Obsah (6)

§ 180§ 182§ 44§ 45§ 108§ 109

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 03.10.2012, Tallinn Haldusasja number 3-11-3006 Haldusasi Menetlusosalised OÜ Seapaju

§ 180, § 181 lg 1).

Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega (

§ 182lg 1 p 9).

Edasikaebamise kord 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jõelähtme Vallavolikogu 25.08.2011 otsusega nr 209 kehtestati Jõelähtme valla Loo aleviku, Liivamäe küla, Saha küla ja Nehatu küla üldplaneering (edaspidi ka osaüldplaneering).
2. OÜ Seapaju 1 Arendus esitas 26.09.2011 Jõelähtme Vallavolikogule vaide 25.08.2011 otsuse osaliselt kehtetuks tunnistamiseks ja kehtetuks tunnistatud osas uue haldusakti andmiseks, kuna vaidlustatud üldplaneeringus Seapaju 1 kinnistule (katastritunnusega 24504:003:0096) määratud puhke- ja virgestusmaa juhtotstarve on vastuolus OÜ Seapaju 1 Arenduse poolt kavandatavate plaanidega ettevõtluse arendamisel kõnealusel kinnistul. Jõelähtme Vallavolikogu 24.11.2011 vaideotsusega nr 250 jäeti OÜ Seapaju 1 Arendus vaie rahuldamata. Jõelähtme Vallavolikogu leidis vaideotsuses, et kuivõrd vaide esitaja on pidanud otsust vähe motiveerituks ning nõuab sellel alusel osaüldplaneeringu osalist kehtetuks tunnistamist, on võimalik kehtestamise otsust vastavas osas täiendada.
3. Jõelähtme Vallavolikogu 22.12.2011 otsusega nr 256 muudeti edasiulatuvalt Jõelähtme Vallavolikogu 25.08.2011 otsust nr 209 „Loo aleviku, Liivamäe küla, Saha küla ja Nehatu küla üldplaneeringu kehtestamine“ ning lisati 25.08.2011 otsuse teksti kolmandal leheküljel neljandasse lõiku lause „Harju maavanem andis oma seisukoha vastuväidetele 02.06.2011 kirjaga nr 2.1-13k/2358, millele tuginedes viidi planeeringusse sisse täiendusi. / Täienduste sisse viimisega ei muudetud Loo aleviku, Liivamäe küla, Saha küla ja Nehatu küla üldplaneeringu põhilahendust“ ning lõik 22.12.2011 otsuse punktis 2 toodud sõnastuses (täiendavad põhjendused).
4. OÜ Seapaju 1 Arendus esitas 27.12.2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse Jõelähtme Vallavolikogu 25.08.2011 otsuse osaliseks tühistamiseks ja tühistatud osas uue haldusakti andmiseks kohustamiseks ning Jõelähtme Vallavolikogu 24.11.2011 vaideotsuse nr 250 tühistamiseks (haldusasi nr 3-11-3006). OÜ Seapaju 1 Arendus esitas 13.02.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse Jõelähtme Vallavolikogu 22.12.2011 otsuse nr 256 tühistamiseks (haldusasi nr 3-12-299). Kohus võttis 22.02.2012 määrusega kaebuse menetlusse ning liitis haldusasjad ühte menetlusse. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5. OÜ Seapaju 1 Arendus palub kaebuse rahuldada ja mõista vastustajalt välja kaebaja menetluskulud. 5.
6. Kaebaja nõue Jõelähtme Vallavolikogu 25.08.2011 otsuse nr 209 osaliseks tühistamiseks ja tühistatud osas uuest otsustamiseks ning Jõelähtme Vallavolikogu 24.11.2011 vaideotsuse nr 250 tühistamiseks. Üldplaneeringuga seatud piirang maakasutuse juhtotstarbe kohta rikub kaebaja omandiõigust ja ettevõtlusvabadust, kuna takistab kaebajal kinnistuga seonduvate äriplaanide elluviimist. Planeerimisseaduse (PlanS) § 8 lg 3 p 3 järgi on üldplaneeringu üheks eesmärgiks maa- ja veealadele üldiste kasutamis- ja ehitustingimuste, sealhulgas maakasutuse juhtotstarbe ning vajaduse korral hoonestuse kõrguspiirangu ja muude tingimuste määramine. Vaidlustatavas üldplaneeringus Seapaju 1 kinnistule määratud puhke- ja virgestusmaa juhtotstarve on 2 vastuolus kaebaja poolt kavandatavate plaanidega ettevõtluse arendamisel talle kuuluval kinnistul. Sisuliselt nähakse puhke- ja virgestusmaa juhtotstarbe määramisega ette Seapaju 1 kinnistu kasutamine avalikuks otstarbeks ja igaühe poolt ning kompensatsiooni kinnistu omanikule selle eest ette ei nähta. PlanS § 8 lg-st 31 ja § 8 lg-st 7 tulenevalt on kehtestatud üldplaneeringul eelotsustuslik ehk prejuditseeriv toime hilisemate otsuste suhtes ning üldplaneeringu materiaalne õigusjõud takistab hilisemate otsuste vastuvõtmisel üldplaneeringu meelevaldset ümbervaatamist. Kuigi detailplaneeringuga on võimalik teha ettepanek üldplaneeringu muutmiseks, on üldplaneeringu muutmine detailplaneeringuga pigem erandiks kui reegliks. Kaebaja mõistab, et üldplaneeringuga kehtestatud maakasutuse juhtfunktsioon ei muuda praegust kinnistu kasutamise sihtotstarvet ega määra kinnistut koheselt avalikuks kasutamiseks. Samas piirab eelotsustusliku mõjuga üldplaneering olulisel määral kaebaja omandi edasist kasutamist. Omandiõigus asjale ei seisne üksnes asja praeguse kasutusviisi säilimises, vaid omanikul peab olema võimalus ka soovi korral asja kasutusviisi muuta (kui asja olemus seda võimaldab). Seega ei vasta tegelikkusele ka vastustaja väide, nagu ei oleks kaebuse esitaja õiguslik seisund üldplaneeringu kehtestamise tagajärjel halvenenud. Kaebaja soovib oma kinnistut kasutada võimalikult tulutoovamal viisil. Käesoleval ajal ei ole tõepoolest selge, kas kinnistut on võimalik kasutada maavara kaevandamiseks, kuna vastavad haldusmenetlused on veninud juba aastaid. Loomulikult ei saa kaebuse esitaja tulevikus välistada oma ettevõtluses ka muid kinnistu kasutusviise, mida võimaldab ka praegune põlluja metsamajandusliku maa sihtotstarve. Samuti on võimalik, et kaebaja soovib tulevikus kasutada oma kinnistut ka viisil, mida ei võimalda praegune maa sihtotstarve ja soovib seetõttu tulevikus taotleda maa sihtotstarbe muutmist. Üldplaneeringus ettenähtud juhtotstarbe kehtimajäämise korral ei oleks aga kaebuse esitajal mõtet esitada taotlust sihtotstarbe muutmiseks, kuna kinnistu sihtotstarvet saaks asendada vaid üldplaneeringus ettenähtud juhtfunktsioonile vastava sihtotstarbega. Kaebuse esitaja ei soovi aga kindlalt enda kinnistut kasutada puhke- ja virgestusmaa eesmärgil, kuna ta ei näe sellise funktsiooniga tegevuse arendamisel kinnistul majanduslikku mõtet. Seapaju 1 kinnistule on määratud puhke- ja virgestusmaa juhtotstarve selle omanikku informeerimata ja ärakuulamata, millega on rikutud oluliselt planeerimismenetluse põhimõtteid. Seapaju 1 kinnistu on määratud puhke- ja virgestusmaaks kinnistu omanikule üllatuslikult. Kaebaja oli teadlik käimasolevast üldplaneeringu menetlusest ning sellest, et vastuvõetud ja avalikule väljapanekule pandud üldplaneeringu projekt jättis tema kinnistu maakasutuse juhtotstarbe muutmata (kinnistu oli tähistatud vastuvõetud planeeringus valge värviga, mis tähendas põllu- ja metsamajanduslikku maad, välja arvatud rohekoridori osa). Selline üldplaneeringu lahendus rahuldas kaebuse esitajat. Üllatuslikult on aga kehtestatud üldplaneeringus kinnistu maakasutuse juhtotstarbeks määratud puhke- ja virgestusmaa. Kaebajale ei olnud planeerimismenetluses teada, kelle initsiatiivil, kelle poolt ja millal vastav muudatus üldplaneeringusse sisse viidi. Kaebaja on ilmutanud piisavalt huvi planeeringu menetluse vastu, tehes omapoolseid ettepanekuid maakasutuse juhtotstarbe määramiseks (05.11.2009 ettepanek, mille Jõelähtme Vallavalitsus 30.11.2009 kirjaga tagasi lükkas, mainimata puhke- ja virgestusmaa juhtotstarbe määramise kavatsust), samuti osales kaebaja esindaja 10.12.2009 toimunud üldplaneeringu avalikul arutelul. Ka avalikul arutelul ei olnud kõne all kinnistu maakasutuse juhtotstarbe määramine. 3 Kuna kaebaja ei olnud planeerimismenetluses kavandatavast juhtotstarbest teadlik, ei olnud tal võimalik esitada kohalikule omavalitsusele ka taotlust kinnistu avalikuks kasutamiseks määramise eest kompensatsiooni maksmiseks või kinnistu omandamiseks kohaliku omavalitsuse poolt. Seetõttu jääb arusaamatuks Jõelähtme Vallavolikogu 24.11.2011 vaideotsuses sisalduv etteheide, et kaebuse esitaja pole kohalikult omavalitsuselt ei kompensatsiooni ega ka kinnistu omandamist taotlenud. Kohalik omavalitsus oleks saanud ja pidanud ka omal initsiatiivil, ilma sellekohast taotlust ootamata, kaaluma kaebuse esitajale tekitatavate kahjude hüvitamise võimalust või siis vähemalt pöörduma ettepanekuga hüvitustaotluse esitamiseks kaebuse esitaja poole. Riigikohus on oma lahendis nr 3-3-1-62-02 rõhutanud, et planeerimismenetluse üheks eesmärgiks on planeeringuga seotud erimeelsuste lahendamine ja erinevate isikute huve ning avalikku huvi arvestava tasakaalustatud lahenduse saavutamine. Kohalik omavalitsus peab planeeringu menetlemise käigus piisava tõhususega täitma planeerimisseadusest tulenevaid kohustusi avalikkuse kaasamisel, erinevate seisukohtade arvessevõtmise võimalikkuse kaalumisel ja erinevate huvide vahel tasakaalustatud lahenduse leidmisel ning tegema temast oleneva, et lahendada isikute vahelisi erimeelsusi. Antud juhul on üldplaneeringu menetleja neid põhimõtteid rikkunud. Olukorras, kus planeerimismenetluse lõppfaasis (enne kehtestamist) soovitakse muuta planeeringut eraõiguslikule isikule oluliselt kahjulikumaks, on planeeringu menetleja kohustatud tagama ka selle isiku informeerimise ja tema ärakuulamise võimaldamise. Ehkki selline põhimõte ei ole selgesõnaliselt kajastatud PlanS-s, tuleb arvestada, et PlanS kehtestab vaid informeerimiskohustuse täitmise miinimumnõuded ning haldusorgan ei saa planeerimismenetluses alati piirduda vaid nende nõuete täitmisega. Üldplaneeringu kehtestamise otsus on Seapaju 1 kinnistu suhtes õigusvastane kaalutlusotsus, kuna välja pole selgitatud kõiki kaalumisele kuuluvaid asjaolusid. Otsus Seapaju 1 kinnistule puhke- ja virgestusmaa juhtotstarbe määramise kohta on motiveerimata ja vastuolus HMS § 4 lg-ga 1 ja 2 ning PlanS § 4 lg 2 p-ga
7. Kohalik omavalitsus võis küll olla teadlik kaebuse esitaja soovist kinnistul maavara kaevandada, kuid kohalik omavalitsusel ei saanud olla mingit infot selle kohta, millised on kaebaja kinnistuga seonduvad kavatsused enne ja pärast kaevandamist. Lähtuvalt haldusmenetluse printsiipidest peab kaalutlusõiguse alusel tehtud otsus kajastama ka seda, miks otsustati just valitud tegutsemismudeli kasuks ning jäeti kõrvale alternatiivne tegutsemismudel. Haldusorgan ei saa otsust langetada suvaliselt ja meelevaldselt, vaid peab mõistuspäraselt lähtuma kõikidest asjassepuutuvatest poolt- ja vastuargumentidest, iseäranis aga positiivsetest ja negatiivsetest tagajärgedest, mida üks või teine lahendusvariant erinevatele isikutele kaasa toob. Riigikohus on haldusasjades nr 3-3-1-49-02 ja 3-3-1-52-02 rõhutanud diskretsiooni korras isiku jaoks negatiivse otsuse tegemisel põhjaliku motiveerimise vajadust. Kaebajale ei ole teada kaalutlused ja põhjendused kaebaja kinnistule puhke- ja virgestusmaa juhtotstarbe määramise kohta. Puudub ka motivatsioon selle kohta, miks ei oleks olnud võimalik puhke- ja virgestusala moodustada ilma kaebaja kinnistut sellega hõlmamata. Vaideotsus on vastustaja katse motiveerimata haldusakti tagantjärele põhjendada, mistõttu ei ole käesoleva haldusasja läbivaatamisel põhjendatud analüüsida vaideotsuses sisalduvaid planeeringu kehtestamise otsusele hiljem lisatud motiive sisulisest küljest. Puudub võimalus kontrollida, kas hiljem esiletoodud põhjendused ja argumendid olid just need, millest haldusorgan otsuse vastuvõtmisel lähtus. Jõelähtme Vallavolikogu pikendas korduvalt vaide läbivaatamise tähtaega. Juhul, kui volikogul oleks olnud kohane motivatsioon teada juba üldplaneeringu kehtestamise otsuse vastuvõtmisel 25.08.2011, puudunuks vastustajal vajadus pikendada kaks korda vaide 4 lahendamise tähtaega (ületades seejuures seadusega vaide lahendamiseks ettenähtud maksimaalset tähtaega) ning arutada küsimust veel täiendavalt keskkonna- ja planeerimiskomisjonis. Märkimisväärne on ka see, et keskkonna- ja planeerimiskomisjoni koosolekul puudus komisjoni liikmete hulgas selgus ja seisukoht vaidlusaluses küsimuses ning seda vaatamata asjaolule, et komisjoni koosolekul osales ka 3 volikogu liiget (Andrus Sepp, Arvo Olek, Väino Haab), kellel vastustaja seisukoha tegelikkusele vastavuse korral oleks pidanud kaebuse esitaja kinnistu maakasutuse juhtotstarbe muutmise küsimuse motivatsioon hästi teada olema. 5.
8. Kaebaja nõue Jõelähtme Vallavolikogu 22.12.2011 otsuse nr 256 tühistamiseks. Haldusakti motivatsioon peab sisalduma haldusaktis eneses. Haldusakti ei ole võimalik tagantjärele motiveerida. (HMS § 56 lg 1) Tagantjärele ei ole enam võimalik kindlaks teha, kas hiljem esitatud motiivid olid just need, millest haldusorgan haldusakti andmisel lähtus või on need motiivid „leiutatud“ hiljem, sooviga vältida haldusakti tühistamist motiveerimispuuduste tõttu. Kui haldusakti adressaat ei tea haldusakti andmise tegelikke põhjuseid selle andmise hetkel, siis ei ole tal efektiivselt ja argumenteeritult võimalik vaidlustada haldusakti andmise asjaolusid. Läbi haldusakti õigusliku ja faktilise aluse saab isikule selgeks, miks just selline haldusakt tema suhtes anti. Vastasel korral kanduks haldusakti õigusliku ja faktilise aluse otsimine üle kohtumenetlusse. Volikogu otsuse väidetavad motiivid on kirja pandud isikute poolt, kes ei ole volikogu liikmed. Käesoleval juhul on oluline rõhutada veel seda, et otsus peaks selle andja väitel kajastama 25.08.2011 otsuse vastuvõtja ehk Jõelähtme Vallavolikogu motiive nimetatud otsuse vastuvõtmisel. Samas ei ole otsuse eelnõu koostamises Jõelähtme Vallavolikogu liikmed üldse osalenudki. Kaebuse esitaja esitas 17.01.2012 Jõelähtme Vallavalitsusele teabenõude, paludes informatsiooni selle kohta, kelle poolt ja millal koostati otsuse eelnõu ning kes on teinud eelnõule parandusettepanekuid ja milline on olnud parandusettepanekute sisu. Vastuseks nimetatud teabenõudele teatas Jõelähtme Vallavalitsus 20.01.2012 kirjaga, et vallavolikogu 22.12.2011 otsuse nr 256 eelnõu valmistati ette Jõelähtme Vallavalitsuse kantselei ning maa-, ehitus- ja keskkonnaosakonna spetsialistide poolt koostöös Advokaadibürooga Pohla & Hallmägi. Samuti oli vastuses märgitud, et vallavalitsuse poolt volikogule esitatud eelnõu osas volikogu keskkonna- ja planeerimiskomisjoni koosolekul ega vallavolikogu istungil parandusettepanekuid ei esitatud. Seega võib otsus küll kajastada Jõelähtme Vallavalitsuse spetsialistide ja nende õigusnõustajate seisukohti eelnõu koostamise ajal, kuid Jõelähtme Vallavolikogu liikmed otsuse eelnõu ettevalmistamisel ei osalenudki. Kuna otsuses sisalduv motivatsioon ei olnud ka 25.08.2011 kusagil kirjalikult fikseeritud ega ka suuliselt ettekantud, jääb arusaamatuks, kuidas volikogu liikmed said 25.08.2011 otsuses kajastamist leidnud motivatsioonist juhinduda. Planeerimislahenduste põhjendused peavad sisalduma planeeringu seletuskirjas või planeeringu kehtestamise otsuses ning nende fikseerimisel tuleb järgida planeerimismenetluse korda. Planeeringu menetlemine ja kehtestamine toimub nn avatud menetluses. Seega ei ole ka õiguspärane otsustada küsimusi, mis tuleb lahendada planeerimismenetluse käigus koostatavates dokumentides või antavates haldusaktides teistsuguse haldusmenetluse raames ning haldusaktiga, mis on vastu võetud n-ö „tavapärases“ haldusmenetluses. 5 Juhul, kui haldusorgan soovib muuta juba kehtestatud planeeringut, siis ei ole seda õiguspärane teha tavapäraste menetlusreeglite kohaselt antava haldusaktiga, vaid muutmise otsuse tegemisel tuleb järgida PlanS-ga kehtestatud menetluskorda. Juhul, kui asuda seisukohale, et kaebajal puudub otsuse nr 256 vaidlustamise õigus, tekiks olukord, kus 25.08.2011 otsusele esitatud kaebuse rahuldamise korral jääks otsus nr 256 kehtima ning vastustaja peaks otsuses nr 256 kajastatud motiividest juhindudes taaskord võtma vastu 25.08.2011 otsusega samasisulise otsuse.
9. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ning mõista menetluskulud välja kaebuse esitajalt. 6.
10. Vastustaja ei nõustu, et kaebaja subjektiivseid õigusi on üldplaneeringu kehtestamisel rikutud. Kaebaja olukord ei ole pärast üldplaneeringu kehtestamist halvenenud. Võttes arvesse kaebaja avaldust, et põllu- ja metsamajandusliku maa maakasutuse juhtotstarve teda rahuldab ning kaebaja poolt kinnistu kasutamise soovide osas avaldatut, jääb arusaamatuks, miks kaebaja peab kehtestatud üldplaneeringu kohast kinnistu juhtotstarvet puhke- ja virgestusmaa enda õigusi kahjustavaks. Kaebaja õiguste rikkumisega saaks tegemist olla siis, kui võrreldes üldplaneeringu kehtestamise eelse olukorraga oleks muudetud kinnistu sihtotstarvet ning muudatus oleks kaebaja jaoks mingisugusel põhjusel olnud ebasoodne. Seda aga pole toimunud ning kinnistu sihtotstarve on endine. Kaebaja poolt avaldatu kohaselt soovib ta kinnistul maavara kaevandada ning seda seejärel oma ettevõtluses kasutada. Kinnistu maakasutuse sihtotstarbeks on käesoleval ajal maatulundusmaa. Seega oleks kaebaja poolt kinnistu kasutamiseks ettevõtluses ka üldplaneeringus selle osas põllu- ja metsamajandusliku maa juhtotstarbe sisaldumisel vajalik kinnistu maakasutuse sihtotstarbe muutmine ning ka üldplaneeringu muutmine. Samuti oleks kinnistu ettevõtluseks kasutamiseks detailplaneeringu kasutamine olnud vajalik varasema üldplaneeringu kohaselt. Volikogu on seda selgitanud ka vaideotsuses. Kinnistu sihtotstarve määratakse maakatastriseaduse (MaaKatS) §-s 18 sätestatust tulenevalt detail- või üldplaneeringu alusel, kuid võimalik on planeeringu muutmine. Planeeringule mittevastava maa sihtotstarbe määramise soovi korral ei saa maaomanik piirduda üksnes taotluse esitamisega sihtotstarbe muutmiseks ka siis, kui maakasutuse juhtfunktsioon oleks puhke- ja virgestusmaast erinev. Seetõttu ei saa nõustuda kaebajaga, justkui tuleneks puhkeja virgestusmaa juhtfunktsioonist tema jaoks mingisuguseid negatiivsemaid tagajärgi kui muude juhtfunktsioonide korral. Tulevikus võib kaebaja näha majanduslikku mõtet kinnistu kasutamisel puhke- ja virgestusmaa eesmärgil. Kuid isegi kui seda ka tulevikus ei juhtu, ei tulene sellest, et võrreldes eelnenud olukorraga oleks kaebaja pandud mingisugusel moel halvemasse olukorda. Maakasutuse juhtfunktsiooni määramine üldplaneeringus ei tähenda seda, et selline juhtfunktsioon jääb alatiselt kehtima, vaid planeeringumenetluse kaudu on võimalik ka maakasutuse juhtfunktsiooni ning katastriüksuse sihtotstarbe muutmine. Volikogu ei ole vaideotsuses kaebajale ette heitnud kinnistu eest kompensatsiooni või kinnisasja omandamise mittenõudmist, vaid selgitanud, miks kaebajale kompensatsiooni tasumist või kinnistu omandamist ei ole üldplaneeringu menetlemise käigus lahendatud. Kaebaja on ka kaebuses piirdunud üksnes avaldusega, et ta soovib kinnistut oma majandustegevuses kasutada. Kuna kaebaja ei ole planeerimismenetluses, planeerimismenetluse järgselt kohtueelses menetluses ega käesoleva ajani ka kohtumenetluses 6 midagi konkreetsemat avaldanud ei saa nõustuda väitega, justkui ei oleks üldplaneeringu kehtestamisel kaebaja huve piisavalt kaalutud ning tegemist ei ole õiguspärase otsustusega. Isegi kui maakasutuse juhtotstarbe määramine tuli kaebaja jaoks üllatusena, pole kaebaja võimaliku hüvitise osas midagi avaldanud ka hiljem, sealhulgas kaebaja vaide lahendamisel, mille käigus küsiti kaebaja seisukohta ka selles küsimuses. Hüvitise küsimus saab tõusetuda üksnes olukorras, kus kaebaja õigusi oleks võrreldes eelneva olukorraga märkimisväärselt kitsendatud. Antud juhul ei ole seda toimunud ning ka kaebaja ei ole avaldanud midagi, mis lubaks vastupidisele seisukohale asuda. Volikogul ei olnud seadusest tulenevat kohustust lahendada kaebajale hüvitise maksmise küsimust. 6.
11. Kuivõrd vaideotsuses on vastatud kaebaja väidetele, mis on esitatud ka kaebuses, siis on kaebaja poolt põhjendamatu vaideotsuses avaldatut ignoreerida ning õigustada seda väitega, et tegemist olevat vastustaja katsega oma haldusakti motiveerida. Vaideotsus kujutab endast kaebaja vaide lahendamisel antud haldusakti, milles on käsitletud kaebaja poolt vaides esitatud väiteid ja tehtud avaldusi. Kui vastustaja ei oleks vaideotsuses kaebaja väiteid käsitlenud, oleks see ilmselt toonud kaasa kaebaja etteheite, et vaideotsus on kohaselt põhjendamata. Vaide lahendamisele kulunud aeg ning vaide lahendamise tähtaja pikendamine, samuti volikogu 26.10.2011 kirjas avaldatud küsimuse õiguslikust keerukusest tulenes kaebaja poolt vaides esitatud etteheidete põhjalikust hindamisest. Muuhulgas tõusetus tulenevalt vaide esitatud taotlusest otsuse nr 209 osaliseks kehtetuks tunnistamiseks küsimus, kas kaebaja vaide põhjendatuks lugemisel ja rahuldamisel on otsuse nr 209 osaline kehtetuks tunnistamine vastavalt vaides esitatud taotlusele ning millised oleksid selle õiguslikud tagajärjed. Kuivõrd antud juhul ei olnud tegemist mõne konkreetset kinnistut hõlmava detailplaneeringuga, on küsimuste olulisus ning analüüsimise vajalikkus mõistetav. Samuti pidas volikogu tulenevalt vaides avaldatust vajalikuks anda kaebajale vaidemenetluses võimalus täiendavalt selgitada oma seisukohti ning kinnistuga seotud huve ja kavatsusi. Selle kaudu ei saa mingil viisil seada kahtluse alla otsuse nr 209 motiive või pidada otsuse nr 209 puuduseks ning põhjendada sellega otsuste tühistamist. 6.
12. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et tema huvisid ei ole planeerimismenetluses kaalutud. Vastustaja märgib 07.08.2012 vastuses, et kaebaja huvid on selgitatud välja planeerimismenetluse käigus ning ka planeerimismenetluse väliselt kaebaja ning ka kolmandate isikute poolt avaldatu põhjal, ning see on puudutanud kinnistul maavara kaevandamist. Ka planeerimismenetluse järgselt vaidemenetluses või käesolevas kohtumenetluses ei ole kaebaja avaldanud midagi konkreetsemat oma kavatsuste suhtes. Kaebaja huvide kaalumine toimus planeerimismenetluse käigus ning huvide kaalumise tulemusena otsustas Volikogu otsusega nr 209 kehtestada osaüldplaneeringu selle praegu kehtival kujul. 6.
13. Otsuse 256 vaidlustamiseks esitatud kaebuses ei ole kaebaja välja toonud, millisel moel rikub kõnealune otsus tema subjektiivseid õiguseid. 7 Otsusel nr 256 ei ole iseseisvalt mingisugust mõju kaebaja subjektiivsetele õigustele. Otsuse nr 209 kui väidetavalt kaebaja subjektiivseid õiguseid rikkuva üldplaneeringu kehtestamise oli kaebaja juba vaidlustanud ning täiendavalt otsuse nr 256 tühistamise nõudmine tema õiguste kaitseks vajalik ei ole. Üldplaneeringu menetlemise käigus on vastatud kaebaja poolt esitatud ettepanekule planeeringulahenduse osas ning kohaliku omavalitsuse seisukohti ja kaalutlusi kaebajale tutvustatud. Kaebaja vaide lahendamisel on volikogu vaides avaldatu osas esitanud täiendavad selgitused vaideotsuses ning võttes arvesse vaides esitatud etteheiteid ja konkreetselt tema kinnistut käsitlevate küsimuste kajastamist üldplaneeringu kehtestamise otsuses, pidas volikogu otstarbekaks lisada vaideotsuses esitatu ka otsusesse nr
14. Isegi kui otsuse nr 256 tühistamisnõude esitamine oleks põhjendatav, tuleneb sellest, et kui puudub kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine põhihaldusaktiga ehk otsusega nr 209, siis ei saa tõusetuda ka otsusega nr 256 kaebaja subjektiivsete õiguste iseseisva rikkumine ning otsuse nr 256 iseseisva tühistamisnõude rahuldamine. Kui volikogu peaks osaüldplaneeringu kehtestamise küsimuse vastavalt kaebaja taotlusele osaliselt uuesti lahendama ning asuks selle käigus teistsugustele seisukohtadele kui varasemas menetluses, siis ei oleks otsus nr 256 volikogule otsustuse tegemisel takistuseks. 6.
15. Asjaolu, et kohalike omavalitsuste volikogu poolt otsustatavad küsimused ning ka otsuste eelnõud valmistatakse ette kohalike omavalitsuste valitsuste poolt, ei ole käsitletav alusena väitele haldusakti motiveerimispuuduste või õigusvastasuse kohta. Samuti ei saa sellisena käsitleda õigusnõustajate osalemist kohaliku omavalitsuse volikogu otsuse eelnõu koostamisel. Otsuse 256 eelnõu on valmistatud ette lähtudes volikogu poolt üldplaneeringu menetlemisel tehtud kaalutlustest ja menetluse käigus antud seletusest ning kaebaja vaide lahendamisel volikogu poolt antud täiendavatest selgitustest. Üldplaneeringu kehtestamise otsuse muutmine oli otsustatud juba vaide lahendamisel ning see kajastub ka tehtud vaideotsuses. Seetõttu on ebaõige kaebaja väide, et otsus nr 256 kajastab seisukohti selle otsuse eelnõu koostamise ajal ega kajasta volikogu seisukohti. Üldplaneeringu kehtestamise otsusesse kirjutati see, millest volikogu oli üldplaneeringu menetlemisel ja kehtestamisel lähtunud ning mis leidis käsitlemist ka vaide lahendamisel. Isegi kui Jõelähtme Vallavalitsuse poolt koos õigusnõustajatega otsuse nr 256 eelnõu ettevalmistamist saaks pidada õigusvastaseks, siis saaks see puudutada üksnes otsuse nr 256, mitte aga otsuse nr 209 väidetavat õigusvastasust. Kaebaja poolt on asjakohatu viidata ka sellele, et otsuse nr 256 eelnõu osas ei esitatud volikogu poolt parandusettepanekuid. Antud küsimus oli volikogu poolt kaebaja vaide lahendamisel juba lahendatud ning selle käigus oli muuhulgas otsustatud ka vastavasisulise haldusakti andmine pärast vaideotsuse tegemist. Vallavolikogu poolt vaideotsuse tegemisel lahendatud küsimuses uute ettepanekute tegemine ei olnud seetõttu vajalik ega saa otsuse nr 256 õiguspärasuse tingimusena olla ka nõutav. Otsusega nr 256 ei ole muudetud kehtestatud üldplaneeringut. Üldplaneeringu planeeringulahendus on ka pärast otsuse nr 256 andmist jäänud endiseks ning planeeringut ei ole muudetud. Seetõttu ei saa nõustuda kaebaja seisukohaga, et vajalik oleks olnud uue planeerimismenetluse läbimine. Tulenevalt kaebaja poolt esitatud vaides avaldatud etteheitest otsustas volikogu täiendada üldplaneeringu kehtestamise otsust, kajastades selles 8 üksikasjalikumalt kaebajale kinnistut puudutavaid asjaolusid, kuigi üldplaneering on üldisem planeering ja seetõttu üldjuhul konkreetsed kinnistu detailset käsitlemist ei leia. KOHTU PÕHJENDUSED
16. Kaebuse võib kohtule esitada üldjuhul üksnes oma õiguste kaitseks (

§ 44lg 1). Kaebaja ei väida kaebuses selle esitamist avalikes huvides Plan

S § 26 lg 1 alusel. Vaideotsuse vaidlustamine on lubatud koos vaide esemeks oleva haldusakti vaidlustamisega või eraldiseisvalt juhul, kui see rikub kaebaja õigusi sõltumata vaide esemest (

§ 45lg 4).

Kaebusest ei nähtu õiguste rikkumist vaideotsusega sõltumata vaide esemest. Seega, kui kohus tuvastab subjektiivsete õiguste rikkumise puudumise, ei hinda ta enam vaidlustatud haldusakti õiguspärasust (ega selle motiivide täiendamiseks antud haldusakti õiguspärasust) ning taotlus vaideotsuse tühistamiseks jääb samuti rahuldamata. 7.

1. Kohus on seisukohal, et kaebus ei kuulu rahuldamisele, kuna subjektiivsete õiguste rikkumist kaevatava haldusaktiga (üldplaneeringu kehtestamise otsusega) toimunud ei ole. Kohtul ei ole kaebusest, vastustaja seisukohtadest ja asja materjalidest lähtuvalt alust asuda seisukohale, et üldplaneering vaidlustatud osas rikub kaebaja õigusi tulevikus ning see on vältimatu. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt. 7.
2. Jõelähtme Vallavolikogu 25.08.2011 otsusega nr 209 kehtestati Jõelähtme valla Loo aleviku, Liivamäe küla, Saha küla ja Nehatu küla üldplaneering. Seapaju 1 kinnistu jääb planeeringujärgselt territooriumile, mille juhtotstarve üldplaneeringu kohaselt on puhke- ja virgestusmaa. PlanS § 8 lg 31 kohaselt on maakasutuse juhtotstarve üldplaneeringuga määratav territooriumi kasutamise valdav otstarve, mis annab kogu määratletud piirkonnale või kvartalile edaspidise maakasutuse põhisuunad. PlanS § 8 lg 3 p-st 3 tulenevalt üldplaneeringu eesmärgiks ei ole krundipõhiselt maakasutuse määramine, vaid üldiste maakasutuse tingimuste määramine (sh maa-ala kasutamise juhtotstarbe). Viidatud sättes kasutatud terminid „valdav otstarve“ ja „maakasutuse põhisuunad“ osundavad üheselt sellele, et planeeritaval alal võib olla kinnistuid, mis ei vasta valdavale otstarbele või maakasutuse põhisuundadele. Üldplaneeringu kohane juhtotstarve ei ole identne MaaKatS § 18 kohase katastriüksuse sihtotstarbe määratlusega. Puudub vaidlus, et Seapaju 1 kinnistu maakasutuse sihtotstarbeks on käesoleval ajal maatulundusmaa ning üldplaneeringu kehtestamine ei muuda maakasutuse sihtotstarvet. Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määruse nr 155 § 6 p 9 kohaselt on maatulundusmaa põllumajandussaaduste tootmiseks või metsakasvatuseks kasutatav maa või maa, millel on metsa- või põllumajanduslik potentsiaal. MaaKatS § 18 lg 2 kohaselt ei ole katastriüksuse sihtotstarbe määramiseks vajalik detailplaneering, kuid kui ala on detailplaneeringu kohustusega ja kaebaja planeerib seal tegevust, mis nõuab detailplaneeringu koostamist, siis tuleb ka katastriüksuse sihtotstarve (kaebaja poolt tulevikus oma äriplaanile vastava sihtotstarbe taotlemisel) määrata detailplaneeringuga. 9 Õige on kaebaja väide, et PlanS § 8 lg-st 7 tulenevalt, kehtestatud üldplaneering on aluseks detailplaneeringute koostamisele detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel ja juhtudel ning maakorraldusele ja projekteerimistingimuste väljaandmisele väljaspool detailplaneeringu koostamise kohustusega alasid ning kohtupraktika kohaselt on üldplaneeringu muutmine detailplaneeringuga pigem erandlik, st õigustatud vaid pärast üldplaneeringu kehtestamist tekkinud ülekaaluka ja õiguspärase erahuvi korral (vt nt RKHK lahend asjas nr 3-3-1-79-09). PlanS § 9 lg 7 p 1 kohaselt käsitletakse üldplaneeringu põhilahenduse muutmisena (milleks võib detailplaneeringus ettepaneku teha) vastava maa-ala üldplaneeringuga määratud maakasutuse juhtotstarbe ulatuslikku muutmist. Kas konkreetsel juhul on tegemist üldplaneeringu põhilahenduse muutmisega PlanS § 9 lg 7 mõttes, sõltub esitatava detailplaneeringu lahendusest ja muudest faktilistest asjaoludest. Käesolevas asjas sellise hinnangu andmine võimalik ei ole, kuna kohtule ühtegi detailplaneeringu kava/eskiisi esitatud ei ole ning kaebaja ei ole isegi konkretiseerinud, milline on tema soovitav maakasutus tulevikus, mida kehtestatud üldplaneering takistab või välistab. Nõustuda ei saa seisukohaga, et üldplaneeringuga määratud maakasutuse juhtotstarve välistab maa-alale jäävale konkreetsele krundile juhtotstarbest erineva kasutamise sihtotstarbe määramise, kuid see on pädeva haldusorgani kaalutlusõiguse alusel lahendatav küsimus. Ka vastustaja ei ole kohtumenetluses välistanud üldplaneeringuga määratud juhtotstarbele mittevastava maakasutuse sihtotstarbe määramist kaebaja kinnistul. Kaebaja õiguspärane ootus maa kasutamise suhtes saab käesoleval hetkel tugineda olemasolevale sihtotstarbele (maatulundusmaa). Kehtestatud üldplaneering seda ei muuda ega saa ka iseseisvalt piirata sellel otstarbel maa kasutamist. Väide, et maatulundusmaa sihtotstarbe määramisel üldplaneeringus oleks kaebajal oma võimalikke äriplaane lihtsam realiseerida ei anna isegi väitega nõustumise korral käesoleval hetkel alust möönda subjektiivsete õiguste (omandiõigus, ettevõtlusvabadus) rikkumist. Kaebaja oletus põhineb arusaamisel, et kui üldplaneeringus on kaebuse esitaja kinnistu osas juhtotstarve maatulundusmaa, ei ole vaja kaaluda detailplaneeringumenetluses krundi kasutamise sihtotstarbe muutmisel avalikku huvi, mis väljendub üldplaneeringuga määratud ala kasutamise juhtfunktsioonis. Kohus ei nõustu kaebajaga nii eeltoodud lõigus märgitud põhjendustel kui ka seetõttu, et sõltumata kaebaja kinnistu osas üldplaneeringus määratud juhtfunktsioonist, tuleks kaebaja kinnistu detailplaneeringu menetluses kaaluda, kas määratav maakasutus ja ehitusõigus ei kahjusta ümbritseva ala kasutamist puhke- ja virgestusmaana ega katkesta või piira ülemääraselt rohekoridori (mille põhimõtteline asukoht tuleneb maakonnaplaneeringust) kasutamist ja toimimist. Puhke- ja virgestusmaa juhtfunktsioon jääks kaebaja kinnistut ümbritsevale alale ka üldplaneeringu vaidlustatud osas tühistamise korral. Seega ei ole kaebaja kohtu hinnangul vaidlustatud üldplaneeringu tõttu ebasoodsamas olukorras, kui ta oli enne üldplaneeringu kehtestamist või oleks juhul, kui üldplaneeringus oleks tema kinnistu osas juhtfunktsioon määramata või oleks selleks maatulundusmaa. Üldplaneeringuga määratud juhtotstarbega konflikti tekkimist ja selle tõttu maakasutuse piiramist peaks haldusorgan sisuliselt põhistama kõigi eelmärgitud olukordade puhul (kas detailplaneeringu algatamisest keeldumisel või vastuvõtmisest või kehtestamisest keeldumisel). Osaüldplaneeringuga maakasutuse juhtotstarbe määramine ei too kaasa ka automaatselt kaebaja kinnistu avalikes huvides (puhke- ja virgestusmaana) kasutamist, milles pooltel vaidlust ei olnud. 10 Samuti ei takista osaüldplaneering näiteks kinnistu elamumaaks määramist kui selgub, et kaevandamine ei ole võimalik, kuna püsivalt ühendatud ehitiste rajamist takistab juba maavara paiknemine kaebaja kinnistu aluses maapõues. Kaebaja ei ole esitanud kaebust motiivil, et üldplaneeringu menetluses esitatud ettepanek kaaluda Seapaju 1 kinnistu mäetööstusmaaks määramist jäi arvestamata. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Jõelähtme Vallavolikogu 25.08.2011 otsus ei riku vaidlustatud osas kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi. 7.
3. Kaebus tuleb kõigis nõuetes jätta rahuldamata.
4. Menetluskulud

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja menetluskulud jäävad viidatud sätte alusel tema enda kanda. Vastustaja taotleb kaebajalt menetlusosalise esindaja kulu (õigusabikulu) väljamõistmist summas 1707,28 eurot. Taotlusele on lisatud nõuetekohased kuludokumendid ja menetluskulude nimekiri.

§ 109lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Vastustaja põhjendas kohtuistungil haldusorgani välise õigusabi kasutamist asjaoludega, et üldplaneeringu koostamine ei ole valla igapäevane tööülesanne, samuti üldplaneeringu üle vaidlemine. Üldplaneering on oluline alusdokument. Vald vajas õigusabi ka hindamaks, millised oleksid kaebuse rahuldamise tagajärjed. Vallal puudub konkreetsetes vaidlusküsimustes praktika. Kohus leiab, et Riigikohtu praktikas väljakujundatud kriteeriume arvestades ei saa menetluskulu kaebajalt välja mõista. Antud kohtuasi ei ole mahukas ega eriliselt keerukas. Üldplaneering on tõepoolest oluline alusdokument, kuid seda õigusakti arvestades tuleb vallal praktiliselt igapäevaselt läbi viia planeerimismenetlusi ja teha otsuseid, mistõttu ei saa põhistada õigusabikulude väljamõistmist väitega, et üldplaneeringu kehtestamise kohta tehakse otsuseid harva. Konkreetsetes vaidlusalustes küsimustes praktika puudumine ei ole samuti piisav argument, kui vaidlus ise ei ole erakordselt keerukas ega haldusorgani põhitegevust arvestades erandlik. Vallal on kaks juristi ning õigusküsimustes kompetentne vallasekretär, kes osales ka kohtuistungil. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus vastustaja taotluse, menetluskulu väljamõistmiseks kaebajalt, rahuldamata. Kristina Maimann kohtunik 11