Obsah (6)

§ 64§ 63§ 23§ 67§ 6§ 65

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Aili Maasik Otsuse tegemise aeg ja koht 28.september 2012.a Tallinn Haldusasja number 3-11-2792 Haldusasi I.O.i kaebus Tallinna Van

§ 64

lg 2 kohaselt informeeritakse kinnipeetavat kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse ning kinnipeetaval on õigus anda selgitusi. 23.09.2011 ettekandest nr 2081 nähtub, et kaebajat teavitati distsipliinirikkumisest alles 06.10.2011, st kaks nädalat pärast ettekande koostamist. Ettekande koostaja ei ole ettekandes samuti märkinud, et ta teavitas kinnipeetavat koheselt distsipliinirikkumisest, seega on tegemist

§ 64lg 2 rikkumisega.

Intsidendi ajal ega ka vahetult pärast seda ei öelnud valvur I.Valdek, et kaebaja oma käitumisega rikub kehtivat korda. 5.2 Käskkirjas märgitu kohaselt arvestati distsiplinaarkaristuse määramisel distsipliinirikkumise raskust ja laadi, kinnipeetava varasemat distsiplinaarkorras karistatust, samuti isiku suhtumist rikkumisse, vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust kinnipeetavat mõjutada õiguskuulekalt käituma.

§ 63

lg 3 kohaselt võetakse distsiplinaarkaristuse valikul arvesse vangistuse täideviimise eesmärki, mis on kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamine ja õiguskorra kaitse, seega on tegemist tulevikku suunatud eesmärgiga. Käskkirjast ei nähtu, kuidas varasema karistuse arvessevõtmine hõlmab vangistuse täideviimise eesmärke. Varasemat karistatust on arvestatud nii karistuse määramisel kui ka raskendava asjaoluna. Kaebaja leiab, et peaspetsialistüksuse juht on distsiplinaarkaristuse määramisel ületanud kaalutlusõiguse volituse piire.

§ 63

lg 3 ei anna peaspetsialist-üksuse juhile õigust distsiplinaarkaristuse määramisel arvestada rikkumise raskust ja laadi, kinnipeetava varasemat distsiplinaarkorras karistatust, samuti isiku suhtumist rikkumisse, vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. 5.3 Vangla sisekorraeeskirja (VSE) § 97 lg 2 p 13 kohaselt peab distsiplinaarmenetluse protokollist nähtuma kinnipeetava allkiri protokolliga tutvumise kohta. Vaidemenetluses on leitud, et inspektorkontaktisik E.Ojavere on 20.10.2011 teinud protokollile märke, et kinnipeetav keeldus protokolliga tutvumise kohta allkirja andmast. Kaebaja väidab, et talle ei ole distsiplinaarmenetluse protokolli tutvustatud. Kaebajale antud distsiplinaarmenetluse protokolli koopia ei kajasta ühtegi märget ka E.Ojavere poolt. Kaebaja väitel poleks tal olnud ka ühtegi põhjust keelduda protokolliga tutvumast.

1. Kaebuse esitaja ei nõustu vangla seisukohaga, et ta kaldus saatmismarsruudist kõrvale. Saatmine toimus ühest üksuse osakonnast teise majja läbi koridori, mis oligi saatmismarsruut. Kaebaja tunnistas oma seletuskirjas, et ta suhtles kambris nr 229 viibiva kinnipeetavaga, kuid kaebaja ei nõustu, et see oleks kuidagi ohustanud vangla üldist julgeolekut, sest hiljem ta paigutatigi sellesse kambrisse. Samuti allus kaebaja vanglaametniku korraldusele suhtlemine lõpetada, sest ta ju lõpetas suhtlemise.
2. Vaidlustatud käskkirjas on leitud, et pikaajalise kokkusaamise keelamisega ei ületa karistuse määr eesmärgi olulisust ning sellest tulenevalt ei ole kinnipeetava õigustesse sekkumine liiga ulatuslik ega ka intensiivne. Kaebaja leiab, et määratud karistus on ebaproportsionaalne. Karistuse määramisega ei sekkuta mitte ainult kaebaja õigustesse, vaid kokkusaamise keeld puudutab ka kaebaja elukaaslast ja last. Kuigi kaebajal toimuvad ka lühiajalised kokkusaamised, siis kaebaja elukaaslane elab Venemaal ning tal ei ole otstarbekas siia lühiajalisele kokkusaamisele tulla, see oleks koormav ka lapsele. Kaebaja ei ole oma last juba pea-aegu aasta näinud. Karistuse määramisel pole arvestatud

§ 23

lg 2, mille järgi vanglateenistus soodustab kinnipeetava vanglavälist suhtlemist. 2 VASTUSTAJA SEISUKOHT 8. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. 9.

§ 67

p-i 1 alusel on kinni peetav isik kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Tallinna Vangla direktori 16.04.2009 käskkirjaga nr 21 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukord“ (edaspidi Kodukord) p-i 14.2.3 kohaselt on saatmise ajal keelatud rääkida kõrvaliste isikutega, hõigelda, visata maha või üles korjata esemeid ja prahti, kalduda vanglaametniku loata kõrvale marsruudist, vajutada nuppudele, lülititele ning segada liikumist. Vaidlustatud käskkirja kohaselt seisnes kaebaja distsipliinirikkumine selles, et ta kaldus saatmise ajal vanglateenistuse ametniku loata kõrvale marsruudist, rääkis kõrvaliste isikutega ja ei allunud vanglateenistuse ametniku korduvatele seaduslikele korraldustele suhtlemine lõpetada.

1. Kaebuse esitaja distsipliinirikkumine on tõendatud I üksuse valvur Indrek Valdeku 23.09.2011 ettekandega nr 2081 Nimetatud ettekandest nähtub, et 23.09.2011 I üksuse II korrusel kella 12.50 paiku kambrist 240 kinnipeetavate viimisel kartseri kambrisse nr 89 kaldus kinnipeetav I.O. liikumistrajektoorist kõrvale ning suhtles omavoliliselt läbi uksesilma vaadates kambris nr 229 viibivate kinnipeetavatega. Vanglaametniku korduvatele seaduslikele korraldustele, alluda korrale ja suhtlemine lõpetada, ei allunud. Saatmisel marsruudist kõrvale kaldumine ning kõrvaliste isikutega suhtlemine on vastuolus Kodukorra p-st 14.2.3 tulenevate nõuetega. Seega on tegemist distsipliinirikkumisega, mille eest võis kaebuse esitajat karistada distsiplinaarkorras.
2. Tallinna Vangla on seisukohal, et distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku peaspetsialist-üksuse juhi 21.10.2011 käskkiri nr 1397-d on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastav vorminõuetele ja sellel ei esine tühise haldusakti tunnuseid. 12.

§ 64

lg 2 kohaselt tuleb kinnipeetavat koheselt teavitada, millises rikkumises teda süüdistatakse ning tal peab olema võimalik tutvuda väidetava süüteoga seonduva informatsiooniga. Nõue on ette nähtud selleks, et kinnipeetav saaks efektiivselt teostada sama lõike teises lauses sätestatud õigust anda asja kohta seletusi. Millises vormis ja millises menetlusstaadiumis tuleb isikule seletuse andmist võimaldada, otseselt määratletud ei ole. Kuigi distsiplinaarmenetluse materjalidest nimetatud fakti ei nähtu, siis vangla tavapärase praktika kohaselt informeeritakse kinni peetavaid isikuid koheselt distsipliinirikkumisest, milles neid süüdistatakse. Nimetatud fakti kinnitas ka ettekande koostanud ametnik, kes märkis, et ta teavitas kaebuse esitajat ettekande koostamisest. Seega, kuigi kaebuse esitaja on ettekandega tutvumist kinnitanud allkirjaga alles kaks nädalat pärast ettekande koostamist, ei saa nimetatud fakti käsitleda

§ 64lg 2 rikkumisena.

Ühtlasi nähtub distsiplinaarmenetluse materjalidest, et kaebuse esitaja on andnud omapoolsed selgitused toimunu kohta, mistõttu oli ta teadlik sellest, milles tema distsipliinirikkumine seisnes. 13.

§ 63

lg 1 kohaselt on distsipliinirikkumine vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süüline rikkumine, mille eest võib kinnipeetavale distsiplinaarkaristusena kohaldada noomitust, ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamist, töölt eemaldamist kuni üheks kuuks või kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks. Vangistuse täideviimise eesmärgi arvestamine on kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramisel

§ 64

lg 3 kohaselt kohustuslik spetsiifiline kaalutlus, mille kõrval hinnatakse ka muid olulisi asjaolusid (nt karistuse vastavus süüteo raskusele ja toimepanemise asjaoludele, vastutust raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid – kinnipeetava eelnev käitumine, temal kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu jms). Riigikohtu halduskolleegiumi 25.02.2010 otsuses nr 3-3-1-100-09 on leitud, et distsiplinaarkaristuse määramisel tuleb arvesse võtta ka kinnipeetava varasemaid distsipliinirikkumisi, mistõttu on kaebuse esitaja vastupidine seisukoht väär. Seega eeltoodud asjaolusid arvesse võttes hinnatakse karistuse mõju kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamisel ja õiguskorra kaitsmisel ning kuna distsiplinaarkaristuse määramise pädevus on vangla sisekorraeeskirja § 15 kohaselt antud peaspetsialistüksuse juhile, siis on kaebuse esitaja väide, et peaspetsialist-üksuse juht ei tohi karistuse määramisel arvesse võtta distsipliinirikkumise raskust ja laadi, kinnipeetava varasemat distsiplinaarkorras karistatust, isiku suhtumist rikkumisse, vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning tema õiguskuulekale käitumisele suunamise võimalust, väär. 3

1. Distsiplinaarmenetluse protokollile on inspektor-kontaktisik E. Ojavere teinud 20.10.2011 märke, et kinnipeetavale on tutvustatud protokolli, kuid ta keeldus sellele alla kirjutamast. Seega on kaebuse esitajale tahetud distsiplinaarmenetluse protokolli tutvustada, kuid ta ise keeldus sellega tutvumast. E.Ojavere on ka käesoleva asja lahendamisel kinnitanud, et ta soovis kaebuse esitajale protokolli tutvustada, kuid isik keeldus sellega tutvumast. Kuna kaebuse esitaja ei ole vaidlustatud haldusaktile teinud märget selle kohta, et ta hilisemalt oleks soovinud distsiplinaarmenetluse protokolliga tutvuda, kuid et vangla ei võimaldanud seda, siis ei saa pidada protokolliga mittetutvumist vanglapoolseks menetlusnormi rikkumiseks. Osas, milles kaebuse esitaja väidab, et tal puudus distsiplinaarmenetluse protokolliga tutvumisest keeldumiseks põhjus, tuleb märkida, et ka vanglateenistuse ametnikul puudus põhjus teenistusülesannete täitmisel (protokolli tutvustamisel) fikseerida toimunut tegelikkusest erinevalt.
2. Vaidlustatud haldusakti kohaselt kaldus kaebuse esitaja saatmise ajal vanglaametniku loata kõrvale marsruudist, rääkis kõrvaliste isikutega ja ei allunud vanglaametniku korduvatele seaduslikele korraldustele suhtlemine lõpetada. Marsruudist kõrvale kaldumisena tuleb käsitelda olukorda, kus kinni peetav isik, selle asemel, et järgneda vanglaametnikule, jääb seisma ning astudes võõra kambri ukse taha, asub vestlema sinna paigutatud isikutega. Vanglaametniku seaduslikule korraldusele allumatus ja marsruudist kõrvale kaldumine on vangla julgeolekut ohustav rikkumine. Oma tegevusega näitas kaebuse esitaja lugupidamatust ja negatiivset suhtumist vangla sisekorra suhtes ning andis teistele kinni peetavatele isikutele halba eeskuju. Olukorras, kus vangla ei reageeri kinni peetavate isikute allumatusele, julgustab see ka teisi kinni peetavaid isikuid korrale mitte alluma, kuid kinnipeetava allumatus on vangla julgeolekut ohustav raske rikkumine. Ühtlasi tuleb märkida, et kuigi kaebuse esitaja tõepoolest paigutati 20.10.2011 ehk peaaegu kuu aega hiljem kambrisse nr 229 ei välista see julgeoleku ohu olemasolu rikkumise toimepanemise hetkel. Seega kuigi kaebuse esitaja leiab, et ta oma tegevusega ei ohustanud mitte kuidagi vangla julgeolekut, sest hiljem ta paigutati sinna kambrisse, on tegemist eksliku seisukohaga.
3. Proportsionaalsuse põhimõte tuleneb Põhiseaduse § 11 lausest 2, mille kohaselt meede on proportsionaalne, kui see on sobiv, vajalik ja mõõdukas. Vaidlustatavast käskkirjast nähtub, et karistuse määramisel on peaspetsialist-üksuse juht arvestanud, et kergendavad asjaolud puuduvad ning raskendava asjaoluna kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu. Samuti võttis peaspetsialist-üksuse juht distsiplinaarmenetluse käigus arvesse asjaolu, et saatmise ajal vanglateenistuse ametniku loata marsruudist kõrvale kaldumine ja kõrvaliste isikutega suhtlemine on vangla üldist julgeolekut ohustav rikkumine. Peaspetsialist-üksuse juht võttes arvesse menetluse käigus selgunud kõiki asjaolusid, leidis, et kinnipeetava õiguskuulekamale käitumisele suunamiseks oleks noomituse liiga leebe karistus ning et töölt eemaldamist ei oleks otstarbekas kohaldada põhjusel, et I.O. ei ole vanglas tööga hõivatud. Samuti ei pidanud peaspetsialist-üksuse juht mõjusaks karistuseks kartserisse paigutamist, kuna isikule on varasemalt selline karistus määratud, kuid see ei ole teda õiguskuulekalt käituma mõjutanud. Suunamaks kinnipeetavat õiguskuulekale käitumisele ja vanglas kehtestatud korra järgimisele leidis peaspetsialist-üksuse juht, et proportsionaalne ja kõige efektiivsem on kinnipeetavat karistada ühe pikaajalise kokkusaamise keelamisega, sest see toob kinnipeetava jaoks kaasa reaalsed tagajärjed ning seeläbi teeks ta karistusest ka vajalikud järeldused. Kuna kaebuse esitaja süü distsipliinirikkumise toimepanemisel on tõendatud, on karistuse määramine sobiv. Jättes distsipliinirikkumiste toimepanemisele reageerimata, ei ole vanglas võimalik efektiivselt tagada kinni peetavate isikute üle järelevalvet ning täita vangistuse ning eelvangistuse täideviimise eesmärke (isiku õiguskuulekamale käitumisele suunamine), seega on kinnipeetava karistamine vajalik. Samuti võttes arvesse asjaolu, et kaebuse esitaja pani toime korduva distsipliinirikkumise ning selle, et tegemist ei ole isiku õigusi kõige enam piirava karistusega, on valitud karistus mõõdukas.
4. Ühtlasi tuleb märkida, et kaebuse esitaja väide, et ta ei ole oma last peaaegu aastaaega näinud, ei vasta tõele. Nimelt nähtub vangiregistri infosüsteemist, et kaebuse esitaja elukaaslane, kes tõepoolest elab Venemaal, on koos lapsega käinud regulaarselt nii lühiajalistel- kui ka pikaajalistel kokkusaamistel. Kaebuse esitaja laps on koos kaebuse esitaja ema või elukaaslasega käinud lühiajalistel kokkusaamistel 09.06.2011; 21.07.2011; 11.08.2011; 22.09.2011; 06.10.2011; 17.11.2011, 15.12.2011; 12.01.2012 ning pikaajalisel kokkusaamisel 04.02.
5. Seega on kaebuse esitaja kohtunud oma lapsega regulaarselt. 4 KOHTU PÕHJENDUSED
6. Kohus, hinnanud poolte esitatud põhjendusi ja tõendeid nende kogumis leiab, et kaebus on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on järgmised.
7. Distsiplinaarmenetluse algatamiseks ja distsiplinaarkaristuse määramiseks on vaja esmalt tuvastada, kas kinnipeetav on toime pannud distsiplinaarsüüteo, kas on täidetud vastav teokoosseis.

§ 67

p 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Kodukorra p 14.2.3 kohaselt on saatmise ajal keelatud rääkida kõrvaliste isikutega, hõigelda, visata maha või üles korjata esemeid ja prahti, kalduda vanglaametniku loata kõrvale marsruudist, vajutada nuppudele, lülititele ning segada liikumist. 19.1 Tallinna Vangla peaspetsialist-üksuse juhi 21.10.2011 käskkirjaga nr 1397-d on

§ 63

lg 1 p 2 ja § 64 lg 4 alusel karistatud kaebajat Kodukorra p 14.2.3 rikkumise eest ühe pikaajalise kokkusaamise keelamisega. Vaidlustatud käskkirja kohaselt seisnes I.O.i distsipliinirikkumine selles, et ta 23.09.2011 kinnipeetavate viimisel kambrist nr 240 kartseri kambrisse nr 89 kaldus saatmise ajal vanglateenistuse ametniku loata kõrvale marsruudist, rääkis kõrvaliste isikutega ja ei allunud vanglateenistuse ametniku korduvatele seaduslikele korraldustele suhtlemine lõpetada (tl9-11). 19.2 Tallinna Vangla I üksuse valvuri I.Valdeku 23.09.2011 ettekandest nr 2081 (tl 5) nähtuvalt 23.09.2011 E1 hoone II korrusel kella 12.50 paiku kambrist 240 kinnipeetavate viimisel kartseri kambrisse nr 89 kaldus kinnipeetav I.O. liikumistrajektoorist kõrvale ning suhtles omavoliliselt läbi uksesilma vaadates kambris 229 viibivate kinnipeetavatega. Vanglaametniku korduvatele seaduslikele korraldustele alluda korrale ja suhtlemine lõpetada, ei allunud. Käesolevas haldusasjas ei ole vaidlust selle üle, et 23.09.2011 kambrist 240 kaebaja viimisel kartseri kambrisse nr 89 kaebaja suhtles kambris nr 229 viibiva kinnipeetavaga. Suhtlemist kambris nr 229 viibiva kinnipeetavaga on kaebaja kinnitanud kohtule esitatud kaebuses ja distsiplinaarmenetluse käigus antud 06.10.2011 seletuskirjas (tl 6), samuti kinnitas kaebaja seda kohtuistungil tõendina kohtule esitatud videosalvestise vaatamisel (tl

1. Kohtuistungil vaadatud videosalvestiselt (tl 62) nähtuvalt liikus kaebaja vasakule kambri ukse juurde, jäi seisma näoga ukse poole ja suhtles läbi uksesilma. Kaebaja juurde astus vanglaametnik, kes midagi ütles ja püüdis kaebajat kambri ukse juurest korduvalt ära tõmmata, kaebaja suhtlemist kambris oleva isikuga vanglaametniku sekkumisel koheselt ei lõpetanud. Kaebaja on kohtule esitatud kaebuses kirjutanud, et ta allus vanglaametniku korraldusele suhtlemine lõpetada, sest ta ju lõpetas suhtlemise. Seega kinnitab kaebaja kohtule esitatud kaebuses, et valvur on kaebajale andnud korralduse kambris 229 viibivate kinnipeetavatega suhtlemine lõpetada. Kohtuistungil selgitas kaebaja viivitust valvuri korralduse täitmisel sellega, et ta mõtles, et valvuri jutt oli suunatud teisele inimesele, korraldus anti eesti keeles ja ta ei saanud aru. Kui valvur teda puudutas, siis sai ta aru, et valvur pöördus tema poole ja siis ta lõpetas rääkimise (tl 70-72). Eeltoodust nähtuvalt on tõendamist leidnud, et kaebaja rikkus 23.09.2011 Kodukorra punkti 14.2.3, seega pani toime distsiplinaarsüüteo.
2. Kaebajale on 15.04.2011 allkirja vastu tutvustatud vangistusalaseid õigusakte (tl 4), millest nähtuvalt on kaebajale selgitatud, mida reguleerib vangistusseadus ja teised õigusaktid, eraldi on selgitatud

§s 67 sätestatut, samuti on selgitatud, et lisaks loetletule on üheks tähtsamaks õigusaktiks Kodukord, mida saab samuti inspektor-kontaktisiku käest tutvumiseks küsida. Sealjuures on enne kaebaja allkirja nii eestikui venekeelne tekst, mille kohaselt isik kinnitab, et on tutvunud kinni peetava isiku kohustustega vanglas ja on teadlik, et muid vajaminevaid õigusakte saab ta kontaktisiku vahendusel ning talle on selgitatud kaebuste esitamise korda. Seega oli kaebajal võimalik endale vangistusalased õigusaktid, s.h Kodukord põhjalikult selgeks teha ning kaebaja ei ole väitnud ega tõendanud, et vastustaja on teda selles mingil viisil takistanud. Eeltoodust tulenevalt ei saa kaebaja õigustada oma õigusvastast käitumist õigusaktide mittetundmisega. 21.

§ 64

lg 2 kohaselt kinnipeetavat informeeritakse kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse. Kinnipeetaval on õigus anda selgitusi. Käesoleval juhul nähtub haldusasja materjalidest, et kaebaja 23.09.2011 rikkumise kohta on samal päeval koostatud Tallinna Vangla I üksuse valvuri I.Valdeku ettekanne nr 2081 (tl 5). Käesolevas haldusasjas on tõendamata, et kaebajale oleks seda ettekannet tutvustatud varem kui 06.10.2011 (tl 5). Samas ei ole ettekande tutvustamisega 06.10.2011 5 rikutud kaebaja õigust distsiplinaarmenetluse kohasele läbiviimisele. Kaebaja on saanud 06.10.2011 anda asja kohta kirjaliku seletuse (tl 6, 42), seega oli ta teadlik sellest, milles tema distsipliinirikkumine seisnes. Distsipliinirikkumise kohta on koostatud distsiplinaarmenetluse protokoll (tl 40-41) ja kaebaja 06.10.2011 seletust on distsiplinaarmenetluse protokollis käsitletud. 22.

§ 64lg 3 kohaselt distsiplinaarmenetluse käik protokollitakse.

VSE § 97 lg 1 kohaselt kui kinnipeetavat süüdistatakse distsipliinirikkumises, koostatakse distsiplinaarmenetluse protokoll. Sama paragrahvi lõike 2 p 3 kohaselt märgitakse kinnipeetava suhtes koostatavas distsiplinaarmenetluse protokollis distsipliinirikkumise asjaolude detailne kirjeldus ning punkti 13 kohaselt märgitakse protokollis kinnipeetava allkiri protokolliga tutvumise kohta. Kaebaja väidab, et talle ei ole distsiplinaarmenetluse protokolli tutvustatud. Samas on vastustaja poolt kohtule esitatud distsiplinaarmenetluse protokolli kolmandal lehel inspektor-kontaktisiku E.Ojavere allkirjaga kinnitatud 20.10.2011 märkus selle kohta, et kaebajale on distsiplinaarmenetluse protokolli tutvustatud, kuid ta keeldus sellele alla kirjutamast (tl 41). Kaebaja esitas kohtule distsiplinaarmenetluse protokolli kahel lehel (tl 7-8), s.o ilma selle leheta, millel on inspektor-kontaktisiku 20.10.2011 märkus kaebajale distsiplinaarmenetluse protokolli tutvustamise kohta. Kaebaja seletas kohtuistungil, et ta esitas kohtule distsiplinaarmenetluse protokolli nii nagu ta selle vanglalt sai. Seega võib õige olla kaebaja väide, et kaebajale antud distsiplinaarmenetluse protokolli koopia ei kajasta märget E.Ojavere poolt. Samas ei lükka see aga kuidagi ümber vastustaja esitatud tõendit, millest nähtuvalt kaebajale on distsiplinaarmenetluse protokolli tutvustatud, kuid ta keeldus sellele alla kirjutamast (tl 41). 23.

§ 64

lg 1 kohaselt viib vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi ning selgitab välja distsipliinirikkumise asjaolud. Distsiplinaarkaristuse määrab

§ 64

lg-st 4 tulenevalt vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul. Seega on distsiplinaarmenetluse läbiviimine ja distsiplinaarkaristuse määramine vanglateenistuse pädevuses. Käesoleval juhul on distsiplinaarmenetluse protokollis tehtud ettepanek kaebaja karistamiseks ühe pikaajalise kokkusaamise keelamisega ning Tallinna Vangla peaspetsialist-üksuse juhi 21.10.2011 käskkirjaga nr 1397-d on

§ 63

lg 1 p 2 ja § 64 lg 4 alusel karistatud kaebajat Kodukorra p 14.2.3 rikkumise eest ühe pikaajalise kokkusaamise keelamisega. 24.

§ 67

p 1 seob kinnipeetava poolt vangla sisekorraeeskirjadele ja vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele allumise kohustuse julgeoleku tagamisega vanglas ning

§ 63

lg 1 näeb vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide, seega ka Kodukorra nõuete süülise rikkumise eest ette kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse kohaldamise, milleks on noomitus; ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine; töölt eemaldamine kuni üheks kuuks; kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks, õiguse. Distsiplinaarkaristuse kohaldaja ei ole seotud eelnimetatud sättes sisalduvate karistuste loetlemise järjekorraga.

§ 63

lg 3 kohaselt võetakse distsiplinaarkaristuse valikul arvesse vangistuse täideviimise eesmärki, milleks

§ 6

lg 1 kohaselt on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Vaidlustatud käskkirjast nähtuvalt on karistuse määramisel arvestatud distsipliinirikkumise raskust ja laadi, kinnipeetava varasemat distsiplinaarkorras karistatust, samuti isiku suhtumist rikkumisse, vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada kaebajat õiguskuulekalt käituma. Kaebaja leiab, et peaspetsialist-üksuse juht on distsiplinaarkaristuse määramisel ületanud kaalutlusõiguse volituse piire, et

§ 63

lg 3 ei anna peaspetsialist-üksuse juhile õigust distsiplinaarkaristuse määramisel arvestada rikkumise raskust ja laadi, kinnipeetava varasemat distsiplinaarkorras karistatust, samuti isiku suhtumist rikkumisse, vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Kohus kaebajaga ei nõustu. Riigikohtu halduskolleegium on 25.02.2010 otsuses nr 3-3-1-100-09 (p 15) leidnud, et vangistusseadus ei reguleeri täpsemalt, milliseid asjaolusid võib arvesse võtta distsiplinaarkaristuse määramisel.

§ 65

lg 5 kohaselt distsiplinaarkaristus kustub, kui kinnipeetav ühe aasta jooksul, arvestades distsiplinaarkaristuse määramisest, ei ole toime pannud uut distsipliinirikkumist.

§ 65

lgst 5 tulenevalt võib kolleegiumi hinnangul distsiplinaarkaristuse mõistmisel või kinnipeetava iseloomustamisel arvestada kehtivaid distsiplinaarkaristusi. Need võivad iseloomustada kinnipeetava käitumist vanglas ning võimalust tema käitumist distsiplinaarkaristusega mõjutada, mis omakorda on olulised asjaolud distsiplinaarkaristuse valikul. 6 Vaidlustatud käskkirjas on leitud, et kaebaja pani süüliselt toime vangla üldist julgeolekut ohustava rikkumise, millega näitas lugupidamatut ja negatiivset suhtumist vangla sisekorra suhtes ja ükskõikset ning hoolimatut suhtumist vangla tegevust reguleerivatesse õigusaktidesse, andes sellega halba eeskuju teistele kinni peetavatele isikutele. Kaebajat karistati ühe pikaajalise kokkusaamise keelamisega, leides, et see toob kaebaja jaoks kaasa reaalsed tagajärjed, kuna kaebajal toimuvad regulaarselt pikaajalised kokkusaamised ning see suunaks kaebajat edaspidi vanglas õiguskuulekalt käituma. Karistuse määramisel kergendavaid asjaolusid ei tuvastatud, raskendava asjaoluna arvestati asjaolu, et kinnipeetav omab kehtivat distsiplinaarkaristust. Käskkirjas leiti, et kaebaja suunamiseks õiguskuulekale käitumisele oleks noomitus liiga leebe karistus, töölt eemaldamist ei ole otstarbekas kasutada, kuna kinnipeetav ei ole tööga hõivatud, kaebaja varasem karistamine distsipliini rikkumise eest kartserisse paigutamisega ei ole kaebajat õiguskuulekale käitumisele mõjutanud. Eeltoodust nähtuvalt on ekslik kaebuse väide, et käskkirjast ei nähtu, kuidas varasema karistuse arvessevõtmine hõlmab vangistuse täideviimise eesmärke. 25. HMS § 55 lg 1 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav. HMS § 56 lg 1 kohaselt peab haldusakt olema põhjendatud, lõike 2 kohaselt tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ning lõike 3 kohaselt kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Kohus leiab, et vaidlustatud käskkiri vastab eeltoodud nõuetele. Käskkiri on piisavalt selge ja üheselt mõistetav. Käskkirjas on märgitud käskkirja andmise faktiline ja õiguslik alus ning kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Käskkirjas on põhjendatud karistuse valikut ja toodud välja karistuse määramise kaalutlused. Kohus leiab, et määratud karistus ei ole ilmselgelt ebaproportsionaalne võrreldes toime pandud rikkumisega. Asja materjalidest ei nähtu, et määratud karistus ei oleks kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärgiga ega ka muid asjaolusid, mis lubaksid pidada määratud karistust ülemääraseks. 26. Kuna

§ 63

lg 1 p 2 näeb distsiplinaarkaristusena ette ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamise, ei ole asjakohane kaebaja viitamine

§ 23lg-le 2.

Kaebaja on ka kohut eksitanud väitega, et kaebaja ei ole oma last juba pea-aegu aasta näinud. Haldusasja materjalidest nähtuvalt on kaebaja laps koos kaebaja ema või elukaaslasega käinud lühiajalistel kokkusaamistel 09.06.2011; 21.07.2011; 11.08.2011; 22.09.2011; 06.10.2011; 17.11.2011, 15.12.2011; 12.01.2012 ning pikaajalisel kokkusaamisel 04.02.2012 (tl 47 pöördel- 48). Seega on kaebaja kohtunud oma lapsega regulaarselt.

1. Käesoleval juhul on vaidlustatud käskkirjas leitud, et kaebaja ohustas 23.09.2011 saatmisel marsruudist vanglateenistuse ametniku loata kõrvale kaldumisega ja kõrvaliste isikutega rääkimisega ning vanglateenistuse ametniku korduvatele seaduslikele korraldustele mitteallumisega vangla üldist julgeolekut. Seega on asjakohatu kaebaja viitamine tema hilisemale paigutamisele kambrisse nr
3. 01.01.2012 kehtima hakanud HKMS § 285 lg 1 näeb ette, et enne selle seadustiku jõustumist tehtud menetlustoimingute korral kohaldatakse menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud halduskohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kaebaja vabastati maksejõuetuse tõttu riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel Tallinna Halduskohtu 23.02.2012 määrusega (tl 21–24). Kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS § 95 lg 1 sätestas, et kui kaebuse esitaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud, mõistab kohus kaebuse rahuldamise korral teiselt poolelt tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse. Sarnane regulatsioon sisaldub ka kehtiva HKMS § 118 lg-s
4. Käesoleval juhul teeb kohus otsuse kaebaja kahjuks, seega pole riigilõivu kelleltki välja mõista ning need jäävad riigi kanda (kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS § 95 lg 1 ja kehtiva HKMS § 109 lg 3). HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti (kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS § 92 lg 1). Vastustaja pole menetluskulude hüvitamist taotlenud ning neid välja ei mõisteta (kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS § 93 lg 1 ja kehtiva HKMS § 109 lg 1). Aili Maasik Kohtunik 7