← Eesti

3-11-2502/58

Obsah (14)§ 212§ 213§ 223§ 116§ 24§ 201§ 29§ 61§ 200§ 285§ 92§ 108§ 93§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Viive Ligi ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 11. september 2012, Tallinn Haldusas

§ 212lg 1).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse siiski läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

3-11-2502 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. S B sooritas 28.06.2002 eesti keele (kõrgtase) eksami ning talle väljastati „Eesti keele oskuse tunnistus (kõrgtase) xxxxxxxxxx“.
  2. Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus (REKK) tunnistas 03.05.2011 käskkirjaga nr 18 kehtetuks S. Bile väljastatud eesti keele kõrgtasemel oskuse tunnistuse nr xxxxxxxx. S. B vaidlustas REKK 03.05.2011 käskkirja Tallinna Halduskohtus (haldusasi nr 3-11-1328).
  3. Põhja Prefektuur vabastas 17.05.2011 käskkirjaga nr 231p kriminaalbüroo varavastaste kuritegude talituse Lääne teenistuse vanemjälitusametnik vanemkomissar S. Bi politseiteenistusest ametikohale mittevastavuse tõttu 18.05.
  4. S. B vaidlustas Põhja Prefektuuri 17.05.2011 käskkirja Tallinna Halduskohtus (haldusasi nr 3-11-1500). Tallinna Halduskohtu 03.02.2012 määrusega on menetlus haldusasjas nr 3-11-1500 peatatud kuni kohtulahendi jõustumiseni haldusasjas nr 3-11-
  6. Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus tunnistas 17.06.2011 käskkirjaga nr 23 kehtetuks REKK 03.05.2011 käskkirja nr
  7. Sellega seoses ja

§ 24

lg 1 p 4 alusel lõpetas Tallinna Halduskohus 06.07.2011 määrusega menetluse haldusasjas nr 3-11-

  2. Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus tunnistas 17.06.2011 käskkirjaga nr 24 kehtetuks S. Bile väljastatud eesti keele kõrgtasemel oskuse tunnistuse nr xxxxxxxxx. Käskkirjast nähtub, et Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi (EKEI) 05.04.2011 käekirjaekspertiisi uuringuakti nr 11U-DK0003 kohaselt ei ole S. Bi nimele väljastatud eesti keele kõrgtaseme eksamitöö (28.06.2002 eksamitöö koodiga 030107) tõenäoliselt kirjutatud selle isiku poolt, kelle nimele eksamitöö on välja antud. Kuna S. B ei ole uuringuakti kohaselt eksamitööd tõenäoliselt ise sooritanud, ei olnud REKK-l õigust väljastada talle eesti keele oskuse tunnistust (kõrgtase) nr xxxxxxxx.
  3. S B esitas 24.10.2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse REKK 17.06.2011 käskkirja nr 24 tühistamiseks. Käskkiri ei ole piisavalt motiveeritud ning selle väljastamise põhjusena on viidatud üksnes Põhja Prefektuuri poolt vastava taotluse esitamisele. REKK ei ole ise teostanud mitte mingisugust faktiliste asjaolude kontrolli ega võtnud ühendust kaebajaga asjaolude selgitamiseks ja seletuse saamiseks. S. B käis 28.06.2002 eesti keele kõrgtaseme eksamil ning sooritas nii suulise kui ka kirjaliku osa. REKK on ajanud segamini kaebaja ning mõne teise eksami sooritanud isiku tööd ja suulise eksamiosa helisalvestise. Kaebajaga on seostatud suvaline eksamitöö, mis ei ole tema kirjutatud. Eksami läbiviimise korda on jämedalt rikutud, sest haridusministri 01.07.1999 määruse nr 41 „Eesti keele tasemeeksami korra kinnitamine“ teise osa p 8 kohaselt pidi eksami toimumise ajal eksamikomisjoni koosseisu kuuluma kaks eksaminaatorit, kellest üks on eksamikomisjoni esimees, kuid eksamit võttis vastu vaid üks isik. Määruse nr 41 p 16 alapunktidest 1 ja 2 tuleneb, et eesti keele tasemeeksamile registreerimisel tuli esitada avaldus koos isikut tõendava dokumendi ärakirjaga. Avalduse ja eksamitöö käekirjade erinevus oleks olnud elementaarse võrdlemise teel tuvastatav. Ei ole eluliselt usutav, et kaebaja, kes on pikka aega töötanud õiguskaitseorganites ja tegeles politseis operatiivjälitustööga, riskiks kriminaalvastutusega dokumentide võltsimise ja võltsitud dokumentide kasutamise eest.
  4. Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. Käskkirja p-s 1 on toodud motivatsioon selle kohta, miks ja millisel õiguslikul alusel on haldusakt kehtetuks tunnistatud. Samuti on viidatud, 2

(11)3-11-2502 millel otsus põhineb. REKK rakendas tavapärast rutiinset kontrolli ja tuvastas, et Põhja Prefektuuri esitatud eesti keele tasemeeksameid puudutavad dokumendid on tõesed (eksami toimumise ajad, eksami sooritanud isikud jne) ja ei ole piirdunud üksnes prefektuuri taotluse rahuldamisega. REKK-l puudub pädevus hinnata, kas Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi läbiviidud käekirjaekspertiis on koostatud seaduse ja kehtiva metoodika nõuetele vastavalt. Puudub alus eeldada, et tegemist oleks erapooliku otsusega. REKK-l puudub ka pädevus ja seaduslik alus viia läbi juurdlust eksamil viibinud isiku tuvastamiseks. REKK sai Põhja Prefektuurilt taotluse koos selgitusega ja Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi hinnanguga, millest selgus, et kaebaja ei ole ise sooritanud 28.06.2002 eesti keele tasemeeksamit. Kaebaja keeleoskustaset on hinnanud ka Keeleinspektsioon ja jõudnud järeldusele, et tal puudub eesti keele kõrgtasemele vastav keeleoskus. Tallinnas Ümera tänaval 28.06.2002 toimunud eesti keele tasemeeksami (kõrgtase) läbiviimiseks moodustati avalduse esitanud inimestest tähestikulises järjekorras (A-st Y-ni) kuus 20-liikmelist eksamigruppi ning S. B kuulus koos 19 kaaslasega esimesse eksamigruppi (isikud, kelle perekonnanimi algas tähega A, B, D, E või F). Registreerunud 20-st isikust puudus eksamilt kuus. Esimese grupi 28.06.2002 eesti keele tasemeeksami (kõrgtase) testi ülesandevihikuid on säilinud 13 (tööd koodidega: 030102, 030103, 030104, 030107, 030109, 030110, 030111, 030112, 030115, 030116, 030118, 030119, 030120), töö koodiga 030105 ei ole säilinud. Suulise eksamiosa helisalvestised on kahel eraldi kassetil (esimese kasseti Apoolel tööd koodidega 030105, 030102, 030103, 030104, 030107; esimese kasseti B-poolel tööd koodidega 030109, 030111, 030112, 030115; teise kasseti A-poolel tööd koodidega 030116, 030118, 030119, 030120 ning teise kasseti B-pool on tühi). Kuuekohaline eksamikood kujuneb selliselt, et esimesed kolm numbrit näitavad eksami toimumise koha indeksit (030 – Ümera tänaval asuv kool), neljas number näitab eksamigruppi (
  1. eksamigrupp) ja kaks viimast numbrit näitavad isiku numbrilist paiknemist nimekirjas. S. Bile oli omistatud kood 030107, kuna ta oli tähestikulises järjekorras moodustatud nimekirjas seitsmendal kohal. Kaebaja väited, et töö koodid ja isikud on vahetusse läinud, ei ole tõsiseltvõetavad. Lisaks reageerib eksami suulises osas esinenud isik nimele S ja rohkem Ssid esimeses grupis peale S. Bi ei olnud. Ei ole leidnud kinnitust, et keegi oleks esitanud töö vale koodiga või vale nimega või leiduks erinevusi teada olevate tööde koodide ja isikute nimede vahel, millega isikud ennast suulises osas tutvustavad. REKK on käskkirja andmisel järginud piisavalt uurimispõhimõtet, mis ei nõua asjaolude korduvat väljaselgitamist, kui vastav uurimine on pädeva haldusorgani poolt juba teostatud. REKK ei ole kaldunud kõrvale S. Bi varasemalt teada olnud seisukohast, et tema on eesti keele kõrgtaseme eksamid ise sooritanud, ning puudus vajadus lisaandmete järele. Keeleseaduse (KeeleS) § 51 lg-st 5 tulenevalt puudus REKK-l tunnistuse kehtetuks tunnistamise osas kaalutlusõigus, kuna EKEI tuvastas 05.04.2011 uuringuaktiga nr 11UDK0003, et tõenäoliselt ei kirjutanud eksamitööd isik, kellele tunnistus väljastati. Eesti keele oskuse tunnistus on riiklik tunnistus, millelt eeldatakse selle väljastamist õigusaktides sätestatud norme järgides, samuti riiklikult tagatud usaldusväärsust ja tegelikkusele vastavust. REKK-l oli kohustus viivitamatult välistada riikliku tunnistuse edasine ebaõige kasutamine.
  2. Tallinna Halduskohus jättis 15.03.2012 otsusega S. Bi kaebuse rahuldamata. Vaidluse all on REKK käskkirja seaduslikkus, millega tunnistati kehtetuks kaebaja nimele väljastatud eesti keele kõrgtasemel oskuse tunnistus. Kuigi vaidlusalust käskkirja ei olnud veel antud kaebaja politseiteenistusest vabastamisel (17.05.2011), riivab käskkiri kaebaja õigusi, sest nõutud tasemel keeleoskuse puudumine tõi kaasa tema politseiteenistusest vabastamise ning välistab kaebaja senisel ametikohal edaspidise töötamise võimalikkuse. S. B on sisuliselt nõustunud vaidlustatud haldusaktis märgitud faktiliste asjaoludega. See tähendab, et sarnaselt 3
(11)3-11-2502 REKK 17.06.2011 käskkirjas märgitule, leiab kaebaja, et tema ei ole kirjutanud 28.06.2002 eesti keele kõrgtaseme eksamitööd koodiga
  1. Samas on kaebaja enda väitel eesti keele kõrgtaseme eksamitöö siiski sooritanud, mistõttu ei olnud tunnistuse nr AA 018447 kehtetuks tunnistamine õiguspärane. Vastustaja poolt 06.03.2012 kohtuistungil esitatud seletuse kohaselt oli S. Bi eesti keele kõrgtasemel oskuse tunnistuse nr AA 018447 väljastamise aluseks eksamitöö koodiga
  2. Kuna nimetatud koodiga eksamitööd ei ole kirjutanud kaebaja, tunnistas REKK tunnistuse kehtetuks. Kohus möönis, et eksamitööle ei ole kirjutatud kaebaja nime ja säilinud ei ole ka eksamiprotokolli, millest nähtuks selgelt kaebaja seos töökoodiga
  3. Samas on 28.06.2002 eksamit vastu võtnud Aino Saadiku seletuste ja säilinud ülesandevihikute (v.a töö koodiga 030105), millest kaebaja ühtegi endale kuuluvaks pole tunnistanud, põhjal väheusutav, et kaebaja nime ja isikukoodi taha märgitud töökoodi oleks võidud ajada segi mõne teise eksaminandi töökoodiga. Eksami suulise osa helisalvestisest ilmneb, et ennast tutvustades S Biks nimetanud isik, kelle poole pöördub vastavalt („S“) ka eksaminaator, sooritas suulist osa paaris A Aiga. Eksamigrupis teisi Ssid peale S. Bi ei olnud. Isikute eksamikoodid suulise ja kirjaliku osa ajal ei muutunud ning ka suulise eksami sooritamisel on kaebaja koodiks olnud
  4. Seega tuleb pidada ebatõenäoliseks eksami kirjalikus osas samanimelisele isikule teistsuguse eksamikoodi omistamist ning vastupidi. Samas on kaebaja eitanud enda seost nii eksamitööga koodiga 030107 kui ka eksamil tehtud helisalvestisega. Ka helisalvestisel Sna esinenud isiku hääletämber ja aktsendi puudumine eristab teda kaebajast. Eksami suulise osa helisalvestisest koosmõjus kaebaja selgitusega võib järeldada, et 28.06.2002 toimunud eksami suulist osa sooritas end S. Bina esitlenud isik, kes ei olnud tegelikult S. B. Tõenäoliseks ei saa pidada, et 28.06.2002 sooritasid Tallinnas Ümera tänaval asuvas gümnaasiumis eesti keele kõrgtasemel eksami suulist osa kaks end S. Bina esitlenud isikut, kuna sellise vastuolu oleks eksaminaator kindlasti avastanud. Sama vähetõenäoline on, et eksamil esitati kaks S. Bi nimel kirjutatud eksamitööd. Olukorras, kus nii kaebaja enda kui ka Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi andmetel ei ole eksamitöö koodiga 030107 kaebaja koostatud ning kaebaja eitab lisaks enda seost S. Bina esinenud isiku poolt sooritatud suulise eksamiosaga, tuleb asuda seisukohale, et vastustaja väljastas koodiga 030107 eksamitöö alusel kaebajale eesti keele kõrgtasemel oskuse tunnistuse õigusvastaselt. Seda järeldust ei väära ka kohtuistungil üle kuulatud isikute ütlused, mille põhjal saab küll lugeda tuvastatuks, et kaebaja viibis 28.06.2002 eesti keele kõrgtasemel eksami sooritamise ajal Ümera tänaval asuva kooli koridoris ja ka kirjaliku eksami sooritamise ruumis, kuid see ei lükka ümber eelnevaid järeldusi kaebaja rollist eksamitöö koodiga 030107 sooritamisel, mille alusel temale eesti keele kõrgtasemel oskuse tunnistus nr AA 018447 väljastati. Koridoris või eksamiruumis viibimine ei tõenda iseenesest kaebaja poolt eksamitöö koostamist. Käesoleva haldusasja eesmärk ei ole välja selgitada, kas kaebajale oleks saanud või saaks edaspidi eesti keele kõrgtasemel oskuse tunnistuse väljastada mõne teise 28.06.2002 koostatud eksamitöö alusel. Kuna kaebajale väljastati eesti keele kõrgtasemel oskuse tunnistus nr xxxxxxxxx eksamitöö koodiga 030107 alusel, mille all kaebaja aga eksamit ei sooritanud, on vaidlustatud käskkirja p-s 1 tehtud järeldus õiguspärane. REKK-l puudus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 3 p-st 2 tulenevalt kohustus kuulata S. B enne vaidlustatud käskkirja andmist ära. Käesoleva vaidluse esemeks on üksnes kaebajale väljastatud eesti keele kõrgtasemel oskuse tunnistuse kehtetuks tunnistamine olukorras, kus kaebajale omistatud eksamitöö ei olnud tõenäoliselt tema kirjutatud. Kuni 31.08.2008 kehtinud KeeleS § 51 lg-st 5 ja ka hetkel kehtiva KeeleS § 27 lg-st 1 tulenevalt olukorras, kus saab teatavaks, et kaebaja ei kirjutanud tunnistuse väljastamise aluseks olnud eksamitööd, ei ole võimalik kaaluda kaebajale väljastatud eesti keele oskuse tunnistuse kehtetuks tunnistamata jätmist. Vastupidine järeldus oleks vastuolus keeleseadusest tuleneva 4
(11)3-11-2502 kategoorilise nõudega väljastada tunnistus vaid eksami sooritanud isikule. Keeleseaduse viidatud norm on piisavalt ühemõtteline ja arusaadav, mistõttu puudus vastustajal küsimuse otsustamisel kaalutlusõigus. Seetõttu ei oma asjas tähtsust kaebaja tööstaaž, töötulemused, teenistusülesannetega toimetulek ega seegi, kas kaebaja muude tõendite järgi eksami toimumise ajal eksamiruumis faktiliselt viibis või mitte. Puudub igasugune alus arvata, et REKK sõltus otsuse tegemisel Põhja Prefektuuri arvamusest. Seejuures oli Põhja Prefektuuril avaliku teenistuse seaduse § 117 lg 1 p 4 alusel õigus vabastada S. B teenistusest ka kaebaja keeleoskust tõendava tunnistuse kehtivuse korral. Nõustuda tuleb vastustajaga selles, et REKK-l puudub pädevus EKEI läbiviidud käekirjaekspertiisi hindamiseks või ümberhindamiseks. Vaidlustatud käskkirja motivatsioon on nii faktiliselt kui ka õiguslikult selge ja arusaadav. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  1. S B palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada, või alternatiivselt saata asi halduskohtule uueks arutamiseks. Halduskohus on otsuse tegemisel tuginenud ainult vastustaja sisuliselt paljasõnalistele väidetele, jättes põhjendamatult tähelepanuta ja kajastamata kõik dokumentaalsed tõendid, nende mittearvestamist selgitamata. Samuti jättis kohus andmata hinnangu REKK asjaajamises valitsevale üleüldisele korralagedusele, mida ilmestab vaidlusaluse 17.06.2011 käskkirja nr 24 apellandile kätte toimetamata jätmine (väljastati alles 13.10.2011). Halduskohus ei ole võtnud seisukohta asjaolu suhtes, et vastustaja selgitas esmalt, et 28.06.2002 tasemeeksami kohta ei ole enam eksamiprotokolle, eksamidokumente ega eksamitöid, kuna eksamimaterjalid on säilitamise tähtaja (5 aastat) möödumise tõttu hävitatud vastavalt REKK 18.06.2008 arhivaalide hävitamisaktile nr
  2. Seejärel vastustaja kohtumenetluse käigus siiski „juhuslikult leidis“ veel midagi ja püüdis seda kunstlikult apellandiga seostada. REKK on püüdnud S. Biga seostada suvalist eksamitööd, leides, et see ei ole apellandi kirjutatud ning koostöös Põhja Prefektuuriga tunnistas S. Bile väljastatud eesti keele oskuse tunnistuse (kõrgtase) nr AA 018447 kehtetuks. Arusaamatuks jääb, et kui kõik eksamimaterjalid on hävitatud, ilmub siiski välja kõigepealt eksamitöö üks leht, mis satub politsei sisekontrolli valdusse, kes viib seda apellandiga eelnevalt seostamata läbi käekirjaekspertiisi ning teeb selle alusel esildise REKK-le, kes omakorda tunnistab S. Bile väljastatud keeleoskustunnistuse kehtetuks. Eesti keele tasemeeksamile registreerimiseks tuleb esitada vastavasisuline avaldus ja lisada sellele isikut tõendava dokumendi ärakiri. Eluliselt ei ole usutav, et politseis operatiivjälitustööga tegelev isik võiks tema haridust, kogemusi ja muid asjaolusid arvestades riskida kriminaalvastutusega dokumentide võltsimise ja võltsitud dokumentide kasutamise eest. Halduskohus ei ole sellele tähelepanu pööranud. S. B käis 28.06.2002 eesti keele kõrgtaseme eksamil ja REKK 09.07.2002 sooritusteate, mida ei ole kehtetuks tunnistatud, kohaselt ka sooritas selle eksami. Ebaõige on väide, et S. B ise eksamitööd teinud ei ole. Apellant sooritas
  3. aastal kõik kolm eksamit: alg-, kesk- ja kõrgtaseme eksami. Vaidlusalune käskkiri ei ole oma olemuselt ega sisult õige ega õiglane. Haldusaktist nähtub, et REKK on sisuliselt rahuldanud Põhja Prefektuuri taotluse tunnistada S. Bi nimele väljastatud eesti keele oskuse tunnistus (kõrgtase) nr AA018447 kehtetuks ning vastustaja ei ole ise mingit faktiliste asjaolude kontrolli teostanud ega kaebajalt eelnevalt seletust küsinud. REKK ei ole kohtule esitanud eksamiprotokolli, vaid üksnes väljavõtte temal säilinud eesti keele tasemeeksami andmebaasist, mis väidetavalt kajastab asjaomast eksamigruppi. Halduskohus on tunnistajate ütlusi käsitlenud väga valikuliselt, neid põhjalikumalt 5
(11)3-11-2502 analüüsimata ja otsuses kajastamata. Halduskohus on jätnud tähelepanuta, et kõik tunnistajad olid kohtu poolt vannutatud ja seega on nende ütlused käsitatavad usaldusväärsetena. Apellant on seisukohal, et tunnistajate ütlustega on objektiivselt tuvastatud, et S. B viibis Ümera tänava koolis toimunud eksamil. Kuna kõik tunnistajad ütlevad, et eksamil toimus ka iga eksamil osalenud isiku tuvastamine, siis ei tohiks olla mingit kahtlust, et apellant eksamil käis ja selle sooritas. Lisaks pidi haridusministri 01.07.1999 määruse nr 41 teise osa p 8 kohaselt eksamikomisjoni koosseisu kuuluma kaks eksaminaatorit, kellest üks on eksamikomisjoni esimees, kuid 28.06.2002 eksamit võttis vastu ainult üks isik, mistõttu rikkus REKK ise jämedalt eksami läbiviimise korda, tekitades sellega eeldatavalt ka praegu käsitletava arusaamatuse. Halduskohus ei ole selle väite osas seisukohta võtnud. Asja menetluses on tõusetunud põhjendatud kahtlus, et võib olla olemas mingi muu helisalvestis või muud kirjalikud dokumendid, mis võiksid kuuluda apellandile ja mida vastustaja ei ole suutnud üles leida või mille ta on hävitanud. Seega ei saa välistada REKK-s toimunud eksitust.
  1. Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Vastustaja seisukohad, millega halduskohus on nõustunud, on tõendatud esitatud dokumentide ja kohtus antud ütlustega, apellandi vastupidised väited on alusetud. Vaidlusaluse käskkirja edastamisel tekkinud segaduse põhjuseid on REKK korduvalt selgitanud ning seda ei saa meelevaldselt laiendada kogu vastustaja asjaajamisele. REKK arhivaalide hävitamise aktiga on tõendatud, et valimisse mittekuulunud aastatel 1999–2002 sooritatud eksamitööd on kehtivas korras hävitatud. Samas on aktis ka märgitud, et eksamitööde osas säilitatakse teatud valim alaliselt ning REKK-l puudub õigusaktidest tulenev kohustus hävitada kõik üle 5 aasta vanused eksamitööd. Vastustaja on võtnud endale kohustuse säilitada eksamitööde valim alaliselt (igast eksamist kahe eksamigrupi originaaltööd kõikides tasemetes). Eksamitöödel on säilitatud eksamikoodid ja originaaltööle on kantud ka selle kuupäev. Tõsiseltvõetav ei ole apellandi seisukoht, et tegemist on juhusliku leiuga, mis on temaga üksnes kunstlikult seotud. Apellant lähtub ekslikust eeldusest, et kõik eksamitööd on hävitatud. S. Bile eesti keele oskuse (kõrgtase) tunnistuse nr AA 018447 väljastamise aluseks oli 28.06.2002 sooritatud eksamitöö koodiga
  2. Väidetava „suvalise eksamitöö“ ühe lehe päises on kood 030107 ning eksami sooritamise kuupäev 28.06.
  3. Tegemist oli eksamitöö vastustelehega, mis väljastati S. Bi nimelisele isikule. Väljavõte 28.06.2002 esimesse eksamigruppi kuulunud isikutest kinnitab, et S. B paiknes tähestikulises järjekorras moodustatud nimekirjas seitsmendal real ehk eksamitöö kood 030107 osutab üheselt temale. Eksamitöö leht ei sattunud Põhja Prefektuuri valdusesse juhuslikult, vaid väljastati ametliku pöördumise alusel, milles paluti käekirjaekspertiisi läbiviimiseks väljastada S. Biga seotud tasemeeksami dokumendid. Apellandi sügavalt subjektiivne seisukoht, et S. B kui teadmiste ja kogemustega õiguskaitseorgani töötaja ei saadaks enda asemel eksamile teist isikut, on paljasõnaline ja tõendamata ning sellega ei saa otsuse tegemisel arvestada. REKK nõustub, et apellant võis isiklikult viibida tasemeeksami toimumise ajal eksami sooritamise kohas (Ümera tänava koolis), kuid nõustuda ei saa apellandi väitega, et ta on 28.06.2002 isiklikult sooritanud eksamitöö koodiga
  4. S. B ja tema esindaja on varem korduvalt rõhutanud vastupidist ega ole ennast samastanud ka eksami suulise osa helisalvestisel end S. Biks nimetanud isikuga. Asjas on üheselt tuvastatud, et 28.06.2002 eksamitööd koodiga 030107, mille alusel väljastati eesti keele oskuse (kõrgtase) tunnistus nr xxxxxxxzxx, ei ole sooritanud S. B. Eesti keele tasemeeksami (kõrgtase) sooritas 28.06.2002 esimeses 20-liikmelises eksamigrupis 14 inimesest, testi ülesandevihikuid on säilinud 13 (säilinud ei ole töö koodiga 030105) ja säilinud on ka helisalvestised. Apellant on korduvalt väljendanud seisukohta, et 6
(11)3-11-2502 vastustaja poolt esitatud 28.06.2002 esimese eksamigrupi poolt sooritatud eksamitööde hulgas ei ole S. Bi poolt sooritatud eksamitööd ega suulise osa helisalvestist. Seega ei ole tõene apellandi väide, et ta oleks esimeses eksamigrupis 28.06.2002 isiklikult sooritanud eesti keele kõrgtaseme eksamit. Halduskohus on tunnistajate poolt antud ütlusi kohtuotsuses põhjalikult analüüsinud ja teinud nendest õiged järeldused. Nõustuda ei saa väitega, et kahe eksaminaatori mitteosalemine on tekitanud praeguse arusaamatuse, sest eksaminaatori puudumine ei saanud olla kuidagi seotud asjaoluga, et apellant ei ole eksamitööd teinud isiklikult. REKK asjaajamisest tingitud eksituse esinemise tõenäosus on antud juhul nullilähedane. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub põhiosas halduskohtu otsuses väljendatud seisukohtadega ja asjas esitatud tõenditele antud hinnangutega ega pea

§ 201lg-st 4 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata.

12. Seoses haridusja teadusministri 05.12.2011 käskkirja nr 936 (http://dok.hm.ee/Display.aspx?ID=361466&Root=361466) alusel Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse tegevuse lõpetamisega alates 01.08.2012 tuleb käesolevas haldusasjas

§ 29

alusel vastustajaks edaspidi lugeda Haridus- ja Teadusministeerium, sest senine REKK oli hallatavaks riigiasutuseks nimetatud ministeeriumi valitsemisalas (vt kuni 31.07.2012 kehtinud haridus- ja teadusministri 29.11.2004 määruse nr 58 „Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse põhimäärus“ § 1). Kuigi senise REKK sisulised ülesanded on Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Sihtasutuse Innove vahelise 01.08.2012 halduslepinguga nr 10.1-8.2/12/624 (RT I, 03.08.2012, 4) antud üle SA-le Innove, ei ole viimatinimetatu siiski REKK üldõigusjärglaseks.

  1. Asjas ei ole vaidlust selles, et S. B ei ole sooritanud eesti keele tasemeeksami kirjalikku tööd koodiga 030107 (seda kinnitab üheselt EKEI 05.04.2011 uuringuakt nr 11U-DK0003 – I kd, tl 24-27; sama I kd, tl 33-36) ega osalenud nimetatud koodi all ka tasemeeksami suulisel osal (vt salvestis CD-plaadil – I kd, tl 72). Eksamitöö koodiga 030107 apellandi poolt mittesooritamist on Tallinna Halduskohtu 22.12.2001 istungil selgesõnaliselt kinnitanud ka S. Bi esindaja (vt kohtuistungi protokoll – I kd, tl 110 ja tl 123-124). Küll aga on S. B väitnud, et ta 28.06.2002 Tallinnas Ümera tänava koolis siiski eesti keele kõrgtaseme eksami sooritas ning seetõttu on keeleoskuse tunnistus nr xxxxxxxx väljastatud temale õiguspäraselt ja selle kehtetuks tunnistamine toimunud õigusvastaselt.
  2. S. Bile väljastatud eesti keele oskuse tunnistusel (kõrgtase) nr xxxxxxxxx (I kd, tl 96) on selle väljastamise aluseks olnud eksami sooritamise koha, kuupäeva ja protokolli numbri jaoks ettenähtud lahtrisse märgitud selgelt järgmised andmed: „Tallinn, 28.06.2002 pr 30206030107.“ Arvestades REKK poolt esitatud eksamitöödele omistatud koode, saab asuda seisukohale, et tunnistus on väljastatud koodile 030107 vastava eksamitöö alusel. Kohtumenetluse käigus ülekuulatud tunnistajate ütluste põhjal saab üheselt järeldada, et REKK esitatud tasemeeksamite infosüsteemi väljavõte (I kd, tl 59) kajastab eksamigrupi koosseisu ja isikute töödele omistatud koode just selliselt, nagu vastustaja on seda kohtumenetluse käigus korduvalt selgitanud (nt REKK 12.01.2012 kiri nr 1-13/1609-15 – I kd, tl 132-135). See tähendab, et S. Bile kui nimekirjas
  3. isikule vastas töö koodiga 030107 (I 7

(11)3-11-2502 kd, tl 63-70). Sellele viitavad muu hulgas asjaolud, et tunnistajad A A ja M M (endine B), kes kinnitasid enda eksamil mitteosalemist, on loendis vastavalt
  1. ja
  2. ning neile vastavate koodidega 030101 ja 030114 eksamivihikuid REKK-l tõepoolest olemas ei ole (vt CD-plaat – I kd, tl 137). Samas osalesid eksamil Roman Alõmov, A A, Valeri Duškevitš, kes olid nimekirjas vastavalt 2.,
  3. ja
  4. ning nende koodidele 030102, 030104 ja 030118 vastavad eksamivihikud on ka kohtule esitatud (vt CD-plaat – I kd, tl 137). Samuti eksamil viibinud Nikolai Bajuškini (nimekirjas 5.) koodile 030105 vastavat eksamivihikut ei ole REKK-l säilinud, kuid olemas on tema suulise osa helisalvestis. Eksamitöö koodiga 030110 vastustelehele on eksaminaator Aino Saadik teinud märke „Katkestas kirjaliku osa“ (vt CDplaat – I kd, tl 137) ning sama koodiga on ka puuduv suuline osa, mis on ka loogiline, kuivõrd kirjaliku osa katkestamise korral ei saanudki isik pärast suulise vestluse osale ilmuda. Kogutud andmete põhjal on selge, et kui S. B 28.06.2002 samas eksamigrupis eesti keele kõrgtaseme eksamit sooritamas käis, siis pidi temale olema omistatud kood
  5. Vastava koodiga eksamitööd apellant aga omaks tunnistanud ei ole. Asjas kogutud tõendite põhjal on tõenäoline, et S. B 28.06.2002 Tallinnas Ümera tänava koolis isiklikult eesti keele kõrgtaseme eksamit ei sooritanud. Veelgi tõsikindlamalt saaks eksamil osalenud isikud konkreetsete tööde ja koodidega seostada, viies kõigi olemasolevate eksamivihikute ja helisalvestiste osas läbi käekirja- ja hääleekspertiisid, kuid seda pole otstarbekaks pidanud ka apellant (vt kaebaja 19.12.2011 seisukoht vastustaja taotluse suhtes – I kd, tl 77 ja pöördel; samuti Tallinna Halduskohtu 02.02.2012 istungi protokoll – I kd, tl 173 ja tl 175), nõustudes seega, et tulemus oleks ilmselt sama.
  6. Ringkonnakohtu hinnangul on apellandi väited REKK asjaajamises valitsevast korralagedusest paljasõnalised ja otsitud. Ainuüksi S. Bile REKK 17.06.2011 käskkirja nr 24 kättetoimetamise viibimise põhjal ei saa kuidagi asuda seisukohale, et kõik vastustaja asjaajamises olemasolevad andmed on ebausaldusväärsed. Samuti on piisavalt põhistamata apellandi kahtlus 28.06.2002 toimunud tasemeeksami kohta REKK poolt esitatud eksamivihikute ja helisalvestiste autentsuse ja ammendavuse osas ning nõustuda ei saa ka sellega, et S. Biga on püütud kunstlikult siduda mingit suvalist eksamitööd. Vastustaja on arusaadavalt selgitanud, et S. Bi eksamitöö vastusteleht ei sattunud politsei valdusse kuidagi juhuslikult või kahtlasel viisil, vaid väljastati prefektuuri taotluse alusel konkreetselt käekirjaekspertiisi läbiviimiseks. Apellant jätab tähelepanuta, et REKK 18.06.2008 arhivaalide hävitamisakti nr 1 (I kd, tl 97-100) p 11 kohaselt määrati küll hävitamisele eesti keele tasemeeksamite tööd aastatest 1999–2002, kuid tabeli viimases lahtris „Märkused“ sisaldub ka märge „Valim alatine“. Arhivaalide hävitamisakti p-s 12 on lisaks määratud hävitamisele eesti keele tasemeeksamite hindamisprotokollid samadest aastatest (1999–2002), kusjuures nende osas viide teatud valimi alatisele säilitamisele puudub. Sellest tulenevalt ei saa pidada kuidagi võimatuks või ebausutavaks, et alaliselt säilitatavasse valimisse on sattunud ka S. Bile eesti keele kõrgtasemel oskuse tunnistuse väljastamise aluseks olnud eksamitöö, kuid samas on hävitatud eksamiprotokollid, mille osas valimi alalist säilitamist ei toimunud. Kuna eksamiprotokollid on hävitatud, siis on ka arusaadav, et REKKl puudus võimalus neid kohtule esitada ning vastustaja sai selle asemel esitada üksnes väljavõtte tasemeeksamite andmebaasist, mis kajastab asjaomast eksamigruppi (I kd, tl 59). Apellant on küll pidanud seda väljavõtet ebausaldusväärseks, kuid pole samas väitnud, et S. B oleks sooritanud 28.06.2002 eksami mujal kui Tallinnas Ümera tänava koolis või ei oleks seda teinud koos nende isikutega, kes on viidatud väljavõttes loetletud. Olukorras, kus säilinud on peaaegu kõigi samal ajal samas eksamigrupis keeleeksami sooritanud isikute eksamivihikud (v.a töö koodiga 030105) ja kõik sooritatud suuliste osade helisalvestised, ei saa pidada tõenäoliseks, et just S. Bi puhul on kadunud või hävitatud nii kirjalik töö kui ka helisalvestis. 8
(11)3-11-2502
  1. Apellandi etteheited halduskohtu poolt tunnistajate ütluste ebapiisava analüüsimise osas on paljasõnalised ja konkretiseerimata. Apellatsioonkaebuse p-s 12 on üksnes toodud välja tunnistajate ütluste sisu, kuid puudub igasugune analüüs, millised ebaõiged järeldused on halduskohus neist ütlustest teinud. Apellant üksnes märgib, et tunnistajate ütluste põhjal viibis S. B 28.06.2002 Tallinnas Ümera tänava koolis eesti keele kõrgtaseme eksamil ja kohapeal toimus kõigi osalejate isikusamasuse tuvastamine. Halduskohus on tunnistajate ütlusi ulatuslikult kajastanud ja nende põhjal tehtud omapoolsed hinnangud välja toonud otsuse p-s
  2. Halduskohus luges tunnistajate ütluste põhjal tuvastatuks, et S. B viibis 28.06.2002 eesti keele tasemeeksami sooritamise ajal Tallinnas Ümera tänaval asuva kooli koridoris ja ka kirjaliku eksami sooritamise ruumis, kuid leidis, et see ei väära järeldusi S. Bi seosest eksamitööga, mille kood oli
  3. Seega langevad halduskohtu poolt tunnistajate ütlustest tehtud järeldused apellandi käsitlusega sisuliselt kokku. Kohus pole välistanud, et S. B vähemasti kirjaliku eksamiosa sooritamisel viibis, kuid on samas rõhutanud, et S. B pole sooritanud eksamitööd koodiga 030107, mille alusel temale keeleoskuse tunnistus nr AA 018447 väljastati.
  4. Haridusministri 01.07.1999 määrusega nr 41 kinnitatud „Eesti keele tasemeeksami läbiviimise korra“ p 8 nägi tõepoolest ette, et eksamikomisjoni pidi kuuluma kaks eksaminaatorit, kellest üks on eksamikomisjoni esimees. Kuigi käesoleval juhul ilmnes tuvastatud asjaoludest, et 28.06.2002 toimunud eksami suulist osa võttis vastu ainult üks isik, ei saanud selline menetlusviga iseenesest mõjutada apellandi õigusi. Ringkonnakohtu hinnangul võinuks teise eksaminaatori olemasolu ehk teatud määral paremini aidata kaasa eksamile ilmunud isikute samasuse tuvastamisele, kuid kuna selle tulemuseks oleks muude tuvastatud asjaolude põhjal olnud üksnes S. Bile keeleoskuse tunnistuse nr AA 018447 väljastamata jätmine, ei saanuks see menetlusviga omada tähtsust ka alusetult väljastatud tunnistuse REKK poolt kehtetuks tunnistamisel. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et asja menetluse tulemusena oleks jäänud endiselt üles mõni ümberlükkamata kahtlus, et S. Bi 28.06.2002 eksamitöö kohta on või olid olemas veel mingid muud kirjalikud dokumendid või helisalvestis, millega ei ole käesolevas asjas olnud võimalik tutvuda. Asjas esitatud ja kogutud tõendeid hinnates on ringkonnakohtu arvates üheselt tuvastatud, et S. B registreerus 28.06.2002 Tallinnas Ümera tänava koolis toimunud eesti keele kõrgtaseme eksamile ja talle omistati töökood 030107, kuid S. B eksamit isiklikult ei sooritanud, mistõttu ei kajasta eksamiprotokolli nr 30206030107 alusel S. Bile väljastatud eesti keele oskuse tunnistus (kõrgtase) nr AA 018447 tegelikke andmeid.
  5. Ehkki iseenesest on õige, et enda asemel teise inimese keeleeksamile saatmine oleks eriti taunitav just staažika politseiametniku puhul, ei piisa pelgalt sellisest eeldusel põhinevast hinnangust veel kõigi vastupidist kinnitavate tõendite arvestamata jätmiseks.

§ 61

lgtest 1 ja 2 tulenevalt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Seejuures ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu ning kohus hindab kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses. 19. Apellandi viide, et REKK ei ole senini tunnistanud kehtetuks S. Bile saadetud 09.07.2002 sooritusteadet (I kd, tl 93) selle kohta, et ta sooritas 28.06.2002 eesti keele kõrgtaseme eksami tulemusele 97 punkti, ei ole asjakohane, sest vastustajal puudub võimalus sooritusteadet kehtetuks tunnistada, kuna tegemist ei ole haldusakti, vaid teatamistoiminguga. Sooritusteatega ei ole tehtud kindlaks S. Bi eksamitulemust (see fikseeritakse eksamiprotokollis) ega väljastatud temale keeleoskuse tunnistust, vaid sellega üksnes teavitati 9

(11)3-11-2502 teda eksami sooritamisest ja keeleoskuse tunnistuse kättesaamise ajast. Kuna toiming on suunatud faktilise tagajärje saavutamisele, mitte õigusliku muudatuse tekitamisele nagu haldusakt, ei saa toimingu puhul rääkida selle kehtivusest, mistõttu ei ole toimingut võimalik ka hiljem kehtetuks tunnistada. Seejuures ei oma tähtsust, et toiming võib olla vormistatud haldusaktile sarnaselt, sest lähtuda tuleb ikkagi dokumendis kajastuva tegevuse sisust, mitte vormist.
  1. Apellatsioonkaebuse väited REKK poolt uurimispõhimõtte rikkumisest ei ole põhjendatud. Vaidlustatud käskkirjast nähtub selgelt, et selle andmise aluseks oli EKEI 05.04.2011 käekirjaekspertiisi uuringuakt, millega on tuvastatud, et 28.06.2002 eksamitöö koodiga 030107 ei ole tõenäoliselt koostatud S. Bi poolt. Vastustajal puudub pädevus eksperdi hinnangut iseseisvalt ümber lükata, ta saab vajaduse korral üksnes korraldada täiendava või kordusekspertiisi läbiviimise. Selleks peab siiski esinema põhjendatud vajadus, kuid käesoleval juhul puudus REKK-l igasugune alus EKEI eksperdiarvamuses kahelda. Eksperdiarvamuse sisulist õigsust on korduvalt kinnitanud ka apellant. Kuivõrd keeleoskuse tunnistus nr AA 018447 oli S. Bile väljastatud nimelt koodiga 030107 tähistatud eksamitöö alusel, mida ei saa uuringuakti kohaselt S. Bile omistada, oli temale keeleoskuse tunnistus nr xxxxxxxxxx väljastatud käskkirja andmise ajal kehtinud KeeleS § 51 lg-st 10 ja vaidlusaluse tasemeeksami ajal kehtinud KeeleS § 51 lg-st 5 tulenevalt õigusvastaselt. Seda põhjusel, et nimetatud sätted nägid ette eesti keele oskuse tunnistuse väljastamise üksnes isikule, kes on sooritanud eesti keele tasemeeksami (samasisuline on kehtiva KeeleS § 27 lg 1). Kui leiab tuvastamist, et isik tasemeeksamit tegelikkuses ei sooritanud, on keeleoskuse tunnistus temale väljastatud õigusvastaselt ja tuleb üldjuhul tunnistada kehtetuks. Ehkki REKK on 17.06.2011 käskkirjas nr 24 viidanud HMS § 66 lg 2 p-le 2, ei ole see siiski korrektne, sest juhul, kui S. B eksamitööd koodiga 030107 ei sooritanud, siis on temale selle töö alusel keeleoskuse tunnistuse väljastamine olnud algusest peale õigusvastane, mitte ei ole tegemist asjaolude hilisema muutumisega. Selliseks uueks asjaoluks ei ole EKEI 05.04.2011 uuringuakt, milles üksnes tuvastati minevikus asetleidnud asjaolu (st eksamitööd koodiga 030107 ei sooritanud S. B). Tegemist ei ole seega olnud andmise ajal õiguspärase haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistamisega, vaid HMS § 66 lg-s 1 sätestatud juhtumiga. Kuna keeleseadus ei sisaldanud siiski REKK-le otsest kohustust tunnistada keeleoskuse tunnistus kehtetuks, tuli see vastustajal otsustada kaalutlusõiguse alusel (HMS § 64 lg-d 2 ja 3). Ringkonnakohtu hinnangul puudus haldusorganil käesoleval juhul HMS § 67 lg 4 p-dest 5 ja 6 tulenevalt kohustus arvestada haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistamisel ka tema usalduse kaitsega, sest S. B pidi asjaoludest tulenevalt olema teadlik temale väljastatud tunnistuse õigusvastasusest.
  2. Tuleb möönda, et kaalutlusõiguse teostamist vaidlustatud käskkirjast ei nähtu. Samuti ei saa nõustuda vastustaja ja halduskohtuga selles, et käesoleval juhul esines HMS § 40 lg 3 p-s 2 sätestatud erand haldusorgani üldisest kohustusest kuulata menetlusosaline enne haldusakti andmist ära (HMS § 40 lg 1). Viidatud erand ei ole käesoleval juhul üldse asjakohane, sest vaidlusalust käskkirja ei ole ilmselgelt antud S. Bi taotluse või tema poolt esitatud andmete alusel. Kuivõrd käskkirja adressaadiks ei ole Põhja Prefektuur, ei oma politsei esildises märgitud või sellele lisatud andmetest mittekõrvalekaldumine mingit tähendust. Teisalt ei ole S. B ka kohtumenetluse käigus toonud välja mingeid asjaolusid, mida vastustaja oleks pidanud käskkirja andmisel kaaluma, kuid pole seda saanud apellandi ärakuulamata jätmise tõttu teha. Põhja Prefektuuri 11.04.2011 kirja nr 1.5-01/32667 (I kd, tl 23; sama I kd, tl 32) põhjal pidi REKK-le olema selge, millised on tunnistuse nr xxxxxxxxxx kehtetuks tunnistamise tagajärjed S. Bi jaoks ning tal oli võimalik nendega arvestada. REKK on 10
(11)3-11-2502 korduvalt selgitanud (nt 18.11.2011 vastuses kaebusele – I kd, tl 57), et lähtus ülekaalukast avalikust huvist tagada keeleoskuse tunnistuse kui riikliku tunnistuse usaldusväärsus ja vastavus tegelikkusele. Ringkonnakohtu hinnangul on käesoleval juhul tegemist olukorraga, kus esiletoodud menetlusnõuete rikkumine ei võinud asja otsustamist mõjutada, mistõttu ei ole REKK 17.06.2011 käskkirja nr 24 tühistamine riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p 1 ja HMS § 58 kohaselt põhjendatud. Kuna on ilmselge, et esinevad õiguslikud ja faktilised alused haldusakti põhjendamiseks, mistõttu peaks haldusorgan andma ka küsimuse uuel otsustamisel välja samasisulise haldusakti, jääb vaidlustatud käskkirja tühistamise taotlus rahuldamata (vt ka Riigikohtu 05.11.2008 otsus nr 3-3-1-49-08, p 11). 22. Eelneva põhjal ja

§ 200p 1 alusel jääb S.

Bi apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 15.03.2012 otsus muutmata. 23. Kehtiva

§ 285

lg-st 1 tulenevalt kohaldatakse enne uue

jõustumist tehtud menetlustoimingute korral menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud

-s sätestatut. Menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas menetlusseadustikes siiski põhimõttelisi erinevusi pole. Nii varasema

§ 92

lg 1 kui ka kehtiva

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Varasema

§ 93

lg-st 2 ja kehtiva

§ 109lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et esimese astme kohtus on S.

B taotlenud menetluskulude väljamõistmist kokku 615,97 eurot (sh riigilõiv 15,97 eurot – I kd, tl 7; õigusabikulud 600 eurot – I kd, tl 187-190). Kuna halduskohus jättis kaebuse rahuldamata, jäid kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Apellatsiooniastmes on S. B kandnud menetluskulusid kokku 15,97 eurot (riigilõiv apellatsioonkaebuselt – II kd, tl 13). Menetluskulude kandmine nii esimese kui ka teise astme kohtus on nõuetekohaselt tõendatud. Kuivõrd ringkonnakohus jätab muutmata halduskohtu otsuse, millega jäeti S. Bi kaebus rahuldamata, peab menetluskulud kandma kaebaja. Seega jäävad apellandi menetluskulud tema enda kanda. Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus esimese ega teise astme kohtus menetluskulude nimekirja ja menetluskulude kandmist tõendavaid dokumente esitanud ei ole, mistõttu jäävad ka vastustaja menetluskulud

§ 109lg 1 alusel tema enda kanda. Viive Ligi Ruth Plaks Virgo Saarmets 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.