← Eesti

2-10-60471/39

Obsah (7)§ 146§ 142§ 150§ 67§ 149§ 82§ 84

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Kohtunikud Margo Klaar, Ele Liiv ja Malle Seppik Otsuse tegemise aeg ja koht 30. mai 2012. a., Tallinn T

) § 113 lg. 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

  1. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. S e l g i t u s e d:
  2. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
  3. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
  4. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. 2

(12)
  1. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
  2. novembril
  3. a. esitas Swedbank AS Pärnu Maakohtusse hagi H V vastu ja palus kostjalt hagejale välja mõista 12.782, 33 eurot (200.000 Eesti krooni) ning viivise alates hagi esitamisest 0, 15% põhinõudelt 7745, 65 eurot (121.193, 09 Eesti kroonilt) päevas kuni põhinõude täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt laenas hageja
  4. veebruaril
  5. a. sõlmitud laenulepingu nr. 04-088988-JI alusel OÜ-le Rasmus E. H. (
  6. jaanuaril
  7. a. pankrotimenetluse lõpetamise järel äriregistrist kustutatud) 19.173 eurot tagastamise tähtajaga
  8. veebruar
  9. a. Intressimääraks lepiti kokku 6 kuu Euribor + 4% aastas. Vastav maksegraafik koostati igakordselt pärast intressimäära muutumist. Laenusumma tuli tagastada osade kaupa iga kuu
  10. kuupäeval. Laenusaaja ei täitnud lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt ajavahemikul
  11. detsembrist
  12. a. kuni
  13. veebruarini
  14. a. Laenu põhiosa summas 7745, 65 eurot ja intressi summas 3727, 34 eurot hagejale tagastatud ei ole. Osamaksetega viivitamise eest on hagejal lepingu punkti
  15. 1 alusel õigus nõuda viivist 0, 15% päevas, seisuga
  16. november
  17. a. on võlgniku viivisevõlg 24.450, 75 eurot. Laenusaaja kohustuste täitmise tagamiseks seati xxxxxxxxx, xxxxxxx xx asuvale ehitisele vallaspant ning hageja ja kostja sõlmisid
  18. veebruaril
  19. a. käenduslepingu nr. 04-088988-KÄ/2, millega kostja võttis endale kohustuse tagada solidaarselt laenusaajaga lepingust tulenevate laenusaaja kohustuste kohane ja täielik täitmine. Kostja vastutuse maksimumsummaks lepiti kokku 200.000 krooni. Hageja saatis
  20. märtsil
  21. a. kostjale teatise, milles palus tasuda laenusaaja võlgnevus kostja vastutuse ulatuses summas 200.000 krooni. Kostja sai teate kätte
  22. märtsil
  23. a. Kostjal on käenduslepingust tulenev kohustus hageja ees. Kostja teatas viis aastat tagasi hagejale, et ta võõrandas oma osaluse OÜ-s Rasmus E. H., ning soovis vabaneda ka käenduskohustusest. Hagejal tekkis kahtlus, et osakute müügiga püütakse kohustustest vabaneda, mistõttu hageja ei andnud kostjale käenduskohustuste üleminekuks nõusolekut. Kostjale selgitati, et ettevõtte osade müümine ei vabasta teda käenduskohustusest. Aastatel 2005 – 2006 arvestatud kohustused ei ole aegunud. Ajavahemikul
  24. märtsist kuni
  25. augustini
  26. a. on põhivõlgnevuse katteks tasutud kokku 6404, 79 eurot. Nimetatud laekumistega on tasutud põhiosa võlgnevus ajavahemiku eest
  27. detsembrist
  28. a. kuni
  29. maini
  30. a. ning osaliselt – summas 230, 94 eurot – ka
  31. juuni
  32. a. osamakse. Seega on kõik
  33. ja
  34. a. põhivõla maksed tasutud, mistõttu ei saa need olla aegunud. Hageja on valmis sõlmima kostjaga vaidluse lahendamiseks kompromissi, mille järgi kostja tasuks üksnes põhivõla 7745, 65 eurot. Kui kostjal puudub võimalus tasuda põhivõlga ühekordse maksena, peab hageja võimalikuks selle ajatamist maksimaalselt 3 aasta peale intressiga 3% aastas. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja on käitunud pahauskselt. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja sõlmis vaidlusaluse käenduslepingu. Laenulepinguga saadud raha kasutamise sihtotstarve oli xxxxxxxxxx xxxxxx xx asuva hoonetekompleksi ostja ja renoveerimine äriühingu poolt. Kostja ei ole alates
  35. aprillist
  36. a. OÜ-ga Rasmus E. H. seotud. Kuna käenduslepingu järgi vastutas kostja ka tulevikus äriühingu poolt sõlmitavate laenulepingu lisade täitmise eest, siis soovis kostja käenduskohustustest vabaneda ja käis korduvalt panga Kuressaare kontoris, kus talle pangatöötaja Tarmo Vipre kinnitas, et 3
(12)käenduslepingu on üle võtnud OÜ-ga Deebet-Konsultatsioonid seotud isikud ning hageja käendus on lõppenud. Jutuajamise juures viibis E K. Kostjal kujunes veendumus, et on võlakohustusest vabanenud. Hageja on möönnud, et oli teadlik, et laenulepingust tulenev põhikohustus muutus sissenõutavaks
  1. jaanuaril
  2. a., mil põhivõlgnik kustutati pärast pankrotimenetluse raugemist registrist. Ometi lasi hageja pahauskselt koguneda intressil ning viivisel ning esimest korda pöördus ta kostja poole
  3. märtsil
  4. a. Hageja vastuolulisele käitumisele viitab asjaolu, et
  5. märtsi
  6. a. seisuga oli hageja kostja kontol reserveerinud 588.442, 34 Eesti krooni, kuid pärast kostja poolt selle alusetusele tähelepanu juhtimist vabastas hageja selle summa. Kui laenulepingu järgsed maksed lõppesid juba
  7. detsembril
  8. a., ei teinud hageja väga pika aja jooksul midagi võlgnevuse sissenõudmiseks. Ühelt poolt hageja ei püüdnud rohkem kui aasta jooksul realiseerida laenulepingu tagatiseks olnud renoveeritavale ehitisele seatud vallaspanti, teisalt ei teavitanud hageja käendajaid ca 3, 5 aasta jooksul põhivõlgniku poolt kohustuse täitmata jätmisest. Põhivõlgnik võõrandas hüpoteegiga koormamata kinnistu, hageja ei teinud pingutusi rahuldada nõuet pandi realiseerimise arvel ega püüdnud ka hiljem tuvastada kinnistu võõrandamistehingu tühisust. Hageja nõue on ebaselge, vastuoluline ja alusetu. Pärnu Maakohtu
  9. novembri
  10. a. määrusega tsiviilasjas 2-07-30437 tuvastati, et OÜ Rasmus E. H. võlg hageja ees määruse koostamise aja seisuga oli 102.066 krooni, mis pidi sisaldama nii põhivõlga kui ka intressi ja viivist. Järelikult pidi võlg olema ligilähedane sellele summale ka OÜ Rasmus E. H. kustutamise ajal registrist. Isegi kui eeldada, et hagejal oleks nõudeõigus kostja vastu, siis oleks pank kaotanud suuremas summas nõudeõiguse

§ 146lõigete 2 ja 3 alusel.

Hageja ei teavitanud kostjat põhivõlgniku pankrotimenetlusest ning juba sellest tulenevalt saaks temalt sissenõutava summa maksimaalmäär olla 102.066 krooni. Teavitamiskohustuse täitmisel oleks kostjal olnud võimalus rahuldada pankrotimenetluses tuvastatud põhivõlgniku kohustus hageja ees ning see oleks vältinud intressi ja viivise kogunemise. Kui eeldada, et hagejal oleks nõudeõigus kostja vastu, oleksid vähemalt aastatel 2005 2006 arvestatud põhikohustus ja kõrvalkohustused aegunud. Põhivõlgnik pidi täitma korduvaid kohustusi. Korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Sellest tulenevalt aegusid

  1. a. nõuded
  2. jaanuaril
  3. a., kuna need muutusid sissenõutavaks
  4. jaanuarist
  5. a.,
  6. a. nõuded aegusid aasta varem. Hagi täielikult või osaliselt rahuldamise korral palus kostja kohaldada
  7. kuni
  8. a. jooksul kogunenud võlgnevuse suhtes aegumist. Sellest tulenevalt peaks 102.066 kroonist lahutama
  9. –
  10. a. võlgnevused. Hageja on pahausksest käitumisest minetanud nõudeõiguse kostja vastu. Hageja nõudest ei nähtu, millise osa moodustavad põhivõlg, intress ja viivis. Hageja on alusetult alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest arvestanud nii intressi kui ka viivist. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahju hüvitise arvestamine laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest. Hageja soovib kostja arvel alusetult rikastuda, kuna E K on sõlminud hagejaga kokkuleppe 100.000 krooni hüvitamiseks, mis on sisuliselt nõude sissenõutavaks muutumise ajal fikseeritud võlasumma. Esimese astme kohtu otsus Pärnu Maakohus rahuldas
  11. oktoobri
  12. a. otsusega hagi osaliselt. Kohus mõistis kostjalt hagejale välja 2221, 45 eurot ja viivise alates
  13. novembrist
  14. a. 0, 15% põhinõudest 2221, 45 eurost päevas kuni nõude kohase täitmiseni. Kohus jättis 82% kostja menetluskuludest hageja kanda ja 18% hageja menetluskuludest kostja kanda. 4

(12)Otsuse kohaselt ei ole vaidlust selles, et
  1. veebruaril
  2. a. sõlmitud laenulepingu nr. 04-088988-JI alusel laenas hageja OÜ-le Rasmus E. H. 19.173 eurot (tl. 6) intressimääraga 6 kuu Euribor + 4% aastas tagastamise tähtajaga
  3. veebruar
  4. a. Laenusumma tuli tagastada osade kaupa iga kuu
  5. kuupäeval. Vastav maksegraafik koostati igakordselt pärast intressimäära muutumist (tl. 12). Laenusaaja pidi tagama igakuiselt maksegraafikus fikseeritud summade olemasolu oma arvelduskontol, et hageja saaks debiteerida lepingujärgseid makseid. Kirjaliku kokkuleppega muudeti laenu ja intresside tagasimakse alguskuupäeva, laenu tagasimakse alguseks jäi
  6. juuni
  7. a. ja intresside maksmise alguseks
  8. veebruar
  9. a. (tl. 14). Hageja ja kostja sõlmisid
  10. veebruaril
  11. a. käenduslepingu nr. 04-088988-KÄ/2, millega kostja võttis endale kohustuse tagada solidaarselt laenusaajaga lepingust tulenevate laenusaaja kohustuste kohane ja täielik täitmine. Kostja vastutas solidaarselt laenusaajaga, kuid mitte rohkem kui 200.000 krooni tasumise eest. Käenduslepingus on laenusummaks märgitud 16.077, 91 eurot, mis võiski olla tagastamata laenu jääk sel ajahetkel. Kostja oli laenusaaja juhatuse liige. Kostja on allkirjastanud laenulepingu ja hiljem ka käenduslepingu, millega kinnitas laenu andmist laenuandjale. Kostja ei ole oma käenduskohustusest vabastamist tõendanud, ka ei suutnud seda teha tunnistaja E K oma ütlustega. Tunnistaja kinnitas, et kirjalikult ei ole kokkulepet käenduskohustuse lõpetamise kohta vormistatud. Lepingu p. 9 kohaselt kehtib käendusleping kuni laenulepingust tulenevate nõuete täitmiseni. Pärnu Maakohtu
  12. novembri
  13. a. määrusega lõpetati laenusaaja OÜ Rasmus E. H. pankrotimenetlus raugemisega pankrotti välja kuulutamata, kuna võlgnikul ei jätkunud vara pankrotimenetluse kulude katteks. Määrus jõustus
  14. detsembril
  15. a. Ajutise halduri aruande kohaselt oli laenusaaja võlg hagejale 102.066 krooni (6523, 21 eurot). Hageja väitel ei teostanud laenusaaja graafikujärgseid makseid alates
  16. detsembrist
  17. a. kuni
  18. veebruarini
  19. a., võlg on 7745, 65 eurot. Maksmine pidi toimuma osamaksetena. See tähendab, et osamaksete osas muutus võlg sissenõutavaks tähtaja möödudes. Kogu põhivõla osas muutus võlg sissenõutavaks alates laenusaaja pankrotimenetluse lõpetamisest
  20. detsembril
  21. a., sest sellest hetkest oli selge, et laenusaaja ei ole võimeline oma kohustusi täitma, sest selleks puudub vara. Nõustuda ei saa hagejaga, nagu oleks võlg muutunud sissenõutavaks ettevõtte kustutamisega registrist. Kuigi hageja selgitustel tasuti põhivõla osamakseid kuni
  22. maini
  23. a., mida kinnitab ka maksegraafiku ja võla jäägi võrdlus, ning makseid tehti veel
  24. a., siis oli hagejal osamaksete tasumata jätmise korral õigus kohe pöörduda nõudega käendaja vastu, mida hageja ei teinud. Hageja on nõuete esitamisega viivitanud vähemalt 3, 5 aastat. Ka ei ole ta realiseerinud laenu tagatisena seatud vallaspanti, mistõttu nõustuda saab kostjaga, et hageja on käendaja suhtes käitunud pahauskselt. Samas ei ole laenu põhiosa nõue hagi esitamise ajaks aegunud. Kogu võlg muutus sissenõutavaks alates pankrotimenetluse lõpetamise määruse jõustumisest. Hageja on esitanud vastuolulisi väiteid kohustuste täitmise kohta, kinnitades ühelt poolt, et osamakseid ei tehtud ajavahemikus
  25. detsembrist
  26. a. kuni
  27. veebruarini
  28. a. ja samas, et põhivõlg on tasutud kuni
  29. maini
  30. a. ja tasumine toimus veel
  31. a. Üheselt on selge, et alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ja edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahju hüvitise arvestamine. Hageja nõuab tasumata intressi summas 3727, 34 eurot. Arvestades intressi lepingujärgses suuruses, samuti asjaolu, et intressi sai hageja nõuda kuni detsembrini
  32. a., on intressivõla põhjendatud suuruseks pankrotimenetluse lõpetamise seisuga 1619, 62 eurot (0, 51% 7745, 65 x 40). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 154 järgi on korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil 5
(12)kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. TsÜS § 146 lg. 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Et põhivõlgnik pidi võla ja intressimaksed maksma osamaksetena, sai hageja esitada oma nõude käendaja vastu kohe pärast põhivõlgniku vastu esitatava nõude sissenõutavaks muutumist ehk siis iga osamakse maksmise tähtaja möödumisel (Riigikohtu lahend 3-2-1-12-10). Hagi esitamise olid aegunud hageja nõuded kostja vastu nende nõuete osas, mis muutusid sissenõutavaks enne
  1. detsembrit
  2. a. See tähendab, et
  3. ja
  4. a. sissenõutavaks muutunud osamaksete nõue on aegunud. Seega saab siinjuures rääkida vaid intressi maksetest summas 866, 96 eurot; 752, 66 euro osas on nõuded aegunud. Hageja on arvestanud viivist alates
  5. detsembrist
  6. a.,
  7. novembri
  8. a. seisuga on viivis 24.450 eurot. Samas kinnitas hageja, et võla katteks tehti makseid veel
  9. a. Arvestada tuleb, et hageja saatis alles
  10. märtsil
  11. a. kostjale teatise, milles tegi ettepaneku võla tasumiseks hiljemalt
  12. märtsil
  13. a. Teatis saadeti rohkem kui aasta pärast põhivõlgniku kustutamist registrist ja üle kolme aasta pärast esimeste osamaksete sissenõutavaks muutumist. Hageja oli kohustatud põhivõlgniku pankrotist teavitama käendajaid kohe, kui ta sai sellest teada, andes käendajatele võimaluse võla tasumiseks. Eelnevat arvestades ei saa lugeda viivise nõuet selgelt ja üheselt põhjendatuks. Hageja on käendaja suhtes käitunud pahauskselt, esitades nõude käendaja vastu aastaid peale seda, kui tal tekkis selleks õigus, suurendades sellega tahtlikult viivise suurust, mistõttu hageja nõue viivise väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata. Seega laenulepingust tulenev võlg hagi esitamise seisuga on 8612, 61 eurot, s. h. põhivõlg ja intress. Tunnistaja E K ütlustest on selgunud, et ta oli laenulepingujärgse kohustuse teiseks käendajaks vastutuse piirmääraga 100.000 krooni. Selle summa ulatuses on tunnistaja sõlminud kokkuleppe hagejaga ja maksab seda osamaksetena. Kohtule on jäänud arusaamatuks, et tegelikult on hageja samaaegselt esitanud nõude käendaja vastu kogu võla ulatuses, nõudes sama võla tasumist ka teiselt käendajalt, kes seda ka kokkuleppel teeb, kuigi tegemist peaks olema solidaarvõlgnikega. Hageja nõude kostja vastu saab seega rahuldada vaid ulatuses, mida ei kata teise käendaja poolt enda kanda võetud võlakohustus, millega hageja nõude esitamisel ilmselgelt ei ole arvestanud. Rahuldamisele kuuluv osa on seega 2221, 45 eurot (8612, 61 - 6391, 16). Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi ei rahuldatud, s. o. 4169,71 euro ja sellelt summalt täiendava viivise välja mõistmata jätmise osas, ja mõista uue otsusega kostjalt täiendavalt välja 4169, 71 eurot ning määrata põhinõudeks, millelt kostjalt tuleb välja mõista täiendav viivis 6391, 16 eurot. Hageja nõustub kohtuga, et laenu põhiosa summas 7745, 65 eurot ei ole hagi esitamise ajaks aegunud. Hageja nõustub maakohtuga, et põhjendatud on intressinõue summas 866, 96 eurot ning et kokku koos põhiosaga on hageja nõue 8612, 61 eurot. Samas ei saa nõustuda seisukohaga, et hagi kuulub rahuldamisele 2221, 45 euro ulatuses. Hageja põhinõue hagi esitamise seisuga oli 7745, 65 eurot.
  14. märtsil
  15. a.,
  16. juulil
  17. a. ning
  18. augustil
  19. a. on toimunud laekumised, mille arvelt hageja kustutas põhiosa võlgnevust. Nendel kuupäevadel on E K oma kohustuste täitmiseks tasunud vastavalt 63, 80 eurot, 415, 86 eurot ja 5900, 53 eurot, kokku 6380, 19 eurot. Kõik tasutud summad on hageja enne hagi esitamist võlgnevusest maha arvestanud ning tasumata jäi seega põhiosa maksena veel 7745, 65 eurot. Kuna ka maakohus on otsuse tegemisel arvestanud hageja nõudest maha teise käendaja poolt tasutud summad, siis selle tulemusena on tekkinud olukord, et E K poolt tasutud summad on hageja nõudesummast arvestatud maha kahekordselt, mis on põhjendamatu. Maakohus on märkinud otsuses, et ta arvestab hageja nõudest maha summa, mille teine käendaja on enda kanda võtnud. Seega jääb mulje, et kohtu hinnangul tulnuks teise käendaja poolt enda kanda võetud, kuid veel tasumata kohustus samuti kostja nõudest maha arvestada. Üksnes asjaolu, et üks solidaarvõlgnik on tunnistanud 6
(12)oma kohustust ning on sellega seoses sõlminud võlausaldajaga kohustuse täitmise kokkuleppe, ei tähenda aga, et see kohustus ka reaalselt täidetud saaks. Seega ei ole maakohtu seisukoht põhjendatud ning isegi ka olukorras, kus E K ei oleks olnud veel midagi tasunud, ei oleks maakohtul olnud õigust tunnistatud nõudesummat hageja nõudest maha arvestada. Maakohtu otsusest jääb mulje, justkui ei oleks hagejal olnud õigust pöörduda kostja vastu kohtusse selle summa osas, mida teine käendaja oli tunnistanud ja mille osas ta oli võlausaldajaga kokkuleppe sõlminud. Solidaarkohustuse korral on võlausaldajal õigus pöörduda oma nõude rahuldamiseks kohtusse ka mõlema käendaja osas eraldi ning tal on õigus mitmele täitedokumendile ka sama kohustuse osas, kuid võlausaldaja ei tohi sama kohustuse täitmist nõuda mitmekordselt. Hagejal on õigus nõuda käendajatelt kokku 200.000 krooni tasumist, kuid E Klt mitte rohkem kui 100.000 Eesti krooni, sest E K vastutuse maksimaalmäärana oli kokku lepitud 100.000 Eesti krooni ja kostja puhul 200.000 Eesti krooni. Kuna E K on täitnud oma käenduslepingust tuleneva kohustuse, on hagejal õigus nõuda kostjalt veel 100.000 Eesti krooni tasumist. Maakohus on põhjendamatult arvestanud kostjalt väljamõistmisele kuuluvast summast maha 6391, 16 eurot. Maakohus oleks pidanud kostjalt välja mõistma selle summa ning sellelt summalt täiendava viivise alates 25. novembrist 2010. a. 0, 15% päevas kuni 6391, 16 euro kohase täitmiseni. Vastuapellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagi rahuldas, ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Maaohus jättis ebaõigesti kohaldamata võlaõigusseaduse (

) §

  1. Pärnu Maakohtu
  2. novembri
  3. a. määrusega tsiviilasjas 2-07-30437 tuvastati, et põhivõlgniku võlg määruse koostamise seisuga hageja ees oli 102.066 krooni (6523, 20 eurot), mis pidi sisaldama nii põhisummat kui ka maksmata intressi ja viiviseid, kuna laenumaksed lõppesid juba
  4. detsembril
  5. a. Isegi kui eeldada, et hagejal oleks nõudeõigus kostja vastu, siis oleks hageja kaotanud suuremas summas nõudeõiguse

§ 146

lõigete 2 ja 3 alusel, kuna pankrotimenetlusest teadasaamisel peab võlausaldaja sellest viivitamata teatama käendajale ning kui ta seda ei tee, väheneb tema nõue käendaja vastu selle kohustuse rikkumisest käendajale tekkinud kahju ulatuses. Hageja ei teavitanud kostjat põhivõlgniku pankrotimenetlusest ning sellest tulenevalt saaks temalt sissenõutava summa maksimaalmäär olla 102.066 krooni. Teavitamiskohustuse täitmisel oleks kostjal olnud võimalus rahuldada pankrotimenetluses tuvastatud põhivõlgniku kohustus hageja ees ning see oleks vältinud intressi ja viivise kogunemise, mida saab ja peab vaatlema käendajatele teavitamiskohustuse rikkumisest tuleneva kahjuna. Hageja on apellatsioonikaebuses selgesõnaliselt omaks võtnud, et

  1. märtsil,
  2. juulil ja
  3. augustil
  4. a. on E K oma kohustuste täitmiseks tasunud vastavalt 63, 80 eurot, 415, 86 eurot ja 5900, 53 eurot, kokku 6380, 19 eurot. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lõikest 3 tulenevalt saab omaksvõttu tagasi võtta üksnes teise poole nõusolekul ja kostja ei anna selleks nõusolekut. Maksegraafikust nähtuvalt on põhivõlgniku maksekohustus olnud
  5. detsembrist
  6. a. kuni
  7. detsembrini
  8. a. kokku 4829, 50 eurot ning nõue selles ulatuses solidaarvõlgnikest E K ja kostja vastu aegus
  9. jaanuaril
  10. a. Eeltoodust tulenevalt puudub hagejal nõudeõigus kostja vastu, kuna põhivõlgniku pankrotimenetluses tuvastatud võlakohustusest 6523, 20 eurost olid hagiavalduse esitamise ajaks aegunud nõuded summas 4829, 50 eurot (6523, 20 – 4829, 50 = 1637, 70 eurot) ning kuna kostja solidaarvõlgnik E K on pärast põhivõlgniku
  11. kuni
  12. a. kohustuste aegumist pangale hüvitanud 6380, 19 eurot, siis hageja on E K arvel alusetult rikastunud 4686, 49 euro ulatuses (6380, 19 – 1637, 70). Vastustajate seisukohad 7

(12)Kumbki pool vastaspoole apellatsioonkaebusega ei nõustu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei ole õige hagi rahuldamise ulatuse ja põhjenduse, samuti viivisenõude osas, selles osas tuleb otsus tühistada. Kostjalt tuleb hageja kasuks maakohtu otsuses märgitud rahasumma asemel välja mõista 6377, 54 eurot. Hagi laenulepingujärgse viivise väljamõistmiseks protsendina põhinõudest ajavahemiku eest hagi esitamisest kuni nõude kohase täitmiseni tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud tuleb ümber jaotada. Vaidlust ei ole järgmiste asjaolude üle: -
  1. veebruaril
  2. a. sõlmisid hageja ja OÜ Rasmus E. H. laenulepingu, mille alusel hageja andis nimetatud äriühingule laenuks 19.173 eurot tähtajaga kuni
  3. veebruarini
  4. a. intressiga 6 kuu Euribor + 4% ja viivisemääraga 0, 15% päevas; laen tuli tagastada igakuuliste osamaksetega; - kostja käendas nimetatud laenulepingust tulenevate kohustuste kohast täitmist ning
  5. veebruaril
  6. a. sõlmitud käenduslepingus lepiti kokku, et kostja vastutuse piirmäär on 200.000 krooni (12.782, 33 eurot); - samast laenulepingust tulenevate laenusaaja kohustuste täitmist käendas ka E K, kelle vastutuse maksimumsummaks oli kokku lepitud 100.000 krooni (6391, 17 eurot); - põhivõlgnik OÜ Rasmus E. H. jättis alates
  7. detsembrist
  8. a. laenu tagasimaksed tegemata ja intressi tasumata; -
  9. augustil
  10. a. esitas põhivõlgnik OÜ Rasmus E. H. kohtule võlgniku pankrotiavalduse ning
  11. novembri
  12. a. määrusega lõpetas Pärnu Maakohus võlgniku pankrotimenetluse raugemise tõttu pankrotti välja kuulutamata pankrotiseaduse (PankrS) § 29 lg. 1 alusel;
  13. jaanuaril
  14. a. kustutati võlgnik äriregistrist; -
  15. märtsil
  16. a. saatis hageja kostjale nõudekirja laenusaaja kohustuste täitmiseks, nõudes 200.000 krooni tasumist; - E K on tasunud hagejale käenduskohustuse täitmiseks 6380, 19 eurot (
  17. märtsil
  18. a. – 63, 80 eurot,
  19. juulil
  20. a. – 415, 86 eurot ja
  21. augustil
  22. a. 5900, 53 eurot); - kostja on
  23. märtsil
  24. a. tasunud hagejale käenduskohustuse täitmiseks 24, 60 eurot. Hagi kostja vastu on hageja esitanud käenduskohustuse täitmiseks. Vaidlevad pooled selle üle, kas ja kui, siis millises ulatuses on kostjal kohustus tasuda hagejale käenduslepingu alusel põhivõlgniku võlgnevus.

§ 142lg.

1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Sama paragrahvi lg. 3 kohaselt võib käendus olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. Kostja vastutust on piiratud 200.000 krooni suuruse rahasummaga, muudele piirangutele ei ole tuginetud.

§ 150

kohaselt, kui sama kohustust käendab mitu isikut (kaaskäendajad), vastutavad nad võlausaldaja ees solidaarselt, isegi kui nad ei andnud käendust ühiselt. Vaidlust ei ole selle üle, et vaidlusalusest põhivõlgnikuga sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist käendas kõrvuti kostjaga ka E K, kelle vastutuse maksimumsummaks oli kokku lepitud 100.000 krooni. Arvestades

§-s 150 sätestatut ja Riigikohtu lahendis 3-2-1-24-10 sellele sättele antud tõlgendust, mille kohaselt juhul, kui kaaskäendajad käendavad sama kohustuse täitmist, vastutavad nad solidaarselt selle kohustuse sama osa täitmise eest (p. 13), on kostjal põhivõlgniku kohustuste täitmise eest 100.000 krooni ulatuses solidaarne vastutus E Kga. Ülejäänud 100.000 krooni ulatuses vastutab kostja üksi.

§ 67lg.

1 lause 1 kohaselt, kui keegi solidaarvõlgnikest on kohustuse täielikult täitnud, ei pea ülejäänud võlgnikud kohustust täitma. Et E K on tasunud hagejale käenduskohustuse täitmiseks 6380, 19 eurot (99.828, 28 krooni), siis on kostja solidaarkohustus selles osas täidetud ja ta ei pea seda uuesti täitma. Täitmata on solidaarkohustusest 10, 98 eurot (171, 72 krooni). Kostja ise on tasunud hagejale 24, 60 eurot (384, 91 krooni) ning ka selles osas on tema kohustus täidetud. Seega võib hagejal olla kostja vastu käenduskohustuse täitmise nõue maksimaalselt 6377, 54 euro 8

(12)(99.786, 81 krooni) ulatuses (171, 72 + 99.615, 09 = 99.786, 81 krooni ehk 10, 98 + 6.366, 57 = 6377, 54 eurot). Et käendaja vastutab põhivõlgniku kohustuse täitmise eest (

§ 142lg.

1), tuleb vaidluse lahendamiseks kontrollida, kas hagejal on põhivõlgniku vastu nõue vähemalt 6377, 54 euro ulatuses, arvestades ka käendajate poolt täidetud kohustuste ulatust. Hageja on esile toonud, et tema põhinõude suuruseks on pärast käendajate poolt tasutud 6404, 79 euro mahaarvamist 7745, 65 eurot (tl. 24) ning lisaks on tal intressinõue 3737, 34 eurot (tl. 26) ning viivisenõue 24.450, 75 eurot (tl. 28). Põhivõla ja intressi maksed on tasumata ajavahemiku eest

  1. detsembrist
  2. a. kuni
  3. veebruarini
  4. a. (tl. 22 – 26) ning viivist 0, 15% tasumata põhivõlast päevas on hageja arvestanud ajavahemiku eest
  5. jaanuarist
  6. a. kuni
  7. augustini
  8. a. (tl. 27 – 28). Kostja ei ole esitanud vastuväiteid võlaarvestuse põhimõtete kohta, kuid on leidnud, et osaliselt on hageja nõue aegunud. Kostja on palunud aegumist kohaldada. Et

§ 149lg.

1 lause 1 kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga, tuleb vaidluse lahendamiseks hageja nõude aegumist kontrollida. Kolleegium nõustub kostja ja maakohtuga, et hageja põhivõla, intressi ja viivisenõuded

  1. jaanuarile
  2. a. eelnenud ajavahemiku eest on aegunud. Nii on tegemist tehingust tuleneva nõudega, millele üldjuhul saab kohaldada TsÜS § 146 lõikes 1 nimetatud 3-aastast aegumistähtaega. Et hageja nõue on suunatud korduvate kohustuste täitmisele, tuleb kohaldada TsÜS §-i 154, mille kohaselt on korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga ükskiku kohustuse jaoks; aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks (vt. ka Riigikohtu lahend 3-2-1-12-10). Seega aegusid kuni
  3. a. lõpuni sissenõutavaks muutunud maksete nõuded hiljemalt
  4. jaanuaril
  5. a. ning olid hagi esitamise ajaks
  6. novembril
  7. a. aegunud. Et TsÜS § 144 kohaselt aegus koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud, ei ole vajadust eraldi käsitleda intressi ja viivisenõude aegumist aegunud põhinõudele vastaval ajavahemikul. Vastavalt hageja esitatud arvestusele on aegunud põhinõudest 4399, 53 eurot (tl. 22 – 23) ja intressinõudest 1051, 57 eurot (tl. 25). Seega oli hageja laenulepingust tuleneva aegumata põhinõude suuruseks enne käendajate poolt tasutud summade arvessevõtmist 9.750, 91 eurot (14.150, 44 – 4399, 53 eurot) ja intressinõude suuruseks 2.536, 34 eurot (3727, 34 – 1191) ehk mõlemad nõuded kokku 12.287, 25 eurot. Kui käendajate poolt
  8. a. tasutu kokku summas 6404, 79 eurot (6380, 19 + 24, 60) aegumata põhivõlast maha arvata, nagu hageja isegi on teinud, on hagejal laenulepingust tuleneva aegumata põhivõla ja intressinõude suuruseks kokku 5.882, 46 eurot (12.287, 25 – 6404, 79). Lisaks sellele on hagejal laenusaaja vastu ka laenulepingust tulenev viivisenõue 0, 15% tasumata põhinõudest päevas, mis ei ole aegunud ajavahemiku eest alates
  9. jaanuarist
  10. a. Hageja on oma viivisearvestuses arvestanud viivist põhivõla jäägilt, milles sisalduvad ka aegunud osamaksete nõuded, seega ei saa hageja viivisenõude suuruse tuvastamisel tema viivisearvestusest lähtuda. Et aga ilmne on, et hagejal on laenulepingust tulenev aegumata viivisenõue, mille suurus ületab oluliselt 495, 08 eurot, mis on vahe hageja põhi- ja intressinõude (5.882, 46 eurot) ning kostja vastu esitatava maksimaalselt võimaliku nõude (6377, 54 euro) vahel, siis ei ole kostja vastu käenduskohustuse täitmiseks esitatud hagi lahendamiseks vajalik välja arvestada hageja viivisenõude täpset suurust. Nii pidi lepingu kohaselt
  11. veebruariks
  12. a. olema kogu põhivõlg hagejale tagastatud, eespooltoodud põhjendusel oli laenusaaja jätnud aga selleks ajaks tagastamata aegunud nõudeid arvestamata 9.750, 91 eurot. Arvestades laenulepingus kokkulepitud viivisemäära, oli taolise suurusega põhivõlalt päevas tasuda tuleva viivise suuruseks 14, 63 eurot (0, 15% põhivõlast 9.750, 91). Selle laenu tagastamiseks ei tehtud makseid enne
  13. märtsi
  14. a., seega viivitati ainuüksi selle summa tasumisega 385 päeva ja ainuüksi selle ajavahemiku eest moodustab hageja 9

(12)viivisenõue seega 5.632, 55 eurot. Seejuures ei ole arvestatud, et viivisenõue tekkis hagejal ka enne lepingu lõpptähtaega tasumata osamaksete tasumisega viivitamise eest, samuti pärast
  1. märtsi
  2. a. tasumata põhivõlalt. Arvestades asjaolu, et kostjalt kui käendajalt saab hageja eespooltoodud põhjendusel laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist nõuda veel maksimaalselt summas 6377, 54 eurot, hageja laenulepingust tulenev nõue aga ületab selle summa, tuleb hagi osundatud summas rahuldada. Et kostja vastutus käenduslepingu alusel on piiratud rahasummaga ja eespool on kolleegium põhjendanud, et sellest tulenevalt ei saa hageja nõuda kostjalt laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist enam rohkem kui 6377, 54 euro ulatuses, tuleb jätta rahuldamata hageja nõue kostjalt laenulepingujärgse viivise (0, 15% põhivõlast päevast) väljamõistmiseks ajavahemiku eest hagi esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni. Kolleegium ei nõustu kostja vastuapellatsioonkaebuses esitatud käsitlusega, mis puudutab hageja nõude suurust, sealhulgas

§ 146lõigete 2 ja 3 kohaldamist.

  1. novembri
  2. a. määruses tsiviilasjas 2-07-3043 märkis maakohus, et põhivõlgniku OÜ Rasmus E. H. võlg AS-i Hansapank (hageja õiguseelneja) ees määruse koostamise seisuga oli 102.066 krooni (millele kehtivas vääringus vastab 6.523, 21 eurot – tl. 17). Sellest ei järeldu aga, nagu oleks tegemist hageja nõude lõpliku suurusega. Laenulepingu kohaselt tuli laen tagastada osamaksetega, tasudes selle lõplikult
  3. veebruariks
  4. a.

§ 82

lõikes 1 sätestatu kohaselt, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval, sama paragrahvi lg. 7 lause 1 kohaselt aga muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Et laenulepingu pooled olid laenu tagastamise kohustuse täitmise tähtpäevad kindlaks määranud ning laenu lõplikuks tagastamiseks ettenähtud tähtaeg (

  1. veebruar
  2. a.) ei olnud määruse tegemise ajaks möödunud, ei olnud eespoolosundatud kohtumääruse koostamise (ja jõustumise) ajaks kogu hageja laenu tagastamise nõue sissenõutav. Nõustuda ei saa maakohtu seisukohaga, nagu oleks laenulepingust tulenev põhivõlg kogu ulatuses muutunud sissenõutavaks alates
  3. detsembrist
  4. a., mil jõustus kohtumäärus, millega lõpetati OÜ Rasmus E. H. pankrotimenetlus raugemise tõttu pankrotti välja kuulutamata PankrS § 29 lg. 1 alusel (tl. 15 – 18). Otsuses ei ole osundatud seadusesättele, mis taolisele seisukohale aluse annaks. Seaduse kohaselt ei muuda kokkuleppeid kohustuse täitmise aja kohta fakt, et võlgnik ei ole võimeline vara puudumise tõttu kohustusi täitma, nagu maakohus on ekslikult leidnud. Võlgniku OÜ Rasmus E. H. pankrotti välja ei kuulutatud, seega ei kohaldunud PankrS § 42, mille kohaselt loetakse reeglina pankroti väljakuulutamisega võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks. Võlgniku lõppemine iseenesest tema kohustuste täitmise tähtaegu samuti ei muuda. Ka lepingu ennetähtaegsele lõpetamisele ei ole kumbki pooltest tuginenud. Põhjendades oma väidet selle kohta, et pank on kaotanud nõude kostja vastu

§ 146

lõigetest 2 ja 3 tulenevalt, on kostja esile toonud, et pank ei teavitanud teda põhivõlgniku pankrotimenetlusest, ja leiab, et võlausaldaja on oma nõude tema vastu sellest tulenevalt osaliselt kaotanud.

§ 146lg. 2 kohaselt peab võlausaldaja põhivõlgniku pankroti korral esitama oma nõude pankrotimenetluses Pankr

S-s ettenähtud korras; pankrotimenetlusest teada saamisel peab võlausaldaja sellest viivitamata teatama käendajale. Sama paragrahvi lg. 3 kohaselt, kui võlausaldaja ei täida sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kohustusi, väheneb tema nõue käendaja vastu kohustuse rikkumisest käendajale tekkinud kahju ulatuses. Kuigi põhivõlgniku pankrotti välja ei kuulutatud, võib kostjaga nõustuda selles, et

§ 146lg.

2 lause 2 eesmärgiks on kohustada võlausaldajat teavitama käendajat ka olukorrast, mil pankrotiavaldus on esitatud, isegi kui võlgniku pankrotti välja ei kuulutata, et võimaldada tal täita oma kohustused võimalikult väikese kahjuga. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja kostjat põhivõlgniku poolt esitatud pankrotiavaldusest ei teavitanud ning esitas kostjale esmakordselt nõude põhivõlgniku kohustuse täitmiseks 12. märtsil 2009. a. Kolleegium leiab aga, et kostja ei ole põhjendanud ega tõendanud, et osundatud rikkumisest oleks tekkinud talle kahju, mille võrra hageja nõue tema vastu oleks

§ 146lg. 3 alusel vähenenud. 10

(12)Nii on kolleegium eespool põhjendanud, et võlgniku pankrotiavalduse esitamine ja tema suhtes menetluse lõpetamine pankrotti välja kuulutamata ei toonud kaasa laenulepingujärgsete kohustuste täitmise tähtaegade muutmist. Kostja ei ole tuginenud asjaoludele, mille põhjal saaks teha järeldusi selle kohta, kas laenulepingujärgsete maksete ennetähtaegne tasumine oleks olnud võimalik (

§ 84lg.

1), isegi kui see aga oleks olnud võimalik, oleks käendajal eelduslikult lisaks laenu tagastamisele tulnud ikkagi tasuda ka intressi kuni kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtpäevani (

§ 84lg.

4). Seega oleks kostjal tulnud olenemata võlgniku pankrotiavalduse esitamisest teadasaamisest tasuda hagejale põhivõlgniku poolt tasumata põhivõlg ja intressid, mille suurus eespooltoodud põhjendusel on ja oli ka võlgniku pankrotiavalduse esitamise ajal 12.287, 25 eurot (millest osa ei olnud sissenõutav). Lisaks oli hagejal põhivõlgniku vastu võlgniku pankrotiavalduse esitamise ajaks

  1. augustil
  2. a. sissenõutav viivisenõue vähemalt 2927, 07 euro ulatuses (tl. 27), kusjuures selleks ajaks ei olnud see viivisenõue aegunud. Nii oleks hagejal olnud põhivõlgniku vastu nõue ulatuses, mis ületas kostja käenduskohustuse piirmäära ja kostja ei oleks ka võlgniku pankrotiavaldusest teades ja põhivõlgniku kohustust osaliselt varem täites midagi kokku hoidnud. Seega ei tekkinud kostjale hageja poolt põhivõlgniku pankrotiavalduse esitamisest teatamata jätmisest kahju, mille võrra hageja nõue tema vastu vastavalt

§ 146lõikele 3 väheneks. Ts

MS § 442 lg. 2 punkti 51 nõudeid rikkudes ei ole maakohus märkinud otsuses tsiviilasja hinda. Selle vea saab ringkonnakohus parandada (TsMS § 137 lg. 11). Et hagi esitati raha maksmise kohustuses seisneva käenduskohustuse täitmiseks, oli tsiviilasja hind maakohtu menetluses TsMS § 124 lg. 1 alusel 200.000 krooni (12.782, 33 eurot). Et viivist ei nõutud hagi esitamisele eelnenud aja eest, ei kerki maakohtu menetluses hagihinna määramisel viivisenõude arvessevõtmise küsimust vastavalt TsMS § 133 lõikes 2 sätestatule. TsMS § 137 lg. 1 kohaselt on apellatsioonkaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Sama paragrahvi lg. 4 kohaselt võetakse otsuse vaidlustamise korral kõrvalnõuete osas otsuse tegemiseni arvestatud kõrvalnõuded kaebuse hinna määramisel arvesse täies ulatuses, sõltumata sellest, kas otsus vaidlustatakse ka põhinõude osas. Apellatsioonkaebuse esitasid mõlemad pooled, kindlaks tuleb määrata mõlema poole apellatsioonkaebuse hind, lähtudes otsuse vaidlustamise ulatusest. Hageja vaidlustas otsuse osaliselt – osas, millega hagi rahuldamata jäeti, taotledes apellatsioonkaebuses hagi täiendavat rahuldamist 4169, 71 euro ulatuses. Lisaks soovis hageja, et kohus tühistaks otsuse osaliselt ka protsendina põhinõudest väljamõistetud viivise osas ning määraks põhinõudeks, millelt viivist tuleb arvestada, maakohtu poolt määratud 2221, 45 euro asemel 6391, 16 eurot. Kui viivist hagi esitamisest

  1. novembril
  2. a. kuni maakohtu otsuse tegemiseni
  3. oktoobril
  4. a. arvestada maakohtu otsuse resolutsiooni kohaselt, tuleks viivise suuruseks 939, 62 eurot (0, 15% summast 2221, 45 x 282 päeva). Kui viivist sama ajavahemiku eest arvestada viisil, nagu hageja apellatsioonkaebuses taotleb, on selleks 2703, 46 eurot (0, 15% summast 6391, 16 x 282 päeva). Seega on hageja vaidlustanud maakohtu otsuse TsMS § 137 lõiget 4 arvestades kõrvalnõude osas summas 1763, 84 eurot (2703, 46 – 939, 62). Hageja apellatsioonkaebuse hinnaks on seega 5933, 55 eurot (4169, 71 + 1763, 84). Sellelt kaebuselt tasus hageja riigilõivu 543, 24 eurot, riigilõivuseaduse lisa 1 kohaselt aga oleks pidanud tasuma 639, 11 eurot. Et TsMS § 147 lg. 1 lause 1 kohaselt tuleb riigilõiv lõivustatud toimingu tegemise eest maksta ette, siis on hageja tasunud riigilõivu 95, 87 eurot vähem kui seaduse kohaselt oleks tulnud tasuda. TsMS § 179 lõikes 1 sätestatu kohaselt mõistab kohus menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas vähem tasutud riigilõiv, kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Seega tuleb hagejalt riigi kasuks välja mõista apellatsioonkaebuselt vähem tasutud riigilõiv 95, 87 eurot. See ei mõjuta pooltevahelist menetluskulude jaotust. 11

(12)Kostja vaidlustas otsuse osas, millega hagi rahuldati ja temalt 2221, 45 eurot välja mõisteti, paludes uue otsusega jätta hagi täielikult rahuldamata. Et kostja on pidanud hageja nõuet täielikult põhjendamatuks ja palunud selle rahuldamata jätta, võib tema kaebusest mõista, et otsust on ta vaidlustanud ka viivise väljamõistmise osas protsendina põhivõlast. Eespool on kolleegium põhjendanud, et kui viivist hagi esitamisest kuni maakohtu otsuse tegemiseni arvestataks maakohtu otsuse resolutsiooni kohaselt, oleks selle suuruseks 939, 62 eurot. Kostja vastuapellatsioonkaebuse hind TsMS § 137 lõigetes 1 ja 4 sätestatut arvestades on seega 3161, 07 eurot (2221, 45 + 939, 62). Hagi rahuldatakse osaliselt, pooltevahelised maakohtus kantud menetluskulud tuleb seega nende vahel jaotada TsMS § 163 lg. 1 alusel, mille kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kolleegium peab otsust silmas pidades põhjendatuks jaotada menetluskulud poolte vahel, arvestades hagi rahuldamise ulatust. Hageja esitas kaks nõuet – 200.000 krooni (12.782, 33 euro) ja viivise nõude protsendina põhivõlast. Rahasumma saamiseks esitatud nõue rahuldatakse 6377, 54 euro suuruses summas ehk ca 50% ulatuses, protsendina põhivõlast esitatud viivisenõue jääb aga rahuldamata. Et see nõue on suunatud tulEkus viivise saamisele, siis ei ole selle suurust hagi esitamise seisuga võimalik määrata, küll tuleb selle nõude rahuldamata jätmist menetluskulude jaotamisel arvestada. Kolleegium leiab, et õiglane on jätta maakohtu menetluskuludest 75% hageja ja 25% kostja kanda. Et ka nii hageja apellatsioonkaebuse kui kostja vastuapellatsioonkaebuse nõue rahuldatakse osaliselt, tuleb vastavalt TsMS § 171 lõikes 1 ja § 163 lõikes 1 sätestatud põhimõtetele ka apellatsioonimenetluse menetluskulud poolte vahel jaotada, arvestades hagi ja kaebuste rahuldamise ulatusega. Hageja poolt apellatsioonimenetluses esitatud nõue – mõista kostjalt tema kasuks täiendavalt välja 4169, 71 eurot – rahuldatakse 4156, 09 euro ulatuses (6377, 54 – 2221, 45), samas jääb täielikult rahuldamata tema hagi viivise väljamõistmiseks protsendina põhivõlast. Kostja poolt vastuapellatsioonkaebuses esitatud nõue 2221, 45 euro väljamõistmist puudutavas osas jääb rahuldamata, samas rahuldatakse täielikult nõue, mis puudutab viivise protsendina põhivõlast väljamõistmist. Kolleegium leiab, et hagi ja kaebuste rahuldamise ulatusi arvestades on õiglane jätta kummagi poole apellatsioonimenetluse menetluskulud tema enda kanda. Margo Klaar Ele Liiv Malle Seppik 12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.