) § 84 p 1 ja p 3 järgi kvalifitseeritavate distsiplinaarsüütegude toimepanemise eest distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine. Käskkirja kohaselt M. R. juhtis 17.09.
p 1 ja § 108 p 1-9 sätetele märgib kaebaja, et süüteost teadasaamise ja Käskkirja andmise vahelisel perioodil oli kaebuse esitaja teenistussuhe peatunud tema töövõimetuse ajal. Lähtuvalt ülaltoodust ja
p-dest 2 ja 3 oli kaebuse esitaja teenistussuhe 26.01.2012 08.02.2012 peatunud /I kd tl 21/, mistõttu puudus vastustajal sellel hetkel igasugune õiguslik alus määrata 06.02.2012. a kaebuse esitajale distsiplinaarkaristus. Juba antud juhul on distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest distsiplinaarkaristus õigusvastane. Vastavalt
lg-le 2 võib teenistuskohustuste rikkumise eest vabastada ametniku, kellele on kehtiv distsiplinaarkaristus. Kaebuse esitaja on seisukohal, et isegi kui vastustajal oleks olnud õigus määrata kaebuse esitajale distsiplinaarkaristus
p-s 1 sätestatud väidetava distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest - teenistuskohustuste rikkumine, siis tal 2 puudus õigus kaebuse esitajat vabastada teenistusest, kuna kaebuse esitajal puudub kehtiv distsiplinaarkaristus. Muuhulgas märgib kaebuse esitaja, et distsiplinaarkaristus
p-s 1 sätestatud väidetava distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest on täiesti alusetu ja tõendamata.
alusel ametnik vabastatakse teenistusest süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel, millega talle mõisteti karistus tahtlikult toimepandud kuriteo eest või karistas, mis välistab senise töö jätkamise, arvates süüdimõistva kohtuotsuse jõustumise päevale järgnevast päevast. Riigikohus on 02.12.2002.a lahendis nr 3-4-1-11-02 leidnud, kui menetlus jätkub süüdistatava soovil kohtus, otsustab kohus, kas isik on talle inkrimineeritud teo toimepanemises süüdi või mitte. Selline seadusega sätestatud tagatis annab oma süüd eitavale isikule võimaluse kaitsta Eesti Vabariigi põhiseaduses (edaspidi PS) § 22 lõikes 1 sätestatud õigust mitte käsitada teda kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Kaebuse esitaja leiab, et Käskkirjas ei saa kaebuse esitajat süüdistada ja ette heita, et viimane on 17.09.
p-dele 2 ja ning on toonud esile, et kaebuse esitaja teenistussuhe oli ajavahemikus 26.01.-08.02.2012 peatunud, „mistõttu puudus vastustajal sellel hetkel igasugune õiguslik alus määrata 06.02.2012. a kaebuse esitajale distsiplinaarkaristus. Juba antud juhul on distsiplinaarsüüteo 4 toimepanemise eest distsiplinaarkaristus õigusvastane“. Vastustaja ei saa nõustuda kaebuse esitaja viimatise seisukohaga. Vastavalt TDVS § 6 lg-le 3 ja
p-le 1 ei arvata sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud 1kuulise tähtaja hulka aega, kui teenistussuhe oli peatunud
Seonduvalt TDVS § 6 lg-s 3 sisalduva väljendiga „välja arvatud puhkepäevade ja riiklike pühade aeg“ omab tähtsust Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi erikogu 19.12.2003 kohtuotsus tsiviilasjas nr. 3-2-1110-03, mille p-s 18 on erikogu selgitanud, et distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg ei saa edasi kulgeda töölepingu peatumise aja hulka jäävatel puhkepäevadel ja riiklikel pühadel. Seejuures nähtub kõnealuse kohtulahendi p-st 18 Riigikohtu viide sellele, et töö- või teenistussuhte peatumise ajal ei pruugi töö- või teenistusandjal olla võimalik selgitada välja kõiki võimaliku distsiplinaarsüüteoga seonduvaid olulisi asjaolusid. Seega tuleneb TDVS § 6 lg-dest 1 ja 3,
p-st 1 ning Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi erikogu poolt tsiviilasjas nr. 3-2-1-110-03 tehtud kohtuotsuse p-st 18 nende koosmõjus, et distsiplinaarkaristuse saab määrata 6 kuu jooksul alates süüteo toimepanemise päevast ning 1 kuu jooksul alates päevast, mil süüteost sai teada isik, kellele süüdlane tööalaselt allub, kuid nimetatud 1-kuulise tähtaja kulgemine peatub ajaks, kui teenistussuhe on peatunud. Internetiportaalis Delfi ilmus 18.09.2011 teade selle kohta, et kaebuse esitaja juhtis sõidukit alkoholijoobes /I kd tl 74-75/. Vastustaja hinnangul said isikud, kellele kaebuse esitaja teenistusalaselt allus vastustaja poolt sõiduki alkoholijoobes juhtimisest kui võimalikust distsiplinaarsüüteost samuti teada 18.09.
lg 1 ei keela ametniku teenistusest vabastamist distsiplinaarsüüteo tõttu ajal, kui teenistussuhe on peatunud. Viimatinimetatud asjaolule on viidanud ka Riigikohtu halduskolleegium 02.05.2005 haldusasjas nr. 3-3-1-10-05 tehtud kohtuotsuses. Kõnealuse kohtuotsuse p-st 20 nähtub: „
lg-st 1 tuleneb selgesõnaliselt, et ametnikku ei või ajal, mil teenistussuhe on peatunud mõnel sama seaduse § 108 punktides 2-10 sätestatud alusel, teenistusest vabastada koondamise, ametis töötamise kohustuslikuks tingimuseks oleva dokumendi puudumise või vanuse tõttu või atesteerimistulemuste põhjal.
, sätestades teenistusest vabastamise aja piirangud, näeb distsiplinaarsüüteo toimepanemise tõttu teenistusest vabastamise korral lõikes 3 piirangu ette vaid seoses teenistujaid esindavasse organisatsiooni või teenistujaid esindavaks isikuks valitud ametniku teenistusest vabastamisega. Ülejäänud ametnike sel alusel teenistusest vabastamise osas seadus ajalisi piiranguid ei sätesta. Seega ei tulene
§-st 133 põhjendusi, mis käesoleval juhul välistanuks distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest teenistusest vabastamise ametniku ajutise töövõimetuse ajal.“ Kaebuse esitajat ei ole valitud teenistujaid esindavasse organisatsiooni ega teenistujaid esindavaks isikuks. Seega puudusid asjaolud, mille tõttu oleks olnud välistatud kaebuse esitaja 5 teenistusest vabastamine karistusena distsiplinaarsüüteo eest 06.02.2012, kui kaebuse esitaja oli ajutiselt töövõimetu. Kaebuse lk-l 3 on kaebuse esitaja viidanud
lg-le 2 ning leidnud, et teenistuskohustuste rikkumise eest võib vabastada ametniku, kellel on kehtiv distsiplinaarkaritus. Kaebuse esitajal kehtivad distsiplinaarkaristused puudusid. Ka kaebuse esitaja selle seisukohaga ei saa nõustuda.
§-s 84 eristatakse järgmiseid distsiplinaarsüütegusid: teenistuskohustust süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine (
p 1); ametiasutusele süülise varalise kahju tekitamine või sellise kahju tekkimise ohu süüline loomine (
p 2); vääritu tegu (
Tulenevalt
lg-st 2 on võimalik ilma eelneva kehtiva distsiplinaarkaristuseta ametnik siiski teenitusest vabastada muuhulgas siis, kui ametnik on toime pannud vääritu teo
p 3 mõttes või kui tegemist on teenistuskohustuste jämeda rikkumisega
Käesoleval juhul ongi vastustaja kaebuse esitaja teenistusest vabastamisel lähtunud sellest, et kaebuse esitaja on pannud toime nii vääritu teo kui ka teenistuskohtuste jämeda rikkumise, mille mõlema eest eraldi (juhul, kui kaebuse esitaja oleks pannud toime vaid ühe distsiplinaarsüüteo) oleks samuti õigustatud kaebuse esitaja teenistusest vabastamine. Kaebuse lk-del 3 ja 4 on viidatud
§-le 123 ning leitud, et „kui menetlus jätkub süüdistatava soovil kohtus, otsustab kohus, kas isik on talle inkrimineeritud teo toimepanemises süüdi või mitte. … Kaebuse esitaja leiab, et vastustaja poolt väljaantud käskkirjas ei saa kaebuse esitajat süüdistada ja ette heita, et viimane on 17.09.2011.a juhtinud sõidukit joobeseisundis, sest kaebuse esitaja ei nõustunud tema suhtes Põhja prefektuuri poolt tehtud väärteootsusega ning pöördus kohtusse tehtud otsuse vaidlustamiseks … Seega pole kaebuse esitaja suhtes jõustunud kohtuotsust ega saa ka väita kas sõidukit juhiti joobeseisundis või mitte.“ Viimatiste seisukohtadega ei saa vastustaja nõustuda. Alustuseks käsitleb vastustaja kaebuse esitaja poolt toimepandud distsiplinaarsüütegudega seonduvat. Vastustaja arvates on kaebuse esitaja pannud toime vääritu teo ja teenistuskohustuste jämeda rikkumise. Viitega
p-le 3 märgib vastustaja, et vääritut tegu kui ühte distsiplinaarsüüteo alaliiki iseloomustavad järgmised tunnused: tegemist on süülise teoga; see tegu peab olema vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega või ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerima ametnikku või ametiasutust. Seega piisab vääritu teo toimepanemiseks ühe viimatinimetatud asjaolu – vastuolu üldtunnustatud kõlblusnormidega või vastuolu ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või ametniku või ametiasutuse diskrediteerimine – esinemisest. Nõutav ei ole kõikide eelmises lauses nimetatud komponentide üheaegne esinemine; ei ole oluline, kas vääritu tegu pannakse toime teenistuses või väljaspool teenistust. Käesoleval juhul seisneb kaebuse esitaja poolt toimepandud vääritu tegu selles, et kaebuse esitaja juhtis 17.09.2011 sõidukit joobeseisundis. Viimatinimetatud asjaolu on leidnud tõendamist järgmiste tõenditega: Politsei- ja Piirivalveameti pressiesindaja A. Solntseva 18.09.2011 e-kirjaga, millest nähtub: „Vastab tõele, et eile õhtul [17.09.2011] … peeti Järvevana teel politseioperatsioon käigus kinni sõiduauto, mida juhtis M.-nimeline meesterahvas, kes ei olnud kaine“ /I kd tl 82/; Põhja Prefektuuri 10.11.2011 vastusega teabenõudele nr 10.1-01/103955, mille kohaselt „M.R. juhtis 17.09.2011.a kella 22:25 ajal Tallinnas Järvevana teel mootorsõidukit lubatud alkoholi piirmäära ületavas seisundis“ /I kd tl 83/. Alkoholijoobes sõiduki juhtimine on vaadeldav süülise teona. Ei ole mõeldav, et isik saaks alkoholijoobes olles mittesüüliselt asuda sõidukit juhtima. Seonduvalt kaebuse esitaja süüga sõiduki juhtimisel alkoholijoobes 17.09.2011, soovib vastustaja rõhutada ka järgmist. Riigikohtu otsustega kriminaalasjades nr 3-1-1-112-99, 3-1-1-104-05 ja 3-1-1-85-07 on jõutud järeldusele, et juhul kui süüdistatav otsustab ennast kaitsta aktiivselt, peab ta esitama tõendid 6 oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Kaebuse esitaja ei ole vastustaja poolt läbiviidud distsiplinaarjuurdluse vältel esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks tema poolt esitatud väiteid süü väidetava puudumise kohta. Distsiplinaarjuurdluse raames puudus vastustajal võimalus kontrollida politsei menetluses oleva väärteoasja materjale ja sel viisil antud asjas tuvastatud teo toimepanemise asjaolusid ümber hinnata. Kaebuse esitaja süüd välistada võivate kõigi võimalike tõendite esitamise koormis lasus seetõttu kaebuse esitajal. Seega ei ole võimalik antud juhtumi puhul rakendada in dubio pro reo põhimõtet. Samuti on alkoholijoobes sõiduki juhtimine vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega. Viimatitoodud seisukohta kinnitab tõik, et seadusandja on sellise teo eest näinud ette väärteokaristuse (LS § 224) või isegi kriminaalkaristuse (KarS §-d 424 ja 424¹). Üldiselt teadaolevaks tuleb lugeda, et alkoholijoove ja sõiduki juhtimine ei sobi omavahel kokku. Siinjuures tuleb pidada silmas ka juba aastaid toimunud kampaaniaid, mille käigus on juhitud inimeste tähelepanu sellele, et alkohol ja sõiduki juhtimine ei sobi omavahel kokku ja igaüks, kes on alkoholi tarvitanud, peab olema eriti hoolikas oma juhtimiskõlblikkuse hindamisel enne autorooli istumist. Nii on Politsei- ja Piirivalveamet koostöös Maanteeametiga juba aastaid viinud läbi kampaaniat „Sõida kaine peaga“. Seejuures on nimetatud kampaania üheks peamiseks juhtmõtteks: „Veendu, et oled kaine, enne kui rooli istud!". Samuti on Maanteeamet juba aastaid korraldanud üritust „Avariivaba öö Euroopas“. Tegemist on üleeuroopalise aktsiooniga, „mille teravik on suunatud alkoholijoobest tingitud liiklusõnnetuste vähendamisele ja tähelepanu juhtimisele, et alkohol ei sobi kokku sõidukijuhtimisega“. Samuti on Kuku raadio alates 1997. a korraldanud kampaaniaid „Selge grupijuht“, mille eesmärgiks on leida isikuid, „kes jaanilaupäeval ja jaanipäeval oleks oma sõpruskonnas kaineks autojuhiks“ /I kd tl 86-88/. Seega on Eesti ühiskonnas väljakujunenud üldtunnustatud kõlblusnormiks nõue, et alkoholijoobes ei tohi sõidukit juhtida. Antud juhul on kaebuse esitaja seda üldtunnustatud kõlblusnormi rikkunud. Samuti on alkoholijoobes sõiduki juhtimine vastuolus ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega. Riigikohtu halduskolleegiumi poolt 17.06.2002 haldusasjas nr 3-3-1-38-02 tehtud kohtuotsuse p-s 14 avaldatud seisukoha kohaselt „[p]olitsei ees seisvate ülesannete iseloomu tõttu on õigustatud kohtute seisukoht, et oma rolli tõttu ühiskonnas peavad politseiteenistuses olevad isikud tavakodanikest enam olema võimelised aru saama oma tegevuse või tegevusetuse laadist, tähendusest ja võimalikest tagajärgedest ning seda ka teenistusvälises olukorras.“ Nähtuvalt KOKS § 53¹ lg-st 1 võib kohalik omavalitsus moodustada valla- või linnavalitsuse korrakaitseüksuse, kelle põhiülesanne on osaleda avaliku korra tagamisel ja teostada valla- või linnavolikogu poolt vastuvõetud eeskirjade täitmise üle järelevalvet kohaliku omavalitsuse määratud tööpiirkonnas. Mupo näol on tegemist linnavalitsuse korrakaitseüksusega KOKS § 53¹ lg 1 mõttes. Tallinna Linnavolikogu 14.12.2006 määrusega nr 70 kinnitatud Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti põhimääruse (http://www.estlex.com/?id=3001&action=searchnow&run=on&searchid=2) § 5 kohaselt on Mupo tegevusvaldkonnaks osalemine avaliku korra tagamisel, järelevalve teostamine linnavolikogu poolt vastuvõetud eeskirjade täitmise üle, häiritud liikluse korral ajutine liikluse reguleerimine ja sisevalve üksuse ülesannete täitmine Tallinna haldusterritooriumil. Arvestades Mupo kui linnavalitsuse korrakaitseüksuse ülesannetega seonduvat, oli vastustaja arvates Riigikohtu halduskolleegiumi viimatine suunis kohaldatav ka kaebuse esitaja suhtes ajal, mis kaebuse esitaja oli vastustaja juhataja asetäitjaks. Seega pidi kaebuse esitaja, asudes joobeseisundis autot juhtima, tavakodanikuga võrreldes enam aru saama oma käitumise laadist, tähendusest ja võimalikest tagajärgedest. Alkoholijoobes sõiduki juhtimine ei ole kindlasti 7 kooskõlas ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega. Seejuures on alkoholijoobes sõiduki juhtimine ilmselges vastuolus
lisaks 1 oleva avaliku teenistuse eetikakoodeksi p-ga 16, mille kohaselt iseloomustab avaliku võimu teostajat ausus ning austus avalikkuse vastu. Üldtunnustatud kõlblusnormidega vastuolus olev käitumine (antud juhul sõiduki juhtimine alkoholijoobes) ei saa olla vaadeldav aususe ja austuse avaldamisena avalikkuse vastu; p-ga 18, mille järgi on ametnik väärikas, vastutustundlik ja kohusetundlik. Alkoholijoobes sõiduki juhtimine ei saa olla vaadeldav väärika, vastutustundliku ega kohusetundliku käitumisena. Samuti on sõiduki juhtimine alkoholijoobes ilmselges vastuolus vastustaja sisekorraeeskirja pga 13.3.7., milles on sätestatud vastustaja ametnikele kohustus käituda korrektselt /I kd I kd tl 89-96/. Sõiduki juhtimine alkoholijoobes ei saa olla vaadeldav korrektse käitumisena. Seega on üheks ametnike suhtes kehtivaks eetiliseks nõudeks kohustus käituda korrektselt, ausalt, väärikalt, vastutustundlikult ja kohusetundlikult. Sõiduki alkoholijoobes juhtimine on ilmselges vastuolus eelmises lauses nimetatud kohustusega. Mis puutub ametiasutuse või ametniku diskrediteerimisse, siis omavad tähtsust Riigikohtu halduskolleegiumi poolt 25.11.2003 haldusasjas nr 3-3-1-70-03 tehtud kohtuotsuses sisalduvad suunised. Nimetatud kohtuotsuse p-dest 15 ja 16 nähtub: „Ametiasutuse diskrediteerimine ehk selle halba valgusesse seadmine on
Nimetatud sätte tõlgendamisel tuleb arvestada, et ametiasutus ja ametnik on põhjendatult avalikkuse suurendatud tähelepanu all ning ametniku poolt nii teenistussuhetes kui ka väljaspool seda toimepandud õigus- ja kõlblusnormide rikkumine saab reeglina alati üldsuse poolt tauniva hinnangu osaliseks ja sellisena võib mõjutada selle ametniku ning ametiasutuse autoriteeti. See ei ole aga piisavaks aluseks ametniku süüteo kvalifitseerimiseks
Diskrediteerimisega eeltoodud sätte tähenduses on tegemist üksnes siis, kui selline tegu on oluliselt mõjutanud avalikkuse poolt asutusele või ametnikule antavat hinnangut. Olulisuse kriteeriumi sisustamisel tuleb lähtuda sellest, kuivõrd taunitav oli tegu lähtudes üldisest õiglustundest ja ühiskonna õigusteadvusest ning kuivõrd see kahjustas asutuse mainet ja usaldusväärsust. Ametniku või ametiasutuse diskrediteerimine kui vääritu tegu on materiaalne teokoosseis, mis eeldab kahjuliku tagajärjena ametniku või ametiasutuse maine olulist ja tegelikku kahjustamist. Sellise teokoosseisu puhul on vastutuse tekkimiseks vajalik kausaalne seos ametniku õigus- või kõlblusnormide vastase süülise teo ning saabunud tagajärje vahel.“ Käesoleval juhul on toonud kaebuse esitaja poolt sõiduki juhtimine alkoholijoobes endaga kaasa nii vastustaja kui ka kaebuse esitaja enda diskrediteerimise. Nähtuvalt internetileheküljelt www.delfi.ee/teemalehed/m.-r., ilmus alates 18.09.2011 internetiportaalis Delfi kümneid artikleid seonduvalt kaebuse esitaja poolt sõiduki juhtimisega alkoholijoobes /I kd tl 97-100/. Seejuures on märkimisväärne, et enamikku nendest artiklitest on elavalt kommenteeritud. Nii näiteks on 18.09.2011 internetiportaalis Delfi ilmunud artiklit „Mupo asejuht jäi politseile purjuspäi autoroolis vahele“ kommenteeritud kokku 158 korral. Seejuures on mitmed kommentaarid vastustaja ja/või kaebuse esitaja enda suhtes väga kriitilised ning näitavad nii vastustaja kui ka kaebuse esitaja maine kahjustamist tulenevalt kaebuse esitaja poolt sõiduki juhtimisest alkoholijoobes /I kd tl 101-120/. Samuti on 10.11.2011 internetiportaalis Delfi ilmunud artikkel „M.R.l mõõdeti joobeks 0,78 promilli?“, mida on kommenteeritud kokku 30 korral /I kd tl 121-126/. Ka viimatinimetatud kommentaarid on kriitilised ning näitavad nii vastustaja kui ka kaebuse esitaja maine kahjustamist tulenevalt kaebuse esitaja poolt sõiduki juhtimisest alkoholijoobes. Samuti leidis kaebuse esitaja poolt sõiduki alkoholijoobes juhtimine aktiivset kajastamist ajalehtedes Postimees, Eesti Päevaleht, Õhtuleht ning mitmetes teistes meediakanalites /I kd tl 127-128/. Kaebuse esitaja poolt alkoholijoobes sõiduki juhtimisega seoses avaldatud artiklitest ning artiklitele lisatud kommentaaridest ilmneb üheselt, et kaebuse esitaja poolt toimepandud tegu on olulisel määral halvendanud avalikkuse poolt vastustajale ja ka kaebuse esitajale antavat hinnangut. Siinjuures on ka ilmne kausaalne seos kaebuse esitaja poolt sõiduki alkoholijoobes juhtimise ning vastustaja ja kaebuse esitaja maine 8 diskrediteerimise vahel: kui kaebuse esitaja ei oleks sõidukit alkoholijoobes juhtinud, ei oleks ka ajakirjanduse ning avalikkuse meelepaha järgnenud. Seega leiab vastustaja kokkuvõttes, et kaebuse esitaja on pannud toime vääritu teo kui distsiplinaarsüüteo
Sõiduki juhtimine alkoholijoobes on vaadeldav kaebuse esitaja süülise teona, mis samaaegselt on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, on vastuolus ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega ning on antud juhul diskrediteerinud nii vastustajat kui ka kaebuse esitajat ennast. Ameti ametisõidukite kasutamise korda on tutvustatud kaebuse esitajale 21.06.2011 /I kd tl 129-133/. Ametisõidukite kasutamise korra p-st 5.1 tuleneb, et töövälisel ajal tuleb ametisõidukid garažeerida Pärnu mnt 139c/1 territooriumil ja garaažis. Ametisõidukite kasutamise korra p-s 5.
Kaebuse lk 3 lõpus ning lk 4 alguses on kaebuse esitaja põhjendamatult viidanud
§-le 123 ning asjaolule, et kaebuse esitaja on Põhja Prefektuuri väärteootsuse vaidlustanud. Esiteks,
§-s 123 on reguleeritud ametniku vabastamine süüdimõistva kohtuotsuse jõustumise korral. Käesoleval juhul ei ole aga vastustaja kaebuse esitajat teenistusest vabastanud
§-le 123 tuginedes. Vastustaja on kaebuse esitaja teenistusest vabastanud distsiplinaarsüüteo eest
Seetõttu on
Teiseks, distsiplinaarsüüteod, mille eest vastustaja on kaebuse esitajale määranud distsiplinaarkaristuse, seisnevad sõiduki juhtimises alkoholijoobes (mis vastustaja hinnangul on vaadeldav vääritu teona) ning Ametisõidukite kasutamise korra p 5.1, 5.4, 9.1 ja 9.2.2 rikkumises (mis vastustaja hinnangul on vaadeldav teenistuskohustuste süülise täitmata jätmisena ja jämeda rikkumisena). Vastustaja ei ole kaebuse esitaja distsiplinaarsüüteona käsitlenud väärteomenetluse alustamist kaebuse esitaja suhtes ega kaebuse esitaja karistamist väärteo toimepanemise eest. Seetõttu ei oma Põhja Prefektuuri poolt tehtud väärteootsuse vaidlustamine kaebuse esitaja poolt käesoleva kohtuasja puhul mingisugust tähendust. Vastustaja leiab, et kaebuse esitaja poolt sõiduki juhtimine alkoholijoobes on leidnud tõendamist Politsei- ja Piirivalveameti pressiesindaja A. Solntseva 18.09.2011 e-kirjaga ning Põhja Prefektuuri 10.11.2011 vastusega teabenõudele nr. 10.1-01/103955. Seetõttu ei oma tõik, et kaebuse esitaja suhtes alustatud väärteoasjas ei ole veel kohtuotsus jõustunud, käesoleva kohtuasja lahendamisel tähtsust. Juhtides sõidukit alkoholijoobes 17.09.2011 on kaebuse esitaja pannud toime vääritu teo
Rikkudes Ametisõidukite kasutamise korra p 5.1, 5.4, 9.1 ja 9.2.2 on kaebuse esitaja süüliselt jätnud täitmata oma teenistuskohustused
Vastustaja arvates on märkimisväärne, et Ametisõidukite kasutamise korra p 5.1, 5.4, 9.1 ja 9.2.2 rikkumisele ei ole kaebuse esitaja kaebuses vastu vaielnud. Vastustaja ei saa nõustuda kaebuse esitaja väitega, et ta ei olevat diskrediteerinud vastustaja mainet. Esiteks, diskrediteerimisega seonduv omab tähtsust vaid vääritu teo puhul. Nähtuvalt
p-st 3 peab vääritu tegu vastama vähemalt ühele järgmistest nõuetest: tegemist peab olema üldtunnustatud kõlblusnormide vastase teoga või tegemist peab olema ametnikule esitatavate 10 eetiliste nõuetega vastuolus oleva teoga või tegemist peab olema teoga, mis diskrediteerib ametnikku või ametiasutust. Vastustaja arvates vastab kaebuse esitaja poolt 17.09.2011 toime pandud vääritu tegu kõigile viimatinimetatud kolmele tunnusele: tegemist on üldtunnustatud kõlblusnormide vastase teoga, tegemist on ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega vastuolus oleva teoga, tegemist on vastustajat ja kaebuse esitajat ennast diskrediteeriva teoga. Samasugusele seisukohale on vastustaja asunud ka Käskkirjas. Kuna vastustaja tugineb sellele, et antud juhul esinevad kõik alternatiivsed vääritule teole iseloomulikud tunnused (vastuolu üldtunnustatud kõlblusnormidega, vastuolu ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega, ametiasutuse ja ametniku enda diskrediteerimine), siis ei oma diskrediteerimisega seonduv antud vaidluse lahendamisel määravat tähtsust. Kaebuse rahuldamata jätmiseks piisab vastustaja arvates ka sellest, kui kohus tuvastab, et vastustaja poolt sõiduki juhtimine alkoholijoobes on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega ning ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega. Teiseks, vastustaja jääb selle juurde, et juhtides sõidukit alkoholijoobes 17.09.2011, on kaebuse esitaja muuhulgas ka diskrediteerinud vastustajat ja kaebuse esitajat ennast. Seega leiab vastustaja kokkuvõttes, et seletuse lisadeks nr 13-17 olevate dokumentaalsete tõenditega on leidnud tõendamist vastustaja ja kaebuse esitaja enda maine diskrediteerimine kaebuse esitaja poolt seonduvalt sõiduki juhtimisega alkoholijoobes 17.09.
-s ega TDVS-s ei ole sätestatud täiendavaid nõudeid distsiplinaarjuurdluse läbiviimise kohta. Seetõttu oleks piisanud kaebus esitaja ärakuulamiseks TDVS § 7 lg 1 mõttes ka üksnes kaebuse esitajalt kirjaliku seletuse võtmisest. Vaatamata eeltoodule otsustas vastustaja peale distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte valmimist 28.11.2011 /I kd tl 151-170/ edastada distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte koos kõikide lisadega kaebuse esitajale ning anda kaebuse esitajale võimalus esitada oma seisukohti ja vastuväiteid viimatinimetatud dokumendi ja selle lisade kohta. Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes käsitleti nii sõiduki joobes juhtimist 17.09.2011 kui ka vastustaja sõiduki riikliku registreerimismärgiga 530BFG kasutamist ajavahemikus 16.-17.09.2011 ning vastustaja sõiduki riikliku registreerimismärgiga 110MEJ kasutamist ajavahemikus 17.-18.09.2011 Ametisõidukite kasutamise korda rikkudes. Paraku tekkisid olulised raskused kaebuse esitajale distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte ja selle lisade üleandmisega. Nimelt oli kaebuse esitaja alates 14.11.2011 uuesti ajutiselt töövõimetu, alates 26.11.2011 oli kaebuse esitaja korralisel puhkusel ning alates 19.12.2011 kuni 08.02.2012 uuesti ajutiselt töövõimetu. Seetõttu ei olnud võimalik anda kaebuse esitajale distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtet ja selle lisasid üle vastustaja asukohas. 02.12.2011 üritasid distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtet anda kaebuse esitajale üle vastustaja teenistujad Ülle Aliorg, K. Paas ja Eduard Simora kaebuse esitaja elukohas. Kuna kaebuse esitaja korteri uks oli lukustatud ning uksekella helistamise peale korteriust ei avatud, helistas K. Paas kaebuse esitajale mobiiltelefonile. Kaebuse esitaja väitis telefonis, et olevat ära välismaal. Siinjuures on rõhutamisvääne, et K. Paasi poolt kaebuse esitaja mobiiltelefonile helistamisel kaebuse esitaja korteri ukse taga, kuulsid K. Paas, Ü. Aliorg ja E. Simora läbi korteriukse, kuidas kaebuse esitaja kodus olles mobiiltelefonile vastas ning vastustaja teenistujatega suhtles. Viimatinimetatud asjaolu tõendavad E. Simora ja Ü. Aliorgi seletuskirjad /I kd tl 186-187/. Kuna distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte kättetoimetamisega kaebuse esitajale oli tõsiseid raskusi, pöördus vastustaja kohtutäitur Kaire Põlts’i poole taotlusega distsiplinaarjuurdluse kokkuvõte ja selle lisad kaebuse esitajale kätte toimetada. 06.12.2011 on kohtutäitur K. Põlts väljastanud vastustajale tahteavalduse või dokumendi kättetoimetamise akti, mille kohaselt on 28.11.2011 distsiplinaarjuurdluse kokkuvõte ja kõik selle lisad kaebuse esitajale kätte toimetatud 06.12.2011 /I kd tl 188-191/. Vaatamata tõigale, et kohtutäitur K. Põlts toimetas distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte ja selle lisad kaebuse esitajale 06.12.2011 kätte, ei esitanud kaebuse esitaja mitte mingisuguseid seisukohtasid ega vastuväiteid distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte ja selle lisadega seonduvalt. Distsiplinaarjuurdluse läbiviimise käigus kaebuse esitaja suhtes tuvastas vastustaja, et kaebuse esitaja on korduvalt kasutanud vastustaja sõidukeid teenistusväliselt. Nii selgus, et kaebuse esitaja on kasutanud teenistusväliselt ajavahemikus 25.01.-26.01.2011 ning ajavahemikus 12 03.06.-18.09.2011 vastustaja sõidukit riikliku registreerimismärgiga 110MEJ 15 korral, ajavahemikus 22.02.-05.05.2011 vastustaja sõidukit riikliku registreerimismärgiga 805MLS 36 korral, ajavahemikus 19.04.-15.09.2011 vastustaja sõidukit riikliku registreerimismärgiga 992MLP 29 korral, ajavahemikus 16.09.-17.09.2011 vastustaja sõidukit riikliku registreerimismärgiga 530BFG 1 korral. Seejuures rikkus kaebuse esitaja kõikidel eelnimetatud kordadel Ametisõidukite kasutamise korda. Samuti tuvastas vastustaja, et vastustaja sõidukite kasutamise dokumentides on võltsitud erinevate vastustajate ametnike allkirjasid ehk teiste sõnadega, sõidukite kasutamise dokumentides on järele tehtud selliste vastustaja teenistujate allkirjasid, kes kunagi ei ole vastustaja sõidukeid kasutanud. Samuti tuvastas vastustaja, et tema sõidukitele paigaldatud Navirec sõidukite jälgimissüsteemidega on manipuleeritud. Toodud asjaolude kohta koostas vastustaja 20.01.2012 revisjonikomisjoni töö kokkuvõtte akti /I kd tl 192-250, II kd tl 1-87/. Kuna 2012 jaanuaris oli kaebuse esitaja ajutiselt töövõimetu, siis toimetati 20.01.2012 revisjonikomisjoni töö kokkuvõtte akt koos kõikide lisadega kaebuse esitajale kätte kohtutäitur K. Põlts’i vahendusel 03.02.2012, mille kohta kohtutäitur on väljastanud tahteavalduse või dokumendi kättetoimetamise akti /II kd tl 88-89/. 20.01.2012 revisjonikomisjoni töö kokkuvõtte akti ega selle lisade osas kaebuse esitaja mingisuguseid seisukohtasid vastustajale esitanud ei ole. Täiendavalt soovib vastustaja selgitada, et Käskkirjaga ei karistanud vastustaja kaebuse esitajat 20.01.2012 revisjonikomisjoni töö kokkuvõtte aktist nähtuva vastustaja sõidukite teenistusvälise kasutamise eest (välja arvatud vastustaja sõiduki riikliku registreerimismärgiga 530BFG kasutamine ajavahemikus 16.-17.09.2011 ning vastustaja sõiduki riikliku registreerimismärgiga 110MEJ kasutamine ajavahemikus 17.-18.09.2011, mille kohta oli kaebuse esitaja andnud selgituse 11.11.2011 seletuskirjas ning mille eest vastustaja kaebuse esitajale distsiplinaarkaristuse on määranud) järgmistel põhjustel: suhtlemine kaebuse esitajaga oli väga keeruline. Seda põhjusel, et kaebuse esitaja ei viibinud alates alkoholijoobes sõiduki juhtimisest kuni teenistussuhte lõpetamiseni 2012 veebruaris teenistuses, olles kas ajutiselt töövõimetu või puhkusel. Ainsa erandi moodustas ajavahemik 08.11. (teisipäev) kuni 13.11.2011 (pühapäev), kui kaebuse esitaja ei olnud ajutiselt töövõimetu ning viibis 08.11.11.2011 (teisipäevast reedeni) teenistuses. Ajutise töövõimetuse ning puhkuse ajal ei vastanud kaebuse esitaja sageli telefonikõnedele, samuti oli väga keeruline suhelda kaebuse esitajaga e-posti teel, kuna väidetavalt kaebuse esitaja ajutise töövõimetuse ning puhkuse ajal e-kirjasid ei lugenud; arvestades oluliste probleemidega kaebuse esitajaga suhtlemisel, pidas vastustaja reaalseks seda, et kaebuse esitajalt ei õnnestu saada täiendavat selgitust 20.01.2012 revisjonikomisjoni töö kokkuvõtte aktis esiletoodu kohta ja/või ei õnnestu kaebuse esitajale anda üle distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja. Vastustaja Käskkiri anti kaebuse esitajale üle kohtuistungil, kus toimus kaebuse esitaja väärteoasja arutamine; 18.03.2012 oleks lõppenud TDVS § 6 lg-s 1 nimetatud 6-kuuline tähtaeg, mille vältel oli võimalik kaebuse esitajale määrata distsiplinaarkaristus alkoholijoobes sõiduki juhtimise eest. Vastustaja hinnangul on alkoholijoobes sõiduki juhtimine niivõrd oluline distsiplinaarsüütegu, et selle eest kaebuse esitaja karistamata jätmine oleks olnud lubamatu. Küll on vastustaja esitanud kuriteoteate seonduvalt 20.01.2012 revisjonikomisjoni töö kokkuvõtte aktist nähtuva tõigaga, et vastustaja sõidukite kasutamise dokumentides on võltsitud erinevate vastustajate ametnike allkirjasid. Viimatimainitud kuriteoteate alusel on ka alustatud kriminaalasja menetlust. Seega kaebuse esitaja distsiplinaarjuurdluse käigus ära kuulamiseks piisas sellest, et kaebuse esitajalt võeti kirjalik selgitus. Näitamaks üles head tahet on aga vastustaja täiendavalt edastanud kaebuse esitajale ka distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte. 13 KOHTU PÕHJENDUSED 1. Kaebusest nähtuvalt M.R. palub Käskkiri tühistada, kaebuse esitaja teenistusse ennistada ning mõista kaebuse esitajale Mupolt välja tasu teenistusest sunnitud puudutud aja eest. Kaebuse esitaja leiab, et Käskkiri on õigusvastane eelkõige alljärgnevatel põhjustel: distsiplinaarkaristus on määratud kaebuse esitajale 06.02.2012. a, st ajal, mil kaebuse esitaja teenistussuhe oli peatunud; kaebajale Käskkirjas ette heidetud distsiplinaarsüütegude toimepanemine ei ole tõendatud; vastustaja ei taganud kaebuse esitajale õigust olla ärakuulatud; Käskkiri on motiveerimata ja kaalutlusvigadega. Vastustaja Tallinna linn Mupo kaudu ühegi kaebaja etteheitega ei nõustu ning peab Käskkirja ja distsiplinaarmenetlust õiguspäraseks ning M.R. kaebust alusetuks. 2. Halduskohus märgib kõigepealt, et vaidlust ei ole selles, et nii ametnikule distsiplinaarkaristuse määramine üldse kui ka tema vabastamine seoses distsiplinaarsüüteoga teenistusest on juhi diskretsiooniotsus, mille puhul peab arvestama üldisi haldusmenetluse sätteid ja diskretsiooni teostamise põhimõtteid. Hinnates kaevatud Käskkirja õiguspärasust peab kohus antud juhul tegema kindlaks, kas M.R. on pannud toime talle süüks pandud distsiplinaarsüüteod, kas distsiplinaarmenetlus on läbi viidud seaduslikult (objektiivselt, igakülgselt ja kaebaja õigusi arvestades), kas distsiplinaarkaristuse on määranud selleks pädev isik seaduses ettenähtud tähtajal, kas karistuse kohta vormistatud haldusakt on nõuetekohane ning kas kaebajale määratud karistus on proportsionaalne. Sealjuures kaalutlusõiguse alusel tehtud otsus allub üksnes kohtu piiratud kontrollile, st kohus ei saa asuda haldusorgani asemele ja hakata ise kaaluma vastavasisulise haldusakti andmise või mitteandmise otstarbekust. Tulenevalt
§-st 13, mille kohaselt töösuhteid reguleerivad seadused laienevad ametnikele ja abiteenistujatele niivõrd, kuivõrd selle seaduse või avalikku teenistust reguleerivate eriseadustega ei sätestata teisiti, kuulub asjas kohaldamisele täiendavalt ka TDVS, sh kaebaja osundatud TDVS § 8 lg
§-s 87 on sätestatud TDVS kohaldamise erisused ametniku distsiplinaarvastutusele võtmisel, muu hulgas vastavalt
p-le 1 kohaldatakse TDVS § 6 lg-s 3 osundatud töölepingu peatumise aluste asemel
p-des 1-9 ette nähtud teenistussuhte peatumise aluseid.
p-de 2 ja 3 alusel teenistussuhe peatub vastavalt puhkuse ja ajutise töövõimetuse ajaks. Poolte vahel ei ole vaieldav, et isikud, kellele kaebuse esitaja teenistusalaselt allus, said M.R. poolt sõiduki alkoholijoobes juhtimisest kui võimalikust distsiplinaarsüüteost teada 18.09.2011, kui internetiportaalis Delfi ilmus samal teade selle kohta, et kaebuse esitaja juhtis sõidukit alkoholijoobes. Seega seaduses karistuse määramiseks ettenähtud ühekuulise tähtaja 14 kulgemine algas alates 19.09.
§-s 133. Vastustaja on õigesti osundanud, et selle paragrahvi lg 1 kohaselt ametnikku ei või teenistusest vabastada ajal, mil teenistussuhe on peatunud mõnel sama seaduse § 108 p-des 2-10 sätestatud alusel, üksnes koondamise, ametis töötamise kohustuslikuks tingimuseks oleva dokumendi puudumise või vanuse tõttu või atesteerimistulemuste põhjal. Et kaebaja vabastati teenistusest
alusel distsiplinaarsüüteo eest, siis ei olnud vabastamisel takistuseks ka kaebuse esitaja ajutine töövõimetus. 4. Ametnike distsiplinaarsüüteod on loetletud
§-s 84, sh p 1 kohaselt on selleks teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas teenistuses joobnuna viibimine, ning vastavalt p-le 3 on selleks vääritu tegu, s.o süüline tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljaspool teenistust. M.R.le on Käskkirjaga süüks pandud kahte süütegu: esiteks, M. R. juhtis 17.09.
§-le 123 ja väide, et distsiplinaarkaristust ei oleks tohtinud talle määrata (vabastada teenistusest), kuna kaebuse 15 esitaja oli pöördunud kohtusse tema suhtes Põhja prefektuuri tehtud väärteootsuse vaidlustamiseks. Kohus leiab, et Politsei- ja Piirivalveametist saadud teave oli piisav tõendamaks asjaolu, et kaebaja juhtis sõidukit joobeseisundis, seda enam, et kaebaja ei esitanud distsiplinaarmenetluses vastupidist kinnitavat tõendit, vaid esitas oma seletuses üksnes paljasõnalisi väiteid. Tagantjärele kinnitab Käskkirja õigsust eelmärgitud osas ka tõik, et M.R. kaebus sama juhtumi osas tehtud väärteootsuse peale jäi rahuldamata ja talle määratud karistus kehtima /II kd tl 164/. Mis puutub Käskkirja p-s 3.2 jm märgitusse, et M.R. eelnimetatud teoga oluliselt diskrediteeris Mupot, siis selles osas nendib kohus, et vastustaja on ka siin õigesti ja kooskõlas kohtupraktikaga asjaolud tuvastanud ja oma järeldust põhjendanud. Esiteks, tegu on vääritu ka siis kui esineb kasvõi üks
p-s 3 nimetatud asjaolu, st tegu kas on vastuolus ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust. Antud juhul, et Mupo õigesti leidnud, et tegelikult esinevad mõlemad alused lugemaks kaebaja poolt 17.09.
Mupo on Käskkirja p-s 3.2., 17 enne resolutsiooni, rõhutanud: „Seega, kui M.R. oleks toime pannud vaid ühe eelmises lauses nimetatud distsiplinaarsüütegudest, tuleks M.R.'le ikkagi määrata distsiplinaarkaristus teenistusest vabastamine
alusel.“ Toodud kaalutlustest on ilmselge, et kaebaja eelnev teenistuskäik ja pikaajaline teenistusstaaž ei kaalunud üles tema poolt toime pandud süütegude raskust.
lg-s 2 on sätestatud, et teenistuskohustuste rikkumise (
Teenistuskohustuste jämeda rikkumise, usalduse kaotamise (
p 2) või vääritu teo (
p 3) eest võib ametniku vabastada ka siis, kui tal ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust. Seega iseenesest asjaolud, et kaebajal ei olnud varasemaid karistusi ja talle oli antud tänukirju/diplomeid, ei välistanud võimalust M.R. teenistusest vabastamiseks, millise lahenduse otstarbekuse üle ei ole kohus pädev otsustama. Kõike eeltoodut arvestades kohus ei nõustu ka M.R. väidetega Käskkirja motiveerimispuudustest ja kaalutlusveast. Kohus leiab, et Mupo on Käskkirja piisavalt põhistanud nii faktiliselt kui ka õiguslikult, toonud välja asjakohased kaalutlused, mistõttu Käskkiri vastab sellekohasele haldusaktile esitavatele sisu- ja vorminõuetele (HMS § 56, TDVS § 11 lg 2,
132 lg 2) ning on seega lisaks sisulisele (materiaalsele) õiguspärasusele ka formaalselt õiguspärane. 7. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Samas tuleneb eelmärgitud sättest, et isikul, kelle kahjuks otsus tehti, tuleb üldjuhul kanda ka vastaspoole menetluskulud. HKMS § 109 lg 1 järgi esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmisel menetluskulusid välja ei mõisteta. Et antud juhul jääb M.R. kaebus rahuldamata, siis ei pea kohus andma hinnangut ka kaebaja menetluskulude hüvitamise nõudele /II kd tl 153-159/. Samas, kuna Mupo ei ole omapoolset kohtukulunõuet esitanud, siis kohus vastavalt HKMS § 109 lg-le 2 ja § 158 lg-le 5 leiab, et menetlusosaliste võimalikud menetluskulud peavad jääma nende enda kanda. Hurma Kiviloo kohtunik 18
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.