3-10-2528/17

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-2528 Otsuse kuupäev

1. märts 2011 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi R.K. kaebus Viru Vangla 05.03.2010 käskkirja nr 1.1-1/51 osaliseks tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks Menetlusvorm Kohtuistung 10.03.2011 Menetlusosalised Kaebaja: R.K. /isikukood xxx /, esindaja riigiõigusabi korras J.V. Vastustaja: Viru Vangla /registrikood 70008144/, Resolutsioon 1.Jätta R.K. kaebus täies ulatuses rahuldamata. 2.Hüvitada J.V.le riigi õigusabi osutajana kantud kulu 455,33 eurot (nelisada viiskümmend viis eurot ja 33 senti). 3.Menetluskulu osas saata kohtuotsus selle jõustumisel täitmiseks Eesti Advokatuurile. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 25.04.
2. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 05.03.2010 andis Viru Vangla direktor käskkirja nr 1.1-1/51, millega kehtestas Viru Vangla kinni peetavatele isikutele keelatud esemete ja ainete loetelu. 30.09.2010 esitas R.K. Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja Viru Vangla peale kaebuse (tl 2-4) ja palus tühistada käskkirja punkti 1.6 internetiühendust teostada mittevõimaldava arvuti, punkti 1.7 CD ja mälupulga, punkti 1.9 kontoritehnika, punkti 1.11 üle 10 cm läbimõõduga peegli, punkti 1.26 vangla kauplusest mittesoetatud vaba aja veetmiseks vajalike esemete osas, punktid 1.28, 1.29 tervikuna, punkti 1.33 markerite, viltpliiatsite, värvide ja geelipliiatsite osas ning teha ettekirjutuse ära võetud 21 pliiatsi ja peegli tagastamiseks. Kaebaja leidis, et vaidlustatud osades on käskkiri kas täielikult motiveerimata või on esitatu ebapiisav ega veena piirangu vajalikkuses, keelud on laiendatud esemetele, mis ei vasta vangistusseaduse § 15 lg 2 sätestatud tingimustele ning seetõttu on rikutud ka volitusnormi. Kaebaja selgitas oma seisukohti käskkirja iga vaidlustatud punkti osas märkides muuhulgas, et käskkirjast ei selgu, miks on keelatud ka internetiühendust mittevõimaldavad arvutid, et CD plaadid pole iseenesest ohtlikud ning nende, mälupulkade ja kontoritehnika üldsõnaline ja oletuslikel põhjendustel rajanev keelamine ei ole proportsionaalne ning et piirangud, mis keelavad vanglas lubatud esemete omandamise muul viisil kui vangla kaupluse vahendusel või vanglateenistuse poolt tellituna on õigusvastased ja rikuvad põhiseaduse § 26 tulenevat õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele. Veel märkis kaebaja, et tema 16 cm läbimõõduga peegel müüdi vangla kauplusest ja tal on õiguspärane ootus, et see ei muutu keelatuks ainuüksi suvaliselt kehtestatud läbimõõdu tõttu. Viru Vangla kirjalikes vastustes (tl 40-44 ja 59) ei nõustutud kaebusega, paluti seda mitte rahuldada ning selgitati oma seisukohti kõigi kaebaja poolt vaidlustatud punktide suhtes. Muuhulgas väideti, et arvuti on keelatud vaid siis, kui see võimaldab internetiühendust, et CD ja DVD on suureks ohuks vangla julgeolekule, sest võivaldavad tekitada tõsiseid kehavigastusi ja on mittevajalikud, kuna 14.10.2010 käskkirjaga 1.1-/207 lisati vaidlustatud käskkirja CD ja DVD mängijaid keelav punkt 1.26´, et kontoritehnika järele puudub kinnipeetavatel vajadusd, sest nad saavad kirjutada käsitsi või kasutada vangla printerit, et elektriseadmete läbiotsimine vanglas on keeruline protseduur, mis võib kaasa tuua garantii kaotuse ja seadme kahjustumise ning et teatud esemete puhul tuleneb oht julgeolekule just nende soetamise viisist. Peegli osas nõustuti, et käskkirjas pole välja toodud, miks on lubatud just selline läbimõõt, kuid leiti, et igat asja polegi mõistlik ja otstarbekas konkreetselt põhjendada ja väideti, et suurem peegel ei annaks kinnipeetavale mingisugust olulist lisaväärtust, kuid seaks julgeoleku rohkem ohtu, sest võimaldaks tunduvalt ohtlikumaid kilde. Raamatute osas viidati 22.04.2010 käskkirjaga nr 1.1-1/88 punkti 1.29 tehtud muudatusele, mille kohaselt pole nende saatmine enam keelatud. Kohtuistungil olid R.K. ja tema esindaja riigi õigusabi korras J.V. nõus välja jätma taotlusest arvutit ja raamatuid puudutava ning jäid muus osas kaebuse väidete ja taotluse juurde. R.K. märkis täiendavalt, et vanglas antakse praegu ainult üks ajaleht Postimees sektori peale, ajakirju ei ole üldse ning väitis, et vangla on keelanud CD ja DVD plaadid nende vägivaldse sisu tõttu, tema omad on aga budistliku muusika ja mantratega ning vangla vahendusel soetatud ja kontrollitud. Kontoritehnika väitis ta vaidlustavat ainult printeri osas märkides, et vangla pole lubanud tal midagi printida ja see poleks ka võimalik, sest ka andmekandjad on keelatud. Ta leidis, et kui seaduseandja on pannud vanglale kohustuse kontrollida kinnipeetavale saadetavaid esemeid, peab ta seda tegema ega saa minna kergema vastupanu teed ning lisas, et vangla kauplusest on võimalik osta vaid ühte marki televiisorit ja veekeetjat. Geelpliiatsite keelamist pidas kaebaja ebaproportsionaalseks väites, et pastapliiatsi jälge on seintelt raskem maha pesta, tätoveeringute suhtes on piirangud vastavate abivahendite keelu tõttu niigi olemas ja rikkujat on võimalik videokaamerate ja kontrollimise abil tuvastada. J.V. esitas kokku 455,33 euro suuruse riigi õigusabi tasu hüvitamise nõude ning väitis, et vangla ei saa keelata asju seetõttu, et neid pole vaja ja lubatud ohustandardit ei või ületada. Viru Vangla kedagi kohtuistungile ei saatnud ja palus vastavas taotluses (tl 63) arutada asja ilma tema esindajata. KOHTU PÕHJENDUSED Kinnipeetava isiklike asjadega seonduvad üldised põhimõtted on reguleeritud vangistusseaduse § 15 lg 1, 2, 3 ja
3. Kehtestatu kohaselt on kinnipeetavale keelatud ained ja esemed, mis ohustavad inimese julgeolekut, sobivad eriti vara kahjustamiseks või võivad ohustada vangla julgeolekut, keelatud asjade loetelu kehtestatakse justiitsministri määrusega ning vangla direktoril on õigus täiendavalt keelata aineid ja esemeid, mis vastavad eelnimetatud keelatud asjade tingimustele. Viimatinimetatud volitusnormi eesmärgiks on olnud vajadus arvestada iga vangla ehituslikust, seal kinni peetavate isikute ja mistahes muust eripärast tulenevaid erisusi ning võimaldada vanglal 2 keelata lisaks justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 64’ keelatud esemed ja ainete loetelule ka niisuguseid esemeid ja aineid, mis võivad ohustada konkreetse vangla või seal viibivate isikute julgeolekut. Vangistusseaduse § 15 lg 2 on määratletud vaid kinnipeetavatele keelatud esemete ja ainete üldised tingimused ning sama paragrahvi neljanda lõike kohase otsustuse, kas lisaks justiitsministri poolt kehtestatule vastab veel mingi konkreetne ese või aine neile tunnustele, peab vangla tegema kaalutlusõiguse alusel. Vastava üldkorralduse andmisel tuleb arvestada erinevaid julgeolekuriske ja ohte, kinnipeetavate huve ja õigusi ning põhjendada, millised asjaolud täpselt tingivad ühe või teise eseme ja aine keelamise kinnipeetavatele, kuid sellise kaalutlusõiguse alusel langetatud otsustuse puhul on kohtuliku kontrolli võimalused piiratud. Halduskohus saab kontrollida vaid seda, kas on täidetud haldusakti õiguspärasuse eeldused ning järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ja õiguse üldtunnustatud põhimõtteid, kuid tal puudub õigus hinnata otsustatu sisulist otstarbekust. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on kehtestatud haldusmenetluse seaduse § 54 ja nõuavad, et see oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele. Need on kirjas haldusmenetluse seaduse § 55 lg 1 ja § 56 lg 2 ja 3 ja kehtestavad, et haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav ja selle põhjendustes tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ning kaalutlused, millest on haldusakti andmisel lähtuti. Vaidlusalune rajaneb vangistusseaduse § 15 lg 4, on antud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 1’ kohaselt selleks pädeva ametiisiku poolt, selles on olemas faktilist ja õiguslikku alust ning kaalutlusi sisaldavad põhjendused ja käskkirja alusel on võimalik aru saada ka seda, millised ained ja esemed on keelatud. Käskkirja punkti 1.6 vaidlustab R.K. internetiühendust mittevõimaldava arvuti keelamise osas. See punkt on küll mõnevõrra segase sõnastusega, kuid lubab koos punktis 2.5 esitatud põhjendustega kehtestatut mõista siiski nii, et kinnipeetavale on keelatud vaid need arvutid, mis võimaldavad internetiühenduse abil omavahel või vanglaväliselt suhelda. Käskkirja punkti 1.7 vaidlustab kaebaja CD-de ja mälupulga keelamise osas. Selle punkti kohta punktis 2.6 sisalduvad põhjendused lähtuvad väidetest, et enamik arvutimänge on vägivaldse sisuga ning tundmatu päritoluga infokandjate riigiarvutis kasutamine võib arvutisüsteeme halvata ja seeläbi vangla julgeolekut ohustada. Niisuguste põhjendustega tuleb vaieldamatult nõustuda, kuid need ei ole piisavad selgitamaks, miks pole lubatud muud liiki meelelahutust ja informatsiooni sisaldavad CD plaadid ja mälupulga kasutamine kinnipeetava isiklikus arvutis. Põhjenduste puudulikkust on mõistnud vangla ilmselt ka ise, kuna on neid 14.10.2010 käskkirjaga 1.1-1/207 (tl 61) täiendanud väitega plaatide teravatest äärtest tulenevale võimalusest kasutada neid endale ja teistele isikutele kehavigastuste tekitamiseks. Vangla kirjalikus vastuses on lisatud väide veel ka võimalusele tekitada tõsiseid kehavigastusi plaatide lõhkumisel saadavate teravate servadega kildude abil ning on põhjendatud mälupulga lubamisest tuleneda võivaid ohte vangla julgeolekule, mis kaalub üles nende omamisest tuleneda võiva kasu kinnipeetavale (tl 41 pöördel). Kõik need põhjendused on asjakohased ja igati arvestatavad. CD ja DVD plaadid on esemed, mida saab kohandada kehavigastuste tekitamise tarbeks, lisaks on kinnipeetavatel võimalik neid ja mälupulka kasutada lubamatuks omavaheliseks või vanglaväliseks suhtlemiseks, nende sisu kontrollimine aga nõuab suurt ressursi- ja ajakulu ja on seetõttu vanglat ülemäära koormav. Käskkirja punkt 1.9 osas vaidleb R.K. ainult printeri keelamise vastu. Vangla põhjendab punktis 2.8 keeldu väidetega, et kontoritehnikas leiduvaid aineid ja muid osi on võimalik kasutada vangla vara ja kinnipeetavate tervise kahjustamiseks ning tema ei suuda piisaval määral keelatu sihipärast kasutamist tagada. Vastusesse on ta lisanud, et kuna kontoritehnika pole hädavajalik ei kinnipeetava ega vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamise jaoks, kaalub nende keelamisest saadav kasu üle lubamisest saadava kasu (tl 41 pöördel). Ka need põhjendused on arvestatavad ja saavad olla nimetatud esemete keelamise õiguspäraseks aluseks. Ilmselt saab kinnipeetav leida printerile niisugust kasutust, mis oleks kooskõlas vangistusseaduse § 6 lg 1 kehtestatud vangistuse täideviimise eesmärgiga, kuid samas on ka reaalne võimalus ta kasutab seda kas vangla poolt 3 nimetatud kahjustavatel eesmärkidel, kinnipeetavate lubamatu suhtlemise abivahendina või muul vangla julgeolekut ohustaval viisil. Käskkirja punkt 1.11 vaidlustab kaebaja üksnes osas, millega ei lubata kinnipeetavale suuremat kui 10 cm läbimõõduga taskupeeglit. Punktis 2.10 on selgitatud, et klaasist esemed on reaalseks ohuks vanglas viibivatele isikutele, kuna võimaldavad tekitada raskeid kehavigastusi või surma, kuid ei ole öeldud midagi konkreetset peeglite osas. Vastuses on vangla seda puudust tunnistanud ning on selgitanud, et suurem peegel võimaldab saada suuremaid kilde ja on seetõttu ohtlikum (tl 42). See on igati arvestatav põhjendus. Kuna peegel on kinnipeetavale igapäevastes hügieenitoimingutes vajalik, ei oleks selle täielik keelamine ilmselt põhjendatud, kuid samas aitab maksimaalselt lubatud mõõtude kehtestamine minimaliseerida peeglist tuleneda võivaid ohte kinnipeetava enda ja teiste vanglas viibivate isikute elule ja tervisele. Käskkirja punkti 1.26, 1.28 ja 1.29 on R.K. vaidlustanud, sest need ei võimalda tal vaba aja veetmise esemeid, ajalehti ja ajakirju ning mitmeid muid esemeid ja aineid soetada muul viisil kui vangla kauplusest ostes või vanglateenistuse vahendusel tellides. Punktid 2.7, 2.18 ja 2.19 põhjendavad keeldu vangla julgeoleku tagamise vajadusega, kuna loetletud esemetesse ja ainetesse on võimalik peita keelatud esemeid ja aineid ning neid sel viisil vangla territooriumile toimetada, kuid põhjalik kontrollimine on kas raskendatud või teatud juhtudel teostamatu, vajab seadme puhul spetsialisti oskusi ja võib seda kahjustada. Toiduainete keelamise osas lähtuvad põhjendused samuti probleemidest kontrollimisel aga ka nende riknemisest tulenevast ohust kinnipeetava või vanglas viibivate teiste isikute tervisele. Nendegi põhjendustega võib täiel määral nõustuda. Ühegi nimetatud eseme või aine puhul ei ole keelatud nende omamist üleüldse, vaid omandamine muul viisil kui vanglateenistuse kontrolli all. Keeldude eesmärgiks on tagada vangla julgeolek, kuna vaidlusaluste esemete ja ainetega koos võib vanglasse sattuda seal täielikult keelatud esemeid ja aineid ning kaitsta kinnipeetavat enda ja teiste vangla territooriumil viibivate isikute tervist kergesti riknevatest toodetest tuleneda võivate ohtude eest. See eesmärk ei ole saavutatav kinnipeetavate ega vangla jaoks vähem koormaval viisil. Kindlasti saab kõiki kinnipeetavatele saabunud saadetisi kontrollida, kuid see nõuaks vaidlusaluste esemete ja ainete puhul suuri rahalisi ja ajalisi kulutusi nii läbiotsimistel vajaliku tööjõu palkamiseks kui kergesti riknevate ainete säilitamiseks ja oleks ebamõistlik olukorras, kus kinnipeetavale on vangla poolt tagatud toitlustamine, hädapärased hügieenitarbed ja ravimid ning võimalus teha vajaduse korral sisseoste vangla kaupluses ja tellida ajakirjandust vangla vahendusel. Mis puutub ajalehtedesse ja ajakirjadesse, siis on vangistusseaduse § 30 lg 2 selgelt ja üheselt mõistetavalt kehtestatud, et kinnipeetaval on lubatud neid ja muud kirjandust tellida ainult vanglateenistuse vahendusel, mõõdukuse piires, isiklike vahendite arvel ja juhul kui see ei ohusta vangistuse täideviimise eesmärke, vangla julgeolekut või sisekorda. Seega on seaduseandja piiranud vangla kaalutlusõiguse piire ega olegi talle üldse andnud õigust lubada ajalehti, ajakirju ja muud kirjandust vanglasse muul viisil, kui vanglateenistuse vahendusel tellituna. Käskkirja punkt 1.33 on kaebaja vaidlustanud markerite, viltpliiatsite, värvide ja geelpliiatsite osas. Punktis 2.23 lähtutakse erinevate joonistusvahendite mittesihipärasest kasutamisest vangla varale ja vanglas viibivate isikute tervisele tulenevast ohust. Ka neid väiteid on võimalik aktsepteerida, sest kõik nimetatud joonistusvahendid sobivad vangla vara kahjustamiseks ning pole välistatud ka nende kasutamine kinnipeetavate tervist ohustava tätoveerimise eesmärgil. Seega on vaidlustatud keelud õiguspärased, proportsionaalsed, vajalikud, sobivad ja mõõdukad abinõud vangla ja seal viibivate isikute julgeoleku ja vangla vara säilimise tagamisel ning nendega ei sekkuta kinnipeetava põhiõigustesse suurema ulatuse ega intensiivsusega kui seda õigustab taotletava eesmärgi olulisus. Põhiseaduse § 26 ja § 32 tulenevad õigused perekonna- ja eraelu ning omandi puutumatusele ei ole absoluutsed ja neid võib seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, avaliku korra, teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks ning kuriteo tõkestamiseks piirata. Antud juhul on niisugune seadus vangistusseaduse näol olemas. „Vangla sisekorraeeskirja“ § 57 lg 3 kohaselt ei tohi kinnipeetava isiklike asjade kogukaal kambris ja kinnipeetavate isiklike asjade laos olla suurem kui 30 kilogrammi. Vangla ei saa keeldude ja piirangute kehtestamisel küll lähtuda väitest, et mõni ese või aine pole kinnipeetavale vajalik, kuid 4 tal on kohustus tagada kinnipeetava valduses olevate isiklike asjade hulga vastavus vangistust korraldavas õigusaktis lubatud kaalupiirangule ning veelgi olulisem on, et suure arvu erinevate esemete ja ainete olemasolu kinnipeetavatel raskendab vanglaametnikel kambrite visuaalset kontrollimist ja läbiotsimiste teostamist ning ohustab seeläbi ilmselgelt vangla julgeolekut. Mingit tähtsust ei oma aga kaebaja väited, et tema pole vanglas ühtegi tätoveeringut teinud või et ta sugulased on korralikud inimesed ega ole kunagi midagi keelatut vanglasse saatnud. Vaidlusalune käskkiri on üldkorraldus, mis kehtib võrdselt kõigi selle vangla kinnipeetavatele. Antud juhul on vangla direktor kaalunud tema juhitava kinnipidamisasutuse ja selles kinni peetavate isikute eripäradest tulenevaid julgeolekuriske ja leidnud, et nende välistamiseks on otstarbekas kehtestada just niisugused piirangud nagu on käskkirjas loetletud ning halduskohtul pole pädevust kontrollida vastavate kaalutluste sisulist otstarbekust. Eeltoodud järeldustel tuleb R.K. kaebus halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel täies ulatuses rahuldamata jätta. Kaebaja on kohtumääruse (tl 23) alusel vabastatud riigilõivu tasumisest. Kohtuistungil palus haldusasjas nr 3-10-2177 tehtud kohtumäärusega kaebajale riigi õigusabi korras määratud esindaja J.V. hüvitada kokku 455,33 eurot koos käibemaksuga (tl 68). Kuna vastavates taotlustes (tl 5 ja 68-70) nimetatud toimingud on asjakohased ja kaebaja poolt kinnitatud ning neile kulutatud aega on kaebuse keskmist keerukust ja mahtu arvestades võimalik aktsepteerida, jääb see summa ja kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud 15,97 euro suurune riigilõiv Eesti Vabariigi kanda. Viru Vangla oma kulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole. Raili Randlane Kohtunik 5