3-10-2545/19

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht

1. detsember 2010, Tallinn Haldusasja number 3-10-2545 Haldusasi V.N.i kaebus Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja
2. juuli 2010 otsuse nr 1-13/55840-2 tühistamise ja taotluse uuesti lahendamiseks kohustamise nõudes Asja läbivaatamise viis Kohtuistungil
3. detsembril
4. Menetlusosalised Kaebuse esitaja: V.N. Vastustaja: Tallinna Vangla Esindaja: Angela Heinsaar-Talimaa RESOLUTSIOON
5. Jätta V.N.i kaebus rahuldamata.
6. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
7. Saata otsuse ärakiri menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 28; § 31 lg 4). VAIDLUSTATUD HALDUSAKT
8. Tallinna Vangla keeldus
9. juuli 2919 otsusega nr 1-13/55840-2 lubamast V.N.il kasutada kambris isiklikku videomagnetofoni. Nimetatud otsusega täitis Tallinna Vangla Tallinna Halduskohtu
10. juuni 2010 kohtuotsust haldusasjas nr 3-10-832, millega tühistati Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja
11. oktoobri 2009 otsus nr 1-13/55840-1 ning kohustati Tallinna Vanglat uuesti lahendama V.N.i
12. oktoobri 2009 taotlust. 20 septembri 2010 vaideotsusega jättis Tallinna Vangla kaebuse esitaja vaide
13. juuli 2010 otsusele rahuldamata. 1 KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
14. Tallinna Halduskohtule esitatud kaebusega taotles V.N. Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja
15. juuli 2010 otsuse nr 1-13/55840-2 tühistamist ning taotluse uuesti lahendamiseks kohustamist. Kaebuse esitaja on seisukohal, et tulenevalt VangS § 31 lg 2 on kinnipeetavale sõnaselgelt lubatud videomagnetofoni kasutamine isiklikuks otstarbeks, olgugi, et vangla loal ning seetõttu esineb vastuolu seaduse ja kaalutlusotsuse vahel. Kohtuistungil selgitas V.N., et videomagnetofoni kasutamine on vajalik isiku arenguks ning selleks, et mitmekesistada elu vanglas, kuna vangla televiisorist saab vaadata ainult kahte venekeelset telekanalit ning tööl käies ei ole võimalik jälgida mitmeid saateid, näiteks olümpiamänge, samas videomagnetofoniga oleks võimalik saated salvestada ning neid tagantjärele vaadata. Kaebuse esitaja ei nõustu vastustaja põhjendusega DVD-plaatide teravate servade osas, kuivõrd seaduseandja pidi teadma seadust koostades, kuidas töötab ja näeb välja videomakk ning samuti ka DVD-plaadid. Ka viitab kaebuse esitaja asjaolule, et töötab kokana vangla köögis, kusjuures ei viibi seal üksi ning kasutab oma töös teravaid nugasid ja kirveid, mis oma olemuselt on ohtlikumad kui DVD-plaat ning rõhutab, et vangla köögis töötades ei ole kunagi tekkinud olukorda, kus ta oleks olnud teistele ohtlik. Nimetatud väite tõestuseks viitab kaebuse esitaja VangS § 38 punktile 22, mille kohaselt võib kinnipeetava töölt kõrvaldada või töökohustusest vabastada, kui kinnipeetav ei ole võimeline töökohustust täitma või töötamine ohustab kinnipeetava enda või vangla julgeolekut või töötamine on vangla distsiplinaarkorda ohustav ning selgitab, et ei ole veel kordagi leitud, et ta oleks endast kellelegi ohtu kujutanud. Kaebuse esitaja märgib, et DVD-plaatidest ohtlikumaks võiks pidada ka kambris olevaid klaasaknaid, mida erimeelsuste korral saaks lihtsa vaevaga purustada ning tekitada klaasitükkidega vigastusi. Ka selgitab kaebuse esitaja, et teistes vanglates viibides lubati tal videomagnetofoni kasutada ning kinnitab, et kasutas seda igati otstarbekalt. Samuti ei nõustu V.N. Tallinna Vangla seisukohaga, et see, mis on lubatud teistes vanglates, ei pruugi olla lubatud Tallinna Vanglas, kuivõrd seadus lubab videomagnetofoni kasutamist kõigis vanglates ühtemoodi. Lisaks leiab kaebuse esitaja, et kui seadus lubab kasutada vanglast ostetud videomakki, siis peaks saama vangla poest ka videokassette ning DVD-plaate soetada. Kaebuse esitajale jääb arusaamatuks asjaolu, et juhul kui DVD-plaate peetakse ohtlikuks, siis miks ei lubata kasutada VHS-kassette. Kaebuse esitaja on seisukohal, et DVD-plaate ning VHS-kassette võiks müüa vangla kaupluses, need toodaks poodi kindla tarnija poolt ning seega ei peaks vangla teostama ka üksikasjalikku kontrolli.
16. Kaebuse esitaja on seisukohal, et vastustaja on ületanud kaalutlusotsuse tegemisel diskretsiooni piire ning kaalutlusotsuse otstarbekuses ja õiguspärasuses annab põhjust kahelda asjaolu, et vastustaja ei juhtinud juba esmases keeldumises tähelepanu sellele, et videomagnetofon ohustab vangla julgeolekut. VASTUSTAJA SEISUKOHT
17. Tallinna Vangla peab V.N.i kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Esiteks selgitab vastustaja, et VangS § 31 lg 2 kohaselt on otsuse tegemine videomagnetofoni kambrisse lubamiseks vanglateenistuse kaalutlusotsus ning nimetatud sättest ei tulene vahetut õigust omada kambris samas sättes loetletud asju. Vastustaja viitab Riigikohtu otsusele haldusasjas nr 3-3-1-32-10, milles on tõlgendatud VangS § 31 lg 2 sisu.
18. Vastustaja on seisukohal, et DVD-plaatide kambrisse lubamine ei ole võimalik, kuivõrd neil on teravad servad ning seda eriti juhul, kui need katki teha. Ka märgib vastustaja, et asjakohatu on kaebuse esitaja väide, mille kohaselt töötab ta vangla köögis kordades teravamate ja ohtlikemate tööriistadega, kui seda on DVD-plaadid, kuna kaebuse esitaja ei viibi kambris üksi ning DVDplaatide kambrisse lubamise puhul kaoks vastustajal kontroll selle üle, kelle käes on tegelikult 2 DVD-plaadid ning mis otstarbeks neid kasutatakse, kas need on tükkideks murtud ning kas nendega soovitakse vigastada end või teisi. VHS-kassettide osas märgib vastustaja, et ka nende lubamine on välistatud, kuivõrd Tallinn Vangla direktori
19. oktoobri 2009 käskkirja kohaselt ei või kinnipeetaval olla sellised maksikirjaga saadetud asju ning lisab, et kuivõrd vangla kaupluse nimekirjas ei ole DVD-plaate ega videokassette, siis ei ole kaebuse esitajal ka võimalik videomagnetofoni otstarbekalt kasutada. Veel lisab vastustaja, et teadaolevalt ei ole
20. aastal ka teistes vanglates videomagnetofoni kasutamist kambrites lubatud. Ka märgib vastustaja, et videomagnetofoni ehitusliku eripära tõttu on sinna võimalik peita keelatud esemeid ja aineid, mis on samuti põhjuseks loa andmisest keeldumiseks. Kaebuse esitaja väite osas, mille kohaselt soovib ta mitmekesistada oma elu vanglas märgib vastustaja, et sama eesmärki võimaldab ka televiisor, kust saab vaadata nii inglise-, eesti-, saksa- kui ka venekeelseid saateid ning ka raadio, lisaks on veel võimalik lugeda raamatuid ja käia huviringides. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
21. Kohus, kaalunud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses leiab, et V.N.i kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Tallinna Vangla keeldumine kambris isikliku videomagnetofoni loa andmisest on õiguspärane ja põhjendatud.
22. Halduskohtumenetluse seadustiku § 19 lõikest 6 tulenevalt kontrollib kohus diskretsiooni alusel antud haldusakti puhul, kas akti andmisel või toimingu sooritamisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õigus üldtunnustatud põhimõtteid. Riigikohtu
23. novembri 2002 otsuses nr 3-3-1-62-02 on märgitud, et kaalutlusõiguse teostamise korral peab kohus kontrollima diskretsiooni õiguspärasust lähtuvalt haldusakti põhjendustest ning haldusakti põhjendus peab ka kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning kaalumine on toimunud ratsionaalselt.
24. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja
25. juuli 2010 otsuse nr 1-13/55840-2 näol on tegemist kaalutlusotsusega. VangS § 31 lg 2 kohaselt võib vangla direktori või tema määratud isiku loal olla kinnipeetaval isiklik raadio, televiisor, video- või helikassettmagnetofon või muu vaba aja veetmiseks vajalik ese, kui nende kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirja ega häiri teisi isikuid. Nimetatud säte ei ole imperatiivse iseloomuga, vaid haldusorganile on antud kaalutlusõigus otsustamaks loa andmisel, kas vastava seadme kasutamine rikub vangla sisekorraeeskirja ja häirib teisi isikuid või mitte. Seetõttu ei nõustu kohus kaebuse esitaja väitega, et kinnipeetavale on VangS § 31 lg 2 kohaselt sõnaselgelt lubatud kasutada isiklikku videomagnetofoni, vaid nimetatud sätte puhul on seaduseandja jätnud kaalutlusõiguse teostamise vanglateenistusele, kellel tuleb iga juhtumi puhul eraldi hinnata, kas kinnipeetava poolt kambrisse soovitud seadme kasutamine võib rikkuda vangla sisekorraeeskirja ja või häirida teisi isikuid.
26. Käesoleval juhul on vastustaja loa andmise üle otsustamisel lähtunud julgeolekukaalutlustest. VangS § 15 lg 2 p 1 ja 2 kohaselt on kinnipeetavale keelatud ained ja esemed, mis ohustavad inimese julgeolekut ja sobivad eriti vara kahjustamiseks. Üksiku asja keelatuse või lubatavuse küsimust lahendades tuleb esmalt leida vastus sellele, kas see on kinnipeetavale vajalik igapäevaselt või talle VangS või selle rakendusaktidega tagatud õiguste realiseerimise seisukohalt. Igapäevaselt vajalikena ei ole vaadeldavad asjad, mille lubamine kinnipeetavale on seadusega otseselt jäetud vangla direktori pädevusse kaalutlusõiguse alusel, kuhu alla kuuluvad ka VangS § 31 lõikes 2 nimetatud asjad vaba aja veetmiseks. Vangla sisekorraeeskirja § 641 punktis 1 on sätestatud, et kinnipeetavale on vanglas keelatud esemed, millega saab tekitada või on võimalik tekitada vigastusi. Videomagnetofoni või DVD-plaatide hindamisel ei saa lähtuda asja abstraktsest ohtlikkusest, vaid silmas tuleb pidada selle konkreetset ohtlikkust inimese elu ja tervise, vara säilimise ja vangla julgeolekule. Kohus on seisukohal, et vastustaja on kaebuse esitajale 3 videomagnetofoni andmisest keeldumist põhjendanud otsuses asjakohaste argumentidega, nimelt asjaoluga, et DVD-plaat on teravate servade tõttu ese, millega on võimalik tekitada inimestele ja kahjustada vara. Kohus nõustub ka vastustaja poolsete istungil esitatud selgitustega, et DVDplaatide murdmisel võivad tükid sattuda mitmete kinnipeetavate kätte ning vanglal kaob kontroll, samuti võivad sageneda enesevigastused ning loomulikult ka kaaskinnipeetavate vigastamised. Samuti on põhjendatud loa andmisest keeldumist videomagnetofoni ehitusliku eripäraga, mille tõttu on sinna võimalik peita keelatud esemeid ja aineid.
27. Kohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul asjakohane kaebuse esitaja väide teravate nugade ning kirvestega vangla köögis töötamise osas, kuivõrd köögis kasutusel olevaid terariistu kinnipeetav kambrisse, kaasa võtta ei saa. Samuti on kinnipeetavate tegevus vangla köögis administratsioonile paremini jälgitav, samas kui lõhutud DVD-plaatide teravate kildude kasutamist on märksa raskem takistada. Samuti on kaebuse eistaja poolt toodud näitega, et relvana saaks kasutada aknaklaasi lõhkumisel saadavaid klaasikilde. Iseenesest ei ole kahtlust selles, et endale või teistele ohtlike vigastuste tekitamiseks on äärmiselt palju võimalusi ning kõiki neid välistada ei oleks ka parimate julgeolekumeetmete korral võimalik. Samas on mõistlik ja eesmärgipärane vähendada selliste ohtlike esemete sattumist kinnipeetavate kätte. Aknaklaasi ja purustatud DVD-plaadi teravate kildude erinevus seisneb ka selles, et aknaklaasi lõhkumine avastataks võrdlemisi kiiresti ning vanglateenistusel oleks alust sel moel saadud ohtlikku eset kohe otsima hakata, samas kui DVDplaatide olemasolu ja asukoha kohta oleks märksa keerukam teavet koguda.
28. Kaebuse esitaja on korduvalt rõhunud enda õiguskuulekale käitumisele vanglas. Samuti märkis kaebuse esitaja, et varasemalt teistes vanglates viibides ning videomagnetofoni kasutades tegi ta seda alati otstarbekohaselt. Kohus ei sea kahtluse alla kaebuse esitaja õiguskuulekat käitumist vanglas. Kohtuistungil selgitas ka vastustaja esindaja, et kaebuse esitaja on pikkade vanglas veedetud aastate jooksul käitunud korralikult. Samuti ei ole vaidlustatud otsuses peetud silmas mitte niivõrd võimalust, et kaebuse eistaja ise hakkaks magnetofoni ja plaate või VHS-kassette lubamatutel eesmärkidel kasutama, vaid eelkõige, et seda võivad hakata tegema teised kinnipeetavad, kes neile samuti ligi pääsevad, kuivõrd Tallinna Vangla on laager-tüüpi vangla. Kohus selgitab, et kinnipeetavale isikliku videomagnetofoni lubamise või mitte lubamise üle otsustamisel ei saa olla määravaks pelgalt isiku käitumine. Riigikohus selgitas oma
29. juuni 2010 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-32-10, et VangS § 31 lg 2 sõnastusest nähtub, et loa andmise otsustamisel omab tähtsust vaid vastava seadme kasutamise funktsioon ja selle tulemusena teiste isikute häirimise või vangla sisekorraeeskirja rikkumise võimalikkus, mitte aga eseme kambrisse lubamist taotletava isiku eelnev käitumine. Kuigi nimetatud lahendis märgitakse, et loa andmises keeldumise alusena ei või tugineda loa taotleja kehtivatele distsiplinaarkaristustele, siis käesoleval juhul leiab kohus, et isikliku videomagnetofoni loa andmisel ei saa ka vastupidiselt tugineda taotleja õiguskuulekale käitumisele, kuivõrd kaebuse esitaja ei viibi kambris üksi ning nagu ka vastustaja märkis, võivad murtud DVD-plaatide teravad tükid liikuda kinnipeetavatelt kinnipeetavatele ning vanglal kaob kontroll selle üle, kelle käes on murtud tükid või milleks neid kasutatakse, mis aga omakorda ohustab vangla julgeolekut.
30. Samuti ei pea kohus asjakohaseks kaebuse esitaja seisukohta, et vastustaja peaks lubama vähemalt VHS-kassettide vaatamist, kui DVD-plaadid on keelatud. Kuivõrd Tallinna Vangla direktori
31. oktoobri 2009 käskkirjaga nr 82 on keelatud Tallinna Vanglas viibivatel kinni peetavatel isikutel omada vanglas raadioid, televiisoreid, video- või helikassettmagnetofone või muid vaba aja veetmiseks vajalikke esemeid ning veekeetjaid, mis ei ole ostetud vanglas asuvast kauplusest ja vastustaja selgitustest lähtuvalt ei müüda Tallinna Vangla kaupluses lisaks DVDplaatidele ka VHS-kassette, siis kaebuse esitajal ei oleks võimalik videomagnetofoni ka otstarbekalt 4 kasutada. Seega isegi kui kaebuse esitajal lubataks kambrisse videomagnetofon, ei saaks ta seda eesmärgipäraselt kasutada, kuna postiga talle VHS-kassette saata ei tohi, samas kui vangla kauplusest neid osta ei ole võimalik.
32. Asjaolu, et vastustaja ei juhtinud juba esmases keeldumises tähelepanu sellele, et videomagnetofon ohustab vangla julgeolekut, ei ole kohtu hinnangul põhjuseks, et kahelda kaalutlusotsuse õiguspärasuses ja otstarbekuses. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 lg 1 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Tallinna Halduskohtu otsusega haldusasjas nr 3-10-832 tühistati Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja
33. novembri 2009 otsus nr 1-13/55840-1, millega keelduti V.N.ile isikliku videomagnetofoni kasutamise loa andmisest ning kohustati vastustajat kaebuse esitaja taotlust uuesti lahendama. Samas ei tähenda nimetatud asjaolu, et vastustaja oleks pidanud taotluse teistkordsel lahendamisel jõudma kaebuse esitaja jaoks positiivse tulemuseni ning andma loa kambris isikliku videomagnetofoni kasutamiseks. Tegemist oli endiselt Tallinna Vangla direktori kaalutlusotsusega ja esmases otsuses tähelepanu juhtimata jätmine vangla julgeoleku ohule ei saa olla haldusakti õigusvastasuse põhjuseks. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et Tallinna Vangla keeldumine kaebuse esitajale videomagnetofoni kambrisse lubamisest ei ole meelevaldne ning otsustamisel on lähtutud asjakohastest kaalutlustest. Vangla on põhjendatult leidnud, et kaebuse esitajal on vanglas võimalik tarbida ka muud meelelahutust, samas kui videomagnetofoni kasutamine ohustaks vangla julgeolekut ja muudaks keerulisemaks vanglas korra tagamise ning keelatud esemete avastamise.
34. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on kohus teinud otsuse kaebuse esitaja kahjuks. HkMS § 93 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud ning seega tuleb jätta kummagi poole menetluskulud poole enda kanda. Kristjan Siigur kohtunik 5