Obsah (12)

§ 100§ 107§ 105§ 95§ 109§ 97§ 49§ 35§ 28§ 85§ 88§ 104

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp Otsuse tegemise aeg ja koht 26. aprill 2012.a Tartu Tsiviilasja number 2-10-7714

) § 107 lg-te 1 ja 2 alusel lugeda lõppenuks

1. novembrist 2009.a. Hiljem esitatud täpsustuse kohaselt palus hageja lugeda töölepingu lõppenuks kohtu määratud päeval või alates
2. veebruarist
3. a, mil lõppes hageja töövõimetus. Kostja peab

§ 100

lg 5 järgi hüvitama hagejale töölepingu ülesütlemisest vähem ette teatatud aja eest ühe kuu töötasu 14 080 krooni ning

§ 107

lg 2 kohaselt maksma hüvitiseks töölepingu kohtus lõpetamise tõttu kolme kuu keskmise töötasu 42 414 krooni 75 senti. Kostja on hagejale jätnud maksmata kasutamata puhkuse eest 4411 krooni hüvitist. Kostja oli süüdi hagejale kehavigastuse tekitamises, sest tööõnnetuse põhjustasid objektil müüri lammutavad kostja töötajad, kes kasutasid valesid töövõtteid. Kostja ei olnud töötajaid juhendanud. Kostja peab hagejale võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 alusel hüvitama varalise kahju ajutise töövõimetuse aja eest summas 23 170 krooni, samuti mittevaralise kahju hüvitisena 55 kalendripäeva keskmise töötasu 13 778 krooni. 3

1. Hageja esitas
2. aprillil 2010.a Tartu Maakohtule hagi (tsiviilasi nr 2-10-17707), milles palus kostjalt välja mõista ajavahemiku eest
3. jaanuarist 2008.a kuni
4. detsembrini 2008.a saamata jäänud töötasu 146 774 krooni 41 senti. Maakohus liitis tsiviilasja nr 2-10-17707 tsiviilasjaga nr 2-10-
5. Hagiavalduse kohaselt ei kindlustanud kostja vaidlusalusel perioodil hagejat töölepingus kokkulepitud tööga ega maksnud tasu, kuigi hageja pöördus korduvalt kostja poole töö saamiseks.
6. aastal oli hageja tööga kindlustamata kokku 1537 tundi, mistõttu jäi tal saamata töötasu 122 960 krooni. Hageja töötas
7. a välislähetuses 487 tundi, mille eest on hageja saanud kokkulepitust 23 814 krooni 41 senti vähem töötasu.
8. Kostja vaidles hageja kõigile nõuetele vastu. Hageja töötasunõue on individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 6 lg 1 järgi aegunud. Tuvastatud ei ole, et kostja jättis hageja tööga kindlustamata. Hageja on esitanud töötasu nõude aja eest, mil ta töökohustusi ei täitnud. Kostjal oleks olnud hagejale tööd anda, kui ta oleks tööle tulnud, kostja ei ole keelanud hagejal tööle tulla. Kostja lähtus hagejale välislähetuses töötasu maksmisel mh direktiivi nr 96/71/EÜ art 3 p-st 7, mille kohaselt lähetusega seotud toetused loetakse palga alammäära hulka, välja arvatud juhul, kui need makstakse välja hüvitisena lähetusest tulenevate kulude, näiteks reisi-, majutus- ja söögikulude katteks. Kostja hüvitas hagejale töölepingu alusel sõidu- ja majutuskulud. Hageja sai töölepingu ülesütlemisest teada hiljemalt
9. detsembril 2009.a. Hageja nõue tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus on

§ 105lg 1 kohaselt aegunud.

Kostja 22. detsembril 2009.a saadetud e-kiri on käsitatav kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis tehtud avaldusena

§ 95lg-te 1 ja 2 mõttes.

Seega on töölepingu ülesütlemine kehtiv ning leping on lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval, s.o 1. oktoobril 2009.a. Kuna hageja tuvastusnõue on aegunud, on aegunud ka

§ 109lg 1 alusel esitatud hüvitise nõue.

Kostja on hagejale maksnud kasutamata puhkuse hüvitist rohkem, kui on seadusega ette nähtud. Hagejal ei ole õigust saada puhkusehüvitist aja eest, mil ta tööd ei teinud. Kostja ei ole süüdi hagejaga juhtunud tööõnnetuses. Tööõnnetus juhtus ajal, mil hageja töötas lühiajalise suulise töölepingu alusel. Kostja maksis hagejale vabatahtlikult hüvitist 14 503 krooni. Isikul, kes ei tööta, ei saa sissetulek väheneda töövõimetuse tagajärjel. Hageja mittevaralise kahju nõue ei ole samuti põhjendatud. TARTU MAAKOHTU

1. SEPTEMBRI 2010.A OTSUS
2. Tartu Maakohus rahuldas
3. septembri 2010.a otsusega hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu 21 271 krooni 60 senti ja kasutamata puhkuse eest hüvitise 1533 krooni 30 senti. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõuded töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ning saamata jäänud töötasu, töölepingu ülesütlemise hüvitiste ja kahjuhüvitiste väljamõistmiseks, kokku 334 046 krooni 56 senti. Menetluskulud jäid hageja kanda. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude
4. a eest 122 960 krooni töötasu saamiseks tuleb jätta rahuldamata, sest ei ole tuvastatud, et hageja ei saanud tööd temast olenemata asjaoludel. Hageja ei kasutanud oma õigust pöörduda töövaidlusorgani poole ja töövaidluskomisjonile esitatud nõue on aegunud. Maakohus leidis, et tagantjärele ei ole võimalik tuvastada, miks hageja
5. aastal ei töötanud; seega ei ole tuvastatud kostja süü hagejale töö andmata jätmises. Maakohus jättis rahuldamata ka hageja nõude ajavahemiku eest
6. jaanuarist 2009.a kuni
7. septembrini 2009.a kokku 90 400 krooni töötasu saamiseks. Maakohus leidis, et ka see 4 nõue on ITLS § 6 lg 1 järgi aegunud. Tuvastatav ei ole kostja süü hagejale töö andmata jätmises. Hageja nõue on ka tõendamata; hageja ei ole tõendanud kostjalt töö küsimist. Maakohus asus seisukohale, et pooltevaheline töösuhe on kostja poolt üles öeldud
8. detsembri 2009.a e-kirjaga alates
9. oktoobrist 2009.a. Töösuhte lõpetamine sellest kuupäevast alates on olnud mõlemale poolele selge, ehkki vormistuslikult ebamäärane. Maakohus märkis, et hageja ei vaidlustanud töölepingu ülesütlemist seaduses ettenähtud tähtaja jooksul ning ülesütlemine tuleb seega lugeda kehtivaks ja pooltevaheline tööleping lõppenuks
10. oktoobril 2009.a. Kohus leidis, et kuna peale
11. oktoobrit 2009.a ei olnud kumbki pool huvitatud lepingu täitmise jätkamisest, võis kostja töölepingu

§ 97lg 3 kohaselt üles öelda etteteatamistähtaega järgimata.

Seega ei olnud kostjal kohustust töölepingu erakorralisest ülesütlemisest ette teatada ja ette teatamata jätmisel maksta hagejale hüvitist. Maakohtu arvates puudus alus mõista kostjalt hageja kasuks välja kolme kuu keskmise töötasu suurust hüvitist töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest, kuivõrd hageja ülesütlemist õigeaegselt ei vaidlustanud ja ülesütlemine oli seega kehtiv. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks mõista Soomes töötatud aja eest alammäärast vähem makstud töötasu 21 271 krooni 60 senti, arvestades pooltevahelise töölepingu p-des 8.2 ja 8.5, direktiivis nr 96/71/EÜ ja Vabariigi Valitsuse

1. juuni 2009.a määruses nr 110 "Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord" sätestatut. Maakohus asus seisukohale, et kostjaga juhtunud tööõnnestuses ja seega hagejal tekkinud tervisekahjus (töövõimetus ajavahemikul
2. novembrist 2009.a kuni
3. veebruarini 2010.a.) oli 50% ulatuses süüdi kostja ja 50% ulatuses hageja ise. Lühiajalise suulise töölepingu alusel töötamise korral ei tekkinud hagejal õigust saada haigushüvitist. Kostja maksis hagejale hüvitist kokku 13 950 krooni, hageja palus kostjalt lisaks välja mõista 23 170 krooni. Kahju suuruse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda hageja keskmisest töötasust. Hagejal tekkinud kahjuks luges maakohus 17 035 krooni 50 senti, millest kostja peab hagejale hüvitama 50%, s.o 8517 krooni 75 senti. Kuivõrd kostja on maksnud hagejale rohkem, tuleb jätta rahuldamata hageja nõue täiendava hüvitise väljamõistmiseks varalise kahju tekitamise eest. Enam makstud osa, s.o 5400 krooni on hageja enda süüd ja tervisekahjustuse ajutisust arvestades mõistlik hüvitis mittevaralise kahju eest. Kasutamata jäänud puhkuse hüvitise osas leidis kohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks täiendavalt välja mõista 1533 krooni 30 senti kasutamata jäänud puhkuse hüvitamiseks. APELLATSIOONKAEBUSE NÕUE JA PÕHJENDUSED 8.
4. Apellandi seisukohad. Hageja esitas maakohtu
5. septembri 2010.a otsusele apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega jäeti hagi rahuldamata, s.o: − Töölepingu perioodi 01.01.2008.a - 30.09.2009.a eest maksmata töötasunõude rahuldamata jätmises, kokku summas 213 360 krooni; − Töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, töölepingu lõpetamiseks kohtus, töölepingu ülesütlemisest etteteatamata aja eest hüvitise nõude rahuldamata jätmises, kokku summas 14 080 krooni; − Kolme kuu keskmise töötasu ulatuses hüvitise nõude rahuldamata jätmises, kokku summas 42 414,75 krooni; − Perioodi 01.01.2008.a - 31.10.2009.a Soome Vabariigis välislähetuses töötatud aja eest 5 vähemmakstud töötasu nõude rahuldamata jätmise, s.o. 24 366,11 krooni ulatuses (nõue on 45637,71 krooni, maakohtu poolt rahuldati nõue 21 271,60 krooni ulatuses); − Tööõnnetusest tingitud kehavigastusega tekitatud kahjuhüvitise nõude rahuldamata jätmises summas 36 948.- krooni; Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohtus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ja rikkunud oluliselt ka menetlusõiguse norme, jättes hindamata asjas kogutud tõendid või hinnanud neid ebakohaselt, ning vastamata hageja (apellandi) väidetele. Apellant palus ringkonnakohtul maakohtu otsus nimetatud ulatuses tühistada ja teha uus otsus, millega hagi apellatsioonikaebuses toodud rahuldada. Apellandi arvates ei vastanud maakohtu otsus seadusele ka menetluskulude jaotuse osas. Apellatsioonkaebuse kohaselt oli kostja (tööandja) kohustatud perioodil 01.01.2009.a kuni 30.06.2009.a kehtinud

§ 49

p-de 1 ja 2 järgi kindlustama töötaja kokkulepitud tööga, andma selgelt ja õigeaegselt vajalikke korraldusi ning maksma töö eest tasu ettenähtud ajal ja suuruses. Kuna kostja ei kindlustanud hagejat tööga, kohaldub nõude aluseks oleval perioodil kehtinud PalS § 18 lg 2, mis sätestab töö eest tasu maksmise, kui töötaja ei saa täita tööülesandeid temast olenemata asjaoludel. Vaidlusalusel perioodil kehtinud ja kehtiv töölepingu seadus ei kohustanud ega kohusta töötajat nõudma tööandjalt tööd.

§ 35sätestab tööandja kohustuse maksta töötasu ka töö mitteandmisel.

Maakohus on apelleeritavas otsuses vääralt leidnud, et hageja oleks töö mittetagamise ja töötegemiseks vajalike juhiste mittesaamise korral pidanud pöörduma 4 kuu jooksul töövaidlust lahendava organi poole ja kuna hageja seda ei teinud, tuleb töötasunõue tööga kindlustamata aja eest jätta rahuldamata. ITVS § 6 lg 3 sätestab töötasu nõude esitamise tähtajaks 3 aastat. Kohus on vääralt leidnud, et töötaja on hagenud tööga kindlustamist, mitte töötasu ning rajanud seega nõude aegumise valedele aegumistähtaegadele. Asjas ei oma tähtsust kostja kui tööandja süü küsimus.

§ 35

kohaselt vabaneb tööandja kohustusest maksta tööga kindlustamata aja eest töötasu vaid juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja (käesolevas asjas hageja) süü. Tegemist on lepingulise suhtega ning maakohus pidanuks kostja süü hindamise asemel tuvastama, kas kostja on täitnud töölepingust tulenevat tööga kindlustamise kohustust,

§-s 28 lg 1 ja 2 sätestatud tööandja kohustust täita oma kohustusi töötaja suhtes lojaalselt, st eelkõige oma kohustust kindlustada töötaja kokkulepitud tööga ning kohustust anda selgeid ja õigeaegseid korraldusi. Tööleping oli töötasu osas kostjale siduv (tunnitöötasu) ja kostja oli kohustatud seda täitma ning maksma lepingus ettenähtud töötasu sõltumata asjaolust, kas tööandja suutis töötajat tööga kindlustada või mitte. Pooltevaheline tööleping oli sõlmitud täistööajaga töötamiseks, seega pidi kostja tagama hagejale tööd mahus 40 tundi nädalas. Kostja ei ole tõendanud oma töölepingu järgsete kohustuste täitmist. Samuti ei ole kostja esitanud ühtegi tõendit, et hageja oleks jätnud täitmata kostja korraldused ja juhised töötegemiseks, sh välislähetustes käimiseks. Hageja ei saanud vaidlusalusel perioodil tööd teha seetõttu, et kostja teda vaatamata tõsisele soovile ja korduvatele pöördumistele tööga ei kindlustanud. Seetõttu ei ole asjakohane ka maakohtu seisukoht, mille kohaselt on tuvastamata hageja tööle mitteilmumise põhjused. Töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõudes on maakohus vääralt kohaldanud materiaalõigusnormi ja sellest tulenevalt jätnud rahuldamata ka töölepingu kohtus lõpetamise nõude ning sellest tulenevad hüvitise nõuded. Ülesütlemisavalduse tühisust saab tuvastada ainult juhul, kui ülesütlemisavaldus on esitatud, apellandi (hageja) arvates seda tehtud ei ole. Hagejale sai üksnes juhuslikult haigekassa andmebaasi vahendusel teatavaks, et kostja initsiatiivil oli hageja ravikindlustatus lõpetatud. Kostja 22.12.2009.a saadetud e-kiri ei ole ei sisult ega vormilt käsitatav ülesütlemisavaldusena, ka ei ole seda saatnud kostja seadusjärgne ega lepinguline esindaja. Samuti ei ole võimalik töösuhte ülesütlemine tagasiulatuvalt, seda on võimalik teha üksnes tulevikku suunatuna ning see peab vastama TsÜS § 67 kohaselt 6 tahteavaldusele omastele tunnustele. Pooltevaheline töösuhe ei ole seega lõppenud ülesütlemisega. Apellant leiab, et

§ 107

lg-test 1 ja 2 tulenevalt tuleks kohtul lõpetada töölepingu alates hageja töövõimetuse lõppemise ajast. Maakohus, lugedes hagejale makstud välislähetuse päevarahad 30% ulatuses alampalga hulka, on vääralt kohaldanud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 96/71/EÜ, 16.12.1996 artiklit 3 p. 7 ja Vabariigi Valitsuse määrusega kinnitatud „Töölähetuse kulude hüvitise maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord“ § 4 lg

1. Kostja ei ole hagejale väljamakstud summade näol maksnud lähetusega seotud toetusi vaid on maksnud välislähetuse päevaraha. Käesoleval juhul ei ole kohaldatav nimetatud määruse § 4 lg.4 , milline sätestab, et tööandaja võib välislähetuse päevaraha määra vähendada kuni 70%, kui lähetuskohas viibimise ajal tagatakse lähetatule tasuta toitlustamine. Hagejale ei tagatud lähetuskohas toitlustamist. Seega on maakohus meelevaldselt lugenud hagejale makstud päevarahad 30% ulatuses töötasu hulka. Samuti ei ole maakohus otsuse tegemisel juhindunud poolte vahel töölepingu punktis 8 kokkulepitust, mille kohaselt kohustus kostja maksma hagejale töölähetuses viibitud ja töötatud aja eest nii päevaraha kui ka Soome Ehitusliidu poolt kehtestatud tunnipalka (vt. Töölepingu punkt 8.
2. ja 8.
3. - hagiavalduse lisa nr 1). Tööõnnetusest tingitud kehavigastusega tekitatud kahjuhüvitise nõude rahuldamata jätmises summas 36 948 krooni on maakohus vääralt tõlgendanud hageja lähetamist 09.11.2009.a töölähetusse Soome Vabariiki kui töötamist iseseisva, lühiajalise, suulise töölepingu alusel. Poolte vahel 02.12.2007.a sõlmitud tööleping ei olnud lõppenud. Apellandi arvates tuleb tööõnnetusest tingitud kahju arvestamisel võtta arvesse asjaolu, et ta kaotas õiguse saada haigushüvitist kostja seadusvastasest toiminguga hageja kustutamisel tervisekindlustatud isikute nimekirjast. Keskmise päevatasu arvutamisel on maakohus põhjendamatult arvestanud tööpäevi, mil kostja ei kindlustanud hagejat tööga. Kuna hageja nõue töövõimetusest tekkinud kahju hüvitamiseks tuleneb töövõimetuse tõttu saamata jäänud tulust (mitte ei ole keskmise palga maksmise nõue), leiab apellant, et maakohus on põhjendamatult jätnud tähelepanuta 15.02.2010.a koostatud hagiavalduse punktis 4.
4. toodud kahju arvestuse. Maakohtu seisukoht, et hageja on temaga juhtunud tööõnnetuses 50% ulatuses süüdi, on põhjendamatu, ebaseaduslik ega tugine asjas kogutud tõenditele. Hageja vigastusega lõppenud tööõnnetus oli tingitud kostja käitumisest (tegevusetusest). Kostja ei ole täitnud töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid, mistõttu toimus tööõnnetus ja mille tagajärjel sai hageja kehavigastuse. Seega on kostja käitumine (tegevusetus) põhjuslikus seoses hagejale tekitatud kehavigastusega. Kostja poolt määratud pädev isik ei viinud läbi töötajate esmajuhendamist (sealhulgas ei viidud läbi ohutustehnika alast instrueerimist ); töökohal kasutas kostja vale tehnoloogiat ja töökorraldust (müüri oli määratud lammutama 2 töötajat suunaga alt üles ja kolmas pidi seal läheduses lammutusprahti kärutama - kostja möönab ka ise sellist rikkumist tulenevalt hagiavaldusele lisatud omakäeliselt koostatud tööõnnetuse raporti punktist 8). Lammutustöid ei juhendanud pädev isik (objektil oli vaid kolm töömeest). Seega jättis maakohus põhjendamatult rahuldamata töövõimetusest tekkinud kahju hüvitamise nõude 23 170 krooni ulatuses ja mittevaralise kahjuhüvitise 13 778 krooni ulatuses rahuldamata. Apellant märkis, et kuigi kohus oli hagejale valesti välja arvestanud nõutust väiksema puhkusehüvitise, ei esita apellant kaebust selle nõude ümberarvestamiseks, lähtudes soovist keskenduda peamistele vaidluse asjaoludele. Maakohtu menetluskulude jaotus ei ole põhjendatud ning on ebaõiglane ja ebaproportsionaalne ka siis, kui apellatsioonkaebust kõigi nõuete osas ei rahuldata. Kohus on leidnud, et kuna kohus on rahuldanud nõude ainult 6,8 % ulatuses, siis tuleb kõik menetluskulud jätta hageja kanda. 7 Kohtuotsusest nähtuvalt ei ole tegemist menetluskulude proportsionaalse jaotusega vastavalt TsMS § 173 lg-le
5. Menetluskulude jaotuse puhul tuleks lähtuda nõude sisulisest lahendamisest. Kuna apellatsioonkaebuse kohaselt tuleks hagiavaldus rahuldada, siis tuleb vastavalt eeltoodud sätetele teha ka menetluskulude jaotus apellandi kasuks. 8.
6. Vastustaja seisukohad apellatsioonimenetluses. Vastustaja (kostja) OÜ TJ Ehitus palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Vastustaja leidis, et maakohus on asjas õigesti kohaldanud asjasse puutuvaid materiaalõiguse norme ja tuvastanud faktilised asjaolud, samuti igakülgselt hinnanud poolte esitatud tõendeid. Maakohus on õigesti kohaldanud ITVS § 6 lg 1 sätestatud 4-kuulist tähtaega ja jätnud kohaldamata ITVS § 6 lg 3 sätestatud 3-aastase tähtaja, kuni 01.07.2009 kehtinud PaS § 18 lg 2,

§ 49

p 1, 2 ning kehtiva

§ 28lg 1, 2 p 1 ja § 35.

Apellant nõuab tasu lähtuvalt tööga mittekindlustamise nõudest. Maakohus on nimetatud asjas asunud õigele seisukohale, mille kohaselt tööga mittekindlustamise korral on rikutud apellandi õigust saada töölepingu alusel tööd. Sel juhul oli apellandil õigus pöörduda oma rikutud õiguste kaitseks 4 kuulise tähtaja jooksul töövaidlusorganisse. Maakohus on asunud õigele järeldusele, mille kohaselt apellandi 2008.a. eest arvestamata ja maksmata töötasu saamiseks 122 960 EEK ulatuses tuleb jätta rahuldamata, sest varasemalt on tuvastamata töö saamata jätmine töötajast olenemata asjaoludel, mis tooks kaasa vastustaja poolt hagejale juurdemakse tegemise kohustuse PaS § 18 lg 2 kohaselt. Kehtinud ja kehtiv seadus ei kohusta töötajat tegutsema (sh nõudma tööandjalt endale töö andmist), kui töötaja õigusi on rikutud, vaid annab selleks ITVS § 6 lg 1 alusel õiguse ehk võimaluse. Eeltoodu kohaldub ka apellandi tööga mittekindlustamise tagajärjel esitatud 2009 aasta keskmise töötasu nõudele. Maakohus leidis õigesti, et apellandi nõue on aegunud. Samuti on isegi aegumist kohaldamata apellandi nõue tõendamata. Tuvastamata on asjaolu, et vastustaja süül apellant tööd ei teinud. Vastustaja juhatuse liige kinnitas istungil töö olemasolu ja seda, et apellant ei ilmunud töökohustusi täitma. Apellant kui nõude esitaja ei suutnud Maakohtus esitada vaidlusaluse perioodi kohta ühtegi tõendit tööle asumise kohta töölepingus kokkulepitud kohas, isegi kui selleks oli juhatuse liikme elukoht. Maakohus on õigesti kohaldanud materiaalõigusnormi (

§ 105

lg 2, § 95) ning seetõttu jätnud rahuldamata apellandi töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõude ning sellest tulenevad hüvitiste nõuded. Maakohtu otsuses viidatu kohaselt tugines hageja ise hagiavalduses sellele, et ehkki kostja avaldus töölepingu ülesütlemiseks ei olnud esitatud selleks ettenähtud vormis, oli pooltele faktiliste asjaolude põhjal selge, et hagejaga oli tööleping 01.10.2009.a lõpetatud. Apellant on esitanud arvestamata ja saamata töötasu nõude kohtusse esitanud arvestusega kuni 30.09.2009. Seega lähtudes Maakohtu järeldustest on selge, et apellant on oma tõenditega (e-kirjad) ja tegudega (keskmise töötasu nõue kuni 30.09.2009) kinnitanud fakti, et apellant teadis, et töösuhe lõppes 01.10.2009 ja isegi saades sellest teada 22.12.2009 ei vaidlustanud seda

§ 105lg 1 ettenähtud tähtaja jooksul.

Seadus ei kohusta ka tööandjat töölepingu lõpetamist kindlal viisil vormistama. Ebaselge on apellandi viide töölepingu lõpetamisele peale töövõimetuse perioodi, mis kestis 09.11.2009-01.02.

1. Apellant on ise hagis viidanud, et 02.12.2007 sõlmitud töösuhe lõppes 01.10.2009 ja apellant ei esitanud töötasu nõuet 2009 aasta oktoobri eest. Seega on apellandi kinnitustest selge, et töösuhe lõppes faktiliselt 01.10.2009.a. Seega ei saanud nimetatud töösuhe lõppeda veebruaris
2. Apellant on menetluse käigus korduvalt viidanud, et on valinud töösuhte lõpetamise kuupäevaks suvalise kuupäeva. Kehtiv

ei sea töövõimetust takistuseks töösuhte lõpetamisele. 8 Maakohus kohaldas õigesti Euroopa Parlamendi ja Nõukogu Direktiivi 96/71/EÜ, 16.12.1996 artiklit 3 p 7 ja VV määrust „Töölähetuskulude hüvitise maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord.“ Tulenevalt direktiivis sätestatust ning Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatust tuli osa hagejale makstud päevarahast lugeda alampalga hulka. Õige ei ole apellandi viide, et juhindudes direktiivis ja määruses sätestatust ei ole päevaraha puhul tegemist lähetusega seotud toetusega, vaid lähetusest tulenevate kulude maksuvaba hüvitisega. Vastustaja tasus hagejale päevaraha 500 EEK päevas, samal ajal kattis vastustaja apellandi lähetusega seotud reisi-ja majutuskulud. Seega jäi apellandi kuluks lähetuses vaid söögikulu. Maakohus on õigesti tõlgendanud apellandi Soome lähetamist 09.11.2009 kui iseseisva, lühiajalise, suulise lepingu alusel ning seoses sellega jätnud rahuldamata kahju hüvitamise nõude summas 36 948 EEK. Apellandi seisukohad kogu menetluse vältel on üksteisele vasturääkivad. Apellant on hagis selgesõnaliselt öelnud, et töösuhe lõppes 01.10.

1. Seega ei saanud töösuhe peale seda jätkuda. Maakohus leidis, et töövigastuses on poolte süü võrdne, seega ei saa apellandile hüvitatav kahju olla suurem kui 50% tema poolt keskmisest töötasust. Kohus luges hüvitatava summas suuruseks 17 035,50 EEK, millest pool 8 517,75 EEK oleks vastustaja pidanud apellandile tasuma. Kuna vastustaja tasus apellandile 13 950 EEK luges kohus vastustaja kohustuse täidetuks (vastustaja maksis rohkem kui pool summast) ning jättis apellandi täiendava hüvitise nõude rahuldamata. Maakohus on õigesti arvestanud hüvitatava kahju summa, selgitades, et võttis kahju suuruse arvestamisel töövõimetusele kehtinud töölepingu alusel töötatud aja eest teenitud keskmise töötasu. Maakohus on õigesti jätnud mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata, sest vastustaja on maksnud apellandile hüvitise. Maakohus on õigesti leidnud, et vastustaja on tasunud apellandile ca 5 400 EEK hüvitist rohkem kui on kohtu poolt tunnustatud apellandi õigus saada hüvitist ajutisest töövõimetusest tekkinud kahju eest. Enammakstud summa luges kohus õiglaselt mittevaralise kahju hüvituse katteks. Kohus arvestas apellandi enda süüd õnnetuse toimumises ja temale tekkinud tervisekahjustuse iseloomu ja leidis, et 5 400 EEK suurune hüvitis mõistlikus suuruses. Võttes arvesse apellandi nõudeid ja nõuete aluseks olevaid asjaolusid ja Maakohtu poolt rahuldatud nõude suurust, on õige ja õiglane ka maakohtu otsuses sisalduv menetluskulude jaotus. VARASEM MENETLUS RINGKONNAKOHTUS JA RIIGIKOHTUS
2. Tartu Ringkonnakohtu
3. aprilli 2010.a otsus. Tartu Ringkonnakohus tühistas
4. aprilli 2010.a otsusega maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja töötasu ja kahju hüvitamise nõuded, ning tegi selles osas uue otsuse, millega mõistis kostjalt hageja kasuks lisaks välja saamata jäänud töötasu 12 319 krooni 24 senti ning kahjuhüvitise 36 948 krooni. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse osas ning jättis uue otsusega menetluskuludest 79,8% hageja ja 20,2% kostja kanda. Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt luges maakohus ebaõigesti hageja nõude aegunuks. ITLS § 6 lg 3 järgi on palga maksmise nõude esitamise tähtaeg kolm aastat ning hageja nõue ei olnud seega aegunud. Ringkonnakohtu hinnangul leidis aga maakohus õigesti, et hageja nõue saamata palga väljamõistmiseks ajavahemiku 01.01.2008.a kuni 30.09.2009.a eest ei ole tõendatud. Nii
5. juulini 2009.a kehtinud palgaseaduse (PalS) § 18 lg-st 2 kui ka alates
6. juulist 2009.a kehtiva

§-st 35 tuleneb, et tööandjal on õigus keelduda palga maksmisest juhul, kui ta 9 tõendab, et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui töötaja oleks tööle tulnud. Kostja on 2008 – 2009.a tööajatabelite ja 2008.a tegevusaruandega tõendanud, et tal oleks olnud hagejale 2008.a ja 2009.a tööd anda. Need tõendid kinnitavad kostja väidet, et pooltel oli suuline kokkulepe, mille kohaselt kostja võimaldas hagejale tööd siis, kui hageja seda soovis, see kokkulepe kehtis kuni 2009.a lõpuni, mil toimus hagejaga tööõnnetus, ning vaidlusalusel ajavahemikul ei ole hageja kordagi kostjalt tööd nõudnud. Hageja telefonikõnede eristused ei tõenda kostjalt töö nõudmist. Mõistlik isik oleks tööst keeldumisel pöördunud kostja poole ekirja vms vormis. Pooltevahelist suulist kokkulepet, mille kohaselt tegi hageja kostja juures tööd enda võimaluste järgi, kinnitab ka sellise kokkuleppe kestus 2008.a jaanuarist kuni 2009.a septembrini. Seega tuli jätta rahuldamata hageja nõue saamata palga väljamõistmiseks ajavahemiku 01.01.2008.a kuni 31.12.2008.a eest, samuti ajavahemiku 01.01.2009.a kuni 30.09.2009.a eest. Töötatud aja eest vähemmakstud palga nõudes tuvastas maakohus õigesti, et kostja maksis vaidlusalusel ajavahemikul hagejale töötamise eest kokkulepitust vähem. Maakohus on aga ebaõigesti leidnud, et hagejale makstud päevarahast tuleb 30% arvata palga hulka. Töölepingus ei leppinud pooled kokku, et 500-kroonisest päevarahast arvatakse mingi osa palga hulka. Hageja palgateatisest nähtub samuti, et töötasu ja päevaraha on arvestatud eraldi ning päevarahast ei ole mingit osa arvatud töötasu hulka. Kostja maksis hagejale 2008 ja 2009 töötasu vähem 33 590 krooni 94 senti. Kuna maakohus mõistis kostjalt välja 21 271 krooni 60 senti, tuli kostjalt hageja kasuks lisaks välja mõista veel 12 319 krooni 24 senti. Apellatsioonimenetluses ei ole vaidlustatud asjaolu, et kostja põhjustas hagejale varalist ja mittevaralist kahju. Ringkonnakohus luges ekslikuks maakohtu seisukoha, mille järgi oli hageja töövigastuses 50% ulatuses ise süüdi. Asja materjalide põhjal tuvastas ringkonnakohus, et hagejaga juhtunud tööõnnetuses oli 100% ulatuses süüdi kostja. Kostja poolt hagejale makstud 13 950 krooni luges ringkonnakohus kahjuhüvitiseks. Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks täiendavalt välja 23 170 krooni varalise kahju katteks. Ringkonnakohus leidis, et õiglane hüvitis hagejale tekitatud mittevaralise kahju eest on 13 778 krooni arvestades, et hageja ei olnud tööõnnetuses süüdi. Ringkonnakohus mõistis nimetatud summa kostjalt hageja kasuks välja. Summa on põhjendatud tööõnnetuse tagajärjel tekkinud vigastusest põhjustatud pikaajalise füüsilise valu ja piiratud liikumisvõimalusest tingitud ebamugavustunde ja elukvaliteedi langusega ning sellega, et kostja ei võimaldanud hagejale pärast tööõnnetust esmaabi. Ringkonnakohus asus 04.04.2011.a otsuses seisukohale, et pooltevaheline tööleping on kostja 22. detsembri 2009.a e-kirjaga kehtivalt üles öeldud ning maakohus on põhjendatult jätnud rahuldamata hageja nõude tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus. Sellest tulenes ka

§ 109lg-s 2 sätestatud hüvitise väljamõistmata jätmine.

1. Riigikohtu seisukohad tsiviilasjas nr 3-2-1-117-
3. detsembri 2011.a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11 rahuldas Riigikohus osaliselt hageja Kaspar Kaljuste kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu
4. aprilli 2011.a otsusele. Riigikohus tühistas ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus jaotas menetluskulud ning jättis muutmata Tartu Maakohtu
5. septembri 2010.a otsuse samas tsiviilasjas osas, millega jäeti rahuldamata Kaspar Kaljuste hagi TJ Ehitus OÜ vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja töölepingu ülesütlemisega seotud hüvitiste saamiseks ning jaotati menetluskulud. Tühistatud osas saatis Riigikohus asja uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Ülejäänud osas jättis Riigikohus ringkonnakohtu
6. aprilli 2011.a otsuse muutmata. TJ Ehitus OÜ kassatsioonkaebuse jättis Riigikohus rahuldamata. 10 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL
7. TsMS § 693 lg 1 kohaselt jätkub ringkonnakohtu varasema otsuse osalise tühistamise ja asja uueks lahendamiseks saatmise korral menetlus ringkonnakohtus vastavas osas seisundis, milles see oli enne asja läbivaatamise lõpetamist. Ringkonnakohus märgib, et pooltel puudub vaidlus selles, et maakohtu otsusega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja puhkusehüvitis. Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 2 p 1 ja lg 4 alusel jõustunud. Ringkonnakohus märgib samuti, et Tartu Ringkonnakohtu
8. aprilli 2011.a otsus tsiviilasjas nr 2-10-7714 on TsMS § 655 lg 2 p 2 alusel jõustunud osas, millega: − jäeti muutmata Tartu Maakohtu
9. septembri
10. a otsus samas tsiviilasjas osas, millega maakohus mõistis TJ Ehitus OÜ-lt Kaspar Kaljuste kasuks välja saamata jäänud töötasu 21 271 krooni 60 senti ja − tühistati Tartu Maakohtu
11. septembri
12. a otsus samas tsiviilasjas osas, millega maakohus jättis TJ Ehitus OÜ-lt Kaspar Kaljuste kasuks välja mõistmata saamata jäänud töötasu ja kahjuhüvitise, ning tegi uue otsuse, millega mõistis TJ Ehitus OÜ-lt Kaspar Kaljuste kasuks välja saamata jäänud töötasu 12 319 krooni 24 senti ja kahjuhüvitise 36 948 krooni.
13. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus apellandi nõudeid tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus ja mõista kostjalt välja töölepingu ülesütlemisega seotud hüvitised. Asja materjalidest nähtuvalt leidis hageja hagiavalduses, et kostja ei ole hagejale töölepingu ülesütlemise avaldust esitanud, mistõttu ei ole töölepingut üles öeldud. Täpsustatud hagiavalduses palus hageja lõpetada töölepingu kohtu määratud ajast või alates
14. veebruarist 2010.a, kui lõppes hageja töövõimetus (t I kd, lk 157 jj). Ka apellatsioonkaebuses märkis hageja, et kostja ei ole hagejale töölepingu ülesütlemise avaldust esitanud ja töölepingu saab lugeda lõppenuks hageja ajutise töövõimetuse lõppemisest (t II kd, lk 8–10). Seega on hageja kogu menetluse vältel tuginenud sellele, et kostja ei ole talle ülesütlemisavaldust esitanud. Ringkonnakohus nõustub apellandi (hageja) seisukohaga, et kostja
15. detsembri
16. a e-kiri ei ole käsitatav töölepingu ülesütlemisavaldusena. Asjaoludest, et hageja võis kostja e-kirjast järeldada, et kostja on töölepingu lõpetanud, ning et hageja ei ole nõudnud alates
17. oktoobrist 2009.a tööd ega saamata jäänud töötasu, ei saa järeldada, et tööleping lõppes kummagi poole nõudmisteta
18. oktoobrist 2009.a. Kuna

§ 95

lg 1 järgi on töölepingu lõppemise eelduseks ülesütlemisavaldus, ei saa tööleping lõppeda kaudse tahteavalduse ega vaikimise või tegevusetusega (TsÜS § 68 lg-d 3 ja 4). Ringkonnakohus leiab, et töötajale tehtud avaldus, millest nähtub ainult see, et tööandja on töölepingu lõpetanud, ei saa olla töölepingu ülesütlemise avalduseks. VÕS § 195 lg 2 järgi, kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. See säte kohaldub VÕS § 1 alusel ka töölepingule. Eeltoodust tuleneb, et töölepingu ülesütlemise avaldusest peab nähtuma lepingut üles öelda sooviva poole tahe vabastada pooled lepinguliste kohustuste edasisest täitmisest. Tööandja avaldus, millest ei ilmne tööandja tahe vabastada töötaja ja tööandja lepingu edasisest täitmisest, ei ole käsitatav ülesütlemisavaldusena. Käesoleval juhul ei ole kostja töölepingut 22. detsembri 2009.a e-kirjaga üles öelnud. Võlaõigusseadusest ega töölepingu seadusest ei tulene, et tööandja võib töölepingu üles öelda tagasiulatuvalt.

§ 85

lg-st 5 järeldub, et tööandja võib nii tähtajalise kui tähtajatu 11 töölepingu üles öelda üksnes erakorraliselt. Töölepingu erakorralisel ülesütlemisel peab tööandja järgima

97 lg-s 2 sätestatud etteteatamistähtaegu (

§ 97lg 1).

Etteteatamistähtaegu järgimata võib tööandja töölepingu üles öelda üksnes

§ 88

lg-s 1 nimetatud alusel, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni (

§ 97lg 3). Sellisel juhul muutub ülesütlemine kehtivaks kättesaamisega (Ts

ÜS § 69 lg 1 esimene lause).

§ 97lg-s 3 sätestatu ei anna tööandjale õigust öelda tööleping üles tagasiulatuvalt.

Kuna töölepingut on võimalik üles öelda ainult edasiulatuvalt, on tagasiulatuv ülesütlemine

§ 104lg 1 järgi tühine.

Isegi juhul, kui kostja oleks

1. detsembril 2009.a esitanud hagejale töölepingu ülesütlemise avalduse, puuduks käesoleval juhul alus lugeda tööleping lõppenuks
2. oktoobrist 2009.a. Kostja ei ole väitnud, et ta esitas ülesütlemisavalduse muus dokumendis, kui
3. detsembri
4. a e-kirjas. Kuna kostja ei ole nimetatud e-kirjaga töölepingut üles öelnud, ei kohaldu asjas ka

§ 105lg 1 ega ITLS § 6 lg 2.

Töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamise, rikutud õiguste kaitse ja töötasu nõude esitamise tähtajad on ette nähtud ITLS § 6 lg-tes 1 ja 3. Ringkonnakohus on seisukohal, et

§ 107

alusel lõpetab kohus töölepingu ka juhul, kui kohus tuvastab töölepingu ülesütlemise tühisuse nõude lahendamisel, et tööandja ei ole ülesütlemisavaldust esitanud, st leping ei ole ülesütlemisega lõppenud.

§ 107

lg 2 kohaselt lõpetab kohus töösuhte poole taotlusel töölepingu ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Apellant on taotlenud töölepingu lõpetamist kohtu määratud ajast või tema ajutise töövõimetuse lõppemisest. Ringkonnakohus leiab, et

§ 107

lg 2 ja

§ 97

lg 2 p 2 koostoimes, arvestades, et töösuhte kestus jäi alla 5 aasta ning arvestades ka hageja taotlust töölepingu lõppemise aja kindlaksmääramiseks, tuleb tööleping käesolevas asjas lugeda lõppenuks alates 02. veebruarist 2010.a. Ringkonnakohus märgib, et iseenesest ei tulene alates 01. juulist 2009.a kehtivast

-st tööandjale keeldu öelda tööleping üles ajal, mil töötaja oli ajutiselt töövõimetu. Pooltevahelise töösuhte kestust arvestades tulnuks tööandjal teatada töötajale töölepingu erakorralisest ülesütlemisest ette vähemalt 30 kalendripäeva. Ehkki tööandja ei esitanud käesoleval juhul töötajale töölepingu ülesütlemise avaldust, peab ringkonnakohus võimalikuks võtta tööandja

1. detsembri 2009.a e-kirja aluseks kui hüpoteetilise avalduse esitamise, millest alates arvestatakse töösuhte ülesütlemise etteteatamistähtaega. Vaidlust ei ole selles, et apellant kui töötaja sai nimetatud e-kirja kätte ja selle järgselt ei ole ta pooltevahelise töölepingu alusel töötaja juures tööd teinud. Asjas ei ole tuginetud ka muudele sündmustele või tahteavaldustele, millest nähtuks töösuhte varasem või hilisem lõpetamine. Ringkonnakohus leiab, et kui tööandja (kostja) oleks
2. detsembril 2009.a esitanud hagejale (töötajale) nendevahelise töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse, muutunuks ülesütlemine kehtivaks etteteatamistähtaja möödumisel, s.o vähemalt 30 kalendripäeva möödudes avalduse esitamisest. Seega kõige varem saanuks ülesütlemisavaldus muutuda kehtivaks
3. jaanuaril 2010.a. Ringkonnakohus peab käesolevas asjas võimalikuks ja põhjendatuks lugeda töölepingu lõppemise ajaks
4. veebruari 2010.a (s.o 10 kalendripäeva võrra hilisemat kuupäeva), arvestades töötaja sellekohast taotlust ning asjaolu, et tööandja e-kirja näol ei olnud tegemist töölepingu ülesütlemisavalduse tunnustele vastava teatega.

§ 97

lg-s 2 sätestatakse töösuhte erakorralisest ülesütlemisest etteteatamise miinimumtähtajad, s.o tegelik etteteatamine ei või olla seaduses sätestatust lühem, küll aga võib olla sellest pikem. Ringkonnakohtu arvates on minimaalset seaduses ettenähtud etteteatamistähtaega alust kohaldada juhul, kui ülesütlemisest on töötajale teatatud nõuetekohase avaldusega, millega käesoleval juhul tegemist ei olnud. 12 13. Vastavalt

§ 109

lõikele 1 maksab tööandja juhul, kui kohus lõpetab töölepingu

§ 107lg 2 alusel, töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses.

Ringkonnakohus leiab, et hageja (apellandi) nõue hüvitise väljamõistmiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Apellant taotles hüvitise väljamõistmist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses summas 42 414,75 krooni ehk 2710,80 eurot. Ringkonnakohus rahuldab apellandi selle nõude täies ulatuses. Ringkonnakohtu arvates ei esine asjaolusid, mis tingiksid hüvitise suuruse muutmise

§ 109lg 1 teise lause kohaselt.

Selliseks asjaoluks ei ole hageja esitatud saamata jäänud töötasu nõude perioodide 01.01.2008.a – 31.12.2008.a ja 01.01.2009.a – 30.09.2009.a eest rahuldamata jätmine tõendamatuse tõttu. Ülejäänud nõuete, sh eelkõige töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise osas on hageja nõuded rahuldatud. 14. Apellant palus vastustajalt (kostjalt) välja mõista ka hüvitise

§ 100

lg 5 alusel, mille kohaselt on töötajal õigus tööandja poolsel töölepingu ülesütlemistähtaja järgimata jätmisel saada hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimise korral. Apellandi arvestuse kohaselt on nõude suuruseks 14 080 krooni (arvestuse aluseks on oktoober 2009) ehk 899,90 eurot. Ringkonnakohtu arvates tuleb ka see nõue rahuldada.

§-s 97 sätestatavate töösuhte ülesütlemisest etteteatamise tähtaegade eesmärk on anda töötajale tema aegsasti teavitamise kaudu võimalus oma elu vajalikul määral ümber korraldada või vähemalt asuda selleks ettevalmistusi tegema. Üldjuhul eeldatakse, et töösuhe jätkub veel kuni etteteatamistähtaja lõpuni ning töötaja saab sel juhul ka kokkulepitud tingimustel töötasu. Seega on

§ 100

lg 5 eesmärk tagada töötajale tema keskmisele töötasule vastava hüvitise saamine ka olukorras, kus töösuhe tegelikkuses ettenähtud etteteatamistähtaja vältel ei jätku. Käesoleval juhul on

§ 100lg 5 kohaldamise eeldused täidetud.

Seega kuulub kostjalt (vastustajalt) hageja (apellandi) kasuks täiendavalt väljamõistmisele 899,90 eurot, mis vastab 14 080 kroonile. 15. Apellandi 15.12.2011.a esitatud taotlus arvutusvea parandamiseks. Apellant esitas 15.12.2011.a ringkonnakohtule taotluse parandada Tartu Ringkonnakohtu 04. aprilli 2011.a otsuses arvutusviga, mille tulemusena arvutati hagejale tegelikult saamata jäänud töötasu 45 637,71 krooni asemel 33 590,84 krooni. Taotluse kohaselt märkis ringkonnakohus otsuse p 7.2 neljandas lõikes, et „kostja maksis hagejale 2008.a palka 51 977 krooni …“, mis on ekslik. Ilmselt on kohus nimetatud summa ekslikult võtnud hagiavalduse lisast nr 4 teiselt lehelt kuuendast tulbast, millises kajastuvad jaanuar 2008 kuni jaanuar 2009 tehtud väljamaksed. Tähelepanuta on jäetud asjaolu, et jaanuaris 2008 tehtud 11 785 kroonine väljamakse on töötasu 2007.a detsembrikuu eest. Tegelik töötas 2008.a töötatud 487 tunni eest oli 40 192 krooni (vt ka hagiavalduse p 1.1.3 ja 1.1.4 ja lisa nr 4 teine leht). Valest lähtearvust 51 977 kr (õige olnuks 40 192

1. kr)on tulenenud, et ringkonnakohus, otsustades, et vähemmakstud töötasunõue (45 637,71
2. kr)tuleb rahuldada kogu ulatuses, on väljamõistetavaks summaks saanud 33 590,94 krooni. Arvutusviga on tulenenud asjaolust, et hagejale 2008.a töötatud 487 tunni eest välja makstud töötasu hulka on ekslikult arvatud 2008.a jaanuaris makstud 2007.a detsembri töötasu, millest tingituna on arvutatud vale töötunnihind, mis omakorda ei võimaldanud õigesti määratleda saamata jäänud töötasu suurust. Tartu Ringkonnakohtu otsus on vastavas osas jõustunud. TsMS § 447 lg 2 kohaselt võib kohus igal ajal parandada oma otsuses kirja- ja arvutusvead ning ilmsed ebatäpsused, mis ei mõjuta otsuse sisu. Ringkonnakohus leiab, et apellandi taotlust ei ole TsMS § 447 lg 2 kohaselt võimalik rahuldada. Kuigi TsMS § 447 lg 2 esimene lause lubab kohtul igal ajal parandada otsuses kirjaja arvutusvead ning ilmsed ebatäpsused, võib seda siiski teha üksnes juhul, kui need ei mõjuta otsuse sisu. Otsuse põhjendavas osas arvutusvea ilmnemisel ei saa kohus muuta otsuse resolutsiooni, mis põhines ekslikul arvutusel. Selliselt muudetaks otsuse sisu. Käesoleval juhul tooks apellandi taotluse rahuldamine kaasa selle, et muuta tuleks ringkonnakohtu otsuse 13 resolutsiooni jõustunud osas märgitud summat, mis kohtuotsuse kohaselt kuulus kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele. TsMS § 447 lg 2 niisugust muutmist ei võimalda. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseis asus määruses nr 3-2-1-86-10 seisukohale, et TsMS § 447 lg-s 2 toodud otsuse sisu mõiste ei kattu TsMS §-s 442 toodud otsuse sisu mõistega, vaid on sellest kitsam. TsMS § 447 lg 2 mõttes saab otsuse sisuks pidada kohtuotsuse resolutsioonis toodud kohtu otsustust, mis ulatuses asjas esitatud nõuded rahuldada. Kui otsuse resolutsioonis ilmneb selles osas vigu, ei saa kohus neid omal algatusel TsMS § 447 lg 2 alusel parandada. Vastupidine tõlgendus oleks vastuolus õiguskindluse põhimõttega, mh seetõttu, et TsMS § 447 lg-s 2 ei ole sätestatud ajalist piirangut otsuses vigade parandamiseks. Ei saa pidada põhjendatuks olukorda, kus kohus võib määramata aja jooksul pärast kohtulahendi jõustumist muuta selle resolutsiooni selliselt, et muutuvad poolte õigused ja kohustused. Apellandil oli võimalik juhtida ringkonnakohtu tehtud arvutusveale tähelepanu kassatsioonkaebuses. Ehkki apellant kassatsioonkaebuse esitas ning Riigikohus tema kaebust menetles, ei tuginenud apellant kassatsioonimenetluses asjaolule, et ringkonnakohus on väljamõistetavaid summasid arvestanud valede lähteandmete põhjal. Seega ei kuulu apellandi taotlus rahuldamisele. 16. Menetluskulude jaotus. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Apellatsioonkaebusest tingitud menetluskulud kannab kooskõlas TsMS § 171 lg-ga 1 kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. TsMS § 173 lg 3 kohaselt muudab kõrgema astme kohus juhul, kui ta muudab esimese astme kohtu tehtud lahendit või teeb uue lahendi asjas uueks läbivaatamiseks saatmata, vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Hageja nõudis maakohtus 356 851,46 krooni väljamõistmist ning hagi rahuldati tervikuna 128 566,89 krooni ulatuses, s.o 36 % ulatuses. Eeltoodut arvestades peab ringkonnakohus õiglaseks ja põhjendatuks jätta menetluskulud maakohtus 36 % ulatuses kostja kanda ja 64 % ulatuses hageja kanda. Apellatsioonkaebuses vaidlustati maakohtu otsust 331 168,86 krooni ulatuses ja apellatsioonkaebus rahuldati 105 761,99 krooni ulatuses, s.o 31,9 ~ 32 % ulatuses. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud tuleb jätta 32 % ulatuses kostja kanda ja 68 % ulatuses hageja kanda. Ringkonnakohus leiab, et sarnaselt apellatsioonimenetluse kuludega tuleb jaotada ka poolte menetluskulud kassatsiooniastmes, kuna vaidluse esemeks olid samad asjaolud ja ringkonnakohtu lahendi aluseks on TsMS § 693 lg 2 kohaselt Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad. Seega tuleb ka kassatsioonimenetluse kulud jätta 32 % ulatuses kostja kanda ja 68 % ulatuses hageja kanda. Üllar Roostoja Viivi Tomson 14 Kai Kullerkupp