← Eesti

3-11-2502/45

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. märtsil
  2. a, Tallinnas Haldusasja number 3-11-2502 Haldusasi S.B.i kaebus Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse 17.06.2011 käskkirja nr 24 „Eesti keele oskuse tunnistuse (kõrgtase) AA 018447 kehtetuks tunnistamine“ tühistamise nõudes Menetlusosalised Kaebaja – S.B., lepinguline esindaja vandeadvokaat Rein Laid; Vastustaja – Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus, volitatud esindaja Meelis Maiste. Asja läbivaatamise aeg
  3. märtsil
  4. a Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus selle avalikult teatavakstegemisest
  5. märtsist
  6. a arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul ehk hiljemalt
  7. aprillist
  8. a (k.a) (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1 ja § 182 lg 1). Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  9. 28.06.2002 sooritas S.B. eesti keele (kõrgtase) eksami ning talle väljastati “Eesti keele oskuse tunnistus (kõrgtase) AA 018447” (edaspidi Eesti keele kõrgtasemel oskuse tunnistus).
  10. Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse (REKK)
  11. mai
  12. a käskkirjaga nr. 18 tunnistati S.B.i Eesti keele oskuse tunnistus kehtetuks. S.B. vaidlustas käskkirja Tallinna Halduskohtus (haldusasi nr. 3-11-1328).
  13. Põhja Prefektuuri
  14. mai 2011 käskkirjaga nr. 231p vabastati Põhja Prefektuuri kriminaalbüroo varavastaste kuritegude talituse Lääne teenistuse vanemjälitusametnik 1 vanemkomissar S.B. politseiteenistusest ametikohale mittevastavuse tõttu
  15. mail
  16. S.B. vaidlustas Põhja Prefektuuri käskkirja Tallinna Halduskohtus (haldusasi nr. 3-11-1500). Menetlus haldusasjas on
  17. veebruari
  18. a määrusega peatatud kuni haldusasjas nr. 3-11-2502 kohtulahendi jõustumiseni.
  19. Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse
  20. juuni
  21. a käskkirjaga nr. 23 tunnistati Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse direktori
  22. mai
  23. a käskkiri nr. 18 „Eesti keele oskuse tunnistuse (kõrgtase) AA 018447 kehtetuks tunnistamine“ kehtetuks. Sellega seoses lõpetas Tallinna Halduskohus haldusasjas nr. 3-11-1328
  24. juulil
  25. a menetluse HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel.
  26. Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse
  27. juuni
  28. a käskkirjaga nr. 24 tunnistati S.B.ile väljastatud Eesti keele oskuse tunnistus (kõrgtase) AA 018447 kehtetuks. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi poolt 05.04.2011 teostatud käekirjaekspertiisi uuringuakti nr. 11UDK0003 kohaselt ei ole S.B.i (i.k. xxxxxxxxxxxx) nimele väljastatud Eesti keele kõrgtaseme eksamitöö (28.06.2002 a nr. 030107) tõenäoliselt kirjutatud selle isiku poolt, kelle nimele eksamitöö on välja antud. Kuna S.B. ei ole uuringuakti kohaselt eksamitööd tõenäoliselt ise sooritanud, ei olnud Riiklikul Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskusel õigust väljastada talle eesti keele oskuse tunnistust (kõrgtase) nr. AA
  30. 24.10.2011 esitas S.B. Tallinna Halduskohtule kaebuse Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse 17.06.2011 käskkirja nr 24 „Eesti keele oskuse tunnistuse (kõrgtase) AA 018447 kehtetuks tunnistamine“ tühistamise nõudes. KAEBAJA VÄITED
  31. Vaidlusalune käskkiri ei ole piisavalt motiveeritud. Käskkirjast nähtub, et see on väljastatud, kuna Põhja Prefektuur esitas Riiklikule Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskusele selleks vastava taotluse. Seega on vastustaja sisuliselt rahuldanud Põhja Prefektuuri taotluse tunnistada S.B.ile väljastatud Eesti keele oskuse tunnistus (kõrgtase) nr AA018447 kehtetuks ning ise mitte mingisugust faktiliste asjaolude kontrolli teostanud ei ole. Ka ei ole kaebaja endaga võetud ühendust asjaolude selgitamiseks ega seletuse saamiseks. Kaebaja käis 28.06.2002 eesti keele kõrgtaseme eksamil ning sooritas seal nii suulise kui kirjaliku eksami ega nõustu vastustaja vastupidiste väidetega. Vastustaja on segi ajanud kaebaja ja mõne teise eksami sooritaja tööd ja suulise eksamiosa helisalvestise. Kaebaja seisukohti kinnitab ka asjaolu, et suulises eksamiosas pakutakse välja, et kaebaja on 40 aastat vana, kaks korda lahutatud või kaks korda abielus ning töötas elektroonikafirmas ostu-müügi juhina. Tegelikult oli kaebaja 39 aastat vana, üksik ja on töötanud terve elu õiguskaitseorganites, st politseis. Ka on vastustaja seostanud kaebajaga mingisuguse suvalise eksamitöö leides, et kaebaja ei ole seda eksamitööd ise teinud. Vastustaja rikkus jämedalt eksami läbiviimise korda, kuna haridusministri 01.07.
  32. a määruse nr. 41 „Eesti keele tasemeeksami korra kinnitamine“ teise osa p 8 kohaselt pidi eksami toimumise ajal eksamikomisjoni koosseisu kuuluma 2 eksaminaatorit, kellest üks on eksamikomisjoni esimees. Eksamit võttis vastu vaid üks isik. Haridusministri 01.07.1999 määruse nr. 41 p 16 alapunktidest 1 ja 2 tuleneb, et eesti keele tasemeeksamile registreerimisel tuli esitada avaldus koos isikut tõendava dokumendi ärakirjaga. Avalduse ja eksamitöö käekirjade erinevus oleks olnud elementaarse võrdlemise teel tuvastatav. Ei ole eluliselt usutav, et kaebaja, kes tegeles politseis operatiivjälitustööga, riskiks kriminaalvastutusega dokumentide võltsimise ja võltsitud dokumentide kasutamise eest. 2
  33. Kohtumenetluse käigus kinnitas kaebaja, et 28.06.2002 eesti keele kõrgtaseme eksami eksamitöö, koodiga 030 107 (t. lk. 63-70), ei ole tema kirjutatud (t. lk. 110). VASTUSTAJA VASTUVÄITED
  34. Kaebaja väide, et käskkiri ei ole motiveeritud, on alusetu. Käskkirja punktis 1 on toodud motivatsioon, mis võimaldab kaebajal saada vastused küsimustele miks ja millisel õiguslikul alusel on haldusakt kehtetuks tunnistatud. Samuti on käskkirja punktis 1 toodud viide, millel otsus põhineb. Eksamikeskus rakendas tavapärast rutiinset kontrolli, ning tuvastas, et Põhja Prefektuuri esitatud väidete aluseks olevad dokumendid, mis puudutavad eesti keele tasemeeksameid, on tõesed (eksami toimumise ajad, eksami sooritanud isikud jne). Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et Eksamikeskus ei ole mingisugust faktilist asjaolude kontrolli teostanud vaid on üksnes rahuldanud Põhja Prefektuuri taotluse. Eksamikeskusel puudub pädevus Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi läbiviidud käekirjaekspertiisi hindamiseks, sh hinnata kas eksperthinnang on koostatud seaduse ja kehtiva metoodika nõuetele vastavalt. Puudub alus eeldada, et tegemist oleks erapooliku otsusega. Ühtlasi puudub Eksamikeskusel pädevus ja seaduslik alus viia läbi juurdlust eksamil viibinud isiku tuvastamiseks. Vastavaid õiguseid ja ka võimalusi omab Eesti Vabariigis Politsei- ja Piirivalveamet. Eksamikeskus sai Põhja Prefektuurilt taotluse koos selgitusega ja Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi seisukohavõtuga antud asjas, millest selgus, et Põhja Prefektuur on viinud läbi asja igakülgse uurimise ning omab veendumust, et kaebaja ei ole ise sooritanud 28.06.2002 eesti keele tasemeeksamit. Vastustajale teadaolevalt on kaebaja keeleoskustaset hinnanud Keeleinspektsioon ja jõudnud järeldusele, et kaebajal puudub eesti keele kõrgtasemele vastav oskus.
  35. 28.06.2002 eesti keele tasemeeksami (kõrgtase) gruppi, kuhu kuulus ka kaebaja, kuulus 20 inimest. Grupid moodustati avalduse esitanud inimestest ja jagati gruppidesse tähestikulises järjekorras A-st Y-ni. Ümera tänaval toimunud eesti keele tasemeeksami (kõrgtase) läbiviimiseks moodustati 6 eksamigruppi, kaebaja kuulus esimesse gruppi, koos 19 kaaslasega, kes olid avaldanud soovi eksam sooritada. Esimesse eksamigruppi kuulusid isikud kelle perekonnanimi algas tähega A, B, D, E ja F. Eksamilt puudus 20-st registreerunud isikust 6 (A. A., D. B., T. B., L. J., M. B. (peale abiellumist M.) ja L. D.). 28.06.2002 eesti keele tasemeeksami (kõrgtase) testi ülesandevihikuid on säilinud
  36. Tööd koodidega: 030102, 030103, 030104, 030107, 030109, 030110, 030111, 030112, 030115, 030116, 030118, 030119,
  37. Töö koodiga 030105 ei ole säilinud. Suulise eksamiosa helisalvestised on kahel eraldi kassetil. Esimesel kassetil on lindistatud 28.06.2002 eesti keele tasemeeksami (kõrgtase) esimese grupi suulised osad järgmiste töö koodidega 1) A pool (030105, 030102, 030103, 030104, 030107); 2) B pool (030109, 030111, 030112, 030115). Teisel kassetil on lindistatud eesti keele tasemeeksami (kõrgtase) esimese grupi suulised osad järgmiste töö koodidega: 1) A pool (030116, 030118, 030119, 030120); 2) B pool (-). Kuuekohaline eksamikood kujuneb selliselt, et esimesed kolm numbrit näitavad eksami toimumise koha indeksit, neljas number näitab eksamigruppi ja kaks viimast numbrit näitavad isiku numbrilist paiknemist nimekirjas. Kaebajale omistatud töö koodist 030107 saab järeldada, et eksami sooritamise kohaks oli Ümera tänaval asuv kool Tallinnas, eksami sooritamise grupiks on 1 ja isik on esimese eksamigrupi nimekirjas seitsmes isik. Kaebaja oli tähestikulises järjekorras moodustatud nimekirjas seitsmendal kohal. Eeltoodust lähtudes ei ole kaebaja väited, et töö koodid ja isikud on vahetusse läinud, tõsiselt võetavad. Tõsi on ka see, et eksami suulises osas esinenud isik reageerib nimele Sergei ja rohkem Sergeisid esimeses grupis peale S.B.i ei olnud. Ei ole leidnud kinnitust, et keegi oleks vale töö koodiga või oleks olnud vale nimega või leiduks erinevusi teada olevate töö koodide ja isiku nimede vahel, millega isikud ennast suulises osas tutvustavad. 3
  38. Vastustaja on täitnud HMS § 6 tuleneva kohustuse asja igakülgselt uurida ning on järginud põhimõtet, mis käsitleb menetluse efektiivsuse nõuet ja seab piirid ka igakordsele haldusorgani kohustusele algatada iseseisev uurimine haldusakti väljaandmisel, kui vastav uurimine on juba pädeva haldusorgani poolt teostatud. Vastustaja, omades kaebaja seisukohta, et ta on eksamid sooritanud (eksamitöö võetakse vastu ja antakse hiljem ära allkirja vastu, millega tunnistatakse, et ollakse eksamitöö ise sooritanud), omades Põhja Prefektuuri seisukohta ning Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi uurimistulemust, asus seisukohale, et menetlusosaliste taotluses või seletuses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning seetõttu puudub vajadus lisaandmete järele. Tulenevalt keeleseaduse § 51 lõikest 5 puudus vastustajal kaalutlusõigus tunnistuse kehtetuks tunnistamise osas, kuna Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi uuringuakti nr 11U-DK0003 kohaselt tuvastati, et tõenäoliselt ei kirjutanud eksamitööd isik, kellele tunnistus väljastati. Eesti keele tasemeeksami puhul on tegemist riikliku tunnistusega, millelt eeldatakse, et tunnistus on väljastatud õigusaktides sätestatud norme järgides ning mille usaldusväärsus on riiklikult tagatud ning mis vastab tegelikkusele. Kuna ekspertiisiasutuse poolt tehtud uurimine näitas, et isik, kes sooritas eksami, ja isik, kellele väljastati keeleoskust tõendav tunnistus, ei olnud samad isikud, kohustus Eksamikeskus võtma vastu viivitamatult otsuse, mis välistaks riikliku tunnistuse edasise ebaõige kasutamise. KOHTU PÕHJENDUSED
  39. Poolte vahel on vaidlus REKK käskkirja seaduslikkuse üle, millega tunnistati kehtetuks kaebaja nimele väljastatud Eesti keele kõrgtasemel oskuse tunnistus. Kuigi kaebaja politseiteenistusest vabastamisel ei olnud REKK vaidlusalust käskkirja veel andnud, riivab käskkiri kaebaja õigusi, kuna nõutud tasemega keeleoskuse puudumine tõi kaasa kaebaja politseiteenistusest vabastamise ning välistab ka kaebaja edaspidise töötamise võimalikkuse senisel ametikohal. Nii sätestab 01.01.2010 jõustunud politsei ja piirivalve seaduse § 38 politseiametniku kohustuse vallata eesti keelt seadusega või seaduse alusel antud õigusaktiga kehtestatud ulatuses. Sama sätestas kuni 01.01.2010 kehtinud politseiteenistuse seaduse § 8 lg
  40. Keeleseaduse (KeeleS) § 23 lg 4 alusel Vabariigi Valitsuse 20.06.2011 määrusega nr. 84 kehtestatud Avaliku teenistuja, töötaja ning füüsilisest isikust ettevõtja eesti keele oskuse ja kasutamise nõuete § 9 p-st 16 tuleneb politseiametniku eesti keele oskuse nõue vähemalt C1 tasemel. Samasugune nõue tulenes politseiametnikule ka kuni 01.07.2011 kehtinud KeeleS § 5 lg 5 alusel antud Vabariigi Valitsuse 26.06.2008 määruse nr. 105 § 12 p-st
  41. Keeleseaduse § 39 lg 1 p 3 kohaselt loetakse enne
  42. aasta
  43. juulit väljastatud eesti keele kõrgtaseme keeleoskuse tunnistus vastavaks eesti keele C1-taseme tunnistusele. Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 117 lg 1 p-d 3 ja 4 võimaldavad ametikohale mittevastavuse tõttu teenistusest vabastada ametniku, kui tal puudub dokument, mis on vastavas ametis töötamise kohustuslik tingimus; samuti ebapiisava keele- või suhtlemisoskuse tõttu. Vaidlus puudub selles, et eeltoodud sätete alusel kaebaja politseiametniku teenistusest ka
  44. mail 2011 vabastati ning vabastamise õiguspärasuse küsimuses on Tallinna Halduskohtus pooleli kohtuvaidlus (haldusasi nr. 3-11-2502), mille menetlus on kuni käesolevas haldusasjas kohtulahendi jõustumiseni peatatud.
  45. Käesolevas haldusasjas on kaebaja sisuliselt nõustunud vaidlustatud haldusaktis märgitud faktiliste asjaoludega. Nimelt leiab kaebaja sarnaselt REKK käskkirjas toodule, et ta ei ole eesti keele kõrgtaseme eksamitööd (28.06.2002 a eksamitöö nr. 030107) kirjutanud (t. lk. 110). Samas on kaebaja enda väitel eesti keele kõrgtaseme eksamitöö siiski sooritanud, mistõttu ei ole tema nimele väljastatud Eesti keele oskuse tunnistuse kehtetuks tunnistamine õiguspärane. Ka ei ole haldusakt piisavalt motiveeritud ning vastustaja ei ole kaebajat enne tema õigusi puudutava haldusakti andmist ära kuulanud. Kohus uurib kõigepealt, kas asjas kogutud tõendeid arvesse võttes võib asuda seisukohale, et kaebaja kirjutas 28.06.2002 vaidlustatud käskkirjas märgitust 4 teistsuguse koodiga eksamitöö ning just nimetatud eksamitöö alusel väljastati talle Eesti keele kõrgtasemel oskuse tunnistus, millest tulenevalt saaks asuda seisukohale, et käekirjaekspertiis määrati vale eksamitöö suhtes (I). Seejärel uurib kohus, kas käskkiri on piisavalt motiveeritud ning kas enne käskkirja andmist oleks vastustaja pidanud kaebaja ära kuulama (II). Viimaks lahendab kohus menetluskulude väljamõistmise küsimuse (III). I
  46. Kõigepealt märgib kohus, et vastustaja
  47. märtsi
  48. a kohtuistungil esitatud seletuse kohaselt oli kaebaja Eesti keele kõrgtasemel oskuse tunnistuse nr. AA 018457 väljastamise aluseks töökood 030107 (t. lk. 194 pöördel). Põhjusel, et just nimetatud töökoodiga eksamitööd ei ole kirjutanud kaebaja, tunnistas REKK vaidlustatud käskkirjaga kehtetuks ka kaebajale väljastatud Eesti keele kõrgtasemel oskuse tunnistuse (t. lk. 6). Kohus möönab, et 030 107 koodiga eksamitööle ei ole kirjutatud kaebaja nime (t. lk. 63-70) ning säilinud ei ole ka eksamiprotokolli, millest selgelt nähtuks kaebaja seos eksamitööga koodiga 030
  49. Samas selgitas kohtuistungil REKK nimel
  50. juunil 2002 eksamit vastu võtnud tunnistaja A. S., et eksaminandid said töödele eksamikoodid tööd ära andes. Protokollis on isiku nimi, isikukood ja töökood. /…/ Kui inimene viibis eksamil, siis peab see tema töö olema. Sellepärast, et kui tööd edastatakse eksamikeskusele, siis on protokollid nende tööde juures ja need lähevad esimesele, teisele hindamisele ja tol ajal oli ka vastuste leht, kust oleks kohe välja tulnud, kui midagi oleks valesti olnud. Või kellelgi töö oleks puudu olnud (t. lk. 169-170). Seega on väheusutav, et kaebaja nime ja isikukoodi taha märgitud töökoodi oleks võidud mõne teise eksaminandi töökoodiga segi ajada. Vastustaja esitas kohtumenetluse käigus kohtule ka CD-l kõigi
  51. juunil 2002 eesti keele tasemeeksami sooritanute ülesandevihikud (t. lk. 137), välja arvatud töö koodiga 030105, mis ei olnud säilinud. Kaebaja ei tunnistanud kohtumenetluse käigus ühtegi ülesandevihikut endale kuuluvaks ega taotlenud ka nende osas käekirjaekspertiisi läbiviimist.
  52. Vastustaja esitas kohtule kohtumenetluse käigus ka CD
  53. juunil 2002 toimunud eksami suulise osa kohta (t. lk. 72). Helisalvestis algab eksaminaator A. S. selgitusega eksami kuupäeva kohta. Seega on välistatud võimalus, et tegemist ei ole asjakohase helisalvestisega. Vastustaja kinnitusel sooritasid eksamil käinud isikud eksami suulist osa paarikaupa, kusjuures S.B. oli paaris A. A.ga (t. lk. 133). Kohus nendib, et eksaminandide selline jaotus ilmneb ka CD-l olevalt helisalvestiselt. Helisalvestisel räägib A. A.a paaris isik, kes nimetab end tutvustades S.B.iks. Ka pöördub eksaminaator A. S. isiku kui S. poole. Vastustaja poolt kohtule esitatud suulise eksamiosa sooritanute nimekirjast (t. lk. 133) nähtub, et rohkem S. eksamigrupis ei ole. Vastustaja seletusest nähtub ka, et isikute eksamikoodid eksami suulise ja kirjaliku osa ajal ei muutunud. Ka suulise eksami sooritamisel on kaebaja koodiks olnud 030 107 (t. lk. 133). Seega olukorras, kus eksami suulises osas on S.B.i nimelisele isikule omistatud eksamikood 030 107, tuleb pidada ebatõenäoliseks eksami kirjalikus osas samanimelisele isikule teistsuguse eksamikoodi omistamist ning vastupidi. Samas eitas kaebaja kohtuistungil enda seost ka eksamil tehtud helisalvestisega ega nõustunud vastustaja taotlusega kõigi helisalvestiste suhtes hääleekspertiisi läbiviimiseks (t. lk. 121, 123; CD lk. 72). Ka kohus tõdeb, et helisalvestisel S. esinenud isiku hääletämber ning aktsendi puudumine eristab teda olenemata CD võimalikest moonutustest kohtus kõnelenud kaebajast. Küll aga võib eksami suulise osa helisalvestisest koosmõjus kaebaja selgitusega järeldada seda, et
  54. juunil 2002 toimunud eksami suulist osa sooritas end S.B.ina esitlenud isik, kes tegelikult S.B. ei olnud.
  55. Riigikohtu halduskolleegium on korduvalt leidnud, et ütluste ja seletuste usaldusväärsuse kontrollimisel on oluline muu hulgas hinnata ka neis väljendatud asjaolude „elulist usutavust“ ehk seda, milline on ütlustes ja seletustes kajastuvate asjaolude üldine tõenäosus (Riigikohtu 5 halduskolleegiumi 24.01.2011 otsus asjas nr. 3-3-1-73-10, p 24 ning 19.05.2009 otsus asjas nr. 3-3-1-32-09, p 19). Kohus on seisukohal, et üldiselt tõenäoliseks ei saa pidada seda, et
  56. juunil 2002 sooritasid Tallinnas Ümera tänavas asuvas gümnaasiumis eesti keele kõrgtasemel suulise eksami kaks end S.B.ina esitlenud isikut – üks valeisik ning üks tõeline S.B.. Sellise vastuolu oleks eksami vastuvõtnud A. S. kindlasti avastanud. Sama vähetõenäoline on, et A. S.le esitati kaks S.B.i nimel kirjutatud eksamitööd. Kui mitte eksamit vastuvõtnud isik, siis kindlasti teised eksamitöid lugenud isikud oleksid isikute nimede ja isikukoodide korduvuse tööde kontrollimisel avastanud. Seega olukorras, kus nii kaebaja kui ka Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi andmetel ei ole kirjalik töö, eksamikoodiga 030 107, kaebaja koostatud ning kaebaja eitab ka enda seost eksamikoodi 030 107 all S.B.ina esinenud isiku poolt antud suulise eksamiosaga, tuleb asuda seisukohale, et vastustaja väljastas kaebajale õigusvastaselt nimetatud koodiga töö alusel Eesti keele kõrgtasemel oskuse tunnistuse. Seega ei ole REKK käskkirja p-s 1 toodud eksamitöö nr. 030107 kohta esitatud järeldus ekslik.
  57. Kohus on seisukohal, et vastustaja järeldust ei väära ka kohtuistungil üle kuulatud isikute ütlused. Kaebajaga samal kuupäeval eksamit sooritanud ning kaebajat kümme aastat tundva R. A. ütluste kohaselt mäletas ta eksamipäeva päris hästi. Ka mäletas R. A., et nägi kaebajat kooli koridoris, kuid ei mäletanud kaebajat auditooriumis, kus eksami kirjalik osa toimus (t. lk. 112113). Eksamit sooritanud A. A. ütlused eksami kohta ei ole aga usaldusväärsed, kuna need on ilmses vastuolus helisalvestise materjalidega. Nimelt ilmneb A. ütlustest, et ta sooritas eksami suulist osa koos naisterahvaga, kummatigi kinnitavad helisalvestise materjalid eksami sooritamist koos S.B.i nimelise isikuga. Ka mäletas A. A. S.B.it koridoris, kuid mitte seda, kus ta kirjaliku eksami sooritamise ajal eksamiruumis istus (t. lk. 156). Kaebaja eksamil viibimist kinnitas küll V. D., kuid ka antud tunnistaja ütlusi tuleb pidada ebausaldusväärseteks. Nii mäletas tunnistaja, et ta sooritas eksami suulise osa koos naisterahvaga, ja mitte meesterahvaga, mis on vastuolus vastustaja poolt esitatud andmetega isikute eksami suulise osa vestluspartnerite kohta (vt t. lk. 133). Ka võib tunnistaja ütlustest järeldada, et ta mäletas eksamilt pigem tunnistaja N. B. seoses tema omapärase näoga kui kaebajat, kes meenus talle alles pärast kaebajaga peetud telefonikõnet ning viimase poolt eksamil viibinud isikute protokolli tutvustamist (t. lk. 155). Kohus on seisukohal, et tunnistaja mälu mõjutamine enne kohtuistungit ei ole lubatav, kuna tekitab tunnistaja ütluste usaldusväärsuses täiendava kahtluse. Tunnistaja A. A. andis kohtus ütlusi kahel korral. Kui tunnistaja esimestest ütlustest ei jäänud kahtlust, et ta viibis 28.06.2002 eksamil ning temaga koos istus auditooriumis ka S.B. (t. lk. 116), siis teisel korral kohtus ütlusi andes tunnistas A. A., et ta 28.06.2002 eksamil ei viibinudki ning ta andis ekslikult ütlusi hoopis proovieksami kohta (t. lk. 166). Ainus ütlusi andnud isik, kes kindlalt kinnitas kaebaja eksamil viibimist, oli talle
  58. a. Vene Kultuurikeskuses eesti keelt õpetanud N. B. (t. lk. 161). Tunnistaja mäletas kaebajat nii kirjaliku eksami sooritamiselt kui ka koridorist, kus ta vestles kaebajaga pärast eksami kirjaliku osa sooritamist. Kuigi ka nimetatud isik oli kaebajaga eesti keele õpetamise kaudu seotud, ei tekkinud kohtul kahtlust tunnistaja ütluste tõelevastavuses. Ka mäletas tunnistaja õigesti seda, et ta sooritas eksami suulise osa ilma paariliseta. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus tunnistajate ütluste alusel tuvastatuks, et kaebaja viibis 28.06.2002 eesti keele kõrgtasemel eksami sooritamise ajal Ümera tänaval asuva kooli koridoris kui ka kirjaliku eksami sooritamise ruumis. Küll aga ei väära see kohtu eelnevat järeldust kaebaja rollis eksamitöö nr. 030107 sooritamisel. Vaidlus puudub selles, et just nimetatud eksamitöö alusel väljastati kaebajale Eesti keele kõrgtasemel oskuse tunnistus. Eksamikoridoris või eksamiruumis viibimine iseenesest ei tõenda kaebaja poolt eksamitöö koodi all nr. 030107 koostamist ega ka mõne muu eksamikoodiga eksamitöö koostamist. Käesoleva haldusasja eesmärgiks ei ole välja selgitada, kas kaebajale oleks saanud või saaks edaspidi Eesti keele kõrgtasemel oskuse tunnistuse väljastada mõne teise 28.06.2002 koostatud eksamitöö alusel. Arvestades kaebaja kohtumenetluses tehtud avaldusi on see aga väga vähetõenäoline. 6
  59. Kohus on eeltoodud tõendeid kogumis analüüsides seisukohal, et kohtumenetluses ei ole leidnud tuvastamist asjaolu, et kaebaja oleks kirjutanud 28.06.2002 vaidlustatud käskkirjas märgitust teistsuguse koodiga eksamitöö ning just nimetatud eksamitöö alusel oleks talle väljastatud Eesti keele kõrgtasemel oskuse tunnistus. Kuna kaebajale väljastati Eesti keele kõrgtasemel oskuse tunnistus eksamitöö koodiga 030107 alusel, kuid nimetatud eksamitööd kaebaja ei kirjutanud ning puudub vaidlus ka selles, et kaebaja ei sooritanud sama koodi all ka eksami suulist osa, on käskkirja p-s 1 tehtud järeldus õiguspärane. II
  60. Seoses kaebaja poolt käskkirjale kaebaja ärakuulamata jätmise ning käskkirja motiveerimatuse alusel esitatud vastuväidetega leiab kohus järgmist. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 1 kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Nimetatud sättes sisaldub üldreegel menetlusosalise ärakuulamiseks nii koormava haldusakti andmise kui ka soodustava haldusakti andmata jätmise korral (Riigikohtu halduskolleegiumi 17.06.2011 otsus asjas nr. 3-3-1-37-11, p 13). Seega oli vastustajal eeltoodud üldreegli järgi kohustus kaebaja enne tema õigusi riivava haldusakti andmist ära kuulata. HMS § 40 lg 3 sätestab samas erijuhud, mil haldusmenetluse võib läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata. Üheks selliseks juhuks on see, kui menetlusosalise poolt taotluses või seletuses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks (HMS § 40 lg 3 p 2). Nimetatud alusel menetlusosalise ärakuulamata jätmist on Riigikohus aktsepteerinud olukorras, kus haldusakti aluseks oleva õigusakti nõue on mõistetav ja selge ning haldusorganil puudus haldusakti andmisel kaalutlusõigus (Ibid, p 13). Kohus on seisukohal, et ka käesolevas asjas puudus REKK-il eeltoodud sätte alusel kohustus kaebaja ära kuulata.
  61. Eksamitulemuste hindamist, samuti eksamile lubamist on kohtupraktikas peetud ulatusliku diskretsiooniruumiga kaalutlusotsusteks (Tartu Ringkonnakohtu 09.03.2010 otsus asjas nr. 3-09-65, p 11; Tallinna Ringkonnakohtu 27.05.2011 otsus asjas nr. 3-09-1581, p 15), mille isiku kahjuks muutmise korral tuleks eeldada haldusorgani täiendavat põhjendamis- ja isiku ärakuulamiskohustust. Käesoleva vaidluse esemeks ei ole aga kaebaja poolt sooritatud tasemeeksami hinde muutmine või kaebaja eksamile mittelubamine, vaid kaebajale väljastatud Eesti keele kõrgtasemel oskuse tunnistuse kehtetuks tunnistamine olukorras, kus REKK-ile teatavaks saanud EKEI uuringuakti kohaselt ei olnud kaebajale omistatud eksamitöö tõenäoliselt viimase kirjutatud. Siinkohal juhib kohus kaebaja tähelepanu asjaolule, et eesti keele oskuse tunnistus on keeleoskust tõendav tähtajatult kehtiv dokument, mis väljastatakse vaid eesti keele tasemeeksami sooritanud isikule. Kuni 31.08.2008 kehtinud keeleseaduse § 51 lg 5 kohaselt väljastatakse eesti keele oskuse tunnistus eesti keele tasemeeksami sooritanud isikule. Ka hetkel kehtiva keeleseaduse § 27 lg 1 kohaselt väljastab tasemeeksameid korraldava asutuse juht eesti keele tasemetunnistuse eesti keele tasemeeksami sooritanud isikule. Seega olukorras, kus saab teatavaks, et kaebaja tunnistuse väljastamise aluseks olevat eksamitööd ise ei kirjutanud (st. kaebajale tunnistuse väljastamisel tugineti tööle, mille kirjutas teine isik), ei ole võimalik kaaluda kaebajale vastava eksamitöö alusel väljastatud eesti keele oskuse tunnistuse kehtetuks tunnistamata jätmist. Vastupidine järeldus oleks vastuolus keeleseadusest tuleneva kategoorilise nõudega, väljastada tunnistus vaid eksami sooritanud isikule. Kohus on seisukohal, et keeleseaduse viidatud norm on piisavalt ühemõtteline ja arusaadav, mistõttu vastustajal puudus küsimuse otsustamisel kaalutlusõigus. Seetõttu ei oma käesolevas haldusasjas tähtsust ka kaebaja tööstaaž, töötulemused, teenistusülesannetega toimetulek ega ka asjaolu, kas kaebaja muude tõendite järgi faktiliselt viibis või ei viibinud eksami toimumise ajal eksamiruumis. 7
  62. Kaebusest läbikumava arvamusega, nagu olnuks vaidlustatud käskkiri koostatud eelkõige Põhja Prefektuuri soovi tõttu, ei saa kohus samuti nõustuda. Kohtul puudub igasugune alus arvata, nagu sõltuks REKK otsuste tegemisel Põhja Prefektuuri arvamusest. Keeleseaduse § 24 lg 1 sätestab selgelt, et eesti keele oskust hinnatakse tasemeeksamil. Ka Riigikohus sedastab: „Seda, kas ametnik valdab keelt seadusega või seaduse alusel kehtestatud ulatuses, s.t kas tema keeleoskus vastab valitsuse poolt Keeleseaduse alusel kehtestatud eesti keele oskuse formaliseeritud nõuetele, ei saa välja selgitada asutuse juht või teenistusest vabastamise õigust omav isik, vaid Keeleseaduse § 51lg 1 esimesest lausest tulenevalt üksnes riiklik eksamikomisjon“ (Riigikohtu halduskolleegiumi 07.03.2003 otsus asjas nr. 3-3-1-20-03, p 15). Ka juhib kohus kaebaja tähelepanu sellele, et Põhja Prefektuuril kaebaja tööandjana olnuks ATS § 117 lg 1 p 4 alusel kaebaja teenistusest vabastamise õigus ka kaebaja keeleoskust tõendava tunnistuse kehtivuse korral. Nii leiab Riigikohus, et üksnes keeleoskuse tunnistuse olemasolu ei taga teenistusülesannetega toimetulekut ega välista teenistusest vabastamist ametikohale mittevastavuse tõttu seoses ebapiisava keeleoskusega. Teenistusest vabastamise õigust omaval isikul on siinkohal diskretsiooniruum otsustamaks, kas ametniku keeleoskus, hoolimata formaalselt tõendatud keeleoskuse tasemest, on piisav oma teenistusülesannetega toimetulekuks. Keeleoskuse ebapiisavuse korral on tal õigus rakendada ATS §-st 117 lg 1 p 4 tulenevat õiguslikku tagajärge (Ibid, p 15). Eesti keele tasemetunnistuse kehtetuks tunnistamise saab otsustada seega vaid tasemeeksameid korraldava asutuse (REKK) juht. Ühtlasi tuleb nõustuda vastustajaga selles, et REKK-il puudub pädevus Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi läbiviidud käekirjaekspertiisi hindamiseks või ümberhindamiseks.
  63. Kohus ei saa nõustuda kaebajaga ka vaidlustatud käskkirja motiveerituse küsimuses. Vaidlustatud käskkirja motivatsioon on nii faktiliselt kui ka õiguslikult selge ja arusaadav, mistõttu puudub kohtul alus haldusakti menetlusnormide rikkumisele viidates tühistamiseks. III
  64. Eeltoodud kaalutlustel jätab kohus kaebaja taotluse vaidlustatud käskkirja tühistamiseks rahuldamata. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Tiina Pappel kohtunik 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.