3-11-1319/34

3-11-1319 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 02.04.

1. a, Tallinn Haldusasja number 3-11-1319 Haldusasi V.B. kaebus Tallinna Vangla 16.03.2011 käskkirja nr 350-d tühistamiseks Menetlusosalised Resolutsioon Edasikaebamise kord Kaebuse esitaja: V.B. Vastustaja: Tallinna Vangla
2. Jätta V.B. kaebus rahuldamata.
3. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
4. Sekretäril saata käesolev kohtuotsus: - kaebajale: V.B. - vastustajale: Tallinna Vangla Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest
5. aprillist 2012, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule. Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. 1 3-11-1319 KAEBUSE ASJAOLUD
6. 27.05.2011 saabus Tallinna Halduskohtule V.B. kaebus nõudega tühistada Tallinna Vangla 16.03.2011 käskkiri nr 350-d. Kohus vabastas kaebuse esitaja riigilõivu tasumisest I astmes summas 15,97 eurot. Tallinna Vangla 16.03.2011 käskkirjaga nr 350-d karistati V.B.`d kartserikaristusega 12 ööpäevaks VangS § 67 p 1 ja Vangla Kodukorra p 14.3.7 nõuete rikkumise eest. Käskkirjast nr 350-d nähtub, et 18.02.2011 kella 16.50 paiku pani kaebaja toime raske distsiplinaarrikkumise, mis seisnes selle, et kinnipeetav kasutas vangistusosakonna vanemvalvur Heidi Sassi suhtes ähvardava iseloomuga väljendit. V.B. esitas vaide 29.03.2011 ja 09.05.2011 sai vastuse nr 1-13/13707-3, millega loeti käskkiri õiguspäraseks. Kaebuse esitaja taotles asja arutamist kohtuistungil. 27.02.2012 saatis kaebaja kohtule saadud vangla vastuste koopiad (vastused 07.04.11, 19.05.10 (aastaarvus trükiviga); 03.11.11 ja 22.02.12). Kaebaja palus kontrollida, kas A. P. esitas kaebuse Justiitsministeeriumile, et viimase naine otsiti läbi lapse juuresolekul. Kaebaja taotles kutsuda tunnistajaks A.-L. B. KAEBAJA V.B. SEISUKOHT
7. V.B. selgitab, et sündmuse asjaolud jäid välja selgitamata ja asjakohased tunnistajad üle kuulamata. Sündmus toimus 18.02.11 lühiajaliste kokkusaamiste ruumis, seal viibisid mõned kinnipeetavad, nt tuli meelde A. P. ja O. L.-L. Kokku võis olla 5-6 inimest ja oodati konvoid ametnik H. Sass juuresolekul. Kaebaja alustas vestlust H. Sassiga sellest, et viimane teostas kaebaja lähedaste kontrolli, kui nad tulid pikaajalisele kokkusaamisele ning tegi seda ebakorrektselt. H. Sass vastas, et see on tema töö ja teda ei ole vaja õpetada. Kaebaja selgitab, et seejärel ta püüdis seletada, et tema laps ja naine ei ole kinnipeetavad, nad on külastajad ja neid pole vaja läbi otsida, neid tuleb kontrollida ja ei ole vaja sundida abikaasat ära võtma ehteid (abielusõrmus ja ristikesega kett). Vanglas lubatud esemed on lubatud ka külastajale. Kaebaja märgib, et ta juhtis ametniku tähelepanu asjaolule, et ametnik oli eksinud kaebajat külastanud lähedaste läbiotsimise nõuete vastu ja ta viitas siinkohal VangS § 27 p 1, milles on nõue, et külastaja läbiotsimist teostab samast soost vanglaametnik, kuid H. Sass teostas tema poja läbiotsimist. Ta rääkis seda kõike rahuliku ja tasakaaluka häälega. Seega leiab kaebaja, et H. Sass ei oleks tohtinud tema alaealist poega läbi otsida, kuna poeg ei olnud ametnikuga samast soost isik. Kuna ametnik H. Sass mõistis, et kaebajal on õigus, siis „hiilis“ ametnik vastuse esitamisest kõrvale. Ka teised kinnipeetavad küsisid ametnikult oma probleemide kohta, kuid H. Sass seletas kaebajale, et ta ei mõista, millest kaebaja räägib. H. Sass hakkas vastama oma emakeeles, sekka puistas vahele venekeelseid fraase, millest kaebaja mõistis, et ametnik ei soovi temaga rääkida, kuna kaebaja on vangistatu. Kaebaja leiab, et ta ütles selle peale ametnikule pahandusi toonud sõnad. V.B. leiab, et ta ei ole seda, mida vangla väidab, H.Sass`ile öelnud. Nimelt ütles ta vanglaametnikule, et juhul, kui viimane ei soovi temaga rääkida kuni ta vanglas kinni istub, siis räägime siis, kui ta pole enam kinnipeetav. Kaebaja leiab, et ta ei lausunud oma sõnu ähvardusena, vaid vastusena ametniku sõnadele. Vaides oli ta samuti märkinud, et ta ei näe oma teos midagi eelarvamuslikku ja süüdistus, et ta ähvardas, ei ole õige. Kui ametnik ütles, et ta ei saa kaebajast aru, siis kuidas ta sai aru, et teda ähvardati. Kaebaja selgitas vaides, et ta küsis, miks H. Sass otsis läbi tema väikse poja, kui naisametnik ei saa läbi otsida poissi. Veel märkis kaebaja vaides, et ta küsis, miks H. Sass käskis kaebaja naisel A.-L. B.l ehted maha võtta, ka abielusõrmuse, väikse ristikesega kaelaketi, kui talle on teada, et kinnipeetavad 2 3-11-1319 võivad kanda neid asju. Kavatsust ei olnud riielda, vaid sooviks oli paluda korrektsemat suhtumist lähedastesse, kuna abikaasa oli läbiotsimisest vapustatud. Kaebaja märkis ka seda, et kuna ta soovib tulevikus kokku saada naise ja lastega, siis ta oligi vestlust alustanud. Tekkis probleem, et peale seda naine ei taha külla enam tulla ja saada alanduse osaliseks. H. Sass vastusest võis aru saada nii, et kuna kaebaja on vang, siis istud kinni vanglas ja tema, ametnik, ei hakka rääkima. Kaebaja märkis, et heakene küll, „praegu ma istun küll vanglas, kuid eks räägime siis, kui ma enam vanglas ei istu“. See oli automaatne vastus, mitte aga ähvardus ja ta ei ole öelnud „oota, kui ma vabanen, küll siis saame kokku“. Kaebaja on veendunud, et H. Sass sai temast valesti aru ja tõlkis oma emakeelde sõnad valesti. Vaides nimetas ta 2 inimest, kes saaksid anda tunnistusi, so A. P. ja O. L.-L., kes samuti avaldasid rahulolematust, kuidas H. Sass oli nende lähedastega käitunud.
8. 27.02.2012 esitas kaebaja täienduse ja märkis, et H. Sass on ajanud segamini tema vestluse ja vestluse A. P., kes ka võttis 18.02.2011 kell 16.50 vestlusest osa ja kes esitas oma lähedaste läbiotsimise suhtes seisukoha. Vestluses H. Sassiga tundis kaebaja vaid huvi selle kohta, mille alusel otsis H. Sass naisterahvana läbi tema poja. Vastavalt seadusele peab läbiotsimise teostama samast soost isik. Samuti ei ole vangla tähelepanelikult vaadanud dokumentide registrist, et kaebaja on ca 2 korral esitanud kaebuse perekonna ebaõige läbiotsimise kohta; vastustest sai kaebaja aru, et vastused olid hoopis muu asja kohta. Vangla vastusest kohtule võib aru saada, et puudub alus kahelda ametniku raporti õigsuses, kuna H. Sassil ei ole vaja seda välja mõelda, kuid kaebaja leiab, et H. Sassil on selleks põhjus, kuna H. Sassil oli konflikt kaebaja abikaasaga enne pikaajalist kokkusaamist. H. Sass püüdis kaebaja abikaasat korrale kutsuda ja kuna abikaasa pole argade killast, siis ta suutis enda eest seista „ning talle oma koht kätte näidata“. H. Sassil ei olnud õigust karistada naist, ametnik valas viha kaebaja peale välja, see on fakt ning selle tõttu fabritseeritigi raport. Kaebaja jäeti ilma aastaks ajaks pikaajalisest ning lühiajalisest kokkusaamisest, mis on ka rikkumine ja kaebaja kavatseb selles osas esitada samuti kaebuse. VASTUSTAJA SEISUKOHAD
9. Tallinna Vangla vaidles kaebusele vastu ja palus selle rahuldamata jätta põhjendades oma seisukohti järgnevalt:
10. Vaidlustatud käskkirja kohaselt seisnes V.B. distsipliinirikkumine selles, et ta kasutas vanglateenistuse ametnikuga suhtlemisel ähvardava iseloomuga väljendit. Kaebuse esitaja distsipliinirikkumine on tõendatud vanglateenistuse ametniku Heidi Sass 18.02.2011 ettekandega nr
11. Nimetatud ettekandest nähtub, et 18.02.2011 kella 16.50 paiku, peale lühiajalist kokkusaamist, väitis kinnipeetav V.B., et H. Sass oli tema abikaasa ja lapsega enne eelmist pikaajalist kokkusaamist läbiotsimisel inetult käitunud. Samuti väitis V.B., et H. Sass otsis tema naise läbi lapse juuresolekul ning alandas naist. Ettekande kohaselt vastas H. Sass kaebuse esitajale, et tegi on tööd ega ole kellegagi inetult käitunud. Samuti oli lapsel võimalik läbiotsimise ajaks koridori minna, kuid seda võimalust ei kasutatud. Ettekandest nähtub, et seejärel kasutas kaebuse esitaja H. Sassi suhtes ähvardavat väljendit. Vanglateenistuse ametnikuga suhtlemisel ähvardava väljendi kasutamine on vastuolus vangistusseaduse § 67 punktist 1 ning Kodukorra punktist 14.3.7 tulenevate nõuetega. Seega on tegemist distsipliinirikkumisega, mille eest võis kinnipeetavat karistada distsiplinaarkorras. V.B. etteheide, et menetluse käigus on jäetud võtmata tunnistused kaaskinnipeetavatelt A. P.`ilt ja O. L.-L.`ilt, kes olid antud asjas kaebaja hinnangul osalejad, viibides vestluse juures, ei ole põhjendatud. Konkreetsel juhul oli ähvardav väljend suunatud vanglateenistuse ametnikule, mitte kaaskinnipeetavatele, mistõttu ei saa nad ka kinnitada, kas tegemist oli 3 3-11-1319 ähvardava väljendiga või mitte. Kuna vanglateenistuse ametnik on V.B. käitumise kohta kirjutanud ettekande, siis võib järeldada, et vanglateenistuse ametnik tundis kinnipeetava poolt öeldus ähvardust. Kinnipeetava distsiplinaarrikkumise tõendamisel ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Ametniku ettekande distsipliinirikkumise kohta ning selles toodud rikkumise kirjeldus on käsitatavad distsipliinirikkumise ühe tõendina, mida tuleb hinnata kogumis teiste olemasolevate tõenditega. Tähtsust ei oma asjaolu, et ka ametniku ettekandeid kinnitavaid muid tõendeid käesoleval juhul ei ole. Vastustaja hinnangul puudub igasugune alus kahelda ettekandes märgitu tõelevastavuses, sest vanglaametnikul puudub tõsiseltvõetav põhjus mõelda välja ja panna kirja üksikasjalik ja loogiliselt usutav, kuid tõele mittevastav ettekanne kinnipeetava suhtes. Ennemini on kinnipeetaval ilmselge motiiv distsiplinaarrikkumist eitada, sooviga pääseda distsiplinaarkaristusest. Kinnipeetava kambrikaaslase ütlused ei oleks sellises olukorras usaldusväärseks tõendiks, kuna ilmselgelt soovib ta solidaarsusest päästa kambrikaaslast distsiplinaarkaristusest riskimata ise sealjuures mitte millegagi. Samuti ei ole distsiplinaarmenetluse käigus V.B. esitanud ühtegi tõendit ega põhjendust, miks vanglateenistuse ametnik oleks pidanud tema kohta alusetu ja tõele mittevastava ettekande kirjutama. Kaebaja on ise tunnistanud nii distsiplinaar-, vaide- kui ka kohtumenetluses, et ütles H. Sassile, et nad võivad rääkida ka siis, kui ta enam vanglas ei istu, kuid leiab, et tegemist ei olnud ähvardava väljendiga. Vanglateenistuse ametniku poolt koostatud ettekandest nähtub, et V.B. kasutas H. Sassiga suhtlemisel väljendit: „ Oota, kui ma välja saan, siis me veel kohtume!“. Vaatamata sellele, et kaebuse esitaja leiab, et ta ei ole kedagi ähvardanud, on ta sisuliselt ise kinnitanud, et kasutas H. Sassiga suhtlemisel väljendit, mis on märgitud ka ettekandesse. Vangla kontekstis võib kinnipeetava väljendeid, „räägime siis, kui ma enam vanglas ei ole“ või „kui ma välja saan, siis me veel kohtume“, pidada ähvardavaks. Käesoleval juhul leidis V.B., et vanglateenistuse ametnik suhtus tema pereliikmetesse ebakorrektselt ning vanglateenistuse ametnikuga suhtlemisel kasutatud väljendist võib järeldada, et ta ähvardab selle probleemi ära lahendada peale vanglast vabanemist, kui tema üle puudub järelevalve. Samas on ebausutav, et H. Sass, kes valdab hästi vene keelt ning koostas ettekande vahetult peale intsidenti, sai kinnipeetavast valesti aru või märkis ettekandesse kinnipeetava poolt öeldust erineva lause.
12. 13.03.2012 toimunud kohtuistungil jäi vangla oma esitatud selgituste juurde ning ta leiab, et kaebaja distsiplinaarsüütegu on leidnud kinnitamist. Vastustaja kordas taotlust tunnistajana kohtus üle kuulata sündmuses osalenud ja ettekande kirjutanud Tallinna Vangla ametniku Heidi Sass. Vangla esindaja täpsustas, et käesoleva kohtuvaidluse aluseks olev sündmus toimus 18.02.
13. 08.12.2010 toimus kambris läbiotsimine. Toimiku lehel lk 67 olevale märgukirjale esitatud vastuses on ekslikult märgitud vastamise aastaks 2010, tegelikult peab olema
14. Esindaja kinnitas, et esmases kirjalikus vastuses on trükkimisel tehtud eksitav viga viidetes kodukorra rikkumisele. Vangla jäi seisukohale, et distsiplinaarmenetluse käigus on kogutud piisavalt tõendeid, vanglaametniku H. Sass ettekanne ja kaebaja seletuskiri ning distsiplinaarmenetluse käigus on tuvastatud karistamise aluseks olnud distsiplinaarkorra rikkumine. Kinnipeetaval puudub põhjus teha etteheiteid H.Sass tegevusele ja asjasse ei puutu kaebaja abikaasa läbiotsimise sündmuse käsitlus. Vangla jääb varasemas kirjalikus menetluse esitatu juurde. Kui kinnipeetav hakkas ametniku selgituste peale ette heitma, et V.B. abikaasaga oli enne pikaajalist kokkusaamist läbiotsimisel käitutud inetult, siis andes selgitusi, ei tohtinud kinnipeetav ametnikku ähvardada. Kaebaja ja tunnistaja ütlustest nähtub, et ettekandes märgitud ähvarduse esitas kaebaja ja mitte muu isik. 4 3-11-1319
15. KOHTUISTUNG JA TUNNISTAJA HEIDI SASS ÜTLUSED. Kohus jättis rahuldamata kaebaja taotluse kuulata üle tunnistajana A. –L. B., kes käesoleva sündmuse toimumisel ei olnud osalenud ja vestlust pealt kuulnud. Kaebaja selgitas, tunnistaja teaks anda ütlusi läbiotsimise sündmusest ja saaks kinnitada, et H.Sass otsis läbi tema lapse; ta ei ole avaldanud, et lapse juuresolekul otsiti läbi tema naine, tunnistajal oli konflikt tema naisega. Kaebaja kinnitas, et kaebust tema abikaasa ja tema ise Justiitsministeeriumile ole ametniku peale esitanud. Kaebaja väidetel on ta küll esitanud vanglale pöördumisi, kuid kaebaja ei tea, et vangla ametniku tegevus oleks tunnistatud õigusvastaseks. Kaebaja kinnitas, et A.-L. B. käesolevat sündmust pealt ei kuulnud ja selle juures ei viibinud. Kohus selgitas kaebuse esitajale, et käesolevas asjas ei ole esitatud kaebust H.Sass tegevusele kaebaja abikaasa läbiotsimise toimingule ja selle tõttu käesolevas asjas ei saa lahendada küsimust, kas H.Sass teostas läbiotsimise eeskirjadekohaselt. Kohus määrusega jättis tunnistaja ülekuulamise taotluse rahuldamata. Kaebaja nõustus tunnistaja H.Sassi ülekuulamisega. TUNNISTAJA HEIDI SASS ÜTLUSED: Heidi Sass selgitas, et ta tunneb kaebajat seotult oma tööga ja kuna ta ise töötab kokkusaamiste toas, kus toimuvad nii lühiajalised kui pikaajalised kokkusaamised. Kokkusaamiste toas on ta töötanud 1,5 aastat. Tööstaaži vanglas on temal ca 4 aastat. Mingit vihavaenu enne ega peale seda sündmust V.B.ga temal ei ole. V.B. rääkis vene keeles, et ta ei ole rahul, kuidas tema naist läbi otsiti. Tunnistaja kinnitab varasemaid antud selgitusi, et kui kaebaja tuli tema juurde ja algatas vestluse, siis ta selgitas kaebajale läbiotsimise protseduure ning V.B. öeldud lauset ta mäletab senimaani. Kuna kaebaja on asunud väitma, et ta pole ettekandes öeldud lauset märkinud, siis tunnistaja kinnitab, et V.B. ütles temale, et „padaždi na volje uvidemsja“ – st „oota, vabaduses kohtume“. Tunnistaja jäi kohtuistungil selle juurde, et need sõnad on ettekandesse kantud koheselt nii nagu temale need olid öeldud. Ettekande kirjutas ta selle tõttu, et kinnipeetav teda ähvardas, tema tajus öeldut kinnipidamise tingimustes kui ähvardust, kuid selline käitumine ei ole lubatav. H. Sass ütluste kohaselt algatas vestluse kaebaja ja ta vastas ning andis selgitusi, tema ei ole kunagi öelnud ühelegi kinnipeetavale, et „ma ei räägi sinuga, kuna oled kinnipeetav“. Tunnistaja kinnitas, et keeleprobleeme tal ei teki, valdab vene keelt ning kui esineb keerulisemaid sõnu, siis ta otsib ametniku, kes selle tõlgiks. Sündmuse ajal kolm kinnipeetavat ei olnud rahul sellega, et nende abikaasad peavad ennast riidest lahti võtma, kui tulevad kokkusaamisele. Tunnistaja kinnitas, et ta saab ka vene keeles korrata seda, mis öeldi. Tunnistaja esitas vene keelse teksti. Tunnistaja jääb selle juurde, et jutuajamine ei olnud selline, nagu seda esitab kaebaja. Jutuajamisel oli kaebaja esitanud ähvarduse ning lõpuks ka teine kinnipeetav hoiatas V.B.`d, et viimane nii ei ütleks; tegi seda käemärkidega. Kui teine kinnipeetav hoiatas, siis oli B.`l ähvardav väljend öeldud. Keegi teine kinnipeetav tajus seega samuti seda, et V.B. ähvardab. Tunnistaja kinnitab, et ta tajus sellest ohtu, ta oli kinnipeetavatega üksi ning kuna kinnipeetav ei olnud rahul, siis V.B. oma öelduga sisuliselt avaldas, et kui ta kunagi pääseb vabadusse, siis kohtume, tema kaebajaga vabaduses kohtuda ei taha, st et V.B. peaks „mind üles otsima“. Tunnistaja sai aru, et kaebaja ähvardas, et ta hakkab teda üles otsima ning vanglateenistuse ametnikuna tajus ta sellist avaldust ähvardusena. 5 3-11-1319 Tunnistaja kinnitas, et kaebaja oli esitanud ähvardava lause ja mitte teised kinnipeetavad ning ta ei aja segi isikuid ning kes seda temale avaldas. Tunnistaja selgitas, et kehaliselt kaebaja agressiivsust ta ajalise intervalli tõttu ei mäleta, kuid ta mäletab öeldud sõnu. „Oht seisnes öeldud sõnades“. „Lause oli öeldud täpselt nii, et ta võibki vabaduses mind reaalselt otsima tulla“. V.B. küsimustele vastas tunnistaja, et V.B. alustas jutuajamist esimesena ja kaebaja ei olnud rahul sellega, kuidas tema abikaasat enne pikaajalist kokkusaamist oli läbi otsitud. Tunnistaja ei mäleta, kas kaebaja küsis jutuajamise käigus lapse kohta; tunnistaja selgitas kaebajale, et tema ise last ei puutunud, andis lapse emale võimaluse, et meesterahvas otsib lapse läbi, ema võttis lapse ise riidest lahti, seega tunnistaja last ei puudutanud. Lapsel aluspükse ära ei võetud ja ema pani lapse ise riidesse. Läbiotsimisel kontrollitakse ka isiku kehaõõnsusi. Tunnistaja kinnitab, et kui kaebaja temaga rääkis, siis ka teised kinnipeetavad esitasid oma küsimused. Jutuajamine toimus vene keeles. Tunnistaja ei mäleta, kas lõpuosas läks jutuajamine üle eesti keelele või mida ta võis eesti keeles öelda. Seal ei olnud üksnes vene keelt kõnelevad kinnipeetavad, oli ka neid, kes räägivad eesti keeles. Ta räägib mõnede vene keelt kõnelevate kinnipeetavatega ka eesti keeles, kuna nad saavad aru. V.B. küsimusele, kas tunnistaja tajus reaalset ohtu, kui rääkis kaebajaga, kinnitas H.Sass jaatavalt. V.B. küsimusele, et kas H.Sass rahustas tema naist sõnadega, et kui „te praegu maha ei rahune, siis pikaajalist kokkusaamist ei toimu“ vastas H.Sass, et ta ei mäleta sellist asja. V.B. küsimusele, kas tunnistaja võis eksida küsimusega, millised küsimused esitas tema ja millised esitasid teised kinnipeetavad, kinnitas H. Sass, et ta selles osas ei eksi. Küsimusele, kas H.Sass ütles kaebajale, et kaebaja on kinnipeetav ja „ta minuga rääkima ei hakka“, vastas tunnistaja, et ta suhtleb alati ja vastab kinnipeetavate küsimusele. V.B. seletas, et nagu tema seda mäletab, ei soovinud H.Sass temaga rääkida. V.B. andis oma seletuse, kuidas tema seda sündmust mäletab. V.B. avaldas, et „Ta palus, et kas H.Sass ei võiks teha oma tööd korrektsemalt, mispeale ametnik vastas, et mina olen kinnipeetav ja tema minuga ei räägi. Ja seejärel rääkis ta eesti keeles midagi. Mille peale mina ütlesin, et hästi, räägime siis, kui kohtume vabaduses“. H.Sass kuulanud ära ka selle kaebaja seletava osa kinnitas kohtule, et ta jääb oma seni esitatud ütluste juurde. Kohus kandis ette ja tutvustas H.Sass`ile seletuskirja 25.02.2011 tlk 44 pöördel, mille V.B. kirjutas vanglale. Kohtu küsimusele, kas tunnistaja H.Sass on sellega tutvunud distsiplinaarmenetluse käigus vastas H.Sass, et ta ei ole sellega tutvunud distsiplinaarmenetluse käigus; temale on selle sisu „üllatav“. „Sellist vestlust ei ole olnud“. „Räägime kõikidele külalistele, kuidas toimub läbiotsimine“. Kohtu küsimusele, kas tunnistaja võttis abikaasaga juhtunut kui konflikti, vastas H.Sass, et temal ei ole kaebaja abikaasaga olnud konflikti. KAEBAJA SEISUKOHAD KOHTUISTUNGIL Kaebaja jäi kohtuistungil seisukohale, et ta ei ole esitanud neid sõnu, mis märgiti ametniku raportis. Tema sõnade sisuks oli, et tuleb jutuajamist jätkata peale seda, kui V.B. pole enam kinnipeetav. Ametnik käsitles V.B. poolt öeldut ähvardusena, kuid kaebaja leiab, et ta ei lausunud ähvardusi ja ei mõelnud ametnikku ähvardada. Tema ei tea, et keegi oleks temale andnud mingeid märguandeid nii nagu seda väitis H.Sass, st et ta jätaks ähvardused. 6 3-11-1319 Kohus selgitas kaebajale, et kui ametnik tegelikult ei pidanudki kinnipeetavale selgitama oma tööülesannete täitmise ajal varasema läbiotsimise asjaolusid ning oleks võinud jätta ka vastamata, siis kohus palus täpsustada kaebajal, mis eesmärk kaebajal oli, kui ta hakkas ametnikku küsitlema ja temaga vestlema või lausus kaebaja poolt väidetud sõnad, „et kui Te ei soovi rääkida minuga kuni ma vanglas kinni istun, siis räägime siis, kui ma pole enam kinnipeetav“ (kaebuses märgitud kaebaja tekst). Vaides on märgitud kaebaja sõnadena „ eks räägime siis, kui ma enam vanglas ei istu“. Kaebaja kinnitas, et kaebust ametniku tegevusele ei ole esitatud. V.B. jäi selle juurde, mis ta juba kirjalikus menetluses on kohtule avaldanud. Kaebaja kinnitas, et ta tahtis oma pere kaitseks anda märku, et ametnik käituks tema perega tulevikus teistmoodi, et nii ei korduks. Kohtu küsimusele, miks kaebaja arvab, et antud olukorras ametnik ei saanud tajuda öeldust ähvardust ja miks oli vaja öelda, et kunagi „kohtute“ vastas kaebaja, et sõnad „tulid tal automaatselt, peale seda, kui ta ütles, et mina olen kinnipeetav ja tema minuga ei räägi. Oleksin need sõnad kohe ära unustanud, kui ei oleks distsiplinaarmenetlust algatatud“. Kaebaja jääb kaebuse juurde ja palub, et vangla tema distsiplinaarkaristused tühistaks, varasem karistus pööratakse nüüd täitmisele ja siis ta jäetakse ilma pikaajalisest kokkusaamisest. Vangla esindaja selgitas, et käesolevalt ei ole arutlusel kaebaja eelmise distsiplinaarsüüteo küsimus ja kui kaebaja soovib eelmise määratud karistuse osas teha kontrolli, siis tuleb tal pöörduda küsimustega vangla poole; käesolevalt arutatakse kaebaja kaebust käskkirjale nr 350-d. Kaebuse esitaja peale seda enam midagi ei soovinud küsida ja taotlusi ei esitanud. KOHTU SEISUKOHT
16. Kohus kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, tunnistaja Heidi Sass’i ütlused, uurinud esitatud tõendeid leiab, et kaebus ei kuulu rahuldamisele.
17. Kohus esmalt märgib, et kirjalikus menetluses selguse huvides oli kohus tõepoolest juhtinud kaebaja tähelepanu asjaolule, et mõnevõrra on erinevalt märgitud, mis etteheited olid kaebuse esitajal seotult läbiotsimisega, kuid kuna käesolevas asjas ei saa lahendada seda küsimust, kas ametniku tegevus läbiotsimisel oli õiguspärane või mitte, siis ei olnud vajalik hakata tunnistajate ütlustega kontrollima, kas H.Sass pani toime õigusrikkumise teise sündmuse käigus, kui otsis läbi kaebaja abikaasa. Kohus tegi kindlaks, et A.-L. B. oli küll kaebajale vahetult enne käesolevas asjas arutatavat sündmust teatanud, et H.Sass käitus inetult, kuid kaebaja abikaasa ei olnud siiski selle jutuajamise juures, mis toimus 18.02.11.a. kella 16: 50 paiku, so peale kaebaja ja tema abikaasa lühiajalist kokkusaamist. Kaebuse esitajal või tema abikaasal oli võimalus ja õigus esitada ametniku tegevusele kaebus ja kontrollida ametniku tegevuse õiguspärasust., käesolevalt kohus ei saa kinnitada, et ametniku tegevuse suhtes tuvastati juba mingeid eksimusi, kui ta oli läbi otsinud kaebaja abikaasa või poja. Kaebaja kinnitas kohtuistungil, et abikaasa ega tema ei ole esitanud ametniku tegevusele kaebust Justiitsministeeriumile, kuigi kaebaja oli kohtukaebuse esitamisel 7 3-11-1319 märkinud, et seda tehakse. Vanglal ei ole samuti andmeid, et selline kaebus oleks kaebaja abikaasa poolt esitatud. Seega nähtus kohtule, et antud sündmuses kohta ei saa kaebaja abikaasa ütlusi anda. Seda kinnitas ka kaebaja. Samas märgib kohus etteruttavalt, et ametnik H.Sass kohta ei ole andmeid, et tema tegevus läbiotsimise toimingu läbiviimisel oleks tunnistatud õigusvastaseks või et selles osas oleks midagi vanglal lahendamata ja kohtule esitamata ja kuna H.Sass kinnitas, et tema suhtes ei ole tuvastatud tegevuse õigusvastasust, siis ei saa kohus eeldada, et tunnistaja tegevus kaebaja või tema abikaasa suhtes tuleks veel arutamisele ja et see takistaks käesoleva asja lahendamist.
18. Kaebuse esitaja püstitas probleemi kirjadele vastamisega soetult põhjusest, et tema arvates näitavad kohtule kaebaja poolt saadetud vangla vastused tegelikult vangla kallutatust lahendada see asi kaebaja kahjuks ning et vangla suhtleb kinnipeetavatega pealiskaudselt. Kohus leiab, et kuivõrd käesolevalt ei ole kaebuse nõue suunatud ega esitatud vangla kirjadele vastamise kohustuse täitmisele ja kaebaja ei saa ka kaitsta kolmandate isikute õigusi (st teiste vangide õigusi), siis ei ole asjakohane uurida ja võtta seisukoht küsimustes, kas kinnipeetavad saavad ka tegelikult pealiskaudseid vastuseid. Käesolevalt oli oluline saada kinnitus, kas tunnistaja võis ajada segamini kaebaja sõnad ja kaevaja poolt väidetult A.P. poolt öeldu. Viimase kirjaliku vastuse kohaselt on kaebaja väitnud, et ta esitab lisana vastused, mis ta on saanud erinevatelt instantsidelt, kuid kaebaja on sj esitanud ka kirja, mis ei ole saadetud temale. Tegelikult kaebaja lisas kaebusele 08.02.2011.a. vastuse, mis oli saadetud hoopiski A. P.le Justiitsministeeriumi poolt ja sellest võib järeldada, et A.P. oli püstitanud küsimuse alaealiste laste läbiotsimise juures viibimise kohta ja ministeerium vastab, et oleks võinud paremini selgitada laste eemaldamist läbiotsimise ajaks ruumist, kuid käesolevalt nähtub, et märgitud kiri ei puuduta käesolevat asja. Kirjas märgitu seotult P.ga ei saaks antud konkreetses asjas kaebajaga juhtunud sündmuse osas midagi tõendada, kuna selle asjaolud ei pruugi olla samasugused. Juhul, kui A.P. tekkis mingeid probleeme, mida vastusest täpsemalt kohus välja ei loe, siis see veel ei tähenda, et kaebajal olid samasugused probleemid ning et ka kaebaja abikaasale jäeti mingid konkreetsed eeskirjad selgitamata. Nähtub, et isikutele, kes saabuvad vanglasse pikaajalisele kokkusaamisele, kehtivad käitumise nõuded vanglas ja neile tuleb alluda, need on kontrollitavad ja isik võib ise valida, kas ta allub ebameeldivustega seotud protseduuridele või mitte. Neid reegleid ei kehtesta läbiotsimist läbiviiv ametnik, sh H.Sass. Seega läbiotsimise korra kehtestamise ja konkreetsetele nõuetele allumise vajadus ei sõltu H.Sass tegevusest, kuigi ta töötab vanglas ja on seotud läbiotsimistega seotud ülesannetega. Samas, kuna H.Sass neid reegleid ei ole ise kehtestanud, tal puudub selleks pädevus, siis on selge, et temal tuleb neid reegleid endal täita ja nõuda nende täitmist teistelt isikutelt. Seega ei tohiks kaebaja või tema abikaasa kuidagi ette heita H.Sass`ile, kui viimane teostab ettenähtud protseduure ja mil ta ei saa ära jätta kinnipeetavate naiste läbiotsimist ning kui selle juures tuleb abikaasadel riietuda lahti. Kaebaja selline eesmärk, et kaotada selline ebamugavus, ei ole võimalik. Kaebaja ei ole sj ka kurtnud, et läbiotsimise ja läbiviidava kontrollimise nõuded olid temale või abikaasale teadmata. Seega ei olnud kohtule mõistetav, miks kaebaja tegelikult asus ametnikule ette heitma 18.02.11.a. varasemat läbiotsimise sündmust ja ametnikku küsitlema selles osas, kuna nähtub, et kaebajal ei olnud probleemi tekkinud sellest, nagu oleks kaebajale või tema abikaasale teadmata, et tehakse läbiotsimine ja et selle käigus tuleb taluda ebameeldivaid 8 3-11-1319 protseduure. Kinnipeetavate elukaaslased on sunnitud taluma ebamugavusi enne kokkusaamisi, kuid see on tingitud eelkõige asjaolust, et perekonnaliige on vangis ja seal kehtib teistsugune elukorraldus, mis toob kaasa vältimatult ka ebamugavusi. Kaebaja ka ei märgi, et tema abikaasale olid reeglid teadmata ja et ta esimest korda sai neist teada käesolevalt. Tallinna Vangla on kaebuse esitajale vastanud 22.
19. /aastaarv puudub/ ja lahendanud taotluse, milles kaebaja oli soovinud 31.03.2012 pikaajalist kokkusaamist ja vangla vastab selles kirjas, et eelmine pikaajaline kokkusaamine oli 08.12.2010, seega nähtub kohtule, et sealt vangla kirjast saab andmeid, et kokkusaamiste kord pidi kaebaja abikaasale olema varasemast teada ja ta pidi ka teadma, missugused ebamugavused sellega kaasnevad. Ka järgmine kaebaja esitatud kiri kinnitab, et kokkusaamiste korraga pidi kaebaja ja tema abikaasa siiski olema tuttav, 10.02.12 kiri vangalalt (tlk 64) märgib ära, et kokkusaamistel on piirangud ja need tulenevad seadusest, sj on selgitatud, et kokkusaamised jäid ära siis, kui kaebaja kandis distsiplinaarkaristust või kui külastajad ei ole saabunud. Kuna kaebaja oli kaebuses märkinud veel, et tunnistaja võis A.P. ja kaebaja öeldud sõnad segi ajada, siis nähtub, et A.P.`ile saadetud kiri/vastus ministeeriumilt ei kanna selles osas mingit informatsiooni ega saa seda tõendada. Samas nähtub kohtule, et kaebaja ei ole kordagi distsiplinaarasja menetluses ega ka kohtukaebuses väitnudki, et tegelikult avaldas pahandusi toonud aluse A.P., vastupidiselt ei oleks kaebaja vaidlusalust ütlust märkinud enda ütlusena ja kaebaja oleks siis pidanud avaldama hoopiski, et A.P. on tunnistajale avaldanud need laused, mis omistati temale. Kuna kaebaja mainis, et tunnistajal on konflikt tema või tema naisega, siis kohus siinkohal märgib, et kui tunnistaja H.Sass täitis isiku läbiotsimisele asumisel vangla kehtivat nõuet, siis isegi juhul, kui kinnipeetavate naised ei soovi lahti riietuda, isegi kui nad sellest keelduvad, ei kujuta see veel konflikti, kuna antud juhul nähtub, et kaebaja abikaasa sai kokkusaamisele, seega ta täitis reegleid ja isegi kui ta vastu vaidles, ei ole tegemist veel isikute konfliktiga. Ametnik allutades isiku teatud käitumisele, ei tekita selliselt konflikti. Nähtub, et kaebajale ja kaebaja abikaasale ei saanud olla midagi üllatuslikku, kui tuli lahti riietuda ja alluda kontrollile. Ametnik ei saa valida, kelle puhul ta kontrolli teostab ja kelle puhul ta selle jätab läbi viimata, kuna ta riskiks eeskirjade mittetäitmisel oma töökohaga. Kuna ametnik viis läbi ettenähtud korras reeglipärase kontrolli, siis ei ole etteheidetav selle läbiviimine H.Sass poolt ka kaebaja abikaasa suhtes ja vastupidine arusaam on ekslik ning ei tohi põhjustada hoopiski kaebaja või tema abikaasa vimma tunnistaja vastu, selline tegevus ei ole õigustatud. H.Sass ei ole olnud teadlik 18.02.11.a. sündmuse ajaks, et kaebajal ja kaebaja abikaasal oli soov esitada kaebus tema tegevusele, H.Sass suhtes ei olnud selle sündmuse hetkeks ette heidetud ka juhtkonna poolt ebaõiget tegevust, seega ei oel kohtul mingi t põhjust arvata, et H.Sass soovis kaebuse esitajat 18.02.11 sündmusega seotult kuidagi karistada või temale kätte maksta. Kui kaebaja ise ei oleks sündmust algatanud, ei oleks selline H.Sass väidetud plaan olnud kuidagi võimalik realiseerida ka siis, kui tal oli mingi selline plaan. Sj nähtub, et ta ei olnud teadlik ka kaebaja poolt kirjutatud tlk 44 pöördel asuvast kaebaja seletuskirjast 25.02.11.a, see oli temale üllatuslik, kui kohus seda temale kohtus tutvustas. Seega nähtub kohtule, et kui H.Sass kinnitas, et temal ei olnud konflikti kaebaja abikaasaga ja ta ei teadnud ka 25.02.11.a. süüdistavast seletusest tema vastu, siis ei saa kuidagi väita, et kaebajale soovis ja soovib kättemaksu just nimelt H.Sass. Viimane ei ole olnud konfliktis kaebaja ja tema abikaasaga, et midagi kätte maksta, seda kinnitas tunnistaja ka kohtuistungil ning ka muud kaebaja asjaolud ei viita sellele, et H.Sass sai provotseerida nn kättemaksu. Kaebaja on sj oma seletuskirja kirjutanud peale käesolevas asjas arutluse all olevat sündmust, seega ei saanud ka kaebaja enda 9 3-11-1319 küllaltki ebatsensuurse väljendusviisiga süüstav seisukoht kuidagi mõjutada H.Sass varasemat käitumist, so ettekande kirjutamisel 18.02.11.a. Pealegi ei nähtu, et kaebaja abikaasal oleks jäänud ükski kohtumine ära H.Sass tegevusest. Sündmuse areng ja asjaolud kinnitavad, et H.Sass poolt töökohustuste täitmist ei saa nimetada konfliktiks kaebaja või tema abikaasa suhtes ja kui ametnik nõuab ebameeldivate protseduuride läbimist ning see kinnipeetava abikaasale ei meeldi. Pigem näitab kaebaja avaldus kohtule, et kaebajal ja tema abikaasal ongi mingil põhjusel alusetu vimm H.Sass vastu, mitte aga vastupidiselt. Kuna kaebaja märkis ise, et tema abikaasa ei ole selline, kes jätab oma õigused kaitseta, vaid ta paneb end alati maksma, siis nähtub, et juhul, kui abikaasal oleks ka tegelikult põhjust esitada H.Sass vastu pretensioon, siis oleks ta seda juba ammu teinud. Seega saab kohus eeldada, et H.Sass vastu puudusid süüstavad argumendid, vastupidiselt ei oleks jäetud tema vastu kaebust esitamata ja kaebaja esitatud kirjavahetus vanglaga ei tõenda vastupidist. H.Sass selgitas muuhulgas kaebajale ka kohtuistungil, mismoodi teostati läbiotsimine kaebaja abikaasa ja poja suhtes ning kaebajale ei saanud jääda märkamata, et väidetult etteheidetavad momendid olid hoopiski kaebaja abikaasa valikute küsimus. Kui kaebaja abikaasa tegi valikuid, siis peaks ka kaebaja neid austama, kuid H.Sass ei saanud läbiotsimisel jätta nõudmata, et kaebaja abikaasa lahti riietuks ning tema kehaõõned ei kontrollitaks. Kohus leiab, et kaebaja või tema abikaasa saavad oma õigusi kaitsta kohases menetluses, kui neile on midagi jäänud arusaamatuks. Veel nähtub, et kaebuse esitaja oli 18.02.11.a. hakanud esitama uuesti samal teemal küsimusi ja küsimusi esitasid ka teised kinnipeetavad, toimus vestlus, seega jääb arusaamatuks, miks kaebaja ikkagi märgib, et temaga ei vesteldud või et ametnik ei tahtnud temaga vestelda. Kohus kohtuistungil selgitas kaebajale, et tegelikult oli ametnik ka 18.02.11 täitmas oma tööülesandeid ja tal oleks olnud sj õigus keelduda teise sündmuse kohta seletuste andmisest. Juhul, kui H.Sass vastu oleks esitatud kaebus ja seda oleks arutatud vangla juhtkonna poolt, siis lasub tal kohustus esitada oma seletused vastavas menetluses. Nähtub, et H.Sass vastas mitte üksnes kaebuse esitaja küsimustele, vaid ka teiste kinnipeetavate küsimustele, vastavalt võib aru saada ka kaebaja väidetest ja seletustest. Isegi siis, kui ametnik vastas ning lõpuks ei soovinud enam korrata sama asja, oligi tal õigus kinnitada, et ta teeb oma tööd ja rohkem ei räägi. Kaebaja märkis veel, et ametnik oli tema abikaasat rahustanud ja selgitanud, et kui viimane ei rahune maha, siis pikaajalist kokkusaamist ei toimu, mis samuti ei viita kohtu arvates valevastusele selles mõttes, et peaks esile kutsuma konflikti kaebajas või siis tema abikaasas ja seda ka kui tunnistajast johtuvale konfliktile, kuna tunnistajal oligi õigus anda selgitusi, mis võib tingida kokkusaamise ärajäämise. On ilmselge, et kui kaebaja abikaasa või teiste abikaasad ei soovi kontrollile alluda, lahti riietuda, siis nad kokkusaamisele ei pääse ja seda peabki ametnik selgitama. Kuna ka tunnistaja H.Sass kirjeldas, et kinnipeetavate abikaasad ei soovi kontrolli käigus end lahti riietada, siis on ka loogiline, et ametnik peabki selgitama, et kui kontrolli ei saa teostada, siis ei saa lubada ka kokkusaamist. Nagu kohtule nähtub, et olnud 18.02.11.a. kella 16.50 ajal toimunud sündmust seega provotseerinud ametnik, sest vastupidiselt kinnitab kaebaja ka ise, et ametnik tegi oma tööd, kui kinnipeetavad, sj ka tema, hakkasid aru pärima ametnikult, miks ta ei tee oma tööd korralikult. Tegelikult ei ole kinnipeetavatel õigust ametnikku tema töökohustuste täitmisel segada ja hakata tegema etteheiteid, kuidas viimane peaks käituma ja oma tööd tegema, seda enam, et kaebuse esitaja või tema abikaasa ei olnud esitanud ühtegi kaebust, mille suhtes oleks ametnikul pidanud tekkima kahtlusi, et tema suhtes on olemas mingid kontrollitud tulemused, et ta võis jätta töökohustused kuidagi täitmata. Kui kaebaja ei 10 3-11-1319 oleks ametnikku asunud selliselt ise survestama, ei oleks saanud ka järgneda sündmust, mille suhtes esitas H.Sass ettekande nr
20. Seega ei ole ametnik ka sellel päeval ülesse näidanud initsiatiivi, et kaebajat kuidagi kiusata või temale kätte maksta abikaasa käitumise eest. Kui H.Sass oleks algatanud sündmuse, siis ehk tuleks uurida küsimust edasi, kuid antud juhul kinnitavad asja tehiolud, et sündmuse sai algatada ja põhjustada vaid kaebaja enda käitumine ning H.Sass ei pidanud ette nägema, kuidas kaebaja käitub, seega ei saanud loogiliselt tunnistaja provotseerida „oma ettekannet“ ehk väidetavat kättemaksu. H.Sass`il ei olnud põhjust nn hiilida vastustest kõrvale. Veel seotult kaebaja esitatud kirjadega nähtub, et Tallinna Vangla on kaebuse esitajale vastanud 22.
21. /aastaarv puudub/ ja lahendanud taotluse, milles kaebaja oli soovinud 31.03.2012 pikaajalist kokkusaamist ja vangla vastab, et kaebaja soovib kokkusaamist 3 täiskasvanud isikuga ja 1 lapsealisega, mis eeskirjade kohaselt ei ole võimalik. Märgitakse, et eelmine pikaajaline kokkusaamine oli 08.12.2010; ära jäi 30.09.2011 kokkusaamine, kuna kaebaja oli rikkunud suitsetamise eeskirju ning oli distsiplinaarkorras karistatud 1 pikaajalise kokkusaamise keeluga. Edasi oli võimaldatud pikaajaline kokkusaamine 29.11.2011 ja 31.01.2012, kuid külastajad ei saabunud. Kaebaja taotluses kokkusaamisele 31.03.2012 märgitakse, et pikaajaliste kokkusaamiste ruumid on hõivatud ja selle tõttu ei saa taotluses märgitud ajal seda lubada. Veel lisas kaebaja 10.02.2012 Tallinna Vangla vastuse selgitustaotlusele, mis esitati kaebaja pöördumise alusel seotult pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamisega, vangla esitab täpse ülevaate, millal kaebajal olid kokkusaamise ajad ja kokkusaamised. 07.04.2011 a on Tallinna Vangla vastanud kaebuse esitaja 18.03.2011 märgukirjale, milles kaebaja oli avaldanud pahameelt abikaasa ja lapse suhtes ametniku poolt 18.12.2010 teostatud täieliku läbiotsimise kohta, kuid ka see märgukiri on esitatud peale käesolevat sündmust ja käskkirja nr 350-d 16.03.11.a. väljaandmist. Vangla juhib tähelepanu, et kokkusaamine oli tegelikult 08.12.10 ja vangla selgitas, missugused normid reguleerivad läbiotsimist ja et kaebaja abikaasale oli selgitatud eelpääslas täieliku läbiotsimise korda ning et abikaasa andis selle kohta allkirja. Seega nähtub, et vangla on kontrollinud hiljem, et kaebaja abikaasa on allkirja vastu tutvunud läbiotsimise korraga ja talle on selgitatud läbiotsimise korda. Seega ühtlasi samast kirjast nähtubki, et kaebaja abikaasa oli 08.12.10 saanud ammendava informatsiooni, missugustele piirangutele tal tuleb alluda. Võimalik, et A.P. abikaasa suhte valitses muu olukord, mistõttu ta saigi sellise vastuse Justiitsministeeriumilt 08.02.11.a. tlk 62, mis ei selgita käesolevas asjas sisuliselt kaebaja käitumise suhtes midagi. 19.05.2010.a./õige aastaarv on 2011.a/ on kaebaja saanud Tallinna Vangla vastuse märgukirjale 15.04.2010.a. Ka selles vastuses selgitatakse, et kaebaja oli avaldanud pahameelt 08.12.2010 teostatud läbiotsimise kohta, mil teostati täielik läbiotsimine abikaasa ja lapse suhtes ja võeti ära abikaasal kaasas olnud ehted. Vangla selgitab, et on sellele juba vastanud. Kohtule ei nähtu eelnevast, et kaebuse esitaja oleks jäetud karistuseks käesolevalt arutluse all olnud intsidendi tõttu kokkusaamistest, kuid samas, kui see ka niimoodi oleks, siis ei ole selle otsustamise õigus tunnistaja pädevuses ja kui kaebaja leiab, et vangla on keelanud temal kokkusaamised alusetult, on kaebajal võimalik esitada selle kohta kaebus. Käesolevas asjas ei saa lahendada kaebaja kokkusaamiste toimumise või ärajäämise küsimusi, kuna kaebus on esitatud konkreetse käskkirja tühistamiseks. Kohtule ei nähtu, et vangla vastused kuidagi saavad kinnitada, et 18.02.11.a. sündmus oli lahendatud erapoolikult kaebaja kahjuks ja et esitatud kirjavahetus seda tõendab. 11 3-11-1319
22. Kohus märgib, et kinnipeetaval puudus põhjus teha etteheiteid H.Sass tegevusele ning survestada teda töökohustuste täitmise ajal. Seda ei õigusta kaebaja poolt märgitud eesmärk, so saavutada kokkusaamiste korras teistsugune olukord, so et tema külastajaid pole vaja läbi otsida. Kuna H.Sass tegevuses ei tuvastatud õiguserikkumist, siis ei saa kaebaja ega tema abikaasa dikteerida ka läbiotsimise tingimusi. Kaebaja on oma kaebuses tlk 15 24.05.11.a. märkinud, et tema püüdis H.Sass`ile selgitada, et „minu naine ja laps pole mitte kinnipeetavad, vaid külastajad, neid pole vaja läbi otsida, neid tuleb lihtsalt kontrollida … „ jne. Kohus on eelnevalt selgitanud, et läbiotsimisi ei saa ära jätta ning naistel tuleb paraku ka lahti riietuda. Kui kinnipeetav hakkas veel isegi siis, kui ametnik tegelikult esitas oma selgitused, teda survestama, siis ei saanud ametnik provotseerida kaebaja edasist käitumist. Kohus leiab, et H.Sass ütlustega ja kaebaja enda selgitustega on kinnitatud, et ei saanud tekkida olukorda, justkui poleks üldse kaebajaga vesteldud. Samuti nähtub kohtule, et kaebuse esitajale esitas ametnik ka vastused, kuigi kohtu arvates puudus ametnikul selleks kohustus. Kuna ametnik ei keeldunud temale ja teistele kinnipeetavatele vastamisest, kuna on tõendatud, et vestlus toimus, siis ei olnud ka sellel põhjusel kohtul alust kahelda, et ametnik ei soovinud suhelda motiivil, justkui oleks kaebaja kinnipeetava ja selle tõttu tema kaebajaga ei kõnele. Kaebajal ei ole põhjust ametniku suhtes ette heita, et ametnik kinnipeetavatega ei kõnele, seega ei olnud kaebajal mingit alust ka märkida H.Sass suunas, et temaga võiks siis rääkida, kui ta enam pole kinnipeetav. H.Sass ütlustega on tõendatud, et ta justnimelt kinnipeetavate küsimustele asus vastama, sj kaebaja küsimustele ja andis vastused ning selgitas, et ta teeb oma tööd. Miks kaebaja leiab, et vestlust ei toimunud, jääb arusaamatuks, kui kaebaja ise on läbivalt selgitanud, et kuidas kinnipeetavad esitasid oma pretensioonid ja kaebajal tekkis kahtlus, kas tunnistaja pole segi ajanud tema ja teise isiku laused. Juba viidatust nähtub, et vestlus toimus ja mitte vastupidiselt. Kaebaja kohtuistungil esitatud küsimusest, et kui ta rääkis tunnistajaga ja et siis tulid teised kinnipeetavad juurde oma küsimustega nähtub samuti, et kaebaja ise oli alustanud vestlust ning siis tulid ka teised kinnipeetavad selle juurde ja vestlus toimus. Kaebuses tlk 15 (24.05.11.a.) märkis kaebaja ka ise, et tema alustas vestlust H.Sassiga, kaebaja nimetab õige mitu teemat/küsimust, mida ta küsis ja mida ta seletas, mis kinnitab, et kaebuse esitajal oli üsnagi pikk sõnavõtt ja mitte vastupidi. Kaebaja on selgitanud, et H.Sass hakkas temale rääkima, et ta ei mõista, millest kaebaja räägib ja siis läks üle eesti keelsele vestlusele, pudendades vahele ka venekeelseid fraase, millest kaebaja sai aru, et temaga ei soovita vestelda. Seega nähtub kohtule, et kaebaja ei ole kaebust esitades sugugi olnud seisukohal, et teda ei kuulatud ja temaga ei vesteldud H.Sass poolt. Kaebaja eesti keele oskus on eeldatult puudulik, ta seda ei valda ja vastavalt on ta taotlenud tõlget, seega ei ole kohtule usutav, et kui kaebajale oligi vastatud eesti keeles, et siis ta sai aru, et tunnistaja ütles just nimelt ja üksnes seda pika jutuajamise kestel, et H.Sass temaga ei vestle, kuna ta on kinnipeetav. H.Sass kinnitas, et ta niimoodi ei öelnud. Kuna kaebaja ei väida, et talle anti selline vastus H.Sass poolt vene keeles, siis on kaebaja ilmselgelt teinud ise oletuslikud järeldused, mida H.Sass temale ütles või siis mõelnud selle versiooni välja tagantjärgi, et väärata määratud karistust. Tunnistaja ütlustest nähtub, et ettekandes märgitud ähvarduse esitas kaebaja ja mitte muu isik ja ta ei aja segamini vestlust A. P.ga. Kohtule nähtub, et kaebuse esitajal puudus vajadus ja õigus segada ametnikku tööülesannete täitmisel teise sündmuse asjaolusid vaidlustamata ettenähtud korras 12 3-11-1319 kaebuse esitamisega, kuna ametnik ei pidanud end õigustama, andma aru oma tööst ega kuulama etteheiteid, justkui ei oleks ta teinud oma tööd korralikult. Ka ei olnud vajalik ametnikku õpetada või teda juhatada, kuidas ta peab oma tööülesandeid täitma. Kaebaja selgitas oma tegevuse eesmärke nii, et tahtis oma pere kaitseks anda märku, et „ametnik käituks tema perega tulevikus teistmoodi, et nii ei korduks“. Kohtule nähtub, et kaebaja selline eesmärk ei olnud ega ole õigustatud, kuna ta ei olnud ise suvatsenud veenduda, kas ametnik üldse on tema abikaasa suhtes milleski eksinud, teisalt ei saa ametnik reegleid rikkuda ega jätta kaebaja abikaasat läbi otsimata isegi siis, kui viimasele see ei meeldi ja viimane on kaebajale teatanud, et ta ei ilmu vanglasse kokkusaamistele. Seega arvestades juba ka kaebaja sellist eesmärki, võib selgelt välja lugeda kaebaja soovi mõjutada ametnikku oma tegevusest tulevikus loobuma temale soovitud viisil ning kui kaebaja sai aru, et ametnik oma nn viga ei tunnista ning teeb oma tööd selliselt edasi, ka siis tema poolt öeldud sõnad kas tõlgitult-eks räägime siis, kui ma enam vanglas ei istu“ või - „ oota, kui ma välja saan, siis me veel kohtume“ olidki ähvardavad, seda ka kaebaja kirjeldatud olukorra kontekstis. Mistahes viisil on kaebaja asunud asjaolusid pehmendama, ei nähtu kohtule, et kaebajal puudus tahtlus jätta ametnikule selgitamata, et ametniku üle on kinnipeetaval siiski võim ja seda ka hiljem, seda justnimelt kättemaksule viidates. Kinnipeetav ei saa avaldada nn niisama „suusoojaks“ kõike, mis ta asjast või ametnikust arvab. Tunnistaja H.Sass kinnitas, et ta tajus eelkõige sõnu ähvardusena, mitte niivõrd kehakeelt vms, kuna temal on need sõnad senimaani meeles ja tema seostab seda kaebaja poolse ähvardusena, kuna vangla ametnik tegutseb olukorras, mil ta ei soovi kinnipeetavalt kuulda mingeid ähvardusi ja mingeid kontakte väljapool vanglat. Kohtule ei nähtu, et tunnistaja oleks kuidagi andnud põhjust märkida, et ta sooviks kaebajaga omada mingit sidet, seega ei olnud kaebajal mingit põhjust meenutada tunnistajale võimalust kohtuda ka hiljem vangla väliselt. Kuna kaebuse esitajal ei olnud põhjust H.Sass`i suhtes sellist käitumist ülesse näidata ja isegi kui H.Sass oleks eksinud mingi tööülesande täitmisel, puudub kinnipeetaval ikkagi õigus näidata ülesse allumatust või siis esitada solvanguid, ähvardusi jne, vastavalt on need tegevused keelatud vangla kodukorra p 14.3.7 kohaselt. Seega ei olnud kaebaja õigustatud esitama ähvardavat lauset oma eesmärgi saavutamiseks ega ka niisama, väidetult nn ilma põhjuseta. Kohtule nähtub, et siiski ei ole kaebaja seda väljendit kasutanud ilma põhjuseta, vastavalt kinnitas kaebaja ka oma eesmärki, mis samuti viitab soovile siiski tekitada ametniksu hirmu ja saavutada oma eesmärgid. Kohtule on antud juhul usutav, et tunnistaja tajus ähvardust ja kohtule nähtub, et kui kaebaja arvabki veel senimaani, et neil on abikaasaga põhjust tunnistajaga konfliktis olla, siis pole kaebaja senimaani tajunud, et tema sõnades pidigi ametniku jaoks peituma oht. Kohus ei saa ette heita tunnistajale, et viimane oleks pidanud hoopiski end tundma ohutuna. Kohus leiab, et usutav on ka H.Sass ütlus, et kuivõrd tunnistaja ütluste suhtes oli antud olukorras ka teine kinnipeetav tajunud, et kaebaja ületab lubatud käitumise piiri, siis seda enam oli H.Sass veendunud, et ta kuuldu osas ja selle sisus ei eksinud. Selles, et vangla reageeris töötaja ettekandele, ei ole midagi ebaloomulikku, kuna vangla peab oma ülesannete täitmisel reageerima üleastumistele ning sj kaitsma ka töötajate vastu suunatud ründeid, on vangla õiguspärase tegevuse osa ja kohus ei korda siinkohal vangla selgitusi, miks on tegemist raske üleastumisega ja kuidas see ohustab julgeolekuga seotud küsimusi. Kuna kaebaja ka istungil veel väitis, et eesmärgiks oli 13 3-11-1319 tunnistaja käitumise mõjutamine tulevikus, siis ei saa kohus kuidagi väita, et kaebaja on mõistnud oma käitumist või selle üleastumise raskust ja tähendust vangla olukorras. Kaebajal on keelatud kasutada ähvardava iseloomuga väljendit, see näitab lugupidamatust ametniku ja kehtiva õiguskorra suhtes.
23. Kaebuse esitajale karistuse määramisel arvestati asjaolusid ja kaebaja isikuga, vangla ei saanud olla mõjutatud kuidagi karistuse määramisel nendest vastustest, millele viitab kaebaja. Käskkirjas nr 350-d on märgitud, et H. Sass tegi ettekande nr 414 18.02.2011 sündmuse kohta /sündmuse aeg kell 15.40- 16.50/, mil V.B.l oli lühiajaline kokkusaamine ja kui H. Sass avas bokside uksed kella 16.50 paiku ja lasi kaebuse esitaja ootama valvurit bokside ees olevasse koridori. Kaebuse esitaja oli distsiplinaarasjas andnud seletuse (tlk 44 pöördel on „Tõlkekeskuse“ tõlge), mille kohaselt ta selgitab, et 18.
24. lühiajalisel kokkusaamisel naisega oli viimane osundanud H. Sass`ile, et ametnik oli teostanud viimasel pikaajalisel kokkusaamisel läbiotsimise naise ja poja osas. Seega nähtub, et kaebuse esitaja enda seletuse kohaselt võis ta küsida eelmärgitud küsimuste piires ja kui ametnik ei soovinud tõepoolest rohkem kõnelda, siis ei olnud põhjust kaebajal vestlust lõpetada ähvardava lausega. Ametnik ei olnud viisakusetu ja kohtule ei nähtu, et ametnik oleks pidanud üldse midagi enamat kaebajale seletama. Kui ametnik oleks tahtnud tekitada konflikti sündmuse päeval, oleks ilmselt siiski tema pidanud alustama vestlust, aga tema ei alustanud vestlust ega asunud kaebuse esitajale etteheiteid tegema, st ametnikul puudus võimalus nö kätte maksta ja provotseerida sündmust, kuna selle algatas kaebaja. Kuivõrd kaebuse esitaja kinnitab oma seletuskirjas (tlk 44 pöördel), et ta läks ise H. Sass juurde ja ütles, et nii ei või suhtuda inimestesse, kes ei istu vanglas, siis ei ole vaidlust selles, et kaebaja alustas ise vestlust ametnikuga ja mitte ametnik ei ole tulnud teda nn konfliktist seotult abikaasaga tülitama või veelgi enam nn kättemaksust konflikti tekitama. Kui kaebaja ei oleks alustanud etteheidetega ametniku aadressil, siis oleks jäänud sündmus üldse ära, seega oli kaebuse esitajal võimalus juhtunut igati vältida ja seda ei saanud provotseerida teised isikud, sj H. Sass. Sõltumata, kuidas kaebaja oma kõneluse lõpetas, kas väljendiga „ et me võime temaga rääkida siis, kui ma enam ei istu vanglas“ või nii nagu sõnu mõistis H. Sass, so „oota, kui ma välja saan, siis me veel kohtume“, oli vangla tingimustes ametnikule liigne avaldada, et „me võime rääkida siis, kui ma enam ei istu vanglas“ või meenutada, et võidakse kohtuda väljapool vanglat. Kaebuse esitaja oli sj juba siiski ka eelnevalt ametnikku sisuliselt rünnud sõnadega/etteheidetega, seega on tõenäoline, et ametnik tajus seda ähvardusena, mitte rahumeelse kõne lõpetamisega, kuna kaebajal puudub õigus ametnikku kutsuda nö korrale ka edaspidiseks, et saavutada endale meelepärane kokkusaamiste korraldus. Isegi kui vaadata vaides esitatud seletust, nähtub, et kaebuse esitaja ei ole kontrollinud, et eeskirjad kohustavad läbiotsimise tegema ka pereliikmetele; seega peaks käesolevaks ajaks olema selge, et ametnikule ei olnud etteheidetav, et ta teostas läbiotsimise. Kui kaebaja leiab, et ametnik ütles talle, et ta tegi oma tööd, siis pidi olema selge, et pole põhjust väita solvumist, alandamist ja kõnelust jätkata. Veelgi enam, isegi juhul, kui kaebaja sai hoopiski aru, et ametnik ütles, et kaebaja on kinnipeetav ja istub vanglas ja temaga ei pea ametnik rääkima, ka siis pidi olema kaebajale olema selge, et ametnik meenutas temale vanglas kehtivat korda ja selle peale ei tohi kinnipeetav reageerida ähvardava lausega. Kui kaebaja vaides märgitud lause mõtet jälgida, ka siis nähtub, et puudus vajadus nn automaatselt vastata ametnikule sõnadega „ et heakene küll, praegu ma istun küll vanglas, kuid eks räägime siis, kui ma enam vanglas ei istu“. Ametnikule vangalavälist kohtumist mainides tajub ametnik loogiliselt ohtu, mitte ei tunne end vastupidiselt. Nähtub, et 14 3-11-1319 ametnik valdab vene keelt ning kohus ei saa kuidagi välistada, et H. Sass ei saanud õigesti aru, mis temale oli öelnud kaebuse esitaja antud sündmuse käigus ja et ettekandes esitatud lause pole õige. Isegi juhul, kui kaebaja oleks jätnud sellise lause ütlemata ja oleks öelnud, et kui „te ei soovi rääkida minuga, kuni ma vanglas kinni istun, siis räägime siis, kui ma pole enam kinnipeetav“ oleks sellel suunatult ähvardav mõte, kuna kaebajal ei oleks väljapool vanglat tulevikus mingit vajadust ilma ähvardust väljendamata rääkida vanadest asjadest väljapool vanglat, milles vanglaametnikud reeglina hoiduvad. Ka selles kontekstis ei saa kuidagi välistada, et ametnik tajub sellest ohtu, kuna ametnik ei soovi väljapool vanglat kohtuda kinnipeetavatega või et teda otsitakse ülesse, vastupidiselt ei saaks ka kohtuda. Vaidlusaluse korralduse motiveerimise suhtes kaebaja vastuväiteid ei esitanud. Kinnipeetav on kohustatud VangS § 67 p 1 kohaselt julgeoleku tagamiseks täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Tallinna Vangla Kodukorra p 14.3.7 kohaselt peab kinnipeetava suhtlema viisakalt nii ametnike kui ka teiste isikutega. Vestluses ja pöördumises ei tohi kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava iseloomuga ning väärikust riivavaid väljendeid. Kinnipeetava hääletoon ja kehakeel ei tohi olla agressiivsed. Vastustaja leidis, et kinnipeetav kasutas ähvardava iseloomuga väljendit, see näitas lugupidamatut suhtumist ametniku ja kehtiva õiguskorra suhtes ja halba eeskuju teistele kinnipeetavatele isikutele. Vangla ei pea lubama sellist käitumist, kuna see on ühtlasi vangla siserahu ehk üldist julgeolekut ohustav rikkumine ja kaebuse esitaja on teadlik kohustusest järgida vangistusalaseid õigusakte. Kaebuse esitajale määrati karistus kaaludes üleastumise raskust, kaebaja isikuga seotud asjaolusid, raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid ning otsustati määrata kartserikaristus 12 ööpäevaks. Eelnevalt oli kaebuse esitajat karistatud distsiplinaarkorras 15.12.2010 tingimisi 6 kuulise katseajaga pikaajalise kokkusaamise keeluga. Kaebuse esitaja ei ole osundanud distsiplinaarmenetluse vigadele, mis tooks kaasa karistuse tühistamise. Kaebaja märkis, et eelmine karistus suure tõenäosusega viiakse täide ja siis ta jääb ilma pikaajalisest kokkusaamisest. Kuivõrd käesolev karistus arvestab üleastumise raskust ja vangla analüüsib, miks oli vaja määrata karistuseks arest, siis nähtub kaalutlustest, et muud karistused ei avalda vangla arvates kaebaja käitumisele mõju. Juhul, kui kaebajale oli eelmine karistus määratud valesti, tuli tal see vaidlustada, kaebaja kinnitas, et ta seda ei ole teinud. Käesoleva karistuse on kaebaja ära kandnud. Asjaolu, et kaebaja oli vaidemenetluse ajaks märkinud, et juures viibisid ka teised kinnipeetavad, ei saanud kaasa tuua seda, et nad oleks tulnud üle kuulata, kuna kaebaja seletuskiri, mis oli antud menetluse ajal 25.02.2011 sellist taotlust ei sisaldanud ning vaides on selgitatud kaebuse esitajale, mis asjaoludel see ei oleks antud juhul olnud ka vajalik. Kaebajal oli kohtuasja vastamise käigus ka märkinud 27.02.12.a. tlk 70 vastuses, et võiks veel küsida kui võimalik, kas A.P. esitas Justiitsministeeriumile oma kaebuse läbiotsimise küsimuses, kuid sellega seotult enam kaebajal mingit taotlust ülesse ei jäänud ning kohus ei pidanud vajalikuks seda üle küsida, kuna kaebaja on juba ise A.P. osas esitanud ministeeriumi vastuse 08.02.11.a. tlk 62, mille kohta kohus juba esitas oma seisukoha, seega ei jäänud kaebaja poolt nimetatud lahendamata küsimusi.
25. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja kuna kaebuse esitaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud, siis ei tõusetu menetluskulude jagamise küsimust. 15 3-11-1319 Karin Kalmiste Kohtunik 16