) § 361 järgsetele liisingulepingu tunnustele. Nimetatud sätte kohaselt kohustub liisingulepinguga liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Eeltoodust tulenevalt kohalduvad vaidlusaluse järelmaksuga müügilepingu ülesütlemisele ka liisingulepingu ülesütlemise tagajärjed, mis on sätestatud
§-s
Üldtingimuste p 7.3 kohaselt kui liisingfirma ütleb lepingu üles ostja süülise käitumise tõttu, on ostja kohustatud hüvitama liisingfirmale kõik põhjendatud kulud, mida liisingfirma kannab seoses lepingu ülesütlemisega.
lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega.
lg-s 1 nimetatud kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega (
Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb
lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel.
lg 4 näeb ette, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Hageja on arvestanud oma nõude kostja vastu sõiduki jääkmaksumuse ning enne ülesütlemist võlgnetavate liisingumaksete ja ülesütlemisest tingitud lisakulude summana. Seejuures on hageja lugenud sõiduki jääkmaksumuseks selle omandamiseks tehtud hüvitamata kulutusi. Selliselt vastab hageja arvestus põhimõtteliselt
Lähtudes
lg-st 3 tuleb hageja nõude lõpliku suuruse kindlakstegemiseks kõrvutada tema poolt sõiduki omandamiseks tehtud (ja liisingumaksetega katmata) kulud sõiduki väärtusega hagejale tagastamise ajal. Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, milline oli liisingueseme väärtus selle hagejale tagastamise hetkel. Hageja on seisukohal, et sõiduauto turuväärtus selgus müügiprotsessi käigus ja seetõttu tuleb liisingueseme turuväärtuseks selle tagastamise hetkel pidada hilisemat müügihinda, so 10 625,31 eurot. Hageja arvates toimus sõiduauto müük vabaturu tingimustes ja läbipaistvalt ning hageja tegi kõik endast oleneva, et saavutada liisingueseme võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Kostja lähtub liisingueseme väärtuse määramisel selle müükipaneku hinnast 03.10.2008 seisuga, so summast 20 132,17 eurot. Riigikohus on leidnud (3-2-1-33-08 p 18), et kuigi
lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt (hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest) eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Lubatuks ei saa aga pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Üldtingimuste p 3.7 kohaselt kui liisingfirma, tuginedes lepingu üldtingimuste VII osa punktidele, ütleb lepingu üles ning võõrandab eseme, on ostja kohustatud hüvitama liisingfirmale eseme võõrandamisest tekkinud kahjud (st eseme võõrandamisest saadud summa ja ostja poolt liisingfirmale eseme omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud (sh eseme 6
lg-st 3 nähtub hageja tüüptingimustest, et liisinguvõtja kohustus hüvitada kahju/puudujääv osa on sõltuvuses ainult eseme võõrandamisest tekkinud kahjust/saadavast summast. Riigikohus on korduvalt leidnud, et vastupidine tüüptingimus, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses, on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav ja seega
Kohus leiab, et hageja üldtingimuste p-d 3.7 ja 7.4.1 on tüüptingimustena vastavas osas teist poolt ebamõistlikult kahjustavad ja seega tühised, mistõttu tuleb hageja hüvitusnõude arvestamisel lähtuda
Kohtule ei ole esitatud sõiduauto hindamisakti selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Samas nähtub asja materjalidest, et liisinguese suunati hageja poolt müüki 03.10.2008 alghinnaga 20 132,17 eurot (ilma käibemaksuta) (tl 177). Eelnevalt oli auto remonditud United Motors AS-s (tl 38), samuti oli teostatud müügieelne tehniline ülevaatus Saksa Auto AS-s (tl 37). Hagejale kui liisinguandjale olid teada sõiduautol fikseeritud puudused (tl 32, 35) selle üleandmisel hagejale, aga ka täiendavate remonttööde vajadus vastavalt Saksa Auto AS pakkumisele (tl 179). Eeltoodust tulenevalt on hageja kohtu hinnangul arvestanud ja hinnanud konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendavaid asjaolusid. Eelduslikult on hageja sõiduauto müüki pannud turuhinnaga. Hageja ise ei ole kohtumenetluses väitnud, et sõiduauto tegelik väärtus oli selle temale tagastamise ajal madalam 20 132,17 eurost (müüki pandud hinnast). Hageja on esitanud kohtule liisingueseme müügiprotseduuri kinnitava programmi overman.ee väljavõtted (tl 177, 178), millest nähtub, et esialgset müügihinda alandati seitsmel korral. Asjas puuduvad andmed, et hageja oleks põhivõlgnikku ja käendajaid teavitanud liisingueseme võõrandamisprotsessist ja müügihinna alandamisest. Riigikohus on asunud seisukohale (3-2-1-77-08 p 16), et määratud hinnast ja selle alandamisest tuleb teavitada ka liisinguvõtjat (ja käendajaid), et need teaksid määratud hinnaga arvestada ja saaksid soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda. Kuna hageja oma teavitamiskohustust täitnud ei ole, siis tuleneb eeltoodust, et hageja on müügiprotseduuri rikkunud ja et kostjat ei ole müügiprotseduuri kaasatud. Ainuüksi liisinguvõtja ja käendajate teadlikkus asjaolust, et pärast liisingueseme tagastamist kuulub see võõrandamisele, ei taga põhivõlgnikule ja käendajatele müügiprotsessis osalemise võimalust, rääkimata müügi kontrollimise ja mõjutamise võimalusest. Kui liisinguandja võtab vara vastu ilma seda hindamata ja liisinguvõtjat ning käendajaid hinnast teavitamata, siis ta võtab sellega enda kanda vara turuhinna tõendamiskoormise ja riski, et võimalik müügikahju võib jääda tema kanda. Kohus leiab, et olukorras, kus hageja ei ole tõendanud, et ta suunas sõiduauto algselt müüki keskmisest turuhinnast madalama hinnaga, tuleb sõiduki väärtuse määramisel
lg 3 kontekstis käesolevas asjas lähtuda sõiduki müüki suunamisel fikseeritud väärtusest. Kostja on nimetatuga nõustunud. Eeltoodud põhjendustest tulenevalt tuvastab kohus sõiduauto turuväärtusena selle tagastamise hetkel 20 132,17 eurot. 6.
lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Sarnane regulatsioon sisaldub ka üldtingimuste p-s 3.7. Hageja nõuab kostjalt lepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulude, so vara tagastamise ja realiseerimise kulude, väljamõistmist summas 2586,83 eurot (40 475,09 krooni) (ilma käibemaksuta). Hageja on vara realiseerimisel tasunud AS-le Saksa Auto müügieelse tehnilise ülevaatuse eest 555 krooni (tl 37 ja pöördel), AS-le United Motors remondikulude eest 34 173,10 krooni (tl 38 ja pöördel), OÜ-le Reeborn vara tagastusteenusena 4720 krooni (tl 33-34) ja AS-le Saksa Auto sõiduki realiseerimise tasu 8313 krooni (tl 39 ja pöördel). Kostja on hageja lisakuludele vastu vaielnud, välja arvatud müügieelse tehnilise ülevaatuse kuludele, mis ilma käibemaksuta moodustavad 470,34 krooni ehk 30,06 eurot (tl 37). Seega on kostja hageja lisakulud nimetatud osas ja ulatuses omaks võtnud TsMS § 231 lg 4 mõttes. 7
lg 4 mõttes ülesütlemisest tingitud lisakuludeks.
lg 3 kohaselt arvestatakse liisinguandja nõude suuruse arvutamisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kuivõrd liisingueseme remondivajadus mõjutab liisingueseme väärtust, siis tuleb seda liisinguandja nõude suuruse arvutamisel arvestada
Seega ei ole põhjendatud pidada remondikulu hüvitatavaks
lg 4 alusel, kuna sellisel juhul arvestataks auto remondivajadust liisinguandja nõude suuruse arvutamisel topelt. Eeltoodust lähtudes tuleb hagi remondikulude (ilma käibemaksuta 28 960,26 krooni ehk 1850,90 eurot) hüvitamise nõude osas jätta rahuldamata. Samas on Riigikohus leidnud, et liisingueseme tagastamisega (valduse taastamisega) seotud kulud ja müügikulud võivad olla ülesütlemisest tingitud lisakulud
Eelnenu ei tähenda aga seda, et nimetatud kulud ei peaks olema
Vaidlust ei ole selles, et lepingu ülesütlemise põhjustasid liisinguvõtjast tulenevad asjaolud. Üldtingimuste p 7.5 järgi kohustus ostja lepingu ülesütlemisel viivitamatult eseme valduse üle andma liisingfirma volitatud esindajale, vastavalt liisingfirma poolt kehtestatud tähtajal ja korras. Kohtu hinnangul ei saa Siim Vahhi poolt sõiduauto 02.09.2008 remonti viimist ja sinna jätmist pidada üldtingimuste p 7.5 kohaseks täitmiseks nagu on leidnud kostja. Kostja vastuväited, et tema ei teadnud, millal ja kuhu tuli auto tagastada, ei tingi hagi selles osas rahuldamata jätmist. Kohus märgib, et liisinguandja tegevus on üldjuhul suunatud liisinguesemeks olnud ja lepingu ülesütlemise tõttu liisinguandjale tagastatud sõidukite võõrandamisele. Võõrandamistegevusega tekkivad kulud – vajadus sõiduki transportimiseks kõrgema hinna saamiseks ühest kohast teise nii juhul, kui seda teeb liisinguandja ise, kui ka siis, kui liisinguandja kasutab selleks teenust – on lisakulud
Kohtu arvates ei saa hageja temale tagastusteenust osutavale firmale käsundit andes ette määrata, kuidas tuleb sõiduk transportida hageja näidatud kohta, mistõttu ei ole kohtul alust pidada liisingueseme tagastamisega seotud kulu ebamõistlikuks või põhjendamatuks. Kohus on seisukohal, et olukorras, kus sõidukil puudusid numbrimärgid ja dokumendid ning teostamata oli tehniline ülevaatus, oli põhjendatud ja vajalik puksiirteenuse kasutamine. Eeltoodut arvestades on kostjalt hageja kasuks tagastuskulude katteks väljamõistmisele kuuluvaks summaks 255,65 eurot (4000 krooni) ilma käibemaksuta. Kostja on vaielnud vastu müügikulu suurusele 7044,49 krooni ilma käibemaksuta, leides, et müügikulu on teadaolevalt Tartus madalam kui Tallinnas ja seetõttu on põhjendatud hüvitada hagejale müügikulu 50% ulatuses, so 3522,25 krooni ehk 225,11 eurot. Kohus kostja antud seisukohaga ei nõustu. Kohtu hinnangul ei ole tegemist üldtuntud asjaoluga (Tartus on sõiduautode müügikulu poole väiksem kui Tallinnas), mis vabastaks kostja selle asjaolu tõendamisest. Kostjal tuli müügikulude ebamõistlikule suurusele tugines esitada vastavad tõendid (erinevate ettevõtjate hinnad sõiduautode sisseostetava müügiteenuse kasutamise korral, et kohus saanuks lähtuda madalama hinnaga teenusest ja seega ka madalamatest müügikuludest), kuid kostja seda teinud ei ole. Liisinguese müüdi hinnaga 166 250 krooni ja seejuures on müügiteenuse eest tasutud 8313 krooni, mis teeb teenustasuks 5%. Kohtu hinnangul ei saa sellist tasu pidada ülemäära kõrgeks ja tavapärast tasu ületavaks, mistõttu on hageja nõue müügikulu osas põhjendatud 7044,49 krooni ehk 450,22 euro ulatuses ilma käibemaksuta. Eeltoodud kohtu põhjendusi arvestades on hageja lisakuluks kokku 735,93 eurot (30,06 + 255,65 + 450,22). 7. Käenduslepingu kohaselt võtab käendaja kohustatu rahalisi kohustusi kui enda kohustusi (
Kohtu põhjendustest tulenevalt on lepingust tulenev nõue kokku 21 184,33 eurot (vara jääkmaksumus 18 271,17 eurot, debitoorne võlgnevus 2177,23 eurot ning vara tagastamise ja realiseerimise kulud 735,93 eurot), millest tuleb maha arvata sõiduauto väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel 20 132,17 eurot ja seega on hageja nõue katmata 1052,16 euro ulatuses (21 184,33 – 20 132,17). Nimetatud summa kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. 8
lg 1 p 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Hageja on palunud mõista kostjalt välja viivise seadusjärgses määras põhinõudest alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Kostja on taotlenud nii viivise vähendamist kui hageja viivisenõude rahuldamata jätmist.
lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse
§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus märgib, et seadusjärgne viivisemäär on rakendatav üksnes juhul, kui pooled ei ole lepingus viivisemäära kokku leppinud. Antud juhul on järelmaksuga müügilepingu p-s 5.1 kokku lepitud viivisemäär 7% aastas (väiksem kui seadusjärgne määr), mistõttu on põhjendamatu hageja nõue kostjatelt seda määra ületavas määras viivise väljamõistmiseks. TsMS § 367 esimese lause järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kostja on taotlenud viivise vähendamist
lg 8 ja § 162 alusel.
lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Nimetatud sättest lähtudes peab viivis olema eelkõige ebamõistlikult suur. Antud juhul ei ole viivis 7% aastas ebamõistlikult suur, vaid tegemist on mõistlikus suuruses viivisega ning seetõttu puudub alus selle vähendamiseks. Kohus on seisukohal, et hageja viivise nõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kohus märgib, et viivise põhieesmärgiks on rahalise kohustuse täitmise rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine ja lisaks kahju hüvitamise nõude realiseerimise lihtsustamisele ka võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele. Reeglina ei saa viivis tagada võlausaldaja muud huvi. Viivise rakendumine on sõltunud kostjast enesest (lepingu mittekohane täitmine) ning seetõttu on põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis 7% aastas põhinõudelt 1052,16 eurot alates 08.06.2010 (hagi kohtusse esitamise aeg) kuni põhinõude täitmiseni.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.