Hagejad esitasid maakohtu määruse peale määruskaebuse. Tartu Ringkonnakohus muutis 04.04.2012 määrusega maakohtu 24.01.2012 määrusega määratud tagatise suurust ja määras tagatise suuruseks 6957,96 eurot. Ülejäänud osas jäeti maakohtu määrus muutmata. Hagejad esitasid ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse. Riigikohus keeldus 04.06.2012 määrusega määruskaebust menetlusse võtmast ja tagastas selle esitajatele. Maakohtu ja ringkonnakohtu määrused jõustusid Riigikohtu määrusega 04.06.
lg 1 p 12 alusel põhjendatud hagi läbi vaatamata jätta.
lg 2 järgi kannab hageja menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse määrusega ja
Kohus oli seisukohal, et
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJATE TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
lg 4 sätestab, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Praegusel juhul on menetluskulude jätmine vaid hagejate kanda äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik. Hagiavalduse esitamise tingis kostjate õigusvastane käitumine. Pankrotiavalduse põhistamisel ei ole lubatud kasutada ebaõigeid faktiväiteid. Kui kohus oleks hagi läbi vaadanud, oleks kohus selle pidanud rahuldama ning menetluskulud oleksid jäänud kostjate kanda. Kostjad pidid pangana ja pangatöötajana mõistma, et ebaõigete faktiväidete avaldamine avalduse põhistamisel toob kaasa mittevaralise kahju hüvitamise ja ebaõigete andmete ümberlükkamise nõude ning sellega võivad kaasneda kostjate kanda jäävad menetluskulud. Hagejate suhtes on äärmiselt ebaõiglane olukord, kus kohus ei suutnud üle aasta hagi menetlusse võtta, võttis selle pärast hagejate järelepärimisi menetlusse ja määras ebamõistlikud tingimused tagatise tasumiseks kostja menetluskulude katteks, välistades sellega hagejate võimalused hagi läbi vaatamiseks. Samuti on äärmiselt ebamõistlik olukord, kus hagejad peavad tasuma põhjendatud ja seadusliku nõude olemasolul kostjate menetluskulud vaid seetõttu, et hagejatel puudus raha tagatise andmiseks. Kohtud ei ole kohustanud hagejaid sarnastes asjades niivõrd suuri tagatisi tasuma. Määrus on menetluskulude jaotamise küsimuses põhjendamata, mis on vastuolus
Kohus on jätnud põhjendamata, miks on õiglane ja mõistlik jätta menetluskulud hagejate kanda ning miks on kohus jätnud kohaldamata
lg 4, mis võimaldab jätta menetluskulud poolte endi kanda.
lg 8 sätestab, et otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses kõiki asjaolusid analüüsima ning tegema vastava analüüsi pinnalt seadusliku ja põhjendatud kohtulahendi, kuna kohus ei ole seotud poolte esitatud õiguslike hinnangutega. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohtadest (3-2-1-4-10) järeldub, et kohus peab tuvastama ka kõik menetluskulude jaotamise eelduseks olevad asjaolud ehk kohus peab kaaluma erinevaid menetluskulude jaotamise lahendusi. Sealhulgas peab kohus analüüsima, missugune on õiglane ja mõistlik menetluskulude jaotus. Arvestades hagi esitamisel kehtinud kõrgeid riigilõivu määrasid ning Riigikohtu praktikat riigilõivude osas, on ilmne, et kohtu enda seatud piirangud (tagatise nõudmine) peaksid olema aluseks sellele, et kohus analüüsib, kas sellistel asjaoludel on menetluskulude jätmine poolte endi kanda mõistlik ja põhjendatud. VASTUSTAJATE VASTUVÄITED 4. AS DNB Pank ja A. Jansen-Uueda vaidlevad määruskaebusele vastu ning taotlevad selle rahuldamata, maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulude solidaarselt määruskaebuse esitajate kanda jätmist. AS DNB Pank palub lubada AS DNB Pank menetlusse Bank DNB A/S Eesti filiaali asemel, kuna vastavalt 01.09.2012 sõlmitud ettevõtte üleandmise lepingule võttis AS DNB Pank üle kõik Bank DNB A/S Eesti filiaali õigused ja kohustused. Seega on AS DNB Pank Bank DNB A/S Eesti filiaali üldõigusjärglane kõikides enne 01.09.2012 tekkinud õigussuhetes. Vastavalt
lg-le 1 lubab kohus füüsilisest isikust poole surma või juriidilisest isikust poole lõppemise korral või muul juhul, kui tekib üldõigusjärglus, menetlusse astuda selle poole üldõigusjärglasel, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Üldõigusjärglus on võimalik menetluse igas staadiumis. Vastuväidete kohaselt: 1) jättis kohus menetluskulud õigesti ja põhjendatult
Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei näe hagi läbi vaatamata jätmisel ette võimalust jaotada 3 menetluskulud
lg-s 2 sätestatust erinevalt, sh ei võimalda seadus üldjuhul hagi läbi vaatamata jätmise korral jätta menetluskulusid osaliselt või täielikult kostja kanda. Kohus sai
lg-test 1 ja 3 tulenevalt menetluskulude jaotamisel lähtuda üksnes menetlusosaliste esitatud taotlustest ning asjaoludest. Kohtul puudus kohustus ja võimalus asuda ise välja selgitama asjaolusid ning koguma tõendeid, mis võimaldaksid menetluskulusid jaotada
Olukorras, kus hagejad ei esitanud ühtegi menetluskulude jaotust puudutavad taotlust, ei saa kohtule ette heita, et kohus jättis arvestamata asjaolud, millele menetlusosalised ei tuginenud. Riigikohus on viidatud otsuses (3-2-1-4-10) märkinud üksnes seda, et õigusnormi kohaldamine eeldab vastava normi kohaldamise eelduseks olevate asjaolude tuvastamist.
Kuivõrd kohus on sama määrusega hagi läbi vaatamata jätnud, on
lg 2 kohaldamise eeldused nõuetekohaselt tuvastatud; 2) jättis kohus menetluskulude jaotamisel
Riigikohus on andnud selgituse (3-2-1-142-10), millest järeldub, et
Määruskaebuses kirjeldatud asjaoludest ei nähtu, et menetluskulude hagejate kanda jätmine oleks
lg-s 4 sätestatud kõrgendatud standardile vastavalt äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Hagejate poolt kohtumenetluses väljendatud seisukohad on vastuolulised. Maakohtu 24.01.2012 määrust vaidlustades väitsid hagejad, et
lg 1 p-s 3 sätestatud eeldused tagatise nõudmiseks ei ole täidetud, kuna nende majanduslik seisund võimaldab kostjate eeldatavate menetluskulude hüvitamist. Menetluskulude jaotust vaidlustades tuginevad hagejad aga sellele, et nende majanduslik olukord ei võimalda tagatise maksmist ja kostjate menetluskulude hüvitamist. Vastuolulistele ning üksteist välistavatele faktiväidetele tuginemine on tsiviilkohtumenetluses
Riigikohus on rõhutanud (3-2-1-154-09), et hagi läbi vaatamata jätmise alused on sätestatud
§-s 423 ning tegemist on alustega, mille puhul on võimalik hagejale tema tegevust või tegevusetust ette heita; seetõttu on põhjendatud ka
§-s 168 sätestatu, mille kohaselt jäetakse hagi läbi vaatamata jätmise korral menetluskulud hageja kanda. Kuna kohus jättis hagi läbi vaatamata
lg 1 p 12 alusel, mille ilmnemist saab Riigikohtu praktikast tulenevalt hagejatele ette heita, siis jättis kohus õigesti menetluskulud hagejate kanda. Asjakohane ei ole määruskaebuse väide, et hagejatelt 6957,96 euro suuruse tagatise nõudmine lühikese tähtaja jooksul on käsitletav kohtu tahtliku katsena lõpetada tsiviilasja menetlemine ning karistada hagejaid kohtu tegevuse suhtes pahameele avaldamise eest. Vaidlus tagatise nõudmise põhjendatuse, tagatise suuruse ja tingimuste üle on jõustunud kohtumäärustega lõppenud. Riigikohtu seisukoha (3-2-1-158-09) järgi ei ole tagatise andmise määramine kostja eeldatavate menetluskulude katteks käsitletav kohtusse pöördumise õiguse piiranguna.
lg 4 kohaldamist ei õigusta ka väide, mille kohaselt oli hagiavalduse esitamine tingitud kostjate õigusvastasest käitumisest. Hagis esitatule annab kohus sisulise hinnangu kohtuotsuse tegemisel. Asjaolu, et kohus jättis hagi kohtuotsusega lahendamata, on tingitud hagejate, mitte kostjate või kohtute tegevusest. Hagejad pidid kohtusse pöördudes arvestama, et hagi võib jääda rahuldamata ja see toob kaasa kohustuse hüvitada kostjate menetluskulud. Samuti pidid hagejad arvestama, et kostjatel on õigus nõuda tagatist oma eeldatavate menetluskulude katteks ning tagatise andmata jätmisel jääb hagi läbi vaatamata. Hagi oli ka ilmselgelt perspektiivitu. Tartu Maakohtu 15.09.2010 määrusega tsiviilasjas nr 2-10-31157 kuulutati välja OÜ MRP Ärigrupp (pankrotis) pankrot ning käesolevas tsiviilasjas ei saa uuesti avada vaidlust selle üle, kas esinesid alused pankroti väljakuulutamiseks või mitte. 4 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 5. Vastavalt
§-le 659 ja § 651 lg-le 1 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Määruskaebuse esitajad on vaidlustanud maakohtu määruse osas, millega maakohus jättis seoses hagi läbi vaatamata jätmisega menetluskulud hagejate kanda ning ringkonnakohus kontrollibki vaidlustatud määruse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas.
lg 1 p 12 järgi.
lg 2 näeb ette, et hageja kannab menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse määrusega ja käesoleva paragrahvi lõigetest 3-5 ei tulene teisiti. Seega ei võimalda seadus üldjuhul hagi läbi vaatamata jätmise korral jätta menetluskulusid osaliselt või täielikult kostja kanda ning maakohus on
Määruskaebuse esitajad leiavad, et antud juhul oleks õiglane ja mõistlik kohaldada
lg-t 4 ning jätta menetluskulud poolte endi kanda.
lg 4 kohaselt kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-142-10 asunud seisukohale, et
lg 4 kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on siin kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse põhjendustest ei nähtu, et menetluskulude hagejate kanda jätmine oleks nende suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik ning määruskaebuses esitatud vastupidine seisukoht on põhjendamatu. Määruskaebuse esitajate hagi jäeti läbi vaatamata
lg 1 p 12 alusel, s.o seetõttu, et hagejad ei andnud kohtu poolt määratud tähtaja jooksul tagatist kostja eeldatavate menetluskulude katteks. Hagejate kohustus anda tagatist 6957,96 eurot tulenes Tartu Ringkonnakohtu 04.04.2012 jõustunud määrusest ning vaidlust ei ole selles, et määratud tähtajaks hagejad tagatist ei andnud. Seega jäeti hagi läbi vaatamata hagejate endi tegevusetusest tingituna ning põhjendamatu on määruskaebuses esitatud väide, et tsiviilasja menetluskulud on kostjate ja kohtu ebaseadusliku ja põhjendamatu tegevuse otsene tulem. Määruskaebuse esitajate väited tagatise suuruse ja selle andmise tähtaja kohta ei ole antud vaidluses asjakohased. Paljasõnaline on määruskaebuse esitajate väide, et hagiga kohtusse pöördumine oli tingitud kostjate õigusvastasest käitumisest. Väide, et hagi läbivaatamisel maakohtu poolt oleks see kindlasti rahuldatud ning menetluskulud jäänud seetõttu kostjate kanda, on samuti paljasõnaline. Määruskaebuse esitajad pidid kohtusse hagiga pöördumisel arvestama nii sellega, et hagi võib jääda rahuldamata, mis toob kaasa menetluskulude hüvitamise kohustuse, kui ka sellega, et kostjatel on õigus nõuda oma eeldatavate menetluskulud katteks tagatist. Ringkonnakohus märgib, et kohtumenetlus on alati seotud kuludega ning antud juhul menetluskulude jätmine hagejate kanda ei ole nende suhtes äärmiselt ebaõiglane ega ebamõistlik. Maakohtu määruse tühistamiseks ei anna alust ka asjaolu, et maakohus ei ole vaidlustatud määruses viidanud
Määruskaebuse esitajatele oli teada, et tagatise 5 andmata jätmisel jäetakse hagi läbivaatamata ning menetluskulud
Kuna määruskaebuse esitajad ei esitanud maakohtule asjaolusid, mis nende arvates annaksid aluse kohaldada
lg-t 4, siis ei saanudki maakohus vaidlustatud määruses nendele asjaoludele tugineda. Nimetatud asjaoludele annab hinnangu ringkonnakohus käesolevas määruses. 8. Seoses määruskaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus
Kersti Kerstna-Vaks Andra Pärsimägi 6 Üllar Roostoja
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.