KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman (eesistuja), Lauri Madise ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 12. detsember 2011, Tallinn Haldusasja

) § 15 lg 2 p-dest 1 ja 2 ning vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 64.1 p-st 1 tulenevalt on selliste esemete omamine vanglas kinnipeetavale keelatud. Videomagnetofoni on selle ehitusliku eripära tõttu võimalik peita keelatud aineid ja esemeid, mille avastamine on vanglateenistuse ametnikele raskendatud. V. Nikitin esitas 16.07.2010 otsuse peale vaide, mille Tallinna Vangla 20.09.2010 vaideotsusega rahuldamata jättis. Tallinna Vangla direktori 03.09.2010 käskkirja nr 80 p 1.3 kohaselt on kinnipeetavale lubatud vaid vangla kauplusest ostetud raadiod, televiisorid, videomagnetofonid ja muud vaba aja veetmiseks vajalikud esemed. Videomagnetofoni ja videokassette ei ole vangla kaupluse kaubanimekirjas. 30.09.2010 esitas V. Nikitin Tallinna Halduskohtule kaebuse, mida halduskohus tõlgendas kui nõuet tühistada Tallinna Vangla vangistusosakonna 16.07.2010 otsus ja kohustada vastustajat kaebaja taotlust uuesti lahendama.

§ 31lg 2 lubab kinnipeetavale videomagnetofoni kasutamise isiklikuks otstarbeks.

See on vajalik kinnipeetava arenguks ja vangla elu mitmekesistamiseks. Televiisorist saab vaadata vaid kahte venekeelset kanalit ja kuna kaebaja käib tööl, siis ei saa ta alati meelepäraseid saateid (nt olümpiamängud) vaadata; videomagnetofon võimaldaks saateid salvestada ja hiljem vaadata. Kuna seadus lubab isikliku videomagnetofoni kasutamise, siis ei ole põhjendatud loa andmisest keeldumine videomagnetofoni ehituslikule omapärale tuginedes. Köögis töötades kasutab kaebaja nuge/kirveid ning pole kordagi tekkinud olukorda, et ta oleks endale/teistele ohtlik. CD/DVD-plaatidest palju ohtlikumad on kambri klaasaknad, mida erimeelsuste korral saab kergesti lõhkuda ja klaasitükkidega vigastusi tekitada. Kaebaja on viibinud ka teistes vanglates, kus videomagnetofoni kambris kasutamine oli lubatud. Vanglad peaksid seadust ühtemoodi kohaldama. Kui seadus lubab kinnipeetavale isikliku videomagnetofoni, peaks saama vangla poest ka videokassette ja DVD-plaate osta. Kui DVD-plaate tõepoolest ohtlikuks pidada, jääb arusaamatuks, miks ei lubata kasutada VHSkassette. DVD-plaate ja VHS-kassette võiks müüa vangla kaupluses kindlaks määratud tarnija poolt tooduna, mistõttu jääks ära vastustaja väidetud üksikasjaliku kontrolli vajadus. Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata, jäädes oma 16.07.2010 otsuses ja 20.09.2010 vaideotsuses toodud seisukoha ja põhjenduste juurde. Tallinna Halduskohus jättis 14.12.2010 otsusega kaebuse rahuldamata, leides, et Tallinna Vangla keeldumine kambris isikliku videomagnetofoni kasutamiseks loa andmisest on õiguspärane ja põhjendatud.

§ 31

lg 2 kohaselt võib vangla direktori või tema poolt määratud isiku loal olla kinnipeetaval isiklik raadio, televiisor, video- või helikassettmagnetofon või muu vaba aja veetmiseks vajalik ese, kui nende kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirja ega häiri teisi isikuid. Kaebaja väide, et säte annab sõnaselgelt loa videomagnetofoni kambris kasutada, on ekslik. Säte ei ole imperatiivse iseloomuga, norm jätab vanglateenistusele õiguse kaaluda ja hinnata iga üksikjuhtumi puhul eraldi, kas kinnipeetava poolt soovitud seadme kasutamine võib rikkuda vangla sisekorraeeskirja ja/või häirida teisi isikuid. Esemed, mille lubamine kinnipeetavale on jäetud vangla juhtkonna otsustada, ei ole vaadeldavad igapäevaselt vajalikena. 2

(5)3-10-2545 Käesoleval juhul on loa andmisest keeldumisel lähtutud julgeolekukaalutlustest, kuivõrd

§ 15

lg 2 p-d 1 ja 2 ja VSKE § 64.1 p 1 keelavad kinnipeetavale ained ja esemed, mis ohustavad inimese julgeolekut ja sobivad eriti vara kahjustamiseks. Videomagnetofoni või CD/DVDplaatide puhul tuleb lähtuda mitte asja abstraktsest, vaid konkreetsest ohtlikkusest inimese elule/tervisele, vara säilimisele ja vangla julgeolekule. Vastustaja argumentatsioon plaatide ohtlikkusest selle murdmisel tekkivate teravate servade tõttu ja murdunud tükkide mitme kinnipeetava kätte sattumise võimalikkuse kohta, samuti videomagnetofoni selle ehitusliku omapära tõttu keelatud ainete/esemete peitmise võimalikkus, on asjakohane ja kinnipeetavale videomagnetofoni kambrisse mittelubamist igati põhjendav. Asjakohane pole kaebaja väide köögis noa/kirvega töötamise kohta. Köögis on kinnipeetav administratsioonile paremini jälgitav ning köögist kambrisse terariistu kaasa võtta ei saa. Kaebaja viidatud klaasakende lõhkumine ja klaasikildude kasutamine pole välistatud ning vigastuste tekitamise/vara lõhkumise võimalusi on ilmselt teisigi, mida pole ka kõige paremate julgeolekumeetmete tarvitusele võtmise korral võimalik välistada, mistõttu ongi mõistlik ja eesmärgipärane vähendada selliste ohtlike esemete sattumist kinnipeetavate kätte. Aknaklaasi lõhkumine avastatakse võrdlemisi kiiresti, mida ei saa öelda lõhutud CD/DVD plaatide tükkide kohta. Kohus ei sea kahtluse alla kaebaja väiteid tema õiguskuulekuse ega teistes vanglates talle videomagnetofoni kambris kasutamiseks lubamise kohta, kuid vaidlustatud otsuse ja vastustaja väidete kohaselt on keelduva otsuse tegemisel lähtutud mitte sellest, et kaebaja ise hakkab videomagnetofoni ja plaate või kassette lubamatutel eesmärkidel kasutama, vaid eelkõige sellest, et seda võivad hakata tegema teised kinnipeetavad, kes kaebaja taotletud esemetele juurde pääsevad. Tallinna Vangla on laager-tüüpi vangla ning kaebaja pole kambris üksi. Kinnipeetavale isikliku videomagnetofoni lubamise või mittelubamise üle otsustamisel ei saa määravaks olla pelgalt isiku käitumine, olgu see siis distsiplinaarkaristuse omamine, nagu Riigikohtu otsuses nr 3-3-132-10 käsitletud juhtumil, või õiguskuulekas käitumine, nagu käesoleval juhul. Asjakohane ei ole kaebaja seisukoht, et vähemalt VHS-kassettide kasutamine peaks olema lubatav. Tallinna Vangla direktori 28.10.2009 käskkirjaga nr 82 keelati kinnipeetavatel omada vanglas raadioid, televiisoreid, video- ja helikassettmagnetofone või muid vaba aja veetmiseks vajalikke esemeid ja veekeetjaid, mis ei ole vangla kauplusest ostetud. Tallinna Vangla kaupluses DVD-plaate ega VHS-kassette ei müüda, mistõttu ei ole kaebajal võimalik videomakki eesmärgipäraselt kasutada ka siis mitte, kui see talle kambrisse lubada. Asjaolu, et esimene kord loa andmisest keeldumisel ei viidanud vastustaja julgeolekukaalutlustele, ei anna alust kahelda vaidlusaluse kaalutlusotsuse õiguspärasuses ja otstarbekuses. Ka see, et halduskohus tühistas vastustaja 06.11.2009 otsuse videomagnetofoni kambrisse mittelubamise kohta, ei tähenda, et asja uuel läbivaatamisel oleks pidanud kaebaja taotluse ilmtingimata rahuldama. Tegemist on endiselt haldusorgani kaalutlusotsusega, mida on esimese haldusaktiga võrreldes põhjalikumalt motiveeritud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES V. Nikolajev palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada. Kohus rikkus menetlusnorme sellega, et ei võimaldanud tutvuda kohtuistungi protokolliga ja allkirjastada seda tõlgi juuresolekul ja osavõtul. Kohus pidas kaebaja väiteid põhjendamatuteks neid üksikasjalikult hindamata. Julgeolekukaalutlusele tuginemine on otsitud ja oletuslik. Viidatud pole ühelegi faktile ega tõendile, mis väidetava ohu olemasolu kinnitaks. Kui julgeolekukaalutlus on videomagnetofoni kambrisse mittelubamise puhul nii oluline, oleks pidanud vastustaja sellega juba oma esimest keeldumist motiveerima, mitte aga tuginema sellele pärast seda, kui halduskohus asjas nr 3-10-2545 otseselt viitas, et julgeolekukaalutlustel võib keeldumine aktsepteeritav olla. Kaebajal on videomagnetofon alates aastast 1998 ja ta on saanud seda kasutada nii Patarei kui ka Ämari vanglas.

§ 31lg 2 on olnud kogu aeg sama sisuga ning pole mõeldav, et seadus lubab kinnipeetavale esemeid, mis on 3

(5)3-10-2545 oma olemuselt või käsitlemisel vanglas ohtlikud ja kuhu saab keelatud asja peita. Kaebajal on õigustatud huvi videomaki kambris kasutamiseks – emakeelsete saadete vaatamine ja, karistuse lõpmatust arvestades, välismaailmas toimuvaga kursis olemine. Enne halduskohtu viidatud käskkirja andmist olid videomakid ja DVD mängijad vanglas lubatud ja kauplusest sai ka kassette ja plaate osta. Kaebaja viited sellele, et hulga ohtlikumad on köögis kasutatavad terariistad ja purustatud aknaklaas, on asjakohased. Kohatud ja eksitavad on vastustaja väited, et sööklas saab kinnipeetavaid paremini jälgida ja aknaklaasi purustamise kiiresti avastada. Jälgimisest ja avastamisest pole kasu, kui kuri on tehtud. Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata, jäädes esimese astme kohtule esitatud kirjalike ja suuliste seisukohtade juurde. Vangla kaupluses müüdavate asjade nimekiri on kooskõlastatud Justiitsministeeriumiga ning selles nimekirjas on raadio/televiisor; vanglas on võimalik jälgida eesti-, vene-, inglise- ja saksakeelseid saateid. Videomaki ja kassettide/plaatide nimekirja lisamist pole peetud otstarbekaks. Vahetult pärast istungit tõlgiti kaebajale kohtuistungi protokolli, apellatsioonkaebuses pole selle sisule vastuväiteid esitatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED TsMS § 53 lg 2 (mis HKMS § 5 kaudu on kohaldatav ka halduskohtumenetlusele) sätestab, et pärast protokolli allkirjastamist edastab kohus selle menetlusosalistele, kellel on õigus esitada kolme tööpäeva jooksul taotlus protokolli sisuliseks parandamiseks. Käesolevas asjas toimus halduskohtu istung 01.12.2010 ning kohtuniku poolt allkirjastatud protokolli märkuse kohaselt selgitas kohus pooltele parandusettepanekute tegemise korda. Apellant väidab, et istungi protokolli talle ei tutvustatud ja sellega rikuti kohtumenetluse norme. Apellandi väitega tuleb nõustuda, sest haldusasja materjalides puuduvad andmed istungi protokolli menetlusosalistele edastamise kohta. Eeltoodud rikkumine ei too siiski kaasa halduskohtu otsuse tühistamist. Protokolli tutvustamise kohustuse eiramine ei ole hõlmatud HKMS § 45 lg-s 2 sätestatud kohtumenetluse normide oluliste rikkumiste loeteluga, milles nimetatakse kohtulahendi tingimusteta tühistamise alused. Kohtuistungi protokoll on üks tõenditest, mida kohus hindab TsMS § 232 lgte 1 ja 2 kohaselt koos teiste tõenditega. Käesoleval juhul kajastab protokoll poolte samu väiteid ja seisukohti, mis on kohtule kirjalikult esitatud ning ka apellatsioonkaebuses ja selle vastulauses välja toodud. Ringkonnakohtu istungil menetlusosaliste esitatud selgitused kattuvad esimese astme kohtuistungi protokollis märgituga ning ringkonnakohtul pole alust arvata, et halduskohtu istungi protokolli on midagi valesti kantud või kajastamata jäetud. Neid asjaolusid arvestades ei pea ringkonnakohus kõnealuse menetlusnõude eiramist sisuliselt oluliseks ka HKMS § 45 lg 2 p 2 mõttes. Vaidlusaluse käskkirjaga jättis Tallinna Vangla rahuldamata apellandi taotluse lubada tal kasutada kambris isiklikku videomagnetofoni. Halduskohus leidis, et vastustaja esitatud põhjendustel ja kaalutlustel oli keeldumine õiguspärane. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga ja otsuse põhjendustega ega korda neid. Apellatsioonkaebuse väide, et halduskohus pole kaebaja argumente vajalikul määral hinnanud ega oma seisukohti/järeldusi nõuetekohaselt põhjendanud, on alusetu. Vangla administratsiooni kaalutlusõiguse piirid vaba aja veetmiseks vajaliku eseme kambrisse lubamise otsustamisel on määratud

§ 31lg-ga 2.

Vastuseks kaebaja väitele, et seadus lubab kinnipeetavale isikliku videomagnetofoni ja vastustaja keelduv otsustus on meelevaldne ja põhjendus otsitud, selgitas halduskohus piisava põhjalikkusega, et viidatud sättest järelduvalt otsustab loa andmise vangla administratsioon kaalutlusõiguse alusel, kellel on õigus loa andmisest keelduda, kui kinnipeetava taotletud isikliku eseme kasutamine võib otsustaja hinnan4

(5)3-10-2545 gul tuua kaasa vangla sisekorraeeskirja rikkumised või häirida teisi isikuid. Võimalikke ohte ja julgeolekuriske hindab otsustaja, kelle kaebaja soovitud loa andmisest keeldumise kaalutlusi – vältida selliste esemete sattumist kinnipeetavate kätte, mida võib keelatud ainete peidukohana ning vara kahjustamiseks/kehavigastuste tekitamiseks kasutada -, tuleb ka ringkonnakohtu hinnangul asjakohasteks pidada. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata, halduskohtu otsus muutmata ja kaebaja menetluskulud jäävad HKMS § 92 lg 1 alusel kaebaja enda kanda. Kohtunikud Kaire Pikamäe Lauri Madise Silvia Truman 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale