Obsah (6)

§ 107§ 100§ 109§ 89§ 93§ 104

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 25. mai 2012 Tartu Tsiviilasja number 2-11-15824 Tsi

§ 107lg 2 järgi töötaja taotlusel alates 03.01.2011.

1. Mõista OÜ-lt Seventex Jaana Ventseli kasuks välja hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses 958 (üheksasada viiskümmend kaheksa) eurot ja 50 senti ning puhkuse kompensatsioon 106 (ükssada kuus) eurot ja 52 senti.“ Jätta menetluskulud maakohtus OÜ Seventex kanda. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus OÜ Seventex kanda. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
2. OÜ Seventex ja Jaana Ventsel sõlmisid 01.12.2007 töölepingu töötamiseks XXXX ametikohal. Alates 17.11.2009 oli töötaja XXXX. Tööandja ütles 06.01.2011 töölepingu üles töölepingu seaduse (

) § 89 lg 1 alusel tööandja tegevuse lõppemise tõttu. Töölepingu ülesütlemise hetkel oli töötaja XXXX. Töötaja esitas Tööinspektsiooni Lõuna Inspektsiooni töövaidluskomisjonile avalduse, milles taotles töölepingu ülesütlemise tühiseks tunnistamist, töösuhte lõpetamist töötaja taotlusel, kasutamata jäänud puhkuse hüvitamist rahas ning tööandjalt hüvitise väljamõistmist

§ 100lg 5 ja § 109 lg 1 alusel.

Tööandja tunnistas nõuet osaliselt, s.o töölepingu ülesütlemisel etteteatamistähtaja järgimata jätmise eest 30 kalendripäeva keskmise töötasu hüvitamise nõudes, ning töövaidluskomisjon rahuldas nimetatud osas töötaja avalduse 01.03.2011 eraldi otsusega nr 9.2-2/321-2011, mõistes tööandjalt välja vähem etteteatatud aja eest keskmise töötasu 319,56 eurot. 2 Töövaidluskomisjoni 01.03.2011 otsusega nr 9.2-2/108-2011 rahuldati töötaja avaldus ning loeti, et tööleping ei lõppenud ülesütlemisega. Tööleping loeti lõppenuks

§ 107

lg 2 alusel alates 03.01.2011 ning mõisteti tööandjalt töötaja kasuks välja kasutamata puhkuse kompensatsioon 106,52 eurot ja hüvitis kahe kuu keskmise töötasu ulatuses 639 eurot. OÜ Seventex esitas 05.04.2011 maakohtule avalduse, milles palus vaadata J. Ventseli poolt OÜ Seventex vastu töövaidluskomisjonile esitatud avaldus läbi hagimenetluse korras hagina. OÜ Seventex väidete kohaselt tööandja ei vaidlusta töötaja avalduse rahuldamist osas, millega mõisteti tööandjalt välja kasutamata puhkuse kompensatsioon 106,52 eurot, kuid leiab, et töölepingu erakorraline ülesütlemine ei ole tühine ja

§ 109

lg 1 alusel hüvitise väljamõistmiseks puudub alus.

§ 89

lg 1 sõnastuse kohaselt ei ole määrav, et tööandja lõpetaks tegevuse, vaid oluline on töö lõppemine. Töölepingu järgi oli töötaja töökohaks XXX . Töösuhte jätkamine kokkulepitud tingimustel muutus võimatuks töö lõppemise tõttu, kuna kauplus, mis asus XXX, suleti 2009 detsembris majanduslikel kaalutlustel. Kauplust ei viidud üle teise asukohta, tööandja majandustegevus vähenes selle võrra. Kõik 2009 detsembris selles kaupluses töötanud klienditeenindajad koondati. Kuna tööandja tegevus selle majandusüksuse raames lõppes, ei laiene tööandjale

§ 93lg-st 1 tulenev piirang ning tööandjal oli õigus tööleping üles öelda.

2. J. Ventsel leidis, et töölepingu lõpetamine 06.01.2011 oli õigustühine ning töösuhe tuleb lugeda lõppenuks

§ 107lg 2 alusel.

Tööandja ei ole töötajale töölepingu lõpetamisel kompensatsiooni maksnud, mistõttu rahuldas töövaidluskomisjon ekslikult töötaja nõude üksnes kahe kuupalga väljamõistmise osas. Hageja palus tööandjalt välja mõista hüvitis

§ 109

lg 1 alusel kolme kuupalga, s.o 958,50 euro ulatuses, samuti hüvitis etteteatamistähtaja eiramise eest 319,56 eurot ja saamata jäänud puhkuse hüvitis 106,52 eurot. Koondamise tõttu töölepingu ülesütlemisel peab tööandja arvestama võrdse kohtlemise põhimõttega ning eelistama töölejäämisel

§ 89

lg 5 kohaselt töötajate esindajaid ja töötajaid, kes kasvatavad alla kolmeaastast last. Koondamissituatsioonis peab tööandja

§ 89

lg 3 järgi pakkuma töötajale võimalusel teist tööd ning vajadusel korraldama ka täiendusõppe või muutma töötaja töötingimusi, kui muudatused ei põhjusta talle ebaproportsionaalselt suuri kulutusi. Käesoleval juhul tööandja tegevus ja töösuhted mitmete XXXX jätkusid. Tööandja ei võrrelnud hagejat töölejäänud XXXX ega analüüsinud koondamissituatsiooni ettevõtte kui terviku seisukohast. Hageja üleviimine teise kostja majandatavasse kauplusesse olnuks võimalik ja töölepingu tingimuste muutus töökoha aadressi osas ei tähendanud töö lõppemist tööandja juures. MAAKOHTU LAHEND

1. Tartu Maakohus rahuldas
2. novembri 2011 otsusega J. Ventseli hagi osaliselt ja luges töölepingu lõppenuks alates 03.01.2011 koondamise tõttu ning mõistis välja OÜ-lt Seventex J. Ventseli kasuks puhkuse kompensatsiooni 106,52 eurot ja hüvitise ülesütlemise etteteatamise tähtaja järgimata jätmise eest 319,56 eurot. Poolte menetluskulud jättis kohus 80% ulatuses J. Ventseli kanda ja 20% ulatuses OÜ Seventex kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt sõlmiti poolte vahel 01.12.2007 tööleping töötamiseks XXX ametikohal. Alates 17.11.2009 oli töötaja XXXX. Tööandja ütles 06.01.2011 töölepingu

§ 93

lg-st 1 juhindudes

§ 89

lg 1 alusel üles tööandja tegevuse lõppemise tõttu.

§ 89

lg 1 järgi võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda, kui töösuhte jätkamine kokkulepitud tingimustel muutub võimatuks töömahu vähenemise või töö ümberkorraldamise tõttu või muul töö lõppemise juhul (koondamine).

§ 89

lg 2 p 1 kohaselt on koondamine ka töölepingu erakorraline ülesütlemine tööandja tegevuse lõppemisel. Töölepingu ülesütlemise hetkel oli hageja XXXX . Järelikult oli tööandjal tulenevalt

§ 93

lg-st 1 3 õigus hagejaga leping üles öelda üksnes tööandja tegevuse lõppemisel, tööandja pankroti väljakuulutamisel, kui tööandja tegevus lõpeb, või pankrotimenetluse lõpetamisel, pankrotti välja kuulutamata, raugemise tõttu. Riigikohtu seisukohast tsiviilasjas nr 3-2-1-7-11 tuleneb, et koondamine on võimalik olukorras, kui tööandja lakkab olemast, ei jää alles ühtegi töökohta, millel töötaja saaks töötamist jätkata. Töölepingu järgi oli hageja töökohaks XXX asuv kauplus ning see suleti. Ühe kaupluse sulgemine ei toonud aga kaasa tööandja tegevuse lõppemist, vaid ta jätkas tegutsemist teistes kauplustes. Kuna tööandjal oli mitu tegevuskohta (kauplust), siis ei saa ühe kaupluse sulgemist käsitleda tööandja tegevuse lõppemisena

§ 89lg 2 p 1 mõttes. Ts

MS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja ei ole tõendanud asjaolu, et teised töötajad suunati tööle kostja Lõunakeskuses asuvasse kauplusesse seoses koondamissituatsiooniga. Kostja sõnul viidi töötajad üle Lõunakeskusesse enne koondamist. Olukorras, kui tööandja otsustas ühe kaupluse sulgeda, tulnuks tal vastavalt

§ 89lg-le 5 arvestada hageja tööle jäämise eelisõigusega.

Samas sel ajal, kui toimus kaupluse sulgemine, oli hageja XXXX ning tööandjal puudus teave, kas ja millal soovib hageja tööle naasta. Kui hageja naasis tööle, ei olnud tööandjal talle ühtegi vaba töökohta pakkuda. Hageja ei ole tõendanud ka asjaolu, et tööandjal oli võimalik pakkuda talle teist tööd. Ülaltoodust lähtudes oli kohus seisukohal, et tööleping tuleb lugeda lõppenuks koondamise tõttu alates 03.01.2011. Kuna töölepingu lõpetamine koondamise tõttu oli seaduslik, siis puudub alus töötajale

§ 109lg 1 järgi hüvitise väljamõistmiseks.

Tööandja on võtnud õigeks töötaja nõude puhkusekompensatsiooni 106,52 eurot ja nõude tööandja poolt ülesütlemise etteteatamise tähtaja järgimata jätmise eest 319,56 eurot osas. Nimetatud nõuded on ka põhjendatud vastavalt

§-le 71 ja § 100 lg-le

1. 11.10.2011 kohtuistungil pakkus kostja hagejale kompromissina 2 x 319,56 eurot + 106,52 eurot. Hageja sellega ei nõustunud. Kuna kohus mõistab hagejalt kostja kasuks välja 319,56 eurot + 106,52 eurot, siis see on sarnane kostja pakutud kompromissiga. Sellest tulenevalt jättis kohus menetluskulud TsMS § 163 lg 2 alusel suuremas osas, s.o 80% ulatuses hageja kanda ja 20% ulatuses kostja kanda. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
2. J. Ventsel esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
3. novembri 2011 otsuse tühistamist osas, millega hageja nõuded jäeti rahuldamata, ning uue otsusega töölepingu 06.01.2011 toimunud ülesütlemise tühisuse tuvastamist, töösuhte ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitise väljamõistmist kolme kuupalga, s.o 958,50 euro ulatuses ja töösuhte lõppemise formuleeringu muutmist viisil, mille kohaselt lõppes tööleping töötaja algatusel. Apellant palub muuta ka kohtukulude jaotust, jättes menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on kohus eksinud materiaalõiguse normide kohaldamisel, kohtuotsus on põhjendamata ja vastuoluline ning vastuolus õiguspraktikaga. Apellant viibis nii vahetuks töökohaks olnud kaupluse sulgemise ajal (detsembris 2009) kui ka töölepingu lõpetamise hetkel (06.01.2011) XXXX .

§ 93

lg 1 võimaldab XXXX viibiva töötajaga töölepingu lõpetamist üksnes juhul, kui tööandja tegevus on täielikult lõppenud. Kohus on leidnud õigesti, et ühe kaupluse sulgemine ei toonud kaasa tööandja tegevuse lõppemist, vaid ta jätkas tegutsemist teistes kauplustes. Seega on kohus tuvastanud, et

§ 93lg-s 1 sätestatud koondamise eeldused ei olnud täidetud.

Kohtu edasine arutluskäik on aga ebaõige. Kohus ei ole arvestanud, et ka töölepingu reaalse lõpetamise hetkel viibis töötaja XXXX ja tema koondamisele kehtisid erireeglid. Kuid isegi juhul, kui XXXX t tööle naasmist kavandav töötaja ei oleks

§-s 93 4 sätestatud erikaitse all, tulnuks koondamisel võrrelda apellandi tööalaseid näitajaid teiste koondamise hetkel ettevõttes töötavate isikutega. Seesugust võrdlust tööandja ei teostanud. Apellandiga töölepingu lõpetamine oli õigustühine ja töösuhe tuleb lugeda lõppenuks

§ 107

lg 2 alusel ning mõista töötaja kasuks

§ 109

lg 1 alusel välja hüvitis kolme kuupalga ulatuses; 2) jääb arusaamatuks kohtu mõttekäik, nagu polnuks tööandjal teavet sellest, kas ja millal soovib töötaja tööle naasta. XXXX kestus on seadusandlikult määratletud ning seeläbi tööandjale teada. Samuti ei olnud tööandjal põhjust kahelda töötaja soovis XXXX järgselt töösuhet jätkata. Õiguslikku relevantsust ei ole ka küsimuses, kas tööandjale oli teada töötaja töölenaasmise daatum või mitte. Mitte ükski õigusakt ei seo XXXX viibiva töötaja koondamise seaduspärasust ajahetkega, millisel töötaja tööle naaseb. Otsusest jääb arusaamatuks, kuidas saab enam kui aasta enne töölepingu lõpetamist toimunud kaupluse sulgemine õigustada töösuhte lõpetamist

1. a alguses; 3) on kohus ebaõigesti jaganud tõendamiskoormuse. Olukorras, kui tööandja ütleb töölepingu üles koondamise tõttu, on tema kohustuseks tõendada koondamissituatsiooni olemasolu, sh vabade töökohade puudumist ettevõttes. Ka on tööandja kohustus tõendada töötajate tööalaste näitajate võrdlemist, tuues välja asjaolud, mis tingivad just konkreetse töötaja koondamise. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellant on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, millega maakohus luges töölepingu lõppenuks alates 03.01.2011 koondamise tõttu. Sellest tulenevalt kontrollibki ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust töölepingu erakorralise ülesütlemise põhjendatuse osas. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega maakohus luges töölepingu lõppenuks alates 03.01.2011 ning mõistis tööandjalt töötaja kasuks välja puhkuse kompensatsiooni 106,52 eurot ning selles osas ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ei kontrolli.
3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud. Maakohtu vaidlustatud otsus osas, millega maakohus luges töölepingu lõppenuks koondamise tõttu, mõistis tööandjalt välja hüvitist 319,56 eurot seoses ülesütlemise etteteatamise tähtaja järgimata jätmise eest ning jagas menetluskulud, tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ning menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega tuvastab, et tööandja poolt 06.01.2011 töölepingu erakorraline ülesütlemine tööandja tegevuse lõppemise tõttu antud töökohas on tühine ning tööandjalt tuleb töötaja kasuks välja mõista hüvitis töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Pooltevaheline tööleping tuleb lugeda lõppenuks alates 03.01.2011 töötaja taotlusel.
4. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja viibis töölepingu erakorralise ülesütlemise ajal 06.01.2011 XXXX . Seega kehtis hageja suhtes

§ 93

lg-s 1 ettenähtud ülesütlemise piirang (töötaja kasutas XXXX) ning tööandjal puudus seadusest tulenev alus töölepingut erakorraliselt üles öelda. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et käesoleval juhul ei esinenud

§ 89

lg 2 p 1 situatsiooni, st tööandja tegevus ei olnud lõppenud, kuna ühe kaupluse sulgemine ei ole käsitletav tööandja tegevuse lõppemisena. Seega ei olnud töölepingu erakorralise ülesütlemise eeldused täidetud ning töölepingu erakorraline ülesütlemine oli

§ 104lg 1 järgi tühine.

5 Kuna hageja on tõendanud, et tööleping öeldi erakorraliselt üles ajal, kui ta kasutas XXXX, siis on ta enda tõendamiskoormise täitnud ja maakohtu vastupidine seisukoht on ekslik.

§ 93

lg-s 1 sätestatud keeld öelda tööleping üles XXXX kasutava isikuga, on imperatiivne ning tähendust ei ole sellel, kuidas toimis tööandja teiste kaupluse töötajatega. Tähendust ei ole ka sellel, kas tööandja teadis või ei teadnud töötaja XXXX kestusest ja töötaja soovist naasta tööle ning sellel, kas tööandjal oli pakkuda töötajale tööd või mitte. Maakohtu vastavad seisukohad on ekslikud. Nähtuvalt hagiavalduses märgitust teadis tööandja, et J. Ventsel oli 06.01.2011 XXXX ning kaupluse sulgemisel 2009. a detsembris pidi ta sellega arvestama. Kuivõrd tööleping ei ole ülesütlemisega lõppenud, siis tuleb tööleping

§ 107lg 2 järgi lugeda lõppenuks alates 03.01.2011 töötaja taotlusel.

Sellest tulenevalt puudub töötajal õigus hüvitisele

§ 100

lg 5 järgi (eeldab ülesütlemise kehtivust) ning maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega mõisteti tööandjalt välja hüvitis 319,56 eurot seoses ülesütlemise etteteatamise tähtaja järgimata jätmise eest.

§ 109

lg 1 kohaselt kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu käesoleva seaduse § 107 lõikes 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Nähtuvalt asja materjalidest tegi töövaidluskomisjon samas asjas otsuse 01.03.2011, millega luges töölepingu lõppenuks

§ 107

lg 2 järgi ja mõistis tööandjale välja hüvitise kahe kuu keskmise töötasu ulatuses. Taotluse maakohtule avalduse läbivaatamiseks hagimenetluse korras esitas tööandja ning taotlusest nähtuvalt palus tööandja jätta rahuldamata töötaja nõue hüvitise väljamõistmiseks kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Seega ei ole ringkonnakohus seotud töövaidluskomisjoni otsusega, millega mõisteti tööandjalt välja hüvitis kahe kuu keskmise töötasu ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et töölepingu erakorraline ülesütlemine töötajaga tema XXXX kasutamise ajal on selliseks asjaoluks, mis õigustab hüvitise väljamõistmist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Seetõttu tuleb tööandjalt

§ 109

lg 1 alusel mõista hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, s.o 958,50 eurot. 8. Seoses hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamisega jäävad menetluskulud maakohtus TsMS § 162 lg 1 ning ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel tööandja kanda. Viivi Tomson Andra Pärsimägi 6 Üllar Roostoja