võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadusega (48 lg 3), milles puuduvad rakendussätted

§ 143lg 1 uue redaktsiooni tagasiulatuva jõu kohta.

Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus õigesti kohaldamata ja arvestamata

§ 143

lg 1 uues redaktsioonis sätestatud materiaalõigusnormi; 5) on maakohus otsuse punktis 9 selgelt asunud seisukohale, et käendaja vastustus tekib automaatselt kui põhivõlgnik rikub kohustust. Vaidlust ei olnud selles, et põhivõlgnik rikkus kohustust. Vastustaja on seisukohal, et väide hagejapoolsest vastuvõtuviivitusest ei ole asjakohane. Põhivõlgnikul on alati olnud võimalus oma kohustust täita, võlausaldajal puudub aga kohustus võla tasumise kohustust ajatada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 5

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Viru Maakohtu
2. mai 2011 otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
3. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult mõistnud G. Tislerilt Sampo Grupp OÜ kasuks välja 31 955,82 eurot. 7.
4. Õige on maakohtu seisukoht, et vaidlusaluse käenduslepingu puhul ei ole tegemist tarbijakäenduslepinguga.

§ 143

lg 1 (enne 05.04.2011 kehtinud redaktsioon) kohaselt tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on tarbija.

§ 34

järgi on tarbija isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Asja materjalidest nähtub, et hageja sõlmis 15.12.2006 põhivõlgnikuga harvesteri müügilepingu ning 16.12.2006 sõlmis hageja kostjaga käenduslepingu, millega kostja kohustus kui solidaarne võlgnik vastutama põhivõlgniku maksekohustuse täitmise eest. Samuti nähtub asja materjalidest, et põhivõlgnik kanti registrisse 06.12.2006, s.o vahetult enne müügi- ja käenduslepingu sõlmimist. Põhivõlgniku põhikirja p-st 1.3 nähtuvalt oli kostja üks kahest põhivõlgniku asutajast ja osanikust ning kostja ei ole vastu vaielnud hageja väitele, et asutamisel kuulus kostjale 50% põhivõlgniku osalusest. Vaidlust ei ole ka selles, et 15.02.2010 seisuga oli kostja põhivõlgniku 100% aktsiate omanik. Riigikohus on lahendis 3-2-1-148-11 asunud seisukohale, et füüsilisest isikust käendaja puhul tuleb alati tuvastada, kas ta tegutseb käenduslepingut sõlmides ja põhikohustuse täitmist tagades majandus- või kutsetegevuses või väljapool seda. Oluline on käendaja vahetu majanduslik huvi põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse vastu. Käendaja, kes on käenduslepingu sõlminud ajendatuna isiklikust vahetust majanduslikust huvist põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse vastu, ei vaja käendaja tarbijakäenduslepingust tulenevat kaitset. Arvestades eelnevat, ei ole põhjendatud apellandi väide, et tal puudus käenduslepingut sõlmides huvi põhivõlgniku majandustegevuse vastu ning ta oleks sõlminud käenduslepingu ka siis, kui ta ei oleks olnud põhivõlgniku osanik. Nimetatud väidet ei ole apellant tõendanud. Kostja (apellant) oli põhivõlgniku asutaja ja osanik ning põhivõlgnik kanti registrisse 9 päeva enne müügilepingu sõlmimist. Eelnev kinnitab, et harvesteri ostmine oli vajalik põhivõlgniku majandustegevuse alustamiseks. 21.10.2010 menetlusdokumendis on kostja kinnitanud, et käendus oli põhivõlgniku ja hageja vahelise tehingu eelduseks ning ilma käenduseta oleks põhivõlgniku tegevus luhtunud. Ei ole usutav, et kostja käendas enda poolt asutatud äriühingu kohustust (käenduslepingus märgitud summa 288 252 eurot) tundmata huvi äriühingu majandustegevuse vastu. Kostja e-kirjad hagejale (I kd, t.l 36, 37) viitavad sellele, et kostja osales põhivõlgniku igapäevases majandustegevuses ning oli huvitatud nii põhivõlgniku töötulemustest kui põhilepingu täitmisest ning ainuüksi asjaolu, et ta ei olnud põhivõlgniku juhatuse liige, ei anna alust

§ 143lg 1 kohaldamiseks.

Apellandi viide alates 05.04.2011 kehtivale

§ 143

lg 1 redaktsioonile ei ole asjakohane, kuna vaidlusalune käendusleping sõlmiti enne 05.04.2011 kehtinud

§ 143lg 1 redaktsiooni ajal.

7.2. Vastavalt

§ 145

lg-le 1 kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgnik vastu rahuldada. Pooltel ei ole vaidlust selles, et käenduslepinguga nähtu ette solidaarne vastutus. 6 Pangaväljavõttest (I kd, t.l 28) nähtuvalt on põhivõlgnik lõpetanud graafikujärgsed maksed 2009 aprillis ning pärast seda teinud müügilepingu täitmiseks ainult ühe makse. Seega on põhivõlgnik käendatavat kohustust rikkunud ning hagejal oli õigus eitada nõue käendaja vastu. Hageja nõudeõigust kostja vastu ei välista see, et pärast hagi esitamist kostja vastu soovis põhivõlgnik ajatada müügilepingust tuleneva kohustuse täitmist. Kuivõrd vastav kokkuleppe hageja ja põhivõlgniku vahel puudub, siis ei ole kostja sellekohane vastuväide arvestatav. 7.3. Apellandi seisukoht, justkui oleks maakohus tuvastanud käenduslepingu tühisuse, ei tulene vaidlustatud maakohtu otsusest. 8. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud apellatsiooniastmes TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Viivi Tomson Kai Kullerkupp 7 Üllar Roostoja