← Eesti

3-11-2671/53

Obsah (6)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 201§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Viive Ligi, liikmed Lauri Madise ja Lilianne Aasma Otsuse tegemise aeg ja koht 21. september 2012, Tallinn Haldus

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

3-11-2671 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse (PMTK)
  2. oktoobri
  3. a maksuotsusega nr 12.2-3/3682-40 (maksuotsus) vähendati maksustamisperioodi
  4. a september –
  5. a märts eest OÜ ALMA Elektroonika sisendkäibemaksu 5674,84 eurot ning määrati tasumiseks samas summas käibemaksu ja tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt 9688,42 eurot. Maksuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole OÜ ALMA Elektroonika tegelikult soetanud elektroonikajäätmeid ja summuteid Stagnum OÜ-lt ning tal puudub õigus Stagnum OÜ arvete alusel sisendkäibemaksu maha arvata. Stagnum OÜ arved olid fiktiivsed ja OÜ ALMA Elektroonika oli sellest teadlik, seega on OÜ ALMA Elektroonika tahtlikult osalenud maksupettuses majandusliku kasu saamise eesmärgil. Stagnum OÜ-le tehtud väljamaksed tuleb lugeda ettevõtlusega mitteseotud kuluks. Maksuotsuse p-st 1.1.4 nähtuvad asjaolud, mille põhjal maksuhaldur eelnimetatud järeldusele jõudis: 1) Stagnum OÜ ei omanud reaalset majandustegevust ning OÜ ALMA Elektroonika juhatuse liige S. B oli sellest teadlik. Seega oli S. B teadlik ka sellest, et Stagnum OÜ ei saanud kaebajale arvetel märgitud kaupu müüa; 2) OÜ ALMA Elektroonika ja Stagnum OÜ
  6. augusti
  7. a leping on üldsõnaline, selles ei ole kokku lepitud kaubale esitatavates nõuetes ja vajalikus dokumentatsioonis; 3) OÜ ALMA Elektroonika esitatud elektroonikajäätmete sorteerimisaktid, inventeerimisnimestikud ja inventeerimisaktid ei kajasta õigesti äriühingu soetatud elektroonikajäätmete koguseid. 55 füüsilist isikut teatasid maksuhaldurile, et ei ole kaebajale elektroonikajäätmeid müünud, kuid kaebaja raamatupidamises kajastuvad endiselt andmed ka füüsilistelt isikutelt soetatud elektroonikajäätmete kohta. Seetõttu ei ole kaebaja laoarvestuse järgi võimalik Stagnum OÜ arvetel näidatud kauba reaalset olemasolu kontrollida; 4) S. B sõnul ei märkinud ta üles Stagnum OÜ bussi numbrit, millega elektroonikajäätmeid toodi, samas selle järgi oleks võimalik tuvastada elektroonikajäätmete tegelik müüja ja bussi omanik. Samuti oleks kaebaja pidanud üles märkima elektroonikajäätmeid toonud isikute andmed; 5) tehingu pooled kinnitavad üldsõnaliselt tehingu toimumist, kuid tehingu detailide kohta ei osata seletusi anda või on need vasturääkivad. Näiteks teatas Stagnum OÜ seaduslik esindaja V. K, et on OÜ-s ALMA Elektroonika käinud umbes kaks korda, enamasti viisid kauba ostjale allhankijad. S. B väitis aga, et V. K oli iga kord kohal, kui Stagnum OÜ tõi kaupa. Kaebaja raamatupidamise andmetel on Stagnum OÜ kaebajale kaupa müünud üheksal korral; 6) V. Ki sõnul ei ladustanud ta kunagi vanametalli ja raadiodetaile, vaid need viidi müüja autoga otse ostjale. V. K ei mäletanud aga, kellelt Stagnum OÜ on vanametalli või raadiodetaile soetanud. Ka äriühingu pangakontolt ei nähtu kaupade soetamise eest tasumist. V. K pole kaupade soetamise kohta maksuhaldurile mingeid dokumente esitanud; 7) Stagnum OÜ arvelduskonto allkirjaõiguslik isik Georgi Florenski kinnitas, et kontrollitaval perioodil Stagnum OÜ-l majandustegevust ei toimunud ning ka Stagnum OÜ volitatud esindaja Igor O ei osanud maksuhaldurile nimetada ühtki partnerit, kellelt äriühing kaupu soetas; 8) OÜ ALMA Elektroonika poolt Stagnum OÜ-le ülekantud raha on kantud kohe äriühingute PHAR-FARE GRUPP OÜ või Diikon Service OÜ arvelduskontole, kust see on samal või järgmisel päeval sularahas välja võetud. Nimetatud äriühingutele kannab raha üle ainult Stagnum OÜ; juhatuse liikmed Tiina Pärnapuu ja Margus Heller ei omanud äriühingu tegevuse üle kontrolli ega olnud äriühingute tehingutest teadlikud; äriühingute pangakontodelt ei nähtu tavapärast majandustegevust iseloomustavaid majandustehinguid (kaupade ost-müük, sideteenused jne). See tekitab põhjendatud kahtluse, et Stagnum OÜ-le ülekantud raha jõudis kaebaja valdusse tagasi.
  8. Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses taotleb OÜ ALMA Elektroonika maksuotsuse tühistamist järgmistel põhjustel: Kuna Stagnum OÜ oli
  9. märtsini 2010 käibemaksukohustuslane, arvas kaebaja sisendkäibemaksu käibemaksuseaduse (KMS) § 37 nõuetele vastava arve alusel õigesti maha. OÜ ALMA 2

(10)3-11-2671 Elektroonika ja Stagnum OÜ sõlmisid
  1. augustil 2009 müügilepingu, mis ei erine kuidagi teiste juriidiliste isikutega sõlmitud müügilepingutest. Iga kaubapartii ostmisel vormistati kauba vastuvõtmise-üleandmise aktid kauba nimetuse (koodi) ja kogusega. Nende aktide alusel koostas müüja arved, kus on märgitud kauba kood, kogus ja hind. Kõik eelnimetatud dokumendid olid esitatud maksuhaldurile. Maksumenetluse käigus esitas kaebaja maksuhalduri nõudel ka dokumendid, mis tõendavad Stagnum OÜ-lt iga kaubapartii arvele võtmist, lattu paigaldamist ja kaubaga vastava toimingu teostamist (lahti võtmine, sorteerimine, pakkimine ja müümine); OÜ ALMA Elektroonika seaduslik esindaja Sergei B ei ole ise kontrollinud, kas Stagnum OÜ on käibemaksukohustuslane ja äriregistris registreeritud, kuid kaebaja raamatupidaja L P kontrollis Stagnum OÜ andmeid äriregistrist ja portaalist www.krediidiinfo.ee. L. P ei teatanud S. B suuliste seletuste andmise ajal maksuhaldurile, et ta kontrollib äriühingute registreeringut käibemaksukohustuslase registris, kuna ta osales seletuste andmisel üksnes tõlgina; Perioodil september 2009 – märts 2010 on Stagnum OÜ deklareerinud maksustatavat käivet kokku 13 036 005 krooni, millest Stagnum OÜ ja OÜ ALMA Elektroonika vaheliste tehingute käive moodustas vaid 570 268,67 krooni, s.o 6,6%. Maksuhaldur ise on kinnitanud, et Stagnum OÜ oli kuni
  2. märtsini 2010 käibemaksukohustuslane ja tegutsev äriühing, mistõttu on põhjendamatu maksuhalduri väide, et S. B teadis, et Stagnum OÜ-l tegelikult majandustegevus puudub ja Stagnum OÜ ei saanud kaebajale arvel märgitud kaupu müüa. Kaebajal ei ole õigust kontrollida teise äriühingu raamatupidamisalaseid dokumente ja äritegevust, mistõttu ei olnud võimalik teada, et Stagnum OÜ kontrollitaval perioodil tegelikult ettevõtlusega ei tegelenud; Arusaamatu on maksuhalduri järeldus, et OÜ ALMA Elektroonika on seotud Stagnum OÜ, PHAR-FARE GRUPP OÜ ja Diikon Service OÜ tegevusega. Asjaolu, et Stagnum OÜ seaduslik esindaja Viktor K ei tasunud müüdud kauba eest saadud summadelt käibemaksu ning kandis raha kohe üle PHAR-FARE GRUPP OÜ ja Diikon Service OÜ pangakontodele, tõendab üksnes Stagnum OÜ ja V. Ki pahauskset tegevust, mille eest ei pea vastutama OÜ ALMA Elektroonika. Äriühingutest PHAR-FARE GRUPP OÜ ja Diikon Service OÜ sai kaebaja teada alles revisjoniaktist; Kaebaja ei nõustu maksuhalduriga, et ta peab üles märkima sõiduki numbri, millega müüja toimetas kauba ostja lattu. Jäätmed koodiga 160216 on kasutuselt kõrvaldatud seadmetelt eemaldatud osad, mis ei kuulu metallijäätmete hulka ning seega ei kehti antud juhul jäätmeseaduse (JäätS) § 106 lg 1 p-st 3 tulenevad nõuded. Kogu Stagnum OÜ-lt ostetud kaup oli deklareeritud ja andmed olid JäätS § 117 lg 1 kohaselt esitatud Keskkonnaametile kontrollimiseks, kes ei ole kaebaja suhtes rikkumisi tuvastanud.
  3. PMTK palub jätta kaebus rahuldamata järgmistel põhjustel: Lisaks formaalsetele nõuetele on sisendkäibemaksu mahaarvamise eelduseks tehingute reaalne toimumine. Stagnum OÜ arved ei kajasta tehingute majanduslikku sisu, nagu nõuab raamatupidamise seaduse (RPS) § 7 lg 1 p 3, sest arvetel näidatud poolte vahel pole tehinguid toimunud. Ostuarvete ja müügilepingu esitamine ega arvete alusel raha maksmine ja deklareerimine ei tõenda kauba tegelikku müümist ega saamist, kui puuduvad faktilised asjaolud, mis kinnitaksid majandustehingute tegelikku toimumist poolte vahel. Ainuüksi maksupettuse konspiratiivse iseloomu tõttu ei saa nimetatud dokumendid kahtluse korral kauba tegelikku soetamist tõendada. Kui nimetatud tehingud oleksid tõepoolest aset leidnud, siis oleks kaebaja võimeline esitama ka muid tõendeid tehingu tegeliku toimumise kohta; 3
(10)3-11-2671 Asjaolu, et Stagnum OÜ deklareeritud maksustatavast käibest moodustab käive kaebajaga ca 6,6%, ei tõenda iseenesest midagi. Maksumenetluses on tuvastatud, et Stagnum OÜ deklareeritud andmed ei olnud õiged ning fiktiivsete arvete väljastamisega tegeleva äriühingu deklareeritud andmed ei saa seetõttu kinnitada tehingute reaalset toimumist. Väär on kaebaja väide, et maksuhaldur ise kinnitas, et Stagnum OÜ oli tegutsev äriühing. Maksuhaldur on maksuotsuses märkinud, et maksuhalduri kasutuses oleva info alusel ei ole Stagnum OÜ tavapärase majandustegevusega äriühing. Seega ei olnud Stagnum OÜ võimeline müüma kaebajale arvetel näidatud kaupu; Ekslik ning otsitud on kaebaja väide, et OÜ ALMA Elektroonika seaduslik esindaja S. B ise ei kontrollinud Stagnum OÜ registreeringut käibemaksukohustuslase registris, kuid seda tegi äriühingu raamatupidaja. S. B on
  1. juuli
  2. a selgitustes maksuhaldurile vastanud, et ei kontrolli äriühingute käibemaksukohustuslaseks olemist, sest arvetel on märgitud äriühingu käibemaksukohustuslaste number. Seletuste võtmise juures viibis ka äriühingu raamatupidaja L. P, kes samuti ei teatanud maksuhaldurile, et ta tegeles äriühingute tausta kontrollimisega; Kaebaja on rikkunud RPS § 4 p-s 1 sätestatut, kuna tal oli vale arvestus kaupade ostu-müügi kohta. Käesolevas asjas ei olnud võimalik ka kaebaja laoarvestuse järgi kontrollida Stagnum OÜ-lt väidetavalt soetatud kauba reaalset olemasolu. Lisaks ei ole kaebaja järginud JäätS § 28 lg-s 11 sätestatud laoarvestuse nõuded. Stagnum OÜ-l kui kaubakoodiga nr 160216 elektroonikajäätmete müüjal pidi olema JäätS § 73 lg 2 p-s 4 nõutav käitlemisluba, mida ta aga ei omanud. Järelikult soetas OÜ ALMA Elektroonika väidetavad kaubad äriühingult, kellel puudus seaduses nõutav luba kaupade käitlemiseks. Samuti oli
  3. septembri
  4. a ja
  5. septembri
  6. a arvetel märgitud kauba puhul JäätS § 106 lg 1 p 3 kohaselt nõutav kaubad kohale toonud sõiduki andmete fikseerimine, mida kaebaja ei teinud. Kuigi jäätmeseaduse rikkumine ei ole iseseisvaks maksustamise aluseks, oleks seaduse korrektse täitmise korral maksukohustuslasel lihtsam tõendada tehingute toimumist arvetel kajastatud viisil; Äriühingu pahausksusele (maksupettuses osalemisele) viitavad asjaolud on toodud maksuotsuses.
  7. Tallinna Halduskohtu
  8. aprilli 2012 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohus põhjendas otsust järgmiselt: Kaebaja väitel tõendab tehingute tegelikku toimumist eelkõige asjaolu, et vaidlusaluste tehingute kohta on vormistatud korrektsed dokumendid (arved, lepingud, üleandmise-vastuvõtmise aktid jne). Riigikohtu praktika kohaselt (vt nt otsused haldusasjades nr 3-3-1-39-03, p-d 11 ja 12, nr 3-3-1-50-03, p-d 9 ja 10 ja nr 3-3-1-74-09, p 10) ei laiene ostja heausksuse eeldamise põhimõte juhtumile, kus maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et ostja osaleb maksupettuses. Niisuguse kahtluse korral tuleb ostjal esitada täiendavaid tõendeid selle kohta, et vaidlustatud tehingud on arvetel märgitud äriühinguga siiski toimunud. Maksuhaldur on tuvastanud, et Stagnum OÜ ei olnud tegelikku majandustegevust omav äriühing. Seda kinnitavad asjaolud, et Stagnum OÜ pangakontolt ei nähtunud tegutsevale äriühingule iseloomulikke tasumisi, nt kaupade soetamise, sideteenuste vms eest (vt I kd, tl 206-213); V. K ja I. O ei osanud anda selgitusi kaebajale müüdud kauba soetamise asjaolude kohta ning neil ei olnud selle kohta esitada ühtki dokumenti (II kd, tl 41-48); G. Florenski seletusest nähtuvalt ei olnud Stagnum OÜ-l reaalset majandustegevust (II kd, tl 58-60); kaebajalt Stagnum OÜ-le ülekantud summad on kohe edasi kantud majandustegevust mitteomavate äriühingute kontole ja sealt kohe sularahas välja võetud (I kd, tl 206-306). Kui Stagnum OÜ-l ei olnud tegelikku majandustegevust ja kauba soetamise kohta puuduvad igasugused andmed, ei saanud Stagnum OÜ kaebajale arvetel märgitud kaupa ka edasi müüa. Kuigi tehingu mõlemad pooled kinnitavad üldsõnaliselt tehin4
(10)3-11-2671 gute toimumist, on nende maksumenetluses antud seletused detailides lahknevad (I kd, tl 103120 ja II kd, tl 45-48). Kaebaja pole neid maksuotsuse järeldusi ümber lükanud. Lisaks on maksuhaldur tuvastanud, et kaebaja raamatupidamine ning laoarvestus ei ole usaldusväärne ning selle andmetest ei saanud maksustamisel lähtuda. Maksuhaldur on kindlaks teinud, et 55 füüsilist isikut ei ole kaebajale elektroonikajäätmeid müünud (vt kontrollakti lisa nr 1, I kd, tl 89). Kaebaja on kontrollaktile
  1. augustil 2011 esitatud vastuväidetes teatanud, et ei vaidlusta füüsilistele isikutele tehtud väljamaksetelt määratud tulumaksu ning on vastavalt oma maksudeklaratsioone muutnud ja kontrollaktis märgitud summa 41 397,05 eurot tasunud (I kd, tl 62-65). Samas kajastuvad soetused füüsilistelt isikutelt endiselt kaebaja laoarvestuses. Näiteks on kaebajale kaupa tegelikult mittemüünud füüsiliste isikute ja Stagnum OÜ-lt väidetavalt soetatud kauba kohta vormistatud ühised aktid; aktidel on kajastatud erinevatelt füüsilistelt isikutelt ja Stagnum OÜ-lt soetatud metallide lahtivõtmisel saadud kogused, kusjuures nt Stagnum OÜ-ga samadel aktidel märgitud P. Soomeri ja E. Kalmus on kinnitanud kaebajale metallijäätmete mittemüümist (vt nt II kd, tl 126-127). Kaebaja on kohtumenetluses täiendavalt esitanud 2009-
  2. a jäätmearuanded (II kd, tl 128-130), millest nähtuvalt ei ole kaebaja
  3. a soetanud jäätmeid kaubakoodiga
  4. Samas on kaebaja raamatupidamises Stagnum OÜ arved, mille kohaselt on kaebaja soetanud Stagnum OÜ-lt
  5. ja
  6. septembril 2009 just nimetatud kaubakoodiga jäätmeid (vt tabel maksuotsuse lk 9 ja arved I kd, tl 41, 43). Jäätmearuande kohaselt on kaebaja soetanud
  7. a Stagnum OÜ-lt jäätmeid kaubakoodiga 200316 kokku 2206 kg, mis ei klapi aga Stagnum OÜ arvetel märgitud kogusega (vt tabel maksuotsuse lk 9 ja arved I kd, tl 35, 37, 39, 44). Seega kinnitavad ka kohtumenetluses täiendavalt esitatud tõendid maksuhalduri järeldust kaebaja koostatud dokumentide ebausaldusväärsusest. Kaebaja maksustamisel ei oma määravat tähtsust asjaolu, et Keskkonnaamet on kaebaja jäätmearuandeid esitatud kujul aktsepteerinud, sest maksuhalduril on õigus ja kohustus koguda maksustamisel tähtsust omavate asjaolude kohta tõendeid ning neid ka iseseisvalt hinnata (MKS § 11). Stagnum OÜ-ga seotud isikud (V. K, G. Florenski, I. O) ei osanud öelda, kellelt äriühing edasimüümiseks kaupu on soetanud, ega esitanud kaupade soetamise kohta dokumente (II kd, tl 41-60). Stagnum OÜ arvelduskontolt kaupade soetamist ei nähtu ning Stagnum OÜ on OÜ ALMA Elektroonika poolt tasutud summad kohe edasi kandnud kolmandate, tegelikku majandustegevust mitteomavate isikute pangakontole, kust see on kohe sularahas välja võetud (I kd, tl 206-306). Kui Stagnum OÜ ei olnud ise kaupu soetanud, ei saanud ta neid ka kaebajale edasi müüa ning sellises olukorras ei ole eluliselt usutav, et kaebaja nimel kaupade vastuvõtmist ning dokumentide vormistamist korraldanud S. B tehingute fiktiivsusest ei teadnud. Asjas ei ole määravat tähtsust sellel, kas OÜ ALMA Elektroonika seaduslik esindaja S. B või raamatupidaja L. P kontrollis, kas Stagnum OÜ on käibemaksukohustuslane. Vaidlust ei ole selle üle, et arvete esitamise ajal oli Stagnum OÜ käibemaksukohustuslane ning kaebajale ei ole ette heidetud sisendkäibemaksu mahaarvamist mittekäibemaksukohustuslase arve alusel. Samuti ei ole asjas määravat tähtsust, kas kaebaja pidi
  8. septembri
  9. a ja
  10. septembri
  11. a arvetes märgitud kauba puhul (jäätmed kaubakoodiga 160216) üles märkima sõiduki numbri, millega müüja toimetas kauba ostja lattu. Maksuotsuse põhjenduste kohaselt osales kaebaja maksupettuses ning auto numbri märkimata jätmine (st JäätS § 106 lg 1 p 3 sätestatud hoolsuskohustuse võimalik rikkumine) ei ole iseenesest kaebaja maksustamise aluseks. Nimetatud nõuete täitmise korral oleks aga kaebajal olnud lihtsam tõendada tehingute toimumist arvetel kajastatud viisil. Kaebaja on teinud kontrollitaval perioodil Stagnum OÜ-le väljamakseid kokku 570 268,67 krooni (vt tabel 3 maksuotsuse lk 33). Tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lg 2 p 3 kohaselt on 5
(10)3-11-2671 väljamakse, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument, ettevõtlusega mitteseotud kulu. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-34-07 (p 15) leidnud, et nõuetekohasel algdokumendil tuleb RPS § 7 lg 1 p 3 kohaselt märkida ka tehingu majanduslik sisu ning kui tehingu majanduslik sisu on märgitud ebaõigesti, siis pole tegemist nõuetekohase algdokumendiga. Käesolevas asjas on tuvastatud, et arvetel on kajastatud tegelikkuses mittetoimunud tehingud ning kaebaja oli teadlik sellest, et arve esitaja ei ole temale arvetel näidatud teenuseid osutanud ega kaupu müünud. Maksuotsuses on põhjendatud, et maksumenetluses ei olnud võimalik välja selgitada, kellelt, millises koguses ja millises maksumuses on kaebaja tegelikult elektroonika- ja muid jäätmeid soetanud elektroonikajäätmete maksumus sõltub selle kvaliteedist, liigist ja muudest parameetritest, kuid kontrolli läbiviimise ajaks olid elektroonikajäätmed lammutatud ning kaebaja raamatupidamisarvestus ei ole nimetatud asjaolude väljaselgitamiseks usaldusväärne (vt maksuotsuse lk 2-6 ja 20). Seetõttu on ka tulumaksu määramine TuMS § 51 lg 2 p 3 alusel õige. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 5. OÜ ALMA Elektroonika taotleb esitatud apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ning uue otsusega kaebuse rahuldamist, esitades järgmised seisukohad: Maksuhaldur pole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kaebaja on pahauskne ostja või osales maksupettuses. Kaebajal puudus võimalus kontrollida Stagnum OÜ ettevõtlusega tegelemist maksuhalduriga sarnasel viisil, seepärast pole asjakohased maksuhalduri viited Stagnum OÜ pangakonto väljavõttele. Kaebaja kontrollis enne lepingu sõlmimist äriregistri andmeid, nagu nähtub ka lepingus märgitud andmetest. Lisaks kontrollib raamatupidaja tavaliselt enne arve maksmist tehingu teise poole käibemaksukohustuslase numbrit. Tõendatud ei ole, et kaebaja ja Stagnum OÜ oleksid otsesel või kaudsel moel omavahel seotud. Kaebaja ja Stagnum OÜ vahel sõlmitud leping ja kogu kauba vastuvõtmist, tehnika lahti võtmist ning sorteeritud jäätmete lattu paigutamist puudutav dokumentatsioon on maksuhaldurile esitatud. Stagnum OÜ-ga toimunud tehingu dokumenteerimine ei erine millegi poolest teiste tehingupartneritega toimunud tehingute dokumenteerimisest. Tehingute mittetoimumist Stagnum OÜ-ga ei saa järeldada asjaolust, et kaebaja raamatupidamisarvestuses olid ebaõigesti kajastatud 58 füüsilise isikuga toimunud tehingud. Arvestades ostetud jäätmete eripära – selle demonteerimist ja saadud jäätmete ladustamist koos teiste jäätmetega - ei olnud kaebajal võimalik maksuhaldurile ette näidata just seda kaupa, mis oli ostetud Stagnum OÜ käest, kuid see ei tähenda, et see kaup ei sisaldunud laos. Maksuhaldurile oli 16.06.2010 toimunud vaatluse ajal esitatud kõik ostetud 22 305,277 kg elektroonikajäätmeid demonteeritud ja sorteeritud kujul. Maksuhaldur on paljasõnaliselt väitnud, et kaebaja laojäägid polnud visuaalsel vaatlemisel nii suured, nagu raamatupidamisarvestusest tulenevalt oleksid pidanud olema. Maksuhaldur oleks võinud vaatluse ajal kaebaja kahes laoruumis (pinnaga 70 m2 ja 28 m2) ning tootmisruumis pinnaga 142 m2 asuvate toodete kogused fikseerida, et oma väitele kaalu anda. Alusetu on maksuhalduri etteheide, et kaebaja oleks pidanud üles kirjutama Stagnum OÜ-st jäätmeid toonud bussi numbri, sest jäätmetele koodiga 160216 JäätS § 106 lg 1 p 3 nõue ei laiene. Alusetu on maksuhalduri ja kohtu seisukoht, et tehingupartnerite esindajate selgitused tehingute kohta on erinevad. S. B pole väitnud, et Viktor K oli kohal kõigil üheksal korral, kui kaupa toodi. S. B väitis, et V. K esindas Stagnum OÜ-t. Asjaolu, et Stagnum OÜ-s töötas vaid V. K 6
(10)3-11-2671 ning seitsmekuise perioodi jooksul oli tehinguid 13 036 005 krooni väärtuses, võib põhjendada seda, miks V. K kõigi tehingute detaile täpselt ei mäleta. Samuti tuleb arvesse võtta, et V. Ki seletuse kohaselt ta ei ladustanud kunagi kaupa, vaid viis selle kohe allhankija autoga edasi kaebajale. Kaebaja ei saa vastutada Stagnum OÜ ebaseadusliku tegevuse eest ning kaebaja seotus sellega pole tõendatud. Maksuhaldur on tuvastanud, et juhatuse liige V. K korraldas Stagnum OÜ finants-majanduslikku tegevust ning maksukohustuslaste registri andmetel on deklareeritud talle makstud töötasult maksude maksmist
  1. a septembris, oktoobris ja detsembris ning
  2. a jaanuaris ja veebruaris. Samuti on esitatud käibedeklaratsioonid ja tasutud käibemaks. Seega pole põhjendatud maksuhalduri järeldus, et Stagnum OÜ-l majandustegevus puudus. Kuna Stagnum OÜ pidi kauba eest maksma oma allhankijatele, on põhjendamatu maksuhalduri seisukoht, et kaebaja poolt makstud raha jõudis tagasi kaebaja valdusse. Õige ei ole kohtu seisukoht, et kaebaja jäätmearuandes toodud Stagnum OÜ-lt ostetud kogused ei klapi raamatupidamisdokumentides toodud andmetega kaubakoodide lõikes, sest OÜ Stagnum oli arvetel A-0412 ja A-0415 näidanud ebaõige kaubakoodi – 160216, kuid kaebaja kandis selle elektroonikamurru arvestusse õige koodiga –
  4. PMTK vaidles apellatsioonkaebusele vastu, esitades järgmise põhjenduse: Maksuotsuse p-s 1.1.4 toodud asjaolud kinnitavad, et kaebaja oli teadlik sellest, et Stagnum OÜ polnud võimeline arvetel näidatud kaupa müüma. Vastupidise tõendamiskoormus oli MKS § 150 lg-st 1 tulenevalt üle läinud kaebajale, kuid kaebaja pole kohtumenetluses esitanud oma heausksust kinnitavaid tõendeid. Maksuhalduri järelduse õigsust kinnitab ka asjaolu, et S. B üritas maksumenetluse hilisemates ütlustes varjata, et ta tunneb Stagnum OÜ seaduslikku esindajat ajast, mil ta töötas OÜ-s Alvigo. Kaebaja ja Stagnum OÜ vahel sõlmitud leping on tüüpleping ega erine teiste partneritega sõlmitud lepingutest, kuid üksikasjalikuma lepingu puhul oleks kaebajal olnud lihtsam tõendada tehingute toimumist. Halduskohus on põhjendatult kohtuotsuse p-des 9 ja 12 leidnud, et kaebaja laoarvestus ei võimalda kindlaks teha, kas Stagnum OÜ-lt ostetud kaubad on laos või mitte. Kaebaja laoarvestus ei vastanud JäätS § 28 lg-le 11, mille kohaselt peab jäätmevaldajal olema ülevaade tema valduses olevate jäätmete liigist, hulgast ja päritolust ning jäätmekäitluse seisukohalt olulistest omadustest. Kuna kaebaja tekitas olukorra, kus maksuhalduril puudus võimalus kontrollida Stagnum OÜ-lt ostetud kaupade olemasolu laos, tuleb lugeda, et kaupu polegi soetatud ning arvete alusel makstud väljamaksete näol on tegemist ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetega. S. B varasemad seletused on osaliselt vastuolus hilisemate seletustega ning V. K ei osanud tehinguid kaebajaga üldse kirjeldada. Maksuhaldur ega halduskohus pole jäätmekoodi osas eksinud. Kaebaja ise on olnud jäätmekoodi osas ebajärjekindel, pidades kord õigeks üht, kord teist koodi. Kaebaja aruandlusest nähtuvalt on ta ostnud mõlema koodiga jäätmeid – arvutustehnika importplaadid ja arvutiprotsessorid kui elektri- ja elektroonikaseadmetest eemaldatud osad kuuluvad jäätmekoodi rubriiki 16 02 ning jäätmekood 20 01 16 laieneb üksnes terviklikele elektri- ja elektroonikaseadmetele.
  5. OÜ ALMA Elektroonika on täiendavalt esitanud järgmised seisukohad: 7
(10)3-11-2671 S. B tundis küll V. Ki varem, kuid sellest ei saa järeldada, et S. B oleks kuni augustini 2009 teadnud midagi Stagnum OÜ kohta. Stagnum OÜ käive ning kaebaja väike osa selles tõendab, et Stagnum OÜ oli tegutsev ettevõte. V. K ja S. B pole omavahel seotud ning S. B pole seotud PHAR-FARE GRUPP OÜ-ga ega Diikon Service OÜ-ga. Kuna kaebaja on müünud kauba, mille ta soetas Stagnum OÜ-lt, pidi kaup olemas olema. Maksuhaldur pole näidanud, et kaebaja laos oleks olnud kauba puudujääk. Asjaolu, et laoarvestus pole usaldusväärne 58 füüsilisest isikust müüja osas, ei tähenda, et see poleks usaldusväärne Stagnum OÜ-lt soetatud kauba osas. Maksuhaldur on ebaõigesti eristanud kaubakoode, sest mõlema kaubakoodi alla kuuluvad kasutuselt kõrvaldatud elektroonikaseadmetelt kõrvaldatud osad. Stagnum OÜ-lt soetatud jäätmete üldkogus on märgitud jäätmearuandes õigesti, kaebaja liigitas lihtsalt osa jäätmeid teisiti kui Stagnum OÜ. Maksuhaldur oleks sõltumata eelpool toodust pidanud määrama tulumaksu summa hindamise teel, sest andmete puudumine tegeliku müüja kohta ei välista seda. Pole põhjust eeldada, et kaebaja sai kauba tasuta, ning maksuhaldur pole tõendanud, et laos oleks kaup puudunud või et seda poleks edasi müüdud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks pole alust. Ringkonnakohus ei korda

§ 201

lg 4 järgides halduskohtu põhjendusi ning märgib apellatsioonkaebusele vastuseks üksnes järgmist.

  1. Eestis tekkinud maksustatava käibe (KMS § 1 lg 1 p 1, § 4 lg 1 p 1) puhul on KMS § 29 lg 1 kohaselt maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluv käibemaksusumma maksustamisperioodil KMS § 3 lg-s 4 nimetatud tehingutelt või toimingutelt arvestatud käibemaks, millest on maha arvatud maksustatava käibe tarbeks kasutatava kauba või teenuse sama maksustamisperioodi sisendkäibemaks. KMS § 29 lg 3 p 1 kohaselt on sisendkäibemaks maksukohustuslase poolt teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba või teenuse eest tasumisele kuuluv käibemaks. KMS § 31 lg 1 kohaselt arvatakse teiselt maksukohustuslaselt kauba soetamise või teenuse saamise korral sisendkäibemaks maha KMS §-s 37 sätestatud nõuete kohase arve alusel. Kuna käibemaksu objektiks on üldjuhul kauba või teenuse käive kui majanduslik sooritus ja mitte pooltevaheline tehing iseenesest, puudub ostjal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus juhul, kui tegemist on näiliku tehinguga ning käivet pole toimunud (MKS § 83 lg 4 esimene lause).
  2. Halduskohus on kaebaja osalemist maksupettuses põhjalikult analüüsinud ning leidnud, et kaebaja pole ümber lükanud maksuhalduri maksuotsuses tehtud järeldusi. Ka ringkonnakohtu arvates on maksumenetluses kogutud tõendid piisavad, et lugeda kaebaja osalemine maksupettuses tõendatuks. Stagnum OÜ oli majandustegevust mitteomav äriühing, kes polnud elektroonikaseadmeid ega summuteid soetanud ega saanud neid seetõttu ka kaebajale edasi müüa. Kuna kaupa ei olnud, ei saanud see asjaolu jääda märkamatuks ka kaebaja seaduslikule esindajale ning esitatud katteta arveid tasudes tegutses ta teadlikult ja tahtlikult sooviga saada maksueelis sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse läbi. Kuna eluliselt pole usutav, et kaebaja tasus fiktiivseid arveid üksnes sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse saamiseks, pidi ta makstud summad olulises ulatuses tagasi saama. Asjaolu, et kaebaja seaduslik esindaja ja V. K pole sugulased ega hõimlased, ei välista nende seotust maksupettuse läbiviimisel. Stagnum OÜ pole ostnud elektroonikaseadmeid ega summuteid, mida ta edasi müüs. Ainukesed ülekanded, mis Stagnum OÜ pangakontolt teistele äriühingutele on tehtud, on tehtud PHARFARE GRUPP OÜ-le ja hiljem Diikon Service OÜ-le, mis olid nende elukaaslastest seaduslike esindajate Tiina Pärnapuu ja Margus Helleri (II kd, tl 49-55) ütlustest nähtuvalt nn vari8

(10)3-11-2671 ühingud, millel majanduslikku tegevust ei olnud. Äriühingute arvelduskontosid kasutati üksnes selleks, et Stagnum OÜ saaks sellele ülekandeid teha, mis M. Heller kohe sularahas välja võttis ja tundmatule Juri nimelisele isikule edasi andis. M. Heller sai enda sõnul teenete eest 6000 krooni kuus palka. Kuna ka Stagnum OÜ seaduslik esindaja sai mingi tasu oma teenete eest, jõudis kaebajani tagasi ilmselt mõnevõrra väiksem summa, kui ta üle kandis, kuid maksustamisel ei oma see asjaolu tähtsust.
  1. Kaupa ei saanud olemas olla vaatamata Stagnum OÜ seadusliku esindaja V. Ki kinnitusele, et ta tunneb S. B t ja on talle mõned korrad raadiodetaile viinud (II kd, tl 45-46). Stagnum OÜ esindajad ei oska öelda, kust nad kaupa said. Stagnum OÜ-l ei ole tegevuskohta ega laoruume, kuhu kaupa ladustada. V. Ki seletus, et ta saatis kauba allhankija transpordiga kohe edasi kaebaja lattu, on eluliselt ebausutav – ükski kasumit teenida sooviv vahendaja ei saadaks allhankijaid oma tehingupartneri juurde, kui ta soovib nendega ise koostööd jätkata. Lisaks on siin vastuolu S. B ja V. Ki ütlustes – S. B väitel tõi kaupa Stagnum OÜ-st valge buss, V. Ki juttu arvestades pidid transpordivahendid olema erinevad.
  2. Kauba olemasolu ei kinnita ka kaebaja laoarvestus. Maksuhaldur ja kohus on juba selgitanud, et kaebaja laoarvestus pole usaldusväärne. Kaebaja laoarvestuses, elektroonikaseadmete lammutamise ja sorteerimise aktides ning sorteeritud jäätmete lattu paigutamist puudutavas dokumentatsioonis kajastusid ka kaubad, mis toodi kaebajale 55 füüsilise isiku poolt, kes eitasid maksuhaldurile antud seletuses kauba toomist, ning 3 isiku poolt, kes olid väidetava tehingu tegemise ajaks juba surnud. Kokku tähendas see kontrollitud perioodil 7706,4 kg ulatuses (I kd, tl 89 ja pöördel) kontrollimatult arvele võetud elektroonikat, mille lammutamine, sorteerimine ja lattu paigutamine oli kajastatud samadel aktidel, millel Stagnum OÜ-lt ostetud kaupki. Samadelt füüsilistelt isikutelt ostetud kaup kajastus ka kontrolliperioodile eelnenud perioodi inventeerimisnimestikes, seega polnud kontrolliperioodi algandmed usaldusväärsed. Kaebaja on maksuhaldurile esitanud inventeerimisnimestikud, käibeandmikud ja teatise laekumiste kohta jäätmete ekspordi eest perioodil 23.11.2009 – 13.07.2010 (I kd, tl 110), mis moodustab 717 415, 69 eurot. Kuna kaebaja on rõhutanud, et elektroonika jäätmesisaldus on erinev ning OÜ-lt Stagnum ostetud jäätmete koguseid pole pärast elektroonika lahtimonteerimist ning lattu paigutamist võimalik teistest jäätmetest eristada, poleks abi ka sellest, kui maksuhaldur oleks võrrelnud müüdud jäätmete koguseid ostetud elektroonika kaaluga. Ka kaebaja ise pole sellist analüüsi kohtule esitanud, tuues apellatsioonkaebuses üksnes esile 16.06.2010 toimunud vaatluse ajal aruandluse kohaselt laos olnud kaubakogused. Kuigi apellatsioonkaebuses märgitud kaubakogused (22 305,277 kg) on kaaluliselt suuremad kui Stagnum OÜ-lt ostetud elektroonika (2134,1 kg) ja summutite (640 kg) kaal, ei saa sellest järeldada, et kauba hulgas sisaldus ka Stagnum OÜ arvetel kajastatud kaup, sest kaup ei ole enam identifitseeritav. Kaup pidi olema identifitseeritav kuni lahtimonteerimiseni, sest monteerimisaktides viidatakse konkreetse arve alusel saadud kaubale (monteerimisperiood oli erinevate arvete alusel toodud kauba puhul üsna erinev – mõnest päevast kuni aastani (vt näiteks I kd, tl 183p, kus Alvigo AS-lt 30.09.2008 arve alusel saadud 28580 kg elektroonmurru lahtimonteerimisel saadi 24.09.2009 2198 kg metallijäätmeid koodiga 170405)). Samas ei selgu vaatlusprotokollist (I kd, tl 121), et erinevate müüjate poolt toodud kaup oleks ladustatud eraldi ning selliselt ei selgitanud asja ka S. B 16.06.2010 suuliste selgituste protokollis (I kd, tl 103). Maksuhaldurile näidati vaatluse ajal ette üksnes kaks laoruumi ja tootmisruum. Hilisemal ülekuulamisel 08.07.2011 (I kd, tl 118) märkis S. B vastuseks maksuhalduri küsimusele, et laos ei olnud 16.06.2010 sellises koguses lahtimonteerimata elektroonikat, kui aruandluses kajastati, et kaupa hoiti ka hoovis katuse all. Viimatiloetletud asjaolud tekitavad samuti kahtlusi kaebaja poolt koostatud dokumentatsiooni usaldusväärsuses.
  3. Stagnum OÜ suured käibenumbrid (septembrist 2009 kuni märtsi lõpuni 2010 maksustatavat käivet deklareeritud 13 036 005 krooni) ning kaebaja väike osa selles ei tõenda Stagnum 9
(10)3-11-2671 OÜ majandustegevust. Fiktiivsete arvete väljastamine pole käsitletav majandustegevusena KMS § 2 lg 2 mõttes sõltumata sellest, kas arvetel näidatud summad on suured või väikesed. Kuna veenvalt on tõendatud, et Stagnum OÜ-l kaupa polnud, ei olnud kaebajal arvete fiktiivsuse mõistmiseks vajalik kontrollida Stagnum OÜ arvelduskonto andmeid. Seega polnud maksuhaldur oma volitusi arvestades kaebaja suhtes eelisseisus.
  1. Halduskohus on juba viidanud, et tehingu korrektne dokumenteerimine on sisendkäibemaksu mahaarvamiseks oluline, kuid juhul, kui tehingut pole toimunud ning tegemist on fiktiivsete dokumentidega, pole sisendkäibemaksu mahaarvamine ka vormiliselt korrektse dokumentatsiooni alusel võimalik. Seepärast ei puuduta ringkonnakohus pikemalt maksuhalduri ja kaebaja seisukohti kaebaja poolt sõlmitud tüüplepingute kohta, transpordivahendi numbri märkimise kohustuse ja õige kaubakoodi kohta. Sõltumata sellest, kas kaebaja oleks lepingud kirjutanud üksikasjalikumaks, märkinud dokumentidesse transpordivahendi registreerimisnumbri ja kajastanud kaupa aruandluses mingi muu koodiga, fiktiivne tehing poleks ikkagi käivet tekitanud.
  2. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-60-11 leidnud, et TuMS §-de 51 ja 52 eesmärk on maksustada ettevõtlusest välja viidud kasumit ning „ettevõtlusest välja viidud“ tähendab seda, et kauba või teenuse eest väidetavalt makstud tasu saab äriühing kasutada varjatult ja maksuvabalt väljamaksete tegemiseks (nt dividendi maksmine osanikele, töötasu maksmine töötajatele või juhatuse liikmetele, kaupade või teenuste eest maksmine isikule, kes varjab oma ettevõtluse käivet). Ringkonnakohtu hinnangul on käesolevas asjas TuMS § 51 lg 2 p 3 ettenähtud alused kogu Stagnum OÜ-le vaidlusalusel perioodil makstud summade maksustamiseks olemas, sest kaebaja poolt maksuhaldurile esitatud algdokumendid ei vasta nõuetele ning tõenditest ei nähtu, et kaebaja oleks kaupa tegelikult soetanud ning teinud ettevõtlusega seotud väljamakseid.
  3. Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.

§ 108lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud kaebaja kanda. Viive Ligi Lauri Madise Lilianne Aasma 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.