KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 01. detsember 2009, Tallinn Haldusasja number 3-08-2081 Haldusasi Keila linna kaebus Ha

§ 28; § 31 lg 4).

1 VAIDLUSTATUD HALDUSAKTID

1. Harju maavanem on andnud järgmised korraldused, millega on otsustatud anda Paldiski linna munitsipaalomandisse Paldiski linnas asuvate ehitiste alune ja nende teenindamiseks vajalik maa: • • • • • • •
2. veebruari 2007 korraldusega nr 235-k Peetri tn 26 asuv maa;
3. veebruari 2007 korraldusega nr 236-k Rae tn 34 asuv maa;
4. veebruari 2007 korraldusega nr 237-k Rae tn 48 asuv maa;
5. aprilli 2007 korraldusega nr 787-k Rae tn 56 asuv maa;
6. juuli 2000 korraldusega nr 3522 Pakri tn 9asuv maa ning
7. veebruari 2003 korraldusega nr 549-k Peetri tn 33 asuv maa.
8. novembri 2006 korraldus nr 2061-k Sadama tn 9 asuv maa. Maa munitsipaalomandisse andmise aluseks oli
9. juuli 2000 korralduse (Pakrt tn 9) osas maareformi seaduse (MRS) § 28 lg 1 p 7, ülejäänud maatükkide osas MRS § 28 lg 1 p
10. KAEBUSE ESITAJA TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
11. Keila linn on esitanud Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb eelnimetatud korralduste tühistamist, teise võimalusena nende õigusvastasuse tuvastamist või kolmanda võimalusena nende tühisuse tuvastamist. Kaebus on rajatud seisukohale, et maal, mis vaidlustatud korraldustega Paldiski linna munitsipaalomandisse anti, asuvad Keila linnale kuuluvad ehitised ning maa Paldiski linna munitsipaalomandisse andmine on seetõttu õigusvastane.
12. juuli 200 korralduse nr 3522 osas leiab kaebuse esitaja, et kuivõrd Paldiski linn kuulus Keila koosseisu, siis läks nõudeõigus enne
13. juunit 1940 aastal Paldiski linnale kuulunud maa osas üle Keila linnale, kes ei ole seda hiljem Paldiski linnale loovutanud.
14. Kaebuse esitaja viitab Eesti NSV kohaliku omavalitsuse aluste seaduse §-le 13 ja Vabariigi Valitsuse
15. novembri 1991 määrusele nr 235 „Haldusreformi esimese etapi läbiviimise ning omandi- ja maareformi teostamise tagamiseks kohalike omavalitsuste poolt rakendatavate abinõude kohta“ ning märgib, et kaebuses nimetatud hooned Paldiskis aadressidel Rae tn 34, 48 ja 56 ning Peetri tn 26 olid üle antud Paldiski linnale, mis tähendab et enne Paldiski omavalitsuse korralduse seaduse (POKS) jõustumist, oli Paldiski linn saanud nende omanikuks. Paldiski omavalitsuse korralduse seaduse (POKS) alusel läks Paldiski linna munitsipaalvara kaebuse esitaja hinnangul üle Keila linna omandisse, ent
16. aastal, mil Paldiski linn uuesti taasiseseisvus, ei lahendatud Paldiski linna varade ja õigustega seonduvaid kohustusi ja seega jäi Keila linn jätkuvalt enne POKS-i vastuvõtmist Paldiski linnale kuulunud munitsipaalvara omanikuks. Selle seisukoha kinnituseks viitab kaebuse esitaja ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsusele kohtuasjas nr 3-2-1-98-
17. Kaebuse esitaja selgitab ka, et Keila linn ei ole teinud ka tahteavaldusi vaidlusaluste hoonete üleandmiseks Paldiski linnale. Samasugusel seisukohal on kaebuse esitaja ka kaebuse täienduses (tl. 60 jj) nimetatud korraldustega Paldiski linna munitsipaalomandisse antud Pakri tn 9, Peetri tn 33 ja Sadama tn 9 asuvate hoonete osas. Ehitiste omandiõiguse tõendamiseks on kaebuse esitaja esitanud väljavõtte Paldiski linna bilansist
18. aprilli 1994 seisuga, Keila Linnavolikogu
19. novembri 1995 otsuse nr 153 Paldiskis asuvate lasteaedade nimede muutmise kohta, Keila Linnavolikogu
20. detsembri 1995 otsuse nr 214 koolide ja lasteaedade raamatupidamise 2 iseseisvumise kohta, Keila Linnavolikogu
21. märtsi 1995 otsuse nr 33, millega taotletakse munitsipaalomandisse Paldiski linnaosa munitsipaalhoonete juurde kuuluv teenindusmaa, Eesti Erastamisagentuuri
22. oktoobri 1994 teatise, kus teatakse Keila Linnavolikogule Erastamisagentuuri Nõukogu otsusest anda seal nimetatud objektid Keila linna munitsipaalomandisse, Keila Linnavolikogu ja Kaitseministeeriumi vahel
23. novembril 1994 allkirjastatud riigivara munitsipaalomandisse andmise akti koos lisadega, Keila Linnavolikogu
24. detsembri 1994 otsuse vara üleandmise kohta Paldiski Linnaosa Valitsuse bilanssi, Keila Linnavolikogu
25. detsembri 1994 otsuse Paldiski linnaosa tänavanimede osalise muutmise kohta, Keila Linnavalitsuse
26. juuli 1995 korralduse nr 134 maa sihtotstarbe määramise kohta ning Keila Linnavalitsuse
27. oktoobri 1995 korralduse nr 178,
28. detsembri 1995 korralduse nr 203 ja
29. märtsi 1995 korralduse Paldiski linnaosa munitsipaalhoonete juurde kuuluva teenindusmaa munitsipaalomandisse taotlemise kohta.
30. Alternatiivset õigusvastasuse tuvastamise taotlust põhjendab kaebuse esitaja sooviga vaidlustada tulevikus tsiviilkohtumenetluse korras vastavad kinnistusraamatu kanded ning viitab siinkohal Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-2-1-98-07, kus leiti, et üldjuhul saab haldusakti alusel tehtud kinnistusraamatu kannet vaidlustada üksnes siis, kui eelnevalt on vaidlustatud (ja õigusvastaseks tunnistatud või muudetud) kinnistusraamatu kande aluseks olev haldusakt.
31. Kolmanda alternatiivina esitatud haldusaktide tühisuse tuvastamise taotlust põhjendab kaebuse esitaja viitega haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lõikele 2, mille kohaselt on tühine muuhulgas haldusakt, mis kohustab toime panema õigusrikkumise. Kaebuse esitaja leiab, et Harju maavanema korraldused rikuvad kaebuse esitaja omandiõigust. VASTUSTAJA SEISUKOHT
32. Harju maavanem leiab Keila linna kaebuse põhjendamatu olevat. Esmalt leiab vastustaja, et Paldiski linna kaebuses esitatud haldusaktide tühistamise taotlused on esitatud pärast seaduses selleks ettenähtud tähtaja möödumist. Samas leiab vastustaja, et kaebuse esitaja ei ole tõendanud vaidlusalustel maatükkidel asuvate ehitiste kuulumist talle. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et kahe kolmekorruselise koolihoone omandiõigust tõendab nende kajastamine bilansis, kuna puuduvad tõendid, et Paldiski linnale oleks koolimaja omandiõigus üle antud. Vastustaja leiab, et vaidlustatud korraldustega munitsipaalomandisse antud maal asuvate ehitiste näol aastatel oli aastatel 1989-2007 ilmselt tegemist jätkuvalt riigi omandis olnud varaga, kuna pole tõendatud selle andmine munitsipaalomandisse. Vastustaja möönab, et kuigi ei nähtu, et neil maatükkidel olevad ehitised oleksid olnud Paldiski linna munitsipaalomandis, puuduvad ka tõendid, et need ehitised oleksid olnud Keila linna munitsipaalomandis ning kuivõrd Keila linn ei ole ega ole ka olnud vaidlustatud maavanema korraldustega munitsipaalomandisse antud maal asuvate ehitiste omanik, ei saa ka need korraldused rikkuda tema subjektiivseid õigusi. KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT 3
33. Paldiski linn ei pea kaebust põhjendatuks ning leiab, et kaebuse esitaja väited ehitiste kuulumisest Keila linna omandisse, on tõendamata. Kolmas isik leiab, et POKS ei reguleerinud varade üleandmise küsimust Paldiski linna liitmisel Keila linnaga ega Paldiski linna eraldumisel ning administratiivne jaotus ei saanud Keila linnale iseenesest omandit tekitada. Samas leiab kolmas isik, et kui eeldada, et POKS alusel läksid Paldiski linna ja Keila linna ühinemisel Keila linnale üle ka Paldiski linna varad, siis pidid Paldiski linna iseseisvumisel varad sama seaduse alusel minema tagasi Paldiski linnale. Vastupidine tõlgendus ei oleks kolmanda isiku meelest põhiseaduse § 154 mõtte kohaselt võimalik.
34. Kolmas isik ei pea asjakohaseks viidet Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-2-1-98-07, kuna ei selles vaidluses ei lahendatud omandiõiguse küsimusi varale, vaid käsitleti tsiviilõiguslikku õigusjärglust konkreetse laenulepingu suhtes.
35. Kolmas isik leiab, et väljavõte Paldiski linna bilansist
36. aprilli 1994 seisuga ei tõenda kolmanda isiku omandiõigust ehitistele, kuna esiteks ei nähtu, millise asutuse või organisatsiooni bilansiga on tegu, ei selgu, milliseid objekte seal kajastatakse ning liiatigi on tsiviilõiguslikud tehingud sõltumatud nende kajastamisest raamatupidamises.
37. Kolmas isik selgitab ka, et Harju Maakonna Valitsuse
38. jaanuari
39. a korraldusega nr 21 anti seal loetletud haridusasutused Paldiski linna haldusesse, mitte omandisse. Viitega omandireformi aluste seaduse (ORAS) 24 lõikele 1, leiab kaebuse esitaja, et Paldiski linn võis (enne liitmist Keila linnaga) ehitiste omanikuks saada vaid vastava üleandmise akti allkirjastamisega, ent selliseid akte esitatud ei ole ning kolmanda isiku hinnangul ei ole kaebuse esitaja tõendanud seega Paldiski linna omandiõigust ehitistele Paldiski linna liitmise hetkel Keila linnaga.
40. Viidates PS § 154 ja 160 ning Euroopa kohaliku omavalitsuse harta art 3, 7, 9, 11 ning leiab, et kaebuse esitaja taotlus omada enklaavi teise omavalitsusüksuse territooriumil on otseses vastuolus seal sätestatud põhimõtetega. Kolmas isik märgib ka, et jääb arusaamatuks, kas ja kuidas kavatseb Keila linn neis hoonetes asuda teostama avalikku võimu ja miks on välja valitud just need objektid. Kolmas isik märgib samas, et ehitiste ja neid ümbritseva maa andmine kaebuse esitajale, takistaks kolmandal isikul enda kohustuste täitmist.
41. Samuti on kolmas isik seisukohal, et kaebuse esitajal puudub õigus halduskohtu poole pöörduda, kuna kaebuse esitaja subjektiivset avalikku õigust vaidlustatud korraldused ei riku. KAASATUD ISIKU SEISUKOHT
42. Vabariigi Valitsus peab kaebust samuti põhjendamatuks ning leiab, et kaebuse esitaja omandiõigus vaidlusalustele ehitistele on tõendamata. Munitsipaalvara ülemineku võimalikkuse osas on Vabariigi Valitsus nõustunud kolmanda isiku seisukohaga. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
43. Kohus, hinnanud menetlusosaliste väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et Keila linna kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Kaebuse esitaja väide, nagu paikneksid vaidlustatud korraldustega Paldiski linna 4 munitsipaalomandisse antud maatükkidel Keila linna omandis olevad ehitised, ei ole tõendatud ning seetõttu ei saa vaidlustatud korraldused kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi rikkuda ning nende tühistamiseks puudub alus. Kuna kaebuse esitaja omandiõigus ei ole leidnud tuvastamist, ei saa tal olla põhjendatud huvi vaidlusaluste korralduste õigusvastasuse või tühisuse kindlakstegemiseks.
44. Kohus ei nõustu esmalt kolmanda isiku seisukohaga, et Keila linnal puudub sootuks kaebeõigus.

§ 7

lõikest 1 tulenevalt võib haldusakti tühistamise taotlusega kohtu poole pöörduda isik, kes leiab, et haldusaktiga on rikutud tema subjektiivseid õigusi, tuvastamiskaebuse esitamise eelduseks on isiku põhjendatud huvi olemasolu konkreetse asjaolu tuvastamise vastu. Käesoleval juhul on kaebuse esitaja leidnud, et vaidlusalused maavanema korraldused rikuvad tema kui kohaliku omavalitsuse õigust saada maa munitsipaalomandisse andmise teel enda omandisse maa, millel asuvad tema omandis olevad ehitised. Kaebeõigus puuduks kui oleks ilmne, et kaebuse esitajal ei saa olla subjektiivset õigust, mille kaitseks ta halduskohtu poole pöördub või kui on ilmne, et vaidlustatud haldusaktid sellist õigust ühelgi juhul rikkuda ei saaks. Maareformi seaduse (MRS) §-st 28 tuleneb kohaliku omavalitsuse avalik-õigusliku iseloomuga subjektiivne õigus nõuda teatud asjaolude esinemisel maa andmist munitsipaalomandisse. Seda, kas vajalikud asjaolud esinevad ning sellise subjektiivse õiguse realiseerimise eeldused täidetud on, tulebki sel juhul kohtumenetluses kontrollida, ent võimalus et need eeldused tegelikult täidetud ei ole, ei välista iseenesest kaebeõiguse olemasolu. Kaebuse esitaja on leidnud, et tema on vaidlusalustel maatükkidel asuvate ehitiste omanik ning selle väite õigsust eeldades tuleb asuda seisukohale, et vaidlusalused haldusaktid piiravad kaebuse esitaja õigust saada enda (munitsipaal)omandisse vaidlusalust maad ja seetõttu on kaebuse esitajal õigus haldusaktide tühistamist taotleda. Alternatiivselt on kaebuse esitaja taotlenud haldusaktide õigusvastasuse või tühisuse tuvastamist. Selliste taotluste esitamise eelduseks on kaebuse esitaja põhjendatud huvi olemasolu. Põhjendatud huvi peab seisnema mingisuguses õiguslikus kasus, mida taotletava asjaolu tuvastamine kaebuse esitajale annab, eelkõige peab näiteks haldusakti õigusvastasuse või tühisuse tuvastamine olema isikule vajalik mingisuguste täiendavate, tulevikus esitatavate taotluse (nt. kahju hüvitamise taotluse) eeldusena. Põhjendatud huviks ei saa olla lihtsalt huvi haldusakti või toimingu õigusvastasuses (või tühisuses) veenduda. Selliseks põhjendatud huviks on käeoleval juhul samuti kaebuse esitaja soov edaspidi kaitsta enda väidetavat omandiõigust ja/või esitada taotlusi väidetava omandiõiguse rikkumisega tekitatud olukorra taastamiseks või heastamiseks. Seega ei saa ka väita, et haldusaktide tühistamise taotluse rahuldamata jätmise korral oleks iseenesest kaebeõiguse puudumise tõttu välistatud nende haldusaktide õigusvastasuse või tühisuse tuvastamise taotluste esitamine. 16. Vastustaja ja kolmas isik on ka leidud, et kaebus on esitatud pärast

§-s 9 sätestatud tähtaja möödumist. Kaebetähtaja küsimuse on halduskohus lahendanud

1. septembri 2009 määruses. Kohus jääb määruses esitatud seisukohale, et kaebus on esitatud seaduses sätestatud tähtaja jooksul ega korda siinkohal määruse põhjendusi. Kuivõrd kaebetähtaja osas tehtud määrus ei ole eraldi määruskaebusega vaidlustatav, on menetlusosalistel võimalik seal esitatud seisukohti vaidlustada asjas tehtava otsuse peale esitatavas apellatsioonkaebuses.
2. Vaidlustatud korraldustes on maa munitsipaalomandisse andmise aluseks olnud Paldiskis Peetri tn 26, Rae tn 34, Rae tn 48, Rae tn 56, Peetri tn 33ja Sadama tn 9 asuva maa puhul olnud MRS § 28 lg 1 p 1, mille kohaselt antakse munitsipaalomandisse munitsipaalomandisse jäävate hoonete ja rajatiste alune ning neid teenindav maa. Pakri tn 9 maa on munitsipaalomandisse antud aga MRS § 28 lg 1 p 7 alusel ehk maana, mis oli
3. aasta
4. 5 juuni seisuga kohaliku omavalitsusüksuse omandis. Esimeses grupis nimetatud maatükkide munitsipaalomandisse andmise õiguspärasuse hindamisel on niisiis kesksel kohal küsimus, kas kõnealustel maatükkidel olevad ehitised kuulusid Keila linna omandisse. Kui vastus sellele küsimusele on eitav, ei ole korralduste õiguspärasuse kaugemaleulatuv kontrollimine enam vajalik, kuivõrd sel juhul on ilmne, et korraldused Keila linna subjektiivseid õigusi rikkuda ei saa ning Keila linnal ei ole seadusest tulenevalt õigust taotleda tema subjektiivseid õigusi mitte rikkuvate, ent objektiivselt õigusvastaste haldusaktide tühistamist. Kui Keila linna omandiõigus neile hoonetele tuvastamist ei leia, ei ole kohtu hinnangul vajalik sisuliselt läbi vaadata ka alternatiivselt esitatud haldusaktide õigusvastasuse või tühistamise taotlusi, kuivõrd on ilmne, et nende esitamiseks ei saa Keila linnal olla põhjendatud huvi. Pakri tn 9 maa munitsipaalomandisse andmise õiguspärasuse hindamisel tuleb kontrollida, kas seadusest on Keila linnale tekkinud õigus selle maa munitsipaalomandisse andmist nõuda ning kui on, siis kas see õigus oli tal ka
5. juulil 2000, mil Harju maavanema andis korralduse nr 3522, millega andis kõnealuse maa Paldiski linna omandisse.
6. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et Paldiskis Peetri tn 26, Rae tn 34, Rae tn 48, Rae tn 56, Peetri tn 33 ja Sadama tn 9 asuvad ehitised on (olid kuni maatükkide oluliseks osaks muutumiseni) Keila linna omandis. Kaebuse esitaja sellekohane väide on tõendamata. Väites, et teatud asjad on Keila linna kui avalik-õigusliku juriidilise isiku omandis, tuleb kaebuse esitajal tõendada vastava omandi tekkimise alus. Keila linna omandi tekkimine vaidlusalustele Paldiskis asuvatele ehitistele on võimalik põhimõtteliselt kolmel moel – kas ehitamise teel, lepingu alusel või õigusaktides sätestatud muul alusel. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et Keila linn ei ole vaidlusaluseid ehitisi ei ehitanud ega omandanud neid lepingulisel alusel. Kohus leiab samuti, et tõendatud ei ole nende ehitiste omandamine mistahes muul õigusaktides sätestatud alusel. Munitsipaalomandi mõiste tekkis Eesti õiguskorda omandiseaduse jõustumisega
7. juulil
8. Omandiseaduse § 32 kohaselt tekkis munitsipaalomand Eesti Vabariigi seadusega ettenähtud korras riigi vara üleandmisest kohalikule omavalitsusele, munitsipaalettevõtete, -asutuste ja muude munitsipaalorganisatsioonide, samuti kohalike omavalitsusorganite endi tegevusest, kohaliku eelarve laekumistest ja muust tulust. Sarnaselt käsitati munitsipaalomandit ka ENSV kohaliku omavalitsuse aluste seaduse § 13 lõikes
9. ENSV Tsiviilkoodeks seejuures munitsipaalomandi mõistet ei tundnud – kohalike omavalitsuste ülesannete täitmiseks kasutatav vara oli riiklikus omandis ENSV TsK § 98 mõistes. ORAS § 24 lg 1 kohaselt läheb riigi vara munitsipaliseerimisel vara omandiõigus üle vastava akti allakirjutamisest. See tähendab, et kohaliku omavalitsuse omandiõiguse tekkimist saab tõendada vastavate aktidega. Käesolevas asjas ei ole kaebuse esitaja ühtegi sarnast akti Paldiskis Peetri tn 26, Rae tn 34, Rae tn 48, Rae tn 56, Peetri tn 33 ja Sadama tn 9 asuvate ehitiste omandiõiguse üleandmise kohta kohtule esitanud.
10. Kohus nõustub vastustaja ja kolmanda isiku seisukohaga, et kaebusele lisatud bilanss ei saa tõendada vara omandiõigust. Bilanss on isiku enda poolt koostatud raamatupidamisaruanne ega tõenda seal kajastatud vara omandiõigust. Äärmisel juhul võib bilanss või mistahes muu raamatupidamisaruandlus näidata isiku enda ettekujutust talle kuuluvast varast, ent ei enamat. Seega ei saa esitatud bilanss tõendada seal kajastatud kahe 3korruselise koolimaja kuuluvust omandiõiguse alusel. Vastustaja ja kolmas isik on ka põhjendatult välja toonud selle, et esitatud bilansist ei nähtu tegelikult, millise asutuse, ettevõtte või organisatsiooni bilansiga on tegemist ega ka see, kus asuvad ja millised on seal nimetatud 3-korruselised koolimajad. Seega ei ole tegelikult teada, kas tegemist on samade ehitistega, mis on olnud vaidlustatud korraldustes maa munitsipaalomandisse andmise aluseks. Kolmas isik on põhjendatult välja toonud ka selle, et esialgses kaebuses nimetatud 6 lasteaiahoonete (Rae tn 34 ja Rae tn 48) omandiõiguse kohta ei ole kaebuse esitaja esitanud mistahes tõendeid.
11. Ehitiste omandiõigust ei tõenda kohtu hinnangul ka Harju Maakonna Valitsuse
12. jaanuari 1991 korraldus nr 21 (tl. 44) ega selle lisa, mis puudutavad muuhulgas Paldiski Keskkooli, Paldiski Algkooli Paldiski Lastepäevakodu, Paldiski Muusikakooli ja Paldiski Raamatukogu üleandmist Paldiski Linna Täitevkomitee haldamisele. Nimetatud korraldus puudutab kohtu hinnangul asutuste haldamise üleandmist, mitte aga nende asutuste kasutuses olnud või nende sihipäraseks käitamiseks vajalike ehitiste ja muu vara omandiõiguse üleandmist.
13. Kaebuse täienduse lisadena on kaebuse esitaja esitanud Eest Erastamisagentuuri
14. oktoobri 1994 munitsipaliseerimise teatise (tl. 72), kus on loetletud rida ehitisi, mis on otsustatud anda Keila linna munitsipaalomandisse, ning Kaitseministeeriumi ja Keila Linnavolikogu esindajate poolt
15. novembril 1994 allkirjastatud riigi vara munitsipaalomandisse andmise akt koos lisadega (tl. 72 pöördel jj.). Kõnealused dokumendid ei tõenda vaidlusaluste ehitiste omandiõigust, kuna kaebuses nimetatud ehitised neis dokumentides ei kajastu. Võrreldes neis dokumentides nimetatud ehitiste aadresse Keila Linnavolikogu
16. detsembri 1994 otsusega, mis puudutas Paldiski linnaosa tänavanimede muutmist, selgub, et Paldiskis Peetri tn 26, Rae tn 34, Rae tn 48, Rae tn 56, Peetri tn 33 ega Sadama tn 9 asuvaid ehitisi ei ole eelviidatud aktiga Keila linnale üle antud. Keila Linnavolikogu
17. detsembri 1994 otsuse lisas (tl. 78) on küll Vene Föderatsiooni relvajõududelt munitsipaalomandisse üle võetud objektina nimetatud ka Lasteaed nr 2, asukohaga Lauristini tänaval, ent samas ei selgu, et selline ehitis tegelikult aktiga üle võetud oleks – Eesti Erastamisagentuuri teatises (tl. 72) ega vara üleandmise akti (tl. 72 pöördel) lisades sellist lasteaiahoonet ei nimetata.
18. Keila linna omandiõigust ei saa tõendada ka asjaolu, et Keila linn ise on taotlenud vaidlusaluste ehitiste aluse ja nende teenindamiseks vajaliku maa munitsipaalomandisse andmist. Kohus rõhutab siinkohal, et Keila linna kaebeõigus saab piirduda tema omandiõigusega ning seetõttu ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel vaja tuvastada mitte seda, kelle omandis konkreetsed ehitised mingil ajal olid, vaid kontrollima peab üksnes seda, kas need olid Keila linna omandis.
19. Kohus leiab samuti, et Keila linna omandiõigus vaidlusalustele ehitistele ei saanud tekkida POKS alusel. POKS ei reguleeri vara omandiõiguse üleandmist mistahes moel. POKS alusel vara Keila linna omandisse üleminekust saaks rääkida juhul kui oleks tõendatud, et kõnealune vara oli enne POKS jõustumist seaduses sätestatud korras üle antud Paldiski linna kui avalikõigusliku juriidilise isiku omandisse. Selliseid tõendeid aga esitatud ei ole. Samas nõustub kohus kolmanda isiku seisukohaga, et juhul kui POKS-i tõlgendada selliselt, et Paldiski linna haldusterritooriumi ühendamine Keila linnaga tähendas Paldiskis asuva munitsipaalvara (mille olemasolu ei ole siiski tõendamist leidnud) üleminekut Keila linna omandisse POKS alusel, siis tuleks samavõrd asuda ka seisukohale, et seesama vara muutus Paldiski linna taastekkimisel pärast
20. aasta kohaliku omavalitsuse valmistulemuste kinnitamist taas Paldiski linna omaks. Sõnaselge regulatsiooni puudumisel ei saa seadust tõlgendada selliselt, et ühel juhul läks mingisuguse vara omandiõigus üle, teisel juhul mitte. Kohtuistungil märkis kaebuse esitaja, et munitsipaalomand tekkis kohalike omavalitsuste moodustamisega 1990ndale alguses. See väide ei ole käesoleval juhul õige – ühestki õigusaktist ei tulene, et kohalik omavalitsus oleks pelgalt selle loomise tulemusena saanud mingisuguse vara 7 omanikuks. Vara (sh. ehitised) tuli kohaliku omavalitsuse munitsipaalomandisse anda omandireformi käigus vastava aktiga.
21. Kohus nõustub kolmanda isiku seisukohaga, et kaebuse esitaja viide Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-98-07 ei ole käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast asjakohane. Nimetatud kohtuasja sisuks olev vaidlus puudutas eraõiguslikku laenusuhet, mis oli tekkinud Keila linna ja Rootsi Kuningriigi vahel
22. aastal. Selles kohtuasjas leidis Riigikohus, et kuivõrd laenulepingu sõlmimise ajal oli laenu võtjaks avalik-õiguslik juriidiline isik Keila linn, siis on temal ka laenuandja ees kohustus laenusumma tagastada. Kõnealuses asjas ei ole Riigikohus võtnud mistahes seisukohti Paldiskis asuva munitsipaalvara kuuluvuse kohta. Riigikohtu eelnimetatud otsuses võetud seisukohad võiksid käesoleva asja lahendamisel asjakohased olla juhul kui vaidluse all oleks selliste ehitiste omandiõigus, mille Keila linn on ajal, mil Paldiski oli Keila linnaosa, Paldiski haldusterritooriumile ise ehitanud või mille ta on sellel ajal avalik-õigusliku juriidilise isikuna omandanud. Käesoleval juhul ei ole kaebuse esitaja tõendanud, et see mõne kaebuses nimetatud ehitise puhul nõnda oleks.
23. Paldiskis Pakri tn 9 asuv maa on Paldiski linna munitsipaalomandisse antud MRS § 28 lg 1 p 7 alusel. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et Keila linnal on jätkuvalt õigus nõuda seda maad enda omandisse. Maa munitsipaalomandisse andmine MRS § 28 lg 1 p 7 alusel ei ole vaadeldav enne 1940.aastat kohaliku omavalitsuse omandis olnud maa tagastamisena sellele kohalikule omavalitsusele. Arutamata siinkohal selle üle, kas ajal, mil Paldiski linn kuulus linnaosana Keila linna koosseisu, oleks olnud võimalik kõnealuse maa andmine Keila linna munitsipaalomandisse eelviidatud MRS sätte alusel, on ilmne, et Harju maavanema
24. juuli
25. aasta korralduse nr 3522 andmise ajal ei saanud Keila linn selle maa enda omandisse nõudmiseks mistahes alust olla. Kohus leiab, et omandireformi üldisest loogikast tulenevalt on maa (sh. MRS § 28 lg 1 p 7 nimetatud maa) võimalik anda selle kohaliku omavalitsuse munitsipaalomandisse, kelle haldusterritooriumil ta asub.
26. aastal ei olnud seega mistahes võimalust anda Paldiskis Pakri tn 9 asuvat maad Keila linna omandisse. Kaebuse esitaja seisukoht nagu eeldanuks maa Paldiski linna munitsipaalomandisse andmine seda, et Keila linn oleks oma nõudeõiguse Paldiski linnale loovutanud, ei põhine kohtu arusaamist mööda seadusel.
27. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et kaebuse esitaja ei ole tõendanud enda omandiõigust vaidlustatud korraldustega Paldiski linna munitsipaalomandisse antud maatükkidel olevate ehitiste suhtes ning seega ei saa vaidlustatud korraldused kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi rikkuda ja kaebus tuleb korralduste tühistamise taotluste osas rahuldamata jätta. Samamoodi tuleb rahuldamata jätta ka nende haldusaktide õigusvastasuse või tühisuse tuvastamise taotlused, kuna nende esitamise eelduseks oleva põhjendatud huvina on kaebuse esitaja välja toonud enda omandiõiguse kaitse. Kuna kohus tuvastas, et kaebuse esitajal sellist omandiõigust ei ole, siis ei saa tal ilmselgelt olla ka põhjendatud huvi vastavate asjaolude tuvastamiseks. Põhjendatud huvi puudumine on tuvastustaotluse rahuldamata jätmise aluseks. Kokkuvõttes möönab kohus, et olukord, kus Keila linn on kohustatud tagasi maksma laenusumma, mis võeti ajal, kui tänase Paldiski linna haldusterritoorium oli liidetud Keila linnaga ning mida kasutati sealsamas Paldiskis asuva katlamaja renoveerimiseks ehk mis oli teisisõnu investeering tänase Paldiski linna omavalitsuslike ülesannete täitmiseks ja Paldiski elanike teenindamiseks, on tõepoolest ebaõiglane. Ei asjassepuutuvatele kohalikele omavalitsustele ega ka riigivõimule ei tee au, et sellele ebaõiglusele ei ole senini mõistlikku lahendust leitud. Samas leiab kohus, et eelnimetatud ebaõigluse heastamine ei saa toimuda mistahes suvalisel moel, millisena aga paraku käesoleva kaebuse esitamist tuleb vaadelda. 8 27.

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse rahuldamata jätmisega on kohtuotsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks.

§ 92

lõikes 7 sätestatakse, et kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda. Kuigi formaalselt ei kaasata halduskohtumenetluses kolmandat isikut kindlal poolel, leiab kohus, et menetluskulude väljamõistmise seisukohast tuleb kolmanda isiku positsioneerimisel lähtuda tema seisundist vaidluse aluseks olevas faktilises olustikus kui ka tema valitud menetluslikust positsioonist kohtus. Käesoleval juhul toimus vaidlus kolmandale isikule adresseeritud soodustavate haldusaktide tühistamise üle, mistõttu osales kolmas isik vastustaja poolel ning seega on tal õigus nõida kaebuse esitajalt menetluskulude väljamõistmist. Kolmas isik on taotlenud kohtult õigusabikulude väljamõistmist kokku 75 677,95 krooni ulatuses. Halduskohtute praktikas ei ole tavaks lepingulise õigusabi kasutamisega seotud kulude väljamõistmine avaliku võimu kandja kasuks, kuivõrd avaliku võimu kandja saaks üldjuhul korraldada kohtumenetluses osalemise enda haldusorganite ametnike kaudu ning vältida seeläbi lepingulise õigusabiga seotud kulusid. Kohus leiab, et sellise praktika eesmärk on eelkõige vähendada isiku kui avaliku võimu kandja ees nõrgemas positsioonis oleva poole takistusi oma õiguste kaitseks kohtu poole pöördumisel. Käesoleval juhul ei saa kaebuse esitajat kolmanda isiku suhtes käsitada nõrgemas positsioonis olevana. Lisaks on kaebuse esitaja kasutanud kaebuse esitamisel lepingulist õigusabi ning vaidlusküsimust tuleb kolmanda isiku jaoks pidada oluliseks. Seetõttu ei pea kohus võimalikuks jätta kolmanda isiku menetluskulusid tema enda kanda vaid eelpooltoodud põhjendustel.

§ 92

lõikest 10 tulenevalt võib aga kulud jätta menetlusosalise enda kanda kui teiselt poolelt nende väljamõistmine oleks ebaõiglane. Arvestades käesoleva vaidluse tagamaad, milleks on – isegi kui menetlusosalised seda üheski menetlusdokumendis sõnaselgelt väljendada ei soovi – tüli Rootsi Kuningriigilt saadud laenu tagasimaksmise pärast, kusjuures on ilmne, et laenusumma, mille tagasimaksmise kohustus on kaebuse esitajal, on kasutatud sisuliselt investeeringuna kolmanda isiku omavalitsuslike ülesannete täitmisel, leiab kohus, et kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmine kaebuse esitajalt oleks siiski viimase suhtes ebaõiglane. Seetõttu jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda. Kristjan Siigur Kohtunik TALLINNA RINGKONNAKOHTU 22.06.2012 OTSUSE RESOLUTSIOON Rahuldada Keila linna apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Halduskohtu otsus osas, milles halduskohus jättis rahuldamata kaebuse Harju maavanema

1. juuli
2. a korralduse nr 3522,
3. veebruari
4. a korralduste nr 236-k ja 237-k ning
5. aprilli
6. a korralduse nr 787-k tühistamiseks. 9 Samuti tühistada halduskohtu otsus osas, millega otsustati jätta kaebuse esitaja menetluskulud tema enda kanda. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada vastavas osas kaebus ning tühistada Harju maavanema
7. juuli
8. a korraldus nr 3522,
9. veebruari
10. a korraldused nr 236-k ja 237-k ning
11. aprilli
12. a korraldus nr 787-k. Mõista Harju Maavalitsuselt Keila linna kasuks välja menetluskulud summas 2573 (kaks tuhat viissada seitsekümmend kolm) eurot ja 82 senti. Mõista Keila linnalt Paldiski linna kasuks välja menetluskulud 1000 (üks tuhat) eurot. 10