Obsah (6)

§ 84§ 88§ 59§ 116§ 85§ 160

3-10-1311 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 19. oktoober 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-10-1311 Haldusasi N.K. k

) § 116 lg 1 alusel alates

1. maist 2010 teenistusest koondamise tõttu seoses Põhja-Tallinna Valitsuse linnamajanduse osakonna teenistuse ümberkorraldamisega /tl 13/.
2. Põhja-Tallinna vanem Karin Tammemägi
3. aprilli 2010 käskkirjaga nr 2-21/31 millega määrati linnamajanduse osakonna peaspetsialist N.K.le distsiplinaarkaristuseks noomitus. Käskkirja kohaselt on N.K. teabenõudele tähtaegselt vastamata jätmisega jätnud süüliselt täitmata talle antud tööülesande /tl 14/.
4. 21.05.2010 (hiljem seda täpsustades) esitas N.K. Tallinna halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada ebaseaduslikuks ja tühistada täies ulatuses Põhja-Tallinna vanema
5. aprilli 2010 käskkiri nr 2-21/28, ennistada kaebaja teenistusse ja välja mõsta vastutajalt teenistusest sunnitult puudutud aja eest saamata jäänud töötasu, ning samuti tunnistada ebaseaduslikuks ja tühistada täies ulatuses Põhja-Tallinna vanema
6. aprilli 2010 käskkiri nr 2-21/31 /tl 1-9, 63-67, 87-88, 127-134/.
7. Kohus eraldas N.K. kaebuse Põhja-Tallinna vanema 28.04.2010 käskkirja nr 2-21/28 tühistamiseks iseseisvaks haldusasjaks nr 3-10-
8. 17.06.2010 kohtumäärusega võttis kohus menetlusse N.K. kaebuse Põhja-Tallinna vanema 30.04.2010 käskkirja nr 2-21/31 tühistamiseks /tl 68/ ja 03.09.2010 määrusega kohus määras lahendada kaebus kirjalikus menetluses /tl 83/.
9. 29.11.2010 määrusega kohus peatas N.K. taotluse alusel käesolevas haldusasjas menetluse kuni haldusasjas nr 3-10-911 menetluse lõppemiseni, kuna nimetatud asi võis lõppeda kompromissi sõlmimisega ja välistatud ei olnud kompromissiga ka muudes haldusasjades menetluse lõpetamine /tl 101/. Kuivõrd kompromissi ei sündinud, siis pidas kohus ebamõistlikuks oodata käesoleva kaebuse menetlusega kuni haldusasjas nr 3-10-911 kohtuotsuse jõustumiseni ja seetõttu kohus 16.05.2011 määrusega uuendas haldusasjas nr 3-10-1311 menetluse /tl 115/.
10. 18.04.2011 (ka 15.09.2011) esitas N.K. kohtule nõude täpsustuse, paludes alternatiivselt tuvastada kaevatava haldusakti õigusvastasus /tl 105-106, 109-111, 127-134/. 22.09.2011 määruses kohus määras mitte nõustuda N.K. kaebuse taotluste muutmise ja täiendamisega alternatiivtaotlusega, millega kaebaja taotleb Põhja-Tallinna vanema 30.04.2011 käskkirja nr 2-21/31 õigusvastasuse tuvastamist /tl 137/.
11. Vastustaja Põhja-Tallinna Valitsus esitas 26.08.2010 kohtule kirjaliku seletuse kaebuse kohta /tl 75-77/ ja hiljem vastuseks kaebajapoolsetele täpsustustele oma täiendavad seisukohad /tl 97-99, 123/. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja N.K. leiab, et kaevatavas käskkirjas toodud faktilised asjaolud ei vasta tegelikkusele: - väidetakse, et kaebaja on jätnud 06.04.2010 saadud teabenõudele vastamata. Kodanik Ü. V. teabenõudeavalduse registreeringutest nähtub, et see on saabunud Põhja-Tallinna Valitsusse 2 06.04.2010 ja oli vahetult suunatud linnamajanduse osakonna juhataja Aavo Väänale vastamiseks. Sama dokumendi registreeringutest nähtub, et A. Vään on omakorda
12. aprillil 2010 kirjalikult märkinud kirja edasi saatmiseks kaebajale. Dokumendi registrist ei nähtu millal vaidlusalune teabenõue kaebajale üle anti. Eelnimetatud teabenõude registreeringust ja lisatud märkustest nähtub, et vaidlusalune dokument ei olnud 06.04.2010 kaebaja käes. - väidetakse, et kaebaja valmistas vastuse alles 26.04.
13. Kirja projekt oli koostatud ja kooskõlastatud varem. Näiteks A. Vään on kooskõlastanud kirja projekti 21.04.2010, PõhjaTallinna vanema asetäitja Olga Ivanova kooskõlastas kirja 22.04.
14. Mis asjaoludel kodanikule kirja edastamine vastustaja poolt viivitati ei ole kaebajale teada. Kaebaja on 26.04.2010 seletuskirjas selgitanud, et kaebajale teadaolevatel andmetel tegeles kodanik Ü. V. teabenõudega linnamajanduse osakonna jurist Mai Sõber, kes vormistas vastuse Ü. V. analoogilisele teabenõudele ning kelle tööülesannete hulka kuulus Maleva tn 18 elanike elamispinnaga seonduvate probleemide lahendamine.
15. aprillil 2010 (s.o. reede) teatas kaebajale linnamajanduse osakonna sekretär, et kaebaja peab vastama Ü. V. 06.04.2010 esitatud teabenõudele ja tõi kaebajale teabenõude koopia. Kaebaja täpsustas sekretäri poolt esitatud teabenõude asjaolusid dokumendihaldussüsteemi Postipoiss kaudu ning ilmnes, et jurist M. Sõber on vastanud Ü. V. üksnes ühele teabenõudele. Tegemist ei olnud avaliku teabe seaduse (edaspidi AvTS) § 2 lg 2 p 3 tähenduses teabenõudega. Kaebaja koheselt asus koostama vastust, kuid vastuse koostamiseks pidi kaebaja hankima täiendavat informatsiooni. Faktiliselt oli vastuse projekt koostatud sama päeva õhtuks, kuid vahetul ülemusel oli võimalik seda kooskõlastada alles esmaspäeval, s.o 19.04.
16. Esialgne kirjaprojekt kooskõlastati perioodil 19.04.2010-21.04.
17. Linnaosa vanema korraldusel korrigeeris kaebuse esitaja esialgset kirjaprojekti ning esitas teistkordseks kooskõlastamiseks 21.04.
18. Vastus saadeti kodanikule vastustaja sekretariaadi poolt välja 26.04.
19. Kaebajal ei olnud võimalik mõjutada ega kiirendada vastustaja poolt kirja edasi saatmist. Selgitava taotluse korral ei kohaldata teabenõude kohta käivaid reageerimise tähtaega. Vaatamata eeltoodule reageeris kaebuse esitaja antud päringule koheselt ka olukorras kus kaebuse esitajal oli aprilli seisuga lahendamiseks suunatud umbes 250 avaldust/pöördumist. Ebaõiglase tööjaotuse tõttu oli kaebaja enam koormatud ametnik Põhja-Tallinna Valitsuses. Kaebajal ei olnud võimalik vahetult jälgida sekretariaati laekuvate ja sealt edasi suunatavate dokumentide jaotust, sh kontrollida tagasiulatuvate tähtaegadega teabenõuetega seotud korralduste jaotust. Lisaks eeltoodule toimus peale Ü. V. teabenõude esitamist elamus Maleva tn 18 elanike koosolek, kus viibisid vastustaja esindajatena K. Tammemägi, O. Ivanova ja A. Vään. Kaebajale teadaolevatel andmetel viibis kohal ka Ü. V., kes vahetult vestles vastustaja esindajatega. Vastustaja esindajad olid kompetentsed vahetult vastama elamuga Maleva tn 18 seotud küsimustele. On tõendatud, et vastustajad esitasid elamu Maleva tn 18 elanike koosolekul teavet elamu seisukorra kohta (mis oli teabenõudes küsitud). Kaebaja poolt koostatud teistkordne kirjaprojekt oli vahetu ülemuse poolt kooskõlastatud 21.04.2010, seega teabenõudele reageerimise ja vastamise aeg kaebaja poolt oli kolm-neli tööpäeva. Eelnimetatud teabenõude lahendamisel on tegemist eelkõige ametkonnasisesel tasandil tekkinud arusaamatusega/ebaselgusega. Kaebajal on teada, et Ü. V. ei ole esitanud kaebust seoses vaidlusaluse teabenõude täitmisega. Kaebaja poolt oli 10.12.2009 nr 5-9/1800 kirjaga Ü. V. selgitatud, et tal on võimalik täiendava informatsiooni saamiseks tulla vastuvõtule ja/või pöörduda telefoni teel linnaosa eluasemekomisjoni sekretäri poole (kaebaja poole). Aprilli seisuga oli kaebajale suunatud lahendamiseks umbes 250 avaldust/pöördumist. Töökoormuse ebavõrdse jaotusega ei olnud kaebajal võimalik kontrollida tagasiulatuvate tähtaegadega teabenõuetega seotud korralduste jaotust. 3 Kaebaja 26.04.2010 seletuses antud asjaolusid on tõlgendanud vastustaja poolt ebaõigesti, jättes mulje, et kaebaja sai teabenõude kätte 06.04.2010 ning vastas alles 26.04.2010, mis ei vasta aga tegelikkusele. Samuti ei ole distsiplinaarkaristuse määramisel arvestatud asjaolu, et vastustaja ise ja teised ametnikud viibisid isiklikult Maleva tn 18 elamu elanike koosolekul, kus viibis ka Ü. V. ning andsid vahetut teavet maja seisukorra kohta, seega oli vastustaja poolt tagatud vahetu teabe andmine Ü. V.le. Distsiplinaarkaristuse määramisel jääb selgusetuks milles täpselt kaebajat süüdistatakse ja kuidas on see seotud Ü. V. õiguste rikkumisega. Vastustaja on ebaõigesti sisustanud

§ 84p-s l sisalduvat vääritu teo ja diskrediteerimise mõistet (vt nt Riigikohtu 9.

aprilli 2009 lahendi p 9 haldusasjas nr 3-3-1-9-09). Distsiplinaarkaristus määratakse diskretsiooniotsusega ning karistus peab olema proportsionaalne ja kaalutletud. Kaevatavas käskkirjast ei nähtu, et karistuse määramisel ja meetme valikul oleks arvestatud kõiki asjaolusid, sh ebavõrdset tööjaotust ja töömahtu, vaidlusaluse teabenõude edastamist kaebajale, vastustaja endapoolset kirja saatmisega viivitamist. Ei ole tõendatud tööülesande süüline täitmata jätmine käskkirjas toodud kujul ja asjaoludel. Käskkirjas ei ole hinnatud ega kontrollitud kas teabenõuna esitatud dokument vastab avaliku teabe seaduse nõuetele. Distsiplinaarkaristuse määramisel ei ole arvestatud asjaolu, et vastustaja ise ja teised ametnikud tegelesid vaidlusaluse elamu küsimusega ja Ü. V. Osundades Riigikohtu halduskolleegiumi otsuse p-le 15 kohtuasjas nr 3-3-1-83-08 ning haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) §-le 54 ja § 56 lg-le 3,

1. peatüki 3 jaole ja §-le 87 ning töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (edaspidi TDVS) § 8 lg 1 ja § 11 lg 2 p 3 sätetele märgib kaebaja, et distsiplinaarmenetlus on toimunud talle eksitaval kujul. Kaebajale ei ole teada milliseid konkreetseid asjaolusid menetluses arvestati, sh ei võimaldatud tutvuda kogutud materjalidega jne. Seletuse andmisel 26.04.2010 ei olnud kaebajale teada, et tema suhtes algatatakse või on algatatud distsiplinaarmenetlus, ja seletuse kirjutamiseks anti ainult 30 minutit. Vastustaja ei taganud kaebajale distsiplinaarmenetluse käigus ettenähtud menetlusõigusi. Juhul, kui kaebajat oleks teavitatud tema suhtes distsiplinaarmenetluse algatamisest, siis oleks kaebaja tahtnud anda asjas seletusi ja vastuväiteid. Distsiplinaarmenetluse algatamisest ja selle otsusest teavitati kaebajat üheaegselt, 30.04.2010 kell 15.30, s.o 30 minutit enne teenistusest vabastamist. Riigikohtu halduskolleegium haldusasjas nr 3-3-1-74-03 on leidnud, et isiku ärakuulamata jätmist tuleb pidada oluliseks menetlusveaks, mis suure tõenäosusega võis takistada süütegude toimepanemise ja toimepanija isikuga seonduvate asjaolude igakülgset väljaselgitamist ning nende asjakohast kaalumist karistuse mõistmisel. Eriti tähelepanu väärne on asjaolu, et kaevatav käskkiri on koostatud ja tutvustatud kaebajale 30 minutit enne viimase tööpäeva lõppu. Kuna kaebaja vabastati teenistusest koondamise tõttu, siis distsiplinaarkaristuse määramine välistab või raskendab kaebajal teenistusse tagasi astumist vabanevatele ametikohtadele.
2. aprilli 2010 käskkiri, mis on kaebajale kogu teenistuse vältel esmaseks, kuid teenistuse viimase kahe kuu jooksul teiseks distsiplinaarkaristuseks, on tehtud eesmärgiga välistada kaebaja teenistusse tagasivõtmist. Distsiplinaarkaristuse määrajal K. Tammemägil endal oli seisuga 27.04.2010 tähtajaks vastamata dokumendihaldussüsteemi Postipoiss andmetel 5 pöördumist/avaldust, haldussekretäril Grista Vorobjovil oli tähtajaks vastamata 1 kiri, peaspetsialistil Allar Oviiril oli tähtajaks vastamata 4 kirja, osakonna juhataja asetäitjal Arvo Soorandil oli tähtajaks vastamata 1 kiri, peaspetsialistil Tiia Rallmannil oli vastamata 2 kirja, peaspetsialistil Heli Ojamaal oli vastamata 4 kirja, osakonnajuhatajal A. Väänal oli vastamata 4 kirja, kantselei juhatajal Diana Jakobsonil oli vastamata 2 kirja, linnamajanduse osakonna juristil Mai Sõberil oli vastamata 3 kirja, rahvastikuregistri juhtivspetsialistil Tiiu Raukasel oli vastamata 1 kiri. Distsiplinaarkaristuse kohaldamisest ei nähtu, miks üksnes kaebaja suhtes kohaldati distsiplinaarkaristuse määramist ja / või miks nimelt Ü. V. teabenõuet tuleb võrreldes teiste teabenõuetega erinevalt kohelda. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjast ei nähtu, et 4 vastustaja oleks kaalutlenud süü olulisust ja raskust ning distsiplinaarkaristuse määramise vajalikkust. Kaebuse esitaja soovib vaidlusaluse haldusaktiga põhjustatud kahju osas esitada tulevikus vastustaja suhtes kahjunõude. Käesolevat kaevatavat haldusakti on võimalik õigusvastaseks tunnistada tuginedes Riigikohtu lahendile 3-3-1-70-03 p 20, kus Riigikohtu halduskolleegium pidas võimalikuks kaevatavat haldusakti tunnistada õigusvastaseks. Kohtuvaidlus haldusasjas nr 3-10-911 distsiplinaarkaristuse määramise seadusevastaseks tunnistamiseks ja käskkirjaga määratud distsiplinaarkaristuse tühistamiseks on kestnud üle aasta, kusjuures vastustaja on oma käitumisega menetlust pahatahtlikult venitanud. Näiteks vastustaja ei soovinud läbirääkimistel kohtuda ega asja arutada. Vastustaja on kaebuse esitaja suhtes jätkuvalt õigusriivavalt vaenulik ja valelik. TDVS § 13 alusel kustub distsiplinaarkaristus ühe aastajooksul, arvates karistuse määramise päevast ja kui töötajale ei ole ühe aasta jooksul uut distsiplinaarkaristust määratud. Kohtumenetluse käigus kustub kaevatava haldusaktiga määratud distsiplinaarkaristus - noomitus, kuid märge selle kohta jääb teenistuslehele alles ka siis, kui distsiplinaarkaristused on kustunud, mistõttu omab õigusvastavuse tuvastamine tähendust edasises teenistussuhtes olemises (

§ 88). Kaebuse esitajale on põhjustatud kahju.

Eeltoodud põhjusel on kaebuse esitaja subjektiivsete õiguste ja eesmärkide tagamiseks vajalik lisaks 30.04.2010 käskkirja nr 2-21/31 tühistamisele ka kaevatava haldusakti õigusvastasuse tuvastamist HKMS § 6 lg 3 p 1 alusel. Õigusvastasuse tuvastamine omab tähendust subjektiivsete õiguste jätkuvas tagamises ja kaevatava käskkirjaga määratud karistuse süüdistuste osas rehabiliteerimises. Ametniku teenistuslehe pidamise ja teenistusstaaži arvestamise korra järgi jäävad teenistuslehele määratud distsiplinaarkaristused, mis raskendab kaebuse esitajal avalikku teenistussuhtesse asumise (sh jäämise).

§ 84

p 1 kohaselt on distsiplinaarsüüteoks nii teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas teenistuses joobnuna viibimine. Eelnimetatud märge võib tekitada kaebuse esitaja isiku suhtes ebaõiget ettekujutust ja mainet. Kaevatava haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemine omab tähtsust ka teiste halduskaebuse läbivaatamisel ja koondamise seaduslikkuse hindamisel. Kaebuse esitaja ja vastustaja vahel on lisaks käesolevale haldusasjale veel vaidlused haldusasjades nr 3-10-911 ja nr 3-10-1300 (koondamine), mis kogumis omavad tähendust teenistusest vabastamisel koondamise tõttu ning edasise teenistussute jätkamise võimalikkuse. Haldusasjas nr 3-10-911 tehtud kohtulahendi on kaebuse esitaja vaidlustanud apellatsioonmenetluse korras põhjusel, et kohus rikkus protsessinorme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõigusenorme. Vastustaja Põhja-Tallinna Valitsus ei ole nõus kaebaja eksitavate ja paljasõnaliste seisukohtadega ning palub jätta kaebus rahuldamata

1. aprillil 2010 esitas kodanik Ü. V. Põhja-Tallinna Valitsusele teabenõude, soovides teavet Maleva 18 maja varisemisohtlikuks ja elamiskõlbmatuks tunnistamise asjaoludest. Teabenõue registreeriti linnavalitsuse ühtses dokumendiregistris Postipoiss 06.04.2010 numbriga 2-5/
2. 07.04.2010 edastas linnamajanduse osakonna juhataja A.Vään teabenõude kaebajale täitmiseks resolutsiooniga: Lp. K.. Mis alusel väidad, et maja on varisemisohtlik. Palun vastata." Märge dokumendi üleandmise kohta kaebajale on fikseeritud ühtses dokumendiregistris, kus teabenõude täitjaks on märgitud N.K. ja täitmise tähtajaks -13.04.2010 /tl 77 pöördel-78/.
3. aprillil 2010 sai Põhja-Tallinna vanemale teatavaks, et Ü. V. teabenõue on siiani täitmata, ka puudub dokumendiregistris märge teabenõudjale vahevastuse saatmise kohta. Vastavalt AvTS § 18 lg-le 1 ja Põhja-Tallinna Valitsuse asjaajamiskorra p-le 14.4 tuleb teabenõue täita viivituseta, kuid mitte hiljem kui 5 tööpäeva jooksul. AvTS § 18 lg 3 kohaselt arvestatakse teabenõude menetluse tähtaega alates registreerimisele järgnevast tööpäevast. Ü. V. teabenõude menetluse tähtaeg hakkas kulgema alates 07.04.
4. N.K. seletuse kohaselt oli teabenõudele mittetähtaegne vastamine tingitud vajadusest hankida täiendavat informatsiooni. 5 Kui teabevaldajal on vaja teabenõuet täpsustada või kui teabe väljaselgitamine on aeganõudev, võib ta teabenõude täitmise tähtaega pikendada kuni 15 tööpäevani. AvTS § 19 kohaselt tähtaja pikendamisest koos põhjendustega teatab teabevaldaja teabenõudjale 5 tööpäeva jooksul. N.K. ei koostanud teabenõudjale vahevastust ja seega jättis teabenõudja vastuse viivitusest teavitamata.

§ 84

p 1 kohaselt on distsiplinaarsüütegudeks teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine.

§ 59

lg 1 kohaselt peab teenistuja oma teenistuskohustusi täitma täpselt, õigeaegselt, kohusetundlikult, otstarbekalt ja omakasupüüdmatult, lähtudes avalikest huvidest. Töökohustuste täitmata jätmine või nõuetele mittevastav täitmine (rikkumine formaalses mõttes) iseenesest ei ole töötajale distsiplinaarkaristuse määramise aluseks. Kaebaja karistamisel on vastustaja tuvastanud töötaja teo sisulist külge iseloomustavad asjaolud, eelkõige töötaja süü. N.K. süü on tõendatud konkreetse tööülesande - teabenõudele tähtaegselt vastamata jätmisega. Seletuskirjas on kaebaja tunnistanud, et tal oli vastuse projekt valmis

1. aprillil 2010, mille osas linnaosavanem leidis, et vastust tuleb korrigeerida. Juba
2. aprilliks 2010 oli teabenõudele vastamise tähtaeg ületatud 7 päeva võrra. Ü. V. teabenõudele vastas kaebaja alles
3. aprillil 2010, mida tõendab linnaametnike ühtse dokumendiregistri registreering /tl 78 pöördel/. Kaebaja suhtumist oma tööülesannetesse iseloomustab tema seletus teabenõudele tähtaegse vastamata jätmise asjaolude kohta, et kuna Ü. V. esitas 09.04.2010 uue teabenõude, mis viseeriti vastamiseks linnamajanduse osakonna juristile, arvas ta, et küllap jurist vastab ka tema eest. Vastustaja on seisukohal, et ei oma tähtsust, kas teabenõudele tähtaegne vastamata jätmine tõi endaga kaasa õigusliku tagajärje järelevalveorgani vaidemenetluse alustamise näol või mitte, kuid teabenõudja subjektiivseid õigusi rikuti kaebaja poolt. Iga süütegu tuleb käsitleda unikaalsena ning seejuures arvestada selle toime pannud isikut ja tema käitumist iseloomustavat informatsiooni. Tulenevalt TDVS § 8 lg-st 1 on karistuse määramise õigust omav ametiisik kohustatud igal üksikjuhtumil arvestama rikkumisega seonduvaid asjaolusid ja neid vajalikul määral kaaluma ning alles seejärel langetama otsuse. Samuti ei tohi olla määratav distsiplinaarkaristus ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. N.K.le määratud distsiplinaarkaristus oli leebe ja proportsioonis tuvastatud temapoolse õigusrikkumisega. Vastustaja on seisukohal, et N.K.le distsiplinaarkaristuse määramine oli seaduspärane, mis tulenes Ü. V. teabenõudele tähtaegsest vastamata jätmisest ja oli kooskõlas

§ 116lg 1, § 116 l g 2 j a § 116 lg 3.

Kaebuse esitaja N.K. täiendavad seisukohad Põhja-Tallinna Valitsuse vastuväidete kohta Kaebuse esitaja jääb oma varasemate seisukohtade juurde ning ei nõustu vastustaja seisukohtadega täies ulatuses. Vastustaja on pahatahtlikult ja kohut eksitavalt märkinud, et kaebuse esitaja asus teabenõudele vastama alles peale meeldetuletamist, mis ei vasta aga tegelikkusele ning dokumentaalsetele tõenditele. Vastustaja on ebaõigesti käsitlenud 06.04.2010 dokumendi staatust ning sellele kohaldatavat vastamise tähtaega, dokumendi registreerimist ning selle edastamise asjaolusid kaebuse esitajale. Käskkirjas osutatakse, et kaebuse esitaja on rikkunud teabenõudja subjektiivseid õigusi, kuid vastavat avaldust ei ole Põhja-Tallinna Valitsuses registreeritud. Vastustaja sellekohased väited on tõendamata ja paljasõnalised. Vastustaja on pahatahtlikult venitanud protsessi. Kaebuse esitaja on korduvalt püüdnud saavutada vastustajaga kompromissi, millest vastustaja ise keeldus põhjendusega, et vastustaja seaduslik esindaja soovib protsessida. 6 Kaebuse esitaja andis üksnes selgituse osakonnajuhataja A. Väänile 26.04.2010, mida paluti kirja mustandil „vastus teabenõudele" (vt viseeritud 26.04.2010 palve: „palun selgitust miks vastus viibis"). Eelnimetatud märkmest ei olnud võimalik üheselt mõista, et kavatsetakse määrata distsiplinaarkaristus. Vastustaja koostas distsiplinaarkaristuse 30.04.2010, ilma, et oleks eelnevalt andnud võimaluse kaebuse esitajat ära kuulata ja võimaldanud kaebuse esitajal enda kaitseks esitada vastuväiteid. Riigikohtu lahend 3-3-1-70-33 p 19 „Ametniku ärakuulamine, talle võimaluste andmine vastata väidetele enne, kui tema suhtes tehakse distsiplinaarkaristuse kohaldamise otsus, on heale haldustavale ia õiglase haldusmenetluse põhimõtetele tuginev administratsiooni kohustus. Sellest kohustusest võib administratsioon vabaneda vaid seaduses sätestatud aluste olemasolul. Ametnikule selgituste andmise või vastulause esitamise mittevõimaldamine on oluline isiku menetlusõiguste rikkumine, mis toob kaasa distsiplinaarkaristuse määramise otsuse õigusvastasuse. Riigikohtu halduskolleegium on haldusasjas nr 3-3-1-74-03 leidnud, et isiku ärakuulamata jätmist tuleb pidada oluliseks menetlusveaks. mis suure tõenäosusega võis takistada süütegude toimepanemise ja toimepanija isikuga seonduvate asjaolude igakülgset väljaselgitamist ning nende asjakohast kaalumist karistuse mõistmisel." Asjaoludele on antud hüpoteetilisi ja subjektiivseid hinnanguid, ei ole aru saadav milles ja miks N.K.t süüdistatakse. Ei uuritud kas Ü. V. poolt esitatud dokumendi näol oli tegemist teabenõudega või selgitustaotlusega. Vaidlusaluses käskkirjas puuduvad TDVS § 11 lg 2 nõutavad süüteo ja karistamisel arvesse võetud muude asjaolude kirjeldused. Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-83-08 kolleegiumi seisukohas p 15 viidatakse HMS §-le 54, mis sätestab, „et kaalutlusõiguse osas seda, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on kaalutlusvigadeta. HMS § 56 lg 3 järgi tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses matkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Riigikohus on lahendis 3-3-1-54-02 märkinud, et pelgalt haldusakti õiguslikele alustele viitamine ei kujuta endast haldusakti piisavat põhjendamist, kui aktist ei nähtu põhimõtted, millest lähtudes sisustatakse akti aluseks olevas õigusnormis kasutatud määratlemata õigusmõisteid. Riigikohus on mitmetes oma lahendites rõhutanud, et haldusakt peab olema motiveeritud ja sisaldama viidet konkreetsele seaduse sättele. Sellise õigusliku aluse puudumisel on haldusakt ebaseaduslik. Haldusakti motiveerimine on vajalik selleks, et isik, kellele haldusakt on adresseeritud, mõistaks, miks ja millisel õiguslikul alusel on haldusakt antud. Haldusakti motiveerimine tagab selle kontrollitavuse. Motiveerimata haldusakt on seadusevastane seepärast, et pole võimalik kontrollida, miks ja millisel õiguslikul alusel on ta antud. Haldusakti motiveerimine tagab reaalse kaebeõiguse teostamise (3-3-1-18-96, 3-3-1-14-97, 3-3-1-30-97, 33-1-20-98, 3-3-1-14-00, 3-3-1-61-00, 3-3-1-13-02, 3-3-1-30-02, 3-3-1-62-02 jpt). Distsiplinaarmenetluse algatamist või menetluse läbiviimist ei ole võimalik tõendada võimalike kaudsete, sh fabritseeritud tõendite kaudu. Vastustaja on kohtumenetluse ajal laiendanud distsiplinaarkaristuse määramise asjaolusid ning andnud subjektiivseid ja hüpoteetilisi hinnanguid ja oletusi kaebuse esitaja aadressil, mida palume kohtuotsuse tegemisel mitte arvesse võtta. Riigikohtu halduskolleegium (3-3-1-96-10 p 13) juhib tähelepanu, et: „Karistatavad süüteod tuleb välja selgitada ja neile õiguslik hinnang anda distsiplinaarmenetluses (vt ka otsus haldusasjas nr 3-3-1-74-03, p-d 9 ja 14). mille käigus tuleb sisustada ka määratlemata õigusmõiste "vääritu tegu". Teo täiendav sisustamine ning distsiplinaarkaristuse täiendavate asjaoludega põhjendamine kohtumenetluse vältel pole lubatav“. Riigikohtu halduskolleegium (3-3-1-96-10 p 14) on märkinud, et „Hinnang ametniku käitumisele ja talle määratud distsiplinaarkaristusele ei saa sõltuda sellest, kas ja kuivõrd isik, kellele ametniku tegevuse tõttu tekivad olulised õiguslikud tagajärjed (näiteks viiakse läbi väärteomenetlus), suudab vastavas menetluses oma õigusi kaitsta". 7 Riigikohtu lahend 3-3-1-70-03 p 15 järgi „Diskrediteerimisega eeltoodud sätte tähenduses on tegemist üksnes siis, kui selline tegu on oluliselt mõjutanud avalikkuse poolt asutusele või ametnikule antavat hinnangut. Olulisuse kriteeriumi sisustamisel tuleb lähtuda sellest, kuivõrd taunitav oli tegu lähtudes üldisest õiglustundest ja ühiskonna õigusteadvusest ning kuivõrd see kahjustas asutuse mainet ja usaldusväärsust". Riigikohtu 12.11.2007 lahendis 3-2-1-57-07 on kolleegium rõhutanud, et kaalutlusotsuse motiivide esitamine kohtumenetluse käigus ei ole piisav ega saa asendada haldusorgani seadusest tulenevat motiveerimise kohustust. Põhjenduste hilisem esitamine ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti. Riigikohtu

1. mai 2011 lahendis p 10 3-3-1-13-11 rõhutab kolleegium, et distsiplinaarkaristuse määramisel ja karistuse valikul on pädeval ametiisikul väga ulatuslik kaalumisruum ning tulenevalt TDVS § 8 lg 1 on karistuse määramise õigust omav ametiisik kohustatud igal üksikjuhtumil arvestama rikkumisega seonduvaid asjaolusid ja neid vajalikul määral kaaluma, arvestades seejuures ka teenistuja varasemat käitumist. Diskretsiooniotsuse põhikaalutlused ei saa reeglina sisalduda üheski varasemas dokumendis, sest iga diskretsiooniotsus on eelduslikult eriline ja ainukordne, mistõttu peavad otsustuse põhimotiivid sisalduma haldusaktis. Viitamine menetluses esitatud dokumentidele abstraktselt ei võimalda menetlusosalistel ega kohtul üheselt aru saada, millised olid haldusakti andja kaalutlused, ega sunni haldusorganit otsustamisel kõiki poolt- ja vastuargumente läbi mõtlema. Teistele dokumentidele viidates peab lõppkokkuvõttes olema arusaadav, milline selles dokumendis sisalduv informatsioon kujutab endast osa haldusakti põhjendustest". Eelnimetatud kolleegiumi seisukohta toetab varasem lahend nr 3-3-1- 54-
2. Sarnaselt riigikohtu lahendile 3-3-1-13-11 puuduvad ka käesolevas vaidlustatud käskkirjas põhjendused karistuse valiku osas ning on ebaselge kuidas teavitati distsiplinaarmenetlusest kaebuse esitajat, milliseid toiminguid läbi viidi ning miks ei võimaldatud kaebuse esitajal esitada enda kaitseks vastuväiteid. Vaidlustatud käskkirjast ei selgu, milliseid asjaolusid on vastustaja karistuse valikul arvestanud ning kas kaalutlused olid asjakohased või mitte. Vaidlustatud käskkiri on nõuetekohaselt motiveerimata. Riigikohtu lahendi 3-3-1-13-11, p 11 kohaselt, kui pädev ametiisik distsiplinaarkaristuse määramisel ei teosta kaalutlusõigust või jätab käskkirja nõuetekohaselt motiveerimata, siis on tegemist sedavõrd olulise rikkumisega, et toob kaasa vaidlustatud käskkirja tühistamise. Kaebuse esitaja ei tunnista vastustaja paljasõnalisi süüdistusi, väiteid, seisukohti ning palub jätta need tähelepanuta. Vastustaja möönab tööülesannete jaotuses probleeme. Vastustaja seisukohast võib järeldada, et N.K. ja S. Luhasoo poolt menetlevaid kirju tuleb vaadata koostoimes, mis veelgi suurendab N.K. töökoormust. Vastustaja rikkus kõiki olulisi distsiplinaarkaristuse määramisel menetlusnorme. Kaebuse esitaja esitas seletuskirja ja seletuskirja täienduse osakonnajuhataja palvel, mis oli märgitud märkmena kirjakoopial. Kaebuse esitajale ei olnud teada, et nimetatud dokumendid kasutatakse distsiplinaarkaristuse määramisel. Muus osas jääb kaebuse esitaja varem esitatud seisukohtade ja taotluste juurde. Vastustaja Põhja-Tallinna Valitsus vaidleb täielikult vastu kaebuse esitaja täiendavatele vastuväidetele. Kaebuse esitaja väide, et linnamajanduse osakonnajuhataja A. Vään ei ole talle isiklikult nimetatud dokumenti üle ei andnud, ei ole asjakohane. Kõik dokumentide edastused asjaajamiskorra kohaselt toimusid ja toimuvad läbi sekretäri. Struktuuriüksuse juht, kes kõnealusel hetkel oli linnamajanduse osakonna juhataja A. Vään, edastas dokumendi omapoolse resolutsiooniga oma alluvale, N.K.le täitmiseks, mis ei tähenda seda et struktuuriüksuste juhid käiksid isiklikult posti jagamas. Kui dokument on registreeritud ühtses dokumendihaldussüsteemis Postipoiss ametnikule täitmiseks, loetakse dokument ka täitjale üleantuks. Sekretär jagab seejärel dokumendid laiali ja täitjad on kohustatud kinni pidama 8 dokumentide vastamise tähtaegadest. Ei ole ka asjakohane vaielda kõnealuse dokumendi sisulise vastavuse osas AvTS-le. Kui linnaosa vanem kui asutuse juht, käsitles Ü. V. poolt saabunud dokumenti teabenõudena ja edastas selle alluvale täitmiseks, siis lõpptäitja ehk N.K., oli kohustatud täitma edastatud dokumenti kui teabenõuet ja kinni pidama AvTS-s sätestatud vastamise tähtaegadest. Ka ei eksisteeri kaebuse esitaja väite kohaselt dokumentide täitmisel niisugust tava, et ühe ja sama isiku poolt sissetulevaid dokumente menetleb üks ametnik. Taoliste väidetega on kaebaja näidanud hoolimatut ja vastutustundetut töösse suhtumist, jättes teabenõudele tähtaegselt vastamata, lootes, et selle vastuse koostab linnamajanduse osakonna jurist Mai Sõber. Vastustaja tahab juhtida tähelepanu asjaolule, et kaebaja asus teabenõuet menetlema alles siis, kui sekretär teatas talle, et kõnealune tööülesanne on täitmata. Kaebajal on soov kohut ja vastustajat eksitada, nimelt
3. oktoobri 2010 esitatud vastuväidetes (esimese lehe
4. lõik) väidab kaebaja, et vastustaja on kinnitanud, et linnaosa vanem tutvus kaebaja poolt koostatud vastuse projektiga 19.04.
5. Vastustaja ei ole seda kunagi kinnitanud, vaid on pööranud tähelepanu kaebaja enda ütlustele ja tsiteerinud neid. Vastustaja ei nõustu väitega, et distsiplinaarmenetlus oli läbiviidud kaebajale eksitaval kujul. Kaebajal oli teada, milles teda süüdistatakse ja talle anti võimalus anda selles osas selgitusi. Kaebaja
6. aprilli 2010 seletuskiri sisaldab distsiplinaarmenetluse aluseks olevate asjaolude selgitust. Distsiplinaarkaristus on määratud TDVS § 11 sätestatud vorminõudeid järgides ja tehtud kaebajale teatavaks selle vormistamise päeval allkirja vastu. Põhja-Tallinna Valitsus on jätkuvalt seisukohal, et N.K.le määratud karistus oli seaduspärane, kuna ta jättis süüliselt täitmata oma teenistuskohustuse, mis on

§ 84

p 1 kohaselt distsiplinaarsüütegu.

§ 59

lg 1 sätestab, et teenistuja peab oma teenistuskohustusi täitma täpselt, õigeaegselt, kohusetundlikult, otstarbekalt ja omakasupüüdmatult, lähtudes avalikest huvidest. Teabenõue esitati

1. aprillil
2. N.K. väidab oma kaebuses, et tema poolt oli vastus teabenõudele valmis
3. aprillil, kuid välja läks see asutusest
4. aprillil, kuid
5. aprilliks oli vastamise tähtaega oluliselt ületatud. N.K. ootus, et linnamajanduse osakonna jurist vastab ka temale suunatud teabenõudele, ei ole kuidagi põhjendatud. Sellisel juhul tulnuks kaebajal täpsustada, kas teine ametnik on antud asjaga tegelenud, ehkki ei ole alust eeldada, et teine ametnik täidab N.K.le ühtses dokumendihaldusprogrammis adresseeritud tööülesande. N.K. on väitnud, et ta vajas teabenõude täitmiseks täiendavat informatsiooni. AvTS § 19 järgi on võimalik pikendada teabenõude täitmise tähtaega kuni 15 tööpäevani, kui teabe väljaselgitamine on aeganõudev. Kaebuse esitaja ei täitnud teabenõuet ega ka pikendanud täitmise tähtaega, mis näitab kaebaja jätkuvat hooletut suhtumist oma teenistuskohustustesse (sealjuures oli kaebuse esitajal varasemalt tööülesannete mittenõuetekohase täitmise tõttu juba kehtiv distsiplinaarkaristus). Kuid näitab ka tööks vajalike riigi ja Tallinna õigusaktide mittetundmist, mis vastavalt Põhja-Tallinna vanema
6. veebruari 2010 käskkirjaga kinnitatud N.K. ametijuhendi p-le 3 oli tema kui peaspetsialisti üheks põhinõudeks. Kaebaja väited töökoormuse ebavõrdse jaotuse osas ei vasta tegelikkusele. Dokumendihaldusprogrammi analüüsist perioodil 01.01.2009-30.04.2010 nähtub, et sissetulevaid kirju on N.K.le suunatud 1724, neist väljaminevaid kirju on ta aga koostanud
7. Sealjuures on Sirje Luhasoo koostanud 1912 väljaminevat kirja, ehkki suunatud on talle neid
8. Juba matemaatiliselt on näha, et Luhasoo koostas väljaminevaid kirju rohkem kui talle neid tööülesandeks määrati. Selle tühimiku tööülesannete osas täitis N.K.. Nimelt suunas N.K. temale vastamiseks määratud kirjad S. Luhasoole, kuna pidas S. Luhasood enda alluvaks, kuigi tegelikkuses alluvussuhet ei olnud ega saanudki olla. N.K. jättis süüliselt täitmata talle antud tööülesande, oodates alusetult, et tööülesande täidab tema eest teine ametnik, mille tagajärjel rikuti teabenõudja subjektiivseid õigusi saada teave viivitamata, kuid mitte hiljem kui 5 tööpäeva jooksul. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-70-03 9 öelnud, et ametniku distsiplinaarvastutusele võtmise aluseks on isiku süü, mis tuleb tuvastada iga süüks pandava õigusvastase teo suhtes. Antud juhul on tuvastatud N.K. süü tema teenistuskohustuse täitmata jätmises. Distsiplinaarkaristus on määratud kaalutletult ning see on proportsionaalne kaebuse esitajapoolse töökohustuse täitmata jätmisega ja on kooskõlas TDVS § 8 lg-s 1 sätestatuga. Kaebajale anti ka vastupidiselt tema väidetele võimalus olla ära kuulatud (seletuskiri
9. aprillist 2010), samuti oli lubatud esitada seletuskirja täiendus
10. aprillil
11. Kaebuse esitaja on
12. aprilli 2010 käskkirja vaidlustamises välja toonud asjaolu, et ka teistel ametnikel oli mõningaid vastamata kirju ning et mis põhjusel on tema poolt vastamata jäänud teabenõue teistest vastamata dokumentidest olulisem. N.K. viimane tööpäev Põhja-Tallinna Valitsuses oli
13. aprillil 2010, kuid Põhja-Tallinna vanemale sai
14. aprillil 2010 teatavaks, et N.K.le määratud tööülesanne teabenõude lahendamise näol on siiani täitmata. Teabenõudele vastamise tähtajast oli selleks ajaks möödas juba 14 päeva. Kaebajal oli juba kehtiv distsiplinaarkaristus tööülesannete mittenõuetekohase täitmise eest, mille eest teda karistati noomitusega. Ka teisel korral oli kaebaja suhtes määratud distsiplinaarkaristus leebe, ehkki seaduse kohaselt oleks teistkordse tööülesannete mittenõuetekohase täitmise eest olnud võimalik teda karistada palju rangemalt. Eeltoodust tulenevalt on Põhja-Tallinna Valitsus seisukohal, et N.K.l puudub põhjendatud huvi Põhja-Tallinna vanema
15. aprilli 2010 käskkirja nr 2-21/31 õigusvastasuse tuvastamiseks, kuna kaebajale määratud karistus oli seaduslik ja õiguspärane. KOHTU PÕHJENDUSED
16. Vastavalt HMS §-le 54 haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Tulenevalt HMS § 56 lg-test 2 ja 3 haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ning kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Sealjuures on Riigikohus rõhutanud, et oluline ka õigusliku ja faktilise aluse omavaheline loogiline seostamine, mis võimaldaks nii haldusakti adressaadil kui ka kohtul veenduda, et kirjeldatud asjaoludel ja õigusnormide puhul on haldusaktis toodud järeldus/tulemus ainuvõimalik (vt RKHK 19.03.2002 otsus haldusasjas nr 3-3-1-13-02). HMS § 4 lg 2 järgi kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Isiku distsiplinaarkorras karistamise otsus on kahtlemata kaalutlusotsus, mis peab muu hulgas vastama ka proportsionaalsuse nõuetele ja mis samas allub kohtulikule kontrollile üksnes piiratud ulatuses. Seega peaks TDVS § 11 lg-st 2 ning HMS §-st 55 (sh lg 1, mille järgi haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav) tulenevalt olema sellekohasest haldusaktist üheselt selge, kes, millal, missuguse distsiplinaarsüüteo (teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine vms), milles see konkreetselt seisnes, millised tõendid seda kinnitavad ja millistest kaalutlustest lähtudes on distsiplinaarkaristuse üle otsustaja otsuse tegemisel lähtunud. Vastavalt HMS §-le 58 haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.
17. Kaebusest nähtuvalt leiab N.K., et distsiplinaarkaristus on määratud talle ebaseaduslikult ja selle määramisel on rikutud menetlusnorme: puudub süütegu ja

§ 84

p 1 kohaldamise alus, vastustaja ei viinud läbi distsiplinaarmenetlust, sh ei nõudnud 10 seletust TDVS § 7 kohaselt ja ei võimaldanud kaebuse esitajal esitada omapoolseid seisukohti ja vastuväiteid, ning kaevatud käskkiri on motiveerimata ja sisaldab ebaõigeid faktiandmeid. Põhja-Tallinna Valitsus vaidleb kõigile neile etteheidetele vastu ja palub jätta kaebus rahuldamata. Kohus, asudes kontrollima vaidlustatud haldusakti õiguspärasust, võtab kõigepealt seisukoha küsimuses, kas N.K. pani toime talle süüks pandava distsiplinaarsüüteo, seejärel kontrollib

1. aprilli 2010 käskkirja nr 2-21/31 formaalset ja materiaalset õiguspärasust ning lõpuks ka menetlusnõuetest kinnipidamist.
2. Põhja-Tallinna vanema 30.04.2010 käskkirjast nähtuvalt linnamajanduse osakonna peaspetsialist N.K. on jätnud tähtaegselt vastamata kodanik Ü. V. 06.03.2010 teabenõudele, jättes sellega süüliselt täitmata talle antud tööülesande. Käskkirjas on osundatud AvTS § 18 lg 1 ja Põhja-Tallinna Valitsuse asjaajamiskorra p 14.4 sätetele, mille kohaselt teabenõue täidetakse viivituseta, kuid mitte hiljem kui 5 tööpäeva jooksul. Antud juhul on dokumendihaldusprogrammi (dokumendiregistri Postipoiss) väljavõtete jm vastustaja esitatud tõenditega tõendatud järgmised asjaolud: Ü. V. teabenõue saabus linnaosa valitsusse ja selle sissetulek registreeriti 06.03.
3. Samal päeval kirjutas dokumendile oma resolutsiooni linnaosa vanem, suunates kirja vastamiseks linnamajanduse osakonna juhataja A. Väänile, kes omakorda saatis teabenõude täitmiseks kaebajale 07.04.2010 resolutsiooniga: Lp. K.. Mis alusel väidad, et maja on varisemisohtlik. Palun vastata." Märge dokumendi teabenõude täitja N.K. kohta on samuti fikseeritud ühtses dokumendiregistris, nagu ka täitmise tähtaeg - 13.04.
4. Kohus peab siiski vajalikuks märkida, et dokumendiregistrist ei nähtu, millal täpselt vaidlusalune teabenõue kaebajale üle anti (igal juhul ei saanud see olla 06.04.2010). Samas kaebaja ei ole millegagi tõendanud, et ta sai esmakordselt teada oma kohustusest kõnealusele teabenõudele vastata ja teabe nõude alles
5. aprillil 2010, kui „(s.o. reede) teatas kaebajale linnamajanduse osakonna sekretär, et kaebaja peab vastama Ü. V. 06.04.2010 esitatud teabenõudele ja tõi kaebajale teabenõude koopia.“ On ebausutav, et kui resolutsioonid teabenõudele kirjutati kohe selle saabumise ja sellele järgneval päeval, siis arvestades teabenõudele vastamise kiireloomulisust, ei edastatud kirja kaebajale enam kui nädala jooksul. Pigem just kaebaja väide, et sekretär tõi talle teabenõude koopia, teeb usutavaks vastustaja väite, et sekretär pidi N.K.le meelde tuletama, et teenistusülesanne on siiani täitmata. Vastus teabenõudele on koostatud ja väljastatud 26.04.2010 /tl 77 pöördel-79/. Et kaebajal tuli kohtunõudele vastata 13.04.2010, kuid ta tegi seda oluliselt hiljem, siis on kaebaja formaalselt oluliselt ületanud teabenõue täitmise 5 tööpäevast maksimaaltähtaega. AvTS § 19 näeb ette võimaluse teabenõude täitmise tähtaja pikendamiseks: kui teabevaldajal on vaja teabenõuet täpsustada või kui teabe väljaselgitamine on aeganõudev, võib ta teabenõude täitmise tähtaega pikendada kuni 15 tööpäevani. Tähtaja pikendamisest koos põhjendustega teatab teabevaldaja teabenõudjale viie tööpäeva jooksul. Antud juhul ei ole vaieldav, et kaebaja niisugust teadet Ü. V. ei saatnud, kuigi tema sõnul pidi ta vastuse koostamiseks hankima täiendavat informatsiooni. Isegi, kui eeldadagi, et „faktiliselt oli vastuse projekt koostatud sama päeva õhtuks“, st reede, 16.04.2010 õhtuks, siis oli teabenõudele vastamise tähtaeg juba ka selleks ajaks möödunud. Kaebaja väitel kooskõlastas kirja projekti A. Vään 21.04.2010 ja Põhja- Tallinna vanema asetäitja Olga Ivanova 22.04.2010 /tl 47/. Kohtu arvates ei muuda need asjaolud, ka vastuse lõplik allkirjastamine 26.04.2010, kaebaja tegu olematuks: kaebaja pidi olema teadlik PõhjaTallinna Valitsuse asjaajamiskorrast tulenevast kooskõlastamise nõudest ja sellega oma vastuse koostamisel (vajadusel tähtaja pikendamisel) arvestama.

§ 59

lg 1 järgi teenistuja peab oma teenistuskohustusi täitma täpselt, õigeaegselt, kohusetundlikult, otstarbekalt ja omakasupüüdmatult, lähtudes avalikest huvidest. Teenistuskohustused on kindlaks määratud käesoleva seaduse, muude seaduste, samuti määruste ja ametijuhendite ning muude õigusaktidega. Teenistuskohustuste täitmisel peab 11 teenistuja samuti lähtuma käesoleva seaduse lisas 1 toodud avaliku teenistuse eetikakoodeksist ning teistest, ametiasutuse siseselt kehtestatavatest eetikakoodeksitest. Tulenevalt

§ 84

p-st 1 distsiplinaarsüütegudeks on teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas teenistuses joobnuna viibimine. Seega on N.K. teabenõudele tähtaegselt vastamata jätmisega süüliselt jätnud oma teenistuskohustuse täitmata, st ta on pannud toime

§ 84p-s 1 nimetatud distsiplinaarsüüteo.

Kaebaja vastupidised väited on paljasõnalised ja ebausutavad. Samuti jääb eeltoodut arvestades arusaamatuks kaebaja väide, et vastustaja on ebaõigesti sisustanud

§ 84p-s l sisalduvat vääritu teo ja diskrediteerimise mõistet.

Samuti ei leidnud kohus kinnitust kaebaja väitele, et käskkirjas osutatakse, et kaebuse esitaja on rikkunud teabenõudja subjektiivseid õigusi. Süütegu ei muuda olematuks ka see, et vastustajad esitasid väidetavalt Maleva tn 18 elanike koosolekul teavet elamu seisukorra kohta, mis oli teabenõudes küsitud, või keegi teine töötaja tegeles ka veel sama isiku teabenõudega. Samuti ei vabanda kaebaja tegematajätmist, et vastustaja on väidetavalt ebaõigesti käsitanud 06.04.2010 dokumendi staatust teabenõudena selgitustaotluse asemel.

§-s 62 on sätestatud korraldused, mida on keelatud anda (mis on vastuolus õigusaktidega, ületab korralduse andja võimupiire või nõuab tegusid, mille sooritamiseks korralduse saajal puudub õigus) ja niisuguste korralduste saamise korral teenistuja reageerimise kord (korralduse seaduslikkuses kahtlemisel on teenistuja kohustatud koheselt teatama korraldusest ja oma kahtlustest korralduse andjale ja tema kõrgemalseisvale ülemusele. Korralduse kirjalikul kordamisel tuleb korraldus täita, välja arvatud käesoleva seaduse paragrahv 63 1. lõikes loetletud juhtudel). Kaebaja ei ole väitnud, et antud juhul oleks olnud tegemist keelatud korraldusega, samuti ei ole ta vastustaja ees õigeaegselt tõstatanud küsimust dokumendi staatusest. 4. Kaevatud käskkiri on antud AvTS § 18 lg 1,

§ 84

p 1 § 85 lg 1 p 1, § 86-88, avaliku teenistuse eetikakoodeksi p 18, TDVS § 6 lg 1, § 7 lg 1, §-de 11 ja 12, Põhja-Tallinna Valitsuse põhimääruse § 8 lg 1, N.K. ametijuhendi ning linnaosavanaemale teatavaks saanud asjaolude alusel.

§ 84

p 1 järgi distsiplinaarsüüteoks on teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas teenistuses joobnuna viibimine Vastavalt

§ 85lg 1 p-le 1 ametnikule määratavaks distsiplinaarkaristusteks on noomitus.

Tulenevalt

§-st 86 distsiplinaarkaristuse määramise õigus on isikul või ametiasutusel, kellel on antud ametniku ametisse nimetamise õigus (vt ka Põhja-Tallinna Valitsuse põhimääruse § 8 lg 1). Paragrahvis 87 on sätestatud distsiplinaarkaristuse kohaldamise kord (TDVS kohaldamise erisused).

§ 88alusel distsiplinaarkaristus kantakse teenistuslehele.

Avaliku teenistuse eetikakoodeksi p 18 järgi ametnik on väärikas, vastutustundlik ja kohusetundlik. Tulenevalt

§-st 13, mille kohaselt töösuhteid reguleerivad seadused laienevad ametnikele ja abiteenistujatele niivõrd, kuivõrd selle seaduse või avalikku teenistust reguleerivate eriseadustega ei sätestata teisiti, ja osundatud §-st 87 kuulub asjas kohaldamisele täiendavalt ka TDVS. TDVS § 6 lg 1 kohaselt distsiplinaarkaristuse võib määrata kuue kuu jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul arvates päevast, mil süüteost sai teada mis tahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub. TDVS § 12 lg 1 järgi distsiplinaarkaristus on määratud päevast, mil töötaja andis allkirja dokumendile, millega tööandja vormistas karistuse. Kui töötaja ei märkinud sellele dokumendile allkirja andmise kuupäeva, siis loetakse karistus määratuks dokumendi koostamise päevast. N.K. on kinnitanud, et vastustaja tegi vaidlustatud käskkirja kaebajale teatavaks selle andmisega samal päeval, ja sama nähtub ka käskkirjast endast /tl 14/. Eeltoodut arvestades on karistus määratud igal juhul tähtaegselt 12 TDVS § 7 lg 1 kohaselt tööandjal on õigus nõuda süüdlaselt kirjalikku seletust süüteo kohta. Tulenevalt TDVS § 11 lg-st 2 tööandja on kohustatud kandma dokumenti, millega ta vormistab distsiplinaarkaristuse, vähemalt alljärgneva: 1) karistatava töötaja nime; 2) süüteo toimepanemise aja; 3) süüteo, samuti karistamisel arvesse võetud muude asjaolude kirjelduse; 4) määratud karistuse, rahatrahvi korral ka selle suuruse eurodes ja sentides ning trahvi igast palgast kinnipidamise ulatuse protsentides; 5) dokumendi koostamise kuupäeva; 6) karistust määrava isiku nime ja allkirja. Seega on vastustaja osundanud käskkirjas asjakohastele õigusnormidele ja toonud ära ka distsiplinaarsüüteoga seonduvad faktilised asjaolud. Siiski ei ole süüteo kvalifikatsiooni täpsustatud linnamajanduse osakonna peaspetsialist N.K. ametijuhendi /tl 28-29/ konkreetse sätte või sätetega. On ütlematagi selge, et kõnealusele teabenõudele vastamisega hilinemisega ei rikkunud kaebaja kõiki ametijuhendist tulenevaid teenistuskohustusi.

1. Kohus eelnevalt osundas, et tulenevalt HMS § 56 lg-st 3 kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. TDVS § 11 lg 2 p 3 järgi on tööandja kohustatud kandma dokumenti, millega ta vormistab distsiplinaarkaristuse, (vähemalt) süüteo, samuti karistamisel arvesse võetud muude asjaolude kirjelduse. TDVS § 8 lg 2 kohaselt tööandja ei ole distsiplinaarkaristuse valikul küll seotud seaduses karistuste loetlemise järjekorraga, samas nõuab sama paragrahvi lg 1, et distsiplinaarkaristus ei tohi olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. Riigikohus on korduvalt oma lahendites rõhutanud haldusakti, sh kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti motiveerimise tähtsust. Näiteks 12.11.2007 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-57-07 on halduskolleegium rõhutanud, et kaalutlusotsuse motiivide esitamine kohtumenetluse käigus ei ole piisav ega saa asendada haldusorgani seadusest tulenevat motiveerimise kohustust. Põhjenduste hilisem esitamine ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti.
2. mai 2011 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-13-11 märgib Riigikohus, et distsiplinaarkaristuse määramisel ja karistuse valikul on pädeval ametiisikul väga ulatuslik kaalumisruum ning tulenevalt TDVS § 8 lg 1 on karistuse määramise õigust omav ametiisik kohustatud igal üksikjuhtumil arvestama rikkumisega seonduvaid asjaolusid ja neid vajalikul määral kaaluma, arvestades seejuures ka teenistuja varasemat käitumist. Põhja-Tallinna vanema
3. aprilli 2010 käskkirjas nr 2-21/31 puuduvad igasugused kaalutlused, miks oli vaja niigi alates
4. maist 2010 teenistusest koondamise tõttu vabastatavat N.K.t tingimata veel tema viimasel tööloleku päeval distsiplinaarkorras karistada ja millest on lähtutud karistuse valikul. Kohtule on teadmata (vastustaja poolt tõendamata), millal N.K. sai tegelikult teada, et ta peab Ü. V. 06.03.2010 teabenõudele vastama, ja millal ta sai teabenõude enda kätte jm „linnaosavanaemale teatavaks saanud asjaolud“, mida käskkiri kahjuks ei ava, kuid mis aitavad mõista ja kontrollida otsuse tegija valikut. Samas tuleb nõustuda kaebajaga, et tegelikkusele ei vasta kindlasti käskkirjas märgitu, et Ü. V. teabenõudele vastas N.K.
5. aprillil
6. Kaebaja süü (tähtaja rikkumise ulatus) ja karistatavuse hindamisel on oluline teada, miks kaebaja poolt kolmapäeval, 21.04.2010 kooskõlastamiseks esitatud ja hiljemalt 22.04.2010 kooskõlastatud vastuskiri alles esmaspäeval, 26.04.2010 allkirjastati ja välja saadeti ja seda kaebajast mittesõltuvat ajavahemikku talle süüks pandi. Käskkirjas ei ole sõnagagi iseloomustatud kaebaja senist teenistuskäiku ega märgitud, mida üldse tema karistamisel peale süüteo arvesse võeti, kui Põhja-Tallinna Valitsuse teistelgi ametnikel on tähtaegadest kinnipidamisega probleeme. Kuivõrd süüteo toimepanemise mitmeid olulisi ja karistamisel arvesse võetud asjaolusid, samuti kaalutlusi ei ole käskkirjas üldse märgitud, siis tegelikult ei ole kaevatud haldusakt sisuliselt (sh selle proportsionaalsus) kontrollitav. Asjakohatu on ülalviidatud kõrgeima kohtu 13 lahendite valguses osundata alles nüüd seletuses kohtule, et kaebajal oli juba kehtiv distsiplinaarkaristus tööülesannete mittenõuetekohase täitmise eest, mille eest teda karistati noomitusega jms. Kohtul on alust uskuda kaebaja väidet, et kaevatava käskkirja koostamise ja kaebajale 30 minutit enne viimase tööpäeva lõppu tutvustamise eesmärk oli välistada või raskendada kaebajal kui koondatul teenistusse tagasi asumist vabanevatele ametikohtadele. Igal juhul viitavad ebaselged faktilised asjaolud ja kaalutluste mittemärkimine ilmsele kaalutlusveale.
7. Seoses ärakuulamisõiguse väidetava rikkumisega märgib kohus järgmist. HMS § 40 lg 1 sätestab, et enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. RKHK on
8. mai 2005 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-10-05 märkinud, et TDVS § 7 lõigete 1 ja 3 koostoimest tulenevalt on seadusandja karistatava kirjalikku seletust üldjuhul pidanud oluliseks ja vajalikuks, kuid kirjaliku seletuse võtmine on kõigest üks moodus, kuidas isik saab väljendada oma seisukohti teo ja sellega seonduvate asjaolude kohta. Igal juhul on aga oluline tagada distsiplinaarsüüteo toimepanemises süüdistatavale õigus olla ära kuulatud. Ärakuulamisõigus on eesmärgipäraselt tagatud isikule siis, kui ta seletust andes teab, milles teda süüdistatakse, millised on kogutud tõendid ja kindlaks tehtud asjaolud jms. Ühestki kohtule esitatud dokumendist ei nähtu, et Põhja-Tallinna Valitsus oleks teavitanud kaebajat, et tema suhtes toimub menetlus (uurimine vms), mis võib lõppeda karistamisega, kuigi juba „
9. aprillil 2010 sai Põhja-Tallinna vanemale teatavaks, et linnamajanduse osakonna peaspetsialist N.K. on jätnud vastamata kodanik Ü. V. 06.03.2010 teabenõudele.“ Antud juhul ei ole formaliseeritud distsiplinaarjuurdlust läbi viidud, kuid kaebajalt on
10. aprillil 2010 tõepoolest võetud seletuskiri /tl 48/. Samas ilmneb seletuskirjast, et kaebaja on pidanud selgitusi jagama 10 vastamata dokumendi kohta, mistõttu ei ole tõendatud, et kaebajal oli teada, mis tagajärjed sellel seletusel võivad olla veel enne teenistuse lõppemist alates 01.05.
11. Seega ei pruukinud kaebaja saada oma ärakuulamisõigust efektiivselt kasutada ja menetlus võidi viia läbi kaebajale „eksitaval kujul“. Seda esiteks. Teiseks aga kaevatud käskkirjas on osundatud N.K. seletuskirjast üksnes lauseosale, kus kaebaja selgitab, et teabenõudele mitte vastamine oli tingitud vajadusest hankida täiendavat informatsiooni. Samas on jäänud aga üldse tähelepanuta kaebaja väited arusaamatusest ja sellest, et vastuse projekt oli juba 19.04.2010 ette valmistatud, millised asjaolud omavad tähtsust isiku süü suuruse hindamisel. Kohus rõhutab, et süütegu võib olla toime pandud, kuid kas üldse ja kuidas isikut karistada, see on niisugust diskretsiooniõigust omava isiku otsustada ning samas on tal ka kohustus arusaadavalt ja kontrollitavalt oma otsust põhjendada, sh kõiki asjaolusid tõendada. Käesoleval juhul, kuigi kohus on leidnud, et N.K. on jätnud talle vastamiseks antud teabenõudele tähtaegselt vastamata ja jätnud sellega süüliselt täitmata talle antud tööülesande, ei ole seda rikkumist käsitletud ega vormistatud õiguspäraselt. Õigusvastaselt määratud noomitus (vastav haldusakt) rikub kaebuse esitaja õigusi ja tuleb seetõttu tunnistada ebaseaduslikuks ja tühistada. HKMS § 6 lg 1 p 2 järgi kaebusega võib taotleda haldusakti tühistamist.

§ 160

lg 3 näeb ette, et ametnik võib halduskohtus nõuda käskkirja, korralduse, otsuse või toimingu täielikult või osaliselt seadusevastaseks tunnistamist.

§ 160

lg 5 kohaselt võib ametnik kohtult taotleda temale määratud distsiplinaarkaristuse tühistamist, kui ta leiab, et teda on karistatud ebaseaduslikult, sealhulgas süüteo raskusele ja selle toimepanemise asjaoludele ilmselt mittevastava karistusega. 14

1. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti ning HKMS § 93 lg 1 järgi esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Käesoleval juhul kohus rahuldab N.K. kaebuse. Kaebaja on palunud jätta kohtukulud vastustaja kanda, esitades vastustajalt kulude sissenõudmiseks M. Pähklemäe Co Law Office 15.09.2011 orderi kviitungi summale 1000 eurot dokumentide komplekteerimise, koostamise ja konsultatsiooni eest /tl 135/. Hinnaselgitusest „a - 66,66 tund, sh käibemaks 15 x 66,66 (200 euro)“ võib aru saada, et tunnihind on 66,66 eurot ja nimetatud töödeks on kulunud 15 tundi ning summa sisaldab käibemaksu 200 eurot. Kohus leiab, et taotletud osas Põhja-Tallinna Valitsuselt kaebaja kasuks menetluskulude väljamõistmine ei ole põhjendatud järgmistel kaalutlustel. N.K. esitas Tallinna halduskohtule kaebuse koos lisatud dokumentidega 21.05.2010 ja hiljem täpsustas seda korduvalt, näitamata kordagi üheski pöördumises, et tal on esindaja. Kogu kohtu suhtlemine toimus vaid kaebaja endaga. Alles enam kui aasta hiljem on kaebaja esitanud kohtule 18.08.2011 volikirja, millega ta volitab M. Pähklemäed tutvuma kohtutoimikuga ja teda käesolevas haldusasjas esindama /tl 120/. Seejärel on kaebaja esitanud kohtule veel vaid ühe pöördumise: 15.09.2011 ehk samal päeval, kui on toiminud tasumine väidetava õigusabi eest, on N.K. esitanud kaebuse täpsustuse /tl 127-134/. Käeoleva kohtuvaidluse valguses ei ole selles esitatud midagi uut võrreldes kaebuse ja varasemate samalaadsete täpsustustega. Küll on aga esitatud asjakohatudi väiteid seoses teise halduasjaga ja taas korratud põhjendamatut alternatiivtaotlust, mida kohus 22.09.2011 määruses ei pidanud võimalikuks vastu võtta. Seega ei nähtu asjas õigusabi sisuline osutamine, rääkimata ebamõistlikust õigusabisummast, arvestades asja tehiolusid, mille kohta kaebaja oli võimeline ja dokumentidest nähtuvalt andiski ise selgitusi ja esitas vastuväiteid. Neil asjaoludel, tulenevalt HKMS § 92 lg-st 10 ja § 93 lg-st 5, jääb menetluskulude taotlus rahuldamata. Hurma Kiviloo kohtunik RIIGIKOHTU 22.10.2012 KOHTUOTSUSE RESOLUTSIOON
2. Rahuldada N.K. kassatsioonkaebus osaliselt.
3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
4. aprilli
5. a otsus haldusasjas nr 3-10-1311, välja arvatud osas, millega jäeti rahuldamata N.K. apellatsioonkaebus halduskohtus kantud esindajakulude vastustajalt väljamõistmiseks.
6. Tühistada Tallinna Halduskohtu
7. oktoobri
8. a otsus haldusasjas nr 3-10-1311 osas, millega jäeti N.K. kaebuselt tasutud riigilõiv tema enda kanda. Muus osas jätta Tallinna Halduskohtu otsus muutmata.
9. Mõista Põhja-Tallinna Valitsuselt N.K. kasuks menetluskulu 511 eurot 95 senti.
10. Jätta Põhja-Tallinna Valitsuse menetluskulud tema enda kanda. 15
11. Tagastada kautsjon. 16