) § 67 p 1 ja § 37 lg 1 rikkumise eest kartserisse paigutamisega 3 ööpäevaks katseajaga 3 kuud. Vaidlustatud käskkirja kohaselt seisnes K.R.i distsipliinirikkumine selles, et ta 15.11.2011 kella 14.20 paiku ei allunud vanglateenistuse ametniku korraldusele minna tööle. 19.12.2011 esitas kaebuse esitaja Tallinna vangla direktorile vaide, milles vaidlustas Tallinna vangla inspektor-kontaktisiku peaspetsialist-üksuse juhi ülesannetes 15.12.2011 käskkirja nr 1642-d ning taotles nimetatud käskkirja kehtetuks tunnistamist. Tallinna vangla 30.12.2011 vaideotsusega nr 1-13/54118-1, tuginedes
§-dele 11 Ig 41; 37 lg 1; 63 lg 1 p 4; 67 p 1 ja 65 lg 2 ning Haldusmenetluse seaduse (HMS) §-le 85 p 4, jättis vaide rahuldamata, leides, et kaevatav käskkiri oli õiguspärane. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD KAEBUSE MOTIIVID Kaebuse esitaja märgib, et ta ei nõustu distsiplinaarkaristusega põhjusel, et teda ei ole käskkirjaga tööle rakendatud ning seetõttu ei saanud talle 15.11.2011 antud korraldus olla õiguspärane. Kaebuse esitaja selgitab, et 14.12.2011 tutvustati talle käskkirja nr 1116-k, millega rakendati tööle K.R., kelle sünniaeg on xx xx xxxx. Kaebuse esitaja lisab, et ta küll juhtis ametniku tähelepanu sellele, et tööle rakendamise käskkirja tutvustatakse valele isikule, st isikule, kellel on küll sama nimi, kuid teine sünniaeg, kuid ametnik ei reageerinud tema selgitustele. Seega leiab kaebuse esitaja, et kuna teda ei ole käskkirjaga tööle rakendatud, siis oli tal õigus jätta korraldus täitmata ning seetõttu ei saa sellist tegu käsitleda distsipliinirikkumisena. Kaebuse esitaja viitab kaebuses Justiitsministri 14.05.2008 määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ §-le 4 lg 1, mis sätestab, et täitmiskavas peab kajastuma
§-des16 ja 37 sätestatud valdkonnad. Justiitsministri 07.02.2007 määruse nr 9 „Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise kord“ § 2 lg 1 sätestab, et teave kinnipeetava töövõimelisuse ning kutseoskuste kohta sisaldub kinnipeetava ITK-s. Sama määruse § 3 lg 3 kohaselt kinnipeetava tööle võtmisel ja käitises tööle lubamisel arvestatakse võimaluse korral kinnipeetava soove töökoha valikul. Kaebaja viitab ka
§-le 38 lg 2² , mis sätestab muuhulgas, et kinnipeetava võib töökohustustest vabastada, kui kinnipeetava töötamine ohustab kinnipeetava enda julgeolekut. Kaebuse esitaja märgib, et kuna tema individuaalses täitmiskavas puudub info töövõimelisuse ja kutseoskuste kohta, st selles ei ole kajastatud
sätestatud valdkond, samuti ei vesteldud temaga, et selgitada välja tema soovid töökoha valikul, mistõttu ei oleks vangla tohtinud teda ka tööle rakendada. Kaebuse esitaja ei nõustu distsiplinaarkaristuse käskkirjas toodud kaalutlustega ega ka otsusega, kuna
lg 3 ei näe ette võimalust, et karistuse määramisel võetakse arvesse varasemaid distsiplinaarkaristusi ega ka vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Nimetatud põhjusel on väljutud kaalutlusõiguse piiridest, mistõttu ei saa tegemist olla proportsionaalse haldusaktiga. Lisaks märgib kaebuse esitaja, et kuigi karistuse määramisel on arvestatud kergendavaid asjaolusid, on ikkagi määratud talle kõige raskem karistus. Kaebuse esitajale jääb selgusetuks, milles seisnes tema teo raskus, kui sellele teole ei järgnenud ühtegi tagajärge - tööle minemata jätmisega ei tekitanud ta vanglale absoluutselt mitte mingisugust kahju, samuti ei seadnud see ohtu vangla julgeolekut ega ka sisekorda. Kaebaja tööle rakendamine 0,1 koormusega, ei aita kuidagi kaasa vangistuse täideviimise eesmärkidele, sest sellise koormusega töötamisel saadava rahaga ei ole võimalik vähendada kohtu- ega ka tsiviilnõudeid. Euroopa Vanglareeglistikus on sätestatud, et kinnipeetavale ettenähtud töö peaks eelkõige olema selline, mis säilitaks või suurendaks vangi suutlikust pärast vabanemist elatist teenida. Kaebajale määratud töö - vangistussektsiooni koridori seinte ja uste pesemine ning võimalik, et ka põranda pesemine, ei ole selline töö, mis suurendaks või säilitaks tema 2 suutlikkust elatist teenida ka pärast vanglast vabanemist, sest tegemist on orjatööga. Kaebaja on esitatud kaebuses seisukohal, et tööd peaksid tegema ikka need, kes seda teha tahavad. Kaebuse esitaja taotleb vaidlustatud käskkirja tühistamist. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Kaebuse esitaja K.R. ei nõustu vangla põhjendustega, et vaidlustatud käskkirjas märgitud vale sünnikuupäeva näol on tegemist ilmse ebatäpsusega. Kaebaja sõnul puudusid temal andmed, et samal ajal viibis vanglas ainult üks K.R.i nimeline kinnipeetav. Ka juhtis ta korralduse andnud vanglaametniku tähelepanu asjaolule, et tema ei ole käskkirjas märgitud kinnipeetav, seega rakendati tööle hoopis teine kinnipeetav, mistõttu ta ei olnudki kohustatud tööle minema. Tallinna vangla on 15.03.2012 Tallinna Halduskohtule esitatud kirjalikus vastuses põhjalikult selgitanud, miks vangla leidis, et käskkirjas märgitud vale kuupäeva näol on tegemist haldusaktis esineva ilmse ebatäpsusega ning siinjuures põhjendusi üle ei korda. Küll aga rõhutab vastustaja, et isegi juhul, kui K.R. leidis, et tegemist ei ole temaga, oleks ta pidanud täitma vanglaametniku korralduse tööle minna, kuna tegemist ei olnud ilmselgelt tühise korraldusega. K.R.ile anti korraldus tööle minna Tallinna vangla 11.11.2011 käskkirja nr 1116-k „Kinnipeetav K.R.i rakendamine abitöölisena majandustöödel“ alusel. Kehtiva haldusakti alusel vanglaametniku poolt antud seadusliku korralduse täitmisest ei ole kinnipeetaval õigust keelduda. Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge (Riigikohtu halduskolleegiumi 07.03.2003 määrus haldusasjas nr 3-3-1-21-03 ja Riigikohtu halduskolleegiumi 01.03.2007 otsus haldusasjas nr 3-3-1-103-06). Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Riigikohus leidis, et vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Kinnipeetavale antud korraldus asuda tööle ei olnud seega ilmselgelt tühine korraldus, sest see oli antud kehtiva haldusakti alusel ning kinnipeetav oleks pidanud korraldusele alluma. Isegi vaatamata sellele, et tööle rakendamise käskkirja oli tema sünnikuupäevaks ekslikult märgitud vale kuupäev. Lisaks selgitab vastustaja, et K.R. vaidlustas Tallinna Halduskohtus ka Tallinna vangla 11.11.2011 käskkirja nr 1116-k „Kinnipeetav K.R.i rakendamine abitöölisena majandustöödel“. Tallinna Halduskohus 19.04.2012 otsusega haldusasjas nr 3-11-2867 jättis K.R.i kaebuse rahuldamata, leides, et tema tööle rakendamine oli õiguspärane. Kohtuotsus jõustus 22.05.2012. Seega on korralduse andmise aluseks olnud tööle rakendamise käskkiri ka käesoleva kohtuvaidluse ajal kehtiv. Kaebaja leiab, et vangla rikkus menetlusnorme, kuna 15.11.2011 ettekannet tutvustati talle alles 21.11.2011. Isegi juhul, kui K.R.ile tutvustati ettekannet kuus päeva peale selle koostamist, ei ole tegemist sellise menetlusnormi rikkumisega, mis tingiks haldusakti tühistamise. Seda enam, et haldusasja materjalide kohaselt võimaldati K.R.il menetluse käigus 22.11.2011 esitada omapoolsed kirjalikud selgitused, mis tähendab, et tema õigusi ei ole distsiplinaarmenetluse käigus rikutud. Ka leiab kaebaja, et ta ei pidanud tööle minema, kuna tema individuaalses täitmiskavas puudub informatsioon töövõimelisuse ja kutseoskuste kohta ning ette ei ole nähtud tema tööle rakendamine. Ka juhul, kui kinnipeetava individuaalses täitmiskavas puudub teave tema tööle rakendamise kohta, ei tähenda see, et kinnipeetaval on õigus jätta täitmata vanglaametniku korraldus tööle minemiseks. Kinnipeetava kohustus töötada tuleneb nii
lg 1 kui ka PS § 29 lg 2, mille kohaselt ei tohi kedagi sundida tema vaba tahte vastaselt tööle, v.a süüdimõistetu töö. Seega piirab
lg 1 kooskõlas Põhiseaduse (PS) § 29 lg 2 kinnipeetava õigust valida, kas minna tööle või mitte. Kui vanglal on kinnipeetavale pakkuda tema võimetele ja oskustele vastavat tööd, on kinnipeetav kohustatud töötama, vaatamata sellele, 3 kas see langeb kokku tema vaba valikuga või mitte. Vangla majandustöödele rakendatud kinnipeetava töö seisneb vangla enda olmeliste vajaduste rahuldamises, näiteks nõude pesemises, koristamises jms, mis on jõukohane igale kinnipeetavale, kellele arst ei ole töövõimetust määranud. Kaebajale töövõimetust määratud ei ole ning tema tööülesanneteks oleks olnud esimese ja teise üksuse korruste seinte ja uste pesemine, mille näol ei ole ilmselgelt tegemist tööülesannetega, milleks oleks vaja erilisi oskusi või erialaseid teadmisi. Kaebaja on seisukohal, et töötamine koormusega 0,1 ametikohta ei täida rehabiliteerimise ega ühiskonda lõimumise eesmärki ning kuna töötasuna makstava summaga ei ole võimalik oluliselt vähendada kohtu- ja tsiviilnõudeid, siis ei täida töötamine vangistuse täideviimise eesmärki. Lisaks leiab kaebaja, et selline töö tegemine on alandav. Kaebaja väidet töökoormuse kohta võib pidada tema käitumisega võrreldes vastuoluliseks. Ühelt poolt ta keeldub töö tegemisest, teisalt heidab vanglale ette, et teda rakendatakse tööle liiga väikese koormusega. Töötamine vanglas ei ole mitte ainult kinnipeetava kohustus, vaid ka võimalus saada
§-s 43 ettenähtud töötasu.
lg 2 sätestab, et kinnipeetava töötasu peab olema vähemalt 10% Töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel kehtestatud töötasu alammäärast. Töö tasustamisel lähtutakse töö eripärast ja töötatud ajast. Kinnipeetava töötasu määrad, arvutamise ja maksmise korra kehtestab Vabariigi Valitsuse 28.11.2000 määrus nr 382 „Kinnipeetava töötasu määrad, arvutamise ja maksmise kord“, mille § 2 lg 2 kohaselt on täistööajaga ajatööl töötava kinnipeetava töötasu alammäär vangla pakutaval tööl 95,87 eurot kuus. Vaidlustatud käskkirja punktis 2 on märgitud: „Maksta kinnipeetav K.R.ile töötasu vastavalt tegelikult tehtud töötundide arvule tööaja arvestuse tabeli alusel, lähtudes Vabariigi Valitsuse 28.11.2000 määruse nr 382 „Kinnipeetava töötasu määrad, arvutamise ja maksmise kord“ § 2 lg 2 näidatud täistööajaga töötamise alammäära tasust.“ Seega saab kinnipeetav, kelle töökoormus on 0,1 ehk 10% täistööajast, vastavalt tehtud tööle töötasu proportsionaalselt ehk 9,59 eurot, mis on kindlasti enam, kui töötasu üldse mitte saada. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et töö tegemine alandab tema inimväärikust. Inimväärikuse alandamisega on tegemist äärmiselt tõsiste rikkumiste korral. Kvalifitseerimaks teguviisi inimväärikuse alandamisena peab väärkohtlemine ületama teatud minimaalse raskustaseme, mille tuvastamisel võetakse arvesse kohtlemise kestvust, füüsilist ja vaimset mõju isikule ning teatud juhtudel ka ohvri sugu, vanust ning tervislikku seisundit. Samuti on EIÕK leidnud, et minimaalse raskusastme kriteeriumi hindamisel tuleb arvestada asjaolude kumulatiivset efekti, mis tuleneb nii kinnipidamistingimustest kui ka kinnipidamise ajast. Kuigi inimväärikuse tagamisel tuleb arvestada subjektiivseid mõjusid, ei saa inimväärikuse põhimõttega vastuolus olevaks lugeda mistahes haldusakti või toimingut, mille adressaat leiab, et sellega rikutakse tema inimväärikust. Väärikust alandavaks saab lugeda üksnes sellist toimingut, mis kahjustab isiku olukorda ebaproportsionaalselt taotletava legitiimse eesmärgiga või toob kaasa isiku põhiõiguste moonutamise. Samas ei asetu väärikuse alandamise alla igasugused hingelised läbielamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. EIÕK praktikas on inimväärikust alandava kohtlemisega olnud tegemist siis, kui äärmist ebamugavust on põhjustatud tundideks ning see on tekitanud isikule kas kehalisi või/ja vaimseid kannatusi, mis võisid isikule tekitada hirmu, ängistust ning alandatuse tunnet. Inimväärikuse alandamisena võib käsitleda näiteks täielikku sotsiaalset isolatsiooni, halbasid sanitaartingimusi kogumina, arstiabi andmata jätmist ning põhjendamatu jõu kasutamist kinnipeetava vastu, alasti läbiotsimised vastassoost vanglaametniku juuresolekul jne. Tegemist on tõsiste näidetega, mis ei jäta kahtlust, et selline teguviis on tsiviliseeritud ühiskonnas mitteaktsepteeritav ning käsitletav inimväärikuse alandamisena. Käesoleval juhul faktilised asjaolud sellisele õiguste riivele ei viita. Vastustaja kaebusega ei nõustu ning palub kohtul kaebus jätta rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED 4 Kaevatava käskkirja kohaselt K.R. pani toime distsiplinaarsüüteo, mis seisnes selles, et ta 15.11.2011 kella 14.20 paiku ei allunud vanglateenistuse ametniku korraldusele minna tööle.
p 1 kohaselt on kinnipeetav isik kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Riigikohtu halduskolleegium on 01.03.2007 kohtuotsuses asjas nr 3-3-1-103-06 selgitanud, et „/…/kinnipeetava poolt vanglaametniku antud korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas/…/“. Käesolevas asjas kohtu arvates K.R.i suhtes tehtud haldusakt ning selles sisalduv korraldus ei olnud tühised.
lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt ei ole kohustatud töötama üle kuuekümne kolme aasta vanune kinnipeetav, üldharidust või kutseharidust omandav või tööalasel koolitusel osalev kinnipeetav, kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama ja kuni kolmeaastast last kasvatav kinnipeetav. Nimetatud paragrahvi lg 3 kohaselt teeb kinnipeetava võimelisuse tööd teha kindlaks arst. Menetletavas haldusasjas K.R.i suhtes ei ole arst tuvastanud töö tegemiseks vastunäidustusi. Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega, et
lg 1 kui ka PS § 29 lg 2 kohaselt ei tohi kedagi sundida tema vaba tahte vastaselt tööle, v.a süüdimõistetu töö. Seega piirab
lg 1 kooskõlas Põhiseaduse (PS) § 29 lg 2 kinnipeetava õigust valida, kas minna tööle või mitte. Kui vanglal on kinnipeetavale pakkuda tema võimetele ja oskustele vastavat tööd, on kinnipeetav kohustatud töötama, vaatamata sellele, kas see langeb kokku tema vaba valikuga või mitte. Vangla majandustöödele rakendatud kinnipeetava töö seisneb vangla enda olmeliste vajaduste rahuldamises, näiteks nõude pesemises, koristamises jms, mis on jõukohane igale kinnipeetavale, kellele arst ei ole töövõimetust määranud. Vaidlust ei ole, et kaebuse esitajale arsti poolt töövõimetust ei ole määratud. K.R.i tööülesandeks oleks olnud esimese ja teise üksuse korruste seinte ja uste pesemine, mille näol ei ole tegemist tööülesannetega, milleks oleks vaja erilisi oskusi või erialaseid teadmisi vms. Töö tegemine ei ole väärikuse alandamine ning kohus leiab, et eelnimetatud tööülesannete täitmine kaebaja poolt ei oleks vähimalgi määral alandanud tema väärikust jms. Samas töötamine vanglas annab kinnipeetavale ka võimaluse raha teenida ja samuti aega sisukalt veeta. Kinnipeetava K.R.i majandustöödel abitöölisena rakendamise käskkirjas esinev trükiviga kaebaja sünnikuupäevas on kohtu hinnangul kirjaviga, mida saab parandada. Kui kaebaja märkas, et tema sünnikuupäev (sünniaasta oli õige) on ebaõige, siis oleks pidanud sellest vanglatöötajat teavitama ja viga oleks koheselt parandatud. Kohus on seisukohal, et selline kirjaviga käskkirjas, mille näol on tegemist ilmse ebatäpsusega, ei ole aluseks tööle mitteilmumiseks. Kaebuse esitaja perekonnanimi ei ole levinud, see on küllaltki haruldane ning seega nimede kokkulangemine oleks vähetõenäoline. Vastustaja kinnitas, et kinnipeetavate seas on ainult 1 K.R.i nimeline isik. Kohus kogutud tõendite põhjal on asunud seisukohale, et kaebuse esitaja distsipliinirikkumine on tõendatud ning temale määratud distsiplinaarkaristus ei ole seadusega vastuolus. Vanglateenistuse ametniku korraldusele mitteallumine ja tööst keeldumine on vastuolus
§-st 67 p 1 ning §-st 37 Ig 1 tulenevate nõuetega. Kohtu arvates K.R.i tööle rakendamine vanglas oli õiguspärane. 5 Vastustaja on piisava põhjalikkusega vaieldavas käskkirjas selgitanud distsiplinaarasjaga seonduvaid asjaolusid, viidates ka õiguslikule alusele. Käskkiri on oma sisult selge ja arusaadav, samuti kaalutlusvigadeta. Lisaks kohus ei ole tuvastanud distsiplinaarmenetluse läbiviimisel menetlusnormide niivõrd olulist rikkumist, mis oleks võinud viia ebaõige otsustuseni.
lg 1 kohaselt on distsipliinirikkumine vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süüline rikkumine, mille eest võib kinnipeetavale distsiplinaarkaristusena kohaldada noomitust, ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamist, töölt eemaldamist kuni üheks kuuks või kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks.
lg 2 kohaselt võib vanglateenistuse ametnik distsiplinaarkaristuse või selle osa edasi lükata tingimusel, et kinnipeetav ei pane katseajal toime uut distsipliinirikkumist. Katseaeg määratakse ühest kuni kuue kuuni. Kaebajale määrati distsiplinaarkaristuseks 3 ööpäeva kartserit 3-kuulise katseajaga. Määratud karistust täitmisele ei pööratud. Kohus on seisukohal, et distsiplinaarkaristuse määramisel on vastustaja piisavalt põhjendanud oma valikut, millega kohus ka nõustub. Kohus hindab kaebaja väited ebapiisavaks kaebuse nõuete rahuldamiseks. Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 108 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Elle Kask Kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.