← Eesti

3-10-1311/67

Obsah (15)§ 212§ 213§ 223§ 116§ 92§ 108§ 14§ 31§ 83§ 103§ 32§ 200§ 109§ 285§ 93

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Viive Ligi ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 10. aprill 2012, Tallinn Haldusasja

§ 212lg 1).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse siiski läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

3-10-1311 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Põhja-Tallinna vanem vabastas 28.04.2010 käskkirjaga nr 2-21/28 linnamajanduse osakonna peaspetsialisti N Kavaliku teenistuse seaduse (ATS) § 116 lg 1 alusel alates 01.05.2010 teenistusest koondamise tõttu seoses Põhja-Tallinna Valitsuse linnamajanduse osakonna teenistuse ümberkorraldamisega.
  2. Põhja-Tallinna vanem määras 30.04.2010 käskkirjaga nr 2-21/31 linnamajanduse osakonna peaspetsialistile N. Kle distsiplinaarkaristusena noomituse. Käskkirja kohaselt sai Põhja-Tallinna vanemale 21.04.2010 teatavaks, et linnamajanduse osakonna peaspetsialist N. K on jätnud vastamata Ü V 06.04.2010 teabenõudele. Avaliku teabe seaduse (AvTS) § 18 lg 1 ja Põhja-Tallinna Valitsuse asjaajamiskorra p 14.4 kohaselt täidetakse teabenõue viivituseta, kuid mitte hiljem kui viie tööpäeva jooksul. N. K vastas teabenõudele 26.04.
  3. N. K selgitas 26.04.2010 seletuskirjas, et vastus viibis seoses vajadusega hankida täiendavat informatsiooni, kuid ametnik ei teavitanud teabenõudjat ka viivitusest. Teabenõudele tähtaegselt vastamata jätmisega jättis N. K süüliselt täitmata talle antud tööülesande.
  4. N. K esitas 21.05.2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse Põhja-Tallinna vanema 28.04.2010 käskkirja nr 2-21/28 seadusevastaseks tunnistamiseks, kaebaja teenistusse ennistamiseks ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest saamata jäänud töötasu väljamõistmiseks. Samuti palus kaebaja tühistada Põhja-Tallinna vanema 30.04.2010 käskkirja nr 2-21/
  5. N. K kaebuses Põhja-Tallinna vanema erinevate käskkirjade suhtes esitatud nõuded on registreeritud eraldiseisvate haldusasjadena (28.04.2010 käskkiri – haldusasi nr 3-10-1300; 30.04.2010 käskkiri – käesolev haldusasi nr 3-10-1311).
  6. N K palus Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses Põhja-Tallinna vanema 30.04.2011 käskkiri tühistada. Käskkirjas toodud faktilised asjaolud ei vasta tegelikkusele. Kaebaja ei ole jätnud Ü. V 06.04.2010 teabenõudele tähtaegselt vastamata. Teabenõue saabus N. K hiljem kui 06.04.2010, samuti on vastuse projekt koostatud ja kooskõlastatud varem kui 26.04.
  7. Ü. V teabenõudega tegeles ka linnamajanduse osakonna jurist M S, kes vormistas vastuse Ü. V analoogilisele teabenõudele ning kelle tööülesannete hulka kuulus Maleva tn 18 elanike elamispinnaga seonduvate probleemide lahendamine. Kaebajale anti ülesanne vastata alles 16.04.2010 (reede) ja ta asus koheselt vastust koostama. Tegemist ei olnud AvTS § 2 lg 2 p 3 tähenduses teabenõudega, vaid selgitustaotlusega. Faktiliselt oli vastuse projekt koostatud sama päeva õhtuks, kuid vahetul ülemusel oli võimalik seda kooskõlastada alles esmaspäeval (s.o 19.04.2010). Linnaosa vanema korraldusel korrigeeris kaebaja esialgset kirjaprojekti ning esitas selle teistkordseks kooskõlastamiseks 21.04.
  8. Vastus saadeti kodanikule 26.04.2010 ning kaebajal ei olnud võimalik seda mõjutada ega kiirendada. Kaebaja reageeris päringule koheselt, kuigi ta oli enim koormatud ametnik Põhja-Tallinna Valitsuses. Lisaks toimus pärast Ü. V teabenõude esitamist Maleva tn 18 elanike koosolek, kus viibisid kohal nii Ü. V kui ka Põhja-Tallinna Valitsuse esindajad Karin Tammemägi, Olga Ivanova ja Aavo Vään ning elanikele selgitati elamu seisukorda, mida oli küsitud ka teabenõudes. Teabenõude lahendamise viibimine oli põhjustatud ametkonnasisesest arusaamatusest, Ü. V ei ole esitanud kaebust seoses vaidlusaluse teabenõude täitmisega. N. K oli juba 10.12.2009 kirjas nr 5-9/1800 Ü. Vle selgitanud, et tal on võimalik täiendava informatsiooni saamiseks tulla vastuvõtule ja/või pöörduda telefoni teel linnaosa eluasemekomisjoni sekretäri (s.o kaebaja) poole. Distsiplinaarkaristuse määramisel on vääralt tõlgendatud kaebaja 26.04.2010 seletuses toodud asjaolusid, samuti ei ole arvestatud, et Põhja-Tallinna Valitsuse esindajad viibisid isiklikult Maleva tn 18 elanike koosolekul ning 2

(14)3-10-1311 tagatud oli vahetu teabe andmine Ü. Vle. Seega ei ole teabenõudja subjektiivseid õigusi rikutud. ATS § 84 p-s l sisalduvat vääritu teo ja diskrediteerimise mõistet on sisustatud ebaõigesti (vt Riigikohtu 09.04.2009 otsus nr 3-3-1-9-09, p 9). Käskkirjast ei nähtu, et karistuse valikul oleks arvestatud kõiki asjaolusid, sh ebavõrdset tööjaotust ja töömahtu. Tööülesande süüline täitmata jätmine käskkirjas toodud asjaoludel ei ole tõendatud. Käskkirjas puuduvad töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 11 lg-s 2 nõutavad süüteo ja karistamisel arvesse võetud muude asjaolude kirjeldused. Pole kontrollitud, kas teabenõudena esitatud dokument vastab AvTS nõuetele. Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kaebajat eksitades ja tema menetlusõigusi rikkudes. Tal ei võimaldatud tutvuda kogutud materjalidega ja 26.04.2010 antud seletuse kirjutamiseks võimaldati talle üksnes 30 minutit, kusjuures sel hetkel ei olnud ka teada, et tema suhtes algatatakse või on algatatud distsiplinaarmenetlus. Distsiplinaarkaristuse määramise soovi ei olnud võimalik üheselt järeldada osakonnajuhataja A. Vi poolt kirja mustandile 26.04.2010 lisatud palvest: „palun selgitust miks vastus viibis“. Distsiplinaarmenetluse algatamisest ja selle raames tehtud otsusest teavitati kaebajat 30.04.2010 kell 15.30, s.o 30 minutit enne tema teenistusest vabastamist. Seega ei ole N. K enne distsiplinaarkaristuse määramist ära kuulatud. Kuna kaebaja vabastati teenistusest koondamise tõttu, siis distsiplinaarkaristuse määramine välistab või raskendab tal teenistusse vabanevale ametikohale naasmist. Käskkirjast ei nähtu, miks distsiplinaarkaristus on määratud üksnes kaebajale, kuna samal ajal olid mitmed teised ametnikud samuti jätnud tähtajaks vastamata mitmetele kodanike pöördumistele. Pikaajalise kohtumenetluse käigus kustub küll kaevatava haldusaktiga määratud distsiplinaarkaristus, kuid märge selle kohta jääb teenistuslehele alles, mistõttu omab õigusvastasuse tuvastamine tähendust edasises teenistussuhtes olemises (ATS § 88). Samuti on kaebajale põhjustatud kahju, mille hüvitamiseks soovib ta tulevikus esitada vastustaja vastu nõude.
  1. Põhja-Tallinna Valitsus vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Ü. V esitas 06.04.2010 Põhja-Tallinna Valitsusele teabenõude, soovides teavet Maleva tn 18 maja varisemisohtlikuks ja elamiskõlbmatuks tunnistamise asjaolude kohta. Teabenõue edastati 07.04.2010 täitmiseks N. K ja dokumendiregistris oli täitmise tähtajaks 13.04.
  2. Põhja-Tallinna vanemale sai 21.04.2010 teatavaks, et Ü. V teabenõue on senini täitmata. AvTS § 18 lg 1 ja Põhja-Tallinna Valitsuse asjaajamiskorra p 14.4 kohaselt tuleb teabenõue täita viivituseta, kuid mitte hiljem kui 5 tööpäeva jooksul. Ü. V teabenõudele vastamise tähtaeg hakkas kulgema 07.04.
  3. Kui dokument on registreeritud ühtses dokumendihaldussüsteemis ametnikule täitmiseks, loetakse dokument ka täitjale üleantuks ja täitjad on kohustatud kinni pidama dokumentidele vastamise tähtaegadest. Asjakohane ei ole vaielda kõnealuse dokumendi sisulise vastavuse osas AvTS-le, sest kui linnaosa vanem käsitles saabunud dokumenti teabenõudena ja edastas selle alluvale täitmiseks, siis lõpptäitja ehk N. Koli kohustatud käsitlema seda kui teabenõuet ja kinni pidama AvTS-s sätestatud vastamise tähtaegadest. N. K seletuse kohaselt oli vastamise viibimine tingitud vajadusest hankida täiendavat informatsiooni, kuid teabenõudjat ei ole tähtaja pikendamisest teavitatud. Tõendatud on N. K süü konkreetse tööülesande tähtaegselt täitmata jätmisel. Teabenõudele vastamise tähtaeg oli 7 päeva võrra ületatud juba 19.04.2010, mil kaebajal oli väidetavalt vastuse projekt valmis. Kaebaja suhtumist iseloomustab asjaolu, et kuna Ü. V esitas 09.04.2010 uue teabenõude, mis viseeriti vastamiseks linnamajanduse osakonna juristile, arvas N. K, et küllap jurist vastab ka tema eest. Kaebajal ei olnud alust eeldada, et teine ametnik täidab ühtses dokumendihaldusprogrammis N. K adresseeritud tööülesande. Tähtsust ei oma, kas teabenõudele mittetähtaegne vastamine tõi kaasa õigusliku tagajärje või mitte, sest kaebaja on igal juhul rikkunud teabenõudja subjektiivseid õigusi. Kaebaja väited töökoormuse ebavõrdse jaotuse osas ei vasta tegelikkusele. 3
(14)3-10-1311 N. K määratud distsiplinaarkaristus oli leebe ja proportsioonis õigusrikkumisega. Kaebajal oli juba kehtiv distsiplinaarkaristus tööülesannete mittenõuetekohase täitmise eest, mille eest teda karistati noomitusega. Distsiplinaarkaristuse määramine oli kooskõlas ATS § 116 lg-tega 1-
  1. Distsiplinaarmenetlust ei ole viidud läbi kaebajat eksitaval kujul. Kaebajal oli teada, milles teda süüdistatakse ja talle anti 26.04.2010 võimalus esitada omapoolseid selgitusi, samuti võis ta seletuskirja 27.04.2010 täpsustada. Distsiplinaarkaristus on määratud TDVS §-s 11 sätestatud vorminõudeid järgides ja tehtud kaebajale selle vormistamise päeval ka allkirja vastu teatavaks. N. Krainikoval puudub põhjendatud huvi Põhja-Tallinna vanema 30.04.2010 käskkirja õigusvastasuse tuvastamiseks.
  2. Tallinna Halduskohus rahuldas 19.10.2011 otsusega N. K kaebuse, tunnistas PõhjaTallinna vanema 30.04.2011 käskkirja seadusevastaseks ning tühistas käskkirja ja sellega N. K määratud distsiplinaarkaristuse. Poolte menetluskulud jättis kohus menetlusosaliste endi kanda. Dokumendihaldusprogrammi väljavõtete ja muude vastustaja esitatud tõenditega on tõendatud, et Ü. V teabenõue saabus linnaosa valitsusse ja registreeriti 06.04.
  3. Samal päeval suunas linnaosa vanem kirja vastamiseks linnamajanduse osakonna juhataja A. Vle, kes omakorda saatis teabenõude 07.04.2010 resolutsiooniga täitmiseks kaebajale. Dokumendiregistrist nähtub täitja (N. K) ja tähtaeg (13.04.2010), kuid mitte see, millal vaidlusalune teabenõue kaebajale üle anti. Samas pole ka kaebaja millegagi tõendanud, et sai vastavast kohustusest esmakordselt teada alles 16.04.
  4. Vastus teabenõudele on väljastatud 26.04.
  5. Kuna N. Kl tuli teabenõudele vastata 13.04.2010, kuid ta tegi seda oluliselt hiljem, siis on kaebaja formaalselt oluliselt ületanud teabenõue täitmise 5-tööpäevast maksimaaltähtaega. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei ole ka Ü. Vt teavitanud teabenõude täitmise tähtaja pikendamisest. Võimalik täiendav viivitus vastuse lõplikul allkirjastamisel ja väljasaatmisel ei muuda kaebaja tegu olematuks, sest kaebaja pidi kooskõlastamise vajadusega oma tegevuses arvestama. N. K on teabenõudele tähtaegselt vastamata jätmisega süüliselt jätnud oma teenistuskohustuse täitmata, seega pannud toime ATS § 84 p-s 1 nimetatud distsiplinaarsüüteo. Kaebaja vastupidised väited on paljasõnalised ja ebausutavad. Süütegu ei muuda olematuks see, et Põhja-Tallinna Valitsuse esindajad andsid Maleva tn 18 elanike koosolekul väidetavalt teavet ka elamu seisukorra kohta, mida teabenõudes küsiti. Samuti pole oluline, et sama isiku teabenõudega tegeles veel teinegi ametnik. Ka ei vabanda kaebaja tegematajätmist, et vastustaja on väidetavalt ebaõigesti käsitanud 06.04.2010 pöördumist teabenõudena. Kaebaja ei ole väitnud, et antud juhul oleks olnud tegemist keelatud teenistusalase korraldusega ATS § 62 tähenduses, samuti ei ole ta õigeaegselt tõstatanud küsimust dokumendi staatusest. Vastustaja on käskkirjas osundanud asjakohastele õigusnormidele ja toonud ära ka distsiplinaarsüüteoga seonduvad faktilised asjaolud. Distsiplinaarkaristus on määratud tähtaegselt. Siiski ei ole süüteo kvalifikatsiooni täpsustatud kaebaja ametijuhendi konkreetse sättega. Kõnealusele teabenõudele vastamisega hilinemisega ei rikkunud kaebaja kahtlemata kõiki ametijuhendist tulenevaid teenistuskohustusi. Põhja-Tallinna vanema 30.04.2010 käskkirjas puuduvad igasugused kaalutlused, miks oli vaja niigi alates 01.05.2010 teenistusest koondamise tõttu vabastatavat N. K tingimata veel tema viimasel tööloleku päeval distsiplinaarkorras karistada ja millest on lähtutud karistuse valikul. Vastustaja pole tõendanud, millal sai N. K tegelikult teada, et ta peab Ü. V 06.04.2010 teabenõudele vastama. Kindlasti ei vasta tegelikkusele käskkirjas märgitu, et kaebaja vastas teabenõudele 26.04.
  6. Kaebaja süü (tähtaja rikkumise ulatus) ja karistatavuse hindamisel on oluline, miks kaebaja poolt 21.04.2010 kooskõlastamiseks esitatud ja hiljemalt 22.04.2010 kooskõlastatud vastuskiri alles 26.04.2010 allkirjastati ja välja saadeti, pannes samas ka selle ajavahemiku süüks kaebajale. Käskkirjas ei ole iseloomustatud kaebaja senist teenistuskäiku 4
(14)3-10-1311 ega märgitud, mida üldse tema karistamisel peale süüteo arvesse võeti, kui Põhja-Tallinna Valitsuse teistelgi ametnikel on tähtaegadest kinnipidamisega probleeme. Kuna mitmeid olulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ja karistuse määramise kaalutlusi ei ole käskkirjas üldse märgitud, siis ei ole see sisuliselt kontrollitav (sh proportsionaalsuse seisukohalt). Kohtul on alust uskuda, et kaebaja karistamise eesmärk oli välistada või raskendada kaebajal kui koondatud ametnikul teenistusse naasmist. Ebaselged faktilised asjaolud ja kaalutluste mittemärkimine viitavad ilmsele kaalutlusveale. Ühestki kohtule esitatud dokumendist ei nähtu, et Põhja-Tallinna Valitsus oleks teavitanud kaebajat, et tema suhtes toimub menetlus (uurimine vms), mis võib lõppeda distsiplinaarkaristuse määramisega. Formaliseeritud distsiplinaarjuurdlust ei ole antud juhul läbi viidud. Kaebaja 26.04.2010 seletuskirjast nähtub, et kaebaja on pidanud selgitusi jagama 10 vastamata dokumendi kohta, mistõttu ei ole tõendatud, et kaebajale oli teada, mis tagajärjed sellel seletusel võivad olla veel enne teenistussuhte lõppemist alates 01.05.
  1. Seega ei pruukinud kaebaja saada oma ärakuulamisõigust efektiivselt kasutada ja menetlus võidi viia läbi kaebajale eksitaval kujul. Samuti on käskkirjas osutatud üksnes N. K seletuskirja ühele lauseosale (st viivituse põhjuseks oli täiendava informatsiooni hankimise vajadus), jättes täielikult tähelepanuta süü suuruse hindamisel olulised selgitused, et tegemist oli arusaamatusega ja vastuse projekt oli ette valmistatud juba 19.04.
  2. Süütegu võib küll olla toime pandud, kuid kas üldse ja kuidas isikut karistada, on diskretsiooniotsus, mida tuleb arusaadavalt ja kontrollitavalt põhjendada. Kuigi kohus nõustus, et N. K on jätnud temale vastamiseks antud teabenõudele tähtaegselt vastamata ja seega süüliselt rikkunud oma teenistuskohustusi, ei ole seda rikkumist käsitletud ega vormistatud õiguspäraselt. Kaebaja on palunud vastustajalt välja mõista haldusasjas kantud menetluskulud, esitades M. P Co Law Office 15.09.2011 orderi kviitungi summale 1000 € dokumentide komplekteerimise, koostamise ja konsultatsiooni eest. Hinnaselgitusest „a - 66,66 tund, sh käibemaks 15 x 66,66 (200 euro)“ võib aru saada, et tunnihind on 66,66 € ja nimetatud töödeks on kulunud 15 tundi ning summa sisaldab käibemaksu 200 €. Taotletud menetluskulude Põhja-Tallinna Valitsuselt kaebaja kasuks väljamõistmine ei ole põhjendatud. N. K esitas 21.05.2010 halduskohtule kaebuse koos lisadega ja täpsustas seda hiljem korduvalt, näitamata üheski pöördumises, et tal on esindaja. Kohus on asjas suhelnud vaid kaebaja endaga. Alles 18.08.2011 esitas kaebaja halduskohtule volikirja, milles volitas M P tutvuma kohtutoimikuga ja teda haldusasjas esindama. Seejärel on kaebaja esitanud kohtule vaid 15.09.2011 kaebuse täpsustuse. Viimatinimetatud dokumendis ei sisaldunud midagi uut võrreldes kaebuse ja selle varasemate täpsustustega. Esitatud on üksnes asjakohatuid väiteid seoses teise haldusasjaga ja korratud alternatiivtaotlust, mille kohus jättis 22.09.2011 määrusega vastu võtmata. Seega ei nähtu asjas õigusabi sisulist osutamist, rääkimata õigusabisumma ebamõistlikkusest, sest asja tehiolusid arvestades oli kaebaja võimeline esitama ja esitaski ise vajalikud selgitused ja vastuväited.

§ 92

lg 10 ja § 93 lg 5 alusel jättis halduskohus menetluskulude väljamõistmise taotluse rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 7. Põhja-Tallinna Valitsus palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud ATS ja TDVS sätteid, mistõttu tuleb kohtuotsuse p-d 1 ja 2 tühistada. Apellant jääb oma esimese astme kohtus esitatud taotluste ja seisukohtade juurde ega pea otstarbekaks neid kõiki korrata. N. K karistamisel on Põhja-Tallinna Valitsus tuvastanud ametniku poolt konkreetse teenistusülesande süülise tähtaegselt täitmata jätmise. ATS-st ega TDVS-st ei selgu 5

(14)3-10-1311 distsiplinaarasja lahendamise üldine loogika, menetluslikud sammud ajateljel ja menetluspõhimõtted. Tallinna Halduskohus on 23.12.2009 otsuses nr 3-09-1591 märkinud, et kuivõrd seadus formaalset distsiplinaarmenetluse läbiviimise korda ei sätesta, siis puudub alus rääkida menetluskorra nõuete rikkumisest. Halduskohus on hinnanud ebaõigesti tõendeid selles osas, mis puudutab N. K ärakuulamist haldusmenetluses. Distsiplinaarmenetlust ei viidud läbi kaebajat eksitaval kujul. N. K oli teada, milles teda süüdistatakse ja talle anti võimalus anda selles osas selgitusi, mida ta 26.04.2010 ka tegi. N. K oli samuti lubatud 27.04.2010 esitada seletuskirja täiendus. Karistus on määratud TDVS §-s 11 sätestatud vorminõudeid järgides ja tehtud kaebajale samal päeval teatavaks. Kohtuotsuses on heidetud ette, et käskkirjas ei ole süüteo kvalifikatsiooni täpsustatud N. K ametijuhendi konkreetse sättega, kuid haldusaktis on samas karistuse määramise põhjus selgelt välja toodud. N. K ei ole karistatud kõigi ametijuhendist tulenevate tööülesannete mittenõuetekohase täitmise eest. Halduskohtu otsus on distsiplinaarkaristuse määramise õiguspärasuse osas vastuoluline. Distsiplinaarkaristus on määratud tähtaegselt ning käskkirjas on välja toodud selle õiguslikud ja faktilised alused. Meelevaldne on halduskohtu väide, et N. K karistamine 30 minutit enne viimase tööpäeva lõppu kandis eesmärki välistada kaebaja teenistusse naasmine. Distsiplinaarkaristuse olemasolu ei oleks takistanud N. K tööle asumist vabanevale ametikohale Põhja-Tallinna Valitsuses. Noomitus kui kergeim distsiplinaarkaristuse liik on arusaadavalt proportsionaalne N. K poolt toimepandud rikkumisega. Seejuures on ka halduskohus nõustunud, et N. K jättis oma tööülesande süüliselt õigeks ajaks täitmata. Sellele lisaks võeti täiendavalt arvesse, et N. K oli eelnevalt juba määratud üks distsiplinaarkaristus tööülesannete mittenõuetekohase täitmise eest. Sellele vaatamata ei ole kaebaja suhtes kohaldatud rangemat karistust. Varasema karistuse käskkirjas märkimine ei oleks muutnud asjaolu, et N. K polnud oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Seega on ebaõige halduskohtu väide, et käskkirjas ei ole märgitud karistamisel arvesse võetud asjaolusid. Halduskohus on põhjendamatult asunud seisukohale, et N. K esitas teabenõude vastuse projekti juba 19.04.2010, sest kaebaja ei ole seda millegagi tõendanud. Teiste Põhja-Tallinna Valitsuse ametnike võimalikud tegematajätmised ei ole käesolevas haldusasjas asjassepuutuvad. 8. N K vaidleb kirjalikus vastuses Põhja-Tallinna Valitsuse apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata ning halduskohtu otsuse vaidlustatud osas muutmata. Apellandi väited on paljasõnalised ja põhjendamata ning tehtud järeldused meelevaldsed. N. Kjääb oma esimese astme kohtus ja enda apellatsioonkaebuses esitatud seisukohtade juurde. 9. N K palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada menetluskulude väljamõistmist puudutavas osas (kohtuotsuse resolutsiooni p 3). N. K apellatsioonkaebuse kohtuotsuse põhjenduste peale osas, milles halduskohus leidis, et kaebaja jättis oma teenistuskohustused süüliselt täitmata, tagastas Tallinna Ringkonnakohus 07.12.2011 määrusega (resolutsiooni p 5), mis on jõustunud. Ringkonnakohus selgitas määruses, et kuivõrd Põhja-Tallinna Valitsus on omalt poolt esitanud apellatsioonkaebuse halduskohtu 19.10.2011 otsuse resolutsiooni p-de 1 ja 2 peale, siis hindab ringkonnakohus igal juhul sisuliselt ka nende halduskohtu põhjenduste paikapidavust, mille peale N. K soovis esitada eraldiseisvat apellatsioonkaebust. Vastuses Põhja-Tallinna Valitsuse apellatsioonkaebusele esitas N. K ringkonnakohtu 07.12.2011 määruse resolutsiooni p-le 5 vastuväite. Halduskohtule oli teada, et kaebaja on kasutanud õigusabi, sest käesolev haldusasi eraldati haldusasjast nr 3-10-1300. Kuna menetlus oli kirjalik, siis polnud vajadust esitada kohtus esindamiseks eraldiseisvat volikirja, vaid piisas kaebaja ja temale õigusabi osutaja vahelisest suulisest kokkuleppest dokumentide koostamiseks ja konsulteerimiseks. N. K on kandnud 6
(14)3-10-1311 reaalselt menetluskulusid ja selle kohta on esitatud nõuetekohased kuludokumendid (sularaha sissemakse kviitung). Kõikides haldusasjades nr 3-10-911, 3-10-1300 ja 3-10-1311 on kaebaja kasutanud õigusabi, kuid isiklikult allkirjastanud dokumendid. Kohus ei nõudnud menetluskulude osas täiendavat selgitust, mistõttu oli nende väljamõistmata jätmine üllatav ja ebaõiglane. Kohus ei ole nõudnud täiendavalt 15.09.2011 arve nr 15/09/11 esitamist, millest nähtub detailselt kassasse laekumine ja võlgnevuse suurus. Kassatšekil ei ole võimalik näidata maksmata jäänud osa, mis võis kohut tahtmatult eksitada. Kohus ei ole arvestanud kaebuse ümbervormistamise kuludega, täiendava ajaga materjalidega tutvumiseks, vastuväidete koostamiseks, dokumentide komplekteerimiseks jne. Seejuures ei taotlenud kaebaja ise nõuete eraldi menetlemist. Kohtuistungil kontrollis halduskohus menetluskuludega seonduvat ja kulude vastavust asja mahule, mida esindaja kohtule selgitas. Haldusasja menetlemine on võtnud pikalt aega kaebajast mitteolenevatel põhjustel, samuti tuleb arvestada tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude erakordselt suurt mahtu. Vastustaja ei ole halduskohtus menetluskulude suurust vaidlustanud ja tema sellekohased vastuväited tuleb jätta täielikult tähelepanuta. 10. Põhja-Tallinna Valitsus vaidleb kirjalikus vastuses N. K apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata ning halduskohtu otsuse vaidlustatud osas muutmata. N. K ei ole kaebuses ega selle hilisemates täpsustustes esindaja olemasolu märkinud, tuues selle välja alles 18.08.2011, pärast mida esitati vaid üks täiendav dokument, mis ei sisaldanud mingeid uusi asjaolusid. Kogu varasema menetluse käigus suhtles N. K kohtuga isiklikult. Seega ei olnud ka 15.09.2011 täienduste esitamisel tegemist õigusabi sisulise osutamisega. Seda arvestades võib N. K poolt väljatoodud õigusabisummat (1000 €) pidada

§ 108lg 11 tähenduses ebamõistlikuks.

Pelgalt asjaolu pinnalt, et N. K on pidanud vajalikuks esitada kohtule korduvalt samalaadseid kaebuse täpsustusi, ei saa veel pidada tõendamiseseme mahtu erakordselt suureks. Menetlusseadustikust tulenevalt puudub kohtul kohustus nõuda menetlusosaliselt täiendavaid selgitusi menetluskulude kandmise tõendamiseks esitatud dokumentide kohta. Seega pole asjakohane N. K väide, et kohus ei nõudnud välja arvet nr 15/09/

  1. N. K poolt õigusabikulude kandmine ei ole ka piisavalt tõendatud, mistõttu oleks nende vastustajalt väljamõistmine põhjendamatu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus analüüsib esmalt Põhja-Tallinna Valitsuse apellatsioonkaebusega seonduvat (I), seejärel võtab seisukoha N. K apellatsioonkaebuse suhtes (II) ja viimasena lahendab menetlusosaliste taotlused (III). I
  3. Esmalt selgitab ringkonnakohus, et Põhja-Tallinna Valitsus on apellatsioonkaebuses ekslikult viidanud, et kuivõrd distsiplinaarmenetluse läbiviimise kord on ATS-s ja TDVS-s reguleeritud napilt, siis puudub üldse alus rääkida menetlusnõuete rikkumisest. Apellandi poolt selles kontekstis viidatud Tallinna Halduskohtu 23.12.2009 otsus nr 3-09-1591 on tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 31.08.2010 otsusega samas asjas. Ringkonnakohtu otsuse jättis Riigikohus 24.03.2011 otsusega nr 3-3-1-96-10 jõusse, muutes mõnevõrra üksnes selle põhjendusi. Kuigi ATS §-d 84-89 ja TDVS ei näe ette põhjalikku eriregulatsiooni ega ka otseselt haldusmenetluse seaduse (HMS) kohaldamist, on Riigikohus korduvalt rõhutanud, et HMS § 112 lg-st 2 ei tulene, et juhul, kui konkreetses valdkonnas toimuv haldusmenetlus on eriseadusega vaid osaliselt reguleeritud, peaks HMS nimetatud valdkonnas kohaldamiseks eriseaduses sisalduma vastav viitenorm. Eriseaduses sätestatu saaks HMS kõrvalejätmist 7

(14)3-10-1311 õigustada vaid juhul, kui selles sisalduv eriregulatsioon oleks sellise mahu, tiheduse ja detailsusastmega, mis on võrreldav HMS enda regulatsiooniga ja tagab isikule HMS-ga võrreldava menetlusliku õiguskaitse (nt 04.04.2003 määrus nr 3-3-1-32-03, p 12; 05.05.2005 määrus nr 3-3-1-12-05, p 11; 28.04.2009 otsus nr 3-3-1-30-09, p 10). Seega tuleb ka teenistusvaidluste puhul ATS-s ja TDVS-s või konkreetse valdkonna eriseadustes reguleerimata küsimustes lähtuda haldusmenetluse põhimõtetest ja sätetest. Muu hulgas tuleb ka teenistussuhetes haldusaktide andmisel järgida kaalutlusreegleid (HMS § 4), tagada isikule õigus tutvuda asjas kogutud dokumentidega (HMS § 37) ja õigus olla enne haldusakti andmist ära kuulatud (HMS § 40), samuti peab haldusakt vastama HMS §-des 54-57 sätestatud nõuetele.
  1. Käesoleval juhul asus halduskohus seisukohale, et N. K küll rikkus süüliselt oma teenistuskohustust, ületades oluliselt teabenõudele vastamiseks ettenähtud tähtaega, millega pani toime ATS § 84 p-s 1 sätestatud distsiplinaarsüüteo, kuid samas heitis kohus PõhjaTallinna Valitsusele ette eelkõige asjaolu, et käskkirjas ei ole süüteo kvalifikatsiooni täpsustatud kaebaja ametijuhendi konkreetse sättega ning haldusaktis puuduvad ka igasugused kaalutlused, miks oli vaja koondatavat ametnikku tingimata veel viimasel tööpäeval distsiplinaarkorras karistada ja millest on karistuse valikul lähtutud. Samuti leidis kohus, et vastustaja pole tõendanud, millal sai kaebaja teabenõudele vastamise kohustusest teada ja N. K on põhjendamatult süüks arvatud ka vastuse saatmine alles 26.04.2010, kuigi ta esitas kirja projekti kooskõlastamiseks juba hiljemalt 21.04.
  2. Lisaks pidas halduskohus oluliseks, et käskkirjas ei ole iseloomustatud kaebaja senist teenistuskäiku ega märgitud, mida tema karistamisel üldse arvesse võeti. Seetõttu leidis kohus, et karistuse määramine on sisuliselt kontrollimatu (sh proportsionaalsuse seisukohalt) ja kaalutlusvigadega. Halduskohtu hinnangul ei ole asjas viidud läbi ka formaliseeritud distsiplinaarmenetlust ega teavitatud kaebajat distsiplinaarkaristuse määramise võimalikkusest, mis võib olla kahjustanud tema õigust olla ära kuulatud.
  3. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et N. K on temale süüks arvatud distsiplinaarsüüteo toime pannud. Määravat tähtsust ei oma asjaolu, et käskkirjas on ametijuhendi rikkumisele viidatud üldistatult, sest samas on rikkumine selgelt seostatud AvTS § 18 lg-ga 1 ja Põhja-Tallinna Valitsuse asjaajamiskorra p-ga 14.4, mistõttu ei saanud viide ametijuhendile olla eksitav. Ilmselgelt said ametijuhendist (tl 26-27) asjakohased olla üksnes p 3.1.7 (avalduste läbivaatamine ja vastamine) ja p 3.1.13 (osakonna juhataja või teda asendava isiku seaduslike korralduste täitmine). N. K väide, et temale anti ülesanne vastata alles 16.04.2010, on paljasõnaline ega ole muude andmete valguses usutav. Seejuures ilmneb ka N. K enda 26.04.2010 seletuskirjast, et 16.04.2010 ei saanud ta mitte teabenõudest teada, vaid sai teadlikuks hoopis sellest, et teabenõudele on jäänud tähtaegselt vastamata. Asja materjalidest (teabenõudele lisatud pealdistest ja dokumendiregistri väljavõttest) nähtub, et Ü. V teabenõue saabus Põhja-Tallinna Valitsusse 06.04.2010, samal päeval suunas linnaosa vanem selle lahendamiseks linnamajanduse osakonna juhatajale, kes suunas selle 07.04.2010 omakorda vastamiseks linnamajanduse osakonna peaspetsialistile N. K (tl 45, tl 77 pöördel, tl 78). Pole usutav, et N. K ei saanud temale antud tööülesandest ja selle täitmise tähtajast (13.04.2010) teada hiljemalt 08.04.
  4. Kaebaja pole toonud välja ühtegi objektiivset põhjust, mis oleks võinud seda takistada. Asjaolu, et sama isiku analoogilise sisuga 09.04.2010 esitatud teabenõudele vastamisega tegeles ka teine ametnik, ei vabastanud kaebajat oma teenistuskohustuse täitmisest. Ü. V 06.04.2010 teabenõue oli suunatud vastamiseks konkreetselt N. K, mistõttu ei saanud ta arvata, et sellele koostab tema eest vastuse teine ametnik. Mingeid väiteid ega andmeid vastavasisulise ja vahetu ülemuse poolt n-ö sanktsioneeritud kokkuleppe kohta ei ole asjas esitatud. Tähtsust ei oma seegi, et Ü. V ei ole esitanud kaebust vastuse viibimisest tulenevalt ning võis olla saanud 26.04.2010 vastuses 8
(14)3-10-1311 kajastatud informatsiooni juba Maleva tn 18 elanike koosolekul osalenud Põhja-Tallinna Valitsuse esindajatelt, sest ta ei olnud ka oma teabenõuet tagasi võtnud ega teatanud, et ei soovi sellele üldse vastust. Samuti ei oma määravat tähtsust, et käskkirjas on ekslikult märgitud, et N. K vastas teabenõudele 26.04.2010, sest rikkumiseks on loetud seaduses sätestatud 5-tööpäevasest vastamistähtajast kinni pidamata jätmist ning see oli ületatud juba 19.04.2010 (AvTS § 18 lg 3 järgi tuli tähtaega arvestama hakata alates 07.04.2010 ja teabenõude esitamisele järgnev
  1. tööpäev oli seega 13.04.2010), mil N. Kl oli tema enda sõnutsi valmis vastuse esmane projekt (tl 48).
  2. Seejuures tuleb vastuseks N. K seisukohtadele märkida sedagi, et halduskohus leidis õigesti, et Ü. V pöördumisele antav sisuline hinnang (s.o teabenõue või selgitustaotlus) ei ole süüteo toimepanemise tuvastamiseks oluline. Teabenõudele lisatud linnaosa vanema 06.04.2010 pealdisest nähtub üheselt, et kodaniku pöördumine saadeti vastamiseks „teabenõude korras“ (tl 45, tl 78), mistõttu tuli ametnikul sellest vastamisel ka lähtuda. Kui N. Kleidis, et tegemist oli selgitustaotlusega, millele vastamisel tulnuks AvTS § 2 lg 2 p 3 järgi kohaldada märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse §-s 6 sätestatud 30-päevast tähtaega, pidanuks ta ülesande andjalt taotlema vastamiseks määratud tähtaja pikendamist ning AvTS § 23 lg 2 p-st 5 ja lg-st 3 juhindudes informeerima teabenõude esitajat viie tööpäeva jooksul (s.o samuti hiljemalt 13.04.2010) keeldumisest teabenõude täitmisest ja sellele vastamisest selgitustaotlusele vastamiseks ettenähtud korras. Puudub vaidlus, et N. K seda ei teinud. Ka ei ole kaebaja taotlenud teabenõude täitmise tähtaja pikendamist AvTS § 19 alusel kuni 15 tööpäevani, millest oleks tulnud teabenõudjat samuti teavitada viie tööpäeva jooksul. N. K26.04.2010 seletuskirjas toodud väidet, et teabenõude täitmine viibis põhjusel, et vastamiseks oli ametnikul vajalik hankida täiendavat informatsiooni, tuleb pidada otsituks, kuivõrd samas nähtub seletusest, et väidetavalt 16.04.2010 saadud ülesanne oli ametnikul sisuliselt täidetud juba järgmisel tööpäeval ehk 19.04.
  3. Kaebuses halduskohtule on N. K märkinud, et vastuse projekt valmis koguni juba 16.04.2010 õhtuks (tl 6). Ringkonnakohus märgib lisaks, et kuigi Ü. V pöördumise sisuline kvalifitseerimine ei ole asja lahendamiseks oluline, ei saa nõustuda kaebaja hinnanguga, et tegemist ei olnud teabenõudega AvTS § 6 tähenduses. Ü. V soovis 06.04.2010 pöördumises teda teavitada, millise ametliku dokumendi alusel on Maleva tn 18 elamu tunnistatud varisemisohtlikuks või elamiskõlbmatuks. Seega soovis Ü. V selgelt saada eeldatavalt juba varasemalt dokumenteeritud teavet, mis on saadud või loodud seaduses või selle alusel antud õigusaktides sätestatud avalikke ülesandeid täites (s.o avalikku teavet AvTS § 3 lg 1 tähenduses). Sellisele teabenõudele vastamine ei eeldanud jäädvustatud teabe analüüsimist, sünteesimist või täiendava teabe kogumist ja dokumenteerimist. Asjaolu, et teabenõudele vastates selgitati kodanikule olukorda sisuliselt (jättes teabenõudele seejuures konkreetselt üldse vastamata), ei muuda esitatud dokumendi olemust. Teabenõudele vastamiseks oleks tulnud Ü. Vle saata koopia dokumendist, millega või mille alusel Maleva tn 18 elamu on tunnistatud varisemisohtlikuks või elamiskõlbmatuks või kui selline dokument puudub, siis informeerida teabenõudjat selle puudumisest.
  4. Ringkonnakohus möönab, et vaidlusalust käskkirja ei saa pidada hästi põhjendatuks ja selles on selgelt välja toomata kaalutlused, millest karistuse määramisel on lähtutud (TDVS § 11 lg 2 p 3). Põhja-Tallinna Valitsuse väide, et arvesse võeti ka N. K varasema distsiplinaarkaristuse olemasolu, on esitatud alles kohtumenetluse käigus ega ole kontrollitav ja tuleb seetõttu jätta tähelepanuta (vt nt Riigikohtu 18.05.2011 otsus nr 3-3-1-13-11, p-d 911). Samas ei pea ringkonnakohus iseenesest asjassepuutuvaks ka halduskohtu poolt rõhutatut, et distsiplinaarkaristus on määratud ametnikule, kes vabastati koondamise tõttu teenistusest juba järgmisest tööpäevast (01.05.2010). Olukorras, kus ametniku 9
(14)3-10-1311 distsiplinaarsüütegu on tuvastatud, ei saa ametiasutusele ette heita sellele reageerimist seaduses sätestatud korras. Samuti tuleb arvestada, et käesoleval juhul on valitud leebeim võimalik karistus (ATS § 85 lg 1 p 1 – noomitus). Seetõttu ei ole käskkirjas kaalutluste välja toomata jätmist põhjust pidada niivõrd oluliseks, kui see oleks mõne karmima distsiplinaarkaristuse kohaldamise puhul. Kui süütegu on toime pandud, on ametiasutusel õigus ametnikku selle eest karistada, sõltumata tema eelnevast võimalikust laitmatust teenistuskäigust ja muudest tema jaoks soodsatest asjaoludest. Leebeima võimaliku karistuse rakendamist ei saa üldjuhul pidada ebaproportsionaalseks, kuna ametnikul ei saa olla subjektiivset õigust sellele, et distsiplinaarsüüteo toimepanemisele vaatamata teda üldse ei karistata. Halduskohtu hinnang, et Põhja-Tallinna vanema 30.04.2010 käskkiri on antud eelkõige põhjusel, et välistada N. K võimalikku teenistusse naasmist ATS § 116 lg 3 alusel või muuta seda raskemaks, ei tugine ühelegi asjas kogutud tõendile. ATS § 116 lg 3 teise lause rakendamine ei sõltu sellest, kas koondatud ametnikul oli kehtivaid distsiplinaarkaristusi või mitte. Kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu võib arvesse võtmisele tulla üksnes juhul, kui ühele ja samale ametikohale teenistusse tagasivõtmist soovib mitu varasemalt koondatud ametnikku ning osutub vajalikuks võrrelda nende varasemad teenistusalaseid näitajaid (s.o analoogia korras ATS § 116 lg-ga 2).
  1. Ringkonnakohus nõustub iseenesest ka sellega, et asjas pole viidud läbi n-ö formaliseeritud distsiplinaarmenetlust (pole koostatud distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtet) ning N. Kärakuulamist tuleb pidada puudulikuks. Samas ei näe ATS ega TDVS ette kohustust vormistada enne karistuse määramist igal juhul teenistusalase juurdluse kokkuvõte, mistõttu ei saa selle puudumist pidada menetlusveaks. N. K on 26.04.2010 võetud seletuskiri kümne vastamata dokumendi kohta, millest üks oli ka Ü. V 06.04.2010 teabenõue ja kaebaja esitas selle kohta oma selgitused. Ehkki asja materjalidest ei nähtu, et N. K oleks selgesõnaliselt teavitatud võimalusest määrata talle teabenõudele tähtaegselt vastamata jätmise eest distsiplinaarkaristus ning antud võimalus esitada selle suhtes oma täiendavad vastuväited (vrd Riigikohtu 10.12.2010 otsus nr 3-3-1-72-10, p-d 16, 17 ja 20; 19.01.2012 otsus nr 3-3-1-8311, p 16), peab ringkonnakohus põhjendatuks käesoleval juhul lähtuda asjaolust, et kuivõrd kaebajale määrati leebeim võimalik distsiplinaarkaristus, siis ei oleks N. K täiendav ärakuulamine saanud iseenesest tingida temale veelgi kergema karistuse määramist. Seejuures puudub igasugune ratsionaalne alus eeldada, et ametiasutus võinuks jätta toimepandud distsiplinaarsüüteole üldse reageerimata. Seega võib antud juhtumil erandkorras järeldada, et Põhja-Tallinna vanema 30.04.2010 käskkirja andmisel tehtud menetlusvead ja käskkirja enda vormipuudused ei oleks saanud mõjutada asja otsustamist, mistõttu poleks vaidlusaluse haldusakti tühistamine HMS § 58 ja riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p 1 järgi põhjendatud.
  2. Kokkuvõtlikult tuleb ringkonnakohtu hinnangul Põhja-Tallinna Valitsuse apellatsioonkaebus rahuldada ja halduskohtu 19.10.2011 otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2 tühistada. II
  3. N. Kon apellatsioonkaebuses rõhutanud, et halduskohtule oli juba seoses haldusasjaga nr 3-10-1300 teada, et kaebaja on kasutanud menetluses õigusabi ning kirjaliku menetluse tõttu ei olnud vajalik kohtule esitada esindaja volikirja, vaid piisas kaebaja jaoks dokumentide koostamisest ja tema konsulteerimisest.
  4. Varem kehtinud (kuni 31.12.2011)

§ 14

lg 5 esimese lause kohaselt võis menetlusosaline halduskohtus asja ajada isiklikult või esindaja kaudu. Esinduse suhtes kuulusid kohaldamisele tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) sätted ja TsMS § 217 lg 2 10

(14)3-10-1311 näeb ette, et isiklik osavõtt asjast ei võta menetlusosaliselt õigust omada selles asjas esindajat ning esindaja osavõtt asjast ei piira omakorda menetlusosalise isiklikku osavõttu asjast. Samasisuline regulatsioon on sätestatud ka alates 01.01.2012 kehtiva

§ 31lg-s 1. Ts

MS § 217 lg 4 viitab esinduse osas ka vastavasisulisele regulatsioonile tsiviilseadustiku üldosa seaduses (TsÜS). TsÜS § 117 lg 1 kohaselt on esindusõigus õiguste kogum, mille piires saab esindaja tegutseda esindatava nimel. TsMS § 217 lg-test 5 ja 6 tulenevalt on esindajal selle menetlusosalise õigused ja kohustused, keda ta esindab, ning esindaja tehtud menetlustoiming loetakse tehtuks esindatud menetlusosalise poolt, samuti loetakse esindaja käitumine ja teadmine võrdseks menetlusosalise käitumise ja teadmisega. Samadest reeglitest lähtub ka kehtiv menetlusseadustik (vt

§ 31lg 3).

Kuigi esindusõigust määratletakse kui esindajale antud õiguste kogumit teha esindatava nimel ja huvides kehtivaid tehinguid või muid tahteavaldusi (sh menetlustoiminguid kohtumenetluses), realiseerub see siiski üksnes esindusõiguse tegeliku kasutamise ehk esindatava nimel tegutsemise kaudu. Ringkonnakohtu hinnangul saab varasema

§ 83

lg 4 p-s 1 (ja kehtiva

§ 103

lg 1 p-s 1) sätestatud menetlusosalise esindaja kuludena käsitada üksnes selliseid kulusid, mida menetlusosaline on kandnud seoses esindaja poolt tema nimel ja huvides menetlustoimingute tegemisega. See tähendab, et menetluskulude kandmiseks kohustatud menetlusosaliselt saab teise menetlusosalise kasuks esindaja kulud välja mõista üksnes juhul, kui esindaja on haldusasja menetluses oma esindusõigust ka tegelikult teostanud ehk teinud menetlusosalise nimel iseseisvalt menetlustoiminguid. Kui esindusvolituse andmisele vaatamata on menetlusosaline ajanud asja isiklikult, siis ei ole esindaja kulude väljamõistmine põhjendatud. Esindaja kulude väljamõistmiseks ei piisa kinnitusest, et menetlusosalise poolt isiklikult allkirjastatud menetlusdokumendi on tegelikult koostanud esindaja, kuivõrd pelgalt esitatava õigusdokumendi projekti koostamine ei muuda isikut veel esindajaks. Samasisulist seisukohta on Tallinna Ringkonnakohus korduvalt väljendanud ka oma varasemas praktikas (nt 08.09.2010 otsus nr 3-09-643, p 17; 30.06.2010 otsus nr 3-09-2293, p 10; 21.05.2010 otsus nr 3-09-2316; 30.09.2009 otsus nr 3-08-817, p 13). 21. Ka Riigikohus on 21.03.2012 otsuses nr 3-3-1-5-12 (p-d 12, 13) rõhutanud, et menetluskulude väljamõistmise otsustamisel tuleb kohtul hinnata, kas taotluses esitatud kulud on käsitatavad väljamõistetavate menetluskuludena

§ 83

lg 4 p 1 (s.o kehtiva

§ 103lg 1 p 1) mõttes.

Samuti nõustus Riigikohus madalama astme kohtutega, et olukorras, kus kohtule ei ole esitatud volitust tõendavat volikirja, väidetav esindaja ei ole kohtule avaldusi, seisukohti ega muid menetlusdokumente esitanud või kaebajat kohtumenetluses muul viisil esindanud, ei ole ta käsitatav kaebaja esindajana. Riigikohtu 22.04.2010 otsuse nr 3-3-1-92-09 (p 50) kohaselt juhul, kui menetlusosaline esineb apellatsioonimenetluses isiklikult, siis tema kasuks esindaja kulusid välja mõista ei saa. Riigikohus on seejuures korduvalt märkinud, et kirjalikus menetluses ei näe menetlusseadustikud ette ka nõustaja kasutamise võimalust ja asja kirjalikus menetluses läbivaatamisel ei muuda menetlusdokumendi koostamiseks õigusabi kasutamine seda õigusteenust osutanud isikut menetlusosalise nõustajaks (vt 21.03.2012 otsus nr 3-3-1-5-12, p 15; 22.04.2010 otsus nr 3-3-1-92-09, p 50; 03.03.2009 otsus nr 3-3-1-93-08, p 16). Käesolevas asjas on menetlus nii esimese kui ka teise astme kohtus toimunud kirjalikus menetluses, mistõttu ei ole kõrgema kohtu eeltoodud seisukohtadest tulenevalt M. P võimalik käsitada ka N. K nõustajana. 11

(14)3-10-1311
  1. Käesolevas menetluses on N. K esitanud enda nimel ja omakäeliselt allkirjastatult 21.05.2010 kaebuse (tl 1-9), 04.06.2010 kaebuse täpsustused (tl 63-67), 21.06.2010 ja 31.08.2010 seisukohad kirjaliku menetluse võimalikkuse osas (tl 72, tl 82), 12.10.2010 vastuväited vastustaja seisukohtadele (tl 87-88), 08.11.2010 taotluse menetluse peatamiseks (tl 90), 18.04.2011 taotluse nõude täpsustamiseks (tl 105-106) ja 26.04.2011 selle täpsustuse (tl 109-111), 15.09.2011 kaebuse täpsustused (tl 127-134), samuti on halduskohus menetluse käigus suhelnud ainuüksi kaebajaga isiklikult. N. K on küll 11.08.2011 andnud OÜ M. P & Co Law Office juristile M. P tähtajatu volituse enda esindamiseks muu hulgas haldusasjas nr 3-10-1311 (tl 120), millele on lisatud esindaja haridust tõendav dokument (tl 121), kuid esindaja pole esindatava nimel käesolevas haldusasjas ühtegi menetlustoimingut teinud. Ühelegi eespool nimetatud dokumentidest ei ole seejuures üldse märgitud, et nende koostamisel oleks kasutatud õigusteadmistega isiku abi. Ka 18.11.2011 apellatsioonkaebuse (tl 164-166) ning 30.01.2012, 20.02.2012 ja 23.03.2012 vastuväited Põhja-Tallinna Valitsuse seisukohtadele (tl 185, tl 189, tl 202-203) on N. K esitanud omakäeliselt allkirjastatult, ehkki pärast apellatsioonkaebust ringkonnakohtule esitatud dokumendid on koostajana täiendavalt viseerinud ka väidetav lepinguline esindaja.
  2. Vaatamata N. K poolt halduskohtule 18.08.2011 esitatud ja 11.08.2011 dateeritud volikirjale ei ole M. P esimese ega ka teise astme kohtus kaebaja nimel iseseisvalt ühtegi menetlustoimingut teinud. N. K on käesolevas haldusasjas läbivalt osalenud kohtumenetluses isiklikult. Ehkki isiklik osalemine ei võta menetlusosaliselt õigust omada asjas esindajat ning M. P vastab iseenesest TsMS § 218 lg 1 p-s 2 ja kehtiva

§ 32

lg 1 p-s 2 lepingulisele esindajale esitatavatele nõuetele, samuti võib ringkonnakohtu hinnangul pidada usutavaks, et N. K poolt käesolevas haldusasjas esitatud dokumendid on tegelikult ette valmistanud M. P (arvestades apellatsioonkaebusele lisatud meilivahetuse väljavõtteid, millest nähtub kaebajale mitmete dokumentide projektide edastamine – tl 171-176), ei anna see siiski alust käsitada M. P N. K esindajana kohtumenetluses. Kuivõrd M. P ei ole käesolevas asjas olnud N. K esindajaks ega nõustajaks, mistõttu ei ole taotletud menetluskulude hüvitamine menetlusseadustiku järgi üldse võimalik, ei oma asja lahendamisel tähtsust, kas esitatud kuludokumendid (15.09.2011 sularaha sissemakse orderi kviitung nr 15/09/11 – tl 135) olnuks menetluskulude väljamõistmiseks piisavad, kas halduskohus oleks pidanud iseseisvalt nõudma kaebajalt välja ka 15.09.2011 arve nr 15/09/11 (tl 170) ning kas taotletud menetluskulude suurus on asja iseloomu, mahtu ja menetluse käiku arvestades põhjendatud sisuliselt. Sellel põhjusel ei pea ringkonnakohus vajalikuks nimetatud küsimustel peatuda. 24. Küll aga on halduskohus kaebust rahuldades jätnud N. K kasuks ebaõigesti välja mõistmata kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 250 krooni (tl 60). Kuna käesolevas haldusasjas on vaidluse all käskkirja õiguspärasus, millega määrati N. K distsiplinaarkaristuseks noomitus, ei laiene sellele riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p-s 1 sätestatud erand, millal riigilõivu ei võeta. Kuivõrd halduskohus rahuldas N. K kaebuse tervikuna, oleks tasutud riigilõiv tulnud varasema

§ 92lg 1 alusel Põhja-Tallinna Valitsuselt täies ulatuses välja mõista.

N. K apellatsioonkaebuse rahuldamine ei ole aga sellele vaatamata võimalik, kuivõrd ringkonnakohus asus eespool seisukohale, et halduskohus on N. K kaebuse rahuldanud ja Põhja-Tallinna vanema 30.04.2010 käskkirja tühistanud ebaõigesti. III 25. Eelneva põhjal ja

§ 200p 3 alusel rahuldab ringkonnakohus Põhja-Tallinna Valitsuse apellatsioonkaebuse ning tühistab Tallinna Halduskohtu 19.10.2011 otsuse. 12

(14)3-10-1311 Ringkonnakohus teeb asjas ise uue otsuse, millega jätab N. Kkaebuse rahuldamata.

§ 109

lg 4 kohaselt juhul, kui kõrgema astme kohus teeb ise lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, peab ta samas muutma menetluskulude jaotust, mistõttu tuleb halduskohtu otsus tühistada tervikuna. Kuivõrd N. Kkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb ka tema apellatsioonkaebus jätta tervikuna rahuldamata. 26. Kehtiva

§ 285

lg-st 1 tulenevalt kohaldatakse enne uue

jõustumist tehtud menetlustoimingute korral menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud

-s sätestatut. Menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas menetlusseadustikes siiski põhimõttelisi erinevusi pole. Nii varasema

§ 92

lg 1 kui ka kehtiva

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Varasema

§ 93

lg-st 2 ja kehtiva

§ 109lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et N.

K on esimese astme kohtus tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 250 krooni ehk 15,98 € (tl 60) ja apellatsioonkaebuse esitamisel on riigilõivu tasutud 15,97 € (tl 180). Muude apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude kohta ei ole tõendeid esitatud. Kaebaja poolt esimese astme kohtus taotletud õigusabikulude väljamõistmise küsimuse lahendas ringkonnakohus juba eespool. Põhja-Tallinna Valitsus on käesolevas asjas tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 15,97 € (tl 156, sama tl 163), muude menetluskulude kandmist tõendavaid dokumente ei ole kohtule esitatud. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega jätab N. K kaebuse rahuldamata, peab menetluskulud kandma kaebaja. Seega tuleb N. K Tallinna linna kasuks mõista välja vastustaja poolt apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15,97 €. Ülejäänud osas jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Viive Ligi Virgo Saarmets Ruth Virkus RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-46-12 Otsuse kuupäev 22. oktoober 2012 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Ivo Pilving ja Harri Salmann Kohtuasi N K kaebus Põhja-Tallinna vanema 30. aprilli 2010. a käskkirja nr 2-21/31 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 10. aprilli 2012. a otsus haldusasjas nr 3-10-1311 Menetluse alus Riigikohtus N K kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus 13

(14)3-10-1311 RESOLUTSIOON
  1. Rahuldada N K kassatsioonkaebus osaliselt.
  2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  3. aprilli
  4. a otsus haldusasjas nr 3-10-1311, välja arvatud osas, millega jäeti rahuldamata N K apellatsioonkaebus halduskohtus kantud esindajakulude vastustajalt väljamõistmiseks.
  5. Tühistada Tallinna Halduskohtu
  6. oktoobri
  7. a otsus haldusasjas nr 3-10-1311 osas, millega jäeti N K kaebuselt tasutud riigilõiv tema enda kanda. Muus osas jätta Tallinna Halduskohtu otsus muutmata.
  8. Mõista Põhja-Tallinna Valitsuselt N K kasuks menetluskulu 511 eurot 95 senti.
  9. Jätta Põhja-Tallinna Valitsuse menetluskulud tema enda kanda.
  10. Tagastada kautsjon. 14
(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.