3-12-23/35

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Asja läbivaatamise kuupäev Kohtu videoistungist osa võtnud menetlusosalised Tallinna Halduskohus Dagmar Maastik 24.aprillil 2012.a. Tallinnas 3-12-23 M.L. kaebus Tartu Vangla 7.11.2011.a. käskkirja nr 1-4/2771 tühistamiseks 9.04.2012.a. Videokonverentsi teel Tallinna Vanglas kaebaja M.L., kohtu istungisaalis vastustaja Tartu Vangla esindaja Tiiu Miller RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates ehk hiljemalt 24.mail 2012.a. Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja arutamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses. ASJAOLUD 7.11.2011.a. Tartu Vangla käskkirjaga nr 1-4/2771 karistati kinnipeetavat M.L. vangistusseaduse(VangS) § 63 lg 1 p 4 alusel kartserisse paigutamisega 7 ööpäevaks selle eest, et tema 12.10.2011.a. kella 13.05 paiku ähvardas süüdimõistetute eluhoone

1. osakonna kambris 371 kasutada teise kinnipeetava paigutamisel tema kambrisse füüsilist vägivalda. Sellega rikkus M.L. Tartu Vangla kodukorra p 7.2.3 nõudeid, mis keelab kinni peetavatel isikutel teiste isikutega suhtlemisel kasutada ebatsensuurseid, ähvardavaid, solvavaid või laimavaid väljendeid või žargoone. Ühtlasi piirati VangS § 651 lg 4 alusel karistuse kandmise ajal täielikult VangS §-des 30 ja 31 ning osaliselt §-st 48(lubatud soetada kauplusest vaid kartseris lubatud esemeid) tulenevaid õigusi. Käskkirja kohaselt on M.L. tutvunud vangistust reguleerivate õigusaktidega 28.
2. 2011.a., kuid hoolimata sellest pani toime distsipliinirikkumise, olles teadlik selle õigusvastasusest ja distsiplinaarkorras karistatavusest. Kinnipeetava karistamine on põhjendatud ning vangla distsiplinaarkorra tagamiseks ja üldpreventiivsel eesmärgil vajalik, kuigi ta ei oma kehtivaid distsiplinaarkaristusi. Noomituse kohaldamine pole proportsionaalne toimepandud rikkumisega, töölt eemaldamine või tema kokkusaamiste piiramine distsiplinaarkaristusena pole efektiivsed, sest M.L. ei osale vangla tööhõives ja kokkusaamise piiramine pole otstarbekas lähedastega suhete säilitamise eesmärgil. Eeltoodust lähtuvalt ning võttes arvesse toimepandud süülise distsipliinirikkumise iseloomu ja laadi ning kõiki asjaolusid objektiivselt hinnates on otstarbekohane ja toimepandud distsiplinaarsüüteoga proportsionaalne karistada kinnipeetav kartserisse paigutamisega. Niisugusel viisil distsiplinaarkaristuse täideviimine omab mõjutusvahendina konkreetse rikkumise puhul suuremat efektiivsust ning aitab tõhusalt kaasa vangistuse eesmärkide täitmisele, milleks on esmajärjekorras kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele. 9.12.2011.a. Tartu Vangla direktori vaideotsusega nr E5622 jäeti rahuldamata M.L. vaie käskkirja kehtetuks tunnistamiseks. Käskkirjas on selgelt välja toodud, milles seisnes vaide esitaja distsipliinirikkumine. Ähvarduse sisuks oli kambrisse paigutatava isiku elu ja tervise ohustamine. Vaide esitaja väidab, et käskkiri sisaldab kaalutlusvigu, kuna käskkirjas pole karistuse määramisel välja toodud raskendavaid asjaolusid, märkimata samas, mis on need raskendavad asjaolud. Haldusmenetluse seaduse(HMS) § 56 lg 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Distsiplinaarkaristuse määramisel tähendab see karistuse valiku põhjendamist. Raskendavad asjaolud oleksid M.L. kahjuks, seega ei saa nende märkimata jätmine kuidagi rikkuda tema õigusi. Käskkirjas on selgelt välja toodud, et karistuse määramisel on arvesse võetud distsipliinirikkumise laadi ja iseloomu ning et distsipliinirikkumine on tuvastatud protokollis toodud distsiplinaarmenetluse asjaolude ja kogutud tõendite põhjal. Raskete kehavigastuste tekitamisega ähvardamine on kahju tekitamise kavatsuse teadvustamine teise isiku hirmutamise eesmärgil. Tegemist on distsipliinirikkumisega, mis seisneb teise isiku elu ja tervise ning vangla üldise julgeoleku ohustamises. Vaide esitaja poolt toimepandud rikkumine sisaldab endas karistusseadustiku § 120 tunnuseid ning sellist rikkumist vanglas tuleb pidada raskeks. Karistuse määramisel pole rikutud võrdse kohtlemise printsiipi. Põhiseaduse(PS) §-s 12 sätestatud võrdsuse põhimõte ei nõua, et kõiki isikuid peaks alati kohtlema ühetaoliselt, kuid erinev kohtlemine peab olema põhjendatud. Vastavalt VangS §-le 63 lg 3 võetakse distsiplinaarkaristuse määramisel arvesse vangistuse täideviimise eesmärki, mis tuleneb sama seaduse §-st 6 lg
3. Samuti arvestatakse distsiplinaarkaristuse määramisel eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Eripreventiivne karistusteooria annab karistuse täideviimisel olulised lähtepunktid, sest karistuse liik ja määr sõltub ka sellest, millist mõju karistus süüdimõistetule avaldab. Distsiplinaarmenetlus viiakse läbi isikupõhiselt ning karistuse määramisel lähtutakse konkreetse rikkumise asjaoludest ja isikut iseloomustavatest näitajatest. Käskkirjas on eelkõige eripreventiivsest eesmärgist lähtuvalt kaalutud kõiki seadusandlusest tulenevaid distsiplinaarkaristuse liike ja põhjendatud, miks on peetud vajalikuks karistada vaide esitajat kartserisse paigutamisega 7 ööpäevaks. Vangla pole distsiplinaarmenetluse läbiviimisel rikkunud pädevuse nõuet. HMS § 5 kohaselt määrab menetlustoimingu vormi ja muud haldusmenetluse üksikasjad haldusorgan kaalutlusõiguse alusel, kui seaduse või määrusega pole sätestatud teisiti. Seega ei pea vangladirektori distsiplinaarmenetluse algatamise otsus ja edasisuunamine olema kirjalik. Tartu Vangla direktori 25.10.2010.a. käskkirjaga nr 1-3/125 on peaspetsialist-üksuse juhti Peeter Peemot volitatud määrama algatatud distsiplinaarmenetlusele läbiviija, P.Peemot on sellena ettekandele märkinud inspektor-kontaktisiku J.Peili. Kõnealune lisamärge on mõeldud üksnes ametnikele, distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ei saa seda pidada pädevuse nõude rikkumiseks. Vastavalt justiitsministri 30.
4. 2000.a. määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri” §-le 15 kuulub üksuse juhi otsustuspädevusse teha otsus distsiplinaarkaristuse määramise osas. Distsiplinaarkaristuse määramise õigus sõltub ametikohast, haldusakt ei pea sisaldama viidet selle andja pädevuse kohta. I.Poljatšenko määrati vahemikuks 24.10.a.-7.11.2011.a. peaspetsialist-üksuse juhi ülesannetesse Tartu Vangla direktori 11.10.2011.a. käskkirjaga nr 823-P, seega oli tal vastav otsustuspädevus olemas. VangS § 64 lg 2 sätestab, et kinnipeetavat informeeritakse kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse, kuid see säte kehtib üksnes distsiplinaarmenetluse algatamise, mitte ettekande koostamise kohta. Distsiplinaarmenetluse materjalis on selgelt välja toodud, et valvur R.Priimäe teavitas vaide esitajat rikkumise toimepanemise hetkel, et ta fikseerib aset leidnud intsidendi ettekan2 dega. Samuti vestles inspektor-kontaktisik T.Lille vaide esitajaga ja selgitas toimepandud rikkumise võimalikke tagajärgi. Distsiplinaarmenetluse protokollist nähtuvalt on vaide esitajat teavitatud distsiplinaarmenetluse algatamisest 14.10.2011.a. ja võimaldatud anda omapoolseid selgitusi. Süü tuvastamisel ja karistuse määramisel on arvestatud M.L. 17.10.2011.a. ja 25.10.2011.a. esitatud selgitustega, mistõttu ei mõjutanud distsiplinaarkaristuse otsustamist asjaolu, et ta ei andnud selgitusi vahetult ettekande koostamisel. Distsiplinaarkaristuse määramisel ei hinnatud korraldusele allumatusega seonduvaid asjaolusid, seega ei oma see ka vaidemenetluses tähtsust. HMS § 40 kohaselt on haldusorganil kohustus anda enne haldusakti andmist menetlusosalisele võimalus esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Fakt, et protokollil puudub vastavasisuline märge, ei tähenda, et M.L. poleks sellest võimalusest teavitatud. Inspektor-kontaktisik J.Peil kinnitas, et andis vaide esitajale protokolli tutvumiseks kambrisse, pärast mida viimane ei soovinud esitada vastuväiteid, vaid tahtis saada distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja. Vaidlustatav distsiplinaarmenetlus pole M.L.le esmane, mistõttu on väheusutav, et ta pole teadlik õigusest esitada omapoolseid vastuväiteid distsiplinaarmenetluse protokollile. Vaide esitaja pole põhjendanud oma väidet, et Tartu Vangla kodukord on vastuolus PSga. Käskkirjas on õigusliku alusena märgitud kodukorra p 7.2.3 ning faktilise alusena juhtumi asjaolude kirjeldus, mis tingis vastava otsuse. Märgitud õiguslik ja faktiline alus on omavahel kooskõlas ning viite puudumine VangS §-le 67 p 1 ei riku kuidagi vaide esitaja õigusi ega mõjuta tehtud otsust. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja palus vaidlustatud käskkiri tühistada. Karistus on ebaõiglane ja ebaproportsionaalne, käskkiri sisaldab kaalutlusvigu ja rikub võrdse kohtlemise põhimõtet, lisaks menetlusvead ja ebapiisavad põhjendused. Käskkirjas pole välja toodud põhjendusi, et miks määrati kaebajale karistuseks 7 ööpäeva kartserit, kaebajal pole kehtivaid distsiplinaarkaristusi ning raskendavad asjaolud puuduvad. Teist kinnipeetavat, kes väidetavalt ei allunud valvuri korduvatele seaduslikele korraldustele, tõukas valvurit ja osutas füüsilist vastupanu, karistati kõigest 3-ks ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Arusaamatuks jääb, mida mõeldakse käskkirjas „distsiplinaarkaristuse iseloomu ja laadi ning kõiki asjaolusid objektiivselt hinnates“ all ning kelle suhtes ähvardas kaebaja vägivalda kasutada. Käskkirjas puudub viide VangS §-le 67 lg 1, mille kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Kaebajale ei selgitatud, et tal on õigus esitada omapoolseid vastuväiteid distsiplinaarmenetluse protokollile, millega on rikutud kaebaja õigust ärakuulamisele. Tartu Vangla kodukorra p 21.2 kohaselt otsustab distsiplinaarmenetluse algatamise vangla direktor vanglateenistuja kinni peetava isiku distsipliinirikkumist kirjeldava ettekande alusel. Ettekandes nr 3355 on ainult allkiri ja sõna „menetleda“. Lisaks ei selgu, kas distsiplinaarkaristuse määramisel oli otsustuspädevus inspektorkontaktisikul Ilona Poljatšenkol, kes koostas käskkirja 7.11.2011.a.; märgitud on, et tal oli pädevus ajavahemikus 24.10.-7.11.2011.a. Arusaamatuks jääb, kas ettekande tegi Rein Priimäe ja kaasettekande sellele Terje Lille või vastupidi ning kumb neist teavitas juhtunust julgeolekuosakonda. R.Priimäe koostas ettekande alles julgeolekuosakonna palvel. Kui kaebaja keeldus seletuskirja kirjutamast ega allunud seaduslikule korraldusele, siis miks pole seda ettekandes kirjas. Käskkirjast ei nähtu, et tegu oleks raske rikkumisega, mille eest peaks kartserisse paigutama. Kaebaja ütles ähvardusi üksi kambris olles ning need polnud suunatud ühegi konkreetse isiku vastu, vaid põhjustatud kaebaja halvast enesetundest, kuna kaks nädalat varem olid toimunud tema ema matused. Seega pole tegemist otsese tahtlusega, vaid ettevaatamatusega. Vastustaja pole arvestanud, et kaebaja on omal soovil läbinud agressiivsuse juhtimise treeningu, teinud kõik selleks, et oma emotsioone talitseda. Kaebajale kohaldati kohe täiendavaid julgeolekuabinõusid, millega suudeti ära hoida väidetava ähvarduse täideviimine ning sellest oleks pidanud piisama. Karistus pöörati täitmisele alles 6 kuud hiljem, 31.03.2012.a. Lühi- või pikaajalise kokkusaamise keeld oleks kaebajale karistusena palju efektiivsemalt mõjunud. 3 Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades lisaks käskkirjas ja vaideotsuses toodud põhjendustele järgmised selgitused. Valvur R.Priimäe ettekande kohaselt avaldas kaebaja kaaskinnipeetava paigutamisel kaebajaga ühte kambrisse, et kui kella 17.00 pole tema probleem lahendatud, hakkab veri voolama. Seega oli avaldatu suunatud otseselt valvurile kui vanglateenistuse ametnikule. Valvur R.Priimäe 29.10.2011.a. ütlustest nähtub, et kaebaja jätkas ähvardamist ka peale seda, kui valvur oli teavitanud rikkumise fikseerimisest ettekandega ja andnud võimaluse kirjalike selgituste esitamiseks. Normist ei tulene konkreetset määratlust, kas ähvardamine peab olema suunatud konkreetselt kellegi vastu või mitte, keelatud on igasugune ähvardavate väljendite kasutamine. Seetõttu pole oluline, kas kaebaja suunas ähvarduse mõne konkreetse ja tuvastatava isiku vastu või määratlemata isikute ringi vastu ning isiku tuvastamine, kelle vastu olid ähvardused suunatud, ei kuulu tõendamisesemesse. Vastavalt HMS §-le 36 lg 1 p 1 selgitab haldusorgan menetlusosalisele tema enda soovil, millised õigused ja kohustused tal on haldusmenetluses. Distsiplinaarmenetluse materjalist ei nähtu, et kaebaja oleks sellist soovi avaldanud. Kuna kaebaja tutvus distsiplinaarmenetluse protokolliga 4.11.2011.a. ning haldusakti anti välja 7.11.2011.a., oli tal piisavalt võimalusi realiseerida oma õigust vastuväidete esitamiseks. Et kaebaja seda ei teinud, ei tähenda, et vastustaja talle selleks võimalust ei andnud. Võrdse kohtlemisega on tegemist siis, kui erinevad isikuid täpselt samasuguses olukorras koheldakse erinevalt. Nagu kaebaja ise kaebuses välja toob, pole erinevate isikute rikkumistega seotud asjaolud ega ka rikkumised ise identsed, seega pole tegemist võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega. Kaebaja väide, et ettekandes on jäetud märkimata teise võimaliku rikkumise koosseis, pole asjassepuutuv, kuna käskkirjas pole antud hinnanguid võimalikule korraldusele mitteallumisele. Ühe võimaliku rikkumise puudumine pole teise rikkumise toimepanemist välistavaks asjaoluks ega muuda käskkirja õigusvastaseks. Kaebaja väited, et ettekanne on koostatud julgeolekuosakonna palvel, ei muuda ettekande sisu ebaõigeks. Iga intsidendi korral polegi võimalik selle kohene kirjalik fikseerimine ning ettekanne sündmuse toimumise kohta koostatakse ajaliselt hiljem. Olukorras, kus teistele isikutele võib kaasneda oht füüsilise ründe näol, on võimalik ka kõrgemalseisva ametniku suuline teavitamine. Asjaolu, et julgeolekuosakond on soovinud kirjaliku ettekande tegemist, tähendab, et valvurile meenutati VangS §-st 133 tuleneva teavitamiskohustuse kirjalikku vormistamist. Valvur R.Priimäe on kinnitanud distsiplinaarmenetluse käigus rikkumist ja kaebaja teavitamist ettekande koostamisest. Rikkumise toimepanemist tõendavad ka inspektor-kontaktisiku T.Lille ettekanne ja menetluse käigus antud ütlused. Ähvardavate väljendite kasutamist näitab ka kaebaja omakäeline pöördumine 12.10.2011.a. Seega on kaebaja nii suuliselt kui kirjalikult kasutanud ähvardavaid väljendeid, mille sisuks on teise isiku kehalise puutumatuse rikkumine ja kahjulike tagajärgede tekitamine. Ähvardus on vanglas tõsine rikkumine, mida vangla ei saa tolereerida, pole võimalik ette näha, millal isik võib ähvarduse täide viia. Julgeolekuabinõude kohaldamine ei tähenda, et ei peaks järgnema distsiplinaarkaristust, neil meetmetel on erinevad eesmärgid. KOHTU PÕHJENDUSED Vaidlustatud käskkiri on seaduslik ja põhjendatud, selle tühistamiseks puudub alus. Vastavalt VaS §-le 63 lg 1 on distsipliinirikkumine VaS-i, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süüline rikkumine, mille eest võib distsiplinaarkaristusena kohaldada noomitust, ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamist, töölt eemaldamist kuni üheks kuuks või kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks. Seega on distsiplinaarkaristuse määramine ja valik vangladirektori kaalutlusõiguse(diskretsiooni) teostamine, milles ta peab arvesse võtma teo toimepanija süüd ning muid olulisi asjaolusid. Halduskohtumenetluse seadustiku §-st 158 lg 3 tulenevalt puudub kohtul võimalus hinnata sellise kaalutlusotsustuse otstarbekust ja teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest. Kohtul on võimalik kontrollida, kas kaebajale süüks pandud tegu on tõendamist leidnud ja kas karistuse määramisel on järgitud kaalutlusõiguse piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. 4 Kohtu arvates neid põhimõtteid rikutud pole ning kaebaja süü temale inkrimineeritava teo toimepanemisel on tõendatud. Valvuri R.Priimäe ja inspektor-kontaktisiku T.Lille 12.10.2011.a. kirjutatud ettekannetes on kirjas, et samal päeval kella 13.00-13.05 paiku, kui kambrisse nr 371 paigutati kinnipeetavat M.L., oli kambris juba varem viibiv kaebaja sellest väga ärritunud ning ähvardas, et kui M.L. samal õhtul kella 17.00-ks kambrist kadunud pole, siis: ta kasutab füüsilist vägivalda ja tagajärjeks on tõsised tervisekahjustused(T.Lille) / hakkab veri voolama (R.Priimäe). R.Priimäe teavitas kaebajat kohe ettekande koostamisest. Samal kuupäeval kirjutatud Tartu Vangla direktorile adresseeritud omakäelises avalduses kordas kaebaja ähvardust kasutada füüsilist ja vaimset vägivalda ja raskeid tervisekahjustusi, kui kella 17.00-ks asi korras pole, ning kinnitas, et ei ole ega hakka olema koos kambrikaaslasega, ründe tagajärjed tuleb aga füüsiliselt koristada vanglal. Samuti taotles kaebaja enda väljaarvamist agressiivsuse juhtimise kursuselt. Käskkirjas on põhjendatud, miks pole kaebajale määratud mõnda muud liiki karistust. Arvestades ähvarduse tõsidust - kaebaja ähvardas tarvitada elule või tervisele ohtlikku vägivalda - on määratud karistus proportsionaalne hoolimata sellest, et kaebajal pole kehtivaid distsiplinaarkaristusi. Siinjuures pole oluline, kas kaebaja suunas oma ähvarduse mõne konkreetse isiku või määratlemata isikute ringi vastu Asjaolu, et kaebaja suhtes kohaldati vahetult peale ähvardamist täiendavaid julgeolekuabinõusid, ei oma karistuse määramisel tähtsust. Riigikohtu halduskolleegium on 20.04.2011.a. otsuses nr 3-3-1-94-10 p 12 märkinud, et VangS § 69 lg 1 kohaselt võib täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks ning et neid kohaldatakse preventiivsel või tõkestaval, mitte karistuslikul eesmärgil. Distsiplinaarkaristuse rakendamise eesmärgiks on aga rikkuja suunamine õiguskuulekale käitumisele ja vanglasisese korra tagamine. Viite puudumine VangS §-le 67 lg 1 iseenesest ei tingi käskkirja tühistamist. Osundatud säte lubab kohaldada distsiplinaarkaristusi kinnipeetavale VangS-i, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest; käskkirjas on viidatud Tartu Vangla kodukorra punktile 7.2.3, mille rikkumise eest karistus määrati. Distsiplinaarmenetluse läbiviimisel pole rikutud kaebaja õigust ärakuulamisele. Vastavalt VangS §-le 64 lg 2 informeeritakse kinnipeetavat kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse ning kinnipeetaval on õigus anda selgitusi. Kaebajale ütles valvur R.Priimäe juba ähvardamise ajal, et teeb selle kohta ettekande ning 14.10.2011.a. teavitati kaebajat kirjalikult allkirja vastu distsiplinaarmenetluse algatamisest ja õigusest esitada intsidendi kohta vastuväiteid ja selgitusi. Kaebaja on kirjutanud juhtunu kohta 2 seletust - 17.10.2011.a. ja 25.10.2011.a. Distsiplinaarmenetluse protokolliga tutvustati kaebajat kohe selle koostamise päeval 4.11.2011.a., VangS § 64 ei nõua, et protokolliga tutvustamisel peaks kinnipeetavat uuesti teavitama õigusest esitada vastuväiteid ja selgitusi. Kohtu arvates piisab täiesti sellest, kui kaebajale on tema õigusi tutvustatud distsiplinaarmenetluse algatamisest teavitamise ajal. Kaebajal oli enne vaidlustatud käskkirja andmist 3 päeva aega täiendavate vastuväidete/selgituste esitamiseks, kuid kaebaja neid ei esitanud. Halduskohtumenetluse seadustiku § 165 lg 2 sätestab, et kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Kohus nõustub vaideotsuses esitatud põhjendustega kaebaja väidetele distsiplinaarmenetluse läbiviimisel pädevusnõuete rikkumise, karistuse määramisel võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise ja võimaliku teise distsipliinirikkumise käskkirjast väljajätmise kohta ega pea vajalikuks neid korrata. Kui I.Poljatšenko määrati peaspetsialist-üksuse juhi ülesannetesse sellel ametikohal töötava ametniku puhkusel viibimise ajaks 24.10.2011.a. kuni 7.11.2011.a., siis tähendab see, et I.Poljatšenko täitis ka 7.11.2011.a. peaspetsialist-üksuse juhi ülesandeid ja oli pädev kaevatud käskkirja andma. Menetluse õiguspärasuse seisukohalt pole mingit tähtsust sellel, kes teavitas juhtunust julgeolekuosakonda, kes koostas ettekande ja kes kaasettekande ning kas R.Priimäe tegi ettekande omal algatusel või julgeolekuosakonna palvel. Kohtunik: D.Maastik 5 6