§-dele 96 ja 97 p 1 on alaealine laps õigustatud saama ülalpidamist oma vanemalt.
lg 2 kohaselt täidab alaealise lapse vanem lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Koopia sünnitunnistustest ( tl 3 ) tõendab, et M. T ja R. Lehtsalul on 18.01.2010 sündinud tütar Taisi T. Tartu Maakohtu 29.09.2010 määrusega tsiviilasjas 2-10-36834 ( tl 17-19) on rakendatud esialgset õiguskaitset ja on peatatud kuni kohtulahendi jõustumiseni kostja ja M. T hooldusõigus lapse T. T. . Eestkostja ülesannete täitjaks on määratud R. V. , kelle kuulub nii lapse isiku- kui varahooldusõigus. Asenduskoduteenuse osutamise halduslepingust nr 38 (tl 5-9) ja S. A. P. alustamise ning xxxxxxxxx- ja Sotsiaalkeskuse likvideerimise ja lepingute ülemineku teatisest (tl 4) nähtub, et hageja elas riiklikult rahastatava asenduskoduteenuse alusel alates
lg 1 kohaselt ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes.
lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 22.12.2011 määruse nr 169 Töötasu alamäära kehtestamine kohaselt töötasu alamäär kuus alates 01.01.2012 on 290 eurot. Seega
Hageja nõuab kostjalt elatist 139 eurot kuus. Kuna hageja nõuab kostjalt elatist isegi seaduses ettenähtud alammääras väiksemas ulatuses, ei pea hagejale tehtavaid kulutusi käesolevas asjas eraldi tõendama. Riigikohus on leidnud, et seadusega ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsete vajaduste osas tegelikkuse statistilise uurimuse tulemusega, ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses ka siis, kui vanemad elavad lahus ( Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 09.05.2005 otsus asjas 3-21-7-05).
§-s 102 lg 1 on sätestatud, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Vastavalt
§-le 102 lg 2 aga ei vabane vanemad lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Seega perekonnaseaduse mõttest tulenevalt tuleb elatise väljamõistmisel lähtuda eelkõige laste huvidest. Vanema ülesanne on täita oma kohustused laste ülalpidamisel. Oma väljaminekute planeerimisel peab vanem laste ülalpidamisekohustuse täitmisega arvestama. Riigikohus on varemkehtinud perekonnaseadust kohaldades leidnud, et elatise suuruse määramisel tuleb muuhulgas arvestada asjaoluga, et vanem oleks suuteline kohtuotsust täitma, ning väljamõistetud elatis ei või olla maksma kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita ( Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 07.12.2009 3
lg 2 esimese lause järgi ei vabane vanemad varalise seisundi tõttu oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Siiski tuleneb
lg 2 teisest lausest, et kui vanem on olukorras, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Töövõtulepingu nr 2-14/222 lisa nr 1 (tl 28) ja palgatõend ( tl 29) tõendavad, et kostja on töötanud Riigimetsa Majandamise Keskuses alates 23.04.2012 ja tema sissetulek on viie kuu jooksul olnud kokku 1972,86 eurot. Samast nähtub ka, et töövõtuleping kehtib kuni 31.10.2012. Kohus leiab, et kostjal puuduvad mõjuvad põhjused vähendamaks temalt väljamõistetavat elatist tunduvalt alla
§-s 101 lg 1 sätestatud alammäära, nagu on taotlenud kostja. Kostja on ise kinnitanud, et on töövõimeline isik. Ka ei ole kostjal teisi ülalpeetavaid. Kostja poolt seni saadav sissetulek on piisav maksmaks elatist hageja nõutud ulatuses. Asjaolu, et kostjal on RMK-ga tähtajaline töövõtuleping kuni 31.10.2012, ei anna käesoleval hetkel alust mõista elatist välja hageja taotletust vähem. Kohtupraktikas on levinud, et elatis mõistetakse välja ka vanemalt, kes üldse ei tööta ega omagi mingeid sissetulekuid. TsMS §-st 439 tulenevalt kohus ei või ületada nõude piire. Hageja on nõudnud elatist 139 eurot kuus, kuigi seaduses sätestatud elatise alammäär on pool kuupalga alammäära ehk 145 eurot. Hageja nõudel ja
lg 1 ja § 101 lg 1 alusel mõistab kohus kostjalt välja hageja kasuks elatise 139 eurot kuus kuni hageja täisealiseks saamiseni. Elatis mõistetakse reeglina välja alates elatisehagi kohtule esitamisest. Hageja elatise väljamõistmist tagasiulatuvalt pole taotlenud. Antud hagi on esitatud kohtule 19.07.2012. Seega tuleb elatis välja alates 19.07.2012.
MS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Vastavalt TsMS §-le 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus hagi rahuldab, jätab kohus TsMS § 162 lg 1 alusel kõik menetluskulud kostja kanda. TsMS § 405 lg 1 p 3 kohaselt võib hagi menetlemisel lihtmenetluses näha menetluskulude suuruse ette juba menetlust lõpetavas kohtulahendis, võimaldades menetlusosalistel esitada eelnevalt oma menetluskulude nimekirjad. Kuigi kohus on pooltele 05.09.2012 teinud ettepaneku esitada oma menetluskulude nimekirjad ( tl 20-21) , ei ole pooltest keegi seda esitanud. Seetõttu puudub kohtul alus määrata käesolevas lahendis kindlaks menetluskulude rahaline suurus. Kohtu hinnangul ei välista see hagejal õigust soovi korral nõuda kulude hüvitamist ka hiljem, sest tegemist ei ole TsMS §-s 174-1 lg 4 loetletud juhuga. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib hageja nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude kohta tehtud lahendi jõustumist. 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.