KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 25. september 2012, Tallinn 3-12-661 Haldusasi J.S.i kaebus Tallinna

§ 651

lg 4 on sõnastatud diskretsiooni eeldava sättena ning kuna lisapiirangud kaasnevad distsiplinaarkaristusega, siis tuleb nende piirangute kohaldamist igal konkreetsel juhul seostada distsiplinaarkaristuse määramisega. Viidatud kohtuotsuses nõustus Riigikohus samas asjas tehtud ringkonnakohtu seisukohaga,

§ 30

lõikes 1 sätestatud õiguse piiramine ei kujuta endast kartserirežiimi tavapärast osa ning selle piirangu kohaldamine tuleb otsustada kaalutlusõiguse alusel. Samas märkis Riigikohus,

§-s 30 sätestatud õiguste piiramine kartserikaristuse kandmise ajal tuleb karistamise käskkirjas ära nimetada ning nimetatud piirangu rakendamist tuleb karistamise käskkirjas põhjendada.

1. Eeltoodust tuleneb, et põhimõtteliselt on vanglaadministratsioonil õigus mitte võimaldada kartserisse paigutatud kinnipeetavale ajalehtede lugemist, ent selline piirang peab olema ära märgitud käskkirjas, millega kinnipeetavale kartserikaristus määratakse ning seda lisapiirangut tuleb käskkirjas ka põhjendada. Käesoleval juhul piirangu seadmine neile tingimustele ei vastanud ning seega oli piirang õigusvastane.
2. Tartu Vangla
3. märtsi 2011 käskkirjas nr 1-4/779 ja
4. aprilli 2011 käskkirjas nr 1-4/937 ei ole VangS § 651 lg 4 alusel lisapiirangute seadmist üldse ette nähtud. Neis käskkirjades ei ole märgitud, et karistuse kandmise ajal tuleks piirata kinnipeetava õigust saada ajalehti. Riigikohtu eeltoodud seisukohast tulenevalt ei saa ajalehtede kättesaadavust piirata määratud karistuse täitmisele pööramisel, vaid see tulnuks otsustada karistuse määramisel. Ülalnimetatud Tartu Vangla käskkirjadega määratud kartserikaristusi kandis J.S.
5. novembrist (kella 10.40-st) kuni
6. novembrini (kella 10.40-ni). Sel ajal puudus õiguslik alus piirata VangS § 30 lõikest 1 tulenevat õigust ning talle ajalehtede andmisest keeldumine oli seetõttu õigusvastane.
7. Tallinna Vangla
8. aprilli 2011 käskkirjas nr 447-d ning
9. juuli 2011 käskkirjas nr 902-d oli VangS § 651 lg 4 alusel kartserikaristuse lisapiiranguna määratud muuhulgas kaebaja suhtes VangS § 30 kohaldamise täielik piiramine. Mõlemas käskkirjas on kõnealust lisapiirangut põhjendatud sellega, et kinnipeetav on toime pannud korduva distsipliinirikkumise ning lisapiirangud on vajalikud vangistuse eesmärkide paremaks saavutamiseks. Riigikohtu poolt haldusasjas nr 3-3-1-41-11 tehtud otsuses esitatud seisukohtade valguses ei saa sellist põhjendust pidada piisavaks ega asjakohaseks. Riigikohus märkis nimelt, et sarnaste piirangute kohaldamisel ei saa kaalutlusõiguse teostamine seisneda üldises konstateeringus, et isik on toime pannud raske rikkumise ja kohaldatavad piirangud on vajalikud vangistuse eesmärkide paremaks saavutamiseks, ka ei saa lisapiirangute kehtestamist üldsõnaliselt põhjendada vangistuse eesmärkide saavutamisega. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. HMS § 4 lõikes 2 sätestatakse aga, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Eeltoodust tulenevalt peab kaalutlusotsus, millega piiratakse kinnipeetava suhtes kartserikaristuse kandmise ajaks VangS § 30 kohaldamist, peab nähtuma, miks on sellise lisapiirangu seadmine konkreetse distsiplinaarsüüteo eest määratud distsiplinaarkaristuse eesmärkide saavutamiseks vajalik ning milliste kaalutluste tulemusena on jõutud arusaamale, et lisapiirang aitab neid eesmärke paremini saavutada kui mõni teine, kinnipeetava õigusi vähem piirav meede. Kohus 4 leiab siinkohal, et välistada ei saa seda, et korduvalt distsipliinirikkumisi toime pannud ja korduvalt kartserikaristusi kandnud kinnipeetava suhtes võib VangS § 30 kohaldamise piiramine olla vajalik näiteks seetõttu, et varasemad sellise lisapiiranguta kartserikaristused ei ole kinnipeetavat õiguskuulekale käitumisele sundinud ning ta on vaatamata kartserikaristustele jätkanud distsipliinirikkumiste toimepanemist. See põhjendus ei saa aga olla nõnda üldsõnaline, nagu eelnimetatud käskkirjades. Kohus ei käsitle siinkohal vastustaja poolt kohtule esitatud kirjalikus seletuses esitatud põhjendusi vaidlusaluse lisapiirangu vajalikkus kohta. HMS § 56 lõikest 1 tulenevalt tuleb haldusakti põhjendus esitada haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Kohtumenetluses on võimalik teatud määral haldusakti põhjendusi täiendada ja korrigeerida, eeskätt tuua välja asjaolud, mis ilmselgelt olid olemas ja teada haldusakti andmise ajal, ent mida millegipärast ei ole haldusaktis kajastatud. Selline kohtumenetluses haldusakti täiendava põhjendamise võimalus on aga praktiliselt olematu juhul, kui tegemist on kaalutlusotsusega, sest tagantjärgi ei ole võimalik adekvaatselt hinnata, kas vaidlusaluste otsuste või toimingute tegemisel tõepoolest neist kaalutlustest lähtuti või mitte.
10. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamisega on otsus tehtud vastustaja kahjuks. Kuna kaebaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist ega vastavaid kuludokumente esitanud, jäävad kummagi poole kulud poole enda kanda. Kristjan Siigur kohtunik 5