← Eesti

3-08-2081/118

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Lauri Madise, liikmed Lilianne Aasma ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 22. juuni 2012, Tallinn Haldusasja

§ 28

lg 1 p-le 7 Paldiski linna munitsipaalomandisse Paldiski linnas aadressil Pakri tn 9 asuv maa, sihtotstarbega sotsiaalmaa. Paldiski Linnavalitsuse õiendi (I kd tl 67 pöördel) kohaselt asub maal ühekorruseline kivihoone, mis kuulub Paldiski linnale ja on omandatud 18. novembril 1994. a vastavalt riigi vara tasuta munitsipaalomandisse andmise aktile nr 01/830-06. Harju maavanema 25. veebruari 2003. a korraldusega nr 549-k

§ 28

lg 1 p-le 1 Paldiski linna munitsipaalomandisse Paldiski linnas aadressil Peetri tn 33 asuv maa, sihtotstarbega ärimaa. Korralduse aluseks oleva Paldiski Linnavolikogu 05.09.2002 taotluse (I kd tl 101) ja Paldiski Linnavalitsuse õiendi (I kd tl 69) kohaselt asub maal paviljon, mis kuulub Paldiski linnale. Harju maavanema 7. novembri 2006. a korraldusega nr 2061-k

§ 28

lg 1 p-le 1 Paldiski linna munitsipaalomandisse Paldiski linnas aadressil Sadama tn 9 asuv maa, sihtotstarbega sotsiaalmaa, kasutusotstarbega administratiivhoone teenindusmaa. Harju maavanema

  1. veebruari
  2. a korraldusega nr 235-k (I kd tl 23) anti viitega maareformi seaduse (MRS) § 28 lg 1 p-le 1 Paldiski linna munitsipaalomandisse Paldiski linnas aadressil Peetri tn 26 asuv maa, sihtotstarbega sotsiaalmaa, kasutusotstarbega koolimaja teenindusmaa. Korraldus anti Paldiski Linnavalitsuse 22.09.2006 taotluse (I kd tl 50-51) alusel, mille kohaselt asuvad maal Paldiski linnale kuuluvad hooned ja rajatised – Paldiski Vene Gümnaasiumi koolimaja, staadion, jalutusrajad, haljastus. Harju maavanema
  3. veebruari
  4. a korraldusega nr 236-k (I kd tl 24 pöördel)

§ 28

lg 1 p-le 1 Paldiski linna munitsipaalomandisse Paldiski linnas aadressil Rae tn 34 asuv maa, sihtotstarbega sotsiaalmaa, kasutusotstarbega lasteaia teenindusmaa. Kor2

(20)3-08-2081 raldus anti Paldiski Linnavalitsuse 22.09.2006 taotluse alusel (I kd tl 52), mille kohaselt asuvad maal Paldiski linnale kuuluvad hooned ja rajatised – lasteaed „Naerulind“, mänguväljakud, jalutusrajad, haljastus. Harju maavanema 2. veebruari 2007. a korraldusega nr 237-k (I kd tl 26)

§ 28

lg 1 p-le 1 Paldiski linna munitsipaalomandisse Paldiski linnas aadressil Rae tn 48 asuv maa, sihtotstarbega sotsiaalmaa, kasutusotstarbega lasteaia teenindusmaa. Korraldus anti Paldiski Linnavalitsuse 22.09.2006 taotluse (I kd tl 53) alusel, mille kohaselt asuvad maal Paldiski linnale kuuluvad hooned ja rajatised – lasteaed „Sipsik“, mänguväljakud, jalutusrajad, haljastus. Harju maavanema 5. aprilli 2007. a korraldusega nr 787-k (I kd tl 27 pöördel)

§ 28

lg 1 p-le 1 Paldiski linna munitsipaalomandisse Paldiski linnas aadressil Rae tn 56 asuv maa, sihtotstarbega sotsiaalmaa, kasutusotstarbega koolimaja teenindusmaa. Korraldus anti Paldiski Linnavalitsuse 22.09.2006 taotluse (I kd tl 56) alusel, mille kohaselt asuvad maal Paldiski linnale kuuluvad hooned ja rajatised – koolimaja, kuur, staadion, haljastus. Paldiski linn on eelviidatud maa omanikuna kantud kinnistusraamatusse (vt kinnistusregistri väljavõtted I kd tl 24, 25 pöördel, 27, 28 pöördel, 68, 70 pöördel, 71 pöördel).

  1. Keila linn esitas Tallinna Halduskohtule 17.10.2008 kaebuse, milles taotles Harju maavanema
  2. veebruari
  3. a korralduste nr 235-k, 236-k ja 237-k ning
  4. aprilli
  5. a korralduse nr 787-k tühistamist, või, kui kohus jätab tühistamise taotluse rahuldamata, siis nende korralduste õigusvastasuse või tühisuse tuvastamist. Kaebuse 11.12.2008 täienduses esitas Keila linn samasugused taotlused ka Harju maavanema
  6. juuli
  7. a korralduse nr 3522,
  8. veebruari
  9. a korralduse nr 549-k ja
  10. novembri
  11. a korralduse nr 2061-k suhtes. Kaebuse esitaja põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised: 1) Vaidlustatud korralduste objektiks oleval maal asuvad Keila linnale kuuluvad ehitised, mistõttu maa Paldiski linna munitsipaalomandisse andmine on õigusvastane; 2) Enne POKS jõustumist oli Paldiski iseseisev, talle kuulus munitsipaalvara ja ta oli õiguste ja kohustuste kandjaks.
  12. novembril 1989 vastu võetud ja
  13. novembril 1989 jõustunud Eesti NSV kohaliku omavalitsuse aluste seaduse § 13 lg 2 kohaselt oli munitsipaalomand kohalikele omavalitsustele Eesti NSV seadusandlusega määratud korras riigi poolt üle antud, samuti kohaliku omavalitsuse organite poolt asutatud munitsipaalettevõtete, -asutuste ja organisatsioonide vara, nende poolt soetatud vara, muu vara, sealhulgas eelarvelised ja eelarvevälised vahendid. Vabariigi Valitsuse 26.11.1991 määrusega nr 235 „Haldusreformi esimese etapi läbiviimise ning omandi- ja maareformi teostamise tagamiseks kohalike omavalitsuste poolt rakendatavate abinõude kohta“ sätestati, et Eesti Vabariigi Riigivaraametil koos maavalitsustega tuli töötada kahe nädala jooksul välja maavalitsuste bilansis olevate riigivarade ning pärast Eesti Vabariigi omandiseaduse jõustumist kohalike eelarvete vahenditega soetatud varade esmatasandi kohalike omavalitsuste omandusse või kasutusse andmise kord vastavalt kehtivatele normatiivaktidele, nähes seejuures ette erikorra rakendamise omavalitsusliku staatuseta haldusüksuste suhtes. Samuti tuli maavalitsustel anda ühe kuu jooksul pärast nimetatud korra kehtestamist samas punktis nimetatud varad üle esmatasandi omavalitsusüksustele. Hooned Paldiskis aadressidel Rae tn 34, 48 ja 56 ning Peetri tn 26 olid riigi poolt üle antud Paldiski linnale, kes sai nende varade omanikuks. Kaebuse esitaja esitas väljavõtte Paldiski linna bilansist
  14. aprilli
  15. a seisuga (I kd tl 17-20); 3

(20)3-08-2081 3) Alates
  1. maist 1994 oli tsiviilõigussubjekt üksnes Keila linn, kes oli ühtlasi Paldiski linnale kuulunud munitsipaalvara omanik. Seega läks Keila linna omandisse ühtlasi üle ka kogu Paldiski linna munitsipaalvara, sh koolide ja lasteaedadena kasutatud hooned aadressidel Rae tn 34, 48 ja 56 ning Peetri tn 26; 4) Ajavahemikul, mil Paldiski linn oli Keila linnaosa, läksid Keila linna omandisse ka hooned ja rajatised Paldiskis aadressidel Pakri tn 9, Peetri tn 33 ning Sadama tn
  2. Kaebuse esitaja viitas Eesti Erastamisagentuuri 26.10.1994 otsusele (I kd tl 72), Kaitseministeeriumi ja Keila linna vahel 18.11.1994 koostatud varade üleandmise aktile (I kd tl 72 pöördel-76), Keila Linnavolikogu 01.12.1994 otsusele Vene Föderatsiooni relvajõududelt munitsipaalomandisse ülevõetud Paldiskis asuva vara andmise kohta Paldiski Linnaosa Valitsuse bilanssi ((I kd tl 76 pöödel-77), Keila Linnavolikogu 01.12.1994 otsusele „Paldiski linnaosa tänavanimede osaline muutmine“ (I kd tl 77 pöördel-80) ja Keila Linnavalitsuse 18.07.1995 korraldusele nr 134, 20.10.1995 korraldusele nr 178 ja 15.12.1995 korraldusele nr 203 (I kd tl 80 pöördel-84), millega määrati munitsipaalomanduses olevate hoonete aluse ja nende teenindamiseks vajaliku maa suurus ja maa kasutamise sihtotstarve Paldiski linnas; 5) Alates
  3. maist 1994 käsutas nimetatud hooneid ja korraldas neis asuvate laste- ja koolitusasutuste tegevust Keila linn. See nähtub ka Keila Linnavolikogu 01.11.1995 otsusest nr 153, millega on Paldiski
  4. lasteaed ümber nimetatud „Naerulinnuks“ ja Paldiski
  5. lasteaed „Sipsikuks“ (I kd tl 21), ja Keila Linnavolikogu 19.12.1995 otsusest nr 214, millega on antud Paldiski Algkooli ja Paldiski Keskkooli ning lasteaedade „Naerulind“ ja „Sipsik“ raamatupidamised Paldiski Linnaosa Valitsuse eelarvest iseseisvale raamatupidamisele (I kd tl 21 pöördel). Samal ajavahemikul on Keila Linnavolikogu otsustanud ka
  6. märtsi
  7. a otsusega nr 33 (I kd tl 85) taotleda munitsipaalomandisse nende hoonete ja rajatiste aluse ja nende teenindamiseks vajaliku maa; 6)
  8. aastal, mil Paldiski linn taasiseseisvus, ei lahendatud Paldiski linna varade ja õigustega seonduvaid kohustusi. Seega jäi Keila linn jätkuvalt enne POKS vastuvõtmist Paldiski linnale kuulunud munitsipaalvara omanikuks. Kaebuse esitaja viitas ka Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-2-1-98-07, milles asuti seisukohale, et
  9. a oktoobris iseseisvunud Paldiski linna universaalne õigusjärglus ei ole tuletatav Eesti territooriumi haldusjaotuse seadusest (edaspidi ETHS) (otsuse p 13) ega ka POKS-st (otsuse p 14) ja kus märgiti, et POKS ei reguleeri Paldiski linna varadega seonduvaid küsimusi. Keila linn ei ole teinud tahteavaldusi vaidlusaluste hoonete ja rajatiste üleandmiseks Paldiski linnale. Selline käsutustehing nõuaks ehitiste puhul notariaalset vormi; 7)
  10. juuli
  11. a korralduse nr 3522, mille andmise alusena viideti MRS § 28 lg 1 p-le 7, osas leidis kaebaja, et kuna Paldiski linn kuulus Keila koosseisu, siis läks nõudeõigus enne
  12. juunit 1940 Paldiski linnale kuulunud maa osas üle Keila linnale, kes ei ole seda hiljem Paldiski linnale loovutanud; 8) Huvi vaidlustatud korralduste õigusvastasuse tuvastamise suhtes põhjendas kaebaja omandiõiguse kaitse eesmärgiga ja viitas Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-98-07, kus leiti, et üldjuhul saab haldusakti alusel tehtud kinnistusraamatu kannet vaidlustada üksnes siis, kui eelnevalt on vaidlustatud (ja õigusvastaseks tunnistatud või muudetud) kinnistusraamatu kande aluseks olev haldusakt; 9) Haldusaktide tühisust põhjendas kaebaja viitega haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-le 2, mille kohaselt on tühine muuhulgas haldusakt, mis kohustab toime panema õigusrikkumise, ja väitega, et Harju maavanema korraldused rikuvad kaebuse esitaja omandiõigust. 4
(20)3-08-2081
  1. Harju maavanem palus jätta kaebus rahuldamata. 1) Kaebaja ei ole tõendanud vaidlusalustel maatükkidel asuvate ehitiste kuulumist talle, mistõttu puudub tal vaidlustatud korralduste suhtes kaebeõigus. 2) Harju Maakonna Valitsuse 10.01.1992 korralduse nr 21 „Haldusreformi ellurakendamisest“ (I kd tl 55-57) p-ga 1 anti alates 01.01.1992 maakonnavalitsuse struktuuriüksuste haldusest esmatasandi omavalitsuste hallata haridus- ja kultuurivõrgu asutused vastavalt korralduse lisale 1, sh anti Paldiski Linna Täitevkomiteele hallata Paldiski Keskkool, Paldiski Algkool, Paldiski Lastepäevakodu, Paldiski Muusikakool ja Paldiski Raamatukogu. Seetõttu ei nõustu vastustaja väitega, nagu nähtuks Paldiski linna bilansist 01.04.1994 seisuga, et Paldiski linnale kuulus mh kaks 3-korruselist koolimaja ja kuur. Vara bilansis olek ei tähenda omandi kuulumist bilansi pidajale, see tähendab eelkõige valdust. Puuduvad tõendid, et Paldiski linnale oleks koolimaja omandiõigus üle antud. 3) Paldiski linn ei saanud ENSV kohaliku omavalitsuse aluste seaduse ja ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi poolt 06.12.1989 omavalitsusliku haldussüsteemi loomiseks antud seadluse p 3 kohast linna omavalitsuslikku staatust. Seda kinnitab ka asjaolu, et Riigikogu 09.12.1992 otsuse kohaselt tehti Harju Maavolikogule ettepanek esitada Vabariigi Valitsusele Paldiski linna probleemide lahendamiseks ettepanekud. Eelviidatud seadluse p 5 kohaselt täitis Harju Maakonna Valitsus Paldiski linna kui esmatasandi kohaliku omavalitsusüksuse funktsioone ja käsutas Paldiski vahendeid. See näitab, et Eesti Vabariik ega Harju Maakonna Valitsus ei saanud Paldiski linnale vara üle anda. Pärast
  2. a oktoobris toimunud kohaliku omavalitsuse volikogude valimiste tulemuste väljakuulutamise päeva jõustunud maakonna valitsemiskorralduse seaduse § 13 lg 4 kohaselt pidi maakonna munitsipaalvara minema Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatavas korras kohalike omavalitsuste või riigi omandisse. Maakonna valitsemiskorralduse seaduse jõustumisest (02.08.1993) alates haldas maakondlikku munitsipaalvara maavalitsus kohustusega anda see üle uutele omanikele hiljemalt
  3. a
  4. märtsiks. Enne selle seaduse jõustumist ei olnud alust teise tasandi omavalitsuse (Harju maakonna) või riigi omandis olnud Paldiskis asuvat vara Paldiski linnale üle anda. See õigus ei tekkinud ka pärast selle seaduse jõustumist, sest 29.03.1994 jõustunud POKS kohaselt muutus Paldiski linna maa-ala Keila linna Paldiski linnaosaks. Puuduvad dokumendid, millest nähtuks Peetri 26, Rae 34, Rae 36 või Rae 48 ehitiste üleandmine riigi poolt Harju maakonna kui teise tasandi omavalitsusüksuse munitsipaalomandisse. Selle vara staatust ei antud kohalikele omavalitsusüksustele (aastatel 1994-1996 Keila linnale ega hiljem ka mitte Paldiski linnale). Seega oli vaidlustatud korraldustega munitsipaalomandisse antud maal asuvate ehitiste näol aastatel 1989-2007 ilmselt tegemist jätkuvalt riigi omandis olnud varaga. 4) Kuna Paldiski linna maa munitsipaalomandisse andmise taotlused sisaldasid Vabariigi Valitsuse 02.06.2006 määruse nr 133 „Maa munitsipaalomandisse andmise korra“ § 6 lg 2 p 6 kohast kinnitust, et kõik taotletaval maal asuvad ehitised kuuluvad maa munitsipaalomandisse andmist taotlevale omavalitsusele ja samasugune teave sisaldus ka ehitisregistris, ei olnud Harju Maavalitsusel alust kahelda Paldiski Linnavalitsuselt saadud teabes. 5) Arvestades kaevatavate korraldustega munitsipaalomandisse antud maatükkidel paiknevate ehitiste iseloomu, on nende munitsipaalomandisse andmise alusena käsitatav ka MRS § 28 lg 1 p 4, mille kohaselt antakse munitsipaalomandisse sotsiaalmaa. Korralduste andmise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 24.01.1995 määrusega nr 36 kinnitatud „Katastriüksuse sihtotstarvete liikide ja nende määramise aluste“ p 5 kohaselt oli sotsiaalmaa kultuuri-, haridus-, tervishoiu- ja sotsiaalsfääri ehitiste alune ning nende teenindusmaa, samuti puhkuse ja vaba 5
(20)3-08-2081 aja veetmiseks ettenähtud maa. Seega isegi kui viide MRS § 28 lg 1 p-le 1 pole asjakohane, on see üksnes motivatsiooni puudus. 6) Harju maavanema
  1. juuli
  2. a korralduse nr 3522 aluseks oli MRS § 28 lg 1 p 7, mille kohaselt antakse munitsipaalomandisse
  3. a
  4. juuni seisuga kohaliku omavalitsusüksuse omandis olnud ja käesoleval ajal munitsipaliseerimist taotleva kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil asuv maa. Maa munitsipaalomandisse andmise taotlus sisaldas Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 269 kinnitatud „Maa munitsipaalomandisse andmise korra“ p 14 alap 8 nõutud andmeid maa kuuluvuse kohta enne
  5. juunit
  6. Paldiski linn tõendas maa kuuluvust enne
  7. juunit 1940 Eesti Ajalooarhiivi 21.02.1997 teatisega nr 2627/1-24 ja 21.07.1997 teatisega nr 2787/1-24 (I kd tl 103-104), millest nähtub, et Paldiskis asunud kinnistu omanikuna oli kinnistusraamatusse märgitud Paldiski linn. 7) POKS kui eriseaduse alusel kohaliku omavalitsusüksuse (Keila linna) territoriaalhalduslikus korralduses tehtavate muudatuste raames toimunud Keila linna Paldiski linnaosa likvideerimine ei ole samastatav tsiviilseadustiku üldosa seaduse kohaselt toimuva juriidilise isiku likvideerimisega või jagunemisega. Seega ei ole kohane ka seisukoht, et kui kohaliku omavalitsusüksuse jagunemisel eraldumise teel ei anta vara eralduvale kohalikule omavalitsusüksusele, jääb see jagunevale kohalikule omavalitsusüksusele. Maavanem märkis samas, et kuigi POKS sätted ei käsitlenud otseselt
  8. a Paldiski linna munitsipaalvara üleandmist Keila linnale, võib seda õigusaktide süstemaatilise tõlgendamise tulemusel siiski järeldada, sest omandiõiguste kandjaks sai olla kohalik omavalitsusüksus avalik-õigusliku juriidilise isikuna, mitte aga selle osa (linnaosa). Sama põhimõte kehtis ka
  9. a Keila linna jagunemisel. POKS kohaselt Keila linna Paldiski linnaosa likvideerimisel varasemalt Paldiskile kuulunud või linnaosa likvideerimisel Paldiski linna haldusterritooriumiks saaval maa-alal asunud või Keila linna poolt Paldiski linnaosa huvides või linnaosa haldamiseks soetatud vara üleminekut Paldiski linnale kinnitab õigusaktide teleoloogiline ja süstemaatiline tõlgendamine. KOKS § 2 lg 1 kohaselt on kohalik omavalitsus põhiseaduses sätestatud omavalitsusüksuse – valla või linna – demokraatlikult moodustatud võimuorganite õigus, võime ja kohustus seaduste alusel iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu, lähtudes valla- või linnaelanike õigustatud vajadustest ja huvidest ning arvestades valla või linna arengu iseärasusi. POKS-ga Paldiski linnaosa moodustamise ja likvideerimise eesmärk oli tagada Paldiski linnas KOKS ja muude Eesti Vabariigi õigusaktide kehtivus, mitte aga Paldiski linnale kuulunud vara üleandmine Keila linna omandisse ning Keila linna poolt Paldiski linnaosa huvides või haldamisel soetatud vara kaudu Keila linna rikastumine ja selle varaga Keila linna omavalitsuslike ülesannete täitmine. Seega tähendas Paldiski linnaosa likvideerimine kõigi Paldiski kui kohaliku omavalitsusüksuse toimimiseks vajalike varade omandiõiguse üleminekut Keila linnalt Paldiski linnale. Muuhulgas oli Paldiski linnaosa likvideerimise fakt aluseks erinevate vararegistrikannete tegemisele.
  10. Paldiski linn palus jätta kaebus rahuldamata. 1) Kaebuse esitajal puudub kaebeõigus. MRS § 28 ei anna kohalikule omavalitsusele subjektiivset õigust selles sätestatud riigi soodustusele. Kaebusest ei nähtu, kuidas mõjutab maade kolmandale isikule andmine kaebuse esitaja poolt tema haldusterritooriumil kohaliku elu juhtimist ja kohaliku elu küsimuste lahendamist. Kaebuse põhjal saab järeldada, et kaebaja ei ole kuni
  11. a novembrini kinnistute vastu huvi tundnud, järelikult ei ole need ehitised olnud kaebuse esitaja ülesannete täitmiseks vajalikud. Kaebuse esitajal puudub ka põhjendatud huvi korralduste õigusvastasuse või tühistamise vastu. Korralduste õigusvastaseks tunnistamine ei võimalda muuta kinnistusraamatu kannet. Põhjendamatu on viide HMS § 63 lg-le 2, sest korralduses ei sisaldu ettekirjutust. Kaebuse esitajal puudub ka kaebuse rahuldamise korral või6
(20)3-08-2081 malus saada vaidlusaluste kinnistute omanikuks, sest tulenevalt ORAS § 21 lg-st 1 ja § 22 lgst 1 ei saa kaebuse esitaja olla eelmärgitud ehitiste munitsipaliseerimise õigustatud subjektiks, kuna need ei asu tema haldusterritooriumil. Vara osas, mis oli kolmanda isiku omandis enne
  1. aastat, puuduvad kaebuse esitajal igasugused õigused ja selle tagastamine saab ORAS § 7 lg 5 kohaselt toimuda vaid kolmandale isikule; 2) Kaebaja taotlus omada enklaavi teise omavalitsusüksuse territooriumil on otseses vastuolus PS §-des 154 ja 160 ning Euroopa kohaliku omavalitsuse harta art-tes 3, 7, 9 ja 11 sätestatud põhimõtetega, sest ei võimalda kolmandal isikul oma haldusterritooriumil kohaliku elu küsimusi lahendada. Jääb arusaamatuks, kas ja kuidas kavatseb Keila linn neis hoonetes asuda teostama avalikku võimu ja miks on välja valitud just need objektid. Ehitiste ja neid ümbritseva maa andmine kaebajale takistaks kolmandal isikul enda kohustuste täitmist; 3) POKS ei reguleerinud varade üleandmise küsimust Paldiski linna liitumisel ja eraldumisel Keila linnast ja seaduses puudusid volitusnormid varade üleandmisega seotud otsuste tegemiseks. Administratiivne jaotus ei saanud Keila linnale tekitada omandit. Kui eeldada, et POKS alusel läksid Paldiski ühinemisel Keilaga Keila linnale üle ka Paldiski linna varad, siis pidid Paldiski linna iseseisvumisel sama seaduse alusel varad minema tagasi Paldiski linnale. Vastupidine tõlgendus on vastuolus PS §-ga 154 ja seaduse eesmärgiga ning tekitaks absurdse olukorra, kus Paldiski linnal puuduks üldse vara. Antud juhul tuleks POKS-i teleoloogiliselt tõlgendada, mille kohaselt saab lugeda vara üleantuks Paldiski linnale omavalitsusüksuse staatuse saamisest. Asjakohatu on viide Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-2-1-98-07, kuna selles vaidluses ei lahendatud omandiõiguse küsimusi varale, vaid käsitleti tsiviilõiguslikku õigusjärglust konkreetse laenulepingu suhtes; 4) Kaebuse esitaja ei ole tõendanud omandiõigust Paldiski linnas aadressidel Rae tn 34, 48, 56 ja Peetri tn 26 asuvatele ehitistele. Väljavõte Paldiski linna bilansist 01.04.1994 seisuga ei saa tõendada omandiõigust ehitistele, kuna ei nähtu, millise asutuse või organisatsiooni bilansiga on tegu, ei selgu, milliseid objekte seal kajastatakse, ning liiatigi on tsiviilõiguslikud tehingud sõltumatud nende kajastamisest raamatupidamises. Bilanss ei kajasta lasteaia ehitisi. Harju Maakonna Valitsuse 10.01.1992 korraldusega nr 21 anti seal loetletud haridusasutused Paldiski linna haldusesse, mitte omandisse; korraldusest nähtub samuti, et ehitiste haldusesse andmiseks tuli vormistada vastavad lepingud. Paldiski linn võis enne liitmist Keila linnaga ORAS § 24 lg 1 kohaselt saada ehitiste omanikuks vaid vastava üleandmise akti allkirjastamisega, ent selliseid akte esitatud ei ole; 4) Kaebuse esitaja ei ole tõendanud omandiõigust Pakri tn 9, Peetri tn 33 ja Sadama tn 9 ehitistele. Ta ei ole esitanud ühtegi Vabariigi Valitsuse 04.09.1992 määrusega nr 260 kinnitatud „Riigivara munitsipaliseerimise korra“ p 31 kohast vara üleandmise akti, mis tõendaks mõne vaidlusaluse ehitise nõuetekohast üleandmist ajavahemikul 15.05.1994-20.10.
  2. Kaebuse täienduse lisas 4 toodud tänavate nimetustest ja hoonete kirjeldustest nähtuvalt peaks Peetri tn 33 asuma kauplus Aed ja Kodu, Pakri tn 9 saun ja Sadama tn 9 Paldiski Linnavalitsuse administratiivhoone, kuid kaebuse täienduse lisas 2 on esitatud akt katlamaja, mille aadress ei selgu sellest aktist, üleandmise kohta.
  3. Regionaalminister leidis, et kaebaja omandiõigus vaidlusalustele hoonetele on tõendamata. Kaasatud haldusorgan viitas tol ajal kehtinud AÕS §-le 16 ja leidis, et koos maa-ala muutumisega Paldiski linna haldusterritooriumiks läksid Paldiski linna omandisse tagasi ka nimetatud maa-alal paiknevad munitsipaalomandis olevad hooned kui maatüki olulised osad. Kui kaebaja väidab, et POKS ei reguleerinud munitsipaalvarade üleandmist, siis jääb arusaamatuks, kuidas sai Keila linn vaidlusaluse vara omanikuks Paldiski linna Keila linna haldus7
(20)3-08-2081 territooriumiga liitmise järgselt saada. Kaasatud haldusorgan nõustub kolmanda isiku seisukohtadega, et kui POKS alusel läksid Paldiski linna ja Keila linna ühinemisel Keila linnale üle Paldiski linna varad, siis pidid Paldiski linna iseseisvumisel varad sama seaduse alusel minema tagasi Paldiski linnale, ja Riigikohtu lahend nr 3-3-1-98-07 ei ole asjassepuutuv.
  1. Tallinna Halduskohtu
  2. detsembri
  3. a otsusega jäeti Keila linna kaebus rahuldamata ja menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda. Kohtuotsuse põhjendused: 1) Keila linnal on kaebeõigus. Kaebuse esitaja leiab, et vaidlustatud korraldused rikuvad tema kui kohaliku omavalitsuse õigust saada maa munitsipaalomandisse andmise teel enda omandisse maa, millel asuvad tema omandis olevad ehitised. Kaebeõigus puuduks, kui oleks ilmne, et kaebuse esitajal ei saa olla subjektiivset õigust, mille kaitseks ta halduskohtu poole pöördub, või kui on ilmne, et vaidlustatud haldusaktid sellist õigust ühelgi juhul rikkuda ei saaks. MRS §-st 28 tuleneb kohaliku omavalitsuse avalik-õiguslik subjektiivne õigus nõuda teatud asjaolude esinemisel maa andmist munitsipaalomandisse. Võimalus, et need asjaolud ning sellise subjektiivse õiguse realiseerimise eeldused tegelikult täidetud ei ole, ei välista iseenesest kaebeõiguse olemasolu. Kaebuse esitaja põhjendatud huviks õigusvastasuse või tühisuse tuvastamise taotluste esitamisel on kaebuse esitaja soov edaspidi kaitsta enda väidetavat omandiõigust ja/või esitada taotlusi väidetava omandiõiguse rikkumise eelse olukorra taastamiseks või rikkumise heastamiseks; 2) Peetri tn 26 ja 33, Rae tn 34, 48 ja 56 ning Sadama tn 9 asuvat maad käsitlevate korralduste, mille aluseks oli MRS § 28 lg 1 p 1, õiguspärasuse hindamisel on keskseks küsimus, kas kõnealustel maatükkidel olevad ehitised kuulusid Keila linna omandisse. Kui vastus sellele küsimusele on eitav, ei saanud need korraldused Keila linna subjektiivseid õigusi rikkuda. Pakri tn 9 maa munitsipaalomandisse andmise õiguspärasuse hindamisel tuleb kontrollida, kas Keila linnal oli seisuga 03.07.2000 tekkinud õigus selle maa munitsipaalomandisse andmist nõuda; 3) Kaebaja väide, nagu olnuks Paldiskis Peetri tn 26 ja 33, Rae tn 34, 48 ja 56 ning Sadama tn 9 ehitised kuni maatükkide oluliseks osaks muutumiseni Keila linna omandis, on tõendamata. ORAS § 24 lg 1 kohaselt läheb riigi vara munitsipaliseerimisel vara omandiõigus üle vastava akti allakirjutamisest. See tähendab, et kohaliku omavalitsuse omandiõiguse tekkimist saab tõendada vastavate aktidega. Kaebuse esitaja ei ole ühtegi ORAS § 24 lg-s 1 viidatud akti Peetri tn 26 ja 33, Rae tn 34, 48 ja 56 ning Sadama tn 9 ehitiste munitsipaalomandisse andmise kohta esitanud. Kohus nõustub vastustaja ja kolmanda isikuga, et kaebusele lisatud bilanss ei saa tõendada vara omandiõigust. Bilanss on isiku enda poolt koostatud raamatupidamisaruanne ega tõenda seal kajastatud vara omandiõigust. Äärmisel juhul võib bilanss või mistahes muu raamatupidamisaruandlus näidata isiku enda ettekujutust talle kuuluvast varast, ent ei enamat. Seega ei saa esitatud bilanss tõendada seal kajastatud kahe 3-korruselise koolimaja kuuluvust omandiõiguse alusel. Esialgses kaebuses nimetatud lasteaiahoonete Rae tn 34 ja Rae tn 48 omandiõiguse kohta ei ole kaebuse esitaja esitanud mistahes tõendeid. Ehitiste omandiõigust ei tõenda ka Harju Maakonna Valitsuse
  4. jaanuari 1991 korraldus nr 21 ega selle lisa, sest see korraldus puudutab asutuste haldamise üleandmist, mitte nende asutuste kasutuses olnud või nende sihipäraseks käitamiseks vajalike ehitiste ja muu vara omandiõiguse üleandmist. Kaebuse täienduse lisadena esitatud Eesti Erastamisagentuuri
  5. oktoobri
  6. a munitsipaliseerimise teatis ja Kaitseministeeriumi ja Keila Linnavolikogu esindajate poolt
  7. novembril
  8. a allkirjastatud riigi vara munitsipaalomandisse andmise akt koos lisadega ei tõenda vaidlusaluste ehitiste omandiõigust, kuna kaebuses nimetatud ehitised neis dokumentides ei kajastu. Võrreldes neis dokumentides nimetatud ehitiste aadresse Keila Linnavolikogu
  9. detsembri
  10. a otsusega, mis puudutas Paldiski linnaosa tänavanimede 8
(20)3-08-2081 muutmist, selgub, et Peetri tn 26 ja 33, Rae tn 34, 48 ja 56 ning Sadama tn 9 asuvaid ehitisi ei ole Keila linnale üle antud. Keila Linnavolikogu
  1. detsembri
  2. a otsuse lisas (I kd tl 78) on küll Vene Föderatsiooni relvajõududelt munitsipaalomandisse üle võetud objektina nimetatud ka „Lasteaed nr 2“, asukohaga Lauristini tänaval, ent samas ei selgu, et selline ehitis tegelikult aktiga üle võetud oleks – Eesti Erastamisagentuuri teatises (I kd tl 72) ega vara üleandmise akti (I kd tl 72 pöördel) lisades sellist lasteaiahoonet ei nimetata. Keila linna omandiõigust ei saa tõendada ka asjaolu, et Keila linn ise on taotlenud vaidlusaluste ehitiste aluse ja nende teenindamiseks vajaliku maa munitsipaalomandisse andmist; 4) Keila linna omandiõigus vaidlusalustele ehitistele ei saanud tekkida POKS alusel, sest POKS ei reguleeri vara omandiõiguse üleandmist mistahes moel. POKS alusel vara Keila linna omandisse üleminekust saaks rääkida juhul, kui oleks tõendatud, et kõnealune vara oli enne POKS jõustumist seaduses sätestatud korras üle antud Paldiski linna kui avalik-õigusliku juriidilise isiku omandisse, kuid selliseid tõendeid esitatud ei ole. Samas nõustus kohus kolmanda isiku seisukohaga, et juhul, kui POKS-i tõlgendada selliselt, et Paldiski linna haldusterritooriumi ühendamine Keila linnaga tähendas Paldiskis asuva munitsipaalvara (mille olemasolu ei ole siiski tõendamist leidnud) üleminekut Keila linna omandisse POKS alusel, siis tuleks asuda ka seisukohale, et sama vara muutus Paldiski linna taastekkimisel pärast
  3. a kohaliku omavalitsuse valimistulemuste kinnitamist taas Paldiski linna omaks. Sõnaselge regulatsiooni puudumisel ei saa seadust tõlgendada selliselt, et ühel juhul läks mingisuguse vara omandiõigus üle, teisel juhul mitte; 5) Kohtuistungil märkis kaebuse esitaja, et munitsipaalomand tekkis kohalike omavalitsuste moodustamisega 1990ndate alguses. See väide ei ole õige – ühestki õigusaktist ei tulene, et kohalik omavalitsus oleks pelgalt selle loomise tulemusena saanud mingisuguse vara omanikuks. Vara (sh ehitised) tuli munitsipaalomandisse anda omandireformi käigus vastava aktiga; 6) Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-07 ei ole asjakohane. Riigikohtu eelnimetatud otsuses võetud seisukohad võiksid käesoleva asja lahendamisel asjakohased olla juhul, kui vaidluse all oleks selliste ehitiste omandiõigus, mille Keila linn on ajal, mil Paldiski oli Keila linnaosa, Paldiski haldusterritooriumile ise ehitanud või mille ta on sellel ajal avalik-õigusliku juriidilise isikuna omandanud. Kaebuse esitaja pole tõendanud, et see mõne kaebuses nimetatud ehitise puhul nõnda oleks; 7) Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et Keila linnal on jätkuvalt õigus nõuda Paldiskis Pakri tn 9 asuvat maad enda omandisse. Maa munitsipaalomandisse andmine MRS § 28 lg 1 p 7 alusel ei ole vaadeldav enne
  4. aastat kohaliku omavalitsuse omandis olnud maa tagastamisena sellele kohalikule omavalitsusele. Omandireformi üldisest loogikast tulenevalt on maa võimalik anda selle kohaliku omavalitsuse munitsipaalomandisse, kelle haldusterritooriumil ta asub.
  5. a ei olnud mistahes võimalust anda Paldiskis Pakri tn 9 asuvat maad Keila linna omandisse. Kaebaja seisukoht, nagu eeldanuks maa Paldiski linna munitsipaalomandisse andmine seda, et Keila linn oleks oma nõudeõiguse Paldiski linnale loovutanud, ei põhine seadusel; 8) Kuna kaebuse esitaja ei ole tõendanud enda omandiõigust vaidlustatud korraldustega Paldiski linna munitsipaalomandisse antud maatükkidel asuvatele ehitistele, ei saa vaidlustatud korraldused kaebuse esitaja õigusi rikkuda ja tal ei saa olla põhjendatud huvi nende korralduste õigusvastasuse või tühisuse tuvastamise suhtes. Olukord, kus Keila linn on kohustatud tagasi maksma laenusumma, mis võeti ajal, kui tänase Paldiski linna haldusterritoorium oli liidetud Keila linnaga ning mida kasutati Paldiskis asuva katlamaja renoveerimiseks ja mis oli teisisõnu investeering tänase Paldiski linna omavalitsuslike ülesannete täitmiseks, on tõepoo9
(20)3-08-2081 lest ebaõiglane. Ei asjassepuutuvatele kohalikele omavalitsustele ega ka riigivõimule tee au, et sellele ebaõiglusele ei ole seni mõistlikku lahendust leitud. Kuid eelnimetatud ebaõigluse heastamine ei saa toimuda suvalisel moel, millena esitatud kaebust tuleb paraku vaadata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  1. Keila linna apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada või saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Põhjendused: 1) Kaebaja jaoks on üllatav kaebuse rahuldamata jätmine omandiõiguse tõendamatuse tõttu. Halduskohus ei juhtinud kordagi kaebaja tähelepanu tõendite esitamise vajadusele või vajakajäämistele omandiõiguse tõendamise osas. Sellega on kohus rikkunud oma kohustusi kohtumenetluse juhtimisel ja asjas tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamisel. Juba ainuüksi sellest tulenevalt kuulub kohtuotsus tühistamisele ning asi tuleb saata uueks arutamiseks tagasi esimese astme kohtule; 2) Halduskohus on põhjendamatult eristanud maa munitsipaalomandisse andmise alustest lähtuvalt ehitiste omandiõiguse üle otsustamist. Kaebuse esitaja subjektiivsete õiguste seisukohalt ei oma tähendust, mis alusel on vaidlusaluste haldusaktidega maa antud Paldiski linna munitsipaalomandisse, vaid tähendust omab see, kas ehitiste omanik oli Keila linn; 3) Kohus on ehitiste omandiõiguse küsimust käsitlenud vääralt, jättes arvestamata riigi vara munitsipaalomandisse andmise tausta. Kaebaja viitab Vabariigi Valitsuse
  2. novembri
  3. a määrusele nr 235 ja märgib, et riigi vara antigi selliselt munitsipaalomandisse. Kaebuses toodud hooned Paldiskis aadressidel Rae tn 34, 48 ja 56, Peetri tn 26 ja 33, Pakri tn 9 ning Sadama tn 9 olid üle antud Paldiski linnale ja Paldiski linn oli enne POKS vastuvõtmist saanud riigi poolt üle antud vara omanikuks. Kuna Paldiski linn liideti Keila linna linnaosaks, siis anti ühtlasi üle ka kogu Paldiski linna munitsipaalvara, sh vaidlusalustes korraldustes märgitud munitsipaalomandis olevad ehitised. Halduskohus on ebaõigesti nõustunud kolmanda isiku seisukohtadega POKS tõlgendamisel. Kaebaja rõhutab, et Paldiski linna iseseisvumisel ei lahendatud Paldiski linna varade ja kohustustega seonduvaid õigusi. Kuna ei nähtud ette õigusjärglust Keila linnale kuuluvate õiguste ja kohustuste osas, jäi Keila linn jätkuvalt enne POKS vastuvõtmist Paldiski linnale kuulunud munitsipaalvara omanikuks. Seda seisukohta kinnitab Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-98-07, mille kohta halduskohus on põhjendamatult leidnud, et see lahend ei ole asjakohane. Tähtsust omab seisukoht, et
  4. a oktoobris iseseisvunud Paldiski linna universaalne õigusjärglus ei ole tuletatav ETHS-st. Halduskohus ei ole põhjendanud seisukohta, et kaebaja seisukoht nõudeõiguse Paldiski linnale loovutamise vajalikkusest ei põhine seadusel. Käsutustehing ehitiste puhul nõuab notariaalset vormi; 4) Kohus on hinnanud tõendeid ebaõigesti. Tõenditest nähtub, et vaidlusalused ehitised kuulusid perioodil, mil Paldiski oli Keila linnaosa, Keila linnale. Ka Paldiski linn on tuginenud maa munitsipaalomandisse saamisel asjaoludele, et ehitised olid Keila munitsipaalomandis, ning sellest ebaõigesti tuletanud nende ülemineku
  5. a iseseisvunud Paldiski linnale. Paldiski linna poolt maa munitsipaalomandisse andmise taotlustele on lisatud Keila linna taotlused vaidlusaluste ehitiste aluse ja nende teenindamiseks vajaliku maa munitsipaalomandisse andmiseks ning Keila linna poolt munitsipaalomandis olevate ehitiste aluse ja nende teenindamiseks vajaliku maa määramised. Samuti osutab omandiõigusele kaudselt ka bilansis vaidlusaluste ehitiste kajastamine. Kaebaja ei jaga kohtu seisukohta Harju Maakonna Valitsuse
  6. 10
(20)3-08-2081 jaanuari
  1. a korralduse nr 21 suhtes. Kohus jättis välja selgitamata asjas tähtsust omavad asjaolud. Omandiseadus võeti vastu
  2. a ja Eesti Vabariigi Riigivaraamet, kes korraldas ka riigi vara andmist munitsipaalomandisse, moodustati Vabariigi Valitsuse määruse alusel
  3. oktoobril 1990, kuid Riigivaraameti tegevuse aluseks olev põhimäärus kinnitati alles
  4. juunil 1991 ja seegi oli ajutine. Nimetatud ajavahemikul riigi vara munitsipaalomandisse andmisel on dokumentatsioonis ebaselgust, mis aga ei väära seda, et vara on antud ka sel perioodil munitsipaalomandisse. Pakri tn 9 osas ei saa mööda vaadata Kaitseministeeriumi ja Keila Linnavolikogu vahel allkirjastatud riigi vara tasuta munitsipaalomandisse andmise aktist nr 01/826-06, mille juurde lisatud vara nimekirjas on selgelt nimetatud ka 1-korruseline saunahoone. Munitsipaalomandisse andmise akt on lisatud ka maa munitsipaalomandisse andmise toimikule, kusjuures maa munitsipaalomandisse taotlemisel on Paldiski linn oma õiendis ehitiste koosseisu ning omandiõigusliku kuuluvuse kohta kinnitanud, et sel aadressil on ühekorruseline kivihoone, mis on omandatud
  5. novembril
  6. a vastavalt riigi vara tasuta munitsipaalomandisse andmise aktile nr 01/830-06 (st Kaitseministeeriumi ja Keila Linnavolikogu vahel). Seepärast on tõendatud ka Pakri tn 9 asuva ehitise kuulumine Keila linnale. Ka Peetri tn 33 osas on Keila linn esitanud maa munitsipaalomandisse andmise toimikust Paldiski linna poolt esitatud tõendi teiste isikute taotluste kohta maa omandamiseks, milles kinnitatakse, et nõukogude võimu ajal olid maatükil Nõukogude tn 47 paviljonid. Kohus leidis, et Rae tn 34 asuva lasteaiahoone aktiga üle võtmine ei ole selge, sest Eesti Erastamisagentuuri teatises ega vara üleandmise akti lisades sellist lasteaiahoonet ei nimetata. Kui kohus oleks nimetatud asjaolule kaebuse esitaja tähelepanu juhtinud või ise tõendeid kogunud, oleks selle vajakajäämise saanud kõrvaldada. Pöördumise peale Kaitseministeeriumisse sai Keila linn teate selle kohta, et Eesti Erastamisagentuuri nõukogu on
  7. oktoobril
  8. a otsustanud anda lasteaia nr 2 üle Keila Linnavolikogule (apellant lisab Eesti Erastamisagentuuri 12.10.1994 teatise). Kohus leidis alusetult, et kaebuses nimetatud ehitised ei kajastu Eesti Erastamisagentuuri
  9. oktoobri
  10. a munitsipaliseerimise teatises ja Kaitseministeeriumi ja Keila Linnavolikogu esindajate poolt
  11. novembril
  12. a allkirjastatud riigi vara munitsipaalomandisse andmise aktis koos lisadega. Kui kohtul tekkis tõendite hindamisel küsimusi, oleks kohus saanud need kõrvaldada sellele menetlusosaliste tähelepanu juhtimisega või ise täiendavalt tõendeid kogudes. Kohus on valesti leidnud, et eelviidatud aktides ei ole käsitletud vaidlusaluseid ehitisi. Kohus on jätnud tähelepanuta ja välja selgitamata, mis täpsemalt kuulub Paldiski linnas olevate sõjaväelinnakute koosseisu. Nii kuulub sõjaväelinnaku nr 42 koosseisu muuhulgas ka lasteaed nr
  13. Sõjaväelinnak nr 42 on aga üle antud Keila linnale. Arvestades 1990ndate alguses vara munitsipaalomandisse andmise küsimustes nii õigusliku regulatsiooni kui ka faktilise tegevuse ebajärjekindlust, tuleb antud juhul hinnata omandiõigust ka läbi kaudsete tõendite. Halduskohus on aga täiesti kõrvale lükanud tõendid, millest nähtub, et vaidlusaluste ehitiste kui munitsipaalomandis olevate ehitiste teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja sihtotstarbe on määranud Keila linn, samuti on kajastatud ehitisi Keila linna bilansis jne. Ka Paldiski linn on maa munitsipaalomandisse taotlemisel tuginenud samasugustele tõenditele.
  14. Harju maavanem palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 11
(20)3-08-2081
  1. Paldiski linn palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kordamata halduskohtule esitatud seisukohti, on kolmanda isiku väited järgmised. 1) Kaebaja viited Eesti NSV kohaliku omavalitsuse aluste seadusele ja Vabariigi Valitsuse
  2. novembri
  3. a määrusele nr 235 ei ole asjassepuutuvad. Nimetatud määruses käsitletud väljend „varade üle andmine“ ei ole käsitletav omandiõiguse tekkimise alusena. 2) Kaebaja väidab apellatsioonkaebuses esmakordselt, et omandas Rae tn 34 ja Rae tn 48 ehitised (lasteaiad) ajal, mil Paldiski oli POKS alusel liidetud Keila linna haldusterritooriumiga. Varem väitis kaebaja, et hooned aadressidel Rae tn 34 ja 48 olid üle antud Paldiski linnale enne POKS jõustumist. Kaebaja uus väide tuleb HKMS § 198 lg 3 alusel jätta tähelepanuta. Isegi kui Keila linn oleks need ehitised omandanud ajavahemikul 15.05.1994-20.10.1996, oleksid need varad kolmandale isikule üle läinud omavalitsusüksuse staatuse saamisest. 3) Kuna kolmas isik oli vastuses kaebusele ja kaebuse täiendusele sõnaselgelt märkinud, et kaebuse esitaja ei ole omandit ehitistele tõendanud, on põhjendamatu apellandi seisukoht, et ta ei olnud teadlik omandiõigust tõendavate tõendite esitamise vajadusest. Avaliku võimu kandjast kaebajat esindas ka vandeadvokaat, mistõttu on põhjendamatu uurimiskohustuse panemine kohtule.
  4. Regionaalministri esindaja jäi kohtuistungil seisukohale, et Harju maavanema vaidlustatud haldusaktid on õiguspärased ja kaebaja omandiõiguse väide on tõendamata. Esindaja möönis, et POKS-s varade küsimuse reguleerimata jätmisel on tegemist õiguslüngaga. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  5. Kaebuse esitamise ajal kehtinud HKMS § 7 lg 1 kohaselt oli tühistamiskaebusega halduskohtusse pöördumise eelduseks, et vaidlustatud haldusakt rikub kaebuse esitaja õigusi või piirab tema vabadusi. Haldusakti õigusvastasuse tuvastamise või avalik-õigusliku suhte olemasolu või puudumise tuvastamise (viimatinimetatud kaebusena on käsitletav ka taotlus haldusakti tühisuse tuvastamiseks) kaebuse esitamise eelduseks oli sama sätte kohaselt kaebuse esitaja põhjendatud huvi sellise tuvastuse suhtes. Sellist põhjendatud huvi ei saanud isikul olla, kui vaidlustatav haldusakt ei saa rikkuda kaebuse esitaja õigusi või piirata tema vabadusi. Selles osas langevad kaebeõiguse eeldused eelviidatud kaebuste puhul kokku.
  6. Kaebeõiguse seisukohalt tuleb tuvastada, millise subjektiivse õiguse või vabaduse kaitseks kaebuse esitaja kohtusse on pöördunud. Kaebuse esitaja on kaebuses ja selle täienduses (mõlema menetlusdokumendi põhjendava osa p-d 3) esile toonud, et tal on õigus ehitiste omanikuna saada omandireformi käigus maa omanikuks või nõuda ehitise alusele ja teenindamiseks vajalikule maale hoonestusõiguse seadmist ja selle kinnistusraamatusse kandmist. Õigusvastasuse tuvastamise kontekstis mainib kaebuse esitaja omandiõiguse kaitse eesmärki (vt kaebuse ja kaebuse täienduse põhjenduste p 2.3.2). Eeltoodust ei saa järeldada, et kaebuse esitaja on kohtusse pöördunud kitsalt MRS § 28 lg 1 p-s 1 sätestatud õiguse kaitseks. Kaebuse esitaja on pöördunud kohtusse vaidlustatud korralduste esemeks olevatel maatükkidel paiknevate ehitiste omandi kaitseks. Kuigi omand on tsiviilõiguslik õigus, on võimalik selle kaitseks halduskohtule kaebus esitada siis, kui seda riivatakse avalik-õigusliku suhte raames. Kaebuses vaidlustatud korraldused on antud avalik-õiguslikus suhtes.
  7. Vabariigi Valitsuse 02.06.2006 määruse nr 133 „Maa munitsipaalomandisse andmise kord“ § 9 lg 1 kohaselt registreeritakse munitsipaalomandisse antud maa riigi maakatastris 12
(20)3-08-2081 maa munitsipaalomandisse andmise otsuse alusel ning sama paragrahvi lg 3 kohaselt läheb maa omandiõigus kohalikule omavalitsusele üle maa riigi maakatastris registreerimisest arvates. Sama regulatsioon sisaldus kuni 26.11.2005 kehtinud, Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 269 kinnitatud „Maa munitsipaalomandisse andmise korra“ p-des 32 ja
  1. Maa riigi maakatastris registreerimisega seob AÕSRakS § 13 lg 1 teine lause ka munitsipaalomandisse antaval maal asuvate riigile või kohalikule omavalitsusele kuuluvate ehitiste muutumise maa oluliseks osaks. Isegi kui asuda seisukohale, et Paldiski linnale vaidlusalustel maatükkidel asuvate ehitiste mittekuulumise tõttu ei muutunud need ehitised veel maa riigi maakatastris registreerimisega maa oluliseks osaks, siis muutusid need ehitised maa oluliseks osaks maa kinnistamisel. AÕSRakS § 13 lg 1 esimesest lausest, AÕS kuni 01.07.2002 kehtinud redaktsiooni § 8 lg-st 1, § 15 lg-st 2 ja § 16 lg-st 1 ning alates 01.07.2002 kehtiva TsÜS § 50 lg-st 1, § 53 lg-st 2 ja § 54 lg-st 1 saab järeldada, et maa kandmisel kinnistusraamatusse muutub sellel maal asuv ehitis kinnisasja oluliseks osaks. AÕSRakS § 112 lg 1 kohaselt kantakse munitsipaalomandisse antud maa kinnistusraamatusse kohaliku omavalitsuse kinnistamisavalduse alusel, millele lisatakse maa munitsipaalomandisse andmise otsus ja maakatastri andmed. Seega, kui käesolevas asjas vaidlustatud Harju maavanema korralduste andmise ajal kuulusid nende korralduste alusel munitsipaalomandisse antud maadel asunud ehitised kaebuse esitajale, oli nende ehitiste omandi lõppemine kaebuse esitajal nende korralduste õiguslik tagajärg ning korraldused said kaebuse esitaja omandit ehitistele rikkuda. Järelikult sõltub kaebuse esitaja kaebeõigus kõigi nende korralduste peale sellest, kas korralduste andmise ajal olid nende korralduste alusel munitsipaalomandisse antud maadel asunud ehitised kaebaja omandis. Õige on ka apellandi seisukoht, et kaebeõiguse seisukohast ei ole alust eristada MRS § 28 lg 1 p-le 7 tuginevat Harju maavanema
  2. juuli
  3. a korraldust nr 3522 muudest käesolevas asjas vaidlustatud korraldustest. Korralduste õiguslik mõju kaebuse esitaja ehitiste omandile ei sõltu sellest, millisele MRS § 28 lg-s 1 sätestatud alusele need korraldused tuginevad.
  4. Kuna apellandi väited omandi küsimuses tuginevad POKS-l, peab ringkonnakohus apellandi väidete hindamist vajalikuks alustada hinnangust POKS tähendusele Paldiski ja Keila linna varade küsimuses. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31.10.2007 otsuses nr 3-2-1-98-07 hinnati, kas Paldiski linna universaalset õigusjärglust Keila linna suhtes on võimalik tuletada ETHS-st või POKS-st. Riigikohtu vastus sellele küsimusele oli eitav. Riigikohus osundas, et ETHS § 1 lg-st 1 tulenevalt on selle seaduse ülesanne reguleerida Eesti territooriumi haldusjaotust, haldusterritoriaalse korralduse muutmise ning haldusüksuste piiride ja nimede muutmise aluseid ja korda. Riigikohus viitas ka ETHS POKS jõustumise ajal kehtinud redaktsiooni § 8 lg 2 p-le 4 ja § 9 lg 7 p-le 9, mis nägid ette asjaomasele volikogule või maavanemale kohustuse tegeleda haldusterritoriaalse korralduse või piiride muutmisega kaasnevate võimalike organisatsiooniliste ning eelarveliste ja muude varalisi kohustusi ja õigusi käsitlevate küsimuste lahendamisega (vt selle otsuse p 13). POKS teksti ning Riigikogu istungi stenogrammide (VII Riigikogu. Stenogrammid. 1994, I kd lk 579 jj, lk 660 jj) põhjal järeldas Riigikohus, et POKS sätetes ei reguleerita Paldiski linna varadega seonduvaid küsimusi ning selliste küsimuste reguleerimine ei olnud ka seadusandja soov (vt selle otsuse p 14). Jagades Riigikohtu eelviidatud seisukohti, teeb ringkonnakohus nendest järgmised järeldused: 1) isegi kui Paldiski linn oli enne POKS jõustumist omandanud kohaliku omavalitsuse üksuse kui avalik-õigusliku juriidilise isiku KOKS §-s 10 ja tol ajal kehtinud TsÜS § 6 lg-s 3 sätesta13
(20)3-08-2081 tud staatuse ning oli tsiviilõiguste, sh omand, kandjaks, ei läinud Paldiski linna maa-ala liitmisega Keila linna haldusterritooriumiga Keila linnale üle omand seni Paldiski linnale kuulunud varadele; 2) Keila linna Paldiski linnaosa likvideerimisel ja maa-ala muutumisel Paldiski linna haldusterritooriumiks ei läinud Paldiski linnale üle omand Paldiski linna haldusterritooriumil asuvatele Keila linnale kuuluvatele varadele. ETHS Riigikohtu poolt osundatud sätetest ilmneb, et kohaliku omavalitsuse haldusterritoriaalse korralduse muutumine ei tekita tsiviilõigussuhetes universaalset õigusjärglust. Seega ei nõustu ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et POKS alusel vara Keila linna omandisse üleminekust saaks rääkida juhul, kui oleks tõendatud, et see vara oli enne POKS jõustumist seaduses sätestatud korras üle antud Paldiski linna kui avalik-õigusliku juriidilise isiku omandisse. Arusaamatu on halduskohtu, kolmanda isiku ja regionaalministri avaldatud seisukoht, et juhul, kui POKS-i tõlgendada selliselt, et Paldiski linna haldusterritooriumi ühendamine Keila linnaga tähendas Paldiskis asuva munitsipaalvara üleminekut Keila linna omandisse, siis tuleks asuda ka seisukohale, et sama vara muutus Paldiski linna taastekkimisel pärast
  1. a kohaliku omavalitsuse valmistulemuste kinnitamist taas Paldiski linna omaks. Analoogia puudub, kuna need kaks juhtumit on oluliselt erinevad. Esimesel juhul – Paldiski linna liitmine Keila haldusterritooriumiga – vara väidetav senine omanik Paldiski linn lakkas kohaliku omavalitsuse üksuse ja avalik-õigusliku juriidilise isikuna (kui teda pidada eelnevalt vastava õigusliku staatuse omandanuks) eksisteerimast. Teisel juhul – Keila linna Paldiski linnaosa baasil Paldiski linna moodustamisel – vara väidetav senine omanik Keila linn kohaliku omavalitsuse üksuse ja avalik-õigusliku juriidilise isikuna eksistentsi ei lõpetanud. Järgnevalt hindab ringkonnakohus eeltoodud põhimõtetest lähtuvalt ehitiste omandiõigust vaidlustatud korralduste kaupa.
  2. Harju maavanema 03.07.2000 korraldusega nr 3522 Paldiski linna munitsipaalomandisse antud Pakri tn 9 maaüksusel asus Paldiski Linnavalitsuse 05.06.2000 õiendi (I kd tl 67 pöördel) kohaselt üks ühekorruseline kivihoone, mis on omandatud 18.11.1994 vastavalt riigi vara tasuta munitsipaalomandisse andmise aktile nr 01/830-
  3. Keila Linnavolikogu 01.12.1994 otsusest „Paldiski linnaosa tänavanimede osaline muutmine“ (I kd tl 77 pöördel-80) nähtuvalt asub samal aadressil, endise aadressiga Lauristini 17, 1-korruseline saun. Riigi vara munitsipaalomandisse andmise akti nr 01/830-06 (I kd tl 72 pöördel-76) kohaselt annab vara üleandja vastuvõtja omandusse Vene Föderatsiooni relvajõududele Paldiskis kuulunud keskkatlamaja nr 2 abihoonete ja trassidega. Akti lisas 1 üleantavate hoonete nimekirja kohta on märgitud ka „saun“. Eelnimetatud tõendite koosmõjus hindamise tulemusel loeb ringkonnakohus tuvastatuks, et Harju maavanema 03.07.2000 korraldusega nr 3522 munitsipaalomandisse antud Pakri tn 9 maaüksusel asunud hoone anti 18.11.1994 Kaitseministeeriumi poolt Keila linna munitsipaalomandisse. Asjas ei ole esitatud tõendeid ehitise omandiõiguse üleandmise kohta Keila linna poolt Paldiski linnale. Järelikult saab erinevalt halduskohtust asuda seisukohale, et Harju maavanema 03.07.2000 korraldusega nr 3522 riivati kaebuse esitaja omandiõigust Pakri tn 9 asuvale hoonele ning kaebuse esitajal on selle korralduse suhtes kaebeõigus.
  4. Harju maavanema
  5. veebruari
  6. a korraldusega nr 549-k Paldiski linna munitsipaalomandisse antud Peetri tn 33 maal asus Paldiski Linnavalitsuse 04.04.2001 õienditest (I kd tl 69 ja 70) nähtuvalt paviljon endise aadressiga Nõukogude tn
  7. Keila Linnavolikogu 01.12.1994 otsusest (I kd tl 77 pöördel-80) nähtuvalt asub sellel aadressil kauplus „Aed ja Kodu“. Vara munitsipaalomandisse andmise akti, kus oleks Keila linna omandisse antava vara hulgas nimetatud sellise aadressiga hoonet, asja materjalide hulgas pole. Samuti pole asjas 14
(20)3-08-2081 ühtegi dokumenti, kus sellise aadressiga hoonet oleks käsitatud Keila linna munitsipaalomandis oleva hoonena. Eesti Erastamisagentuuri 26.10.1994 teatises (I kd tl 72) Keila linna munitsipaalomandisse üle antava vara kohta ja sama vara suhtes koostatud Keila Linnavolikogu 01.12.1994 otsuses (I kt tl 76 pöördel – 77) on nimetatud ka sõjaväelinnakuid nr 4, 20, 40 ja 42, kuid apellatsioonkaebusele lisatud riigi vara munitsipaalomandisse andmise 25.09.1995 aktis nr 01/873-06 (I kd tl 271-274), kus esitatakse loetelu nende sõjaväelinnakute koosseisu kuuluvatest hoonetest ja rajatistest, ühtegi kauplust ega „paviljoni“ nimetatud ei ole. Seega ei näita asja materjalid, nagu oleks Peetri nt 33 asuv hoone antud Keila linna munitsipaalomandisse perioodil, mil Paldiski oli Keila linnaosa. Käesoleva otsuse p-s 15 toodud põhjendustel ei saanud selline hoone Keila linna omandisse tulla Paldiski linna liitmisel Keila linna haldusterritooriumiga. Järelikult ei riiva Harju maavanema
  1. veebruari
  2. a korraldus nr 549-k kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi. Korralduse õiguspärasust ringkonnakohus ei kontrolli ning rahuldamata tuleb jätta nii selle korralduse peale esitatud tühistamiskaebus kui ka tuvastamiskaebused.
  3. Harju maavanema
  4. novembri
  5. a korraldusega nr 2061-k Paldiski linna munitsipaalomandisse antud Sadama tn 9 maal asub kolmanda isiku väitel (vt 23.02.2009 seisukohad I kd tl 111-120) Paldiski linna administratiivhoone. Selle hoone varasem aadress oli Keila Linnavolikogu 01.12.1994 otsusest (I kd tl 77 pöördel-80) nähtuvalt Ossipovi
  6. Vara munitsipaalomandisse andmise akti, kus oleks Keila linna omandisse antava vara hulgas nimetatud sellise aadressiga hoonet, asja materjalide hulgas pole. Sellise hoone olemasolu ei saa järeldada ka Eesti Erastamisagentuuri 26.10.1994 teatise (I kd tl 72) kohaselt Keila linnale üleandmisele kuuluvate sõjaväelinnakute nr 4, 20, 40 ja 42 koosseisus. Asjas on küll esitatud Keila linna haldusakte, milles Sadama tn 9 asuvad administratiivhoonet on nimetatud munitsipaalomanduses olevaks hooneks. Keila Linnavolikogu 28.03.1995 otsuse nr 33 (I kd tl 22 ja 85) p 1.1 kohaselt otsustati taotleda munitsipaalomandisse Sadama tn 9 maa, mis otsuse kohaselt on vajalik munitsipaalomanduses oleva Paldiski Linnaosa Valitsuse admin. hoone teenindamiseks. Keila Linnavalitsuse
  7. juuli 1995 korralduses nr 134 (I kd tl 80 pöördel – 81) on viitega Vabariigi Valitsuse 24.01.1995 määrusele nr 36 kinnitatud „Katastriüksuste sihtotstarvete liikide määramise alustele“ määratud sihtotstarve mh Paldiski Linnavalitsuse administratiivhoonele asukohale Sadama tn
  8. Keila Linnavalitsuse 20.10.1995 korralduses nr 178 (I kd tl 81 pöördel – 83) on määratud hoonealuse ja hoone teenindamiseks vajaliku maa suurus ja maa kasutamise sihtotstarve mh Paldiski Linnaosa Valitsuse administratiivhoonele (korralduse p 1.63). Nende tõendite kohta tuleb märkida järgmist. Keila linna pädevus hoonete ja rajatiste teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja sihtotstarbe määramisel ei sõltunud hoone omandist. Ei ole tõendit, mis näitaks, millel põhines Keila linna käsitlus Sadama tn 9 hoonest kui munitsipaalvarast, kuid arvestades Keila linna poolt käesolevas haldusasjas omandi põhjendamiseks esitatud seisukohti, võis see põhineda ka POKS ekslikul tõlgendamisel, mille kohaselt läks Paldiski liitmisel Keila haldusterritooriumiga Paldiski linnalt Keila linnale üle ka Paldiski linna vara. Seetõttu ei saa asjaolule, et Keila linna haldusaktis on Paldiski haldusterritooriumil asuvat hoonet nimetatud munitsipaalvaraks, omistada olulist tähtsust hoone omandi tuvastamisel. Kokkuvõttes ei näita asja materjalid, nagu oleks Sadama tn 9 hoone antud Keila linna munitsipaalomandisse perioodil, mil Paldiski oli Keila linnaosa. Käesoleva otsuse p-s 15 toodud põhjendustel ei saanud selline hoone Keila linna omandisse tulla Paldiski linna liitmisel Keila linna haldusterritooriumiga. 15
(20)3-08-2081 Järelikult ei riiva Harju maavanema
  1. novembri
  2. a korraldus nr 2061-k kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi. Korralduse õiguspärasust ringkonnakohus ei kontrolli ning rahuldamata tuleb jätta nii selle korralduse peale esitatud tühistamiskaebus kui ka tuvastamiskaebused.
  3. Harju maavanema
  4. veebruari
  5. a korraldusega nr 235-k Paldiski linna munitsipaalomandisse Paldiski linnas aadressil Peetri tn 26 antud maal asus Paldiski linna 22.09.2006 taotluse (I kd tl 50-51) kohaselt Paldiski Vene Gümnaasiumi koolimaja, staadion, jalutusrajad ja haljastus. Keila Linnavolikogu 01.12.1994 otsuse (I kd tl 77 pöördel-80) kohaselt oli sellel aadressil asuva „kool nr.1“ varasem aadress majanumbrit märkimata „Nõukogude“ tn. Kaebaja põhjendas omandi tekkimist sellele hoonele väitega, et see oli enne POKS jõustumist Paldiski linna munitsipaalomandis. Käesoleva otsuse p-s 15 toodud põhjendustel ei saa selle väitega Keila linna omandi tekkimist põhjendada. Seepärast ei saa selle hoone omandit tõendada väljavõte Paldiski linna bilansist
  6. aprilli
  7. a seisuga (I kd tl 17-20) ega Harju Maakonna Valitsuse 10.01.1992 korraldus nr 21 (I kd tl 44-45, 56-57). Isegi kui see seisukoht poleks õige, ei ole halduskohus eelviidatud tõendite hindamisel eksinud. Kaebuse esitaja ei ole näidanud, milline bilansiväljavõttes kajastuv objekt millisel vaidlustatud korraldusega munitsipaalomandisse antud maatükil asus. Õige on halduskohtu hinnang ka Harju Maakonna Valitsuse 10.01.1992 korraldusele nr 21 (mille lisa 1 kohaselt anti Paldiski Linna Täitevkomiteele üle mh „Paldiski Keskkool“. Apellandi väitest, et sel perioodil esines riigi vara munitsipaalomandisse andmise dokumentatsioonis ebaselgust, ei saa kuidagi järeldada, et selle korralduse sisuks oli selles märgitud asutuste haldamisele andmise asemel vara munitsipaalomandisse andmine. Selle vastu, et Paldiski linnale võidi enne selle liitmist Keila linna haldusterritooriumiga anda riigi või teise tasandi omavalitsuse poolt vara omandisse, räägib ka see, et POKS §-st 2 nähtuvalt ei pidanud riik Paldiski linna omavalitsusorganite volitusi põhiseadusele vastavaks. Seetõttu ei ole tõendatud ka see, et Paldiski linna munitsipaalomandisse oleks enne POKS jõustumist antud mingeid ehitisi. Asjas kogutud tõenditest ei ilmne, nagu oleks see hoone Keila linna munitsipaalomandisse antud pärast Paldiski liitmist Keila linna haldusterritooriumiga. Vara munitsipaalomandisse andmise akti, kus oleks Keila linna omandisse antava vara hulgas nimetatud sellise aadressiga hoonet, asja materjalide hulgas pole. Sellise hoone olemasolu ei saa järeldada ka Eesti Erastamisagentuuri 26.10.1994 teatise (I kd tl 72) kohaselt Keila linnale üleandmisele kuuluvate sõjaväelinnakute nr 4, 20, 40 ja 42 koosseisus. Käesoleva otsuse p-s 18 toodud põhjendustel ei ole selle hoone munitsipaalomandi tõendamiseks piisav Keila Linnavalitsuse 15.12.1995 korraldus nr 203 (I kd tl 84), millega on „munitsipaalomanduses olevate hoonete“ alune ja teenindamiseks vajaliku maa suurus ja sihtotstarve määratud mh Peetri 26 asuvale Paldiski Keskkooli hoonele. Järelikult ei riiva Harju maavanema
  8. veebruari
  9. a korraldus nr 235-k kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi. Korralduse õiguspärasust ringkonnakohus ei kontrolli ning rahuldamata tuleb jätta nii selle korralduse peale esitatud tühistamiskaebus kui ka tuvastamiskaebused.
  10. Harju maavanema
  11. veebruari
  12. a korraldusega nr 236-k Paldiski linna munitsipaalomandisse antud Rae tn 34 maal asub Paldiski Linnavalitsuse 22.09.2006 taotluse (I kd tl 52) kohaselt lasteaed „Naerulind“, mänguväljakud, jalutusrajad ja haljastus. Keila Linnavolikogu 01.11.1995 otsusest nr 153 (I kd tl 21) nähtuvalt oli lasteaia nimi varem „Paldiski
  13. Lasteaed“. Keila Linnavolikogu 01.12.1994 otsusest (I kd tl 77 pöördel-80) nähtuvalt on sama lasteaeda nimetatud ka „lasteaiaks nr 2“ varasema aadressiga „Lauristini tn“ (majanumbrit pole märgitud). 16
(20)3-08-2081 Keila Linnavolikogu 01.12.1994 otsuse (I kd tl 76 pöördel-77) kohaselt on viitega Erastamisagentuuri 06.10.1994 ja 26.10.1994 teatistele antud Paldiski Linnaosa Valitsuse bilanssi Vene Föderatsiooni relvajõududelt munitsipaalomandusse ülevõetud Paldiskis asuv vara, mille nimekirjas on märgitud ka „Lasteaed nr 2 Lauristini tn.“ Erastamisagentuuri 26.10.1994 teatis (I kd tl 72) seda lasteaeda ei käsitle. Samas on apellatsioonkaebusele lisatud Eesti Erastamisagentuuri 12.10.1994 kiri Kaitseministeeriumile kui riigivara üleandjale (I kd tl 252), milles teatatakse, et Erastamisagentuuri Nõukogu on
  1. oktoobril 1994 otsustanud munitsipaalomandisse anda Vene Föderatsiooni relvajõududelt üle võetud objektina mh „lasteaia nr 2, Paldiski linnas, Lauristini tn“. Eelmainitud tõendid koostoimes Keila Linnavalitsuse 18.07.1995 korraldusega nr 134, 20.10.1995 korraldusega nr 178 ja 15.12.1995 korraldusega nr 203 (I kd tl 80 pöördel-84) võimaldavad järeldada, et viidatud hoone on Kaitseministeeriumi poolt Keila linna munitsipaalomandisse üle antud ajal, mil Paldiski oli Keila linnaosa. Asjas ei ole esitatud tõendeid ehitise omandiõiguse üleandmise kohta Keila linna poolt Paldiski linnale. Järelikult saab erinevalt halduskohtust asuda seisukohale, et Harju maavanema 02.02.2007 korraldusega nr 236-k riivati kaebuse esitaja omandiõigust Rae tn 34 asuvale hoonele ning kaebuse esitajal on selle korralduse suhtes kaebeõigus.
  2. Harju maavanema
  3. veebruari
  4. a korraldusega nr 237-k Paldiski linna munitsipaalomandisse antud Rae tn 48 maal asub Paldiski Linnavalitsuse 22.09.2006 taotluse (I kd tl 53) kohaselt lasteaed „Sipsik“, mänguväljakud, jalutusrajad ja haljastus. Keila Linnavolikogu 01.11.1995 otsusest nr 153 (I kd tl 21) nähtuvalt oli lasteaia nimi varem „Paldiski
  5. Lasteaed“. Keila Linnavolikogu 01.12.1994 otsusest (I kd tl 77 pöördel-80) nähtuvalt asub Rae tn 48 „lasteaed nr 1“, varasem aadress oli „Lauristini tn“ (majanumbrit pole märgitud). Eesti Erastamisagentuuri 26.10.1994 teatises (I kd tl 72) Keila linna munitsipaalomandisse üle antava vara kohta ja sama vara suhtes koostatud Keila Linnavolikogu 01.12.1994 otsuses (I kd tl 76 pöördel – 77) on nimetatud ka sõjaväelinnakuid nr 4, 20, 40 ja
  6. Apellatsioonkaebusele lisatud riigi vara munitsipaalomandisse andmise 25.09.1995 aktist nr 01/873-06 (I kd tl 271-274) nähtub, et sõjaväelinnaku nr 42 koosseisu kuuluv hoone on ka „lasteaed nr 1“. Aktis on hoone kohta märge, et see „on veel Vene Föd. käes“. Hinnates neid tõendeid koos Keila Linnavalitsuse 15.12.1995 korraldusega nr 203 (I kd tl 84), milles Rae 48 asuvat lasteaeda „Sipsik“ nimetatakse munitsipaalomanduses olevaks hooneks, järeldab ringkonnakohus, et viidatud hoone on Kaitseministeeriumi poolt Keila linna munitsipaalomandisse 25.09.1995 aktiga nr 01/873-06 üle antud ajal, mil Paldiski oli Keila linnaosa. Asjas ei ole esitatud tõendeid ehitise omandiõiguse üleandmise kohta Keila linna poolt Paldiski linnale. Järelikult saab erinevalt halduskohtust asuda seisukohale, et Harju maavanema 02.02.2007 korraldusega nr 237-k riivati kaebuse esitaja omandiõigust Rae tn 48 asuvale hoonele ning kaebuse esitajal on selle korralduse suhtes kaebeõigus.
  7. Harju maavanema
  8. aprilli
  9. a korraldusega nr 787-k Paldiski linna munitsipaalomandisse antud Rae tn 56 maal asub Paldiski Linnavalitsuse 22.09.2006 taotluse (I kd tl 56) kohaselt koolimaja, kuur, staadion ja haljastus. Keila Linnavolikogu 01.12.1994 otsusest (I kd tl 77 pöördel-80) nähtuvalt asub Rae tn 56, endine Lauristini tn, „algkool, muusikakool“. Eesti Erastamisagentuuri 26.10.1994 teatises (I kd tl 72) Keila linna munitsipaalomandisse üle antava vara kohta ja sama vara suhtes koostatud Keila Linnavolikogu 01.12.1994 otsuses (I kd tl 76 pöördel – 77) on nimetatud ka sõjaväelinnakuid nr 4, 20, 40 ja
  10. Apellatsioonkaebusele lisatud riigi vara munitsipaalomandisse andmise 25.09.1995 aktist nr 01/873-06 (I kd tl 271-274) nähtub, et sõjaväelinnaku nr 42 koosseisu kuulub ka algkooli hoone, mille kohta on 17
(20)3-08-2081 lisatud akti nr 01/873-06 eesmärki arvestades arusaamatu märkus „puudub akt algkooli üleandmisest munitsipaalomandisse“. 25.09.1995 akt nr 01/873-06 ongi mh sõjaväelinnaku nr 42 hoonete munitsipaalomandisse üleandmise akt. Hinnates neid tõendeid koosmõjus Keila Linnavalitsuse 15.12.1995 korraldusega nr 203, millega on määratud mh Rae tn 56 asuva „munitsipaalomanduses oleva“ Paldiski Algkooli hoone alune ja teenindamiseks vajaliku maa suurus ja kasutamise sihtotstarve, võib Rae tn 56 asuvat hoonet pidada Kaitseministeeriumi poolt Keila linna munitsipaalomandisse 25.09.1995 aktiga nr 01/873-06 üle antuks ajal, mil Paldiski oli Keila linnaosa. Asjas ei ole esitatud tõendeid ehitise omandiõiguse üleandmise kohta Keila linna poolt Paldiski linnale. Järelikult saab erinevalt halduskohtust asuda seisukohale, et Harju maavanema 05.04.2007 korraldusega nr 787-k riivati kaebuse esitaja omandiõigust Rae tn 56 asuvale hoonele ning kaebuse esitajal on selle korralduse suhtes kaebeõigus.
  1. Munitsipaalomandisse antakse MRS § 28 lg 1 p 1 alusel munitsipaalomandisse jäävate hoonete ja rajatiste alune ning neid teenindav maa. Selle sätte alusel on võimalik anda maad selle kohaliku omavalitsuse omandisse, kelle omandis on hooned ja rajatised, mida see maa teenindab. Kuna Rae tn 34, 48 ja 56 asuvad hooned ja rajatised ei olnud Paldiski linna munitsipaalomandis, puudus nende teenindamiseks vajaliku maa Paldiski linna munitsipaalomandisse andmiseks MRS § 28 lg 1 p-st 1 tulenevalt alus. Ringkonnakohus ei nõustu vastustajaga, nagu oleks Harju maavanema
  2. veebruari
  3. a korraldused nr 236-k ja 237-k ning
  4. aprilli
  5. a korraldus nr 787-k vaatamata eeltoodule õiguspärased seetõttu, et maavanema pädevuses on maa munitsipaalomandisse andmine ka MRS § 28 lg 1 p 4 alusel sotsiaalmaana, mis on vaidlusaluse maa kasutamise sihtotstarve. MRS § 28 lg 1 p 4 alusel tehtav otsus on diskretsiooniotsus, mille tegemisel tähtsust omavate asjaolude ring erineb sama lõike p 1 rakendamisel asjakohastest. Vabariigi Valitsuse 02.06.2006 määruse nr 133 „Maa munitsipaalomandisse andmise kord“ § 6 lg 3 p-st 4 nähtub, et maad on võimalik anda ka sellise kohaliku omavalitsusüksuse munitsipaalomandisse, kes ei ole selle maa asukohajärgne kohalik omavalitsusüksus. Ei saa väita, et MRS § 28 lg 1 p 4 rakendamine viinuks kindlasti sama maa Paldiski linna munitsipaalomandisse andmiseni sotsiaalmaana olukorras, kus maal paiknevad hooned ja rajatised, mis ei kuulu Paldiski linnale. Seetõttu on Harju maavanema
  6. veebruari
  7. a korraldused nr 236-k ja 237-k ning
  8. aprilli
  9. a korraldus nr 787-k õigusvastased.
  10. Harju maavanema
  11. juuli
  12. a korraldus nr 3522 anti MRS § 28 lg 1 p 7 alusel, mille kohaselt antakse munitsipaalomandisse
  13. aasta
  14. juuni seisuga kohaliku omavalitsusüksuse omandis olnud ja käesoleval ajal munitsipaliseerimist taotleva kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil asuv maa, välja arvatud maa, mis kuulub riigi omandisse jätmisele vastavalt sama seaduse §-le 31 või mis kuulub ostueesõigusega erastamisele vastavalt sama seaduse §-dele 7, 8, 9 või 10 või mis kuulub omandisse andmisele endise kruntrendimaa (obrokimaa) omandisse andmise ja kompenseerimise seaduse alusel. Arhiiviteatistega (I kd tl 103 ja 104) on tõendatud, et korraldusega nr 3522 Paldiski linna munitsipaalomandisse antud Pakri 9 maaüksus oli
  15. a
  16. juuni seisuga Paldiski linna omandis. Kuid see ei tähenda, et korraldus nr 3522 oli õiguspärane. Maa kuulumine
  17. a
  18. juuni seisuga kohaliku omavalitsusüksuse omandisse ei tähenda, et kohaliku omavalitsusüksuse, kelle haldusterritooriumil see maa asub, taotlus maa munitsipaliseerimiseks kuulub tingimata rahuldamisele. Taotluse rahuldamine on kaalutlusotsus, mis 18
(20)3-08-2081 mh sõltub ka muudest selle maa omandamiseks seaduste alusel esitatud taotlustest. MRS § 28 lg 1 p 7 kohaldamine ei ole prioriteetne sama lõike p-s 1 sätestatud maa munitsipaalomandisse andmise aluse ees. Korralduse nr 3522 andmise ajal kehtinud, Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 269 kehtestatud „Maa munitsipaalomandisse andmise korra“ p 14 alap 6 kohaselt pidi maa munitsipaalomandisse andmise taotlus sisaldama andmeid taotletaval maal asuvate hoonete ja rajatiste ning muude maaga lahutamatult seotud objektide omandiõigusliku kuuluvuse kohta. Need andmed olid munitsipaliseerimise otsuse tegemisel olulise tähtsusega. Paldiski Linnavolikogu 05.06.2000 taotlus Pakri tn 9 maa munitsipaalomandisse andmiseks (I kd tl 100) sisaldas ebaõigeid andmeid, mille kohaselt kuuluvad maal asuvad hooned ja rajatised Paldiski linnale. Need ebaõiged andmed võisid asja otsustamist mõjutada. Seetõttu on Harju maavanema
  1. juuli
  2. a korraldus nr 3522 õigusvastane.
  3. Käesolevas asjas ei ole Tallinna Halduskohtu otsust apelleeritud väitega, et Keila linna kaebused vaidlustatud haldusaktide tühistamiseks on esitatud kaebetähtaja ületamisega ja halduskohus on need läbi vaadanud protsessinormi rikkudes. Kujunenud on olukord, kus sisuliselt tuleb läbi vaadata tühistamiskaebused, mis on esitatud aastaid pärast vaidlustatud haldusaktide andmist. Seetõttu tuleb tähelepanu pöörata kolmanda isiku halduskohtus esitatud väitele, et tal on tekkinud usaldus vaidlustatud haldusaktide kehtimajäämise suhtes. Ringkonnakohtu arvates ei ole käesoleval juhul siiski tegemist erandliku olukorraga, kus õigusvastase haldusakti peale esitatud tühistamiskaebus, mille menetlust tähtaja rikkumise tõttu võimalik lõpetada ei ole, ei kuulu rahuldamisele haldusaktist soodustatud isiku usalduse kaitse tõttu. Ainuüksi tühistamiskaebuse rahuldamine ei too kaasa kolmanda isiku omandi kaotust tühistatud haldusaktide esemeks olevale maale. Kolmanda isiku omand sõltub kaebuse esitaja poolt AÕSRakS § 112 lg 3, mille kohaselt on juhul, kui maa munitsipaalomandisse andmise otsus tühistatakse pärast maa esmakinnistamist ja kinnistusraamatu kanne muutub seetõttu ebaõigeks, isikul, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, õigus nõuda kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigust parandamine puudutab, esitatava hagi lahendamisest. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktikas aktsepteeritakse haldusakti alusel tehtud kinnistusraamatu kande vaidlustamist sõltumata selle haldusakti kehtivusest juhul, kui vaidlustatakse sisuliselt üksnes haldusakti aluseks olevaid eraõiguslikke asjaolusid või suhteid (vt 08.02.2006 otsus nr 3-2-1-121-05, p-d 33-34). Sellises olukorras ei ole kinnistusraamatusse omanikuna kantud isiku õiguskindluse tagamine haldusakti suhtes toimuva halduskohtumenetluse küsimus.
  4. Eeltoodud põhjendustel tuleb apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada ja Tallinna Halduskohtu otsus tühistada osas, milles halduskohus jättis rahuldamata kaebuse Harju maavanema
  5. juuli
  6. a korralduse nr 3522,
  7. veebruari
  8. a korralduste nr 236-k ja 237-k ning
  9. aprilli
  10. a korralduse nr 787-k tühistamiseks. Uue otsusega rahuldab ringkonnakohus nendes nõuetes kaebuse ning tühistab Harju maavanema
  11. juuli
  12. a korralduse nr 3522,
  13. veebruari
  14. a korraldused nr 236-k ja 237-k ning
  15. aprilli
  16. a korralduse nr 787-k.
  17. Kaebuse esitaja taotleb apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude kogusummas 4321,47 eurot väljamõistmist, millest 111,85 eurot moodustab riigilõiv ja ülejäänud osa tasu esindajast advokaadi õigusteenuse eest. Kolmas isik taotleb apellatsiooniastmes menetluskulude väljamõistmist summas 2592 eurot, mis seisnevad tasus esindajast advokaadi õigusteenuse eest. Esimese astme kohtu menetluses taotles kaebuse esitaja menetluskulude hüvitamist kokku summas 175 245,83 krooni, millest 560 krooni moodustas riigilõiv ja ülejäänu tasu esindajast advokaadi õigusteenuse eest. Kolmas isik taotles menetluskulude hüvitamist esimese astme 19
(20)3-08-2081 kohtu menetluses summas 75 677,95 krooni, mis koosnesid tasust esindajast advokaadi õigusteenuse eest. Kaebuse esitaja ja kolmanda isiku menetluskulude taotlused jättis halduskohus rahuldamata. Kuna kolmas isik ei ole halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebust esitanud, ei ole tal õigust apellatsiooniastmes taotleda esimese astme kohtu menetluse kulude väljamõistmist. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud. Ringkonnakohtu hinnangul on esitatud kuludokumentidega kaebuse esitaja ja kolmanda isiku menetluskulude kandmine tõendatud. Samas kuulusid kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS § 93 lg-st 5 ja kuuluvad käesoleval ajal kehtiva HKMS § 109 lg 6 kohaselt väljamõistmisele üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Välise õigusabi eest makstud esindajatasu põhjendatud suuruseks hindab kohus kaebuse esitajal kahe kohtuastme peale kokku 5000 eurot ja kolmandal isikul apellatsiooniastmes 2000 eurot. Lähtuvalt kaebuse rahuldamise ulatusest, mõistab ringkonnakohus Harju Maavalitsuselt kaebuse esitaja kasuks välja menetluskulud pooles ulatuses, so 2573,82 eurot. Kuna kaebus jääb pooles ulatuses rahuldamata, tuleb kaebuse esitajalt kolmanda isiku kasuks mõista välja pooles ulatuses viimase menetluskulud, so 1000 eurot. Lauri Madise Lilianne Aasma Ruth Virkus 20
(20)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.