Obsah (8)

§ 180§ 1018§ 1026§ 1024§ 9§ 1023§ 1021§ 626

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Viivi Tomson, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 29. juuni 2009 Tartu Tsiviilasja number 2-06-23094 T

§ 180mõttes.

Ettevõtte võõrandamisest saab rääkida vaid siis, kui see toimib käibes iseseisva majandusüksusena. Ainuüksi teatud seadme või kinnisasja müük ei ole käsitletav ettevõtte võõrandamisena, kui see ei ole käsitletav organisatsiooniliselt iseseisva majandusüksusena. Viru Kalatööstuse OÜ

1. a majandusaasta aruande tegevusaruandest nähtub, et
2. a otsustati müüa kinnistu, millel asusid ka puhastusseadmed ja et neid seadmeid ei kasutatud iseseisva majandusüksusena. Seega pole vaidlusalune puhastusseade iseseisva majandusüksusena käibes kunagi osalenud ning kui kostjal oligi Viru Kalatööstuse OÜ-ga mingi lepinguline suhe, ei saanud see hagejale üle minna. Ka hageja poolt esitatud dokumentidest ei nähtu, et koos puhastusseadmetega oleks leping kostjaga hagejale üle läinud. Toila Vallavalitsuse ja hageja vahel 09.11.2004 sõlmitud rendilepingust ei nähtu, et koos puhastusseadmetega oleks hagejale ka väidetav leping kostjaga üle antud. Samuti ei nähtu, et Viru Kalatööstuse OÜ oleks kostjaga väidetavalt sõlmitud lepingu Toila vallale üle andnud. Sõltumata sellest, kas poolte vahel eksisteerib mingi lepinguline suhe või mitte, pole hageja millegagi tõendanud, et pooled oleks tasu osas kokku leppinud Toila Vallavalitsuse 28.04.2003 määruse nr 2 kohaldamises, mis määrab tasu võetud vee, reovee ärajuhtimise ja puhastamise eest. VR-Arendus OÜ ei ole käsitletav kliendina ÜVVKS § 8 lg 1 mõttes. Isegi kui hageja on kostjale osutanud mingit teenust, pole selle teenuse tasustamisel õiguslikku alust Toila Vallavalitsuse 28.04.2003 määruse nr 2 aluseks võtmiseks. Teenuse eest tasu küsimiseks peab AS Toila V.V. tõendama, milliseid kulutusi on ta OÜ VR-Arendus kanalisatsioonitorustikku läbiva heitvee puhastamiseks teinud. Ainus kulu seoses heitvee puhastamisega nähtub hageja ja Toila Vallavalitsuse vahel sõlmitud rendilepingust, mille kohaselt hageja maksab puhastusseadmete kasutamise eest renti 120 krooni aastas. MAAKOHTU LAHEND
3. Viru Maakohus rahuldas
4. juuni 2008 otsusega AS-i Toila V.V. hagi ja mõistis OÜ-lt VR-Arendus välja AS-i Toila V.V. kasuks 123 210.93 krooni. Otsuse kohaselt on hagi põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid sellele, et hageja ei ole reovee puhastamise teenust osutanud. Samuti pole kostja vaidlustanud hageja poolt esitatud arvetel olevaid reovee koguseid. Kuna Toila Vallavalitsus on 28.04.2003 määrusega kehtestanud reovee puhastamise hinnaks 8 kr/m3, ei ole kostja vastuväide, et hageja ei ole reovee puhastamiseks tehtud kulutusi tõendanud, asjakohane. Asjas puuduvad igasugused tõendeid, mis annaksid alust väita, et kostja polnud teadlik, et tal pole õigust tema poolt tegelikult osutamata jäetud teenuse eest elanikkonnalt raha võtta. Seega on kostja klientidelt reovee 3 puhastusteenuse eest hageja asemel raha võttes ajanud teadlikult lubamatult hageja asja enda huvides ning käsundita asjaajamisest tekkinud kahju kuulub hagejale hüvitamisele. Kostja on hageja arvel alusetult säästnud 8 krooni (lisandub käibemaks) iga puhastatud reovee m3 kohta. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks kokku väljamõistmisele 123 210.93 krooni. Kohus leidis, et iseenesest on õige kostja väide, et torustik, mille kaudu reovesi läbi voolab, ei muuda torustiku omanikku reovee tekitajaks. Kostja ei ole hageja kliendiks ÜVVKS § 8 lg 1 mõttes. Nii hageja kui ka kostja on vee-ettevõtjateks ÜVVKS § 7 lg 1 mõttes, kellest kostja osutab klientidele kinnistute veega varustamise ning kinnistute reovee ärajuhtimise teenust ning hageja reovee puhastamise teenust. Kuna Toila Vallavalitsus on oma 28.04.2003 määrusega nr 2 kehtestanud OÜ VR-Arendus poolt osutatavatele ühisveevärgi ja kanalisatsiooni veevarustuse ja heitvee hinnad elanikkonnale Toila vallas, sh ka tasu reovee puhastamise eest 8 kr/m3, on kostja sisuliselt delegeerinud osa talle kuuluvatest kohustust, s.o heitvee puhastamise kohustuse, üle hagejale. Samas on kostja ka sundseisus, kuna tal ei ole kuidagi võimalik loobuda hageja teenuste kasutamisest ega juhtida heitvett mujale. Seega eksisteerivad poolte vahel lepingulised suhted, kuna hageja teostab kostja asemel Toila aleviku elanikkonnale reovee puhastusteenust. Samuti on Viru Maakohtu 27.07.2006 otsusega tsiviilasjas nr 2-05-15065 tuvastatud lepinguliste suhete olemasolu puhastusseadmete eelmise omaniku Viru Kalatööstuse OÜ ja kostja vahel. Kuigi kostja väidab, et ta klientidelt reoveepuhastuse eest raha ei võta, nähtub tema poolt esitatud arvetest, et kostja on nõudnud klientidelt puhta veega varustamise eest 6,40 kr/m3 ning kanalisatsiooni eest 10,60 kr/m3 eest. Kostja kirjalikke tõendeid selle kohta, et selline hind kanasatsiooniteenuste kasutamise eest oli kehtestatud ettevõttesisese korraldusega ja vastavalt klientidega sõlmitud lepingutele, esitanud ei ole. Võrreldes kostja poolt klientidele esitatud arvetes märgitud summasid ning Toila Vallavalitsuse 28.04.2003 määrusega kostjale kehtestatud teenuste osutamise hindu, leidis kohus, et kostja on esitatud arvetes varjatult klientidelt heitvee puhastamise eest tasu võtnud. Sellest tuleneb, et kostja võtab oma klientidelt raha reovee puhastamise eest, kuigi ta ise sellist teenuste ei osuta ning see summa tuleb kostjal tasuda hagejale kui tegelikule reovee puhastamise teenuse osutajale. Eeltoodust tulenevalt on kostja väide, et hageja peaks oma nõudega pöörduma otse klientide poole, ilmselt pahatahtlik ja küüniline. Kohus kohaldas

§ 1018

lg 1,

§ 1026

lg 2 ja

§ 1024lg 1.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. OÜ VR-Arendus taotleb apellatsioonkaebuses Viru Maakohtu 02.06.2008 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Kaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on pooltevahelise võimaliku lepingulise suhte tuvastamisel kohaldatud vääralt

§ 9lg-t 1, sest poolte vahel ei ole lepingulisi suhteid.

Poolte vahel puudub vaidlus, et puhastusseadmed ei ole kunagi kostjale kuulunud ning seetõttu ei saanud kostjal olla ka reovee puhastusteenuse osutamise kohustust. Vastupidi, puhastusseadmed on kogu vaidlusaluse perioodi jooksul kuulunud Toila vallale, kes on neid rentinud hagejale ning määranud hagejale rendilepingu alusel kohustuseks puhastusteenuse osutamise. Seega oli puhastusteenuse osutamine hageja (kui samuti Toila valla vee-ettevõtja), mitte kostja kohustus. Seetõttu on meelevaldne ja väär kohtu järeldus, justkui hageja oleks teostanud kostja asemel Toila aleviku elanikkonnale reovee puhastusteenust; 2) ei ole OÜ VR-Arendus AS Toila V.V. nimel käsundita asja ajanud. Antud juhul puuduvad seaduses sätestatud kohustuslikud eeldused käsundita asjaajamise tuvastamiseks. Nii ei ole vastustaja seda kordagi heaks kiitnud, et apellant oleks tema eest ja nimel elanikkonnalt raha võtnud. See ei olnud ka kuidagi vastustaja huvides ega vastanud tema eeldatavale tahtele, et apellant elanikkonnalt raha maksmist nõuaks. Samuti ei olnud selline väidetav käsundita asjaajamine avalikes huvides oluline. Peamine on aga, et OÜ-1 VR-Arendus puudus antud juhul 4 mistahes tahe tegutseda elanikkonnalt raha nõudmisel AS Toila V.V. kasuks. Antud juhul puudub vaidlus, et OÜ VR-Arendus on algusest peale vaielnud AS Toila V.V. tasunõudele vastu ega ole soovinud viimase väidetava puhastusteenuse eest midagi maksta. Sellises olukorras on meelevaldne väita, justkui apellandil olnuks siiski tahe tegutseda elanikkonnalt raha küsides vastustaja kasuks. Vastava tahte tuvastamise eeldusena pidanuks kohus tuvastama, et OÜ VR-Arendus asus elanikkonnalt raha nõudma kavatsusega see raha vastustajale edasi kanda, kuid sellist tuvastust ei ole asjas kogutud tõendite pinnalt kuidagi võimalik teha; 3) on alusetu järeldus, justkui apellant oleks küsinud elanikelt varjatult raha reovee puhastamise eest. Apellant ei ole kunagi soovinud koguda elanikkonnalt raha reovee puhastamise eest, millist teenust ta ei ole osutanud. OÜ VR-Arendus ei ole Toila vallas vee-ettevõtjaks nimetatud. OÜ VR-Arendus on sarnaselt Viru Kalatööstuse OÜ-le osutanud talle kuuluva infrastruktuuri kaudu faktilist kanalisatsiooniteenust elanikkonnale. Pidades silmas Viru Maakohtu poolt 07.07.2006 otsuses tuvastatut, asus apellant heas usus seisukohale, et ka temal on vaba valik enda poolt teenuse hinna kehtestamisel ega lähtunud arvete esitamisel elanikkonnale Toila Vallavalitsuse 28.04.2003 määrusest. Nii ongi OÜ VR-Arendus küsinud elanikkonnalt 10,60 kr/m3 vaid kanalisatsiooniteenuse, mitte aga reoveepuhastuse eest; 4) isegi kui saaks väita, et vastustaja on reovee puhastamisega ajanud käsundita apellandi asja, ei ole siiski alust AS Toila V.V. hagi täies ulatuses rahuldamiseks.

§ 1023

lg 1 kohaselt võib käsundita asjaajaja nõuda asjaajamisel tehtud kulutuste hüvitamist. Toila Vallavalitsuse poolt elanikkonnale kehtestatud reovee puhastustasu ei tõenda kuidagi vastustaja faktilisi kulutusi seoses reovee puhastamisega. Toila Vallavalitsuse poolt ÜVVKS alusel kehtestatud hinnad oleks võimalik aluseks võtta olukorras, kui antud juhul oleks tegemist kliendi-vee-ettevõtja vahelise suhtega ÜVVKS § 8 lg 1 mõistes. Kohus on aga tuvastanud, et sellist kliendisuhet poolte vahel ei ole. Seetõttu tuleks käsundita asjaajamise sätete alusel nõude esitamisel välja selgitada AS Toila V.V. faktilised kulud, millised ta on teinud seoses kõnesoleva reovee puhastamisega. Apellant on maakohtus osundanud Toila Vallavalitsuse ja AS Toila V.V. vahel 09.11.2004 sõlmitud rendilepingu p-le 3.1, mille kohaselt puhastusseadmete renditasu on 120 krooni aastas. Vastustaja ei ole tõendanud, et tal lisanduks lisaks eelnimetatud rendile veel mingid kulud. Seetõttu ei olnud kohtul alust rahuldada hagi enam kui 500-kordses ulatuses.

1. AS Toila V.V. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ning Viru Maakohtu
2. juuni 2008 otsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on ebaõige väide, et poolte vahel ei ole lepingulisi suhteid tekkinud. Antud asjas on üheselt tõendatud, et apellant taotles Toila Vallavalitsuselt reovee puhastamise hinna määramist ning see hind Toila Vallavalitsuse määrusega ka kehtestati. Nimetatud määrust apellant vaidlustanud ei ole. Apellant teatas oma klientidele, et Toila Vallavalitsus on oma määrusega kehtestanud uue reovee puhatuse hinna ning alates 01.08.2003 esitas apellant oma klientidele arve reovee puhastamise eest vastavalt Toila Vallavalitsuse määrusele. Apellant on tunnistanud, et tema klientidelt kogutud reovesi edastatakse vastustaja puhastusseadmetesse ning apellant ei ole vastu vaielnud talle esitatud arvetel olevatele reovee kogustele. Kuna apellant on reovee vastustaja puhastusseadmesse suunanud, siis ei ole vastustajal olnud muud võimalust, kui reovesi puhastada; 2) on väited lepingulise suhte puudumise kohta pahatahtlikud ning ei vasta tõele. Saates oma klientidelt kogutud reovee vastustaja puhastusseadmetesse ning võttes klientidelt tasu reovee puhastamise eest, on apellandi ja vastustaja vahel lepinguline suhe, kus vastustaja puhastab apellandi klientide reovee ning apellant tasub vastustajale reovee puhastamise eest summa, mille ta kogub oma klientidelt ehk 8 kr/m
3. Isegi kui eeldada, et poolte vahel ei ole lepingulist suhet, 5 siis on vastustajal õigus nõuda apellandilt tasu reovee puhastamise eest vastavalt käsundita asjaajamise sätetele

§ 1018

lg 1 kohaselt; 3) on paljasõnaline väide, et apellant määras hinna vabal valikul. Kohtule esitatud tõendid, Toila Vallavalitsuse määrus ning apellandi teade oma klientidele, tõendavad üheselt, et apellandi teenuse hinna on määranud Toila Vallavalitsus vastavalt apellandi enda taotlusele. Apellandi viide

§ 1023lg-le 1 ei ole asjakohane.

Nimetatud sätte kohaselt on käsundita asjaajajal (apellant) õigus nõuda soodustatud isikult (vastustaja) tehtud kulutuste hüvitamist, mitte vastupidi. Käesolevas vaidluses on kohaldatav

§ 1021

lg 1, mille kohaselt käsundita asjaajaja poolt asjaajamisel saadu väljaandmise kohustusele kohaldatakse vastavalt käesoleva seaduse §-s 626 sätestatut.

§ 626

lg 1 sätestab, et käsundisaaja peab käsundiandjale välja andma selle, mis ta seoses käsundi täitmisega on saanud või loonud, samuti selle, mis ta käsundi täitmiseks sai ja mida ta käsundi täitmiseks ei kasutanud. Seega on apellant kohustatud vastustajale välja andma apellandi klientidelt kogutud reovee puhastamise tasu 8 kr/m3 kohta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Viru Maakohtu
2. juuni 2008 otsuse resolutsioon muutmata. Ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu otsuse õiguslikku põhjendust seoses materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamisega.
3. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski selles esitatud väide ei anna alust vaidlustatud otsuse resolutsiooni muutmiseks ning hagi rahuldamata jätmiseks. Pooltel ei ole vaidlust selles, et hageja on osutanud Toila valla elanikele reovee puhastamise teenust ja ta ei ole selle eest tasu saanud ning et kostja ei ole vaidlustanud talle esitatud arvetel olevaid reovee koguseid. Asja materjalidest nähtub, et Toila Vallavalitsus kehtestas 28.04.2003 määrusega nr 2 (t.l 39) OÜ VR-Arendus taotluse alusel veevarustuse ja heitvee teenuste hinnad Toila valla elanikele ning tasu suuruseks reovee puhastamise eest kehtestati 8 kr/m3, millele lisandub käibemaks. 29.04.2003 kirjaga teatas kostja klientidele 28.04.2003 määrusest ning alates 01.08.2003 kehtestatud uutest hindadest. Teatest nähtuvalt on uus vee- ja kanalisatsiooniteenuse komplekshind kokku 20.05 krooni (s.h reovee puhastamine 8 kr/m3 + käibemaks). Kostja on kirjas hagejale (t.l 61) teatanud, et ta tegeleb vaid reovee ärajuhtimisega, mitte selle puhastamisega. Kirjas hagejale (t.l 40) ja kohtumenetluses on kostja kinnitanud, et ta ei tasu hageja reovee puhastamise arveid, kuna puudub reovee puhastamise leping. Arvetest (t.l 156-167) nähtub, et kostja nõuab klientidelt kanalisatsiooni eest kokku 10.60 kr/m3 (s.o 2.60 kr/m3 reovee ärajuhtimise eest ja 8 kr/m3 reovee puhastamise eest. Eelmärgitud tõendite alusel on maakohus õigesti tuvastanud, et kostja on võtnud klientidelt raha reovee puhastamise eest, ilma sellist teenust osutamata.

§ 1018

lg 1 kohaselt kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, on käsundita asjaajajal käesoleva seaduse §-des 1019-1023 sätestatud õigused ja kohustused, kui soodustatu kiidab asjaajamise heaks; asjaajamine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele; asjaajamisele asumata jätmise korral jääks õigeaegselt täitmata soodustatu seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada või on asjaajamisele asumine mul põhjusel avalikes huvides oluline. Sama paragrahvi 2. lõike järgi käsundita asjaajamisega ei ole tegemist juhul, kui isikul puudub tahe tegutseda teise isiku kasuks. 6 Antud juhul on täidetud käsundita asjaajamise eeldused, kuna poolte vahel puudus leping reovee puhastamiseteenuse osutamiseks (kostja ei ole andnud hagejale õigust ega kohustanud teda reovee puhastamise teenust osutama) ning hageja tegutsemise eesmärgiks oli abistada kostjat. Hageja selline tegevus (reovee puhastamine e käsundita asjaajamine) vastas kostja huvile ja tahtele ning reovee puhastamine oli oluline avalikes huvides. Antud juhul tuleb soodustatu tahet asjaajamiseks eeldada, kuna soodustatu tahet tuleb hinnata lähtudes objektiivsetest kriteeriumidest (mitte soodustatu subjektiivsest nägemusest). Asjaajamise heakskiitmine soodustatu poolt oleks vajalik juhul, kui asjaajamine ei vastaks soodustatu huvile või tema eeldatavale tahtele või kui asjaajamine ei oleks oluline avalikes huvides. Seetõttu ei ole põhjendatud apellandi seisukoht, et kuna ta ei ole asjaajamist heaks kiitnud, siis ei ole täidetud käsundita asjaajamise eeldused. Maakohtu seisukoht, mille kohaselt kostja klientidelt raha võttes on ajanud hageja asja enda huvides ja põhjustanud kahju, ei ole kooskõlas

§ 1018lg-ga 1 ja 2 ning poolte esitatud asjaoludega.

Samuti ei ole asjakohased maakohtu viited

§-le 1024 ja 1026.

§ 1023

lg 1 kohaselt käsundita asjaajaja võib nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused ja vabastaks ta asjaajamisel võetud kohustustest. Kulutuste hüvitamist ja asjaajamisel võetud kohustustest vabastamist võib käsundita asjaajaja nõuda ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist või kohustuste võtmist pidada mõistlikult vajalikuks. Hageja nõue 123 210.93 krooni kulutuste hüvitamiseks on põhjendatud, kuna sellises ulatuses kulutuste tegemist võis asjaajaja pidada mõistlikult vajalikuks. Reovee puhastamise tasu suurus 8 kr/m3 on kehtestatud kostja taotluse alusel Toila Vallavalitsuse 28.04.2003 määrusega nr 2 ning eelduslikult vastas sellises määras tasu kehtestamine taotleja (apellandi) huvidele. Seetõttu ei ole apellandi väide, et hageja on jätnud tõendamata asjaajamisel tehtud kulutuste suuruse, põhjendatud. Apellandi väide, et arvetel näidatud kanalisatsiooni hind 10.60 kr/m3 sisaldab vaid tasu reovee ärajuhtimise eest, on vastuolu ülalmärgitud vallavalitsuse määrusega ning apellandi enda 29.04.2003 kirjaga, milles ta kinnitas, et reovee ärajuhtimise tasu on 2.60 kr/m3 ja reovee puhastamise tasu on 8 kr/m

1. Asjakohane ei ole apellandi väide, et õiguse kehtestada reovee ärajuhtimise tasu suuremana kui vallavalitsuse määrusega kehtestatud tasu, andis talle Viru Maakohtu 07.07.2006 otsus. Põhjendatud on apellandi väited, et maakohtu otsus on vastuoluline. Vaidlustatud otsuse põhjendustest tuleb välja jätta maakohtu poolt tuvastatud asjaolu, et poolte vahel eksisteerivad lepingulised suhted, kuna tõenditest nähtuvalt ei ole pooled vastavaid tahteavaldusi vahetanud ega saavutanud kokkulepet lepingu sõlmimiseks. Nõude rahuldamine käsundita asjaajamise sätete alusel välistab nõude rahuldamise lepingu alusel ning selles osas on maakohtu põhjendused vastuolulised.
2. TsMS § 171 lg 1 alusel tuleb menetluskulud apellatsiooniastmes jätta apellandi kanda. Andra Pärsimägi Viivi Tomson 7 Üllar Roostoja